Kolmapäev, 23. detsember 2009

Hea Kodanik näitab ka pilti

Juba umbes-täpselt kuu aega on meil ju üks kanal veel juures lisaks ajakirjale ja seesinasele ajaveebile: liikuvad pildid ilmuvad huviliste ekraanidele meienimelises YouTube'i kanalis.

Tõsi, teab mis regulaarsust me sellega ei luba (mitte et "regulaarsus" muudel puhkudel meie keskmiseks nimeks oleks), aga tahame sinna üles panna intervjuusid ja klippe meie üritustelt. Praegu võib sealt leida selliseid: esiteks meie novembrikuise konverentsi "Hea kodaniku taimelava" välisesinejad Geoff Mulgan, Siobhan Canty, Virachai Techavijit, Eric Miyeni ja Ljudmilla Aleksejeva, kes räägivad siis vastavalt kodanikuühenduste, töökohtade, kooli, perede ja meedia rollist heade kodanike kasvukeskkonnas ning muidugi oma isiklikest ja oma riikide kogemustest ses osas.

Veel uuemana on aga kaks intervjuud 7.-8. detsembril Tallinnas toimunud kodanike kaasamise paremate praktikate konverentsi peaesinejatega: Carolyn Lukensmeyeri ja Edward Anderssoniga. Carolyn on USA organisatsiooni America Speaks asutaja ja president, Edward brittide Involve'i asejuhataja. Mõlemad oma valdkonnas väga head tegijad ning usun, et intervjuud on väärtuslikud ka selle poolest, et neid vahetult kuulata oli võimalus suht väikesel hulgal Eesti tegijatel. Suur tänu Riigikantselei Hillele ja Beritile intervjuude tehnilise poole korraldamise eest!

Niisiis: www.youtube.com/heakodanik on avatud ja ootab vaatajaid. Andke ikka teada ka, mida neist arvate!

Esmaspäev, 21. detsember 2009

Otsime head koosolekute läbiviijat!

Kas keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kes on olnud mõnel heal koosolekul? Sellisel, mis on tõhus ja tore, kust inimesed lahkuvad heas tujus, olles hästi kursis kõige olulisega, mis parajasti toimub, mida ja kuidas keegi (sh. ta ise) tegema hakkab, ja olles eesseisva suhtes innustunud ja teotahet täis? Täitsa tõsiselt. Me tahaks selliste inimestega kokku saada. Veel enam – me kutsuksime teda (neid) mõnel korral oma nädalakoosolekuid juhtima ja meid seeläbi õpetama.

On rida asju, mida me EMSLis – julgen öelda – tõeliselt hästi teeme. Näiteks oma konverentsid ning suve- ja kevadkoolid, mis ei ole kunagi tavalised igavad ettekandekoosolekud või koolitused, kus keegi lappab oma pauerpointi ja teised istuvad saalis, „sööge mind, kärbsed!“-näod ees. Ja samas ei ole nad ka sellised noorteürituste tramburaid, kus pestakse tiimitunde tugevdamiseks üksteise käsi, masseeritakse vastastikku naabrite kaelasooni või tehakse muud natuke piinlikku. Mulle vähemalt kohutavalt meeldib see, et EMSLi üritustel räägitakse tõsistest asjadest, aga seejuures mitte surmavalt tõsiselt (saati siis halades), vaid naerdes.

Aga nädalakoosolekutega me ei saa hakkama. No hea küll, Elina ütleb, et ma olen siinkohal liiga kriitiline, aga seda seepärast, et ta on kõrgelt haritud psühholoog ja teab motiveeriva tagasiside tähtsust. Meie iga-esmaspäevaste nädalakoosolekute mõte on selles, et kõik saaksid joonele, mida parajasti tehakse, rääkida ära, kus neil kolleegide abi on vaja, ja leppida kokku nädala olulisemates tegemistes. Aga vot ei teagi, kas on asi selles, et kõigil hakkab südametunnistus tegemata asjade pärast piinama, või milleski muus – igatahes sellist rõõmsa tujuga lahkumist on koosolekutelt harva. Kuigi muidu on meil üldiselt ikka väga positiivne õhkkond.

Ei saa öelda, et me poleks erinevaid asju proovinud. Kui Eric meil veel ajakirja tegi, siis proovisime roteeruvat koosolekute juhatamise süsteemi. Pärast Kristjan Otsmanni ajajuhtimise jututuba tegime ühe korra koosoleku püsti seistes (pidada aitama kaasa sellele, et ollakse konkreetsemad ja teemad ei vaju laiali) Täna käisime vahelduseks üle platsi Platzis ja oli täitsa tore ... No aga ei ole me veel õiget lahendust leidnud!

Tõsi, on mõned erandid. Näiteks lamamiskoosolekud, kus me mõtleme välja neidsamu kiikse oma konverentside ja teiste ürituste jaoks. Nimi tuleb sellest, et neil koosolekutel lösutatakse kott-toolides või põrandal ja pritsitakse ideid, nii kuidas torust tuleb. Teiseks tiimimiitingud, mida toimub mõnel korral aastas, siis kui keegi selleks vajadust tunneb. Neid peetakse kusagil kontorist väljas ja kindlat agendat või ajapiiri neil ei ole – kõik räägivad sellest, mis neil südamel on, ja senikaua, kuni asjad räägitud saavad.

Aga siis jah – kas keegi oleks valmis tulema meile vabatahtlikuna appi nädalakoosolekute läbiviimisel? Esmaspäeviti Rotermanni kvartali Vana Jahulao II korrusel, kell 14-15 (aga võime ka muu aja leida). Seltskonnaks on tavaliselt viis inimest: Alari, kes jutu vähegi igavamaks muutudes arvutisse sukeldub kodukale uudiseid üles panema ja kelle kriitiline pilk võib tappa madalama enesehinnanguga lamba. Tanja, kelle naeratuse peale iga halb inimene heaks hakkab ja kes sageli alustab koosolekut vabandusega, et tal torti kaasas ei ole (mitte et tal peaks olema). Elina, nagu öeldud, psühholoog, ilmselt üks suuremaid koosolekute-fänne meie laiuskraadil, kes võib koosoleku juhti ootamatult tunnustada mõne hea metoodilise võtte eest. Anna, kes on tavaliselt kõige sõnaahtram, aga paneb kõike väga hästi tähele. Ja siis mina. EMSLi tiim iseenesest on suurem, aga teised töötavad pigem oma konkreetsete projektidega ega pea koosolekutel osalema, kui nad ei soovi.

Üks tagamõte on meil sellega seoses ka. Nimelt soovime järgmisel aastal Elinaga koostada konverentside, üldkoosolekute ja teiste selliste kodanikuühenduste viljelevate kogunemiste korraldamise käsiraamatut ning sinna sooviksime ka peatükki töökoosolekutest. Aga esmalt tahaksime ka sel alal ise tšempioniteks saada.

Neljapäev, 17. detsember 2009

Hea kaasaja mõõdulindid

Kui mõõtmise ja hindamisega jätkata, mis on sel aastal üldse olnud väga läbivaks teemaks (ning igati põhjendatult), siis sellel peatus ka eelmisel nädalal Tallinnas toimunud kodanike kaasamise parimate praktikate rahvusvahelisel konverentsil Edward Andersson Involve’ist. Involve on üks mu suuri lemmikuid, kasvõi juba selle portaali pärast, kust leiab suurepärase abimaterjali kaasamisprotsesside plaanimiseks ja meetodite valikuks – vasta aga küsimustele ja masin ütleb, mida ja kuidas võiksid teha.

Edwardi esinemine (ja hilisem kohtumine Eesti ühenduste ja ametnikega) oligi minu jaoks konverentsi kõige huvitavam, ka selle pärast, et kui teenuste puhul on vähemalt teoorias üsna selge, mida ja kuidas mõõta (kasvõi see eilse artikli koeratalu näide), siis kaasamise ja eestkoste alal pole ma sarnast selgust veel leidnud. Tõtt-öelda, eks ka Edward jäi positiivses programmis pigem tagasihoidlikuks, küll aga tõi veenvalt välja peamisi vigu, mida mõõtmises-hindamises tehakse.

Neid oli kolm, kõik mu meelest ka Eesti puhul adekvaatsed (kusjuures mitte ainult kaasamise, vaid ka näiteks koolitusvaldkonnas):
  • Keskendumine numbritele. Üsna loogiline ja kergesti mõõdetav – kui palju inimesi osales? Ega osalejate kokkulugemises midagi halba olegi, kuid ettevaatlik peab olema järelduste tegemisega. Enamasti saab suurema osalejate numbri siis, kui asjad on halvasti. Et kaasamõtlemine ja -rääkimine ei ole lihtne ülesanne ja inimene on üldiselt ratsionaalne, siis jätavad paljud selle tegemata, kui asjad nende meelest õiges suunas kulgevad. (Ses mõttes ei pruugi ka väike valimisaktiivsus veel viidata mingile kriisile, kuigi hääletamine on kindlasti lihtsam kui konsultatsioonides kaasalöömine). Seega tuleks lisaks loendamisele uurida ka osalemise põhjust või siis teha järeldusi esinduslike meetodite nagu kodanike foorum jt põhjal.
  • Keskendumine protseduuridele. Näiteks: kui pikalt konsultatsioonid kestsid? Kui mitut innovatiivset meetodit kasutati? Tõsi – kaks kuud konsultatsioone on üldjuhul kindlasti parem kui kaks nädalat, sest viimase jooksul ei pruugi paljud selleks lihtsalt aega leida. Samuti on erinevaid meetodeid kasutades suurem tõenäosus saada arvamusi erinevatelt inimestelt. Aga kumbki iseenesest ei ütle meile veel midagi kaasamise edukusest. Eelnõu võib osalusveebis kuude kaupa rippuda, ilma et keegi sellest aru saaks; ja erinevad meetodit on lõppeks lihtsalt abivahend, aga nagu vahendite puhul ikka, on oluline see, kui hästi neid kasutatakse. Head riistad ei tee veel kellestki õppinud meistrit.
  • Keskendumine osalejate rahulolule. Ürituse lõpus palutakse osalejatel tavaliselt ikka mingi tagasisideleht täita, aga pigem aitab see meil tuvastada läbikukkumist kui edu. See tähendab, et kui inimesed lahkuvad rahulolematult, siis ilmselt me ei õnnestunud. Ent vastupidi see loogika ei kehti. Rahulolu päeva lõpus („Sain kõik südame pealt ära rääkida!“, „Oli asjalik arutelu“ vms) ei pruugi tähendada, et inimene on kaasamisega rahul ka protsessi lõpuks. Liiati võib hea hinde taga sel hetkel olla hoopis pakutud maitsev toit, lahe ruum, lõbus seltskond või muud, mis ei kõnele veel kaasamise edust. Parema pildi annaks rahulolu mõõtmine pikema aja jooksul – päeva lõpus, kogu protsessi lõppedes, otsuse elluviimise ajal.
Mida siis aga peaks mõõtma? Edwardi järgi mõtestatud, pidevat ja mõju avaldavat kaasamist. Kuidas seda aga teha, selles jäi ta pigem üldsõnaliseks. Kaldungi arvama, et see on koht, kus õigel teel olemist saab pigem tunnetada kui tõsikindlalt väita. Ehkki mõningaid mõtteid on mul ka siin, millest tahan lähemalt kirjutada, kui umbes kuu aja pärast jõuame lõpule sellesügisese vabaühenduste manifesti tulemuste mõõtmise ja hindamisega.

Teisipäev, 15. detsember 2009

"Tahame teha nii, et kõigil oleks hea"

Eilsel arvutivabal päeval (ei, ei olnud mingi üleilmne kampaania, lihtsalt remont) oli rohkem mahti ka paberlehti lugeda ning Postimehe leheküljelt 17 jäi silma suur reklaam, kus kutsuti toetama Koeratalu Fondi.

Tekst ühe nukralt lamava ja ühe rõõmsalt ringi tormava kutsu pildi juures oli järgmine:
Inimene kodustas koera ca 14 tuhat aastat tagasi. Paljud inimesed aga unustavad koera koju võtmisega kaasneva vastutuse. Liiga paljud koerad saavad iga päev tunda hoolimatust, hüljatust, nälga, julmust. Nad on räsitud haigustest. Nad ei saa üksi hakkama. Hättasattunud koer vajab inimese abi. Igal koeral peab olema kodu.
Koeratalu Fond on Koeratalu MTÜ poolt loodud ettevõtmine, mille eesmärgiks on koerapidamise kultuuri edendamine Eestis ning nende koerte aitamine, kellel ei ole elus hästi läinud. Tegutseme alates aastast 2007 ja oleme aidanud kümneid koeri, samuti teinud edukat koostööd teiste samas vallas tegutsevate organisatsioonidega.
Kuidas on Koeratalu aidanud hättasattunud koeri?
  • Oleme pakkunud hoiukodu ja toitu
  • Oleme ravinud ja vaktsineerinud
  • Oleme õpetanud ja sotsialiseerinud
  • Oleme otsinud ja leidnud uusi päriskodusid
Meie tahame teha nii, et teda ja teisi kutsikaid ootaks ees muretu ja ohutu elu hoolitsevas kodus.
Kui soovid aidata hättasattunud koeri ja toetada Koeratalu Fondi tegevust, saada SMS sisuga „KOER” numbrile 15151. Sõnumi maksumus on 26 krooni.
Raha kogutakse Koeratalu Fondi ning see läheb koolitus- ja ennetustööks, hüljatud koerte raviks, toidu ostmiseks varjupaikadesse sattunud koertele, ajutiste hoiukodude toetamiseks jne.

