Kuvatud on postitused sildiga kes lambaks on sündind see lambaks jääb. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga kes lambaks on sündind see lambaks jääb. Kuva kõik postitused

kolmapäev, 20. oktoober 2010

“Sa oled sallimatu!” -- “Ei, hoopis sa ise oled!”

"Sallimatute tagakiusamisest" on selle üksjagu kaootilise ajaveebi enim kommenteeritud sissekanne ning sama teema on nüüd juba paari nädala jagu taas ka laiatarbemeedia huviorbiidis. Mis on mulle meeldivaks üllatuseks, sest kui see “Erinevus rikastab” kampaania tänavapilti ilmus, mõtlesin pigem, et jälle üks hambutu sotsiaalreklaam. Mind ennast mõistagi ei suutnud ükski seal välja pakutud “aga-dest” mõtlema panna, sest kõik need tundusid vägagi normaalsed situatsioonid. Aga nagu näha, arutelu on täiesti olemas. Eks kirik ole siin muidugi ka omalt poolt tublisti hagu juurde andnud.

Eelnevast võib siis järeldada, et kui on vaja pooli valida, seisan mina mõistagi “erinevus rikastab” jaatajate hulgas. Ometi kõnetas mind ka eilne Halliki Harro-Loiti repliik, kus ta heitis ette “viha õhutamise” etteheite liiga kergekäelist kasutamist. Mina ka ei usu, et sellised sildistamised mistahes debati käigule kuidagi kasuks võiksid tulla.

Ma olen nõus, et kellelgi teisel peale konkreetse vähemuse esindaja ei ole õigust hinnata, kuidas mingi tekst (näiteks sõna “neeger”) sellele vähemusele mõjuma peaks. Kui Toivo Tänavsuu kirjutab, et homoseksualismi tulemiks on “õõnestamine, allakäik ja häving”, siis ma saan aru küll, et see võib mõjuda solvavalt ja isegi hirmutavalt, sest “õõnestamine, allakäik ja häving” on halvad asjad ning halbu asju tuleks ju peatada, ära kaotada. On igati OK, kui sellest tekstist häiritud inimene ütleb, kuidas see talle mõjus või et ta peab seda rumalaks. Ma “laikisin” (koos veel 71 inimesega) oma sõbra Aeda otsust kustutada oma Facebooki lehelt need, keda ta peab rassistideks, homofoobideks või võõravihkajateks - oma isiklikus ruumis ei pea keegi taluma neid, kes on talle vastumeelsed.

Aga ma ei usu, et tänavsuude tembeldamine vihakõnede pidajateks, millega loogiliselt kaasneb õigus nõuda nende vaikimist avalikus ruumis või vähemalt mitteavaldamist, oleks mõttekas. Esiteks olen üsna kindel, et selle sildi saanu omast arust ei õhuta vihkamist, vaid väljendab oma (enda meelest igati mõistlikku) seisukohta. Sellise sildi külge saanuna tundub tavaliselt talle, et hoopis sildistaja õhutab vihkamist. Ning siis käib edasi juba lapsik “ise oled!” vaidlus, selmet asjast rääkida.

Teiseks, ega siis vaikima sundimine tänavsuid muuda. Ma pole küll kindel, kas ka diskussioon muudaks (nii nagu mind ei saa panna uskuma, et homoseksuaalsus on haigus, hälve, kuritegu või patt), aga vähemalt annab see võimaluse osutada tema argumentatsiooni puudulikkusele või vastata mingitele küsimustele. Näiteks kinnitada, et isegi juhul kui ta tütar peaks ühel päeval oma sõbrannasse armuma, ei tähenda see tema läbikukkumist lapsevanemana, nii nagu ilmselt ta ise ei hakanud heteroseksuaaliks oma vanemate jõupingutuste või ühiskonnas levinud “heteropropaganda” tulemusena.

teisipäev, 21. september 2010

Sõnaseletusi

Pidin ükspäev kodanikuühiskonna uue arengukava terminoloogiat ühtlustama, sõnaus otsib paremat vastet kolmandale sektorile, ja ma jäin õhtul ikka veel kontoris passides mõtlema hoopis avaliku võimu kohta käivatele terminitele.

Ei mõtle isegi kõiki halvustavaid, aga kas või neid, mida kohtame iga päev ajakirjanduses või inimeste peas (jah, ma näen sinna ka). Enamik neist on mu arust sageli valesti või konnotatiivselt kasutatud, ehk siis nii palju lootusest (kodanikuühiskonna teemalises) sõnakasutuses mingi ühtlus või teadlikkus saavutada. Sain esimese hooga igatahes kümme levinumat:

Kui ei osata selgemalt – avalik sektor
Kui ei taheta selgemalt – ametnikud
Kui ütleja on paha peal väljas – võimud
Kui ütleja tahab pahasti öelda – parteid
Kui ütlejal on savi – erakonnad
Kui ütleja on riigisekretär – avalik teenistus
Kui peenutseja paneb puusse – parlamentäär
Kui ei teata, kellest täpselt jutt – riik
Kui ei tahetagi teada – ühed vargad kõik
Kui on üldisemalt süüdlast vaja – valitsus

esmaspäev, 23. august 2010

Mõtteid Montrealist, 1. osa

Teemadest, mis seekordse Civicus World Assembly töötubades jutuks on olnud (nagu osaluseelarved, mõjuhindamine või demonstratsioonid) tahaksin edaspidi Hea Kodaniku ajakirja-versioonis pikemalt kirjutada, järgnevalt aga niisama väike assortii mõtteid ja tähelepanekuid (teine osa tuleb paari päeva jooksul ka).
* * *
Kohvipausi ajal vestlen Poola katusorganisatsioonis töötava Annaga, kui me juurde astub AGNA (meiesuguste katuste võrgustik Civicuse sees) olulisemaid rahastajaid, Charles Stuart Mott Foundationi töötaja ja tunneb huvi, kuidas AGNA-l meie meelest läheb. Räägime vabalt ja toredalt paarkümmend minutit (ta küsib mõne asja kohta, et kas me saame neist samamoodi aru kui ta, ning millistest AGNA tegevustest meile kasu on olnud ja nii edasi) ning ma mõtlen, et see on esimene kord, kus üks rahastaja on pöördunud mu kui toetatava tegevuse sihtrühma esindaja poole. Praktika, mida ka Eesti rahastajad võiksid rohkem järgida. Muidugi tuleb silmas pidada, et kui näiteks mina olen kriitiline (jah, AGNA suhtes ma veidi olen), ei tähenda see veel eriti midagi, aga kui samad probleemid kostavad mitmest allikast, siis on see rahastajale ilmselt oluline täiendav info, mida ta AGNA enda aruannetest ei pruugi lugeda saada. Sama käib tegelikult ka kaasajate kohta - selmet rahulduda ainult katusorganisatsiooni seisukohaga, tundke aeg-ajalt huvi, kas nende liikmed ka seda jagavad või asjast üldse teadlikudki on.
* * *
Aafrika vanasõnade tsiteerimine on küll üldiselt Kristina leivanumber, aga üks, mida siin kuulsin, sobib minu meelest hästi neile ütlemiseks, kes mingi küsimuse puhul kaaluvad, et kas on vaja kaasata või ei: kui tahad kiiresti minna, mine üksi, kui kaugele, siis koos teistega. Hobimatkajana leian, et selles on sügav mõte sees.
* * *
Inimtüüp, kes mind konverentsidel alati on häirinud, ja keda ohtralt ka siin kohtab, on selline, kes ettekande lõpus palub mikrofoni ja ütleb midagi sellist: “Jah, see mis te äsja rääkisite, kõlab muidugi väga ilusasti, aga vaadake, meie riigis (linnas, organisatsioonis, ...) ei ole sellest küll mingit kasu, sest meie poliitikud (ametnikud, ettevõtted, ajakirjanikud, liikmed, kohalikud elanikud, ...) on nii-ja-niisugused. Mida meie peaksime tegema?” Magus Jeesus, nagu ameeriklased ütlevad, kust peab ettekandjal olema retsept, mis toimiks igas olukorras? Parim, mida tema teha saab, on tutvustada oma kogemusi, rääkida, mis tema meelest on edu toonud või takistanud ja mida ta sellest õppinud on. Mida sellest täpselt oma organisatsioonile kohandada annab, on ikka juba kuulaja asi teha. Ükski vägi ei veena mind ümber, et midagi õpetlikku leiab peaaegu igast ettekandest, kui ise vähegi tööd teha viitsida.
* * *
On muidugi veel asju, mis siin muutu. Satelliit-üritus Youth Assembly on sama kärarikas, loosunglik ja pretensioonikas nagu ikka, süüdistades täiskasvanuid kõigis maailma hädades (küllalt turvaline pakkumine, sest ise nad ju tõesti pole jõudnud veel suurt midagi teha) ning nõudes söögi alla ja peale koheseid samme vaesuse lõpetamiseks maailmas.
Teine püsiteema on Civicus ja ta kampaaniad. Tean inimesi, kes kahtlustavad Eesti reklaamifirmasid ametlikult välja kuulutamata võistluses, kes suudab tulla tobedaimale ideele, mida klient on valmis ära ostma (näiteks hiljutine rapsiõli kampaania on nende meelest selle konkursi vili). Mõnikord mõtlen, et samamoodi üritavad üksteist üle trumbata Civicuse kampaaniameistrid. Eelmisel aastal näiteks kutsuti kõiki üles oma mobiilide äratuskellad kindlal ajal helisema panema, et “anda riigijuhtidele äratus” kliima soojenemise vastu otsustavalt tegutsema hakata. Tänavune kampaania on “Lose your shoes”, mille lähtekohaks on lause, et teise inimese mõistmiseks tuleb kõndida miil tema jalanõudes. Seega, et teha vaesus ajalooks, on vaja mõista vaeseid inimesi ja selleks tuleb järelikult ... kõndida paljajalu. Üks tiir ümber kahe kvartali. Nii et olete palutud kaasa tegema. Ah jaa, kuupäev on ka paika pandud: 10. detsember.
* * *
Mu osalemist World Assembly’l toetab osaliselt KÜSK - suur aitäh selle eest!

teisipäev, 6. aprill 2010

Sallimatute tagakiusamisest

Ma ei ole kindlasti mingi võitlev homoaktivist, aga pean täna laekunud kirja siiski avaldama kodanikuühiskonna aluspõhimõtetest lähtudes. Kuramuse osav jutt ikkagi, ja kaugel kodanikuühiskonnast.

