Reede, 19. november 2010

Minister üle oma varju ei hüpanud ehk minu kogemus töövarjuna

Noored Kooli liidri- ja vilistlasprogrammi koordinaator Sandra Lillemaa käis esmaspäeval ja neljapäeval haridus- ja teadusminister Tõnis Lukase töövarjuks ning jagab allpool järgmise nädala Pooltevahetust silmas pidades tekkinud muljeid, mõtteid ja soovitusi. Aitäh Sandrale ja järgnevalt ongi sõna tal:

Minu töövarjupäev oli omaalgatuslik ettevõtmine, mis kantud isiklikust huvist Eesti hariduspoliitika vastu ning seotud ka mu tööga. Ehk nagu kirjutasin ministrile paar kuud tagasi saadetud kirjas: “Eesmärgiks on eelkõige saada vahetut kogemust ja inspiratsiooni Eesti hariduse juhtimisest tipptasemel, kuid samas uuendada ka Noored Kooli ning ministeeriumi vahelist koostööd.” Nüüd, olles veetnud ministriga poolteist päeva, on aeg hinnata nende eesmärkide saavutamist.

Esmaspäeva mahtusid kaks Riigikogu komisjoni istungit, koosolek vene kogukondade esindajatega, vastamine Riigikogu liikmete arupärimistele ja intervjuu Postimehele. Et samale nädalale sattus ka ametlik töövarjupäev, sain ma lisaks osaleda koos teiste ministrite töövarjudega neljapäevasel valitsuse istungil ning sellele eelnenud IRL-i fraktsiooni eestseisuse koosolekul, kus erakonna ministrid oma seisukohtades kokku leppisid.

Kas kuuldu-nähtu inspireeris? Pigem mitte. Üldiselt ei tekkinudki erilisi emotsioone – ei häid ega halbu. Koosolekutel toimuv oli ootuspärane. Ning ehkki haridus- ja teadusminister paistis silma oluliselt sisukamate sõnavõttudega kui mitmed tema koalitsioonikaaslased ja opositsiooni esindajad, võib öelda, et kuuldud arutelude käigus räägiti palju, kuid öeldi vähe.

Et ministri päevakava oli äärmiselt tihe, nii et isegi lõunapausiks jäi vaevu pool tundi, siis kahjuks ei jäänud aega temaga tõsisemalt haridusteemadel rääkida ja küsida küsimusi, mis mind tõeliselt oleksid huvitanud. (Tundus kohatu uurida näiteks: ”Mis on teie visioon Eesti üldhariduse tulevikust”, kui minister ühelt koosolekult teisele kiirustab või sööklas sülti sööb.) Samal põhjusel ei rääkinud me eriti ka Noored Kooli aktuaalsetest ülesannetest või tulevikuplaanidest.

Eelnevast üsna pessimistlikust kokkuvõttest ei maksa siiski järeldada, justkui ma ei peaks töövarjupäeva õnnestunuks. Otse vastupidi – kuigi eesmärgid, mille algul seadsin, jäid pigem saavutamata, on saadud kogemus minu jaoks väga väärtuslik.

Kaks päeva Riigikogus ja Stenbocki majas olid huvitavad seetõttu, et olin pidevalt aktuaalsete sündmuste keskel. Nägin nii Andres Siitanit kui Laine Jänest vahetult enne vallandamisskandaali puhkemist, kuulsin Juhan Partsi ja teiste ministrite emotsioone päeval pärast Marika Priskele kahtlustuse esitamist, kogesin ööistungist väsinud riigikogulaste meelepaha opositsiooni venitamistaktikast ja viibisin valitsuse istungile järgnenud pressikonverentsil, mille kajastus oli meediaväljaannetes üleval veel enne, kui Toompealt kesklinna jõudsin.

Samuti sain oluliselt selgema pildi sellest, missugust tööd haridus- ja teadusminister teeb ning et lisaks haridusele ja teadusele peab ta juhtima veel ka noorsootöö, arhiivinduse, eesti keele ja mitmeid teisigi valdkondi. Mistõttu on mulle nüüd paremini mõistetav, et haridusdiskussiooni fookus ei saa kogu aeg olla ainult üldharidusel, mis on kõige olulisem teema mu jaoks. Saadud kogemus pani mõtlema, mis tööriistu ministril üldse on, et tagada igale lapsele Eestis hea haridus ja mis rollis olles oleks kõige suurem võimalus seda mõjutada. Nii et kahtlemata andis töövarjupäev terviklikuma arusaamise haridusvaldkonnast ning mõtteainet edaspidisteks otsusteks isikliku karjääri seisukohast.

Kuid selleks, et teiste kolmanda sektori organisatsiooni esindajate töövarjupäev oleks veelgi edukam ja koostöö seisukohast produktiivsem kui mu oma, soovitan kõigil varjutajatel eelnevalt kokku leppida tunnike vestlusaega oma projektipartneriga, et kiire päeva jooksul oleks siiski aega enda jaoks olulisi küsimusi küsida ja oma valdkonna ülesannete üle arutleda. Head varjutamist!

