esmaspäev, 22. märts 2010

Eesti kolmas sektor teeb Euroopas endiselt silmad ette

Eelmisel nädalal külastasid Eestit Euroopa kolmanda sektori liidrite võrgustiku Euclid-i rahvusvahelise töövarjuprojekti raames neli väliskülalist. EMSLi praktikant Külli tegi sellest kena kokkuvõtte, mida siin lugejatega jagan. Mõned pildid on siin.

Rahvusvahelise töövarjuprojekti eesmärgiks oli toetada juhtide teineteiselt õppimist ning juhtimisalaste kogemuste jagamist. Väliskülalised tulid Eestisse kolmest erinevast riigist: Gian Paolo Montini ja Marta Meloni Itaaliast, Michal Machac Slovakkiast ning Monika Pisankaneva Bulgaariast.

Imeline Tallinn: lahked inimesed ja entusiastlikud töötajad

Viie Eestis veedetud päeva jooksul oli väliskülalistel võimalik tutvuda üheksa erineva mittetulundusühingu tööde ja tegemistega ja seeläbi saada ettekujutus Eesti kodanikuühiskonna hetkeolukorrast, muredest ning rõõmudest. Põhjalikumalt tutvuti EMSLi tegevustega ja koolitusvaldkonnaga. Samuti oli väliskülalistel võimalik osaleda rahvusvahelises juhtimise jututoas, mille läbiviijaks oli Katherine Onorato organisatsioonist Teach For All. Katherine, kes teeb koostööd Eesti organisatsiooniga Noored Kooli, andis osalejatele omapoolse sisendi, kuidas lihtsate nippidega muuta tööd efektiivsemaks, tunda ära prioriteete ning viia ellu organisatsiooni strateegilisi plaane.

Väliskülaliste jaoks avaldas muljet külastatud organisatsioonides (Kodanikeühenduste Liit EMSL, Külaliikumine Kodukant, MTÜ Naabrivalve, Kodanikuühiskonna Sihtkapital, Eesti Vähiliit, MTÜ Mondo, Arengukoostöö Ümarlaud, Vastutustundliku Ettevõtluse Foorum, Pelgulinna Sünnitusmaja Toetusfond) valitsev soe õhkkond ning külalislahkus, millest veel olulisemana märgiti ära entusiasmi teha oma tööd südamega.

Hoolimata tihedast programmist jäi veidi aega ka Tallinnaga tutvumiseks, mis mõnele osalejatest oli esmakordne visiit Eestisse.

Koduteele kaasa uued ideed

Visiidi lõpetas väliskülaliste osalemine MTÜ Ökomeedia Rohelise programmi avaseminaril, mille eesmärgiks oli tutvustada Rohelise kontori kontseptsiooni ja pakkuda ideid, kuidas ”roheline meeskond” saaks paremini kaasata ka kolleege organisatsiooni keskkonnasõbralikumaks muutmisel. ”Tänu sellele seminarile saan kanda edasi ideid, kuidas oma organisatsioonis hoida kokku kontorikulusid,” kommenteeris Michal Machac. Õppimiskohti oli mitmeid ning rohke informatsioon vajab veel sügavamat järelemõtlemist. Peamised tulemused õppevisiidist avaldatakse maikuus ilmuvas Euclidi trükises kolmanda sektori juhtidele ning ka EMSLi infokanalites.

neljapäev, 18. märts 2010

Nõndanimetatud taimetoitlased

Aitasin märtsi alguses sõpru Euroopa Mittetulundusõiguse Keskusest, teemaks Makedoonias plaanitavad julmad muutused vabaühenduste tulumaksusoodustuse teemal. Eesti nimi oli ainsa näitena nende parlamendiski kõlanud ja tundub, et areng sai mõistlikumasse suunda pööratud osalt meie abil (kuigi meiegi süsteem on kaugel täiuslikkusest).

Aga. Muuhulgas tuli omavahel seadusemuudatustest rääkides teemaks ka Eestis jälle aktiveerunud debatt, khm, mitteabielulise kooselu reguleerimise teemal ja kolleeg Ungarist teatas itsitades, et Makedoonia raadios oli arutletud just homode õiguste üle ja üks saatesse helistanud närviline tädi teatas, et jätaks nende geide teema hetkeks kõrvale ja räägiks hoopis ühest uuest grupist – nõndanimetatud taimetoitlastest!

Kusjuures ma saan täiesti aru prouast! Aktsepteerida ja austada kellegi veendumusi asjades, mis väljenduvad nende peas ja magamistoas, on palju lihtsam, kui kogu aeg meeles pidada oma igapäevases töös, kas ürituste korraldamisel ikka küsime registreerimisel kõigi erivajadusi (EMSLi ürituste vormidel on kusjuures enamasti pisut irooniline lahter 'ultravegan') ja kas ning kuidas õnnestub neile siis vastata, et see väga kalliks ei läheks jne.

