neljapäev, 20. oktoober 2011

Uue õppefilmiga avaneb uus maailm

Veel viimaseid päevi on superkinodes, aga Artises veel nädala võimalik vaadata Uue Maailma Seltsi lugu läbi viie aasta.

Läksin filmi vaatama ilma suuremate ootusteta, kuid juba üsna filmi alguses sain aru, et järgmisel päeval ametnikele tehtava kaasamiskoolituse asemel peaksin ma ametnikele näitama seda filmi. Kui parimat õppefilmi Eesti ametnikule, mida ma kunagi olen näinud.

Leidsin, et filmi võib vaadata kaasamisteemalise õppefilmina kolmel tasemel – algajad, kesktase ja edasijõudnud ametnikud.

Algajad: uuri, kuidas vabaühendus toimib

Filmi võib vaadata tavapärase kirjeldusena, kuidas ühes üsna keskmises kodanikuühenduses elu käib. Mõned tähelepanekud:

  • Vabaühenduse elu on projektipõhine. Isegi kui sa ühenduse juhina jälestad projekte, aruandlust ja kõike juurdekuuluvat, pole parata, et sa pead selle eluga harjuma. See tähendab aga ametniku jaoks, et ta peab arvestama, et kaasamisprotsessis osalemiseks ei pruugi olla üldse rahasid ette nähtud. Ühenduse juht lihtsalt tuleb vastu oma heast tahtest, oma pere ja vaba aja arvelt, sest ta peab seda teemat sama oluliseks kui ametnik.
  • Juhid on väsinud. Juba üsna esimestel aastatel kurdab üks juhtidest, et „pole enam sellist põlemist, nagu varem“. Ja läheb veel aastaid ja ta on ikka vapralt eesotsas. Needsamad inimesed on ka partneritena ametnikul laua taga. Mulle läks eriti hinge, kuidas ühenduse eestvedajal võivad olla ka kerged süümepiinad, et oled oma pere soiku (ja sageli rahapuudusesse) jätnud seetõttu, et oled eelistanud tegelda valdkonnaga, mis sulle meeldib.
  • Ajaplaneerimine on oluline. Kõnekas on moment, kus üks peategelasi on just-just ägestunud, et (nõrgema närvi huvides olen vulgaarset teksti toimetanud) „miks ei tule siia inimest, kes neid asju tahaks orgunnida“. Umbes minuti pärast kiikavad üle akna kenad politseinikud küsimusega „Kus su avaliku ürituse luba on?“. Ja sul läheb mitu lisaminutit selleks, et seda paberit otsida. Kui samalaadne on see olukord paljudes kaasamisprotsessides! Eelnõud, arengukavad, planeeringud sajavad ootamatult lauale, millele on vaja reageerida mitte nädalate, vaid päevadega. Ja keegi ei küsi, ega sa ei planeerinud nädalavahetusel perega maale minna. Hea soovitus ametnikule oleks siin eelnevalt hoiatada, et „meil on plaanis 40. nädalal teie arvamust küsida, ärge siis palju asju endal ette võtke.“ Vastastikkusel kokkuleppel on võimalik palju tulemuslikum olla.

Kesktase: näha sõnumit endast erinevate inimeste taga

Kesktaseme saavutamiseks võib juhtuda, et filmi peab vaatama mitu korda. Tuleb vaadata korduvalt, kuni sa õpid nägema, et neil inimestel – kes võivad sinust väga erinevad olla – on tegelikult siiras sõnum, mis on paljude huvides. Tuleb tunnistada, et minulgi on olnud keeruline näha nende arvukate pudelite taha ja sigaretisuitsust läbi.

Aga eriti ametnikuna – kelle ülesandeks on laua taha kutsuda erinevaid huvigruppe – on väga oluline õppida nägema nende pudelite ja suitsuvine taha ja harjuda, et tegelikult neil on sõnum, mis võib kogu otsuse paremaks muuta ja lõpuks tööd kergemaks teha.

Filmis püüab ülekäiguraja joonistamise stseenis politseinik (hetkel kujuteldava ametniku rollis) Erkot oma arust natuke laiemalt mõtlema panna: „No mis siis saaks, kui kõik hakkaks oma äranägemise järgi siin liikluskorraldust joonistama?“. See oleks ju ulmeline ega juhtu iial, loodab ametnik. Erko aga vastab: „See olekski väga hea“, ise ka aru saades, et see oleks ulmeline ega polegi kõige olulisem. Oluline on võimalus oma arvamust avaldada, nii et sa saad aru, et teine pool tahab kuulata ja tõesti kuulab.

Selget solvumist näeb eestvedaja kommentaaris, kui ta kirjeldab, millist suhtumist ta ametnikelt on kohanud. „Neil ongi üleolev suhtumine, sest nad arvavad, et ma olen lihtsalt noor ja tahan praegu rattaga sõita. Nad ütlevad, et poiss, tead, ükskord saad 30, siis ostad endale auto ja siis hakkad elama ... Aga neile ei jõua kohale, et ma siis ka ei taha niimoodi elada.“ Ja inimesest, kes on tajunud sellist üleolevat suhtumist oma igapäevasesse elustiili, ei saa head kaasamõtlejat.

Veelgi väljenduslikum oli moment, kui MTÜ eestvedajad olid äsja ametikoridorist lahkunud. Millise hoolikusega tuli ametnik, põrandalapp käes, ja pühkis ära sissetungijate jäljed. Ei, neid siin tegelikult ei olnud, püüab ametnik endale niimoodi selgitada. Ma võin rahus oma tööd edasi teha. Kui üks-üheselt on see sümbol „ristikese pärast“ kaasamisele! Ametnikud on valmis otsusega välja tulema. Jah, nad teavad, et neil on kohustus kaasata sotsiaalpartnereid. Nad on seda teinud, ärge muretsege. Aga olgem ausad, on sellest ka midagi muutunud ... kas tehtud otsus on ühenduste kaasamise tõttu paremaks läinud või on lapiga nende jälgedest üle käinud?

Edasijõudnutele: kuidas neile oma sõnum kohale viia

Ja kolmas tase on neile, kes on aru saanud, et vabaühendused võivad olla head partnerid ja neid tuleb kuulata. Ülesandeks on harjutada oma kuulamisoskust ja mõelda, kuidas nendele oma sõnum kohale viia. Kuidas teha see sõnum piisavalt oluliseks ja atraktiivseks. Kuidas teha head kutset, lihtsat ja haaravat tutvustavat teksti; kuidas esitada eelnõu või arengukava kohta küsimusi, nii et saaks mõistlikke ja asjakohaseid vastuseid. Kuidas igal sammul näidata, et kõikide arvamus on tõesti oluline.

Filmis näeme, kuidas politseinike ja Erko vahelised suhted on arenenud. Politseinikud kasutavad eesnime! Räägivad ise ka mõistvalt, et „saage aru, mida enam teil siin kaebusi tuleb, seda keerulisem teil ju endal on“. Ei kõla enam seda ametlikku nõudlikkust, ei ole paberite tagaajamist (eks vabaühendus on isegi ju õppinud ja hoiab ilmselt pabereid käepärast), vaid räägitakse asjadest, inimlikul moel, sest see on keel, mis jõuab kohale.

Kui see minu teha oleks, korraldaksin igas avaliku sektori asutuses kohustusliku filmivaatamise ja sellejärgse arutelu, veiniga või ilma, kus saab vastata kahele küsimusele: mis mind selles filmis tõesti puudutas, võib-olla isegi häiris ja miks? Ja mis tasemel mina kaasamispraktikuna olen?