Kolmapäev, 20. oktoober 2010

“Sa oled sallimatu!” -- “Ei, hoopis sa ise oled!”

"Sallimatute tagakiusamisest" on selle üksjagu kaootilise ajaveebi enim kommenteeritud sissekanne ning sama teema on nüüd juba paari nädala jagu taas ka laiatarbemeedia huviorbiidis. Mis on mulle meeldivaks üllatuseks, sest kui see “Erinevus rikastab” kampaania tänavapilti ilmus, mõtlesin pigem, et jälle üks hambutu sotsiaalreklaam. Mind ennast mõistagi ei suutnud ükski seal välja pakutud “aga-dest” mõtlema panna, sest kõik need tundusid vägagi normaalsed situatsioonid. Aga nagu näha, arutelu on täiesti olemas. Eks kirik ole siin muidugi ka omalt poolt tublisti hagu juurde andnud.

Eelnevast võib siis järeldada, et kui on vaja pooli valida, seisan mina mõistagi “erinevus rikastab” jaatajate hulgas. Ometi kõnetas mind ka eilne Halliki Harro-Loiti repliik, kus ta heitis ette “viha õhutamise” etteheite liiga kergekäelist kasutamist. Mina ka ei usu, et sellised sildistamised mistahes debati käigule kuidagi kasuks võiksid tulla.

Ma olen nõus, et kellelgi teisel peale konkreetse vähemuse esindaja ei ole õigust hinnata, kuidas mingi tekst (näiteks sõna “neeger”) sellele vähemusele mõjuma peaks. Kui Toivo Tänavsuu kirjutab, et homoseksualismi tulemiks on “õõnestamine, allakäik ja häving”, siis ma saan aru küll, et see võib mõjuda solvavalt ja isegi hirmutavalt, sest “õõnestamine, allakäik ja häving” on halvad asjad ning halbu asju tuleks ju peatada, ära kaotada. On igati OK, kui sellest tekstist häiritud inimene ütleb, kuidas see talle mõjus või et ta peab seda rumalaks. Ma “laikisin” (koos veel 71 inimesega) oma sõbra Aeda otsust kustutada oma Facebooki lehelt need, keda ta peab rassistideks, homofoobideks või võõravihkajateks - oma isiklikus ruumis ei pea keegi taluma neid, kes on talle vastumeelsed.

Aga ma ei usu, et tänavsuude tembeldamine vihakõnede pidajateks, millega loogiliselt kaasneb õigus nõuda nende vaikimist avalikus ruumis või vähemalt mitteavaldamist, oleks mõttekas. Esiteks olen üsna kindel, et selle sildi saanu omast arust ei õhuta vihkamist, vaid väljendab oma (enda meelest igati mõistlikku) seisukohta. Sellise sildi külge saanuna tundub tavaliselt talle, et hoopis sildistaja õhutab vihkamist. Ning siis käib edasi juba lapsik “ise oled!” vaidlus, selmet asjast rääkida.

Teiseks, ega siis vaikima sundimine tänavsuid muuda. Ma pole küll kindel, kas ka diskussioon muudaks (nii nagu mind ei saa panna uskuma, et homoseksuaalsus on haigus, hälve, kuritegu või patt), aga vähemalt annab see võimaluse osutada tema argumentatsiooni puudulikkusele või vastata mingitele küsimustele. Näiteks kinnitada, et isegi juhul kui ta tütar peaks ühel päeval oma sõbrannasse armuma, ei tähenda see tema läbikukkumist lapsevanemana, nii nagu ilmselt ta ise ei hakanud heteroseksuaaliks oma vanemate jõupingutuste või ühiskonnas levinud “heteropropaganda” tulemusena.

Esmaspäev, 4. oktoober 2010

Üheöösuhtest visiitabieluni

Kuna praegu käib Tagasi Kooli külalisõpetajate registreerumine, tundus lõppeks sobilik oma eelmise korra muljeid jagada.

Eelinfona teadsin, et pean minema Nõmme Põhikooli varahommikuks (kõik on suhteline, ilmselt oli see koolis juba kolmas tund) kuuendale klassile tundi andma, et rääkida avalikust esinemisest.

Ma ei valinud meelega tuttavat kooli, aga mõned asjad olid ikka väga tuttavad – suvalised kolmanda klassi poisid tegid pedenalju, vaheaeg oli lärmakas ja valus, keegi eriti sind tähele ei pane (isegi kui sul on erksad juuksed!).

Mulle tuleb vastu väga sümpaatne huvijuht, kes juhatab mind klassi. „Me möödunud korral saime igasse klassi külalisõpetaja.“ See on suure uhkusega öeldud ja nii mulle meeldib – hea on töötada nendega, kes oma tööd ise ka armastavad (mõtlete, et elementaarne? Mõelge uuesti!). „Näete, siin on teie klass. Kohe peaks 7. klass siia jõudma.“ Mis mõttes seitsmes? See teadaolevalt kõige hullem klass, kõige raskem vanuserühm? Taban end kergelt paanikalt.