Homoideoloogide poolt tagakiusatud psühholoog peab Eestis loenguid
9. aprillil kell 18 Tartus (Kalevi tn 76, Salemi baptistikogudus) ja 10. aprillil kell 11 Tallinnas (Vene tn 22, VHK gümnaasium) peab loengu aastaid homoseksuaalse käitumisega seonduvaid delikaatseid küsimusi uurinud USA psühholoog, Family Research Institute'i asutaja dr Paul Cameron. Loengud tulevad informatiivsed. Kohale on oodatud inimesed, kes suudavad arutada lugupidavalt ja lähtudes siiratest tõetaotlustest, olles avatud ka muule nägemusele kui see, mida radikaalselt meelestatud huvigrupid meedia ja meelelahtustööstuse vahendusel igapäevaselt rahvale tõe pähe sisendavad.
Tänases olukorras, kus Eesti valitsus kaalub jõuliste huvigruppide survel ja paljude Euroopa riikide eeskuju järgides samast soost inimeste kooselu õiguslikku tunnustamist perekonnana, on väga oluline küsida, mida homoseksuaalne käitumine endast tegelikult kujutab ja milline on selle mõju ühiskonnale.
Samal ajal kui samast soost isikute kooselu perekonnana tunnustamine näib ühiskonnas toimuvat kantuna üldlevinud müütidest ja ilma, et nn avalikus arutelus toodaks homoseksuaalse käitumise kohta välja elementaarsed faktid, ei ole sugugi võimatu, et näiteks viie aasta pärast ei ole enam võimalik sellise käitumise kohta avalikult tõtt rääkida, ilma et sellega kaasneks karistusõiguslikud sanktsioonid "vaenu õhutamise" eest.
Näiteks Rootsis - riigis, mis on paljuski seatud meiegi poliitiliseks eeskujuks - mõisteti juba 2004. aastal lugupidamatuse eest homoseksuaalselt käituvate inimeste suhtes kuuks ajaks vangi pastor Ake Green. Tema süü seisnes selles, et ta julges oma koguduses jutlust pidades esitada pühakirjal põhinevat õpetust homoseksuaalse käitumise kohta, sh eitada selle käitumusliku joone geneetilist determineeritust.
Ka dr Paul Cameron on homoseksuaalse käitumise kohta avalikult tõe väljaütlemise tõttu rohkelt tagakiusamist kannatanud. Olukorras, kus homoideoloogias kahtlejad häbimärgistatakse homofoobidena, neid ähvardatakse õiguslike sanktsioonidega ning nende ees sulgevad paljud karjäärivõimalused, on dr Cameron veel üks väheseid teadlasi, kes julgeb antud küsimuses tõtt rääkida.
Loengul on tasuta saadavad ka dr Cameroni poolt koostatud eesti keelde tõlgitud brošüürid, mis käsitlevad teaduslike uuringute tulemustele tuginedes erinevaid homoseksuaalsusega seonduvaid küsimusi.
Allikas: Eesti Rahvusliku Liikumise foorum 
Kontakt: http://www.rahvuslikliikumine.ee/foorum

Loen sellest välja, et:
1. vastupidiselt mu senisele muljele konservatiividest on hoopis võrdõiguslikkuse eest võitlejad radikaalid
2. konservatiivide asemel on hoopis võrdõiguslikkuse propageerijad "ideoloogilised tagakiusajad" ja homofoobid on üleüldse ohvrid
3. Eestis tegelikult suurema tulemuseta või üldse narrilt (paraadid) esinenud vähemuste esindajad on "jõulised huvigrupid"
4. pühakiri lähtub ... ma ei saagi aru, kuidas ... geneetikast
5. võrdõiguslikkus vastandub üheselt tõele
6. avalik homofoobia ongi tegelikult "tõe kuulutamine"
7. esineb isikuid, kes esindavadki tõde
jne

Uskumatu ajupesu, tahaks öelda, aga see käib minu jaoks kogu religiooni kohta, millega on mõttetu võidelda. Ja muidugi toimub see loeng koolis, kus hiljuti korjati "koolipere" allkirju ... raske öelda, mille poolt või vastu, aga muuhulgas laste seas selgelt ühesuunalist propagandat tehes. No ei saa ma aru, kuidas millegi poolt olemine saab väljenduda ainult kurjas vastandumises nende jaoks. Sama keskaegne lähenemine kui religioonis ikka.

Või noh, viisakalt peaks ma praegu lisama, et neil on täielik õigus nii arvata. Aga taas jõuan vana hea küsimuseni, kui salliv peab ikkagi olema sallimatuse suhtes? Või kui sallimatu tohiks olla sallivuse suhtes?

teisipäev, 9. märts 2010

Kuidas saada lahti oma naabritest?

Ma puutun paremkonservatiivide ja rahvusradikaalidega üksjagu kokku, aga pea iga kord ehmun, kui kaugel on pealtnäha mõne väärtuse kaitsmiseks ja toetamiseks mõeldud mõtteviis sellest, mida mina näen kodanikuühiskonnana. Ka enamik mu sõpradest ei tuleks selle pealegi, et näiteks niimoodi mõelda:

Presidendipaari multikulti propaganda solvas eestlasi

Eelmisel nädalal küsis TMS oma lugejatelt, kuidas nad suhtuvad neegrisse ja balalaikamängu Vabariigi aastapäeva vastuvõtu eeskavas. 34,9 protsenti vastanuist ütles, et tegu oli jõhkra näkku sülitamisega kõigile rahvuslikult meelestatud inimestele.
25,9 protsenti inimesi oli seda meelt, et tegu oli piinliku multikultuursuse ja kosmopoliitsuse propagandaga presidendipaari poolt. Täpselt sama palju oli neid, kes ütlesid, et taoline asi tegi neid lihtsalt nõutuks.
13,3 protsenti vastanuid arvasid aga, et eeskava oli väga vahva ning eestlastele tulebki õpetada võõraid rohkem armastama.

Jah, neil on täielik õigus selliselt arvata, aga milline võiks välja näha niisugune Eesti? Ussisõnade lugemise järel arvasin ise ka esimese hooga, et see isoleeritud ja primitiivne metsaelu oli nii ehe, vahetu ja romantiline, õige asi, noh.

Aga neilgi olid naabrid, keda ei saanud kuidagi vältida, kas või karudki. Nagu on igaühel meist naabrid kortermajas, põllul või metsas, on need ka riikidel ja kontinentidel. Sulgedes kõik piirid füüsiliselt ja info liikumise osas, mis oleks ainus lahendus multikultuursuse ja tolerantsuse vastu, tuleb kohe mitu diktatuuririiki meelde Aasiast Aafrikani. Ja eeldus, et olgu naabrid pealegi, aga samasugused kui meie, toob jälle ühe väikeste vuntsidega Kesk-Euroopa kodanikuliidri silme ette.

Kaua Eesti äärmusrahvuslaste ideaalina toimides vastu peaks? Kuidas seda üldse saavutada? Kuni meil on naabrid, seda igal juhul ei sünni. Aga mine tea – vaadates, kuidas korteriühistutes samakeelsedki tülitsevad ja naabrid surnud koera üle aia loobivad, paistab hävitustöö meil geenides olema.

Aga kes sellest kõigest õnnelikum on? Kellele üldse meeldivad kurjad naabrid, kes ei ütle tere, kes karjuvad, keda iga sinu tegevus häirib, kes kogu aeg kusagile kaebab, kes auto kehvasti pargib, kes prügi ei sorteeri jne?

Selliseid kipuvad mõistlikud inimesed vältima ja nii juhtub mu arust ka radikaalidega, kes üritavad teatud väärtusi toetada või päästa üksnes kõigi ja kõige muuga vastandumise kaudu. See on kurjus, mitte õnn. Või noh, nihuke Vahitorni-õnn võib ta muidugi olla.

neljapäev, 18. veebruar 2010

Midagi iroonilist


Eks great minds think alike, nagu öeldakse, aga suhtekorraldajatest ootaks ehk sutsukesegi enamat kui kaks aastat liigagi palju meedias olnud logo kohmakat kopeerimist konkursile, mis peaks ise parimad suhtekorraldusteod püünele tõstma.

Andestust, kallis EMSLi liige EPRA, sõbrad on armsad, aga tõde veel armsam.

neljapäev, 4. veebruar 2010

Siseministeeriumi logo kõigile valimisreklaamidele!

Alari kirjutab tänases Postimehes paberimäest, mis tuleb tavalisel MTÜ-l riigi- või eurotoetuse saamiseks kokku ajada ja läbi töötada. Erakonnad seda tegema ei pea. Ent kõigile võiksid kehtida ühesugused lihtsad reeglid.

Euroopa Komisjon kogub tänavu arvamusi, kas nende toetusreeglid vajaksid parandamist. Talvel teatasid rahandusministeeriumile pea kõik raha saavad kodanikuühendused ning ka raha andvad riigiasutused kui ühest suust – loomulikult peaks lihtsamaks muutma aruandluse, et ei peaks üksipulgi kõiki sekundeid ja sente lahti seletama ja tõestama, sest nii suur bürokraatia ei näi isegi ametnikele mõistlik ega järelevalve selle üle jõukohane.

Miks mitte aga alustada lihtsustamisega oma kodus, kus vabaühendustele kehtivad sageli sama nüristavad ja kokkuvõttes ikka mitte midagi tõestavad reeglid. Näidet usaldavast rahastamisest pole seejuures vaja kaugelt otsida, sest tänavu jagab siseministeerium niimoodi tegevustoetusteks 85 miljonit krooni maksumaksjate raha, ilma et taotlemiseks või aruandluseks kuluks sõnagi.