Lühidalt kokku võttes, üsna tavaline annetusreklaam. Natuke emotsioonidele rõhuvaid pilte ja juttu, põgusalt organisatsiooni kohta, annetamiseks vajalikud numbrid ja lühike seletus, mida raha eest tehakse.
Miks see mind ei pane telefoni järele haarama ning küsitud SMSi saatma (jättes kõrvale asjaolu, et ma ei anneta reklaamide põhjal, vaid organisatsioonidele, kelle tegevust ja selle tulemusi tunnen ka päris elust)?

Esimeseks puuduseks mu silmis on ebamäärasus. Olemata ise küll loomakaitsespetsialist, ei veena mind laused, et kahe aasta jooksul on aidatud kümneid koeri, pakutud toitu, ravi, otsitud ja leitud uusi päriskodusid, sest olgem ausad - see võib tähendada mida iganes. Täpselt nagu ka teade „Me tahame teha nii, et [---] kutsikaid ootaks ees muretu ja ohutu elu hoolitsevas kodus.” Küsimus ei ole ju niivõrd tahtes (eks kõigil ole ilusaid soove) kui suutlikkuses.
Seda saaks hästi näidata, tuues sisse numbreid: kahe aasta jooksul oleme enda juures hoidnud ja toitnud nii mitut koera, vaktsineerinud nii mitut, uue kodu leidnud nii mitmele jne.
Kui numbrid ei ole veel teab mis muljetavaldavad (ning väikese ja/või noore organisatsiooni puhul võib vabalt nii olla), siis pigem konkreetsed lood: meil on siin viis koera, sinu annetus tähendab, et saame üht neist kaks päeva toita vms.
Samuti: miks me usume, et meie lahendus toimib?

Teiseks ja veel olulisemaks puuduseks on läbipaistmatus. Reklaamist ei saa teada Koeratalu kontaktandmeid – ei telefoni, ei kodulehte, ei e-posti ega füüsilist aadressi, ei eestvedajate nimesid. Üsna loogiline, et reklaami ei mahu väga palju infot, aga siis tulekski anda teada, kustkohast seda infot saab.
Mina guugeldasin ja leidsin aadressi www.koeratalu.ee, ent sealgi on vaid teade, et koduleht on uuendamisel. Tõsi, e-posti aadressi koeratalu@hot.ee sealt vähemalt leiab.

See ei tähenda, nagu arvaksin ma, et Koeratalu oma tööd halvasti teeb. Pigem usun, et küllap ikka hästi, vähemalt südamega. Aga reklaamist sellest mingit tõendust ei anna ja mina küll ei söandaks kellelegi niisuguse info põhjal annetamist soovitada.
Muidugi, võib küsida, et kas 26 krooni on nüüd tõesti summa, mille andmise eel väga põhjalikult mõtlema peab. Poes kulutame ilmselt suuremaidki summasid mitu korda nädalas, ilma et alati kaaluks, kas teeme ikka kõige vajalikuma ostuotsuse. Sel juhul peaks lihtsalt meeles pidama, et nagu mõttetu ostu puhul ei süüdista me poodi (kui ta just ei ole meile teadlikult valetanud), nii ei maksa ka läbimõtlemata tehtud annetuse puhul viga küsijas näha ja hambaid kiristada, et „see oli nüüd viimane kord, kui ma kellelegi annetasin”.

Kes soovib, võib samal teemal lugeda ka üht mu mullust artiklit Ekspressist: "Kes on süüdi juhuslikus heateos?"

Laupäev, 21. november 2009

Järgmises kongis istusid Semper, tema vanaema ja Petseri venelane.
"Meid toodi siia selle eest, et me vales kohas üle tee jooksime," seletas Semper. "Aitäh, seltsimehed!"
Ivan Orava mälestused, 13. peatükk "Vange vabastamas"

Miilits pidas kongressi toimumispaiga juures kinni 13 natsionaalbolševike erakonna liiget, kes üritasid Medvedevile toimetada palvekirja, mis soovitab peaminister Vladimir Putini valitsuse erru saata. [---] Miilits nimetas aktivistide vahistamise põhjusena seda, et nad läksid ülekäigurajast üle punase tulega.

Neljapäev, 12. november 2009

Kodanik ja kodanik

Vahepealne vojaaž Hea valimistava valvurite ajaveebi on seks korraks läbi ning naaseme siia. Sest eks valimised tulevad ja lähevad, ent head kodanikud ei piira end ju ainult nendega.

Viimastel päevadel on mu jaoks ristunud kaks EMSLi pikaajalisemat projekti, mis mõlemad suunatud ühenduste ja avaliku võimu koostööle: juba mõnda aega kestnud paremate poliitikate projekt, kus nõustame kolme kaasamisprotsessi ja proovime uusi kaasamismeetodeid, ning novembrist alanud avalike teenuste projekt, kus disainime Minu Eesti mõttetalgute ideedest valmis seitse uut e-teenust ja loome keskkonna, kus kohalikud omavalitsused saaksid teenuseid paremini ühendustele üle anda.

Viimasega seoses sai üleeile käidud Viljandis ja Vigalas, kes on meie projektipartnerid. Viljandi kohtumisel olime mõnda aega kõnelenud, kui üks linnaametnikust proua küsis, et kas me ikka anname endale aru, mida räägime – kuidas peaks olema võimalik, et mõni MTÜ osutaks mingit teenust paremini kui kohalik omavalitsus? Et MTÜ on ju ikkagi ... MTÜ, samas kui linnavalitsuses on tööl asjatundjad, kes teavad, oskavad, suudavad jne.

Selgitasin, et teadmine-oskamine-suutmine pole ju kuidagi seotud organisatsiooni juriidilise vormiga, tõin näiteid ja statistikat, aga sain aru küll, et ega mul selle korraga veel prouat veenda õnnestunud. Ja jumala eest, ega ma talle midagi ette heida – ju siis on tal kogemusi olnud eelkõige hädiste ühendustega ning teisi ei ole ta selle nimetusega seostanud. (Tagasiteel jäin mõtlema, et vaevalt ta mindki MTÜ esindajaks pidas, sest EMSLi suutlikkuses ta kahtlevat ei paistnud.)

Küll aga hakkas ta jutt mu peas resoneerima kolm päeva varem Tallinnas kuulduga. Paremate poliitikate projekti raames tegime laupäeval koos justiitsministeeriumiga kodanike foorumi vägivalla vastu võitlemise teemal. Kodanike foorum on selline kaasamismeetod, kuhu leitakse osalejad juhuvalimiga – nagu avaliku arvamuse küsitlustesse, aga kodanike foorumi puhul ei vasta nad lihtsalt telefonis mõnele küsimusele, vaid tulevad kokku ja arutlevad põhjalikult (tõsi, mitte nii suurel hulgal kui küsitlustes – meie tegime esimese katse 30 inimesega).

Võrreldes harjumuspärasemate kaasamismeetoditega nagu konsultatsioonid ja töörühmad jms (kus võivad hakata domineerima kõige häälekamad ja kõneosavamad huvirühmad, kes samas ei pruugi olla kõige omakasupüüdmatumad), on selle meetodi eeliseks võimalus saada infot just „tavalistelt inimestelt“: mida nemad oluliseks peavad selle teema juures, milliseid lahendusi eelistavad, mida pelgavad jne. Rääkimata sellest, et siin on ka tugev kodanikuhariduslik efekt – need inimesed hakkavad tavaliselt palju rohkem huvituma nii sellest teemast kui ühiskonna asjadest üldisemalt ja õpivad palju uut. Muidugi ei asenda see rääkimist erinevate asjatundjatega, aga täiendab seda.

Ning kõik see, mida teooria lubas, laupäeval ka tegelikkuses teostus. Sai selgeks, et kui inimesi kutsuda ja teemat neile arusaadavalt esitleda, siis ollakse huvitatud kaasa rääkimisest ja osatakse seda teha igati asjalikult. St. nagu ühiskonnas ikka, oli igasuguseid – neid, kes tahtsid kõik vangi panna, ja neid, kes leidsid igale mõttele sobiva tõestuse piiblist jne, aga grupi koostamise loogika tagab, et ükski äärmus ei domineeri teiste üle. Otseselt millegi enneolematuga välja ei tuldud, aga olulist täiendavat infot tuli küll, millega ministeeriumis koostatava arengukava juures arvestada.

Õhtusele kokkuvõttele kutsusime kõiki huvilisi, et meetodit ja päeva jooksul kogetut tutvustada. Ja seal tekkis kõige teravam mõttevahetus selle valdkonna MTÜdega, kes ütlesid, et niisugune kaasamine on vale ja halb, sest no tavaline inimene on ju ... tavaline inimene, samas kui MTÜs on tööl asjatundjad, kes teavad, oskavad, suudavad jne.

Viljandist tagasi sõites mõtlesin, et kui seesama laupäeval protestinud MTÜ juht (kes on tõesti oma valdkonna Eesti tipp ja väga kõva tegija, seejuures just teenusepakkuja) oleks kuulnud ametnikuproua küsimust, oleks ta ilmselt pidanud seda ebapädevaks üldistuseks, võib-olla solvavakski. Oma praktikast teab ta ju kindlasti, et omad tugevused on KOVil, omad ühendusel ning parima tulemuse saab just siis, kui need tugevused ühendada. Ning täpselt sama kehtib ju ka, kui rääkida MTÜst ja n-ö tavalisest kodanikust.

Hea küll, ma tean, et selle taga on ka seniseid halbu kogemusi ministeeriumiga, mille pärast kardetakse, et kodanike foorumit hakatakse tooma ettekäändena, miks ühendusi mitte kaasata (ministeerium kinnitab, et nad ei kavatse nii käituda). Aga ikkagi – miks on nii, et kui me mingit käitumist enda puhul ei tahaks kogeda, oleme sageli ikkagi varmad teistega just samal viisil käituma?

Neljapäev, 29. oktoober 2009

Kuidas taltsutada kontoriingleid?

Sotsiaalses ettevõtluses töötavad inimesed on natuke inglite sarnased - suudavad palju ja soovivad ümbritsevatele head. Ent ka "ingleid" on vaja juhtida ja nendega koostööd teha. Eva Ladva oli kahel korral Heateo Sihtasutuse uksest kontoriinglina sisse lennelnud ja mõne aja pärast taas laia maailma avastama siirdunud. Heateos õpitu inspireeris teda kirjutama lugu sellest, kuidas sotsiaalses ettevõttes inimesi juhtida.

Iga juht on õnnelik, kui inimesed tema juhitud organisatsioonis on rõõsad ja rahulolevad, ärkavad hommikuti rõõmuga ja tulevad tööle silmade särades. Mida teha aga siis, kui kõik töötajad ei ole nii õnnelikud, kui nad tahaksid ja võiksid olla? Kuidas käituda, kui sekretär kuulutab streigi teekeetmisele ja tiimiliikmete assisteerimisele? Kuidas taltsutada tõrksaid kontoriingleid ja teisi tegelasi, kes ühes sotsiaalses ettevõttes töötavad? Lihtsamast lihtsam näib esmapilgul ajaloost tuntud lahendus: pole inimest, pole probleemi! Ent üks tõeline sotsiaalne ettevõtja ei karda probleeme, vaid hoopis lahendab neid.

Igale töötajale sobiv koht! Leia inimesele tema isiksuseomaduste ja huvidega haakuv positsioon organisatsioonis. Ka kõige lahedamas kollektiivis ja maailma parimaid asju tehes saab ühel hetkel selgeks, et kui igapäevased tööülesanded ei ole piisavalt huvitavad ja väljakutseid pakkuvad, on õnnetud nii töötaja kui organisatsioon tervikuna. Sama lugu on siis, kui tööülesanded ülejõukäivateks osutuvad.

Väärtusta iga inimest ja iga ametikohta! Isegi kui esmapilgul tundub, et toetajatega kohtumine on olulisem kui ümbrikutele markide kleepimine, on tegelikult mõlemad võrdselt olulised tegevused. Kui sul ei oleks assistenti, kes ümbrikud korda teeb ja posti paneb, ei oleks sul tõenäoliselt piisavalt aega, et kõigi vajalike inimestega kohtuda või jõuaksid sa kohtumistele väsinult ja hajevil sellest, mis pisiasjad kõik on vaja korda ajada.

Tunnusta ja tagasisidesta! See lihtsalt on oluline. Me kõik vajame tagasisidet oma tegudele - see loob turvatunde ja annab meile väärtuslikku infot maailmas edasi tegutsemise kohta. Kui sa oled millegipärast pahane ja seda välja ei ütle, saab su kolleeg ikkagi aru, et oled pahane, ent kuna sa sellest ei räägi, tekib pinge ja hirm, mis lõhub usaldust ja on ebameeldiv. Kui sa oled aga vaimustuses millestki, mida su kolleeg tegi, siis selle väljaütlemata jätmine... see on lihtsalt tobe! Nii et tagasisidesta julgelt nii head kui halba ja aita kasvatada inimestes usaldust, mis kinnitab neile ka keerulistes situatsioonides, et nad saavad hakkama.

Loo inimestele arenguvõimalusi! Kui sinu juhitud organisatsioon on liiga väike, et pakkuda töötajatele olulisi karjäärivõimalusi, tee koostööd partnerorganisatsioonidega ja leia võimalusi suurema arengupotentsiaaliga inimeste roteerimiseks erinevate sõberorganisatsioonide vahel.

Räägi inimestega! Kui sekretär teatab, et ta ei taha tänasest enam teed keeta, siis ei tähenda see tingimata, et käes on maailma lõpp või et ta vajab uut töökohta. Võta aega rääkimiseks ja uuri, mis teda vaevab. Suur osa juhi tööst on tegelikult inimestega suhtlemine, arusaamatuste lahendamine ja kui soovite, siis ka töötajate eest hoolitsemine, et nad saaksid keskenduda ennekõike töö tegemisele ja panustada parimaga, mis neis on. Inimesi kuulates veedetud aeg on üks kasulikumaid investeeringuid, mida organisatsiooni arengusse teha.