See toiduvärk ju lõpuks üsna sarnane homodele, eri uskude kummardajatele jne, et kuhu maani sa nendega arvestad. Mäletan ühelt kodanikeühenduste maailmaorganisatsiooni CIVICUS assambleelt, et isegi nemad suutsid tookord eksida menüüga. Ei mäleta, kas see oli nüüd araablaste või juutide, hindude või miskite neegrite suhtes, aga rahvusvahelised seltskonnad on nii kuradi tundlikud, et selline väike viga võib tumeda varju heita kogu üritusele ja organisatsioonile.

Vahel tundub see räige ülepingutamisena mulle kui talupojale. No umbes, et enda kehtestamine kehtestamise pärast tundub paljudele gruppidele olulisem kui praktiline arvestamine. Muidugi suruvad paljud ühiskonnad nad teadlikult maha ja ärkamine toimub sageli väga aeglaselt ja kus ettevaatlikult, kus lihtsalt oskamatult.

Aga kust see piir üldse läheb, mitu soovijat peaks olema, et nendega arvestada? Või piisab nn arenenud ühiskonnas ka vaid ühest, et temale eritingimused luua? Mõni on ju lihtsalt hull! Meie Haigekassale näiteks ei piisa haruldaste haiguste kontekstis, mis on otseselt inimeste elu ja surmaga seotud. Sellega annaks ka kõige muu mittetegemist lihtsalt vabandada ...

Meie kümmet vabaühendust koondav kontor on minu siin töötamise ajal neli korda kolinud ja viimaseski kohas Rotermannis on meil ikka peal igavene keerdtrepi needus ehk pole mingit ligipääsu ratastooliga. Saime jalamaid sahmaka sõimata valdkonna aktivistidelt, et MEIE peaks ju ometi teadma! Ehk siis põhimõtteliselt ei tohi sellisesse kohta kolida. Üritasime end ja neid lohutada, et ühelgi ratastoolil ei jää siia tulemata, ehk ei korralda me siin midagi, kuhu oleks vaja neil pääseda. Ei mõjunud, asi ongi põhimõttes.

Kaldun arvama, et neil on õigus.

teisipäev, 9. märts 2010

Kuidas saada lahti oma naabritest?

Ma puutun paremkonservatiivide ja rahvusradikaalidega üksjagu kokku, aga pea iga kord ehmun, kui kaugel on pealtnäha mõne väärtuse kaitsmiseks ja toetamiseks mõeldud mõtteviis sellest, mida mina näen kodanikuühiskonnana. Ka enamik mu sõpradest ei tuleks selle pealegi, et näiteks niimoodi mõelda:

Presidendipaari multikulti propaganda solvas eestlasi

Eelmisel nädalal küsis TMS oma lugejatelt, kuidas nad suhtuvad neegrisse ja balalaikamängu Vabariigi aastapäeva vastuvõtu eeskavas. 34,9 protsenti vastanuist ütles, et tegu oli jõhkra näkku sülitamisega kõigile rahvuslikult meelestatud inimestele.
25,9 protsenti inimesi oli seda meelt, et tegu oli piinliku multikultuursuse ja kosmopoliitsuse propagandaga presidendipaari poolt. Täpselt sama palju oli neid, kes ütlesid, et taoline asi tegi neid lihtsalt nõutuks.
13,3 protsenti vastanuid arvasid aga, et eeskava oli väga vahva ning eestlastele tulebki õpetada võõraid rohkem armastama.

Jah, neil on täielik õigus selliselt arvata, aga milline võiks välja näha niisugune Eesti? Ussisõnade lugemise järel arvasin ise ka esimese hooga, et see isoleeritud ja primitiivne metsaelu oli nii ehe, vahetu ja romantiline, õige asi, noh.

Aga neilgi olid naabrid, keda ei saanud kuidagi vältida, kas või karudki. Nagu on igaühel meist naabrid kortermajas, põllul või metsas, on need ka riikidel ja kontinentidel. Sulgedes kõik piirid füüsiliselt ja info liikumise osas, mis oleks ainus lahendus multikultuursuse ja tolerantsuse vastu, tuleb kohe mitu diktatuuririiki meelde Aasiast Aafrikani. Ja eeldus, et olgu naabrid pealegi, aga samasugused kui meie, toob jälle ühe väikeste vuntsidega Kesk-Euroopa kodanikuliidri silme ette.

Kaua Eesti äärmusrahvuslaste ideaalina toimides vastu peaks? Kuidas seda üldse saavutada? Kuni meil on naabrid, seda igal juhul ei sünni. Aga mine tea – vaadates, kuidas korteriühistutes samakeelsedki tülitsevad ja naabrid surnud koera üle aia loobivad, paistab hävitustöö meil geenides olema.