Tõsi, see summa jaguneb üksnes seitsme MTÜ vahel – viimastel parlamendivalimistel menukamad parteid (riigikogu erakonnad ja kristlikud demokraadid).

Kujutlege, erakondade juhid, kui teile kehtiksid samalaadsed reeglid nagu tuhandetele teistele sama tublidele Eesti MTÜdele.

Kõigepealt taotlemine. Oh ei – see, et te neljaks aastaks riigikokku valitud või 15 aastat tegutsenud olete ja igal nädalal meedias figureerinud, ei tähenda midagi. Taotlemist tuleb igal aastal alustada oma olemasolu põhjendamisega.

Esmalt peate taotlusvormil andma ülevaate oma organisatsiooni ajaloost, missioonist, eesmärgist, struktuurist, liikmeskonnast, olulisematest läbiviidud tegevustest, nende eelarvetest ja tulemustest. Taotluses tuleb esitada praeguse olukorra kirjeldus (baastase), analüüsida probleeme ja vajadusi, millega tegelete, oma sihtrühmi (vajalik võib olla eristada ELi ja kolmandate riikide kodanikke). Seejärel panete kirja oodatavad eesmärgid (sihttase), tegevuste seose riiklike arengukavadega, nende vajalikkuse, mõju nii oma organisatsioonile kui ka ühiskonnale laiemalt. Siis kirjeldate oma tegevuste jätkusuutlikkust ja tulemuste hindamise metoodikat. Samuti tuleb hinnata võimalikke riske ja neid mõjutavaid tegureid, plaanitava uudsust, võrdõiguslikkuse ja teiste poliitkorrektsete väärtuste tagamist.

Poolel lehel tuleb eesmärgid ja tegevused kokku võtta ka inglise keeles. Võtmeisikutel peab olema erialane kõrgharidus, projekti juhil magistrikraad, lisada tuleb kõigi olulisemate isikute elulood. Allkirjaga tuleb kinnitada, et lähtute kodanikuühenduste eetikakoodeksist ega ole võtnud altkäemaksu.

Eelarve osas peate eristama otsesed ja kaudsed kulud ning eelkõige palgakulud. Viimaseid on, muide, targem mitte väga plaanida, sest te töötate ju ühiskonna heaks ja seda teeb tõeline missiooniinimene tasuta.

Selgelt tuleb näidata, kui suured on teie üldkulud ja mis osas plaanite neid katta riigieelarvest. Muidugi tuleb näidata arvutusmetoodika – mitu inimest teie kontoris töötab, milline on iga töökoha maksumus kõigi kululiikide lõikes ja kuidas jõuate lõpptulemuseni, mille järgi te just nii palju palga, rendi, side jms eest riigilt küsite. Investeeringud põhivara, kinnistute, tehnika jms ostu või parandamisse on üldjuhul nagunii keelatud.

Eraldi peate koostama aasta tegevuste teavitusplaani – kanalid, sõnumid ja ajakava –, näitama teisi plaanitud rahaallikaid ja kui kaasate tegevustesse partnereid, võtma neilt kirjalikud kinnitused nende sisulise ja rahalise panuse osas. Kui ostate mõnd teenust rohkem kui 25 000 krooni eest, peate taotlusega esitama kolm võetud pakkumist (kui eelistate kallimat, tuleb põhjendada).

Peaaegu ununes – alltöövõtud ei tohi ületada 40 protsenti abikõlblikest kuludest ja käibemaksu võite riigieelarvelisest rahast katta vaid juhul, kui te seda tagasi ei saa. Nagunii ei tohi maksumaksja rahast katta erisoodustusmaksu ega mis tahes meelelahutusi (valimispeod!) ning kõik kulud peavad olema mõistlikud ja põhjendatud. Olete sellele ikka mõelnud?

Taotlusele lisage oma eelmise majandusaasta aruanne, tehke kõigest kolm koopiat, kõrvetage üks veel CD-le ning viige need tähtajaks rahastajale. Valvelauas istuvalt politseinikult saadud templiga kinnitus paberipaki saabumise kuupäeva ja kellaajaga hoidke igaks juhuks alles.

Niisiis. Kui teie büroos pärast taotluse kirjutamist veel keegi mõistuse juures on ja te tõesti raha saate, tuleb asuda tegevusi ellu viima.

Pidage seejuures silmas, et iga õhupall, pastakas või kondoom, millele riigieelarvelist raha kulutasite, tuleb varustada rahastaja, teie puhul siis siseministeeriumi logoga. Kindlasti peab ministeeriumi logo olema ka kõigil teie väli-, trüki- ja telereklaamidel, samuti ruumides, kus viite läbi näiteks kohtumisi valijatega või mis tahes muid üritusi.

Toitlustamise korral peate korjama kõigilt söönutelt allkirjad, tõestamaks, et nad ikka olid seal rahvamajas/telgis/pargis ning et te ise seal ei prassinud. Mart Laari või Jüri Pihli kui juhatuse liikmete ja teie töötajate söödud küpsiste maksumus tuleb deklareerida ja maksud tasuda (ja mäletate – seda oma taskust, mitte riigi rahast!).

Õigus, te ei saagi ju raha kohe kätte, vaid peate esmalt kulud ise katma, esitama siis finantsaruande ja väljamaksetaotluse ning raha kantakse teie kontole selle kinnitamise järel.

Veel erutavamaks läheb aruande kirjutamisel. Esiteks peate kuumal juulil esitama juuni lõpu seisuga vahearuande, kus lisaks finantsidele on kirjas ka selleks hetkeks saavutatu, kuidas te olete täpselt ühiskonda maksumaksja raha eest teeninud.

Aruandes tuleb seletada kõike seda, mida taotluses lubasite. Ehk mitte pelgalt tehtut kirjeldama, vaid analüüsima vastavalt seatud indikaatoritele tulemuslikkust ja mõju, samuti kirjeldama, kuidas kavatsete järgmisel aastal sarnaseid tegevusi rahastada.

Finantsaruandeks on oluline teada, et eelarves ette nähtud kuluridade vahel tohite lepingut muutmata teha ümbertõstmisi vaid kümne protsendi ulatuses. See tähendab, et peate aasta peale kõik kulud täpselt ette nägema. Aruanne tuleb esitada etteantud vormis, kuhu peate (suurematel erakondadel 25–27 miljoni kohta) ümber toksima kõikide kuludokumentide kuupäevad, esitaja nime, arve numbri, tehingu sisu, raamatupidamiskande numbri ja maksmise kuupäeva. Ja kas ma ütlesin, et sularahatehingud ei ole lubatud?

Kõigist kuludokumentidest peate esitama koopia, need ükshaaval nummerdama (kirjutades vastava numbri ka tabelis õige rea ette, et kontroll need lihtsamalt üles leiaks) ning lisama igaühe maksekorralduse või kogu aasta pangakonto väljavõtte.

Aruandega peate esitama ka kõik aasta jooksul toodetud materjalid, et rahastaja saaks hinnata nende põhjendatust ja kontrollida vastavust teavitusnõuetele. Lisada tuleb kõigi tehingute aluseks olnud lepingud, aktid, lähetuste käskkirjad, töötasude puhul palgalehed, kus tuleb eraldi arvutada ja ära märkida riigieelarvelisest eraldisest läinud summa iga maksuliigi kaupa.

Toimunud ürituste tõestamiseks lisate ka koopiad osalenute allkirjalehtedest ning teete üritusest fotod (vaadake, et ministeeriumi logoga plakat ka peale jääks!). Fotosid võltsida pole mõtet, ministeeriumil on spetsialistid, kes Photoshopi kaugelt ära tunnevad.

Eraldi tabelis tuleb veel pidada arvestust, kui vanad olid teie ürituste osalejad, palju oli mehi ja naisi ning milline oli nende haridustase. Neist teete veel ühe koondi ka. Kui näitasite eelarves mitterahalist panust, panete kaasa parteinoorte allkirjadega vabatahtliku töö päevikud, kus on tehtud töö tunni täpsusega kirja pandud, ning rahalise väärtuse andmise aluse (statistikaameti keskmine palgatase sel erialal).

Lõpparuande esitate järgneva aasta 31. jaanuariks (kulud peavad tehtud olema 31. detsembriks) ja siis te ootate. Vahel kuu, vahel neli, et ülekoormatud ametnikud teie aruande läbi töötaks. Kui neile miski sisulises või finantsaruandes ei meeldi, peate lisaselgitusi andma ja ametnikel on õigus tulla tutvuma kogu teie raamatupidamisega.

Lõpliku heakskiidu saate ilmselt märtsis, aga enne seda ei saa ka alanud aasta raha kätte (kui aruanne üldse heaks kiidetakse). Seega valmistuge esimesel poolaastal oma varudega hakkama saama. Kui ametnikule tundub, et mõni reklaam oli tarbetult suur või pidu priiskav, maksate sellele kulunud raha riigile tagasi nagu miškad.

Viimne kui üks toodud nõuetest on leitav praegu erinevate kodu- või euro maise raha jagamise reeglitest eri fondide, ministeeriumide ja riigi sihtasutuste juures, mida peavad just nii täpselt ja põhjalikult järgima tuhanded MTÜd ja sihtasutused Eestis, välja arvatud need alguses mainitud seitse.

Kindlasti ei taha ma sellist ajusid kärsatavat elu isegi mitte erakondadele, nii et igati solidaarseks lahenduseks peaks olema ka teiste avalikes huvides tegutsevate vabaühenduste riigipoolse rahastuse lihtsustamine vähemalt tegevustoetustegi osas.

Lolle, pätte ja laristajaid on igal pool, aga nagu ei meeldi sellised üldistavad süüdistused erakondadele, ei meeldi pime umbusaldamine ka kodanikuühendustele. Äkki siis ühtlustame lähtekohti, sest ühtmoodi Eesti arengu eest oleme väljas ju kõik?