Kui vaja, lase minna! Teistpidi jälle - alati ei piisa ainult rääkimisest. Iga asja jaoks on oma aeg ja vahel on targem lubada inimesel lihtsalt minna. Muutused võivad olla valulikud ja kohanemine uute olude ja uute inimestega võtab mõistagi aega. Ent kui sa hoiad kinni inimest, kes ei ole õnnelik tehes seda, mida ta parajasti teeb, takistad sa teda leidmast seda tööd, mis ta silmad tõeliselt särama paneb. Enne minnalaskmist aga suhtle ja veendu, et säärane valik on tõepoolest vajalik ja toetav mõlemale osapoolele, sest võib juhtuda, et oled kahe silma vahele jätnud hoopis midagi olulist eelnevast nõuannete loetelust.

Teisipäev, 20. oktoober 2009

Kas ikka tasub panna kõike, mis liigub?

Mõned aastad tagasi intervjueerisin keskealist daami, kes juhib üht Eesti tegusat kodanikeühendust. Ta jutustas mulle kümnetest ja kümnetest projektidest ning projektikestest, mida tema organisatsioon oli oma tegevuse jooksul ellu viinud.

Küsisin: „Mille järgi te valite, milliste teemade rahastajatele projekte kirjutate?“

Vastus oli kiire: „Eks me jälgime, mis rahastusvõimalused saadaval on. Ja...“

Seejärel daam takerdus hetkeks.

Siis pahvatas: „Tegelikult me paneme kõike, mis liigub!“

Kas sotsiaalsel ettevõtjal on mõtet panna kõike, mis liigub? Kas sotsiaalsel ettevõtjal üldse tasub projekte kirjutada? Järgnev annab vastused! Ja ka viited kahele suurepärasele konkursile, mis ka sotsiaalsete ettevõtjate vajadustega hästi haakuvad.

Eesti kodanikuühiskonnal on projektirahastusega armastuse-vihkamise suhe. Ilma projektirahastuseta poleks enamusi parimatest algatustest sündinud. Samas kustutaks iga kodanikeühenduse juht oma mälust tunnid, mis on veedetud tööajatabelite täitmisega... või järgmise aasta eelarve tagamiseks paaniliselt projektikonkursside seast vähegi sobilike otsimisega.

Miks siiski nii paljud kodanikuühendused on pannud kõike, mis liigub, eelistades seda oma tulu teenimise võimaluste katsetamisele? Ilmselt seetõttu, et kõik on projektirahastusega harjunud. See tundub turvalisem ja mugavam kui oma tulu teenimine. Aga kas ikka on?

Turutingimustes peab konkureerima. Konkureerimine on ebamugav / ebamoraalne.“ Aga konkurents möllab ju ka projektirahastuse lahinguväljal. Ükskõik millise projektirahastaja ükskõik millises taotlusvoorus kandideerib ju kümneid või isegi sadu organisatsioone. Ärilise ettevõtmisena tegutsedes on oma konkurendid enam-vähem teada. Nende käitumist on tegutsemise planeerimisel võimalik arvesse võtta. Sotsiaalse muutuse loomise valdkonnas on palju ruumi ka koostööks. Aga projektikonkursi puhul võib näiteks laste õiguste eest seisva organisatsiooni rahastuse ära napsata hoopis keskkonnakaitse organisatsiooni puude istutamise kampaania. Selliste konkurentidega pole midagi peale hakata, kui just mitte kõrvaldada taaskasutatud paberile prinditud EKAK-iga lämmatades kõigi EMSL-i liikmete nimekirjas olevate organisatsioonide tegev- ja projektijuhid. Aga head kodanikud nii ei saa ju teha, eks ole. Eetikakoodeks ja puha. Nii et konkurents projektirahastuses jääb.

On masu. Inimestel pole raha.“ Et mis oma tulu teenimisest siin rääkida? Aga vähe raha on ka projektirahastajatel. Projektirahastuse korral moodustab „turumahu“ taotlusvooru rahastuse kogumaht. Samas on enamasti pandud paika, et ükski rahastatav projekt ei saa üle mingi kindla summa. Kui taotlus on tehtud suurema summa peale, siis seda lihtsalt kärbitakse.

Oma tulu teenimine on kohutavalt pingutav – müügitööd tuleb teha, kliente hankida.“ Igat projektikrooni tundub olevat kuidagi hõlpsam, isegi odavam hankida. Aga kas ikka on? Projektitaotluse koostamisele ja rahastajaga suhtlemisele kuluva aja eest ei maksa keegi. Tihti ei kata projektirahades ette nähtud summa kogu aruandlusele kulutatavat aega. Ja lisaks tiksub projekti elluviimise ajal peas kogu aeg mõte: ma pean kirjutama kohe järgmist, järgmist, järgmist, sest praegune projekt kestab ainult kuus kuud veel. Lisaks kinnitan oma kogemusest: teha telefonimüüki võib olla oluliselt meeldivam kui Interregi projektiga lõdvalt assotsieerunud partnerite ajatabeleid mööda kogu Euroopa Liitu taga jahtida.

Ettevõtja ei tea kunagi, mis homne päev toob (märksõna: käibemaks).“ Projektid on aga juba definitsiooni järgi surelikud. Ükskord lõppeb iga projekt, kas juba kolme kuu või (oh olgu europrojektid kiidetud!) alles kahe aasta pärast. Eesti kodanikuühiskonna ajalugu on täis ühekordseid pilootprojekte, ükskõik kas piloteeriti kooliõpilaste keskkonnaharidusprogramme või ennetusmeetmeid riskiperedele. Ühekordseks jäid need seetõttu, et sama teema jätkamiseks enam uut projektirahastust ei õnnestunud saada. Kui kõigi ühekordseks jäänud pilootprojektide aruandlustega Narva Elektrijaamade ahjud küdema panna, poleks meil enam kunagi põlevkivi tarvis. Tuuleparkidest rääkimata.

Lisaks – projektirahastajad seavad mitmesuguseid tingimusi. Nii kulutuste suurusele kui kulutuste olemusele. Näiteks on projektidest raske maksta headele inimestele väärilisi töötasusid. Projektirahastuskomisjonid eelistavad pigem toetada madala kvalifikatsiooniga vähenõudlike inimeste poolt läbi viidavaid programme. Samuti piiratakse kulude olemust – näiteks kinnisvara soetamist rahastatakse harva.

Kas eelnevad hinnangud tähendavad, et projektirahastus on sotsiaalsetele ettevõtetele ebasoovitav? Ei ja veelkord ei! :-)

Näiteks järgnevatel juhtudel on projektirahastus sotsiaalsete ettevõtete jaoks lausa hädavajalik võimalus.

  • Idee testimine. Tagasiside (ja stardikapitali) saamine. Selleks otstarbeks sobivad kõikvõimalikud heade ideede ja äriplaanide konkursid. Edu korral on võimalik saada niiviisi ka käivitusraha, mida teistest allikatest raske hankida. Isegi muidu mõnikord üsna riskialdis Heategu ei anna käivitusraha täiesti nullfaasis olevale ideedele. Projektirahastaja võib anda.

  • Piloteerimine. Uute tegevuste, programmide katsetamine nõuab ressursse, alates meeskonna koolitamisest kuni materjalide trükikuludeni. Omavahenditest investeeringuteks vajalikus mahus raha leidmine pole enamusele sotsiaalsetele ettevõtetele jõukohane. Siinjuures on projektirahastus heaks võimaluseks arendustöö kulude katmiseks. Edasised jooksvad kulud õnnestub siis loodetavasti tagada tänu oma tulu teenimisele peale programmi valmimist.

  • Tegevuse ümberkorraldamine. Sotsiaalse ettevõtte turutingimused võivad muutuda, kliendid kaduda. Projektirahastus võib anda hädavajalikku hingetõmbeaega, et korraldada oma tegevusmudel ümber ja katta senikaua ka oma tegevuskulusid.

  • Organisatsiooni professionaliseerimine. Projektide läbiviijad võivad kiruda kuluaruandeid, tööaja tabeleid ja muud säärast. Kuid taolised formaalsused aitavad luua kaoses korda. Miski ei distsiplineeri rohkem ega pane ressursside tõhusat kasutamist jälgima kui projektide elluviimine rahastaja nõudliku pilgu all.

Ja mida selle julgustusega peale hakata?

Näiteks:

Jõudu unistamisel ja kirjutamisel, edu kandideerimisel!

Kirglik armastuse-vihkamise lugu sotsiaalsest ettevõtjast ja kutsuvalt ripsmeid pilgutavast projektirahastajast on jätkuks Heateo kogemustepagasit käsitlevatele lugudele, mis ilmuvad Heateo päevikus ja Hea Kodaniku ajaveebis aasta lõpuni. Heateo lugude sarja eelmised teemad: sotsiaalsete ettevõtete sünnitusmaja lood, kollektiivne juhtimine sakib, kähmlus juht VS ettevõtja, jutustus kangelaslüpsjatest ja läbipõlemisest ning muinaslugu uinuvast kaunitarist.

Teisipäev, 6. oktoober 2009

Uinuva kaunitari efekt

Lubage, et jutustan teile sel nädalal ühe muinasloo.

Seitsme maa ja mere taga elas kord üks sotsiaalne ettevõtja. Ta oli vaimult väle ning julgust ja pealehakkamistki oli talle kolme mehe mõõtu antud. Kõikjal, kuhu vaatas, nägi ta lahendusi inimeste kannatustele ega jätnud kunagi abikätt ulatamata.

Nii sündiski, et meie sotsiaalne ettevõtja asutas ühel heal päeval päris oma ettevõttekese. Kõigi rõõm maimukesest oli suur ning nagu kord ja kohus peeti maha üks vägev asutamispidu. Peole oli ristiemadeks ja -isadeks kokku kutsutud kõiksugu (äri)ingleid ja muid abilisi, ainuüksi tülikas finantsjärelevalvehaldjas oli külaliste nimekirjast välja unustatud. Pidu ja pillerkaart see mõistagi ei häirinud. Et finantsjärelevalvehaldjas vaikselt ettevõttekesele needussõnad peale luges, jäi esialgu kõigil märkamata.

Sotsiaalne ettevõtteke muudkui kasvas ning kogu ilmarahvas aina imestas, kui hästi ja ilusasti ta tegutseb, kuidas õitseb ja särab. Kui ettevõtteke oli saanud 16-kuuseks, juhtus ta ükskord ringi uidates lossi katusekambris projektikonkursile. Projekte oli tema asutaja keelanud tal needuse pärast näppida, ometi ei suutnud ta ahvatlusele vastu panna ja kirjutaski projekti. Kuna projekt oli aga suur ja keeruline, sai finantsjärelevalvehaldja needusmürk nüüd levima hakata. Esiti ei märganud seda keegi, kuigi ettevõttekese töötajatele palkade väljamaksmise hilinemine kummaline tundus. Sellegipoolest oli ettevõttekese väline sära veel mürgist puutumata ja nii sotsiaalne ettevõtja ise, ettevõttekese sõbrad kui tegelikult terve kuningriik vaatasid teda veel tükk aega imetlusest pimestatud pilguga.

Alles siis, kui kuri mürk oli imbunud peaaegu läbi terve ettevõttekese, märkasid lähedased, et midagi on viltu. Kuid oli juba hilja. Sotsiaalse ettevõtekese olukord oli muutunud nii raskeks, et ta vajus pikkadeks aegadeks raskesse surmaunne. Alles 100 nädalat hiljem saabus valgel (raud)ratsul tark saneerija-prints, kes oma suudlusega sotsiaalse ettevõttekese äratas. Saabus uus kevad ja uus rõõmupidu ning seekord oli finantsjärelevalvehaldjal koht ettevõttekese paremal käel. Kui nad veel surnud ei ole, elavad nad õnnelikult tänase päevani.

Muinasjutu lõpp.

Koolitasime Jaaniga sotsiaalse ettevõtluse teemal KÜSK-i taotlusvoorus osalejaid. Muu hulgas tegime rollimänguna läbi Heateo reaalse kogemuse pinnalt loodud kaasusülesande, mille eesmärk oli mõista sotsiaalse ettevõtte käivitamisel tehtud finantsvigu. "Kuidas need asutamise juures olnud inimesed ometi finantsanalüüsi olulisusestaru ei saanud ?" küsis üks osalejatest kummastusega. Suur oli tema imestus, kui ma nimesid nimetamata loetlesin inimesi, kes asutamisotsuste ja hilisemate aruannete asjus korduvalt ümber laua istusid: suure konsultatsioonifirma auditiosakonna juhataja, rahvusvahelise konsultatsioonifirma konsultant ja tänane ettevõtja, suure finantsettevõtte asutaja ning sama ettevõtte keskastme juht, suure IT-ettevõtte finantsdirektor. Kuidas see võimalik on? Uinuva kaunitari efekt!

Uinuva kaunitari efekt on olnud Heateo 6-aastase kogemuse suurimaid avastusi. Efekt seisneb selles, et muidu väga targad inimesed ei suuda sotsiaalse ettevõtte puhul teha ratsionaalseid otsuseid. Peamine põhjus on ettevõttekese sära ja õilsad eesmärgid, mis pimestavad pilgu. Nii juhtubki, et kriitilise meele ning tugeva analüüsivõimega professionaalid leebuvad, jätavad igapäevase valvsuse ukse taha ning juhinduvad oma otsustes peamiselt emotsioonidest.