Aga kes sellest kõigest õnnelikum on? Kellele üldse meeldivad kurjad naabrid, kes ei ütle tere, kes karjuvad, keda iga sinu tegevus häirib, kes kogu aeg kusagile kaebab, kes auto kehvasti pargib, kes prügi ei sorteeri jne?

Selliseid kipuvad mõistlikud inimesed vältima ja nii juhtub mu arust ka radikaalidega, kes üritavad teatud väärtusi toetada või päästa üksnes kõigi ja kõige muuga vastandumise kaudu. See on kurjus, mitte õnn. Või noh, nihuke Vahitorni-õnn võib ta muidugi olla.

reede, 5. märts 2010

Pimedas lähevad Euroopa töövarjud pikemaks

Itaalias toimunud töövarjuprojekti mõjul jäin mõtlema töövarjuprojektide erinevate vormide üle ja leidsin, et neid võib olla kolm:

  • Ise olen mõelnud, et kui Eestisse sellise sooviga inimesed tulevad, siis ma pigem pakuks tükikest siit ja tükikest sealt (et kuidas üldiselt Eesti ühendustel läheb).
  • Aga see on ka jube huvitav jälgida tööd lihtsalt terve päeva, et kuidas see igapäevane elurütm toimib. Nagu mul Roomas oli. No natuke aitab, et ma oskan veidi itaalia keelt. Ja et mulle meeldib niimoodi jälgida. Samuti võttis iga päev üks ASVI töötaja aja, et oma tööd tutvustada, näidata oma kaustu, kirjavahetust jmt.
  • Ja kolmas võimalus on see, et võib teha ise tööd, olla natuke osaline kogu igapäevaelust.

Ja ega see võimalus Eestis välismaiseid MTÜ juhte võõrustada ei ole enam kaugel. Euroopa mittetulundusühingute juhtide Euclid-võrgustiku projekti kaudu külastab Eestit 15.-19.märtsil neli mtü liidrit. Siin annan nende profiilist väikse ülevaate ja palun, et te mulle teada annaksite, kui te sooviksite kedagi neist päevaks või mõneks tunniks võõrustada.

Ja andestust, et nende ootused tulevad inglise keeles – olen seda teinud teadlikult, et tekiks ehk ehedam aimdus, mis tüübiga tegemist.

  • Machac Michal Slovakkiast, organisatsioon DAFNE

Ootused: During the week spent in Estonia I would like to see as much as possible, so don´t worry to prepare the programe as tight as possible. From my point of view It would be interesting to see for example: using of funds for education activities, organization of training activities, networking, exchange of good practice, cooperation with foreign partners within transnational projects, meeting with important leaders of training organizations/ NGOs, participation on some educational workshop/training, time management, leadership in practice, All your proposals are welcame.

Ootused:

Kohtusin temaga Roomas olles; väga sümpaatne ja sõbralik härrasmees; tema kohta räägiti, et ta on Roomas teinud imelist tööd, korraldanud annetuste kogumist; kui ka mujal Itaalias tema organisatsiooni tegevust ei teata, siis Roomas on ta üldtuntud. Palju vabatahtlikke töötab koos vähihaigete laste peredega, mõned töötajad, tohutult toetajaid.

  • Monika Pisankaneva, Bulgaria, Community Foundations Program Manager of WCIF

Ootused:

1. The overall situation of Estonian civil society, diversity of non-profit organizations, collaboration with the state, legal context (types of non-profits according to the law; taxation of non-profits; any special laws that stimulate private donations to non-profits).

2. National grantmakers in the non-profit sector: sources of income, areas of interest, collaboration with the state.

3. Local grantmakers in the non-profit sector: are there community foundations in Estonia, their situation, their sources of funding?

4. Philanthropy and CSR: overview of giving patterns; are there non-profits which support individual and corporate giving; are there corporate foundations; are there CSR programs at companies which are implemented in partnership with non-profits?

5. Local philanthropy: what kinds of local philanthropic organizations, which channel the individual giving, are there?

6. Community development: what community development programs are currently active, what are the hot topics for them?

  • Marta Meloni (Italy) the reference person for the research, development and projects sector of Lai-momo society.
Ootused:

My main duties here concern the research and mapping of opportunities, such as grants/tenders, releted to culture, education and training, and communication, mainly the social communication; the designing of projects and coordination of partners and consortia related to the same topics as above. My duties are also related to the international promotion and development of comics of african cartoonists as a tool of cultural development and intercultural dialogue. Thanks to this innovative tool, we create an international virtual exchange platform for african and international authors, cultural institutions and association.