Autor on tegev kodanikuühenduste liidus EMSL

Allikas: http://www.postimees.ee/?id=220686

esmaspäev, 1. veebruar 2010

Muu

TEDx Tallinn küsis nõu, mis nende EMTAKi kood võiks olla, kuna said Statistikaametilt miski vormi täita (sellega on muide nii, et kui korra täidad ja näitad, et oled korralik, hakkad igal aastal neid saama ja üha keerulisemaid. Minagi ei oska nt kasumitaotluseta ... mingit aruannet täita, mis on oma keerukuse kõrval ka ulmepikk).

Igatahes jõudsin mööda puud lapates kõige viimase taseme viimasesse nurka EMTAKis ja leidsin sealt nii nummi komplekti, mis ei ole ametnike peades ühtki muud kohta leidnud:

S Muud teenindavad tegevused -> Organisatsioonide tegevus -> Muude organisatsioonide tegevus -> Mujal liigitamata organisatsioonide tegevus (94999)
Siia alla kuuluvad tegevusalad:
- elulaadi propageerivad ühendused, nt tervislikku toitumist ja eluviisi propageerivad ühendused
- karskusseltsid
- nudistid, lesbid, geid
Siia alla ei kuulu tegevusalad:
- Muude kutseorganisatsioonide tegevus - 94129 Vaata

EMTAKi juures on nummi muidugi ka see, et valdav enamus ehk päris hea hulk tuhandeid avalikes huvides tegutsevatest kodanikeühendustest läheb "mujal liigitamata organisatsioonide" alla.

Aastaid oleme seletanud ministerstvaile, et EMTAK vajaks ka MTÜde ning SAde osas täpsemat liigitust, aga tulemuseta. Rääkimata SKPsse antava panuse mõõtmisest, täpsest teadmisest, palju vabaühendused tööd annavad, palju sealt makse makstakse, investeeringuid tuuakse, vabatahtlikku tööd tehakse, mis selle rahaline väärtus on jne. Igal aastal mõni entusiast üritab midagi küll kokku lüüa, aga millal Rein Langid ja Jürgen Ligid seda infot päriselt väärtustama võiks hakata ja teada tahtma, ei juhtu ilmselt ka lähiaastatel.

Ega ma ei oota, et igal vähemusel EMTAKis oma viiekohaline kood oleks, aga see on ikka masendavalt mõttetu statistika. Nii et praegu oleme edasi "muu" majanduse klassifikaatorite meelest. Ja mingisugused arusaamatud toitujad, karsklased ja muud peded on lausa viienda taseme muud.

PS Tea, kas pühendunud geiaktivist pannuks selle postituse pealkirjaks "Vähemustel oma EMTAKi kood!" suure töövõiduna?

esmaspäev, 14. september 2009

Paks ametnik ja saladused

Toompeal avaneb aeglase kriiksatusega riigisekretäri kabineti uks. Lävel seisab tume kogu, kelle selja tagant pressib läbi vähe, ent siiski nii eredat hommikuvalgust, et riigisekretär Heiki Loodi silm ei seletagi esialgu, kes seal päikese ära varjab.

Aga ta teab, et valikuid väga palju pole – teist nii paksu inimest avalikust teenistusest ei leia. Ega ka teist nii mõõdukat, viisakat, tasakaalukat, ausat, üllameelset; võiks öelda isegi, et tarka. Ikkagi Tartust.

Ent rüütellikul ametnikul on üks viga – see kipub regulaarselt pabereid ära sööma. Eriti selliseid dokumente, kus on all tema, Heiki Loodi nimi ja kaunis allkiri. Hoogne, ent siiski konkreetne. Mehelik, ent näitab teda ka inimesena. Tõtt-öelda kehastabki see allkiri tervikuna head valitsemist, läbipaistvust, kodanike kaasamist ning õige pisut ka e-riiki.

Riigisekretäri allkiri, võib julgelt öelda, on saavutanud tänaseks absoluutse täiuse – olid tal ju viis pikka aastat rektorina töötades kasutada riigi helgemad käekirjaeksperdid. Ja hingega ametnik teadis seda paremini kui keegi teine kogu avalikus teenistuses.

Niisiis, on reede varahommik, meie paks ametnik seisab ikka uksel, kuna ta on oma vooruste kõrval pisut pikaldane, ehkki võiks juba taibata, miks ta vaibale kutsuti. See ei ole ju kaugeltki esimene kord.

Loot: Niisiis jälle?

Ametnik: Kuidas palun?

Loot: Lähetuste käskkirjad! Kuidas sa võisid?

Ametnik hakkab taipama, ent ta vaikib. Ta ju teab oma salapahet, aga nagu ikka sellistel puhkudel, kipub seda endalegi mitte tunnistama. Eks igaühel oleks piinlik. Hommikupäikese halo meie ülla ametniku ümber tõmbub õige natuke roosakaks nagu Tšehhi klaas.

Loot: Mis seal siis veel oli?

Ametnik: Puhkuste käskkirjad.

Loot: Puhkused? Miks ometi need?

Ametnik: Jäin vist lugedes mõtlema, millal ma ise viimati sain mõne vaba päeva. Isegi rahvusvahelistele konverentsidele pole enam eelarve tõttu saanud!

Loot: Ja siis? Seekord rebisid üldse siiludeks või toppisid tervelt suhu?

Ametnik: Ma ei mäleta, see juhtub otsekui transis. Andestust, härra.

Loot: Püha jumal, sa sööd teiste inimeste elusid, unistusi!

Ametnik: Ei-ei, see lihtsalt juhtus, kogemata, refleksid.

Loot: Klambrid võtsid ikka ära? Pärast hakkab pimesool veel valutama. Avalikus teenistuses keskmisest enam esinev häda.

Ametnik: Muidugi, härra riigisekretär. Ma pidin neid just skännima hakkama, aga siis hakkasid kõik paberid silme ees keerlema, tantsima ja helendama. See on nagu luupainaja, ausõna!

Tükk aega vaikust. Ametnik ise on muidugi rohkem löödud kui elunäinud Loot. Ega ta ju ei taha neid pabereid süüa, see pole nagu nälg, aga mingi ürgne tung. Selline, nagu muistsetel hõimudel, kus söödi vaenlase süda ja joodi tema verd, justkui saaks nii vaenlase väe ja tarkuse. Eluaegse reaametnikuna tundis ka tema midagi sarnast, kusagil sügaval hingesopis. Muidugi ei tahtnud ta endale riigisekretäri võimu ega kiilast peanuppu. Ametnik oli lihtsalt nii jäägitult lojaalne, et uskus: kui oma tööga niiöelda üheks saada, suudab ta saavutada ehk poolegi sellest täiusest, mis tema ülemusel, riigisekretäril endal. Tegelikult oli ta alati kahtlustanud, et küllap noorena oli ka Loot ise dokumentide magusat maitset tunda saanud.

No ja lõppeks talle lihtsalt meeldivad kirjad. E-riik ei ole talle siiani mugavaks saanud, aga just paberil kirjades on midagi õiget, igaüks räägib oma lugu, lõhnab kuidagi erinevalt, ja kuidas sa siis jätad ta üksiti maitsmata.

Lõpuks avab Loot uuesti suu: Ma mõtlesin, et sa said sellest probleemist lahti. Eleka ise tõotas mulle, et kriis on kontrolli all.

Ametnik: Jah, härra. See tähendab, ei härra. Eleka on palju Pärnus.

Loot: See vanker pidi igal juhul viimaseks jääma!

Ametnik: Vanker, härra?

Loot: No see üliõpilaste seltsi risu seal Otepääl lipuüritusel, kus sa hävitasid terve lepingu nagu paberihunt. Ei, hundist saanuks selle veel kokku panna! Mul akadeemias mehed oskasid.

Ametnik hõõgub vaikides. See leping oli just kõige maitsvam olnud. Hea pikk selline, lõhnas Tartu ja kõige muu nihukse järele, mis elus üldse veel õigesti on.

Loot: Ja siis, juba mitme aasta eest see haridusministeeriumi kantsleri asi. Kurat (ja seda sõna ei kasuta riigisekretär tihti), ma ei saanud ise ka teada, kes kantsleriks saama pidi, sest sa kugistasid need paberid eriti kähku ära.

Ametnik: Ma tõesti ei tea, mis mulle sisse läks. Ma olen ju Tartust ja ministeerium on nüüd seal...

Loot: Aga nägid, mida sa tegid oma kallile Tartule! Kes siis kiiruga kantsleriks kinnitada tuli?

Ametnik häbeneb nüüd nii, et kõrvad nagisevad. Kantsleriks tuli toona tõepoolest kinnitada üks täiesti juhuslik, vana kaubamaja tagant leitud naisterahvas. Marju või Sirje või keegi.

Loot segab vahele: ... ja siis need teenetemärgid! Millal see oligi?

Ametnik: 2006.

Loot: Aga me kõik mäletame elu lõpuni, kellele Rüütel lõpuks ordeneid andma pidi, kuna õige nimekirja olid sa nahka pannud! Arno Almannile!

Ametnik: See oli mul eriti halb aasta. Ega nimekiri enne ka suurem asi polnud, sain sellised kõrvetised, kaks päeva olin pikali ja jõin kummeliteed. Seal olid ju veel Tarmo Mänd ja Robert Närska!

Loot (mingi kaastundeta): Ja siis see SASi kiri Ansipile! Olgu Thor tänatud, et Äripäev sellele kusagilt küüned vahele sai. Me poleks kunagi teada saanud, mida nad meile Estonian Airist öelda tahtsid. Ja see oli ka alles mullu sügisel!

Ametnik (meenutades mõnusalt kütuse järgi lõhnavat kirja, kuid üritades teemat mujale juhtida): Aga me oleme ju alati välja tulnud sellest, me oleme ikkagi Riigikantselei!

Loot: No olgu peale. Te teate, mida teha. Pange seekord mingi... 75 aastat, siis oleme me kõik siit nelja tuule poole läinud. Aga ise (Loot tõstab natuke häältki) mõtlete välja Ingaga, kuidas seda jälle ajakirjanikele selgitada!