Kes on prints päästva suudlusega? Enamasti uus juht, keda vaimustab küll ettevõttekese sära, kuid kes samas on valmis tantsima tangot ka finantsjärelevalvehaldjaga. Üldiselt on siiski nii, et kui finantsjärelevalvehaldjas juba ristimispeole kutsuda, jääb needus olemata, ehk:

  1. Juht peab suutma finantse jälgida ja hallata. Sotsiaalsel ettevõttel on kaks poolt ja need on võrdselt tähtsad. Ei saa keskenduda ainult sotsiaalsele ja loota, et küll ettevõtluse pool kuidagi laabub.
  2. Inimesed peavad finantside eest isiklikult vastutama. Juht vastutab isiklikult nõukogu ees. Nõukogus on väga soovituslik ühel liikmel võtta isiklik vastutus finantside jälgimise eest. Kulunud, aga kehtiv maksiim: kui kõik vastutavad, ei vastuta keegi.
  3. Finantskontroll peab olema mitmetasandiline. Kui jätta rahaasjad ainult raamatupidaja teha, siis ... ütleme nii, et on mingi väga hea põhjus, miks Harku naistevanglas on uimastisõltlaste järel teiseks suurim sotsiaalne grupp endised raamatupidajad.

Muide, see et meie muinasjutus sai saatuslikuks just projektikirjutamine, on juhus ega ole kuidagi suunatud projektide vastu. Sama hästi oleks võinud näppu torkavaks kedervarreks saada laienemiskampaania, liitumine teise organisatsiooniga vms.

Muinaslugu on jätkuks Heateo kogemustepagasit käsitlevatele lugudele, mis ilmuvad Heateo päevikus ja Hea Kodaniku ajaveebis aasta lõpuni. Heateo lugude sarja eelmised teemad: sotsiaalsete ettevõtete sünnitusmaja lood, kollektiivne juhtimine sakib, kähmlus juht VS ettevõtja ning jutustus kangelaslüpsjatest ja läbipõlemisest.

Oled uinuva kaunitari efektiga ka ise kokku puutunud? Tead, kuidas seda vältida? Ootame huviga Sinu kogemusi.

Esmaspäev, 28. september 2009

Meiegi oleme kangelaslüpsjad?

Vestlesin kord Hiiumaa pensionäride liikumise eestvedajaga. Ühel hetkel tuli juttu sotsialismiaegsetest kangelaslüpsjatest. Energiline proua muutus kohe tõsiseks: „See on sotsiaalne probleem, kui inimene läheb hommikul kell neli lehmi lüpsma. Ja nii igal hommikul, kolmkümmend aastat järjest. Ikka ei jäta järgi! Praeguseks on neil kõigil puusaliigesed opereeritud.“

Miks tungivad kangelaslüpsjad Heateo kogemustepagasit käsitlevate lugude seeriasse, mis jätkub Heateo blogis ja Hea Kodaniku ajaveebis aasta lõpuni? Noh, sarnaselt kangelaslüpsjatele on ennast kahjustavalt töötamine ka sotsiaalsete ettevõtjate kutsehaigus.

Tihti arvatakse, et läbipõlemisele eelneb ületöötamine. See seos nii üks-ühene siiski ei ole. Tean mitut juhti, kes on aastaid (kui mitte aastakümneid) tavamõistes liiga palju töötanud. Ilma igasuguste läbipõlemise märkideta, sealjuures. Nende puhul pole ka märki mingist „tasakaalustatud elust“. Nad töötavadki kogu aeg. Pere kas puudub või on ebainimlikult vähenõudlik. Selline elustiil on taoliste eestvedajate teadlik ja aus valik. Kui tervis vastu peab ja valikud ei muutu, töötavad nad nii elu lõpuni.

Läbipõlemise vältimise võti peitubki oma olemise ja tegemiste mõtestamises ning aususes enda vastu. Suurt sotsiaalset muutust on raske saavutada ilma 100% pühendumiseta. Samas väga vähesed meie seast on emotsionaalselt võimelised siiralt oma algatusele 100% pühenduma ilma vähimagi kahjutundeta selleks pühendumiseks tarvilike loobumiste osas. Läbipõlemine algab hetkest, kui juht pühendub 100%... kuid oma südames tunneb, et tegelikult vajaks ka pere tema ajast vähemalt 30% ja südamelähedane hobi 15%. Vot siis hakkab väike kuradike sisemuses tulise hargiga kraapima. Sealt läbipõlemine algabki.

Tuleb teha valik ja enda tehtud valikut ausalt aktsepteerida. Pühenduda 100% sotsiaalse muutuse loomisele on minu meelest hea ja inspireeriv valik. Valida rohkem õnnelikku elukaaslast ja vähem sotsiaalset muutust on minu arvates samuti hea valik. Eks mõnikord sotsiaalne muutus algabki õnnelikest elukaaslastest?

Ah et sotsiaalses organisatsioonis vähem kui 100% pingutamine on ebaeetiline? Kas mitte pole ebaeetiline ka see, kui sotsiaalse ettevõtja enda elu kirjeldavad märksõnadena sotsiaalprobleemid? Noh, teate küll: kurbade silmadega lapsed, stressis elukaaslane, lahutus, depressiooniravimid, suitsetamine, alkoholism, veenilaiendid, peavalutabletid, infarkt vms.

Jah, mõnikord on suurte asjade nimel suured ohvrid vajalikud. Oma elu andsid suure asja nimel nii Malcolm X kui Martin Luther King, Gandhist rääkimata. Kogu austuse juures Eesti kodanikuühiskonna liidrite ja sotsiaalsete ettevõtjate vastu: vähesed meist on meie ühiskonda muutmas samavõrd kui Gandhi. Ehk saab siis ka oma tervist ja lähedaste heaolu ohverdamata hakkama. Mäletad, muinasjuttudes oli tihti printsessi ohverdamine aktuaalselt päevakorras, kuid tavaliselt saadi ilma hakkama. Leiti mingi muu lahendus. Lohe löödi maha, näiteks. Sotsiaalse ettevõtja elus võrduvad ohverdamise asemel „lohe mahalöömine“ ajaplaneerimise oskuste omandamise või aja maha võtmisega (s.h vajadusel organisatsioonist lahkumine).

Nõrkadel ajaplaneerijatel ja kõhklevatel suitsetajatel on palju ühist. „Ma peaks suitsetamise maha jätma“. „Ma peaks aega paremini planeerima“. Palju nurjunud katsetusi, seeläbi haavatud eneseusk.

Ajaplaneerimine on nagu seks(uaalsus). Enamus meist arvab mõlema teema kohta täiesti põhjendamatult, et omab selle kohta piisavalt teadmiseid. Seega tasub end ajaplaneerimise osas kõigepealt harida (siis on aega ka tantraga tegeleda). Internetis on erinevates blogides sadu vihjeid. Guugelda. Või koolita end – näiteks Heateo meeskonda aitas väga hästi Kristjan Otsmann.

Enda harimise tulemusena näed, et teed igapäevaelus kümneid välditavaid rumalusi. Need rumalused röövivad sult nädalas tunde. Ainult üks näide: e-kirjade lugemine. Enamustele e-kirjadele tasub kohe vastata. Kui ei vasta kohe, pead ju hiljem selle kirja uuesti avama ning korra veel läbi lugema. Ongi kulunud kaks korda rohkem aega kui vajalik!

Nagu suitsetamisharjumus, kipub ka halb ajaplaneerimine nii uksest kui aknast tagasi tulema. Lahendus: alusta ning katseta aja planeerimist ikka uuesti ja uuesti! Tegin endaga kaks aastat tagasi lepingu: mu e-postkastis on iga nädala lõpus null vastamist vajavat kirja. Ma olen selle eesmärgi osas kümneid ja kümneid kordi läbi kukkunud. Samuti olen kümneid ja kümneid kordi selle eesmärgini taas jõudnud. Enamuse sellest ajast on e-postkastis valitsenud vähemalt mõõdukas rahu, ei mingit stressi.

Palu oma kolleegil või mentoril sinu ajakasutust analüüsida ja soovitusi teha. Ise mõnikord ilmselgeid lahendusi ei näe. Meenub vestlus ühe Eesti oma valdkonna parima eksperdiga, kes kurtis, et ta on täiesti ületöötanud. Ja lisas: „Kõige hullem on veel talvel – siis mul läheb iga päev vähemalt kaks tundi meie kontoriruumide ahju kütmisele!“ Oskad öelda, mis on selline „ahi“ sinu päevades?

Siiski, siiski. Mõnikord pole probleem enda olemusega ebakõlas olevate valikute tegemises või viletsas ajaplaneerimises. Vali kuidas sa valid, planeeri kuidas sa planeerid, töö maht on lihtsalt liiga suur või tegevused hinge omava inimese jaoks emotsionaalselt liiga pingelised. On minulgi olnud periood, kus ärkasin igal hommikul kell neli-viis, palavikulised tööalased unenäod selja taga ja hüppasin kohe arvuti juurde. Sellistel olukordadel ei tohi lihtsalt kaua kesta lasta.

Kui aega maha võtta, siis kompromissideta. „Ma teen selle projekti lõpuni.“ „Ma puhkan peale aruandlustähtaegade lõppu.“ Läbipõlemisohus inimene peab aja maha võtma koheselt. Vaadake, infarkti ei tea ju ette, eks ole. Organisatsioon kukub kokku? Vaevalt. Juhile pole midagi õpetlikumat kui jalaluumurd. Murtud jalg õpetab juhile, et meeskond toimib ka ilma temata. Ei kuku kokku.

Ja kui kukubki asi kokku? Projekt jääb pooleli, sind asendatakse või Nõukogu vallandab su? No mis siin ikka. Jääd ellu, oled kogemuse võrra rikkam. Muuseas, juhid ei saa tihti aru ühest asjast. Lahkuv juht ei pruugi liikumist või organisatsiooni hävitada. Küll hävitab liikumise või organisatsiooni ületöötanud, üleplaneerinud, demotiveeritud juht. Juht on ju oma organisatsiooni nägu.

Pupu ajal oma tööst (ükskõik kui ennast hävitav see on) loobumisest rääkimine võib kaasa tuua samasuguse kriitika, nagu sai presidendiproua oma ettepaneku eest Kalevi kommidest loobuda. Samas on analoogia olemas:

  • Mis kasu on magusatest töökohtadest ja veel magusamatest kommidest, kui jätkub senine vähihaigestumuse trend? Aastatel 1970 kuni 2000 on vähihaigestumus Eestis suurenenud 100 000 inimese kohta 1,8 korda. Keegi soovib veel transrasvu? Vabandust, komme?
  • Mis kasu on sotsiaalsest muutusest, kui näiteks terviseedenduse valdkonnas tegutsev läbipõlenud sotsiaalne ettevõtja oma elustiili tõttu haiglatoidule satub? Ei siis päästa haiglast sihtgrupi rahulolu, ega meediakajastus, ega sotsiaalne muutus.

Usun, et sotsiaalne muutus võib tulla ka läbi mõistlikkuse ja tasakaalukuse, mitte vaid kangelaslike eneseohverduste kaudu.

Heateo lugude sarja eelmised teemad: sotsiaalsete ettevõtete sünnitusmaja lood, kollektiivne juhtimine sakib ja kähmlus juht VS ettevõtja. Järgmisel korral kirjutab Margo sotsiaalsete start-up'ide rahastamisest – see teema peaks igale läbipõlemise ära ennetanud eestvedajale huvi pakkuma.

Ja enne palun lisage oma mõtteid nii läbipõlemisest kui selle ennetamisest. Jagame kogemusi!

Teisipäev, 22. september 2009

Kord Juht peal, Ettevõtja all, siis jälle ...

Quentin Tarantino 1994. aasta filmi Pulp Fiction director's cut väljaandes on lõik, kus Mia Wallace intervjueerib must-valge käsikaameraga Vincent Vegat: "... there's two kinds of people in this world, Elvis people and Beatles people. Now Beatles people can like Elvis. And Elvis people can like Beatles. But nooobody likes them both equally. Somewhere you have to make a choice. And that choice tells me who you are." Tänane artikkel tugineb samale eeldusele - inimene võib olla kas juht või ettevõtja, aga ta ei saa lõpuni olla mõlemat. Kusagil peab ta tegema valiku ja see valik ütleb ära, kumb ta tegelikult on.

Alustasin artiklite seeriat sotsiaalsete ettevõtete sünnilugudega. Jaan jätkas eelmisel nädalal arutlusega kollektiivse juhtimise võimalikkusest. Sari lugudega Heateo kogemustepagasist jätkub Heateo päevikus ja Hea Kodaniku ajaveebis aasta lõpuni, järgmisel nädalal kirjutab Jaan läbipõlemise vältimisest. Nüüd aga selle nädala loo juurde, mis keerleb ümber ühe Heateo ajaloos enim vaieldud küsimuse.

Hämar ruum. Tumedates nahktugitoolides, teine teisel pool madalat lauda istuvad mõtlike nägudega võistlejad. Tänane võistlus on sotsiaalse ettevõtte asutamine ja miljoni dollari küsimus on - kumb võistleja saavutab absoluutse meistritiitli?

Paremal pool istub Juht. Ta on juhtimist õppinud ja aastate jooksul õpitut praktikas lihvinud. Töötanud nii Eestis kui väljaspool. Juhtinud edukalt kolme äri- ja ühte sotsiaalset ettevõtet, töötanud õpetajana. Olulisem on aga see, et kõik tema iseloomus toetab juhirolli. Juhil on loomupärast karismat, talle meeldib luua korratusest korda, seada ja saavutada kõrgeid eesmärke, arendada inimesi ja tuua kokku edukaid meeskondi.