Neljapäev, 18. november 2010

Pooltevahetuse treiler


Idee: Urmo Kübar, Elina Kivinukk; Teostus: Siim Männik, Janek Karakats

Ja teine natuke lühem-mitteametlikum:


Poetess Leelo Tungla idee viisistas Ivar Must, esitas Silvi Vrait, erkaanile sättis Siim Männik.

Kolmapäev, 17. november 2010

Pooltevahetus tuleb!

Pooltevahetuse nädala lähenedes on hea heita pilk - nagu me seda siin blogis paljude teemade puhul teeme - Albionile, kus sarnast asja prooviti 2009. aasta sügisel saja valitsusametniku ja vabaühenduste aktivisti osalusel. (2010. aasta kohta pole ma tõtt öelda selgust saanud, värskeim info veebis kutsus suvel end selleks kirja panema, ent kahtlustan, et seoses eelarvekärbetega jäeti see ehk tänavu ära.)

Ent kõigepealt neile, kes Pooltevahetusest veel kuulnud pole - kutsume järgmisel nädalal, reedel tähistataval kodanikupäeval (või siis mõnel teisel päeval, kui reede ei sobi) ametnikke-poliitikuid ja vabaühenduste inimesi üheks tööpäevaks oma kontorist välja, teisele “poolele” külla. Mitte siis nii, et mina lähen teen ametniku tööd ja ametnik minu oma, vaid et lepime kokku, kumb kumma poole tuleb ja töötame ühe päeva koos. Hiljem võib vabalt ka vahetada.

Kellele? Eestis oleme pigem harjunud töövarjuna ette kujutama ujedaid noorukeid gümnaasiumist (ja see on ju väga hea, et nad sel moel huvipakkuvat ametit oma silmaga näevad), ent oma elule tagasi vaadates leian, et juba kogemustega praktikuna saad sellistest organisatsioonikülastusest oluliselt rohkem kätte - oskad asju märgata, arukaid küsimusi esitada, siduda nähtut oma kogemustega, leida endale oma töös kasulikke mõtteid, aga ka häid nõuandeid oma võõrustajale. Seepärast soovitame pooltevahetus ette võtta mõne sama teemaga, aga siis teises sektoris tegutseva organisatsiooniga.

Mida siis britid kogesid sellise päeva jooksul? Ühe ühenduse esindaja rääkis näiteks hiljem ajakirjale Engage, et ta sai palju parema ettekujutuse, kuidas oma eestkostetegevusi korraldada, nii et need ka valitsuses kuhugi jõuaksid. “Seni tundsin, et olen õige pikalt proovinud, aga nüüd sain aru, mida ma kogu aeg valesti tegin.”

Või siis teine ühenduse inimene, kelle organisatsioon töötab probleemsete noortega: “Igapäevaselt seda tööd tehes tekib väga kergesti tunne, et valitsus ei hooli sellest teemast kõige vähematki, sest me ei kuule mingeid nende plaane ega eelistusi. Nendega kohtudes näed, et nad räägivad tegelikult sama juttu, mis sa, ja mõtled, et kuidas me küll varem kokku pole saanud?”

Ja üks ametnik: “Me olime ju selle organisatsiooniga ka varem kohtunud, aga alati kas situatsioonis, kus me pidime millegi üle läbi rääkima või siis mõnel üritusel, kus on palju osalejaid. Seekord oli meil võimalus lihtsalt võtta aega ja rääkida, kuidas meie organisatsioonid elavad. Mina õppisin sellest kogemusest, et vahel on lihtsalt hea kokku saada nende inimestega, kellega sa koos töötad, ilma otsese teemata, lihtsalt vastastikuseks õppimiseks, sest just sellest sünnib tõhus partnerlus.”

Seda viimast, muuseas, soovitavad ühes või teises sõnastuses ka kõik Eestis läbi viidud uuringud avaliku ja kolmanda sektori koostööst, olgu siis kaasamise, teenuste üleandmise või rahastamise teemadel - hea partnerlus tekib, kui sa mõistad ja oskad arvestada teise poole võimaluste ja vajadustega, mitte ei eelda tuimalt, et nad toimivad samamoodi nagu sa, või siis peaksid lihtsalt su soovide järgi kohanduma. Ning kõige lihtsam viis seda saavutada on teist tundma õppida. Mitte õpikutarkuste või mingite vihaste eelarveläbirääkimiste käigus jäänud mulje põhjal, vaid minnes tema keskkonda, lüües ise ta tegemistes kaasa, rääkides selle organisatsiooni inimestega ja saades aru, mille nimel nemad hommikul tööle tulevad. Suure tõenäosusega ei erinegi see nii väga su enda põhjustest. Selle teadmisega on koostööd juba märksa parem teha.

PS! EMSL-isse tuleb 26. novembril töövarjuks regionaalminister, muu hulgas kodanikuühiskonna arengu eest vastutav Siim Kiisler. Kuidas me ta saime? Lihtsalt kutsusime.