Kuvatud on postitused sildiga meedia. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga meedia. Kuva kõik postitused

kolmapäev, 27. jaanuar 2010

Kaasav rahastamine: kommentaarid Eesti rahastajatelt (1)

Täna ilmuvas Hea Kodaniku ajakirjas on taas mitmeid häid artikleid: intervjuud Erkki-Sven Tüüri ja Kadi Viigiga, Daniel Vaariku arvamuslugu kodanikuaktiivusest uuselamurajoonides, Maris Jõgeva artikkel sellest, mis imenippe ühendused aruannetega susserdamiseks on leiutanud jne – aga vast kõige rohkem pakkus mulle huvi Põhja-Iirimaa Kogukonnafondi juhi Avila Kilmurray kaastöö, kus ta räägib oma kogemustest kaasava ja konsensusliku rahastamisega. Tutvusime Avilaga möödunud kevadel Roomas Euroopa Fondide Keskuse aastakonverentsil, muide, samal seminaril, millest mullu ka siin kirjutasin, ja see, mis ta oma fondi praktikatest rääkis, tundus piisavalt põnev, et selle võimalikkuse üle ka Eestis arutleda.

Lühidalt on nad siis läinud kahes suunas. Esimene on tavalisem ja meilgi levinud: et rahastamisotsuseid tegevasse komisjoni kaasatakse ka sihtrühma esindajaid (Avila loos on juttu endiste poliitvangide taaslõimimise programmist, mille taotluste hindamises siis ka äsjaste vangide esindajad osalesid). Teine suund on keerulisem, aga ka palju põnevam: konsensuslik rahastamine.

Näiteks kui fondil on jagada kindel summa ühe piirkonna projektideks, siis ei pane fondi juhtkond ise paika, milleks seda kasutada saab, vaid kutsub kokku selle piirkonna ühendused ja kogukondade esindajad – potentsiaalsed taotlejad ja sihtgrupid. Neil palutakse jõuda kokkuleppele, mis on kõige olulisemad vajadused piirkonnas ja millele peaks raha eraldatama. Loomulikult ei sünni see kokkulepe paari tunniga, vaid nõuab mitmeid arupidamisi, kohati ägedaid vaidlusigi. Taotlusvoor kuulutatakse välja siis, kui osalejad on arvamuse kujundanud.

Selle lähenemise eelised? Esiteks muidugi peaks raha sel moel minema sinna, kuhu seda kohalike meelest kõige enam vaja. Tõsi, seda on võimalik saavutada ka muul moel, näiteks kui hindajad on kohalike oludega väga hästi kursis (mida nad sageli siiski paratamatult ei saa olla, lihtsalt ei jõua). Olulisem tundub aga, et sel moel saab kogukond ise oma vajadustest paremini teadlikuks ja läbi arutada, mis sõltub millest ning mis järjekorras ja kuidas erinevaid küsimusi lahendada. Ja sellistes aruteludes sünnib alati ka uusi paremaid lahendusi, mida seni pole proovitud. Nii ütleb ka Avila, et nende kohtumistega tekib uusi partnersuhteid (sealhulgas partnerlust avaliku võimu ja äriettevõtetega) ja selle tulemusena saavad esiteks taotlused tugevamad. Ka on „kaotajaid“ oluliselt vähem kui traditsiooniliste taotlusvoorude puhul, kus igaüks oma taotluse eest võitleb.

Puudused? Aega kulub rohkem, aga see pole mu jaoks tõsine argument, rohkem plaanimise küsimus – tuleb lihtsalt arvestada, et see protsess on pikem ja kavandada algusse näiteks üks kuu lisaaega (taotleja seisukohalt hoiab aega kokkugi, kui ehku peale eri projektitaotluste vorpimise asemel kulutada rohkem läbirääkimistele ja kirjutada siis kindel ja tugev taotlus). Muidugi on vaidlemist rohkem ja avalikult, ent sedagi ei pea kartma. Arutelus võivad domineerima jääda parema jutuga seltskonnad, kes ei pruugi ilmtingimata olla parimad tegijad (loe näiteks Roy Strideri esseed samas Heas Kodanikus). Samuti võib peljata, et kohalikud, ise asjade sees olles, ei pruugi märgata n-ö suuremat pilti, on ehk liialt reageerivad ja liiga vähe tulevikule mõtlevad. Samas need ohud on sama reaalsed ka fondi-siseste otsustuskogude puhul, pigem on tõenäoline, et suurema otsustajate ringi puhul on rohkem neid, kes sellele tähelepanu oskavad juhtida.