Vasakul on koha sisse võtnud Ettevõtja. Ülikoolis on ta õppinud midagi talle huvipakkuvat, olgu see siis füüsika, majandus, hispaania keel või semiootika, sest ettevõtlust ju õppida ei saa. Ärijuhtimist küll, aga ärialustamist mitte. Keskkoolist alates on Ettevõtja aktiivselt tegelenud asjade käivitamisega - kooli ajaleht, maleklubi, õpilasfirma, netiportaal, paar MTÜd. Ta näeb võimalusi seal, kus teised näevad probleeme. Ettevõtja mõte ei ole kunagi tänases päevas, vaid arendab alati homseid ja ülehomseid võimalusi.

Laual on sotsiaalse ettevõtte idee. Idee, mille on välja pakkunud Asutajad. Eesmärk on luua toimiv ettevõte. Start!

Raund 1. Ettevõtja kuulab idee ära ja see haagib tema motivatsiooniga. Kui ei haagiks, oleks ta kohe võistlusest väljas. Nüüd aga hakkab tal mõte jooksma - kuidas teha kindlaks sihtgrupi täpne vajadus, milliseid tegevusmudeleid katsetada, keda kaasata ja kellega koostööd teha, kust leida ressursse. Juht ei saa kuidagi vedama - idee on tema jaoks liiga määramatu. Ideel pole veel eesmärke. Kust võtta visioon? Kuidas aru saada, mida Asutajad saavutada soovivad? Ettevõtjat sellised küsimused ei takista - visiooni ja eesmärke polnud antud, järelikult tuleb need ise seada. 1:0 Ettevõtja kasuks.

Raund 2. Peale pikki ja vaevalisi nõupidamisi Asutajatega on Juht lõpuks saanud endale eesmärgid silma ette ja rühib nüüd Duracell jänku järjekindlusega nende suunas. Teda jälgivad imetlevad pilgud - eesmärkide peale ehitas Juht kiirelt strateegia, kaardistas vajalikud kompetentsid, tõi kokku ja pani toimima meeskonna, jagas vastutused ning pani tööle juhtimisskeemi. Ettevõtja on muidugi juba kaugel ees, kuna tema start oli märgatavalt kiirem. Ettevõtja on oma karismaga tõmmanud kaasa hulga inimesi, tiim ehitab ettevõtet kuues suunas korraga. Siin-seal on küll traagelniidid näha, aga Ettevõtja vaevalt märkab neid, kuna oma peas mõtleb ta juba ülejärgmise raundi kasvuplaanidele. 2:0 Ettevõtja kasuks.

Raund 3. Ettevõtja kõrbeb. Katsetatud tegevusmudel ei toiminud, klientide arv on liiga väike, kulude kasv liiga kiire. Pingelisel ajal rühmab Ettevõtja ise seitsmes kohas korraga, meeskonnas tekivad hõõrumised ja süüdlaste otsimine. Palavikuliselt proovitakse tegevusmudelit muuta. Rott on peaaegu pangas. Surmaorg. Juhi ettevõte samal ajal kulgeb tõusvas tempos ja joones. Müük ja käive kasvavad, ühiskondliku mõju uuringud sihtgrupi hulgas annavad positiivset tagasisidet. Meeskond täieneb vastavalt koormuse ja ressursside kasvule. Strateegia toimib. 2:1

Raund 4. Juhi ettevõte on saavutanud esmased eesmärgid. Organisatsioon on loodud, tegevusmudel ja strateegia paigas, juhtimine, rahastamine ja inimeste arendamine toimivad. Tulevik tundub helge. Ettevõtja on ka imekombel surmaorust välja roninud. Meeskond vähenes, tegevusmudelit ning isegi visiooni tuli oluliselt ringi teha, aga ettevõte on alles ja uuesti kasvuteel. Juht poleks surmaorust ilmselt välja tulla suutnud. Ta oleks vaadanud abiotsivalt Asutajate otsa ning sealt uut suunda saamata oleks püssi põõsasse visanud. Hetkel aga nii ei läinud ja Juht viigistab 2:2.

Raund 5. Tegevuskeskkonnas toimuvad järsud muudatused. Turg muutub ja väheneb oluliselt. Sihtgrupp suureneb, uued vajadused tõusevad tähtsamale kohale senistest. Ettevõtted vajavad olulist ümberkorraldamist ... (lõpeta lugu omal äranägemisel)

Kes võidab sotsiaalse ettevõtte käivitamise meistritiitli - Juht või Ettevõtja? Sinu hääl, hea lugeja, läheb ... ?

Esmaspäev, 21. september 2009

Lasanje

Ei, ma ei ütle ühtegi halba sõna – CIVICUSe rahvuslike katusorganisatsioonide kogunemisel Johannesburgis on täitsa huvitav. Teemaks on EMSLi-laadsete organisatsioonide legitiimsus, vastutavus ja läbipaistvus ning ma arvan, et olen nii mõnelegi kolleegile teistest riikidest saanud anda head praktilist nõu ning ka ise mõned asjad EMSLi jaoks paremini läbi mõelnud.

Aga siis tuleb kohvi- või lõunapaus ja algavad... idee järgi meeliülendavad kõned, minu jaoks aga eelkõige kartus ja värin.

Ma ju ei pea ennast kaugeltki ignorantseks globaalprobleemide suhtes, aga kõige selle CIVICUSe tramburai keskel olen nagu paks laps kekatunnis. Mitte et ma ei püüaks! Kui World Assembly lõpetamisel voldivad kõik maailmarahu sooviga paberlennukeid, siis teen ju minagi seda, ja muidugi on just mu lennuk see, mis ees seisvat kaasaktivisti kuklasse tabab. Või siis Make Poverty History marsil, kus ma ju ometi end targu viimastesse ridadesse hoian, vakatab valjuhääldi just sel hetkel, kui mina hüüan oma Poola sõbrale midagi täiesti kohatut tema kingade aadressil. (Anna on nimelt inimene, kel on kingad igaks elujuhtumiks, kaasa arvatud protestimarsid. „Ära naera midagi,“ ütleb ta, „kingad muudavad elusid – mõtle kas või Tuhkatriinule!“)

Täna kell üks panid siin kõik oma mobiiltelefonide äratuse helisema – „Global Climate Wake Up Call“. Hea küll, seks ajaks nihverdasin end vaikselt ruumist välja, aga kui siis lõunapausil ühena viimastest oma lasanjeportsuga lauda istun ja esimesed suutäied võtan, võite kolm korda arvata, just täpselt kelle selja taha jääb seisma väike Etioopia mees, inimõiguste aktivistist äsjane poliitvang, palub sinnapoole pöörata kogu ruumi pilgud ja hakkab kõnelema lähenevast ülemaailmsest nälja vastu võitlemise päevast.

Mu valge keskklassi mehe käsi kahvlitäie pastaga vajub sadade meile - jajah, nägite õigesti: lasanjet vohmivale Eesti kodanikuühenduse juhile ja nälga surevatest lastest kõnelevale Aafrika inimõiguslasele - pööratud silmade all taldrikule tagasi. Tõesti, palju õnne, Urmo Kübar, teie aja- ja kohataju ei ole teid taas kord alt vedanud!

Kui süda hakkab halba aimama, et „nälja vastu üles tõusmine“ ei ole etiooplase jaoks pelgalt metafoor, hiilin ruumi tagumisse otsa joogilaua juurde. Anna on juba seal. Beeži-lillaruudulistes seminarikingades.

Lööme oma limonaadiklaasid kokku.

„Üleilmse vaesusevastase võitluse terviseks!“ kostab ta. „Muide, kas see pole seal sinu lasanje?“

Lauale esineja ees läheneb koristaja – must mammi kui mägi, lapp ühes, kasutatud nõude virn teises käes.

„Ja proovime nüüd siis selle läbi – kõik tõusevad oma kohtadelt üles ja ütlevad: „Meie kui selle maailma kodanikud soovime...“,“ räägib etiooplane.

„Ärge viige mu lasanjet ära, ma ei ole veel lõpetanud!“ hüüab selle maailma kodanik minu sees oma abitu soovi. Koristaja haarab taldriku.

Toolid kolisevad, kui rahvas tõuseb ja mina, hetkega näljavastase võitluse aktivistiks saanud, nende vahelt läbi trügin, mu lõunasöögiga ukse poole pühkivat neegrimammit püüdes.

„...soovime, et ükski inimene ei peaks näljasena magama minema!“ kordavad katusorganisatsioonide juhid kindlal häälel etiooplase järel mu sööstu saates.

Kolleegide toetus on ikka imeline asi, seda ma ütlen!

Esmaspäev, 14. september 2009

„Minu meeskond!“ on parem kui „Meie meeskond...“?

Kuni aasta lõpuni avaldame igal nädalal ühe loo Heateo kogemustepagasist. Artiklid ilmuvad paralleelselt Heateo päevikus ja Hea Kodaniku ajaveebis, kommentaarid on väga teretulnud. Esimeses loos kirjutas Margo sotsiaalsete ettevõtete sünnilugudest. Nüüd vaatleb Jaan seda, mis juhtub, kui innustava mõtte ümber inimesed kogunema hakkavad.

Äge idee, rühm toredaid inimesi, erutavad tulevikuplaanid... ja üks konkreetne juht puudub. On see Sulle tuttav olukord? Näiteks:
  • Sõpruskond hakkab oma ettevõtmist käima lükkama. Juhiambitsioon on mitmel inimesel. Seetõttu jäetakse konfliktide vältimiseks juht alguses üldse valimata.
  • Mõnel teisel juhul võib juhi valimine tunduda rühma liikmetele ideoloogiliselt ebasobiv. „Meie ei loo hierarhiat.“ „Meil on kõik tublid inimesed, me ei tee kellelgi vahet.“ „Meie teemegi asju tavapärasest teistmoodi.“ Kollektiivne juhtimine tundub kodanikualgatuses olevat nagu poliitiliselt korrektne või nii.
  • Küllap on taoliseid olukordi esinenud ka „Minu Eesti“ mõttekodades. Idee vastu võib „põhimõtteline“ huvi olla kõikidel mõttekojast osavõtjatel. Samas pole kellelgi põhitöö kõrvalt aega, piisavalt motivatsiooni või julgust hakata tegevuse algatamise eestvedajaks.

Kindlasti on iga algatuse juures olukordi, kus juhi olemasolu pole tingimata vajalik või isegi takistab meeskonna loovust. Asjade ära tegemise etapis on kollektiivse juhtimise eest makstav hind reeglina siiski liiga kõrge.

Kollektiivse juhtimise riskid võivad kogemuse põhjal olla järgmised:

  • Meeskond ei lähtu oma tegutsemises olulisimast. Tööjaotuse olemasolu ei tähenda, et tehakse õiget tööd. Kollektiivse juhtimise tingimustes pole terviku eest vastutajat ega edu jaoks vajalike prioriteetide seadjat. Mõni meeskonnaliikmetest võib pidada oluliseks või isiklikult huvitavaks näiteks ürituste korraldamisega tegelemist. Teine tähtsustab hoopis kodulehekülje arendamist. Seda, kas mõnel tegevusel üldpildis koht üldse olemas on, ei julge keegi küsida. Äkki võetakse ju siis enda nunnu tükike ka käest ära!
    Lahendus: Juhil on võimalik üldist eesmärki kogu aeg silmas pidada ja hinnata toimuvate tegevuste vastavust selle eesmärgi saavutamise ambitsioonile. Vajadusel saab tegevusi ära jätta või juurde lisada. Kollektiivse juhtimise tingimustes on ükskõik millisel meeskonna liikmel raske taolist õigust võtta.
  • Meeskonnas jääb osa olulisi rolle täitmata. Näiteks huvitab kõiki meeskonna liikmeid ürituste korraldamine, kuid rahastusmudeli välja töötamisele ei viitsi keegi mõelda. Tulemusena ei jää algatus kahjuks püsima, sest jätkusuutlikku rahastusskeemi ei tekigi. Rahastuse puhul on siiski võimalik meeskonda ühiselt kompetentsi juurde otsida. Meeskonna jaoks emotsionaalset väärtust omavaid rolle on aga kollektiivselt palju raskem defineerida ja juurde hankida. Näiteks juhtum, kui meeskonnast on puudu „rõõmupall“, kes inimeste tuju pidevalt üleval hoiaks.
    Lahendus: Juhil on lihtne märgata, kui meeskonnadünaamika enam eesmärkide saavutamisele kaasa ei aita. Ta saab ise täita mõnda puuduolevat rolli, selle delegeerida või meeskonda inimene juurde võtta.
  • Olulistele asjadele jäetakse reageerimata või ei tehta seda piisavalt kiiresti. E-posti listi saabub kiri: „Potentsiaalne rahastaja soovib meilt lisainfot. Kas kellelgi on aega tegeleda?“ Vaikus. Võib-olla keegi hakkab tegelema, mingil hetkel. Igal juhul hakatakse tegutsema suhteliselt hilja. Mõnikord isegi liiga hilja. Igal juhul – algatus ei liigu piisavalt kiiresti edasi. Mõnikord on ka tundidel kulla hind. Ilma ühe reageerija ja ülesannete jaotajata kaotatakse meeskondades väga palju tunde.
    Lahendus: Meeskond respekteerib juhti, kel on vastutus ootamatustele ise reageerida või esile kerkivaid ülesandeid laiali jaotada ning nõuda nende kiiret täitmist.
  • Infohaldus ei toimi. Kollektiivse juhtimise korral suhtlevad kõik kõigiga. Ühise infojäädvustuskoha (nt GoogleDocs) kokkuleppimisest ei piisa. Alati on neid, kes ei võta aega sinna info kirja panemiseks. Mõnikord läheb ka hullemini. Näiteks ühes organisatsioonis, millega töötasin, oli eelmise aasta majandusaasta aruanne kadunud. Keegi ei suutnud seda leida. Keegi ei vastutanud ka: „Me lihtsalt ei mäleta, kes sellega viimati tegeles.“ Samuti kaob ülevaade, kas mingi asi on tehtud või mitte. Niimoodi võivad väliste koostööpartnerite ees võetud kohustused täitmata jääda (nt mõnele üritusele kutsumine).
    Lahendus: Juhil on võimalik infohaldusel silma peal hoida ja nõuda teistelt selle kasutamist.
  • Koosolekutel raisatakse aega. „Koos kulgemine“ on mõnus filosoofiline kontseptsioon. Samas on maailmas palju paremaid kohti „koos kulgemiseks“ (mets, kloostrid, mäetipud jne) kui teosammul edasiliikuvad ühiskoosolekud. Struktureerimata ühiskoosolekud võivad olla sobilikud algsete ideede välja mõtlemise perioodil, kuid mitte tegevuste elluviimise ajal. Mitmetunnised öötundideni venivad kokkusaamised, mille käigus vähe asju ära otsustatakse, on väsitavad ja hävitavad meeskonnaliikmete motivatsiooni. Lisaks on see ebaeetiline kohale tulnud inimeste ajakasutuse suhtes. Selle asemel võiksid nad mõnes mõnusamas „koos kulgeda“ või vähemalt maailmamuutmisega kuidagi tulemuslikumalt tegeleda.
    Lahendus: Juhil on võimalik vastutada, et eelnevalt on paigas päevakord, materjalid ette valmistatud, kokku lepitud ajast peetakse kinni, valmib ja saadetakse koheselt välja protokoll.

