Neljapäev, 29. oktoober 2009

Kuidas taltsutada kontoriingleid?

Sotsiaalses ettevõtluses töötavad inimesed on natuke inglite sarnased - suudavad palju ja soovivad ümbritsevatele head. Ent ka "ingleid" on vaja juhtida ja nendega koostööd teha. Eva Ladva oli kahel korral Heateo Sihtasutuse uksest kontoriinglina sisse lennelnud ja mõne aja pärast taas laia maailma avastama siirdunud. Heateos õpitu inspireeris teda kirjutama lugu sellest, kuidas sotsiaalses ettevõttes inimesi juhtida.

Iga juht on õnnelik, kui inimesed tema juhitud organisatsioonis on rõõsad ja rahulolevad, ärkavad hommikuti rõõmuga ja tulevad tööle silmade särades. Mida teha aga siis, kui kõik töötajad ei ole nii õnnelikud, kui nad tahaksid ja võiksid olla? Kuidas käituda, kui sekretär kuulutab streigi teekeetmisele ja tiimiliikmete assisteerimisele? Kuidas taltsutada tõrksaid kontoriingleid ja teisi tegelasi, kes ühes sotsiaalses ettevõttes töötavad? Lihtsamast lihtsam näib esmapilgul ajaloost tuntud lahendus: pole inimest, pole probleemi! Ent üks tõeline sotsiaalne ettevõtja ei karda probleeme, vaid hoopis lahendab neid.

Igale töötajale sobiv koht! Leia inimesele tema isiksuseomaduste ja huvidega haakuv positsioon organisatsioonis. Ka kõige lahedamas kollektiivis ja maailma parimaid asju tehes saab ühel hetkel selgeks, et kui igapäevased tööülesanded ei ole piisavalt huvitavad ja väljakutseid pakkuvad, on õnnetud nii töötaja kui organisatsioon tervikuna. Sama lugu on siis, kui tööülesanded ülejõukäivateks osutuvad.

Väärtusta iga inimest ja iga ametikohta! Isegi kui esmapilgul tundub, et toetajatega kohtumine on olulisem kui ümbrikutele markide kleepimine, on tegelikult mõlemad võrdselt olulised tegevused. Kui sul ei oleks assistenti, kes ümbrikud korda teeb ja posti paneb, ei oleks sul tõenäoliselt piisavalt aega, et kõigi vajalike inimestega kohtuda või jõuaksid sa kohtumistele väsinult ja hajevil sellest, mis pisiasjad kõik on vaja korda ajada.

Tunnusta ja tagasisidesta! See lihtsalt on oluline. Me kõik vajame tagasisidet oma tegudele - see loob turvatunde ja annab meile väärtuslikku infot maailmas edasi tegutsemise kohta. Kui sa oled millegipärast pahane ja seda välja ei ütle, saab su kolleeg ikkagi aru, et oled pahane, ent kuna sa sellest ei räägi, tekib pinge ja hirm, mis lõhub usaldust ja on ebameeldiv. Kui sa oled aga vaimustuses millestki, mida su kolleeg tegi, siis selle väljaütlemata jätmine... see on lihtsalt tobe! Nii et tagasisidesta julgelt nii head kui halba ja aita kasvatada inimestes usaldust, mis kinnitab neile ka keerulistes situatsioonides, et nad saavad hakkama.

Loo inimestele arenguvõimalusi! Kui sinu juhitud organisatsioon on liiga väike, et pakkuda töötajatele olulisi karjäärivõimalusi, tee koostööd partnerorganisatsioonidega ja leia võimalusi suurema arengupotentsiaaliga inimeste roteerimiseks erinevate sõberorganisatsioonide vahel.

Räägi inimestega! Kui sekretär teatab, et ta ei taha tänasest enam teed keeta, siis ei tähenda see tingimata, et käes on maailma lõpp või et ta vajab uut töökohta. Võta aega rääkimiseks ja uuri, mis teda vaevab. Suur osa juhi tööst on tegelikult inimestega suhtlemine, arusaamatuste lahendamine ja kui soovite, siis ka töötajate eest hoolitsemine, et nad saaksid keskenduda ennekõike töö tegemisele ja panustada parimaga, mis neis on. Inimesi kuulates veedetud aeg on üks kasulikumaid investeeringuid, mida organisatsiooni arengusse teha.