Mina pole kunagi väga armastanud projektikonkursse, mille puhul ei tea, mida teised taotlevad või kuidas rahastajad teemat mõistavad, kus ettepanekuid saab teha üksnes järgmiste kordade tarvis (mis seks ajaks tihtipeale unustatakse). Läbirääkimised annavad mu meelest palju paremaid tulemusi. Aga samas – võib-olla ei ole Eesti ühendused niisuguseks lähenemiseks valmis? Kas suudetaks ühistes eelistustes kokku leppida või hoiaks igaüks küüsi enda poole? Kas üldse tahetaks aruteludes osaleda ja sellega seoses ka palju enam vastutust võtta, või lükataks see pigem kellegi teise õlgadele? Ikka on ju mugavam kiruda halbade otsuste eest teisi kui ise paremaid teha.

Seetõttu küsisin kommentaare Avila artiklile mitmelt Eestis ühenduste rahastamisega tegelevalt inimeselt. Täna teeb otsa lahti Ardo Rohtla Haridus- ja Teadusministeeriumi noorteosakonnast, kus muu hulgas tegeldakse ka viimastel nädalatel palju kõneainet pakkunud noorteühenduste aastatoetustega. Tulekul on veel mitmeid kommentaare, samuti on arvamusavaldused oodatud loo lõpus – vajutage aga sõnale 'kommentaarid'.

Ardo Rohtla: head ja korrastatud infot pole kunagi liiga palju

Noorteühingute aastatoetuse eraldamisel on aastate jooksul läbi proovitud mitmeid mudeleid. Põhja-Iirlaste kogemuse ja käesoleva artikli valguses võib seda kirjeldada kui kaasavat rahastamist, mis on arenedes omandanud üha enam konsensuslikke elemente.

Taotlusi hindab ja teeb ministrile toetatavate osas ettepaneku Noortepoliitika Nõukogu, mille liikmete hulgas on alati olnud ka noorteühingute esindajad. Alates 2003. aastast on Eesti Noorteühenduste Liidu nimetatud esindajate käes nõukogu 11-st kohast enamus ehk 6, mis annab neile võimaluse kujundada kogu protsessi just nende parema äranägemise järgi. Peamine küsimus on ikka olnud, missugune ühing on hea ja väärt toetamist.

Selle väljaselgitamiseks töötati välja nii noorteühenduste kvaliteedikriteeriumid kui ka aastatoetuse hindamise kriteeriumid, millest kvaliteedi hindamine moodustab ühe olulisema osa. Sisuliselt tähendab see, et noorteühingud peavad ise jõudma kokkuleppele selles, missuguseid väärtusi ja tegevusi soovitakse ühingute töös näha ning kuidas seda hinnata.

Kogemus on näidanud, et kriteeriumide väljatöötamine ja nende alusel hindamine võib kujuneda liigse detailsuse tõttu küllaltki kohmakaks, kui püüda parima tulemuse saavutamiseks hinnata kõike võimalikku, selmet keskenduda vaid vajalikule. Teine oht on ühtlasi ka võimalus ja sisaldab pidevat vajadust seniseid kriteeriume paremaks muuta - see võib ka õnnestuda ja toetada hindamise ajakohasust, kuid süsteemi lihtsust ja läbipaistvust kõikide osapoolte jaoks pidevad muutused ei toeta. Arusaadavuse ja läbipaistvuse tagamiseks ei ole head ja korrastatud infot kunagi liiga palju ei enne taotluste kogumist ega ka pärast nende hindamist.