Eelnevaid rolle on muidugi võimalik täita ka kollektiivse juhtimise tingimustes, kui pannakse ühiselt paika toimiv tööjaotus. Kuid mis saab juhul, kui keegi jätab talle jaotatud töö tegemata? Kes võtab siis vastutuse ja kas seda vastutuse võtmist tunnustatakse?

Kollektiivne juhtimine toimib kõige halvemini kriisiolukorras, kui lihtsalt pole aega asju ühiselt arutada. Solidaarsuse printsiip ja kompromisside kultuur on psühholoogiliselt mugav ning emotsionaalselt meeldiv, kuid ei aita jõuda eesmärkideni (mõnikord: jääda ellu). Eesmärkideni aitavad jõuda prioriteedid: osade tegevuste võimendamine, teiste täielik kõrvalejätmine. Kui kriisiolukorras juht rühmast loomulikult välja ei kasva, läheb algatus hingusele. Meeskond lihtsalt ei suuda uue olukorraga piisavalt kiirelt kohaneda.

Kokkuvõttes polegi niivõrd oluline, kas rühma juht on ametlikult valitud või mitte. Kokkuvõttes on oluline see, et vähemalt üks rühma liikmetest julgeb öelda: „See on meie algatus. Samal ajal mu enda jaoks on see minu algatus. Kui ka kõik teised väsivad ja lahkuvad, viin mina selle algatuse ikkagi ellu, ükskõik mis hinnaga.“ Oma isiklikku ideed teostav ettevõtja või palgatud juht – kas seal on mingit vahet? Seda küsimust analüüsib Margo järgmisel nädalal.

Rühma liikmetel tasub aktsepteerida seda, et üks nende seast võtab vastutuse ja nõuab vastutuse võtmist ka teistelt. Siis on lootust, et eesmärgini jõutakse. Olgu selleks eesmärgiks väikekülasse laste mänguväljaku ehitamine või noorte põhikoolist väljalangemise vähendamine poole võrra kogu Eestis.

Sul on olnud samalaadseid kogemusi?
Või soovid tuua näiteid juhtimise võrratust toimimisest ilma eestvedajata meeskonnas?
Jääme Su arvamust kommentaarides ootama :-)

Paks ametnik ja saladused

Toompeal avaneb aeglase kriiksatusega riigisekretäri kabineti uks. Lävel seisab tume kogu, kelle selja tagant pressib läbi vähe, ent siiski nii eredat hommikuvalgust, et riigisekretär Heiki Loodi silm ei seletagi esialgu, kes seal päikese ära varjab.

Aga ta teab, et valikuid väga palju pole – teist nii paksu inimest avalikust teenistusest ei leia. Ega ka teist nii mõõdukat, viisakat, tasakaalukat, ausat, üllameelset; võiks öelda isegi, et tarka. Ikkagi Tartust.

Ent rüütellikul ametnikul on üks viga – see kipub regulaarselt pabereid ära sööma. Eriti selliseid dokumente, kus on all tema, Heiki Loodi nimi ja kaunis allkiri. Hoogne, ent siiski konkreetne. Mehelik, ent näitab teda ka inimesena. Tõtt-öelda kehastabki see allkiri tervikuna head valitsemist, läbipaistvust, kodanike kaasamist ning õige pisut ka e-riiki.

Riigisekretäri allkiri, võib julgelt öelda, on saavutanud tänaseks absoluutse täiuse – olid tal ju viis pikka aastat rektorina töötades kasutada riigi helgemad käekirjaeksperdid. Ja hingega ametnik teadis seda paremini kui keegi teine kogu avalikus teenistuses.

Niisiis, on reede varahommik, meie paks ametnik seisab ikka uksel, kuna ta on oma vooruste kõrval pisut pikaldane, ehkki võiks juba taibata, miks ta vaibale kutsuti. See ei ole ju kaugeltki esimene kord.

Loot: Niisiis jälle?

Ametnik: Kuidas palun?

Loot: Lähetuste käskkirjad! Kuidas sa võisid?

Ametnik hakkab taipama, ent ta vaikib. Ta ju teab oma salapahet, aga nagu ikka sellistel puhkudel, kipub seda endalegi mitte tunnistama. Eks igaühel oleks piinlik. Hommikupäikese halo meie ülla ametniku ümber tõmbub õige natuke roosakaks nagu Tšehhi klaas.

Loot: Mis seal siis veel oli?

Ametnik: Puhkuste käskkirjad.

Loot: Puhkused? Miks ometi need?

Ametnik: Jäin vist lugedes mõtlema, millal ma ise viimati sain mõne vaba päeva. Isegi rahvusvahelistele konverentsidele pole enam eelarve tõttu saanud!

Loot: Ja siis? Seekord rebisid üldse siiludeks või toppisid tervelt suhu?

Ametnik: Ma ei mäleta, see juhtub otsekui transis. Andestust, härra.

Loot: Püha jumal, sa sööd teiste inimeste elusid, unistusi!

Ametnik: Ei-ei, see lihtsalt juhtus, kogemata, refleksid.

Loot: Klambrid võtsid ikka ära? Pärast hakkab pimesool veel valutama. Avalikus teenistuses keskmisest enam esinev häda.

Ametnik: Muidugi, härra riigisekretär. Ma pidin neid just skännima hakkama, aga siis hakkasid kõik paberid silme ees keerlema, tantsima ja helendama. See on nagu luupainaja, ausõna!

Tükk aega vaikust. Ametnik ise on muidugi rohkem löödud kui elunäinud Loot. Ega ta ju ei taha neid pabereid süüa, see pole nagu nälg, aga mingi ürgne tung. Selline, nagu muistsetel hõimudel, kus söödi vaenlase süda ja joodi tema verd, justkui saaks nii vaenlase väe ja tarkuse. Eluaegse reaametnikuna tundis ka tema midagi sarnast, kusagil sügaval hingesopis. Muidugi ei tahtnud ta endale riigisekretäri võimu ega kiilast peanuppu. Ametnik oli lihtsalt nii jäägitult lojaalne, et uskus: kui oma tööga niiöelda üheks saada, suudab ta saavutada ehk poolegi sellest täiusest, mis tema ülemusel, riigisekretäril endal. Tegelikult oli ta alati kahtlustanud, et küllap noorena oli ka Loot ise dokumentide magusat maitset tunda saanud.

No ja lõppeks talle lihtsalt meeldivad kirjad. E-riik ei ole talle siiani mugavaks saanud, aga just paberil kirjades on midagi õiget, igaüks räägib oma lugu, lõhnab kuidagi erinevalt, ja kuidas sa siis jätad ta üksiti maitsmata.

Lõpuks avab Loot uuesti suu: Ma mõtlesin, et sa said sellest probleemist lahti. Eleka ise tõotas mulle, et kriis on kontrolli all.

Ametnik: Jah, härra. See tähendab, ei härra. Eleka on palju Pärnus.

Loot: See vanker pidi igal juhul viimaseks jääma!

Ametnik: Vanker, härra?

Loot: No see üliõpilaste seltsi risu seal Otepääl lipuüritusel, kus sa hävitasid terve lepingu nagu paberihunt. Ei, hundist saanuks selle veel kokku panna! Mul akadeemias mehed oskasid.

Ametnik hõõgub vaikides. See leping oli just kõige maitsvam olnud. Hea pikk selline, lõhnas Tartu ja kõige muu nihukse järele, mis elus üldse veel õigesti on.

Loot: Ja siis, juba mitme aasta eest see haridusministeeriumi kantsleri asi. Kurat (ja seda sõna ei kasuta riigisekretär tihti), ma ei saanud ise ka teada, kes kantsleriks saama pidi, sest sa kugistasid need paberid eriti kähku ära.

Ametnik: Ma tõesti ei tea, mis mulle sisse läks. Ma olen ju Tartust ja ministeerium on nüüd seal...

Loot: Aga nägid, mida sa tegid oma kallile Tartule! Kes siis kiiruga kantsleriks kinnitada tuli?

Ametnik häbeneb nüüd nii, et kõrvad nagisevad. Kantsleriks tuli toona tõepoolest kinnitada üks täiesti juhuslik, vana kaubamaja tagant leitud naisterahvas. Marju või Sirje või keegi.

Loot segab vahele: ... ja siis need teenetemärgid! Millal see oligi?

Ametnik: 2006.

Loot: Aga me kõik mäletame elu lõpuni, kellele Rüütel lõpuks ordeneid andma pidi, kuna õige nimekirja olid sa nahka pannud! Arno Almannile!

Ametnik: See oli mul eriti halb aasta. Ega nimekiri enne ka suurem asi polnud, sain sellised kõrvetised, kaks päeva olin pikali ja jõin kummeliteed. Seal olid ju veel Tarmo Mänd ja Robert Närska!

Loot (mingi kaastundeta): Ja siis see SASi kiri Ansipile! Olgu Thor tänatud, et Äripäev sellele kusagilt küüned vahele sai. Me poleks kunagi teada saanud, mida nad meile Estonian Airist öelda tahtsid. Ja see oli ka alles mullu sügisel!

Ametnik (meenutades mõnusalt kütuse järgi lõhnavat kirja, kuid üritades teemat mujale juhtida): Aga me oleme ju alati välja tulnud sellest, me oleme ikkagi Riigikantselei!

Loot: No olgu peale. Te teate, mida teha. Pange seekord mingi... 75 aastat, siis oleme me kõik siit nelja tuule poole läinud. Aga ise (Loot tõstab natuke häältki) mõtlete välja Ingaga, kuidas seda jälle ajakirjanikele selgitada!

Ametnik: Äkki proovime taas seda kuritegevuse ja hirmu argumenti? Pole pärast pronkssõdurit seda kasutanudki ja Hansoni portfell on ka juba ununemas.

Loot: Tõsi, see töötab orjarahvaga alati. Laske käia, valmista salastamise käskkiri ette ja seekord, vaata seekord ma panen digiallkirja! (võidukalt)

Ametnik (pettumust varjates): Just nii, härra riigisekretär.

Loot: Ja sina...

Ametnik (pääsemisest rahunenuna, õrnal häälel): Jah, Heiki?

Mehed mõtlevad viivuks, kas nii familiaarne pöördumine oli antud olukorras ikka kohane, aga kumbki ei ütle midagi.

Loot rehmab lõpuks käega: Hoolitse vähemalt, et selle jama avastaks juba esmaspäevaks Äripäev, siis see väike Poom ei saa kirjutada enam Päevalehes. Tallolt saame nagunii, mis tolmab.

---

Kuuldes varahommikul telekast järjekordsest "salastamisskandaalist", tuli ka Heal Kodanikul lõpuks seisukoht võtta.

Viidatud episoodid põhinevad meedia korduvatel süüdistustel, kui Riigikantselei on järjekordsed avaliku huvi all olevad dokustaadid salastanud ja ma olen üsna kindel, et üsna sarnane dialoog toimus Stenbocki majas eelmisel reedel. Muud seletust sellele pole.

Lisaks heidab stenogramm valgust mitmelegi teisele avalikkuses arusaamatuks jäänud otsusele kusagil struktuurides. Hea Kodanik jätkab sarnaste paljastustega igal teisel esmaspäeval, kui millestki muust kirjutada ei ole. Jääge tuunituks.

Teisipäev, 8. september 2009

Kurg toob? Kapsalehe alt? Kuidas sünnivad sotsiaalsed ettevõtted?

Heateo ajaloos sai hiljuti ümber üks ajajärk - Artur Taevere lahkus tegevjuhi kohalt nõukogusse ja Heateo rooli võttis Mart Kuusk. Vaatasime sel puhul koos Arturi, Jaani ning paljude meie vabatahtlikega tagasi kuuele suurepärasele aastale ning sõelusime välja olulisimad kogemused. Tänasest kuni aasta lõpuni avaldamegi iga nädal ühe loo Heateo kogemustepagasist. Artiklid ilmuvad paralleelselt Heateo päevikus ja Hea Kodaniku ajaveebis, kommentaarid on väga teretulnud. Esimeses loos vaatleme sotsiaalsete ettevõtete sünnilugusid.