As you advice, I think it is better to summarise briefly what our hot topics/main questions/general ideas related to the trip are:

-the east of Europe is becoming more and more active at an international level: it would be interesting to share ideas and prospectives with estonian NGOs in order to create a more visible and active network at an european level;

-with the aim of a networking european culture, it would be interesting to share expriences and willingness about new projects and grant opportunities;

-as for a development in the field of communication, we would like to share ideas on opportunities and concrete experiences in the field related to social communication and communication aimed at spreading and promoting the main activities of estonian NGOs.

The most important thing


Teise sissekandena oma ASVIs veedetud ajast kavatsen pühendada erinevatele fragmentaarsetele lõikudele/asjaoludele, mida tähele panin ja mis Eesti ühendustele võiks kasulikud olla.

  • Siin ja seal tuleb jutuks tegutsemine arengumaades ja konfliktipiirkondades – näiteks magistriprogrammi raames tehakse projekte (project work) Aafrika ja arengumaade suunal. On rahvusvahelisi praktikaprojekte, asendusteenistusi, eraldi projekte konfliktipiirkondadest tulevatele noortele jmt. See viis mind (taas kord) mõttele, kui kitsalt me ikkagi Eestis oma asju näeme. Mulle tundub, et teinekord on see natuke nagu valehäbi, et a la „et mis mina, väike inimene, lähen nüüd teise riiki õpetama; mul siin endalgi veel ligadi-logadi“. Võib-olla on see natuke mõjutatud ka ennevanasti Eestis käinud välisekspertidest, kes kerge vaevaga tahtsid suurt raha meie arvelt teenida või siis tegid sageli tähtsat nägu asjade juures, mis meile tundusid pigem ülepaisutatud või niigi teada. Mõtlen, et ehk on meil siin aeg nüüd sellisest piinlikkusest üle saada, selg sirgu ajada ja liikuda oma tegutsemissuundades ka väljapoole Maarjamaast. Ja vaadata sedagi justkui õppimisprotsessi – ega välismaale ei pea minema siis, kui nö valmis oled. Mine praegu, vaata, kuidas saad kohalikku kogukonda aidata ja mida sina selle käigus juurde saad. Elukestev õpe, teate küll.
  • Mulle meeldis, kuidas nad olid ASVIs oma tegevuste juures nö tasuvuspunktid välja töötanud. Nad olid välja arvutanud, kui palju mingi õpilane neile maksma läks, kui palju tööd see nende jaoks tähendab. Nende „ratsionaalne kutt“ Guido (meie Alari üks külg) ütles ausalt, et „kas see, et ma sinuga siin kolm tundi istun, üldse ära tasub“ (mille peale ma veidi ebamugavalt end tundsin). Kavatsen seda kindlasti hakata – või vähemalt püüda – ka EMSLi erinevate koolitustegevuste juures vaatama, mis see konkreetne kulu tegelikult on, mida me nt jututubade või suvekoolide korraldusse panustame.
  • ASVI ei ütle, et tegemist on koolitusprogrammiga, vaid see on kasvulava MTÜ liidritele – kui teistsuguse motivatsiooniga tudengid selle kuulutuse peale tulevad!
  • Suur osa kõigist õppeprogrammidest - nii projektijuhtimise, europrojekti kui vahendite korraldamisel - on kampaaniate korraldamine (campaigning). Sotsiaalkampaaniad on kanda kinnitanud kui oluline MTÜ eestvedaja relv ühiskondlike sõnumite edasikandmisel.
  • Võrgustik L2L (Leader2Leader)– vahend MTÜ liidritele omavahel suhtlemiseks ja toetuseks – julgustas mind taas mõtlema selle peale, kui olulised on just sellised kokkusaamisvõimalused; mitte niivõrd konkreetselt korraldatud ürituste läbiviimine, vaid mitteformaalsete kokkusaamisvõimaluste organiseerimine.
  • Eriti mulle meeldis, kuidas erinevatel töökohtadel ja erinevates situatsioonides olid erinevad asjad kõige olulisemad asjad („the most important thing“). Kõige olulisem on see, et need, kes avaldavad soovi magistriprogrammi vastu, saavad ainult kommunikatsiooniosakonna andmebaasi kaudu programmi sisuga tuttavaks; või nagu on kõige olulisem, et kandidaadid sooviksid selles sektoris tööle hakata, mitte vaid koolitusprogrammis osaleda; või nagu on hädavajalik, et magistrandid leiaksid hea koha praktikaks erinevates organisatsioonides ... Mis on teie töös „kõige olulisem“?

Ja oma Rooma-visiidi lõpuks: mul on tekkinud nüüd itaaliakeelne tutvustus Eesti kodanikuühiskonnast: nii et kui teil on vaja, andke teada. Ja tänud siinkohal vabatahtlikele abilistele tõlkimisel ja toimetamisel.