Konsensuslik rahastamine nõuab suurt usku nendesse, kelle kätte otsuste tegemine antakse. Samuti esindusühingute või esindajate täit pühendumust oma esindatavate kaasamisele ja teavitamisele kogu protsessi vältel. Tulemusena võib loota nii taotluste kvaliteedi kui ka osalejate rahulolu tõusu ning paremaid tulemusi, kuid kaasava ja eriti konsensusliku rahastamise rakendamisel ka ohtralt komistuskive.

Foto: Alari Rammo

reede, 22. jaanuar 2010

Jätame ära 2010

Et täna juba on meediakriitiliste küsimuste päev, siis lubatagu ka mul. Ma ei oska seda teha küll sama elegantselt kui president (siinkohal tahaksin väikese austusavaldusega THI poole pöörduda, sest kui vahepeal olin tema sõnavõttude vastu juba huvi kaotanud, siis see kõne köitis mind algusest lõpuni), aga vähemalt tuleb see samavõrd südamest.

Niisiis, täna käidi laiemale avalikkusele välja selle aasta „Teeme ära“ talgupäeva esimene tutvustus. Ning suur osa meediakajastusi algas või jõudis väga kiiresti umbes sellise lauseni, et „loobuti ideest korraldada eestlaste ja venelaste lepitusüritus“ või siis „kavandatud lepitusüritus jääb ära, selle asemel korraldatakse talgud“ vms.

Jutt käib siis Rainer Nõlvaku mullu sügisel öeldud mõttest, et seekordne „Teeme ära“ võiks lepitada eestlasi ja venelasi. Mingit väga konkreetset ürituseplaani ta välja ei käinud (ja sai juba sel ajal kohati võtta, et nii ebamäärane ja üldse imelik idee) ega pidanudki ju, sest see oli lihtsalt üks mõte. Nagu paljudel inimestel korraldustiimis ja väljaspool seda oli erinevaid mõtteid, mida teha võiks. Jah, Nõlvak on „Teeme ära“ algataja ja maskott ja kõige tuntum nimi, aga ta ise on kindlasti viimane, kes seda oma isiklikuks ettevõtmiseks peaks.

Ja nüüd siis keskmist sorti meediaklohming või parastus, et näe, see oli algusest peale tobe idee ja lõpuks ei saadudki hakkama. Mis sest, et arvab nii Nõlvak kui arvan mina ja ilmselt kogu meie tiim, et siinsete eri rahvuste koostöö toimibki kõige paremini läbi praktiliste koostegemiste, milleks talgupäev loob sadu võimalusi. Täpselt nagu tunamullused prügitalgud (möödunud aasta mõttetalgud ilmselt vähem, sest seal oli paratamatult oluline keeleküsimus, mis segagruppide teket pärssis).

Ma tean, et ajakirjanikud vastaksid sellele etteheitele soovitusega oma meediasuhtlust parandada: et miks siis käiakse välja selliseid tooreid mõtteid? Ja kui tegelikkuses oleks meil kõva kontroll kõige öeldu üle, siis ilmselt oleks häda, et miks tulevad tiimilt ainult mingid lihvitud PR-avaldused, et kas me siis sellist kodanikualgatust soovisime?

[Mingis mõttes seondub sellega mu jaoks seagripi teema, kui kogu aastalõpu peksti sotsiaalministeeriumit, et miks vaktsiin ikka kohal pole. Kui see siis siia jõudis, tuli välja, et ega eriti keegi selle järele mingit vajadust tunne, kuigi ei saa ju öelda, et gripp oleks möödas. Ma ei ole veel märganud, aga ei imestaks, kui nüüd ilmuvad käsitlused, et miks nii palju kallist vaktsiini telliti ja üleüldse, miks ministeerium selle teema nii üles puhus!?]