Kui vaja, lase minna! Teistpidi jälle - alati ei piisa ainult rääkimisest. Iga asja jaoks on oma aeg ja vahel on targem lubada inimesel lihtsalt minna. Muutused võivad olla valulikud ja kohanemine uute olude ja uute inimestega võtab mõistagi aega. Ent kui sa hoiad kinni inimest, kes ei ole õnnelik tehes seda, mida ta parajasti teeb, takistad sa teda leidmast seda tööd, mis ta silmad tõeliselt särama paneb. Enne minnalaskmist aga suhtle ja veendu, et säärane valik on tõepoolest vajalik ja toetav mõlemale osapoolele, sest võib juhtuda, et oled kahe silma vahele jätnud hoopis midagi olulist eelnevast nõuannete loetelust.

Teisipäev, 20. oktoober 2009

Kas ikka tasub panna kõike, mis liigub?

Mõned aastad tagasi intervjueerisin keskealist daami, kes juhib üht Eesti tegusat kodanikeühendust. Ta jutustas mulle kümnetest ja kümnetest projektidest ning projektikestest, mida tema organisatsioon oli oma tegevuse jooksul ellu viinud.

Küsisin: „Mille järgi te valite, milliste teemade rahastajatele projekte kirjutate?“

Vastus oli kiire: „Eks me jälgime, mis rahastusvõimalused saadaval on. Ja...“

Seejärel daam takerdus hetkeks.

Siis pahvatas: „Tegelikult me paneme kõike, mis liigub!“

Kas sotsiaalsel ettevõtjal on mõtet panna kõike, mis liigub? Kas sotsiaalsel ettevõtjal üldse tasub projekte kirjutada? Järgnev annab vastused! Ja ka viited kahele suurepärasele konkursile, mis ka sotsiaalsete ettevõtjate vajadustega hästi haakuvad.

Eesti kodanikuühiskonnal on projektirahastusega armastuse-vihkamise suhe. Ilma projektirahastuseta poleks enamusi parimatest algatustest sündinud. Samas kustutaks iga kodanikeühenduse juht oma mälust tunnid, mis on veedetud tööajatabelite täitmisega... või järgmise aasta eelarve tagamiseks paaniliselt projektikonkursside seast vähegi sobilike otsimisega.

Miks siiski nii paljud kodanikuühendused on pannud kõike, mis liigub, eelistades seda oma tulu teenimise võimaluste katsetamisele? Ilmselt seetõttu, et kõik on projektirahastusega harjunud. See tundub turvalisem ja mugavam kui oma tulu teenimine. Aga kas ikka on?

Turutingimustes peab konkureerima. Konkureerimine on ebamugav / ebamoraalne.“ Aga konkurents möllab ju ka projektirahastuse lahinguväljal. Ükskõik millise projektirahastaja ükskõik millises taotlusvoorus kandideerib ju kümneid või isegi sadu organisatsioone. Ärilise ettevõtmisena tegutsedes on oma konkurendid enam-vähem teada. Nende käitumist on tegutsemise planeerimisel võimalik arvesse võtta. Sotsiaalse muutuse loomise valdkonnas on palju ruumi ka koostööks. Aga projektikonkursi puhul võib näiteks laste õiguste eest seisva organisatsiooni rahastuse ära napsata hoopis keskkonnakaitse organisatsiooni puude istutamise kampaania. Selliste konkurentidega pole midagi peale hakata, kui just mitte kõrvaldada taaskasutatud paberile prinditud EKAK-iga lämmatades kõigi EMSL-i liikmete nimekirjas olevate organisatsioonide tegev- ja projektijuhid. Aga head kodanikud nii ei saa ju teha, eks ole. Eetikakoodeks ja puha. Nii et konkurents projektirahastuses jääb.

On masu. Inimestel pole raha.“ Et mis oma tulu teenimisest siin rääkida? Aga vähe raha on ka projektirahastajatel. Projektirahastuse korral moodustab „turumahu“ taotlusvooru rahastuse kogumaht. Samas on enamasti pandud paika, et ükski rahastatav projekt ei saa üle mingi kindla summa. Kui taotlus on tehtud suurema summa peale, siis seda lihtsalt kärbitakse.

Oma tulu teenimine on kohutavalt pingutav – müügitööd tuleb teha, kliente hankida.“ Igat projektikrooni tundub olevat kuidagi hõlpsam, isegi odavam hankida. Aga kas ikka on? Projektitaotluse koostamisele ja rahastajaga suhtlemisele kuluva aja eest ei maksa keegi. Tihti ei kata projektirahades ette nähtud summa kogu aruandlusele kulutatavat aega. Ja lisaks tiksub projekti elluviimise ajal peas kogu aeg mõte: ma pean kirjutama kohe järgmist, järgmist, järgmist, sest praegune projekt kestab ainult kuus kuud veel. Lisaks kinnitan oma kogemusest: teha telefonimüüki võib olla oluliselt meeldivam kui Interregi projektiga lõdvalt assotsieerunud partnerite ajatabeleid mööda kogu Euroopa Liitu taga jahtida.

Ettevõtja ei tea kunagi, mis homne päev toob (märksõna: käibemaks).“ Projektid on aga juba definitsiooni järgi surelikud. Ükskord lõppeb iga projekt, kas juba kolme kuu või (oh olgu europrojektid kiidetud!) alles kahe aasta pärast. Eesti kodanikuühiskonna ajalugu on täis ühekordseid pilootprojekte, ükskõik kas piloteeriti kooliõpilaste keskkonnaharidusprogramme või ennetusmeetmeid riskiperedele. Ühekordseks jäid need seetõttu, et sama teema jätkamiseks enam uut projektirahastust ei õnnestunud saada. Kui kõigi ühekordseks jäänud pilootprojektide aruandlustega Narva Elektrijaamade ahjud küdema panna, poleks meil enam kunagi põlevkivi tarvis. Tuuleparkidest rääkimata.

Lisaks – projektirahastajad seavad mitmesuguseid tingimusi. Nii kulutuste suurusele kui kulutuste olemusele. Näiteks on projektidest raske maksta headele inimestele väärilisi töötasusid. Projektirahastuskomisjonid eelistavad pigem toetada madala kvalifikatsiooniga vähenõudlike inimeste poolt läbi viidavaid programme. Samuti piiratakse kulude olemust – näiteks kinnisvara soetamist rahastatakse harva.

Kas eelnevad hinnangud tähendavad, et projektirahastus on sotsiaalsetele ettevõtetele ebasoovitav? Ei ja veelkord ei! :-)

Näiteks järgnevatel juhtudel on projektirahastus sotsiaalsete ettevõtete jaoks lausa hädavajalik võimalus.

  • Idee testimine. Tagasiside (ja stardikapitali) saamine. Selleks otstarbeks sobivad kõikvõimalikud heade ideede ja äriplaanide konkursid. Edu korral on võimalik saada niiviisi ka käivitusraha, mida teistest allikatest raske hankida. Isegi muidu mõnikord üsna riskialdis Heategu ei anna käivitusraha täiesti nullfaasis olevale ideedele. Projektirahastaja võib anda.

  • Piloteerimine. Uute tegevuste, programmide katsetamine nõuab ressursse, alates meeskonna koolitamisest kuni materjalide trükikuludeni. Omavahenditest investeeringuteks vajalikus mahus raha leidmine pole enamusele sotsiaalsetele ettevõtetele jõukohane. Siinjuures on projektirahastus heaks võimaluseks arendustöö kulude katmiseks. Edasised jooksvad kulud õnnestub siis loodetavasti tagada tänu oma tulu teenimisele peale programmi valmimist.