Ametnik: Äkki proovime taas seda kuritegevuse ja hirmu argumenti? Pole pärast pronkssõdurit seda kasutanudki ja Hansoni portfell on ka juba ununemas.

Loot: Tõsi, see töötab orjarahvaga alati. Laske käia, valmista salastamise käskkiri ette ja seekord, vaata seekord ma panen digiallkirja! (võidukalt)

Ametnik (pettumust varjates): Just nii, härra riigisekretär.

Loot: Ja sina...

Ametnik (pääsemisest rahunenuna, õrnal häälel): Jah, Heiki?

Mehed mõtlevad viivuks, kas nii familiaarne pöördumine oli antud olukorras ikka kohane, aga kumbki ei ütle midagi.

Loot rehmab lõpuks käega: Hoolitse vähemalt, et selle jama avastaks juba esmaspäevaks Äripäev, siis see väike Poom ei saa kirjutada enam Päevalehes. Tallolt saame nagunii, mis tolmab.

---

Kuuldes varahommikul telekast järjekordsest "salastamisskandaalist", tuli ka Heal Kodanikul lõpuks seisukoht võtta.

Viidatud episoodid põhinevad meedia korduvatel süüdistustel, kui Riigikantselei on järjekordsed avaliku huvi all olevad dokustaadid salastanud ja ma olen üsna kindel, et üsna sarnane dialoog toimus Stenbocki majas eelmisel reedel. Muud seletust sellele pole.

Lisaks heidab stenogramm valgust mitmelegi teisele avalikkuses arusaamatuks jäänud otsusele kusagil struktuurides. Hea Kodanik jätkab sarnaste paljastustega igal teisel esmaspäeval, kui millestki muust kirjutada ei ole. Jääge tuunituks.

pühapäev, 6. september 2009

Mis te sellest arvate?

Tööpõld on lai, nagu me siin Jaan Pehki (või siis hoopis Eesti Raadio meeskvarteti?) fännidena juba kolmanda blogiloo lõpetuseks tõdeme – aga samas ei rühma me sel põllul ju kaugeltki üksi. Sel nädalal näiteks meeldis mulle Urmas Jaaganti kolumn Eesti Päevalehes, kus ta räägib hästi inimlikult sõnapidamisest ja kaasamisest. Sealt leiab kaks väga lihtsat ja head küsimust iga kaasaja leksikasse: „Mis te sellest arvate?“ ja „On teil parem idee?“

Miks need on kaasamiseks head küsimused?

1. Selliste küsimustega alustades on suurem tõenäosus leida ühisosa. Valmis eelnõud kommenteerides (mis on seni levinum kaasamisviis) keskendutakse eriarvamustele ning nende üle vaieldes muutuvad need aina tähtsamaks, vaata et põhimõtte-küsimusteks, mille käigus on algne ja suur eesmärk kerge silmist kaduma. Muidugi, ongi põhimõttelisi erimeelsusi, ent mu kogemused ütlevad, et kui alustada sellest, millisena osapooled probleemi ja lahendusi näevad, osutub ühisosa sageli arvatust palju suuremaks ning hea lahendus joonistub suhteliselt kergesti välja.

2. Nad on lihtsad ja arusaadavad. EMSLis ja küllap ka paljudes teistes kodanikuühendustes murrame ikka teinekord hambaid tekstidega, mis koosnevad kantseliidist ja viidete rägastikust erinevatele määrustele, millega „tavalisel inimesel“ on üsna keeruline toime tulla. Samas on üsna tõenäoline, et ka inimestel, kes ei ole istunud kõigis peene nimedega töörühmades ega lugenud kõiki asjassepuutuvaid strateegiaid, arengukavasid ja määruseid, on olulist infot ja ideid, mida niisuguste lihtsate küsimustega nende käest kuuleb.
NB1! See on ka põhjus, miks sageli „ärgatakse“ alles siis, kui teema meediasse jõuab, mis valmistab ametnikele meelehärmi („kus te varem olite, teid ju kutsuti töörühma ja eelnõu oli veebis üleval?“). Meedia tõlgib keerulised asjad inimkeelde ja sellega suudavad väga paljud suhestuda. Paraku kipub olulisi asju ka tõlkes kaduma minema ning sellest tekib segadusi ja pingeid, mida saaks vältida, kui ametnikud ise varem asju sama arusaadavalt selgitaksid.
NB2! Selge see, et eelnõudele kehtivad teatud vorminõuded ning ega need peagi öökapilektüüri lihtsust saavutama. Aga ka neist dokumentidest on hõlpsam aru saada, kui oled saanud alustada lihtsamate küsimustega ja samal ajal kui teised. Vrd. nt. peoga, kuhu sa oled jõudnud paar tundi pärast algust ning tunned, et ei jõua kuidagi teiste juttude ja naljadega samale lainele.

3. Nad näitavad, et arutelu alles käib ja lahendusvariandid on teretulnud. Allkirjakogumisi ja kisatõstmist meedias (mis on iseenesest ju ka normaalsed demokraatliku ühiskonna juurde käivad asjad, aga viitavad juba mitte kuigi sõbralikule koostööle) põhjustab tavaliselt hirm ja usaldamatus, et muud moodi enam ei saa. Ega see hirm laest võetud ju polegi, sest eelnõu valmimise hetkeks sageli ongi põhimõttelised otsused juba tehtud. Need kaks küsimust peaksid selliseid hirme maha võtma.
NB! Tuleb aga silmas pidada, et tegu ei oleks näilise kaasamisega. Kui neid häid küsimusi esitada olukorras, kus tegelikult on otsus juba tehtud või mingil põhjusel on võimalik ainult üks lahendus, siis on tegu partnerite petmisega, mis ainult suurendab usaldamatust.

4. Nad jagavad vastutust ja aitavad luua omanikutunnet. Igaüks teab, et midagi maha teha on lihtsam kui ise paremat lahendust pakkuda. Neid meie kaht küsimust esitades on vähemalt kolm võimalust jõuda paremale tulemusele: a) niisama laamendajaid võimaldab selline ülesandepüstitus edukalt vaigistada (olen korduvalt näinud, kuidas ses olukorras avastatakse, et ega ise ei oskagi midagi välja pakkuda); b) võimalik, et arutelu käigus jõutakse sama lahenduseni, milleni ametnikud iseseisvalt või siis üksikute huvigruppidega koos, aga sel juhul peetakse seda ka „oma“ lahenduseks ning seistakse selle eest või siis vähemalt ei olda vastu; c) kõige paremal juhul tekibki rohkem alternatiive ja neid analüüsides targem otsus.

Kokkuvõttes taanduvad need suuresti sellele, et kaasata tuleb algusest peale (ja algus tähendab seda hetke, kui teemaga tööle hakatakse) ning suhelda selgelt ja lihtsalt. Ehk veel lühemalt: käituda nii, nagu tahad, et sinuga käitutaks.

Ma ei tea, kas need soovitused aitaksid Alari kirjeldatud juhtumil – võimalik, et seal tehtigi kõik nii, aga tulemust ikkagi polnud. Muidugi võib ka nõnda juhtuda. Eks me kohtasime juba lasteaias jõmpsikaid, kes leidsid, et kõik peaks ainult nende tahtmist mööda minema. Kõigil ei lähe see häälemurdega üle. Selles olukorras võib ju kontrollida pisteliselt seda allkirja-listi ning asju selgitades loota, et vähemalt arukad inimesed sinu selja taha koonduvad.

PS! Viimase teema kohta maksab lugeda ka Danieli artiklit „Milleks suhelda värdjaga?“ Uue Maailma Seltsi värskes „Väike-Ameerika Hääles“.

kolmapäev, 2. september 2009

Ma olen vastu, sest ma olen vastu

Ma ei osanud hommikuses telefonikõnes mitte ühelegi küsimusele vastata ja tavatult ei puudutanudki teema naabrite tülisid aiandusühistu veevärgi ehitamisel või mida teha registrist laekuvate trahvidega, kui sihtasutuse nõukogust on üks surnud ja teine välismaal, vaid pealtnäha lihtsaid asju: kaasamine ja avalik huvi. Neile ma tahaks väga osata vastata.

Urmo mul siin ka pomises ainult midagi vastuseks ja nii jäigi. Aga mind ajab siiani närvi, kuna see pole kaugeltki üksikjuhtum, ehkki lihtsam kui narko- ja steriliseerimiskeskused, polügonid või tuulikupargid.

Põhimõttelisi küsimusi oli kaks:
- kuidas hinnata otsuse tegemisel, kas avalik huvi on tagatud?
- kuidas hinnata, kas end huvigrupiks nimetav on legitiimne eestkostja?

Teema puudutas üht mereäärset omavalitsust, planeeringut ja kodanike vaiet, kes ei taha planeeringust üldse midagi kuulda, nõuab kõrvalasuva eramaa sundvõõrandamist vallale, kuigi selle omanik on andnud igas punktis järele, avaks ranna avalikkusele rohkem kui 10 meetrit ning jätaks sinna ligipääsu (kuigi natuke teist rada pidi, kui inimesed seni suvilast käima harjunud).

Vot ja mulle helistas mu arust igati pädev ja seejuures südamega vallaametnik, kes on aegsasti kaasanud, rohkem kui seadustega vaja, üritab arvestada kõigiga, osapooli lepitada, on ise veendunud, et avalik huvi on kaitstud praeguse versiooniga, aga ei oska enam midagi teha, kuna kõigega on "kohalikele" vastu tuldud, aga need vaiet tagasi ei võta. Ja nüüd ei julge maavalitsus planeeringut kehtestada, kuna "ikkagi 800 inimest on alla kirjutanud." Kesse viitsib kohtus käia ja mille alusel kohuski otsuse teeb?