Probleem on selles, et niisugune hoiak pärsib diskussiooni üleüldse, kaasa arvatud arutelu poliitika-valikute üle, mille puudumise üle ju ajakirjandus sageli kurdab. Samas ei suuda meedia suhtuda rahulikult sellesse, et alguses esitataksegi erinevaid mõtteid, mis ei ole veel lõpuni läbi mõeldud, käib alles info kogumine – ja selleks ongi avalikku arutelu vaja. Selle asemel aetakse lugusid kunstlikult „kõvaks“, visatakse välja kõik „mõttetu pläma“, et tegu on alles esimeste ideedega ja miski pole veel lõplik („No keda huvitab?“ pööritab toimetaja silmi), ning tekitatakse vastandusi seal, kus neid üldse veel pole. Mina küll tahan, et kui ma mingi mõtte välja käin, oleks mul võimalus saada sellele erinevate teadmiste ja kogemustega inimestelt tagasisidet, mille põhjal ka oma seisukohta edasi kujundada. Ilma et ma seejuures saaksin külge sildi, et ma „andsin alla“ või „jäin kaotajaks“. Mis pagana allaandja või kaotaja ma olen, kui idee arutelu käigus paremaks saab?

[Huvitav, kas peaks selle ajaveebi „siltide“ valikusse lisama ka teema „naiivsus“ selliste kirjatükkide jaoks?]

teisipäev, 15. detsember 2009

"Tahame teha nii, et kõigil oleks hea"

Eilsel arvutivabal päeval (ei, ei olnud mingi üleilmne kampaania, lihtsalt remont) oli rohkem mahti ka paberlehti lugeda ning Postimehe leheküljelt 17 jäi silma suur reklaam, kus kutsuti toetama Koeratalu Fondi.

Tekst ühe nukralt lamava ja ühe rõõmsalt ringi tormava kutsu pildi juures oli järgmine:
Inimene kodustas koera ca 14 tuhat aastat tagasi. Paljud inimesed aga unustavad koera koju võtmisega kaasneva vastutuse. Liiga paljud koerad saavad iga päev tunda hoolimatust, hüljatust, nälga, julmust. Nad on räsitud haigustest. Nad ei saa üksi hakkama. Hättasattunud koer vajab inimese abi. Igal koeral peab olema kodu.
Koeratalu Fond on Koeratalu MTÜ poolt loodud ettevõtmine, mille eesmärgiks on koerapidamise kultuuri edendamine Eestis ning nende koerte aitamine, kellel ei ole elus hästi läinud. Tegutseme alates aastast 2007 ja oleme aidanud kümneid koeri, samuti teinud edukat koostööd teiste samas vallas tegutsevate organisatsioonidega.
Kuidas on Koeratalu aidanud hättasattunud koeri?
  • Oleme pakkunud hoiukodu ja toitu
  • Oleme ravinud ja vaktsineerinud
  • Oleme õpetanud ja sotsialiseerinud
  • Oleme otsinud ja leidnud uusi päriskodusid
Meie tahame teha nii, et teda ja teisi kutsikaid ootaks ees muretu ja ohutu elu hoolitsevas kodus.
Kui soovid aidata hättasattunud koeri ja toetada Koeratalu Fondi tegevust, saada SMS sisuga „KOER” numbrile 15151. Sõnumi maksumus on 26 krooni.
Raha kogutakse Koeratalu Fondi ning see läheb koolitus- ja ennetustööks, hüljatud koerte raviks, toidu ostmiseks varjupaikadesse sattunud koertele, ajutiste hoiukodude toetamiseks jne.

Lühidalt kokku võttes, üsna tavaline annetusreklaam. Natuke emotsioonidele rõhuvaid pilte ja juttu, põgusalt organisatsiooni kohta, annetamiseks vajalikud numbrid ja lühike seletus, mida raha eest tehakse.
Miks see mind ei pane telefoni järele haarama ning küsitud SMSi saatma (jättes kõrvale asjaolu, et ma ei anneta reklaamide põhjal, vaid organisatsioonidele, kelle tegevust ja selle tulemusi tunnen ka päris elust)?