Aga ma olen ju tunniks ette valmistunud, tuletan meelde. Ma tahan rääkida neile avalikust kõnelemisest. Ja mul tegelikult ei ole mingit põhjust arvata, et tund nihu läheb.

Enda jaoks traditsiooniliselt alustan tundi sellega, et palun toolid asetada ringikujuliselt, et kõik üksteist näeksid. Ja ühel õpilasel palun joonistada inimese. See kujuneb üsna naljakaks ja vabastavaks sissejuhatuseks. Mõned itsitavad, mõned on äraolevad. Pärast väikest sissejuhatust (väiteharjutus, kus osalejad saavad öelda, kuivõrd nad on avalikult esinenud – ma olin üllatunud, et neil oli nii palju võimalusi olnud ja et nad selle teemaga nii hästi haakusid!) räägin, et hea kõne jaoks on vajalik kolm osa: kõne vorm, hea hääleaparaat ja sõnum. Iga osa kohta on mul mõeldud väike praktiline harjutus ja ennetavalt võin öelda, et need harjutused, mida ma arvasin, et lähevad hästi, ei olnud tegelikult nii populaarsed, ja vastupidi.
  • Kõne vorm – alustasime sellest, et soovijatel oli võimalik öelda enda kohta kaks lauset, üks tõsi, teine vale. Ja teised pidid ära arvama, kumb vale on. Kõige keerulisem oli seejuures esimese vastaja leidmine, pelglikkus oli valdav. Pärast paari korda arutasime, mis jäi meelde ja miks. Et noh, mõni rääkis selgema häälega, mõni tegi nalja, mõnda on harjutud kuulama – need kõik ju nipid, kuidas sa hea kõne esitamisel tähelepanu saad. Ahjaa, minagi tegin ju näite ette ja astusin selleks tooli peale (kusjuures ma ei tulnud selle mõtte peale spontaanselt seal klassis, vaid et mõtlesin sellele kodus; ehk et hea kõne ülesehitus vajabki ettevalmistust ja eelnevat läbimõtlemist ükskõik kui spontaanne see ka ei tunduks.)
  • Hea hääleaparaat – siin tegime mõningaid sirutus- ja diktsiooniharjutusi. Ja see oli üllatav, et noortele meeldisid sellised koorislugemised (mõtlesin, et seitsmes klass, miks jumala pärast peaks nad nautima koorisesinemist, kuhu jääb inimeste isikupära). Siin laiendasin oma mõtet, et tuleb mitte ainult häält hoida, vaid keha üldiselt, sest kõik, mida teete, peegeldub kuidagi teie kehas.
  • Sõnum – ja viimaks, kõige olulisem ja ka kõige keerulisem osa: tuleb läbi mõelda, mida üldse soovitakse öelda. Sest ükskõik kui hästi sa nalja visata oskad või kui selgelt sõnu hääldad, peab sul olema mingi idee jagada ja see peab tulema südamest.
Siin tegime sellise lõpuharjutuse, et igaüks sai tulla klassi ette ja öelda ühe lause, mis on tema jaoks oluline või mis talle meeldib. Ja ükskõik, mida või kuidas ta seda ütleb, igal juhul kõik plaksutavad. Oi see oli geniaalne meetodileid! Esiteks tõesti kõik ütlesid midagi, kõigil oli põnev kuulata, mida keegi ütleb, ja prooviti ka uusi asju – mõni istus keset põrandat, mõni astus tooli peale ka ;) Ning väide, et „mulle meeldib see tund“ tegi südame ikkagi soojaks.

Tehes lõpukokkuvõtte, et "mis teile tundub, et avaliku kõne puhul on oluline“ ja saades vastuseks „tuleb oma sõnum läbi mõelda“ ja „tuleb oma keha hoida“, arvasin, et olin oma 45 minutit maailma parandamiseks edukalt veetnud.

Ja muidugi lõppes visiit sellega, et direktor palus tervitada üht EMSLi nõukogu liiget – ei saanud parata, et pähe kargas automaatne järeldus, et isegi koolis on inimesed.

Millised on minu õppetunnid? Eelmisel korral pidin harjuma, et 45 minutit on lühem aeg, kui arvasin. Seekord tekkis mõte, et peaks kontakti, mis kooliga tekkis, rohkem kasutama – kirjutama õpetajale/huvijuhile tänukirja, kutsuma koolitustele, mis võiks huvi pakkuda jmt. Et Tagasi Kooli kampaania ei oleks ainult ühekordne ettevõtmine, vaid alus pikaajalisemaks koostööks - ehk et üheöösuhtest tekiks visiitabielu.