  • Tegevuse ümberkorraldamine. Sotsiaalse ettevõtte turutingimused võivad muutuda, kliendid kaduda. Projektirahastus võib anda hädavajalikku hingetõmbeaega, et korraldada oma tegevusmudel ümber ja katta senikaua ka oma tegevuskulusid.

  • Organisatsiooni professionaliseerimine. Projektide läbiviijad võivad kiruda kuluaruandeid, tööaja tabeleid ja muud säärast. Kuid taolised formaalsused aitavad luua kaoses korda. Miski ei distsiplineeri rohkem ega pane ressursside tõhusat kasutamist jälgima kui projektide elluviimine rahastaja nõudliku pilgu all.

Ja mida selle julgustusega peale hakata?

Näiteks:

Jõudu unistamisel ja kirjutamisel, edu kandideerimisel!

Kirglik armastuse-vihkamise lugu sotsiaalsest ettevõtjast ja kutsuvalt ripsmeid pilgutavast projektirahastajast on jätkuks Heateo kogemustepagasit käsitlevatele lugudele, mis ilmuvad Heateo päevikus ja Hea Kodaniku ajaveebis aasta lõpuni. Heateo lugude sarja eelmised teemad: sotsiaalsete ettevõtete sünnitusmaja lood, kollektiivne juhtimine sakib, kähmlus juht VS ettevõtja, jutustus kangelaslüpsjatest ja läbipõlemisest ning muinaslugu uinuvast kaunitarist.

Teisipäev, 6. oktoober 2009

Uinuva kaunitari efekt

Lubage, et jutustan teile sel nädalal ühe muinasloo.

Seitsme maa ja mere taga elas kord üks sotsiaalne ettevõtja. Ta oli vaimult väle ning julgust ja pealehakkamistki oli talle kolme mehe mõõtu antud. Kõikjal, kuhu vaatas, nägi ta lahendusi inimeste kannatustele ega jätnud kunagi abikätt ulatamata.

Nii sündiski, et meie sotsiaalne ettevõtja asutas ühel heal päeval päris oma ettevõttekese. Kõigi rõõm maimukesest oli suur ning nagu kord ja kohus peeti maha üks vägev asutamispidu. Peole oli ristiemadeks ja -isadeks kokku kutsutud kõiksugu (äri)ingleid ja muid abilisi, ainuüksi tülikas finantsjärelevalvehaldjas oli külaliste nimekirjast välja unustatud. Pidu ja pillerkaart see mõistagi ei häirinud. Et finantsjärelevalvehaldjas vaikselt ettevõttekesele needussõnad peale luges, jäi esialgu kõigil märkamata.

Sotsiaalne ettevõtteke muudkui kasvas ning kogu ilmarahvas aina imestas, kui hästi ja ilusasti ta tegutseb, kuidas õitseb ja särab. Kui ettevõtteke oli saanud 16-kuuseks, juhtus ta ükskord ringi uidates lossi katusekambris projektikonkursile. Projekte oli tema asutaja keelanud tal needuse pärast näppida, ometi ei suutnud ta ahvatlusele vastu panna ja kirjutaski projekti. Kuna projekt oli aga suur ja keeruline, sai finantsjärelevalvehaldja needusmürk nüüd levima hakata. Esiti ei märganud seda keegi, kuigi ettevõttekese töötajatele palkade väljamaksmise hilinemine kummaline tundus. Sellegipoolest oli ettevõttekese väline sära veel mürgist puutumata ja nii sotsiaalne ettevõtja ise, ettevõttekese sõbrad kui tegelikult terve kuningriik vaatasid teda veel tükk aega imetlusest pimestatud pilguga.

Alles siis, kui kuri mürk oli imbunud peaaegu läbi terve ettevõttekese, märkasid lähedased, et midagi on viltu. Kuid oli juba hilja. Sotsiaalse ettevõtekese olukord oli muutunud nii raskeks, et ta vajus pikkadeks aegadeks raskesse surmaunne. Alles 100 nädalat hiljem saabus valgel (raud)ratsul tark saneerija-prints, kes oma suudlusega sotsiaalse ettevõttekese äratas. Saabus uus kevad ja uus rõõmupidu ning seekord oli finantsjärelevalvehaldjal koht ettevõttekese paremal käel. Kui nad veel surnud ei ole, elavad nad õnnelikult tänase päevani.