Kui ka kogu juriidiline pool kõrvale jätta, ei osanud mina vastata, kuidas see sõlm läbi raiuda. Esiteks on KOVile ja ka maavalitsusele teada, et allkirju on kogutud mingitel mujal toimunud üritustel, teises Eesti otsas elavailt võõrtöölisilt ja koguni surnute nimesid olla kirjas. Aga kuidas seda tõestada? Või kui palju nö vigaseid allkirju tuleks tõestada, et oleks põhjendatud kõigi mittearvestamine? Ametnik arvas, et äkki mina saan mingi ekspertarvamuse anda neile ja maavalitsusele, et huvigrupi taga on paari inimese manipulatsioon. Mul ju pole aga niisugust ekspertiisigi ega mehhanisme.

Teine on see, et kui seal rannas on reaalseid puudutatud osalisi vaid mõnikümmend suvitajat, kes paistsid olema tüüpilised kõigele-vastu, kelle põhipositsioon on, et midagi ei tohi muuta, kas siis on õige üldse koguda v arvestada jumal teab kust tulevaid allkirju? Samas, ma ju toetan ka valgalaste õigust anda hääl nt Sakala keskuse kaitseks, kui nad leiavad, et selline objekt peab kuuluma meie ühisesse kultuuri- või linnaruumi.

Seal rannas pole aga tegu mingi eriti väärtusliku alaga, ehkki ametnik ütleb, et kui planeeringut ei kehtesta, on ala palju kaitsetum kui fikseerides ligipääsu ja kasutuse. Nagunii köetakse luitemetsas autodega ringi nagu igal pool ja hoopis sellega peaks võitlema. Igatahes tõstsin käpad püsti ja ametnik arvas, et üritab veel korra isikud ühe laua taha saada ja rahulikult selgitada, et keegi ei kaota midagi.

===
Aeg-ajalt pöördutakse EMSLi ka palvega, et tehke ometi mingi vabaühenduste aukohus vms, kuhu saaks kaevata igasuguste tõbraste peale, kes rahadega sahkerdavad, ebaeetilised on, just kuidagi avalikkusega manipuleerivad, olematule asjale annetusi koguvad jne. EMSLil pole aga sellist jõudu ja me ei saakski mingiks kodanikuühiskonna kohtunikuks hakata. See peab end ikka ise reguleerima, rohujuurest samblakatuseni.

Aga kuidas?

PS Teine põnevam nõustamiskõne täna oli ühest tuntud spordiseltsist, kelle uus juhatus uuris, kuidas saaks üldkoosoleku käest juhatusele õiguse suuri tehinguid teha, kuidas anda juriidilistest isikutest liikmetele kaks häält vs eraisikute üks (mida seadus ei luba), ning kuidas eraisikutest liikmetest üldse lahti saada, kuna mis nad segavad siin meid. Nii et tööpõld on lai ...


Alari Rammo selgitab siin blogis suhteid isikute, (väidetavate) huvigruppide ja loodusseaduste vahel igal teisel kolmapäeval, kui tal aega on.

kolmapäev, 19. august 2009

Košmaar

Ma olen vist üle tõmmanud selle va kodanikuühiskonnaga: nägin üksöösi õudusunenägu sellest, et mind ei valitud tänavu enam PÖFFile vabatahtlikuks.

esmaspäev, 10. august 2009

Osanemus on subjekti karakteristik

Lõppenud nädala viis manifesti-kohtumist panid mind taas kord mõtlema inimtüübile, keda kaasamiskoosolekutel aeg-ajalt näeb. Ilmselt olete teiegi kohtunud – inimene, kes istub enamuse koosolekust vaikselt ja kribab märkmeid, ning üsna lõpu eel, kui juba tehakse kokkuvõtteid ja –leppeid, palub sõna. „Mulle on jäänud arusaamatuks, mida ikkagi on silmas peetud siin täna korduvalt kõlanud mõistetega ...., .... ja ....?“

Sellele järgneb mõni minut analüüsi, mille käigus kohalolijad kuulevad ja võib-olla näevad ka kiiresti visandatavalt jooniselt, kui tohutult olulised on kõigi neile sama asjana kõlanud sõnade tähendusnüansid, ja kuidas enne pole võimalik jätkata, kui need asjad on endale selgeks tehtud.

Tavaliselt leidub ruumis ka mõni, kes ruttab abivalmilt küsijale selgitama: „No meie ürituse eesmärk on ju arendada...“ - - „Stopp!“ kõlab vastu. „Üritus on läbikukkunud katse. Asjadel ja nähtustel ei ole eesmärki, eesmärk on ainult tegijatel, inimestel. Arendada ei saa midagi ega kedagi, saab ainult tegeleda arengu eeldustega.“ Ja nii edasi.

Ma olen sellistes situatsioonides tundnud end kaunis abituna. Ühest küljest kõlab väga õigena, et kuidas me saame midagi teha, kui me isegi põhiasju erinevalt mõistame. Kuidas sa vaidled ses olukorras vastu, et p....e need sõnad, tegeleme sisuga!

Teisest küljest on mul siiski raske ette kujutada, et leidub inimesi, kes tõepoolest ei saa aru, mida mõeldakse, kui räägitakse näiteks, et kool peab andma hea hariduse („Haridus on subjekti karakteristik. Haridust ei saa anda, võtta, osta, müüa ega vahetada.“) Jah, ma ka ise parandan, kui „pompoosne“ asemel öeldakse „pompöösne“ või siis „vabandan“ seal, kus peaks ütlema „vabanda“, või „järgi“ seal, kus õige oleks „järele“. Jah, ka ma näen ju, kuidas suurte sõnadega teinekord nihu läheb – kui vangide voodipesu liig harva vahetamist nimetatakse ebademokraatlikuks või ebameeldivat otsust korruptiivseks.

Aga ikkagi. Meie kangelastüübi esindajaga vestlusse astumine tähendab tavaliselt, et tunned end õige pea nagu rumal jõnglane eksamil, kes iga järgneva sõnaga end üha sügavamale sisse räägib. Lõpuks on kõik kas a) tüdinud või b) segaduses, c) leiavad, et kogu asi on väga toores ja läbimõtlemata, ja d) keegi ei tea, et mida siis ikkagi edasi tegema peaks.

Seetõttu on minu õpetlik iva sellest nädalast see, et kui me just ei ole mõtteharjutusel või teooriatunnis, maksab leppida koosoleku algul kokku, et definitsioonidega täna ei tegeleta. Kui tõesti keegi tunneb, et mõni sõna vajab lahtiseletamist, siis teeme seda ja arvestame, et mõistame seda sel moel, aga kinni niisugusesse arutellu ei jää. Muidu me tegudeni ei jõuagi.

PS! Manifesti-kohtumistega seoses pean siiski veel mainima, et isegi minusugusel kujundliku kõne fännil jäi suu lahti, kui Lääne maavanem tutvustas tänasel Maapäeva lõpetamisel makaroniefekti. Eks ole – kui tavaolekus spagetti saab laual edasi-tagasi liigutada, hoides teda eest, tagant või keskelt, siis pärast keeva vee šokki pehmeks tõmmanud spagetiga saab sama teha ainult otsast sikutades. Moraal: rasketel aegadel muutuvad eriti oluliseks eestvedajad! Ma kardan, et enam ei vaata ma sama pilguga ei seda maavanemat, kes oma köögis pastatoodetega niisuguseid katseid teeb, ega ilmselt ka potis keevaid spagette – teades, et tegu on „šokis makaronidega“.

PPS! Kes veel nüüd pealkirja üle mõtiskleb, siis olge rahulikud. „Osanemus“ ei ole mingi sõna. Mõtlesime selle välja sõber Steniga õlleklaasi taga definitsiooni-vendade põhjustatud kibestumist välja elades, pidades võimatuks, et kaasamisest saaks rääkida enne, kui defineeritud on mõisted osalemine, osanemine, osanevus ja osanemus.

pühapäev, 19. juuli 2009

Ambusion

Blogi tšillib, nagu kõik, nii et vahelduseks vaid üks sümptomaatiline iimeil. Igast viisakutsete tahtjaid tuleb nagunii nüri järjekindlusega, a see on kuidagi armas:

esmaspäev, 15. juuni 2009

Pii ärr a la kolmas sektor

Isegi triikides ei tule mu keskmiseks nimeks Viisakus, aga ma jätan selle teksti siiski omapoolsete kommentaarideta. Eile ütlesin just Aune Pastile njet, et Äripäeva käsiraamatusse peatükk kirjutada, äkki siiski pidanuks.

MTÜ PESALEIDJA

15.06.2009

Nii vastuolulist minevikku kui kassil, pole tõenäoliselt ühelgi teisel loomal. Kass on loomaliik, kes on kolinud meie kodudesse ja aedadesse ning nad pakuvad suurepärast võimalust heita pilk loodusesse, jagades meiega emotsioone, tundeid ja vajadusi.

Kuna kodukassi on saatnud edukas levik üle terve maailma, siis ei pea täna muretsema kodukassi kui kaduva liigi pärast. Ent kiire arvukuse kasv toob üha enam ärevaid teateid kodututest kassidest.

Seetõttu sündis organisatsioon MTÜ Pesaleidja, kelle eesmärk on kodu kaotanud isenditele pakkuda uusi seltskondlikke sidemeid inimestega, turvalisust ja ellujäämist ning väärikat vananemist meie kõrval, sest nagu meilgi on neil palju sõpru ja ka palju vaenlaseid!

See on sinu võimalus heita pilk kaslaste maailma ja aidata meil otsida neile uus kodu, sest see on sinu võimuses.

Lisainformatsiooni meie tegemistest leiad aadressilt: http://pesaleidja.blogspot.com. Kirju ja küsimusi jääme ootama e-posti aadressile: pesaleidja@gmail.com.

Pesaleidja toimkond soovib Teile kõigile kaunist suve!



PS Vaata ka totaalset vastandit, minu uut PR-iidolit RIAt.


neljapäev, 4. juuni 2009

Vähemused kui pahe, tõbi ja puue

Pärast varahommikust lipuheiset kuulasin tavapärase Terevisiooni asemel raadiot ja täpsemalt Kuku Raadioentsüklopeediat, kus Hardo Aasmäe lubas rääkida Euroopa Liidust ja vähemuste kaitsest. Alustas, et feodaalajal vähemusi polnud, siis tuli reformatsioon ja lõpuks on heaoluühiskond kujundanud sellise praktilise mõiste poliitikas. Igati kodanikuühiskonna teema ju muidu, kõik erinevad, kõik võrdsed jne.

Järgmisena jõudis Tarkade Klubi auväärt liige ilmselgelt oma põhimureni ehk omasooiharuseni. Et omal ajal olid ühiskonnas põlu all ka suguvõimetud ja viljatud, kelle ainus võimalus oli minna kloostrisse issandat teenima, teised vihtusid lapsi teha, kellest küll palju suri, aga tootmine oli nii tihe, et iive püsis priimalt.

Aga teema võttis ta kokku päris rabava nurga alt: on see homoseksuaalsus nüüd siis pahe, haigus või puue (rohkem variante polnud), ei ole siiani selge, aga tavalised inimesed nad kindlasti ei ole, kuna nemad päästsid valla aidsi.

Lõpus jäi ruumi paarile lausele rahvusvähemustest. Niisugune lugu siis meil Euroopas, kus kõigist vähemustest pooled (saatelõigu proportsiooni arvestades) paistavad olema peded, kes vajavad kas karistust, ravi või sotsiaalabi ja kui ühed või teised vähemused sulgede või relvadega tänavale ei tule, ei ole nagu pigem põhjustki nendega tegeleda. Või võtsin ma nüüd liiga aasmäeliku üldistusega tema seisukohad kokku?

Ma ise pakuks, et see alguses kirjeldatud vähemuste-eelne kord ehk siiani tiksuv kirik on läbi aastasadade tapnud kõvasti rohkem inimesi kui aids, ja valdavalt täiesti viisakaid vastassooiharaid. Ime küll, eks ole, et nende ajal vähemusi polnud...

Internetis, ma saaks veel aru, aga kui kanali nimeks on teatmeteos ja raadio mõtlevale inimesele, on lihtsalt piinlik.

kolmapäev, 3. juuni 2009

Kuidas EMSL lörtsis ausad valimised


Nii lihtne oleks Keskerakonna järjekordsele laamendamisele vastata „A vata miuksed te ise olete!“ A vata ei vasta.

Esiteks oleme me paljudes asjades hulga paremad kui erakondade materdamine (mis on ka liiga lihtne), me ei taha EMSLi nimel mingit viiendat või kuuendat võimu esindada, vaid kõigest, et mingi osa valijaid teaks hea valimistava põhimõtteid ja teeks selle põhjal omad järeldused, sh valimisotsused. Tava polegi minu arust mõeldud niivõrd erakondadele endile, kuna ega keegi siis kogemata tava (või seadustki) riku, ikka täie teadlikkusega. Ise oleme sõna võtnud seni vaid siis kui mõni meediaväljaanne hinnangut on küsinud. Mis, tõesti, olid Keski suhtes.

Kui sisupoolt vaadata, siis ega väga lihtne ole ka kusagilt kinni võtta, eriti kui asi pole juriidikas, vaid moraalis. Nt ründab Kesk, et Reform kasutab mingit messi korraldades riigi raha valimiskampaaniaks, aga ise väidab Kesk, et oma esinumbriga linna raha eest valimisreklaam oli täiesti neutraalne. Meie EMSLis ei ole küll need, kes tahaks sinna ventilaatorisse oma nina toppida, loodame ikka seda, et valija saab vähehaaval targemaks ja hea tava järgimist otsustatakse sealtkaudu. 

Puhtfüüsiliselt nõuaks ka kõvasti ressurssi, et käia telgist telki, lugeda voldikuid ja plakateid, kas mõni rikub head tava. Puhtalt see mõtegi on eemaletõukav ja jälk, kui värskeid klassikuid tsiteerida. Mis tahes erakonna omade. Ja mis kasu sellest oleks? Tavaga mitteühinenud Keskerakonna pidevad EMSLit ründavad pressiteated on ju ise ilmselgeks tõestuseks niisuguste moraalinormide vajadusest.

Põnevam on aga, kui jälgida kampaaniaid hea tava punkti „Valimislubadused on seotud valitava esinduskogu pädevusega, keskenduvad enam plaanitavale poliitikale, mitte mõne konkreetse isiku või grupi headele või halbadele omadustele“ valguses. Seda rikuvad mu isikliku arvamuse kohaselt ju pea kõik, rääkides väga suurel määral teemadest, mis pole kuidagi europarlamendi või enda poliitikagagi seotud, vaid Kesk vastandub üheselt „Ansipi valitsusega“, Reform omakorda „piduritega“ jne jne. Mis mõte siin on üldse kommenteeridagi?! Tark mõistab, loll ei saa nagunii aru.

Kursusetöö saab kirjutada ka analüüsides sõnumeid tava punkti „Hoidutakse valijate hirmutamisest ja äraostmisest ning rahvusliku, sotsiaalse, rassilise või muu grupikuuluvuse kaudu vastuseisu õhutamisest“ osas, aga mul pole aega praegu seda ise ette võtta.

Kirjutame igatahes EMSLi poolt pärast valimisi pikema ülevaate toimunust ning kutsume enne KOV valimisi erakonnad jälle arutelule.

----
LISA: Lihtsalt fakt, et küsisime Reformilt järele ja erakonna logoga lendlehed ei olevat mingil juhul sotsmini suurema kampaania rahaga tehtud, vaid erakonna kontoris paljundatud.

laupäev, 30. mai 2009

kedagieitahavalida.eu

Viimased korrad olen põhimõtte pärast netis valinud, aga seekord on mitu takistust. Esiteks ei taha brauserid jälle ID-kaardiga suhelda, teiseks pole mul vähimatki aimu, keda valida.

Naljakas on aga see Indrek Tarandi fenomen. Imestasin nädala eest korraks vanemaid külastades, kuidas me umbes kolmandat korda 30 aasta jooksul poliitikast rääkisime ja mitte minu initsiatiivilgi. Veel rohkem imestasin, kui tuliselt isa Tarandi poolt rääkis, et protestida nii erakondade kui suletud nimekirjade vastu. Töökaaslased olla ka nõus.

Mõtlesin, et kui minu vanemad, keskmised Türi inimesed, juba poliitikast räägivad, ja konstruktiivselt, kritiseerides valimissüsteemi, eriti arvestades, et tegu on kaugete eurovalimistega, on midagi veidrat toimumas. Nädala jooksul olen selgeks saanud, et ongi nö taksojuhi sündroom, ka passiivsemad kodanikud mõtlevad päriselt, keda valida, õieti – keda mitte valida.

Aga ma ise olen ikkagi hädas. Ühest küljest oleks naljakas võtta kuulda isa nõu ja validagi Tarandit. Teisalt teame kõik, kui vähe sõltub nii sõltumatutest solistidest, eriti europarlamendis. Kolmandaks tulevadki Tarandi hääled ilmselt sotside arvelt ja sellest oleks ka natuke kahju. Muidu olen viimased korrad vist IRLi valinud (või pigem inimesi, keda ma tunnen ja kellele valijana helistada saan), aga Väldo Sink ei ole päriselt mu esimene eelistus. Teised erakonnad ei tule kõne allagi.

Mida kuradit ma siis nüüd teen? Valimata ju ka ei saa.

Sellises kriisis, sa, Ansip, tahadki elada?

PS Riigi e-teenuste kiituseks ka paar sõna lõpetuseks. Saatsin EMSLi uue põhikirja registrile ja sealt tuli nii arusaadavas keeles automaatvastus, et RIK võiks teisi riigiasutusi lausa koolitama hakata, kuidas viidetepudru asemel õigusaktidele öeldakse kahe lausega, mida teha. Õieti, et midagi pole vaja teha. Esmapilgul tundus naljakas, aga järgmisel hetkel ainuvõimalik.

From: e-Äriregistri teavitus [mailto:teavitus.ariregister@rik.ee]
Sent: Friday, May 29, 2009 3:15 PM
To: 80005069@eesti.ee
Subject: Automaatteade: Harju maakohtu registriosakonnas registreeriti avaldus ühingule Mittetulundusühing Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit (80005069)

Harju maakohtu registriosakonnale esitati 29.05.2009 Teiega seotud juriidilise isiku Mittetulundusühing Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit, (registrikoodiga 80005069) kohta dokumendid: elektrooniliselt esitatud kandeavaldus, üldkoosoleku protokoll, põhikiri.

Taotletud kandeliik: muutmiskanne.

See teade on saadetud Teile lihtsalt teadmiseks. Te ei pea vastama ega midagi tegema.

Dokumendi esitamist ja menetlemist saate jälgida äriregistri teabesüsteemist https://ariregister.rik.ee/. Link: Mittetulundusühing Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit menetlusinfo.

Endaga seotud juriidiliste isikute andmeid saate vaadata äriregistri teabesüsteemist https://ariregister.rik.ee/ ning portaalist www.eesti.ee.

 

kolmapäev, 22. aprill 2009

Porno abikõlblikuks!

Infohulgad ja elukirevus ajavad ajuti hulluks, aga ma imestan pärast pea viit aastat EMSLis töötamist ikka päris vähe, kui avastan järjekordse mulle adumatu huvigrupi. Olen kuidagi harjunud lihtsalt sellega, et nii nagu MTÜ asutamiseks on vaja kaht isikut, ongi vaja kaht inimest, et hakata mingi ühise huvi nimel tegutsema, seda edendama, kaitsma jne. Vahel jäävadki nad kahekesi, vahel kaasavad masse. Mitte segi ajada kultuse või usuga – selleks on vaid üht langevas hõlstis hullu vaja.

Niisiis ma usun, et saan täiesti aru mingite Hollandi loomatrukkijate õigusest oma huvisid kaitsta, nagu ka teise leeri eesmärgist vastavad trukid kirurgiliselt eemaldada (suvaline näide), elu käibki niimoodi kodanikuühiskonnas, pidevas liikumises, arvamuste väljaütlemises, oma seisukoha kaitsmises, argumenteerimises, vahel efekti nimel seadusepiire kombates (nagu ka kunst mõnikord käitub). Kellele meeldib Savisaar, kellele Ansip, kellele Klenski. Kes räägib, kes röögib. Kes otsib lahendust, kes teeb jõuga. Kes peab eestluse mastipuuks harvu laulupidusid ja kodanikuksolemise aluseks täpselt sama harvu valimisi; kes aga pidevaid ja ühiseid (mõtte)talguid. Kes leiab, et õliseid luiki tuleb pesta, kes ei pea seda kuluefektiivseks.

Mina pean ressursside raiskamiseks näiteks hoopis seda, et ma ühe tõukefondide rakendusasutusega juba kaheksa kuud olen vaielnud, mitu komakohta peaks aruandes numbrite taga olema. Nende maksimumsoov on olnud korra seitse (7). Mina püsin täisarvuni ümardamise juures, kuna reaalses rahas muutis see kaks kohta viimati summasid nii 0,06 senti mõnel real ja kui ka kusagil rohkem, ei tasu see lisakoormus arvutamiste, kontrollimiste ja vigade parandamisega end mu arust absoluutselt ära (kogu projekt on 1,5 milli). Aga ei, ordnung muss sein ja 5-6 inimest kahes kodanikuühenduses ja sama palju inimesi avalikus sektoris jändab nende komade kallal päevast päeva, nemad seal veel õigustades, et see ongi ainuvõimalik viis, kuidas ühendustele üldse mingit raha saab jagada.

Täna tegin nt katse saata kuludokumendid skännituna, kuna koopiapaber pole kogu meetmel abikõlblik. Näis, mis homme sel rindel kuulukse. Minus on tekkinud hasart selle jamaga võidelda, neis põleb sama suur kirg seda õigustada. Mis sisulistel põhjustel meie üldse selle projekti kunagi kirjutasime ja nemad heaks kiitsid, ei mäleta varsti kumbki vist... Aga näe, kui vankumatult oskame oma õiguste eest seista, ehkki bürokraatia on meid mõlemat omal moel alla neelanud.

Miks ma seda postitust üldse alustasin – abikõlblikkus oli esimene asi, mis meenus lugedes selle uudise viimast rida. Jälle üks võluv tahk meie kirevast kodanikuühiskonnast – Haigekassas on räme rebend, aga sotsiaalsed ettevõtjad leiavad ikka lahenduse – kirjutame porno projekti sisse või palume enam-vähem puhtaid ajakirju annetada! Ja pagan, see võib olla meie ühiskonnas üldse ainus organisatsioon, kes saab oma eelarvesse kirjutada täiesti ametlikult rea „porno“!

Kadestan natuke, kuigi tean, et eluvõõrad, kuid see-eest paindumatud rahastajad ei saaks sellisest kulust nagunii aru, ütleks, et tegu on kontoritarvetega ja see pole abikõlblik... Kardan tegelt, et mida rohkem rahastajad üritaks arvestada kõigi nüansside ja erisustega, seda rohkem inimesi oleks neile tööle vaja ja kindlasti enam ja kõrgema kvalifikatsiooniga (silmaringiga) kui praegused komakeppijad. Lahenduseks oleks vaid usaldus, aga ega MTÜd pole sedagi ära teeninud. Surnud ring? M’dea.

Igatahes ei saa jutu alguse valguseks imelikuks pidada ka üleskutset porri annetamisele, see on ju sama oluline töövahend kui mingi kuradi kuvöös, mille tarvis ka heal ajal meie salmonite-aegse nimega Estonian Sick Fund raha ei leia ja annetajatel silmad märjaks aetakse. Eriti raskel, kuid õnneks ka juba heal ajal, on oluline koht muidugi taaskasutusel. Kirbukatelt saab vanu Maajasid päris soodsalt, aga sealt ei anta jälle tšekki. Võibolla kõrvallauas sahmiv talunik laenab mõne FIE-viidungi, kuigi naistekliinikus kõlaks ka kulurida „porgandid“ natuke kahtlaselt.

Jäin jälle heietama. Mida ma tahtsin vist öelda sõnavõtjate ja ettevõtlike taustal, et irooniline on hoopis see, kui tõsine hulk umbusklikke ja ksenofoobseid eestlasi ei taha kümnetele vähemustele (neegrid, peded, tiblad) mingeid õigusi anda, aga ega orjarahvas kipu ka endi õiguste eest seisma, vahtides kogu seda mõttetalgute kammaijaad pika hambaga tara tagant. Ise ei taha ja teistele ka ei anna? Lasteaed ju, mitte oma riik!

„Stop bitching. Start a revolution!“, meenus taas ühe mu öise Georgetowni tänavalt aktivistelt ostetud t-särgi sõnum, aga nagu näha, on Eestile kombeks üks revolutsioon korraga. Selle elu oma on 1980ndate lõpus juba ära tehtud, nüüd vaatame edasi telekat ja ootame, et keegi teine midagi ära teeks, keda me muidugi samal ajal maapõhja kirume. Ei, ma ei taha jälle sarkasmiga lõpetada. Ma ei taha ka revolutsiooni, või kui, siis inimeste eneseusus ja mõtteviisis. Seega ma väga loodan, et jäänud kümnekonna päevaga saab veel vähemalt mõnikümmend tuhat inimest mingil moel aru, et kogu mõttetalgute ainus idee on ärgitada inimesi rohkem üksteisega suhtlema, hoolima, ise lahendusi leidma. Kas või pornot annetama, kui seda kellelgi abikõlblusetul ikkagi vaja on.

Seekord proovime seda lihtsalt korraga, mitmesajas kohas, aga tegu on ju sama eesmärgiga, mida on varsti 20 aastat ajanud tuhandeid MTÜsid ja kümneid tuhandeid inimesi. Et rahvas oleks aktiivsem ja õnnelikum. No ja ootamatud ning uued meetodid mingite probleemide lahendamisel on ju alati tulnud pigem kodanikelt kui valitsuselt. Kui ei õnnestu, proovime teistmoodi. Kodanike eksimused on ju ka miljardeid odavamad kui valitsuse omad :)

LISA: Ja juba levibki üleskutse, kes soovib aidata, siis:

Ajakirju võib viia Anu Sikuti kätte Puusepa tn 8 Naistekliinikusse või siis tuua Tartu Ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudi rakubioloogia õppetooli (Riia 23 uus korpus, I korrus, ruum 127) doktorant Signe Värvi (siki@ut.ee) kätte.

pühapäev, 19. aprill 2009

Liida või ise

Pidin klassiõe täna liigavarahommikul Türilt Kiviõlli viima ja sattusin, suht harva maal käies, taas eksituste komöödiasse. Järvamaa osa oli tuttav, Tapast möödasõit sama kole kui 20 aasta eest, silma jäi südantsoojendavat väikeettevõtluse brändingut nagu OÜ Rainer Gruppi kuuluv kauplus Mare jne.

Siis saabub Mordori piir, ükskord läks täpselt seal isegi ilm koledaks, Rakvere taga siis. Mõtlesin Sämist üle Sonda lõigata, aga ühel hetkel kadus näiteks tee ära. Jäid augud ja nii kogu aeg. See polnud isegi mingi metsatee, vaid Sonda on soliidne vald - ca tuhat elanikku!

Järgmisel hetkel leidsin end suure tuhamäe kõrvalt ja jõllitasin silti, mis edasi ei lubanud sõita, kui ma keemiavedu ei tee vms. Proovisin teist teeks peetavat kuumaastikku, saabus teine tuhamägi, kusagil paremal pidanuks Kiviõli olema, aga peale omavalitsuste algus- ja lõpusiltide muid viiteid (vist riigimaanteed) ei leidnud. Kaart ja telefoni GPS aitasid õigele otsale. Kiviõli on muide juba järgmine omavalitsus, ligi 7000 elanikuga linn.

Hakkasin Tallinnasse edasi sõitma ja mida polnud, on taas sildid, kust see tee siis Leningradi ja kust Lasnamäe poole viib. Küll aga algas kohe juba kolmas omavalitsus viimase 15 min jooksul - Lüganuse vald, taas nii 1000 elanikuga, pindalalt Sondast kolmandiku võrra väiksem. Rekordi mõttes võinuks keerata korraks paremale, olnuks nii kahe minutiga Püssis. Püssi on loomulikult jälle omaette omavalitsus, nii pindalalt kui rahvaarvu poolest (1500 in) selline... Rocca al Mare keskuse suurune, ütleme kolmapäeva lõunal.

Nii, vaatame siis nüüd, mis saaks, kui nad ühineksid. Vallamaja jääks kaugele? Igaühe unikaalne (kaevandus)identiteet kaoks? Demokraatia kannataks? Keegi võiks mulle seletada.

Põnevate ida-faktidena veel, et Kohtla-Nõmme linn on Püssist pindalalt 2x suurem, aga veel väiksema elanikkonnaga (asudes ise keset Kohtla valda, kus elab kah vaid 1700 inimest); Alajõe vallas elab aga nats üle 300 inimese. Kes teab, kus see asub üldse? Ja selliseid tinasõdureid on üle Eesti kümnete kaupa.

Olgu öeldud, et ma muidu üritan mitte stereotüüpe toita, nagu pole mul vähimatki Ida-Virumaa vastu. Mu pärast ajagu asju ametlikult kas või valgevene või ukraina keeles, kui nad asjad ainult aetud saaks. Jõhvi on mu arust täitsa viisakas koht, Sillamäe võrratu arhitektuuriga ja Narva koos Jõesuuga kõige teenimatumalt tähelepanuta kohad Eestis.

Aga ma kardan, et Eestis on üksjagu korteriühistuid, kus elab rohkem inimesi kui päris mitmes meie omavalitsuses...

Omavalitsuste tunnuslausete keskmisest vaimutusest inspireeritud pealkirja võin regionaalministrile sloganiks kinkida.