kolmapäev, 27. jaanuar 2010
Kaasav rahastamine: kommentaarid Eesti rahastajatelt (1)
reede, 22. jaanuar 2010
Jätame ära 2010
teisipäev, 15. detsember 2009
"Tahame teha nii, et kõigil oleks hea"
Inimene kodustas koera ca 14 tuhat aastat tagasi. Paljud inimesed aga unustavad koera koju võtmisega kaasneva vastutuse. Liiga paljud koerad saavad iga päev tunda hoolimatust, hüljatust, nälga, julmust. Nad on räsitud haigustest. Nad ei saa üksi hakkama. Hättasattunud koer vajab inimese abi. Igal koeral peab olema kodu.Koeratalu Fond on Koeratalu MTÜ poolt loodud ettevõtmine, mille eesmärgiks on koerapidamise kultuuri edendamine Eestis ning nende koerte aitamine, kellel ei ole elus hästi läinud. Tegutseme alates aastast 2007 ja oleme aidanud kümneid koeri, samuti teinud edukat koostööd teiste samas vallas tegutsevate organisatsioonidega.Kuidas on Koeratalu aidanud hättasattunud koeri?
- Oleme pakkunud hoiukodu ja toitu
- Oleme ravinud ja vaktsineerinud
- Oleme õpetanud ja sotsialiseerinud
- Oleme otsinud ja leidnud uusi päriskodusid
Meie tahame teha nii, et teda ja teisi kutsikaid ootaks ees muretu ja ohutu elu hoolitsevas kodus.Kui soovid aidata hättasattunud koeri ja toetada Koeratalu Fondi tegevust, saada SMS sisuga „KOER” numbrile 15151. Sõnumi maksumus on 26 krooni.Raha kogutakse Koeratalu Fondi ning see läheb koolitus- ja ennetustööks, hüljatud koerte raviks, toidu ostmiseks varjupaikadesse sattunud koertele, ajutiste hoiukodude toetamiseks jne.
esmaspäev, 14. september 2009
Paks ametnik ja saladused
Ent rüütellikul ametnikul on üks viga – see kipub regulaarselt pabereid ära sööma. Eriti selliseid dokumente, kus on all tema, Heiki Loodi nimi ja kaunis allkiri. Hoogne, ent siiski konkreetne. Mehelik, ent näitab teda ka inimesena. Tõtt-öelda kehastabki see allkiri tervikuna head valitsemist, läbipaistvust, kodanike kaasamist ning õige pisut ka e-riiki.
Riigisekretäri allkiri, võib julgelt öelda, on saavutanud tänaseks absoluutse täiuse – olid tal ju viis pikka aastat rektorina töötades kasutada riigi helgemad käekirjaeksperdid. Ja hingega ametnik teadis seda paremini kui keegi teine kogu avalikus teenistuses.
Niisiis, on reede varahommik, meie paks ametnik seisab ikka uksel, kuna ta on oma vooruste kõrval pisut pikaldane, ehkki võiks juba taibata, miks ta vaibale kutsuti. See ei ole ju kaugeltki esimene kord.
Loot: Niisiis jälle?
Ametnik: Kuidas palun?
Loot: Lähetuste käskkirjad! Kuidas sa võisid?
Ametnik hakkab taipama, ent ta vaikib. Ta ju teab oma salapahet, aga nagu ikka sellistel puhkudel, kipub seda endalegi mitte tunnistama. Eks igaühel oleks piinlik. Hommikupäikese halo meie ülla ametniku ümber tõmbub õige natuke roosakaks nagu Tšehhi klaas.
Loot: Mis seal siis veel oli?
Ametnik: Puhkuste käskkirjad.
Loot: Puhkused? Miks ometi need?
Ametnik: Jäin vist lugedes mõtlema, millal ma ise viimati sain mõne vaba päeva. Isegi rahvusvahelistele konverentsidele pole enam eelarve tõttu saanud!
Loot: Ja siis? Seekord rebisid üldse siiludeks või toppisid tervelt suhu?
Ametnik: Ma ei mäleta, see juhtub otsekui transis. Andestust, härra.
Loot: Püha jumal, sa sööd teiste inimeste elusid, unistusi!
Ametnik: Ei-ei, see lihtsalt juhtus, kogemata, refleksid.
Loot: Klambrid võtsid ikka ära? Pärast hakkab pimesool veel valutama. Avalikus teenistuses keskmisest enam esinev häda.
Ametnik: Muidugi, härra riigisekretär. Ma pidin neid just skännima hakkama, aga siis hakkasid kõik paberid silme ees keerlema, tantsima ja helendama. See on nagu luupainaja, ausõna!
Tükk aega vaikust. Ametnik ise on muidugi rohkem löödud kui elunäinud Loot. Ega ta ju ei taha neid pabereid süüa, see pole nagu nälg, aga mingi ürgne tung. Selline, nagu muistsetel hõimudel, kus söödi vaenlase süda ja joodi tema verd, justkui saaks nii vaenlase väe ja tarkuse. Eluaegse reaametnikuna tundis ka tema midagi sarnast, kusagil sügaval hingesopis. Muidugi ei tahtnud ta endale riigisekretäri võimu ega kiilast peanuppu. Ametnik oli lihtsalt nii jäägitult lojaalne, et uskus: kui oma tööga niiöelda üheks saada, suudab ta saavutada ehk poolegi sellest täiusest, mis tema ülemusel, riigisekretäril endal. Tegelikult oli ta alati kahtlustanud, et küllap noorena oli ka Loot ise dokumentide magusat maitset tunda saanud.
