Neljapäev, 17. detsember 2009

Hea kaasaja mõõdulindid

Kui mõõtmise ja hindamisega jätkata, mis on sel aastal üldse olnud väga läbivaks teemaks (ning igati põhjendatult), siis sellel peatus ka eelmisel nädalal Tallinnas toimunud kodanike kaasamise parimate praktikate rahvusvahelisel konverentsil Edward Andersson Involve’ist. Involve on üks mu suuri lemmikuid, kasvõi juba selle portaali pärast, kust leiab suurepärase abimaterjali kaasamisprotsesside plaanimiseks ja meetodite valikuks – vasta aga küsimustele ja masin ütleb, mida ja kuidas võiksid teha.

Edwardi esinemine (ja hilisem kohtumine Eesti ühenduste ja ametnikega) oligi minu jaoks konverentsi kõige huvitavam, ka selle pärast, et kui teenuste puhul on vähemalt teoorias üsna selge, mida ja kuidas mõõta (kasvõi see eilse artikli koeratalu näide), siis kaasamise ja eestkoste alal pole ma sarnast selgust veel leidnud. Tõtt-öelda, eks ka Edward jäi positiivses programmis pigem tagasihoidlikuks, küll aga tõi veenvalt välja peamisi vigu, mida mõõtmises-hindamises tehakse.

Neid oli kolm, kõik mu meelest ka Eesti puhul adekvaatsed (kusjuures mitte ainult kaasamise, vaid ka näiteks koolitusvaldkonnas):
  • Keskendumine numbritele. Üsna loogiline ja kergesti mõõdetav – kui palju inimesi osales? Ega osalejate kokkulugemises midagi halba olegi, kuid ettevaatlik peab olema järelduste tegemisega. Enamasti saab suurema osalejate numbri siis, kui asjad on halvasti. Et kaasamõtlemine ja -rääkimine ei ole lihtne ülesanne ja inimene on üldiselt ratsionaalne, siis jätavad paljud selle tegemata, kui asjad nende meelest õiges suunas kulgevad. (Ses mõttes ei pruugi ka väike valimisaktiivsus veel viidata mingile kriisile, kuigi hääletamine on kindlasti lihtsam kui konsultatsioonides kaasalöömine). Seega tuleks lisaks loendamisele uurida ka osalemise põhjust või siis teha järeldusi esinduslike meetodite nagu kodanike foorum jt põhjal.
  • Keskendumine protseduuridele. Näiteks: kui pikalt konsultatsioonid kestsid? Kui mitut innovatiivset meetodit kasutati? Tõsi – kaks kuud konsultatsioone on üldjuhul kindlasti parem kui kaks nädalat, sest viimase jooksul ei pruugi paljud selleks lihtsalt aega leida. Samuti on erinevaid meetodeid kasutades suurem tõenäosus saada arvamusi erinevatelt inimestelt. Aga kumbki iseenesest ei ütle meile veel midagi kaasamise edukusest. Eelnõu võib osalusveebis kuude kaupa rippuda, ilma et keegi sellest aru saaks; ja erinevad meetodit on lõppeks lihtsalt abivahend, aga nagu vahendite puhul ikka, on oluline see, kui hästi neid kasutatakse. Head riistad ei tee veel kellestki õppinud meistrit.
  • Keskendumine osalejate rahulolule. Ürituse lõpus palutakse osalejatel tavaliselt ikka mingi tagasisideleht täita, aga pigem aitab see meil tuvastada läbikukkumist kui edu. See tähendab, et kui inimesed lahkuvad rahulolematult, siis ilmselt me ei õnnestunud. Ent vastupidi see loogika ei kehti. Rahulolu päeva lõpus („Sain kõik südame pealt ära rääkida!“, „Oli asjalik arutelu“ vms) ei pruugi tähendada, et inimene on kaasamisega rahul ka protsessi lõpuks. Liiati võib hea hinde taga sel hetkel olla hoopis pakutud maitsev toit, lahe ruum, lõbus seltskond või muud, mis ei kõnele veel kaasamise edust. Parema pildi annaks rahulolu mõõtmine pikema aja jooksul – päeva lõpus, kogu protsessi lõppedes, otsuse elluviimise ajal.
Mida siis aga peaks mõõtma? Edwardi järgi mõtestatud, pidevat ja mõju avaldavat kaasamist. Kuidas seda aga teha, selles jäi ta pigem üldsõnaliseks. Kaldungi arvama, et see on koht, kus õigel teel olemist saab pigem tunnetada kui tõsikindlalt väita. Ehkki mõningaid mõtteid on mul ka siin, millest tahan lähemalt kirjutada, kui umbes kuu aja pärast jõuame lõpule sellesügisese vabaühenduste manifesti tulemuste mõõtmise ja hindamisega.

Kommentaare ei ole: