Töö- ja puhkeaja seadustest

Reedene vabatahtlike päev tähendas mulle ootamatult, et olin vabatahtlikust tööst vastupidiselt plaanitule täiesti prii. No küllap midagi ikka tegin mõnele oma mitmest lähedasemast MTÜst, kuna töö, hobi ja puhkuse piire ma isegi ei ürita oma elus kaardistada.

Viimane nädal on olnud näiteks mingis mõttes „puhkus“, kuna töötan teist aastat vabatahtlikuna PÖFFil, mis on nagunii juba 10 aastat olnud üks oodatumaid unetuse-perioode, aga tänavu kohe eriti ja mitte vaid filmide, aga just festivalitiimis kaasalöömise pärast. Ega viis päeva rakkes filme väga palju näha lasegi ja tööpäevad venisid üle südaöö mitu korda. Aga reedel olin varumees ja mind ei läinudki vaja. Eile läks aga 12h jutti ja täna veel paar.

Paljud küsivad, miks ma seda teen? Kust ma selle aja võtan, omal nii palju nn päris töid jne.

Esiteks - mul ei tule naljalt meelde ühtki samalaadset kogemust pakkuvat sündmust Eestis, kus vabatahtlikuna kaasa lüüa ja osaleda kümnepäevases totaalpinges, kus absoluutselt igast inimesest sõltub natuke, kas plaanitud mitusada filmi, külalised, kola jne õigel ajal ja õiges kohas on. Folk äkki jõuab sinnani veidi. Oluline on ka mainida, et kinokülastaja ei kohta tõenäoliselt ühtegi meeskonnaliiget, kes päriselt palka saab – infolettides, saalides, autodes, garderoobis on 100% kõik suurest tegemisrõõmust. Sinna kuulumise tunne on lihtsalt nii kaif, ka jumalast võõraste inimestega.

Eelmisel aastal sõidutasin-tassisin koledate kaubikutega peamiselt filme (rullid, rasked), tänavu nooblima autoga rohkem väliskülalisi, aga õnnestus korra ka ühe linastuse nimel viiesajaviiekümnest niimoodi kihutada, et lennukilt filmikast haarata ja sellega Tartusse kimada, et sealt kohe tagasi sõita. Raiskamine? Ikkagi üksinda (kolm hääletajat siiski ka) enam kui 600 kilo maksva viiese sponsorbemmiga. Ökojälg? Aga film linastus Cinnamonis lubatud ajal! Kavamuudatusi tuleb muidugi palju ette, kuna see kõik on kujuteldamatu masinavärk. Ega filmid siis kõik festivali alguses riiulis seisa, vaid on eri maailma otstes, kogu aeg liikudes. Üks film ei pea üksnes lühikese ajaga ühest Eesti otsast teise jõudma (ja vahepeal keritud saama), vaid mõnikord selgub alles festivali ajal, et keegi on sama koopia samal ajal nt Hispaanias kinno lubanud, või jõuab see samamoodi viimasel hetkel teiselt festivalilt, või ei jõua üldse; või ei jõua meie pärast järgmisse sihtkohta.

Just PÖFFil kihutades või kedagi-midagi oodates igavledes olen aru saanud, miks ma seal abiks käin, mida tähtajad päriselt tähendavad ja et kontoritöös pingena tunduv kas-ma-saan-selle-taotluse/aruande/memo-õigeks-ajaks-valmis paistab nii tühine võrreldes füüsilise ringitormamisega, kus sa oma töö tulemust päriselt näha ja katsuda saad. Eelmisel aastal kandideerisin suht lambist ja omaette vabatahtlikuks (muidu tullakse ikka sõprade ärgitusel), tänavu sain vist väljaspool konkurssigi ja kiideti, et oh, siukse CVga tüüp tahab meile autojuhiks tulla. Mdea, kuidas CV auto juhtimisele kaasa aitab, aga noh, töölesaamisel selgus, siiski. Muidugi juhtub autojuhtide sekka kuidagi ikka ka inimesi, kes on umbes esimest korda elus Tallinnas või said alles eile loa kätte. Nendega saab... nalja. Aga PÖFF on mu teada üks väheseid aktsioone Eestis, kus vabatahtlikele tõesti konkurss toimub. Väljamaal on suurtele festivalide, olümpiamängudele jne ikka väga tõsine. Ja töögi pole kusagil talgu-tilulilu, vaid selge vastutusega, nagu nö päris töö. Muide, ka PÖFF ise on MTÜ ja puhas kodanikualgatus, ega keegi ei käsi kellelgi seda festivali teha!

Eile kl 19 lõputseremoonial laval statistina magajat mängides kartsin juba, et jäängi sinna magama, aga ei, lähen vaatan täna veel kaks filmi ära. Aasta on pikk. Te vaadake www.vabatahtlikud.ee uut saiti, kes jäid ilma ETVs üle kantud võluvast tunnustamistseremooniast.

PS Lugesin üksba mingit briti uudist jälle, kus väideti, et vabatahtlikkus hakkab devalveeruma, kuna kogu aeg pakutakse (ja küsitakse) midagi vastu (minagi saan PÖFFi filme vabade kohtade olemasolul tasuta vaadata) ja inimesed kipuvadki nö valedel põhjustel seda tegema või siis et seda ei peakski vabatahtlikuks tööks kutsuma. Eestis on nt osad pritsumehed kuidagi semi-priitahtlikud - kutsutakse vabatahtlikeks, aga vist suurema valmisolekuga tüüpidele ikka makstakse ka. Arusaamatu.

PPS Veel arusaamatum on PÖFFil ja ümber kõneldav udu, et ah kui tore, kuidas see festival toob ikka valguse meie süngesse sügis-talve. Come fucking on - 90% PÖFFi filmidest on puhas tusk ja äng ju! Aga ikkagi armastan.