No ja lõppeks talle lihtsalt meeldivad kirjad. E-riik ei ole talle siiani mugavaks saanud, aga just paberil kirjades on midagi õiget, igaüks räägib oma lugu, lõhnab kuidagi erinevalt, ja kuidas sa siis jätad ta üksiti maitsmata.
Lõpuks avab Loot uuesti suu: Ma mõtlesin, et sa said sellest probleemist lahti. Eleka ise tõotas mulle, et kriis on kontrolli all.
Ametnik: Jah, härra. See tähendab, ei härra. Eleka on palju Pärnus.
Loot: See vanker pidi igal juhul viimaseks jääma!
Ametnik: Vanker, härra?
Loot: No see üliõpilaste seltsi risu seal Otepääl lipuüritusel, kus sa hävitasid terve lepingu nagu paberihunt. Ei, hundist saanuks selle veel kokku panna! Mul akadeemias mehed oskasid.
Ametnik hõõgub vaikides. See leping oli just kõige maitsvam olnud. Hea pikk selline, lõhnas Tartu ja kõige muu nihukse järele, mis elus üldse veel õigesti on.
Loot: Ja siis, juba mitme aasta eest see haridusministeeriumi kantsleri asi. Kurat (ja seda sõna ei kasuta riigisekretär tihti), ma ei saanud ise ka teada, kes kantsleriks saama pidi, sest sa kugistasid need paberid eriti kähku ära.
Ametnik: Ma tõesti ei tea, mis mulle sisse läks. Ma olen ju Tartust ja ministeerium on nüüd seal...
Loot: Aga nägid, mida sa tegid oma kallile Tartule! Kes siis kiiruga kantsleriks kinnitada tuli?
Ametnik häbeneb nüüd nii, et kõrvad nagisevad. Kantsleriks tuli toona tõepoolest kinnitada üks täiesti juhuslik, vana kaubamaja tagant leitud naisterahvas. Marju või Sirje või keegi.
Loot segab vahele: ... ja siis need teenetemärgid! Millal see oligi?
Ametnik: 2006.
Loot: Aga me kõik mäletame elu lõpuni, kellele Rüütel lõpuks ordeneid andma pidi, kuna õige nimekirja olid sa nahka pannud! Arno Almannile!
Ametnik: See oli mul eriti halb aasta. Ega nimekiri enne ka suurem asi polnud, sain sellised kõrvetised, kaks päeva olin pikali ja jõin kummeliteed. Seal olid ju veel Tarmo Mänd ja Robert Närska!
Loot (mingi kaastundeta): Ja siis see SASi kiri Ansipile! Olgu Thor tänatud, et Äripäev sellele kusagilt küüned vahele sai. Me poleks kunagi teada saanud, mida nad meile Estonian Airist öelda tahtsid. Ja see oli ka alles mullu sügisel!
Ametnik (meenutades mõnusalt kütuse järgi lõhnavat kirja, kuid üritades teemat mujale juhtida): Aga me oleme ju alati välja tulnud sellest, me oleme ikkagi Riigikantselei!
Loot: No olgu peale. Te teate, mida teha. Pange seekord mingi... 75 aastat, siis oleme me kõik siit nelja tuule poole läinud. Aga ise (Loot tõstab natuke häältki) mõtlete välja Ingaga, kuidas seda jälle ajakirjanikele selgitada!
Ametnik: Äkki proovime taas seda kuritegevuse ja hirmu argumenti? Pole pärast pronkssõdurit seda kasutanudki ja Hansoni portfell on ka juba ununemas.
Loot: Tõsi, see töötab orjarahvaga alati. Laske käia, valmista salastamise käskkiri ette ja seekord, vaata seekord ma panen digiallkirja! (võidukalt)
Ametnik (pettumust varjates): Just nii, härra riigisekretär.
Loot: Ja sina...
Ametnik (pääsemisest rahunenuna, õrnal häälel): Jah, Heiki?
Mehed mõtlevad viivuks, kas nii familiaarne pöördumine oli antud olukorras ikka kohane, aga kumbki ei ütle midagi.
Loot rehmab lõpuks käega: Hoolitse vähemalt, et selle jama avastaks juba esmaspäevaks Äripäev, siis see väike Poom ei saa kirjutada enam Päevalehes. Tallolt saame nagunii, mis tolmab.
---
Kuuldes varahommikul telekast järjekordsest "salastamisskandaalist", tuli ka Heal Kodanikul lõpuks seisukoht võtta.
Viidatud episoodid põhinevad meedia korduvatel süüdistustel, kui Riigikantselei on järjekordsed avaliku huvi all olevad dokustaadid salastanud ja ma olen üsna kindel, et üsna sarnane dialoog toimus Stenbocki majas eelmisel reedel. Muud seletust sellele pole.
Lisaks heidab stenogramm valgust mitmelegi teisele avalikkuses arusaamatuks jäänud otsusele kusagil struktuurides. Hea Kodanik jätkab sarnaste paljastustega igal teisel esmaspäeval, kui millestki muust kirjutada ei ole. Jääge tuunituks.
pühapäev, 6. september 2009
Mis te sellest arvate?
Miks need on kaasamiseks head küsimused?
1. Selliste küsimustega alustades on suurem tõenäosus leida ühisosa. Valmis eelnõud kommenteerides (mis on seni levinum kaasamisviis) keskendutakse eriarvamustele ning nende üle vaieldes muutuvad need aina tähtsamaks, vaata et põhimõtte-küsimusteks, mille käigus on algne ja suur eesmärk kerge silmist kaduma. Muidugi, ongi põhimõttelisi erimeelsusi, ent mu kogemused ütlevad, et kui alustada sellest, millisena osapooled probleemi ja lahendusi näevad, osutub ühisosa sageli arvatust palju suuremaks ning hea lahendus joonistub suhteliselt kergesti välja.
2. Nad on lihtsad ja arusaadavad. EMSLis ja küllap ka paljudes teistes kodanikuühendustes murrame ikka teinekord hambaid tekstidega, mis koosnevad kantseliidist ja viidete rägastikust erinevatele määrustele, millega „tavalisel inimesel“ on üsna keeruline toime tulla. Samas on üsna tõenäoline, et ka inimestel, kes ei ole istunud kõigis peene nimedega töörühmades ega lugenud kõiki asjassepuutuvaid strateegiaid, arengukavasid ja määruseid, on olulist infot ja ideid, mida niisuguste lihtsate küsimustega nende käest kuuleb.
NB1! See on ka põhjus, miks sageli „ärgatakse“ alles siis, kui teema meediasse jõuab, mis valmistab ametnikele meelehärmi („kus te varem olite, teid ju kutsuti töörühma ja eelnõu oli veebis üleval?“). Meedia tõlgib keerulised asjad inimkeelde ja sellega suudavad väga paljud suhestuda. Paraku kipub olulisi asju ka tõlkes kaduma minema ning sellest tekib segadusi ja pingeid, mida saaks vältida, kui ametnikud ise varem asju sama arusaadavalt selgitaksid.
NB2! Selge see, et eelnõudele kehtivad teatud vorminõuded ning ega need peagi öökapilektüüri lihtsust saavutama. Aga ka neist dokumentidest on hõlpsam aru saada, kui oled saanud alustada lihtsamate küsimustega ja samal ajal kui teised. Vrd. nt. peoga, kuhu sa oled jõudnud paar tundi pärast algust ning tunned, et ei jõua kuidagi teiste juttude ja naljadega samale lainele.
3. Nad näitavad, et arutelu alles käib ja lahendusvariandid on teretulnud. Allkirjakogumisi ja kisatõstmist meedias (mis on iseenesest ju ka normaalsed demokraatliku ühiskonna juurde käivad asjad, aga viitavad juba mitte kuigi sõbralikule koostööle) põhjustab tavaliselt hirm ja usaldamatus, et muud moodi enam ei saa. Ega see hirm laest võetud ju polegi, sest eelnõu valmimise hetkeks sageli ongi põhimõttelised otsused juba tehtud. Need kaks küsimust peaksid selliseid hirme maha võtma.
NB! Tuleb aga silmas pidada, et tegu ei oleks näilise kaasamisega. Kui neid häid küsimusi esitada olukorras, kus tegelikult on otsus juba tehtud või mingil põhjusel on võimalik ainult üks lahendus, siis on tegu partnerite petmisega, mis ainult suurendab usaldamatust.
4. Nad jagavad vastutust ja aitavad luua omanikutunnet. Igaüks teab, et midagi maha teha on lihtsam kui ise paremat lahendust pakkuda. Neid meie kaht küsimust esitades on vähemalt kolm võimalust jõuda paremale tulemusele: a) niisama laamendajaid võimaldab selline ülesandepüstitus edukalt vaigistada (olen korduvalt näinud, kuidas ses olukorras avastatakse, et ega ise ei oskagi midagi välja pakkuda); b) võimalik, et arutelu käigus jõutakse sama lahenduseni, milleni ametnikud iseseisvalt või siis üksikute huvigruppidega koos, aga sel juhul peetakse seda ka „oma“ lahenduseks ning seistakse selle eest või siis vähemalt ei olda vastu; c) kõige paremal juhul tekibki rohkem alternatiive ja neid analüüsides targem otsus.
Kokkuvõttes taanduvad need suuresti sellele, et kaasata tuleb algusest peale (ja algus tähendab seda hetke, kui teemaga tööle hakatakse) ning suhelda selgelt ja lihtsalt. Ehk veel lühemalt: käituda nii, nagu tahad, et sinuga käitutaks.
Ma ei tea, kas need soovitused aitaksid Alari kirjeldatud juhtumil – võimalik, et seal tehtigi kõik nii, aga tulemust ikkagi polnud. Muidugi võib ka nõnda juhtuda. Eks me kohtasime juba lasteaias jõmpsikaid, kes leidsid, et kõik peaks ainult nende tahtmist mööda minema. Kõigil ei lähe see häälemurdega üle. Selles olukorras võib ju kontrollida pisteliselt seda allkirja-listi ning asju selgitades loota, et vähemalt arukad inimesed sinu selja taha koonduvad.
PS! Viimase teema kohta maksab lugeda ka Danieli artiklit „Milleks suhelda värdjaga?“ Uue Maailma Seltsi värskes „Väike-Ameerika Hääles“.
esmaspäev, 27. juuli 2009
neljapäev, 16. aprill 2009
SMS-hoolimine

Mu jaoks on see Twitter tüütu, ehkki kindlasti saab oluliseks avalikuks teenuseks, aga kui ma ka tahaks, ei suuda ajaliselt jälgida, mida Daniel, Sten või Henrik teevad ja arvavad. Eriti kui nad istuvad kõik samal konverentsil ja sealt võidu tviidivad. S.o siis kribavad arvuti või telefoniga SMSi pikkuseid mõtteid ja nende jälgijaks hakanud loevad seda.
Küll aga kasutan Google Readerit, kuhu mul jooksevad vaid blogid, nii sadakond, ja Briti sektoriuudiste alt jäi silma klikkimisväärt pealkiri: "Hugh Jackman pledges $100k to charity on Twitter".
esmaspäev, 6. aprill 2009
"Ma sooviksin veidi infot, palun"
Nii Keen kui Morozov pidasid vajalikuks kõigile neile, kes näevad internetis kodanikuühiskonna võluvitsa, korduvalt meelde tuletada, et veebi kiputakse pigem kasutama meelelahutuseks ja enese eksponeerimiseks kui üllastel ühiskondlikel eesmärkidel nagu inimõiguste tagamine, osalusdemokraatia edendamine vms. Piiritu tehnoloogiavaimustuse eest hoiatasid Tallinnas kuulajaid ka Linnar, Sten ja Daniel.
Nende mõtetega seoses meenus mulle üks 20 aastat vana (st juhtumisi üleilmse internetivõrgu sünniaastast pärinev) BBC sketš.
See klipike võimaldab tähelepanelikul jälgijal kahe ja poole minuti jooksul kenasti kaardistada märkimisväärse hulga meie otsingukesksele "andmebaaside kultuurile" tehtavaid etteheiteid: infouputus, pealiskaudsus, privaatsfääri lagunemine, “digitaalne nartsissism” jne.
Palun vaadake nüüd selle pilguga, et verbaalne geenius Stephen Fry kehastab Internetti ning (praegu peamiselt küünilise tohtrihärrana tuntud) Hugh Laurie on Veebi Sattunud Inimese rollis:
(sketši teksti saab siit ka lugeda)
Tõsiasja, et sketši autoritel polnud õrna aimugi internetist ega "sotsiaalsest meediast" (sest neid asju lihtsalt veel polnud siis olemas), võib pidada päris jurakaks kiviks tehnodeterministide digitaalsesse kapsaaeda.
laupäev, 7. märts 2009
Las õitsta sada lille
Nendes riikides, kus poliitikat tehakse tänavatel, majanduses enam suurt midagi ei tehta. Seda näeme ka tänases Euroopas.
Kõrvale peaksid jääma ka igasugused üleskutsed seada kahtluse alla demokraatlik riigikorraldus, heita kõrvale esindusdemokraatia ja asendada see kas ,,valgustatud monarhiga” (O. Taal), mingisuguse ühiskondliku kokkuleppekojaga (R. Veidemann), või teadlikult lõhestada ühiskonda sildikleepimisega (stiilis ,,nemad on süüdi”).
Teine küsimustering seostub sellega, millisena näevad projekti eestvedajad oma rolli parlamentaarses demokraatias. Kas uue poliitilise liikumisena? Täiendusena parteimaastikul? Või hoopis millegi aseainena? „Võib-olla ühel hetkel ei valitagi enam parlamenti, vaid parimaid ideid,” ütles üks projekti eestvedajaid eile Päevalehele. Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik Rait Maruste hoiatas eilses Päevalehes üleskutsete eest asendada parlamentaarse demokraatia mudel millegi muuga. Sestap tuleks ka „Minu Eestilt” oodata kodanikuühiskonna aktiveerimist ja ideede andmist – see aitaks parteide seniseid vigu remontida. Mitte aga parteide asendamist.
...siis tehakse 27.12 rahvahääletus. See omandab, kui seal tõesti on palju osalejaid, tohutu legitiimsuse. Misasja selle legitiimsusega siis edasi peale hakata? Meil on ju täiesti funktsioneeriv esindusdemokraatia, meil on Riigikogu, keda me küll kritiseerime, aga ta on meil olemas ja me peame teda austama. Mis me hakkame nende miljoni ideega nüüd peale, mille sada tuhat inimest on heaks kiitnud? Kuhu need asjad pistetakse? /.../ Kuidas me sisestame need poliitilisse süsteemi? /../Mis me selle uue rahvademokraatiaga siis peale hakkame? Teatavasti Eestis on ju olemas rahvahääletuste jaoks kindel kord, ehk on sätestatud meie esindusdemokraatias see, kuidas rahvahääletuse tulemused muutuvad legitiimseks nii, et neid arvestada. Nüüd tekib massiliselt legitiimseid otsuseid, mis me nendega siis edasi hakkame tegema?
Tõsi, on selliseid saarekesi, kus inimesed usuvad üksteist, usaldavad üksteist ja püüavad üksteist kõlbelises plaanis inimestena hoida. Kuid valdavad on bürokraatlikud mehhanismid, kus ühed juristid mõtlevad välja leppe ja teised juristid tulevad ja hakkavad uurima, kuidas lepet rikkuda. See on valelikkus, mis on valdav. Meie põhiline patt on valelikkus
esmaspäev, 23. veebruar 2009
Eesti magusapoliitika – vastuolude sasipundar või kokkulepete kogum?
Vihjena olgu öeldud, et sellise mõistatuse võib leida Vabariigi Valitsuse 30. aprilli 2004 määrusest nr 170, mis kannab pealkirja "Džemmi, želee, marmelaadi ja magustatud kastanipüree koostis- ja kvaliteedinõuded ning märgistamise erinõuded".
Kummalise sõnamõistatuse õige vastus maitseb Headele Kodanikele hästi – see on moos.
Ei usu, et ministrid või isegi selle määruse sõnastuse ette valmistud asjatundjad kodus moosipurki avades selle kahtlemata täpse, kuid keeruka definitsiooni üle juurdleksid. Moos on mõeldud ju söömiseks, mitte õiguskeeles formuleerimiseks!
Kuid lisaks moosile huvitavad Häid Kodanikke vahel ka asjad, mida süüa ei saa, ning mille nimetamiseks kasutatavad sõnad vajavad lausa hädasti täpsemat selgitamist. Eesti keele instituudi direktor Urmas Sutrop juhtis Eesti Päevalehes (09.02.2009) tähelepanu ühele neist:
"Ega me ikka enne ingliskeelsetel sõnadel politics ja policy vahet tegema hakka, kui meil nende sõnade taga olevaid mõisteerinevusi vaja ei lähe. Neid kahte sõna aitaks lahus hoida, kui me ei püüaks neid tõlkida üks-üheselt samatüvelistena. Las poliitika, poliitik ja poliitiline jäävad, aga policy võib olla lihtsalt tark ja mõistlik juhtimine või tegevuskava."Hea Kodanik teritab alati kõrvu, kui keegi kasutab sõna "poliitika". Mida peab ütleja silmas?
Kas ta mõtleb erakondade liikmete, poliitikute konkurentsi juhtpositsiooni, see tähendab rahvaesindaja – riigikogu, linna- või vallavolikogu liikme staatuse pärast? Selles mõistes poliitikast (politics) kõneldes on tähelepanu keskmes enamasti vastasseisud ja vastuolud – erakondade ja nende liikmete omavahelised suhted, nende konkureerimine valijate tähelepanu pärast, peatumatud valimiskampaaniad, koalitsiooni ja opositsiooni vägikaikaveod.
Või ehk kõneldakse hoopis võimu teostajate poliitikast kui teatud tegevuskavast (või ka teadlikust tegevusetusest) mingis ühiskonnaelu valdkonnas? Sel juhul räägitakse poliitikast (policy) kui kokkulepete kogumist, mille osaks on ideaaljuhul ratsionaalsed, loogilised argumendid ning sihiks parem elukorraldus. Näiteks valitsuse moosimääratlus on osa Eesti magusapoliitikast – džemmi, marmelaadi ja muud taolist kraami puudutavatest riiklikest või koguni rahvusvahelistest kokkulepetest.
Nii nagu Heal Kodanikul läheb vaja maiustamiseks moosi, on tal riigiasjust mõeldes ning kõneldes tarvis tunda sõna "poliitika" taga olevaid mõisteerinevusi. Sest vastuolude sasipundar ja kokkulepete kogum erinevad teineteisest enamgi kui džemm ja moos, kuigi seda ei saa refraktomeetriga määrata.
* See sissekanne Hea Kodaniku ajaveebis on pühendatud Eesti Vabariigi 91. sünnipäevale.
neljapäev, 15. jaanuar 2009
DINGO, MANGO, BONGO ja sõbrad
2006. aastal esines ühel... ee... KUAKi korraldatud konverentsil Helsingi Ülikooli professor Norbert Götz, kelle jutust jäi mulle meelde kolmanda sektori organisatsioonide ingliskeelsete akronüümide ülevaade ning nüüd leidsin (aitäh Tanel V-le abistava vihje eest!), et ta on oma töö mullu ka ajakirjas European Journal of International Relations avaldanud. Nii et palun väga:
- NGO ehk non-governmental organization (vabaühendus), aga ka new great organization (uus superorganisatsioon) või never good organization (alati rahulolematu organisatsioon)
- GONGO ehk government organized NGO (avaliku võimu poolt kas otseselt või kaudselt, avalikult või varjatult juhitav nö. valitsusväline organisatsioon)
- INGO ehk international NGO (rahvusvaheline vabaühendus)
- QUANGO ehk quasi-NGO („justkui“ vabaühendus, organisatsioon, kel on mingeid vabaühenduse tunnuseid, aga päriselt seda ta ikka pole)
- PANGO ehk party-affiliated NGO (erakonnaga seotud vabaühendus)
- DINGO ehk donor international NGO (rahvusvaheline raha jagav vabaühendus)
- DONGO ehk donor organized NGO (rahastaja või rahastajate loodud/juhitav vabaühendus)
- BINGO ehk business interest NGO (ettevõtlusega tegelev vabaühendus)
- BONGO ehk business organized NGO (ettevõtte või ettevõtete loodud/juhitav vabaühendus)
- MONGO ehk my own NGO (nö. ühemehe-vabaühendus)
- MANGO ehk manipulated NGO (manipuleeritav vabaühendus)
- PINGO ehk public interest NGO (avalikes huvides tegutsev vabaühendus)
- RINGO ehk religious international NGO (rahvusvaheline religioosne vabaühendus)
- FLAMINGO ehk flashy minded NGO (rikkurite toretsev vabaühendus)
esmaspäev, 5. jaanuar 2009
Imperiuse needus internetis
- Konverentsi teema - e-noorsootöö - on uuenduslik ja oluline
- Konverents oli imeliselt korraldatud
Ja lõpuks jagan konverentsil elluviidud lahedat ideed, kus osalejatel paluti jagada õpetliku sisuga youtube'i videosid. Korraldajatele laekus linke poolfilosoofilistest mõtisklustest ja tantsuõpetusest noorte endi tehtud videojuppideni välja. Kindlasti on videod vaatamist ja edasisurfamist väärt, kasvõi inspiratsiooni mõttes.
Pehme ja karvase aparaadi segadus
Põhjus on sel muidugi lihtne – lapse sõnavaras lihtsalt ei leidu kõikide nende jaoks veel erinevaid nimetusi. Aja jooksul lapse sõnavara rikastub ning üha rohkem loomi saavad tema kõnepruugis oma õige nime.
Eesti Vabariik on veel nii noor, et selle kodanikel juhtub riigiasjust rääkides sarnaseid “apse”. Ajakirjanik Andrei Hvostov juhtis Eesti Ekspressis tähelepanu ühele neist:
“Minister ega riigikogulane pole “ametnik”, aga nii hämmastav kui see esmapilgul ka ei tundu, rahvasuus on nad üks ja seesama – nimelt pole suurem osa rahvast taasiseseisvunud Eesti koolis õppides ühiskonnaõpetuse tunde saanud.”Rahvasuus – ja seda võimendavas ajakirjanduses – võidakse pikemalt kõhklemata lugeda riigiametnike hulka nii gümnaasiumi direktor, kellele heidetakse ette ametiauto kasutamist isiklikuks otstarbeks, notar, kes tegeleb tähtsate dokumentidega (järelikult on ametnik!) kui ka panga teenindussaalis töötav teller (pangaametnik on ju ka ametnik!). Ühed pehmed ja karvased kõik!
Seepärast on keerukas hinnata, kuidas kujunevad meie inimeste arusaamad Eesti riigiametnike usaldusväärsusest ja asjatundlikkusest.
Riigist ja riigiametnikest kõneldes kasutatakse sageli “aparaadi” või “masina” metafoori, räägitakse riigimasina juhtimisest, õlitamisest, hammasratastest, hoobadest. Mida sellest arvata?
President Lennart Meri ütles tosina aasta eest, kui Eesti avalik teenistus loodi, oma uusaastakõnes:
“Ametnikkond on igas riigis niisama oluline, nagu hammasrattad kellavärgis. Kuid kella me ei muretse ometi hammasrataste pärast, vaid selleks, et õiget aega teada, et oma aega õigesti hinnata.”President Toomas Hendrik Ilves lausus viimasel riigiametnike foorumil:
“Eesti riik jääbki tuhandete inimestega mehitatud ja miljardeid kroone neelavaks liiga suureks ja liiga kalliks masinaks, kuni osad meie kaaskodanikest ei taju riigi ja kohaliku võimu tuge või kohalolekut.”Mõlemad annavad meile mõista – Eesti väiksus teeb tegelikult võimalikuks selle, et me ei pea mõtlema ega rääkima oma riigist kui keerukast masinavärgist või aparaadist.
Väikses ühiskonnas on ametnikul võimalik jõuda iga inimeseni, õppida tundma tema vajadusi ning pakkuda parimal moel tema ootustele vastavat avalikku teenust. Ja igal Eesti elanikul on võimalik tutvust teha oma riigi teenistuses olevate ametnikega, kaaskodanikega, kes, nagu elu näitab, ei ole tegelikult “aparaadid”. Selleks läheb tarvis üksnes head tahet.
kolmapäev, 24. detsember 2008
Kodanikualgatus vs massiliikumine
Teiseks avastasin kava.ee ülaservast mõtteterad. Sihuke õnneküpsis on meie maal üsna tavatu ja mida rohkem ma neid klõpsisin, seda enam tundus, et tegu on puhta irooniaga tänapäeva massimeedia (ja nendesamade aforismidegi) pihta. No a la, et telekavaataja ometi mõistusele tuleks ja seda sitta omale sisse ei luristaks iga jumala päev. Mõned näited:
Selles elus vajad sa rumalust ja järjekindlust - siis on edu tagatud. Mark Twain
Selge mõistuse esimeseks eelduseks on enamike arvamusega mittenõustmine.
Oscar Wilde
Elu õpetab vaid neid, kes sellest õpivad. Belinski
Kogemus on kamm, mille elu kingib kiilaspäiseks jäänud inimesele. Judith Stern
Vaikimine on rumalate voorus. Sir Francis BaconKõne on mõistuse peegel. Seneca
Kurjuse võidutsemiseks piisab heade inimeste tegevusetusest. Edmond Burke
Tüütus on inimene, kes räägib siis kui ta peaks kuulama. Ambrose Bierce
Juhtidel veab, et inimesed ei mõtle. Adolf Hitler
Aga ikka krt vahime ja lähme lausa reaalsussõudesse osalema. Jäin seepeale mõtlema, et oi kuidas tahaks iga natukse aja tagant, et suurem hulk rahvast millegi poolt v vastu välja astuks, aga mass jääb ju ikkagi massiks, ehk muutub väga kiiresti rumalaks ehk manipuleeritavaks, nagu Hitler tabavalt märgib, ning see polegi enam see. Lahendus? Ikka toosama vist, et rohkem inimesi arukamaid valikuid jooksvalt teeks, mitte vaid kampaania korras, mis ei näita päriselt hoolimist. Siiani kipuvad masside jooksvad valikud üha tasalülituma ja paljus just teleka pärast.
Naera ja maailm naerab sinuga. Nuta ja sa nutad üksinda! Rahvatarkus
teisipäev, 9. detsember 2008
Tundlevate masside kiuste
Kindlasti aitab paindlik süsteem kaasa sellele, et riigi teenistuses oleksid säravad tegijad, mitte hallid olijad. Rõhutan, et inimeste kvaliteedist ripub ära riigi kvaliteet. Loodan, et inimesed, kes on seatud-kutsutud laiemalt sõnumeid edastama, leiavad endas jõudu seda lihtsat tõde senisest otsekohesemalt selgitada. Loomulikult võib olla tundlevatele massidele meelepärane, kui riigi teenistuses üldse kedagi poleks, kuid see on küsimus riigi toimimisest ja väärikusest. Ma mõistan, et osale inimestest jääb igavesti arusaamatuks, miks maksta soolast hinda Viini Filharmoonikute kontserdi eest, kui sama lugu võib esitada kohalik külakapell või süldibänd. Või miks kuulata Manhattan Transferi jõulukontserti, kui kohalikus karaokepubis inimesed samu lugusid laulavad ja muide täiesti tasuta. Avalikku teenistust reformides on Eesti tegelikult samasuguste valikute ees. Ja mina küll ei taha külakapelli ja karaokejorina tasemel riigiteenistust. See on küsimus Eesti riigi tõsiseltvõetavusest ja väärikusest.
„Eestis on töötajate ja pensionäride suhtarv praegu ebanormaalne ja see näitaja üha halveneb. Ja kui ettevõtjad ütlevad, et see on tee sohu ning tuleks tõsta pensioniiga, on kohe tohutu kisa lahti.“„Sattusin kord kohalikust lehest lugema ühe vallajuhi arutlust, et siis pole ju sel vallal mõtet, kui kool kinni pandaks. Vastaksin sellele vallajuhile – ei olegi mõtet.“„Eestis on devalveerunud juba ainuüksi kõrgkooli mõiste, rääkimata sellest, et nad on osalt muutunud halli keskpärasust tootvaks vooluliinivabrikuks.“„Saadagu ometi aru – küsimus ei ole vaid selles, kas omavalitsusi on 15, 60 või 200. Eestis ei ole ei füüsilist ega intellektuaalset kapatsiteeti, et omavalitsused olemuslikult suudaksid neile antud funktsioone täita. Küsimus ei ole rahas. Seda kõike tõestab lugematu hulk materjale, mida ma ei kavatse hakata ümber jutustama. Praktika näitab – me võime oma audititega tõestada, et öösel on pime ja parimal juhul paistab vaid Kuu, aga siis kostab ikka kuskilt hääl, mis ütleb, "aga meil paistab ka öösel päike".“
kolmapäev, 3. detsember 2008
Elukakskendneli
Igatahes märkis Alari, jätkuna mu möödunudnädalasele Sergeanti-postitusele, et ühes eilses ettekandes oli teemaks tulnud Ungari Superstaari-saade, mille vist tänavu kevadel võitis keegi mustlaspoiss. Mille puhul tekkisid samamoodi tõsised leerid ja paljud noored tunnistasid, et selle roma poolt hääletamine oli esimene kord, kui nad tundsid, et osalevad milleski Suures!
Mis tuletab meelde Riigikantselei-Hille juttu ametnike kaasamiskoolitustel, et kui tahes olulised neile nende arengukavad ja eelnõud ei tundu, rahvas huvitub ikka enne elu24-st (moraal on siis see, et ka nende eelnõude puhul tuleb arusaadavamalt välja tuua, miks need olulised on). Minusugusele omnivoorile, keda postimees.ee esiküljel ilmuvad pealkirjad nagu „Lauri Pedaja kreemitab end alati pärast duši all käimist“ ei aja ahastama, vaid itsitama (lõppeks on see ju samasugune pilguheit eksootilisse maailma nagu Lévi-Straussi „Nukker troopika“, mis omakorda ei tähenda, et ma ennast ei peseks), tundub see muidugi täiesti normaalne.
Novembrikuisel riigiametnike foorumil tegin katse elu24 ja kaasamisteemat ühendada, kui rääkisin kaasamisest avalike teenuste kujundamisse ja elluviimisse. No nüüd, nende näidete valguses, tundub muidugi, et pladistan lihtsalt peavoolus – et sellised teleshow’d ongi lähim, kuhu me demokraatiale ja osalemisele saame. Aga mu ettekanne oli siis selline:
Üldiselt räägiti foorumil palju sellest, kuidas tulla toime olukorras, kus ametnikke jääb vähemaks ja samas nõudlus kvaliteetsete avalike teenuste järele üha kasvab. Minu jaoks muidugi ongi lahendus teenuste kasutajate ja kogukondade suurem osalus. Kõikvõimalikud standardid ja e-lahendustele üleminekud, on loomulik ja neid peab tegema, aga see on siiski suhteliselt kosmeetika, mitte revolutsioon. Võtmeküsimus on ikkagi see, kuidas tekitada omanikutunnet ja valmisolekut teistelt nõudmise asemel ise rohkem tegutseda. Ja need lahendused on kodanikuühiskonnas, mitte kitsalt avalikus sektoris.
kolmapäev, 26. november 2008
John Sergeanti demokraatia
Ent pingutasid kohtunikud mis pingutasid, vaatajate häältega püsis Sergeant saates nagu vai. Ja ilma naljata, pruukis mul eelmisel nädalal BBC-d vaatama hakata kui hiljemalt 10 minuti jooksul oli pilt tantsusaalis: nädala algul küsiti, et kaua veel; kolmapäeval kutsus ta kokku pressikonverentsi, et teatada oma loobumisest („On tekkinud oht, et ma võin saate ära võita, ja sel juhul läheks see nali juba ka minu jaoks liiale“); neljapäev-reede arutati, kas ta äkki ikka oleks pidanud jätkama, ning laupäeval tegi ta siis oma viimase valsi, mis andis põhjust kogu lugu uuesti läbi käia. BBC sai päevaga 2094 protestikirja tema lahkumise pärast (olles eelnevalt saanud 377 kirja, et miks Sergeant ikka veel saates on), tänavaintervjuudes kurtsid inimesed, et „ta on ju eluaeg demokraatiast rääkinud, kuidas siis nüüd nii...!“ Facebookis on loodud grupid nagu „Boikoteeri tantsusaadet kuni John tagasi tuleb“ ning „Ma armastan Sergeanti ja tahan teda oma vanaisaks“, ligi 50 000 inimest on käinud veebilehel www.bringbackjohn.co.uk. Ning kui tundub, et see on juba üksjagu jabur, siis palun väga, ka ettevõtlusminister lord Mandelson tegi avalduse, et Sergeant peaks ikka jätkama („So far, the prime minister has yet to comment publicly. He and his wife, Sarah, are known to prefer X Factor,“ lõpetas Guardian oma uudise.)
Igatahes taksojuht, kes mu Gatwicki sõidutas (kus ma siis veel õhtu ja pool ööd lumisest Eestist mitte lahkuda tahtnud lennukit ootasin), arvas, et vaatajad soovisid lihtsalt kohtunikele (Süsteemile!) koha kätte näidata – et säh teile oivalisi fleckerleid ja ülakehaliine, eat this! Selline meediajastu klassiviha. Ja mida see õpetab meile demokraatiast?
kolmapäev, 19. november 2008
Ahelreageerijad Londonis: John
John rääkis muu hulgas sellest, kuidas ühenduste rahastamine ei aita nendevahelisele koostööle kaasa, vaid muudab nad omavahel pisku pärast võitlevateks konkurentideks, samas kui sotsiaalse ettevõtluse mudel loob olemasoleva ümberjagamise asemel uut väärtust. Rääkis, kuidas teda ajavad närvi bräädpittid ja madonnad, kes otsustavad, et nüüd on hulk raha kokku aetud ja teevad maailmapäästmiseks omanimelise fondi, kuigi sarnaste asjadega tegelevad samal moel juba niigi paljud, nii et uue organisatsiooni loomise asemel võiks olemasolevatega töötada või siis mingi uus lähenemine leida. No ja seda teavad ilmselt kõik, kuidas Big Issue võlu seisneb just selles, et ta ei anna kodutule mitte toetust (abiraha, suppi, öömaja), vaid töö, et ise oma olukorda parandada.
Asendasin oma peas sõna „kodutu“ sõnaga „vabaühendus“ ja mõtlesin näiteks poliitikate kujundamisele (vabandage, mul on sõltuvus, ma ei saa ühtegi artiklit kirjutada seda teemat puudutamata) – kui palju potentsiaali omanikutunde loomisel oleks selles, kui pelgalt kaasamise asemel antakski ühendustele ja kogukondadele olulistes küsimustes vastutus heale lahendusele jõuda. OK, see ehk ei pea kohe olema riigieelarve, alustaks millestki lihtsamast ja lähedasemast, aga võtmeküsimus on just võimalus vastutada, ja mitte üksnes selle eest, et lihtsalt oma asjad õigeks ajaks korrektselt ära teha (kodutu puhul oleks analoog siis õigel ajal ja kainena varjupaika, supikööki või abirahale järele minna), vaid et leidagi ettevõtja kombel kõige paremad töötavad lahendused.
John meeldis mulle väga. Isegi kui muud poleks olnud, siis milline endine ajakirjanik saaks jääda külmaks, kui John ise järgmiseks üht noort Prantsuse filosoofi intervjueerima asus ning alustas: „Ütle, Niccolo... mulle meeldib kutsuda sind Niccoloks, sest... noh, see on su nimi...“
neljapäev, 13. november 2008
Kellel on vaja füüsikat ja kaasamist?
(Tuletab meelde kooliaega, kui õpetaja üritas veenda, et füüsikat läheb kõigil elus vaja, ning ma ajasin vastu, et mina lähen ajakirjandust õppima ja seal pole füüsikaga mingit pistmist. No ja siis algas teleajakirjanduse kursus läätsede ja optika ning raadioajakirjanduse kursus raadiolainete õppimisega. Õpetaja muheles seda kuuldes heameelest ning lubasin tal seda edaspidi kõikidele tulevastele minusugustele õpetuseks tuua. Nii et jah, olgu see siis nüüd ametlik: füüsikat ja kaasamist läheb vaja absoluutselt kõigil.)
Aga eilne päev tõi kaasamise teemal veel selliseid uudiseid, et noorteühendused tuletasid valitsusele meelde kaasamise hea tava kinnitamise vajalikkust ning valitsuse kommunikatsioonibüroo direktor kinnitas, et kaasamise heast tavast tuleb lähtuda järjekindlalt.
kolmapäev, 5. november 2008
Absurdiklassikast
Ja sellega olgu tänaste naiivsete küsimuste norm täis.