Muinasjutu lõpp.

Koolitasime Jaaniga sotsiaalse ettevõtluse teemal KÜSK-i taotlusvoorus osalejaid. Muu hulgas tegime rollimänguna läbi Heateo reaalse kogemuse pinnalt loodud kaasusülesande, mille eesmärk oli mõista sotsiaalse ettevõtte käivitamisel tehtud finantsvigu. "Kuidas need asutamise juures olnud inimesed ometi finantsanalüüsi olulisusestaru ei saanud ?" küsis üks osalejatest kummastusega. Suur oli tema imestus, kui ma nimesid nimetamata loetlesin inimesi, kes asutamisotsuste ja hilisemate aruannete asjus korduvalt ümber laua istusid: suure konsultatsioonifirma auditiosakonna juhataja, rahvusvahelise konsultatsioonifirma konsultant ja tänane ettevõtja, suure finantsettevõtte asutaja ning sama ettevõtte keskastme juht, suure IT-ettevõtte finantsdirektor. Kuidas see võimalik on? Uinuva kaunitari efekt!

Uinuva kaunitari efekt on olnud Heateo 6-aastase kogemuse suurimaid avastusi. Efekt seisneb selles, et muidu väga targad inimesed ei suuda sotsiaalse ettevõtte puhul teha ratsionaalseid otsuseid. Peamine põhjus on ettevõttekese sära ja õilsad eesmärgid, mis pimestavad pilgu. Nii juhtubki, et kriitilise meele ning tugeva analüüsivõimega professionaalid leebuvad, jätavad igapäevase valvsuse ukse taha ning juhinduvad oma otsustes peamiselt emotsioonidest.

Kes on prints päästva suudlusega? Enamasti uus juht, keda vaimustab küll ettevõttekese sära, kuid kes samas on valmis tantsima tangot ka finantsjärelevalvehaldjaga. Üldiselt on siiski nii, et kui finantsjärelevalvehaldjas juba ristimispeole kutsuda, jääb needus olemata, ehk:

  1. Juht peab suutma finantse jälgida ja hallata. Sotsiaalsel ettevõttel on kaks poolt ja need on võrdselt tähtsad. Ei saa keskenduda ainult sotsiaalsele ja loota, et küll ettevõtluse pool kuidagi laabub.
  2. Inimesed peavad finantside eest isiklikult vastutama. Juht vastutab isiklikult nõukogu ees. Nõukogus on väga soovituslik ühel liikmel võtta isiklik vastutus finantside jälgimise eest. Kulunud, aga kehtiv maksiim: kui kõik vastutavad, ei vastuta keegi.
  3. Finantskontroll peab olema mitmetasandiline. Kui jätta rahaasjad ainult raamatupidaja teha, siis ... ütleme nii, et on mingi väga hea põhjus, miks Harku naistevanglas on uimastisõltlaste järel teiseks suurim sotsiaalne grupp endised raamatupidajad.

Muide, see et meie muinasjutus sai saatuslikuks just projektikirjutamine, on juhus ega ole kuidagi suunatud projektide vastu. Sama hästi oleks võinud näppu torkavaks kedervarreks saada laienemiskampaania, liitumine teise organisatsiooniga vms.

Muinaslugu on jätkuks Heateo kogemustepagasit käsitlevatele lugudele, mis ilmuvad Heateo päevikus ja Hea Kodaniku ajaveebis aasta lõpuni. Heateo lugude sarja eelmised teemad: sotsiaalsete ettevõtete sünnitusmaja lood, kollektiivne juhtimine sakib, kähmlus juht VS ettevõtja ning jutustus kangelaslüpsjatest ja läbipõlemisest.

Oled uinuva kaunitari efektiga ka ise kokku puutunud? Tead, kuidas seda vältida? Ootame huviga Sinu kogemusi.