Olen viimastel nädalatel palju mõelnud, miks ettevõtlusaktiivsus on Eestis 2 korda madalam võrreldes Lääne-Euroopa riikidega. Muuhulgas olen sõpradelt ja tuttavatelt küsinud, miks nad on või ei ole loonud oma (sotsiaalset) ettevõtet. Ettevõtlusega alustamist takistavate põhjuste hulgas on enim nimetatud hea idee puudumist. Ometi on tänased sotsiaalsed ettevõtjad kusagilt leidnud oma tegevusideed.

Üks selge ideede allikas on ülikool. Kursuse- või lõputööd, mis vajavad mõne valdkonna sügavamat uurimist, toovad sageli esile lahenduseta või ebaefektiivselt lahendatud ühiskondliku probleemi. Koolitöö eelisena sünnivad koos probleemi tajumisega sageli ka ideed selle lahendamiseks. Riina Raudne võrdles oma magistritöös HIV-epideemia ennetustegevust Eestis ja Leedus. Töö tulemused näitasid olulisi puudujääke Eesti üldelanikkonna hulgas tehtavas ennetustegevuses. Terve Eesti SA, mille Riina 2006. a juulis asutas, viib läbi üldelanikkonnale mõeldud HIV-teemalisi koolitusi töökohtades.

Idee võib tekkida ka välisriigis edukalt käivitatud lahendust nähes või selle kohta lugedes. 2006. aasta alguses puutus Artur kokku USAs mituteist aastat edukalt toiminud noorte õpetajate programmiga Teach For America (TFA). Olles läbi lugenud ka TFA asutaja Wendy Kopp'i raamatu "One Day, All Children", oli Artur veendunud, et Eesti haridussüsteem vajab sarnast organisatsiooni. Sama aasta lõpus loodi Noored Kooli SA.

Kolmas ideede sünnipaik on asutaja enda või tema lähedase inimese kokkupuude valdkonnaga ning sealt tekkinud vajadus. Juri Manko oli ise süstiv uimastisõltlane, kes proovis edutult oma sõltuvusest vabaneda kõikide Eestis pakutavate abiprogrammide teel. Tagasi uimastivaba elu juurde jõudis Juri lõpuks Peterburi narkoloogiahaigla rehabilitatsiooniprogrammi abil. Sealt sündis veendumus käivitada sarnane programm ka Eestis ning 2008. a novembris alustas tööd Re-hab.

Hea idee on tähtis, kuid ettevõte sünnib alles siis, kui ideed teostama asutakse. Oma peas avastatud mõtted tunduvad endale harilikult üsna ägedad. Veendumaks, et ideel on potentsiaali, võiks järgmisena proovida ideest rääkida mõnele sõbrale ja vaadata, kas ka nende silmis süttib tuluke. Tihti tekib just nii esialgne meeskond, kes asub ettevõtet looma. Seejuures on ülioluline, et keegi käivitajatest võtaks täisvastutuse ehk tunneks ennast idee omanikuna. Ainult pühendunud eestvedaja suudab sotsiaalse ettevõtte vedada läbi raskustest, mis käivitamisega igal juhul kaasnevad. Eestvedaja tähtsusest ning individuaalsest ja kollektiivsest juhtimisest kirjutab põhjalikumalt Jaan järgmise nädala artiklis.

Järgmise sammuna peab algsest ideest kasvama lahendus - reaalne toode või teenus. Võtmetegevus on seejuures sihtgrupi kaasamine, et nende tegelikku olukorda ja vajadusi võimalikult täpselt mõista ning lahenduse sobivust jooksvalt testida. Euroopast arenguabina Aafrika külasse saabunud ahjud, mida on võimalik kütta ainult 30 cm pikkuste kuivade kasehalgudega, on vanaraud. Inimkeskse tootedisaini tunnustamise osas meeldib mulle tohutult INDEX:Award'i tegevus. Näiteks läks 2009. a publikuauhind kodututele inimestele veekindlaid, kaasaskantavaid, pappkastivärvi magamiskotte tootvale Austraalia sotsiaalsele ettevõttele Street Swags, kelle toode loodi tihedas koostöös Brisbane'i piirkonna kodututega.

Kui võimalik, on tark tegevusmudelit enne täismahus käivitamist piloteerida vähendatud mahus ja kuludega. Pilootfaas annab hea tunnetuse sihtgrupi reageeringu kohta ning võib välja tuua tegevusmudeli aspekte, millele varem ei osatud mõelda. Terve Eesti SA korraldas esimese töökohapõhise HIV-ennetuskampaania Hansapangas. Kampaania kõikides faasides uuriti pidevalt juhtkonna ja koolitustel osalejate tagasisidet, mille põhjal tehti mitmeid muudatusi kampaania ülesehituses. Alles seejärel alustati teistele ettevõtetele suunatud aktiivse müügitööga.

Lõpetuseks kordan Gild Bankersi investeerimispankuritelt õpitut: "Vähesed ettevõtted käivituvad edukalt esimesel katsel. Enamus ettevõtteid stardib kaks, kolm või neli korda, enne kui tegevus- ja finantsmudel ning meeskond hakkavad edukalt toimima." Noored Kooli SA Inglismaal tegutseva sõsarorganisatsiooni Teach First asutaja Brett Wigdortz ütles Eestit külastades peetud loengus, et tal tuli oma sotsiaalse ettevõttega läbi teha kolm "surmaorgu" enne, kui asi toimima hakkas. Täna on Teach First 8. kohal Briti enim eelistatud tööandjate TOP 100 nimekirjas, edestades tudengite silmis ettevõtteid nagu Google, Marks&Spencer, McKinsey jpt. Lühidalt - ebaõnnestumist pole mõtet karta. See käib loomuliku osana (sotsiaalse) ettevõtluse juurde ning on ehk parimaid võimalikke õpetajaid.

Hea lugeja - miks Sina oled või ei ole asutanud oma (sotsiaalset) ettevõtet?

Pühapäev, 6. september 2009

Mis te sellest arvate?

Tööpõld on lai, nagu me siin Jaan Pehki (või siis hoopis Eesti Raadio meeskvarteti?) fännidena juba kolmanda blogiloo lõpetuseks tõdeme – aga samas ei rühma me sel põllul ju kaugeltki üksi. Sel nädalal näiteks meeldis mulle Urmas Jaaganti kolumn Eesti Päevalehes, kus ta räägib hästi inimlikult sõnapidamisest ja kaasamisest. Sealt leiab kaks väga lihtsat ja head küsimust iga kaasaja leksikasse: „Mis te sellest arvate?“ ja „On teil parem idee?“

Miks need on kaasamiseks head küsimused?

1. Selliste küsimustega alustades on suurem tõenäosus leida ühisosa. Valmis eelnõud kommenteerides (mis on seni levinum kaasamisviis) keskendutakse eriarvamustele ning nende üle vaieldes muutuvad need aina tähtsamaks, vaata et põhimõtte-küsimusteks, mille käigus on algne ja suur eesmärk kerge silmist kaduma. Muidugi, ongi põhimõttelisi erimeelsusi, ent mu kogemused ütlevad, et kui alustada sellest, millisena osapooled probleemi ja lahendusi näevad, osutub ühisosa sageli arvatust palju suuremaks ning hea lahendus joonistub suhteliselt kergesti välja.

2. Nad on lihtsad ja arusaadavad. EMSLis ja küllap ka paljudes teistes kodanikuühendustes murrame ikka teinekord hambaid tekstidega, mis koosnevad kantseliidist ja viidete rägastikust erinevatele määrustele, millega „tavalisel inimesel“ on üsna keeruline toime tulla. Samas on üsna tõenäoline, et ka inimestel, kes ei ole istunud kõigis peene nimedega töörühmades ega lugenud kõiki asjassepuutuvaid strateegiaid, arengukavasid ja määruseid, on olulist infot ja ideid, mida niisuguste lihtsate küsimustega nende käest kuuleb.
NB1! See on ka põhjus, miks sageli „ärgatakse“ alles siis, kui teema meediasse jõuab, mis valmistab ametnikele meelehärmi („kus te varem olite, teid ju kutsuti töörühma ja eelnõu oli veebis üleval?“). Meedia tõlgib keerulised asjad inimkeelde ja sellega suudavad väga paljud suhestuda. Paraku kipub olulisi asju ka tõlkes kaduma minema ning sellest tekib segadusi ja pingeid, mida saaks vältida, kui ametnikud ise varem asju sama arusaadavalt selgitaksid.
NB2! Selge see, et eelnõudele kehtivad teatud vorminõuded ning ega need peagi öökapilektüüri lihtsust saavutama. Aga ka neist dokumentidest on hõlpsam aru saada, kui oled saanud alustada lihtsamate küsimustega ja samal ajal kui teised. Vrd. nt. peoga, kuhu sa oled jõudnud paar tundi pärast algust ning tunned, et ei jõua kuidagi teiste juttude ja naljadega samale lainele.

3. Nad näitavad, et arutelu alles käib ja lahendusvariandid on teretulnud. Allkirjakogumisi ja kisatõstmist meedias (mis on iseenesest ju ka normaalsed demokraatliku ühiskonna juurde käivad asjad, aga viitavad juba mitte kuigi sõbralikule koostööle) põhjustab tavaliselt hirm ja usaldamatus, et muud moodi enam ei saa. Ega see hirm laest võetud ju polegi, sest eelnõu valmimise hetkeks sageli ongi põhimõttelised otsused juba tehtud. Need kaks küsimust peaksid selliseid hirme maha võtma.
NB! Tuleb aga silmas pidada, et tegu ei oleks näilise kaasamisega. Kui neid häid küsimusi esitada olukorras, kus tegelikult on otsus juba tehtud või mingil põhjusel on võimalik ainult üks lahendus, siis on tegu partnerite petmisega, mis ainult suurendab usaldamatust.

4. Nad jagavad vastutust ja aitavad luua omanikutunnet. Igaüks teab, et midagi maha teha on lihtsam kui ise paremat lahendust pakkuda. Neid meie kaht küsimust esitades on vähemalt kolm võimalust jõuda paremale tulemusele: a) niisama laamendajaid võimaldab selline ülesandepüstitus edukalt vaigistada (olen korduvalt näinud, kuidas ses olukorras avastatakse, et ega ise ei oskagi midagi välja pakkuda); b) võimalik, et arutelu käigus jõutakse sama lahenduseni, milleni ametnikud iseseisvalt või siis üksikute huvigruppidega koos, aga sel juhul peetakse seda ka „oma“ lahenduseks ning seistakse selle eest või siis vähemalt ei olda vastu; c) kõige paremal juhul tekibki rohkem alternatiive ja neid analüüsides targem otsus.

Kokkuvõttes taanduvad need suuresti sellele, et kaasata tuleb algusest peale (ja algus tähendab seda hetke, kui teemaga tööle hakatakse) ning suhelda selgelt ja lihtsalt. Ehk veel lühemalt: käituda nii, nagu tahad, et sinuga käitutaks.

Ma ei tea, kas need soovitused aitaksid Alari kirjeldatud juhtumil – võimalik, et seal tehtigi kõik nii, aga tulemust ikkagi polnud. Muidugi võib ka nõnda juhtuda. Eks me kohtasime juba lasteaias jõmpsikaid, kes leidsid, et kõik peaks ainult nende tahtmist mööda minema. Kõigil ei lähe see häälemurdega üle. Selles olukorras võib ju kontrollida pisteliselt seda allkirja-listi ning asju selgitades loota, et vähemalt arukad inimesed sinu selja taha koonduvad.

PS! Viimase teema kohta maksab lugeda ka Danieli artiklit „Milleks suhelda värdjaga?“ Uue Maailma Seltsi värskes „Väike-Ameerika Hääles“.

Kolmapäev, 2. september 2009

Ma olen vastu, sest ma olen vastu

Ma ei osanud hommikuses telefonikõnes mitte ühelegi küsimusele vastata ja tavatult ei puudutanudki teema naabrite tülisid aiandusühistu veevärgi ehitamisel või mida teha registrist laekuvate trahvidega, kui sihtasutuse nõukogust on üks surnud ja teine välismaal, vaid pealtnäha lihtsaid asju: kaasamine ja avalik huvi. Neile ma tahaks väga osata vastata.

Urmo mul siin ka pomises ainult midagi vastuseks ja nii jäigi. Aga mind ajab siiani närvi, kuna see pole kaugeltki üksikjuhtum, ehkki lihtsam kui narko- ja steriliseerimiskeskused, polügonid või tuulikupargid.

Põhimõttelisi küsimusi oli kaks:
- kuidas hinnata otsuse tegemisel, kas avalik huvi on tagatud?
- kuidas hinnata, kas end huvigrupiks nimetav on legitiimne eestkostja?

Teema puudutas üht mereäärset omavalitsust, planeeringut ja kodanike vaiet, kes ei taha planeeringust üldse midagi kuulda, nõuab kõrvalasuva eramaa sundvõõrandamist vallale, kuigi selle omanik on andnud igas punktis järele, avaks ranna avalikkusele rohkem kui 10 meetrit ning jätaks sinna ligipääsu (kuigi natuke teist rada pidi, kui inimesed seni suvilast käima harjunud).

Vot ja mulle helistas mu arust igati pädev ja seejuures südamega vallaametnik, kes on aegsasti kaasanud, rohkem kui seadustega vaja, üritab arvestada kõigiga, osapooli lepitada, on ise veendunud, et avalik huvi on kaitstud praeguse versiooniga, aga ei oska enam midagi teha, kuna kõigega on "kohalikele" vastu tuldud, aga need vaiet tagasi ei võta. Ja nüüd ei julge maavalitsus planeeringut kehtestada, kuna "ikkagi 800 inimest on alla kirjutanud." Kesse viitsib kohtus käia ja mille alusel kohuski otsuse teeb?

