esmaspäev, 8. august 2011

Kuus võimalust kaasamine tuksi keerata

“I don't want to spoil the party, so I'll go,” laulis John Lennon biitlimaania kõrgajal. Kuidas aga käituda siis, kui sooviks on just nimelt pidu rikkuda?

Nädalavahetusel tegime Kodukandi Maapäeval kaasamise-teemalises mõttekojas harjutust “Kuidas käituda kaasatavana nii, et kõik ära rikkuda?”, mis haakus kenasti ka mõttekoda võõrustanud küla mõnevõrra pahaendelise nimega Tuksi.

Olles igasugu kaasamiskoolitusi ja -arutelusid praeguseks juba viis-kuus aastat teinud, tundub, et põhitõdesid kaasamise olemusest ja vajalikkusest pole neile, kes sellega moel või teisel kokku puutunud (ja niisugustele üritustele tulevad vabaühendused seda valdavalt kõik ikka juba on), enam väga mõtet rääkida. Nii panime ka mõttekojas sisuga vähemalt samavõrra rõhku vormile ehk meetoditele, mis arutelusid huvitavamaks muudavad ja osalejatelt rohkem mõtteid kätte võimaldavad saada.

Üks selline on anti-probleem, mis sobib nii arutelu käivitajaks kui ka vahepalaks pikemate arutelude puhul, kui osalejate mõte lahendusi otsides kinni jookseb. Selle meetodi puhul keeratakse arutluse all olev küsimus tagurpidi ja mõeldakse, kuidas saavutada soovitule täpselt vastupidist olukorda. Kui mitte muud, siis pakub see lõbusama veerandtunni, tõenäoliselt annab aga häid mõtteid, millest päris-elus hoiduda või mida uuesti tagurpidi keerates siis teha.

Me kombineerisime selle arutelu veidi muudetud liivakella-meetodiga, kus kaheksastes laudades oli igal inimesel üks minut vähemalt ühe idee pakkumiseks, mis kaasamise võimalikult katastroofiks võiks muuta, ning selle järel ülejäänud laudkonnal minut seda ideed veel edasi arendada.

Mida siis pakuti (järgnevalt üldistatult kokku võetud ja mu poolt mõnevõrra kohandatud sõnastuses)?

  • Olles arutelu natuke kuulanud, katkesta see ja ütle, et probleem, millest räägitakse, pole tegelikult üldse oluline ning asju tuleb vaadata hoopis suuremalt. Vii jutt enesekindlalt ja tarka muljet jättes nii üldisele tasandile, et keegi enam aru ei saa, kuidas see neid puudutab, ning kõik varsti järje ja huvi kaotaksid.
  • Alternatiivne lähenemine – vii igal võimalusel jutt enda probleemidele ("Vaadake, meie ühistus on lugu nii, et see 6. korteri venelane ..." jne) ja esitle neid nii, nagu oleksid need kõige olulisemad ja sinu kogemused kõige asjakohasemad. Et see tõesti mõjuks, tuleb seda teha korduvalt.
  • Nõua pidevalt definitsioone ja vastuseid miks-küsimustele, aga ära ole nendega rahul, kui neid pakutakse. Anna mõista, et teised ei tea midagi ja räägivad hoopis valesti. Viita mängleva kergusega teooriatele ja võõratele nimedele (soovitavalt ühes lauses mitmele korraga), mille ja kelle kõigiga osalejad peaksid eelnevalt tutvuma, enne kui midagi arvama võivad hakata.
  • Räägi, mida ja kuidas tuleks teha, aga ära võta endale ühtegi ülesannet (kui sulle neid tahetakse pakkuda, leia põhjendused keeldumiseks). Kui teised neid asju ära ei tee, siis süüdista neid, et sinuga ei arvestata. Jutu alustuseks sobib hästi teade “Kogu see arutelu on loomulikult kasutu, sest ega te ju tegelikult teiste arvamustest huvitatud pole.”.
  • Alternatiivne lahendus – võta just hästi palju ülesandeid endale, jaga lubadusi, ja jäta nad siis kõik tegemata (aga leia järgmiseks korraks palju sinust sõltumatuid asjaolusid, miks neid asju teha ei saanud). Parim viis teiste huvi suretada on see, kui protsessid jäävad venima ja mingeid tulemusi pole näha.
  • Ära mine arutelule üldse kohale või kui seal oled, tegele teiste asjadega (näiteks räägi telefoniga). Ära vasta meilidele, kui sult arvamust küsitakse. Hiljem kritiseeri tehtud otsust.

PS! Kaks välismaist lugemissoovitust meetodi-huvilistele: Dave Gray’, Sunni Browni ja James Macanufo 2010 ilmunud raamat “Gamestorming” ja nende blogi www.gogamestorm.com, ning mu ammuse lemmiku, Briti organisatsiooni Involve samuti mullu üllitatud töövihik “Not another consultation! Making community engagement informal and fun”.