Kui ka kogu juriidiline pool kõrvale jätta, ei osanud mina vastata, kuidas see sõlm läbi raiuda. Esiteks on KOVile ja ka maavalitsusele teada, et allkirju on kogutud mingitel mujal toimunud üritustel, teises Eesti otsas elavailt võõrtöölisilt ja koguni surnute nimesid olla kirjas. Aga kuidas seda tõestada? Või kui palju nö vigaseid allkirju tuleks tõestada, et oleks põhjendatud kõigi mittearvestamine? Ametnik arvas, et äkki mina saan mingi ekspertarvamuse anda neile ja maavalitsusele, et huvigrupi taga on paari inimese manipulatsioon. Mul ju pole aga niisugust ekspertiisigi ega mehhanisme.

Teine on see, et kui seal rannas on reaalseid puudutatud osalisi vaid mõnikümmend suvitajat, kes paistsid olema tüüpilised kõigele-vastu, kelle põhipositsioon on, et midagi ei tohi muuta, kas siis on õige üldse koguda v arvestada jumal teab kust tulevaid allkirju? Samas, ma ju toetan ka valgalaste õigust anda hääl nt Sakala keskuse kaitseks, kui nad leiavad, et selline objekt peab kuuluma meie ühisesse kultuuri- või linnaruumi.

Seal rannas pole aga tegu mingi eriti väärtusliku alaga, ehkki ametnik ütleb, et kui planeeringut ei kehtesta, on ala palju kaitsetum kui fikseerides ligipääsu ja kasutuse. Nagunii köetakse luitemetsas autodega ringi nagu igal pool ja hoopis sellega peaks võitlema. Igatahes tõstsin käpad püsti ja ametnik arvas, et üritab veel korra isikud ühe laua taha saada ja rahulikult selgitada, et keegi ei kaota midagi.

===
Aeg-ajalt pöördutakse EMSLi ka palvega, et tehke ometi mingi vabaühenduste aukohus vms, kuhu saaks kaevata igasuguste tõbraste peale, kes rahadega sahkerdavad, ebaeetilised on, just kuidagi avalikkusega manipuleerivad, olematule asjale annetusi koguvad jne. EMSLil pole aga sellist jõudu ja me ei saakski mingiks kodanikuühiskonna kohtunikuks hakata. See peab end ikka ise reguleerima, rohujuurest samblakatuseni.

Aga kuidas?

PS Teine põnevam nõustamiskõne täna oli ühest tuntud spordiseltsist, kelle uus juhatus uuris, kuidas saaks üldkoosoleku käest juhatusele õiguse suuri tehinguid teha, kuidas anda juriidilistest isikutest liikmetele kaks häält vs eraisikute üks (mida seadus ei luba), ning kuidas eraisikutest liikmetest üldse lahti saada, kuna mis nad segavad siin meid. Nii et tööpõld on lai ...


Alari Rammo selgitab siin blogis suhteid isikute, (väidetavate) huvigruppide ja loodusseaduste vahel igal teisel kolmapäeval, kui tal aega on.

Pühapäev, 23. august 2009

Tüdimus edulugudest

Elina kutsus siin hiljuti ühendusi andma end üles meie suvekooli töögruppidesse, et siis nende näidete põhjal koos tulemuste mõõtmist ja mõju hindamist arutada ja õppida. Nagu reedel kuulsin, on nüüd vist kõigis kolmes töögrupis organisatsioonid olemas (aga usun, et ettepanekud on ikka teretulnud, sest neid saab ka mujal programmis kasutada – see on igal juhul hea võimalus hulk arukaid inimesi endaga kaasa mõtlema saada), aga mulle tundus siin õige koht jagada üht oma parimat konverentsi-töögrupi kogemust.

See oli tegelikult juba kevadel, kui käisin Roomas Euroopa Fondide Keskuse aastaüritusel. Mind kutsuti, nagu ikka, kõnelema EKAKist (ilmselt peab olema mingi hea põhjus, miks mulle ei pakuta kunagi ettekandeid teemadel nagu „10 nippi, kuidas võõra naisega jutule saada“, „Söögiseeni meilt ja mujalt“ või „Suveks tippvormi – müüt või tegelikkus?“) – selle nurga alt, et kuidas rahatuusad üksikute heade projektide asemel saavad sellise strateegilise koostöö kujunemisele kaasa aidata. Läks täitsa kenasti, tänan küsimast. Aga lisaks käisin siis ka teistes töögruppides, millest üks oli eriti hea.

Eks ole, tavaliselt räägitakse konverentsidel ju edulugusid, kus siis ehk viimasel slaidil loetletakse ka mõned õppetunnid, mida veel või teisiti oleks võinud teha. Või siis halatakse üldisemalt, et on nii- ja niisugused probleemid, millele ikka veel piisavalt tähelepanu ei pöörata, ei mõisteta, ei väärtustata jne.

Seepärast meeldis mulle väga, et Inglismaa Northern Rock Foundation (NRF) tõi töögruppi hoopis juhtumi, mis... no ei kukkunud just läbi, aga kujunes paljuski hoopis teistsuguseks, kui nad lootsid. See ei olnud mitte ainult värskendav vaheldus, aga ma usun, et niisugustest näidetest võib sageli olla hoopis enam õppida. Muidugi, arusaadav, et ega keegi ihale oma ebaõnnestumisi letti laduda, aga samas teab ju igaüks, et kaugeltki mitte kõik ei kulge edukalt, mis me parimate kavatsustega ette võtame. Nii et: maha valehäbi!

Aga mis siis inglastel juhtus? Saades samanimeliselt pangalt iga aasta 5% selle kasumist, kasvas fondi eelarve headel aastatel juba üle 30 miljoni naela (Eesti kroonides oleks see praegu u. 614 miljonit), mis tekitas mõtte, et kui teeks ühe über-projekti, mille puhul keegi ei saa kurta, et ei olnud piisavalt aega või raha (nagu tavaliselt igas projektis varem või hiljem tõdetakse). Teemaks perevägivald ning eesmärgiks leida uusi ja paremaid lahendusi, kuidas vägivallajuhtumeid ennetada, ohvreid kiiresti aidata ja süüdlasi karistada, et need lahendused siis valitsusele välja käia üle riigi rakendamiseks. Aega plaaniti viis, koos mõjude hindamisega isegi seitse aastat, eelarve oli neli miljonit naela (72 miljonit krooni), aluseks põhjalikud uuringud, partneritena kaasatud kõik võimalikud institutsioonid, kes teemaga mingilgi määral kokku puutuvad, hästi avatud tegutsemine... No ühesõnaga, sellest pidi tulema kõige-kõige näidisprojekt.

Ma olen oma märkmikusse kirja pannud järgmiseid tähelepanekuid:
  • Aeg. Pidi olema üks suuri eeliseid – et plaanime pikalt ette, uurime ja proovime ning teeme kõik järjest ära, mis vaja –, aga kujunes ootamatult takistuseks, sest teema tähtsus poliitilises agendas tõusis hästi kiiresti ja selleks ei oldud valmis. Aasta pärast projekti algust käivitas valitsus perevägivalla vastu võitlemise programmi ja NRF projekt, mis plaanis sellele sisendit anda, polnud seks ajaks veel eriti kuhugi jõudnud.
  • Raha. Kõlab justkui ulme, et paneme siis seekord teema peale nii palju raha, kui vaja on, aga... „Kõik läksid rahast nii elevile,“ ütles fondi esindaja. Eestistki tuttav lugu, et kui on võimalik raha saada, ollakse valmis tegema mida tahes ega tulda üldjuhul rahastajale ütlema, kui konkursi idee ka kõige mõistlikum ei tundu. Nii jäi kriitika õigel ajal tulemata ning plaanimisvead hakkasid alles töö käigus selguma. Suure raha „porgand“ pani ühendusi lubama asju, mida nad tegelikult ei suutnud tagada, seda enam, et lepinguid allkirjastasid juhid, aga tööle pidid hakkama nende alluvad, kel ei pruukinud selleks olla aega, oskusi või ka õiget motivatsiooni. Suur toetus võib väiksele organisatsioonile mõjuda hoopis destabiliseerivalt (senised tegevused katkevad, meeskond kasvab kiiresti ja organisatsioon ei jõua sellele järele jne) ja rikkuda olemasolevaid skeeme ja suhteid.
  • Kaasamine. Partnersuhete haldamine kujunes oodatust palju keerulisemaks, eelduseks oli võetud, et kõigil on kirg teema vastu ja soov häid lahendusi leida, aga tagantjärele tõdeti, et palju asju oleks tulnud konkreetsete kohustustena kokku leppida, kiiresti reageerida, kui miski tegemata on jäänud jne. Ka organisatsioonid ise ei kippunud teada andma, kui neil miski viltu oli vedama hakanud. Oli näha ka see, et eri organisatsioonide kirglikud ja karismaatilised eestvedajad ei pruugi moodustada üldse hästi toimivat tiimi. („Charismatic people – enjoy them: yes; employ them: maybe!“)
  • Avatus. Ühest küljest hästi oluline, et mõju saavutada, teisest küljest tähendab, et iga su sammu kritiseeritakse ja sageli süvenematult (nagu ka poliitikute puhul).

Lisaks veel ports niisuguseid asju, mis ikka võivad viltu minna: oli valesid personalivalikuid, suurejooneliselt plaanitud mõju hindamiseks ei õnnestunud siiski õigeid mõõdikuid ja andmeid leida jms. Siiski – projektil oli selgelt mitmeid häid tulemusi (kolme aastaga on üle kolme tuhande naise ja lapse abi saanud, mõned uued teenused on hästi toimima hakanud, uut koostööd ja uusi teadmisi sündinud, uusi projekte algatatud selle pinnalt jne), aga mitte siis eriti need, mida algselt plaaniti.

Muidugi ei taha ma eelnevaga öelda, et vaat' nii juhtub, kui ühendustele palju aega ja raha anda ning mõistlik on jätkata nii, nagu meil tavaks: lühikesed lepingud, piiratud kulud ja jäine usaldamatus. Tegelikult on ju tagantjärele targana kõik need NRF vead välditavad ning nähes, kui julgelt nad ebaõnnestumisi analüüsivad, usun, et edaspidi nad selliseid vigu väldivadki. Ning loodetavasti tänu sellisele info jagamisele mitte ainult nemad, vaid ka teised organisatsioonid.

Aga muidu oli konverents nagu sellised üritused ikka. Pealkirjaks „Fighting Poverty, Creating Opportunities“, toimumiskohaks Hiltoni hotell. Ja tõesti-tõesti, võib ju muidugi öelda, et bassein iseenesest saaks olla veel suurem kui neil seal praegu ning lõunasöögi neljale käigule annab lisada veel mõned, aga üldiselt näis vaesus vähemalt sel territooriumil edukalt võidetud olevat. Hotellist välja minnes, tõsi, võis isegi päris linna südames mitmeid varemeid märgata, mõni lausa üle tuhande aasta seal niimoodi seisnud. Nii et tööpõld on siiski lai.

Ja sõidu eest tänan Avatud Eesti Fondi!

Kolmapäev, 19. august 2009

See on sinu kodutänav!

Košmaar

Ma olen vist üle tõmmanud selle va kodanikuühiskonnaga: nägin üksöösi õudusunenägu sellest, et mind ei valitud tänavu enam PÖFFile vabatahtlikuks.

Neljapäev, 13. august 2009

Tšempionite argipäev ehk mida kaasamisega edasi teha. Vol 3

Kaasamise spetsid teavad, et omaette nokitsemisega osalust ei arenda. Seepärast kutsuti konverentsi lõpuks kohale Obama valitsuse ametnikke erinevatest asutustest. Neile esitati ettepanekud lühidalt ja selgelt ära ning sooviti saada esmast tagasisidet kohapeal.

Milline oli ametnike reaktsioon?
Noh, üsna universaalne - s.t. sarnane sellega, mida siingi võib kohata.
Esiteks paluti spetsidel oma ettepanekud kiirelt kirja panna, et neid saaks saata asjaomastele otsustajatele. Ärge nähke vaeva sõnastusega, ütles ametnik, parema pildi tegelikust arutelust saabki just mustandist.
Teiseks paluti võimalikeks uuteks projektideks vajalikud rahasummad kahe nädala jooksul ära esitada, sest valitsusasutused teevad juba 2011 eelarvet.
Kolmas liik reaktsioone oli tehnoloogia-kesksed ehk jah, selle küsimuse me lahendame uute infosüsteemide kasutusse võtmisega.

Mis edasi saab? Eks põnev on jälgida, mis ettepanekud ja mismoodi ellu jäävad. Spetsid peavad valitsusega dialoogi edasi, see on kindel. Samuti tundub, et kohalolijate tuumikust tekib mingi kindlam kooslus, mis võtab endale ülesandeid soovituste rakendamisel.

Millistel nendest mõtetest ja ettepanekutest - loe ka järjejutu esimest ja teist osa - on jumet Eesti jaoks? Üsna mitmel rindel juba tegeleme – head tavad, ametnike koolitused, parimate praktikate tutvustamine, projektid ühenduste ja riigiasutuste koostöös. Teoksil muuhulgas ühenduste rahastuspõhimõtete ülevaatamine ja kodanikuühiskonna arengu indikaatorid.

Kuhu aga tasub rohkem jõudu kulutada? Kuidas saame arendada kaasavat valitsemiskultuuri ja osalusdemokraatiat? Häid soovitusi ja lahendusi on vaja nii meil Eestis ehk „siseturul“ kui ka mujal maailmas „demokraatia ekspordiks“.
Pane oma ettepanekud allpool kommentaaridena kirja.