Esimeseks puuduseks mu silmis on ebamäärasus. Olemata ise küll loomakaitsespetsialist, ei veena mind laused, et kahe aasta jooksul on aidatud kümneid koeri, pakutud toitu, ravi, otsitud ja leitud uusi päriskodusid, sest olgem ausad - see võib tähendada mida iganes. Täpselt nagu ka teade „Me tahame teha nii, et [---] kutsikaid ootaks ees muretu ja ohutu elu hoolitsevas kodus.” Küsimus ei ole ju niivõrd tahtes (eks kõigil ole ilusaid soove) kui suutlikkuses.
Seda saaks hästi näidata, tuues sisse numbreid: kahe aasta jooksul oleme enda juures hoidnud ja toitnud nii mitut koera, vaktsineerinud nii mitut, uue kodu leidnud nii mitmele jne.
Kui numbrid ei ole veel teab mis muljetavaldavad (ning väikese ja/või noore organisatsiooni puhul võib vabalt nii olla), siis pigem konkreetsed lood: meil on siin viis koera, sinu annetus tähendab, et saame üht neist kaks päeva toita vms.
Samuti: miks me usume, et meie lahendus toimib?

Teiseks ja veel olulisemaks puuduseks on läbipaistmatus. Reklaamist ei saa teada Koeratalu kontaktandmeid – ei telefoni, ei kodulehte, ei e-posti ega füüsilist aadressi, ei eestvedajate nimesid. Üsna loogiline, et reklaami ei mahu väga palju infot, aga siis tulekski anda teada, kustkohast seda infot saab.
Mina guugeldasin ja leidsin aadressi www.koeratalu.ee, ent sealgi on vaid teade, et koduleht on uuendamisel. Tõsi, e-posti aadressi koeratalu@hot.ee sealt vähemalt leiab.

See ei tähenda, nagu arvaksin ma, et Koeratalu oma tööd halvasti teeb. Pigem usun, et küllap ikka hästi, vähemalt südamega. Aga reklaamist sellest mingit tõendust ei anna ja mina küll ei söandaks kellelegi niisuguse info põhjal annetamist soovitada.
Muidugi, võib küsida, et kas 26 krooni on nüüd tõesti summa, mille andmise eel väga põhjalikult mõtlema peab. Poes kulutame ilmselt suuremaidki summasid mitu korda nädalas, ilma et alati kaaluks, kas teeme ikka kõige vajalikuma ostuotsuse. Sel juhul peaks lihtsalt meeles pidama, et nagu mõttetu ostu puhul ei süüdista me poodi (kui ta just ei ole meile teadlikult valetanud), nii ei maksa ka läbimõtlemata tehtud annetuse puhul viga küsijas näha ja hambaid kiristada, et „see oli nüüd viimane kord, kui ma kellelegi annetasin”.

Kes soovib, võib samal teemal lugeda ka üht mu mullust artiklit Ekspressist: "Kes on süüdi juhuslikus heateos?"

esmaspäev, 14. september 2009

Paks ametnik ja saladused

Toompeal avaneb aeglase kriiksatusega riigisekretäri kabineti uks. Lävel seisab tume kogu, kelle selja tagant pressib läbi vähe, ent siiski nii eredat hommikuvalgust, et riigisekretär Heiki Loodi silm ei seletagi esialgu, kes seal päikese ära varjab.

Aga ta teab, et valikuid väga palju pole – teist nii paksu inimest avalikust teenistusest ei leia. Ega ka teist nii mõõdukat, viisakat, tasakaalukat, ausat, üllameelset; võiks öelda isegi, et tarka. Ikkagi Tartust.

Ent rüütellikul ametnikul on üks viga – see kipub regulaarselt pabereid ära sööma. Eriti selliseid dokumente, kus on all tema, Heiki Loodi nimi ja kaunis allkiri. Hoogne, ent siiski konkreetne. Mehelik, ent näitab teda ka inimesena. Tõtt-öelda kehastabki see allkiri tervikuna head valitsemist, läbipaistvust, kodanike kaasamist ning õige pisut ka e-riiki.

Riigisekretäri allkiri, võib julgelt öelda, on saavutanud tänaseks absoluutse täiuse – olid tal ju viis pikka aastat rektorina töötades kasutada riigi helgemad käekirjaeksperdid. Ja hingega ametnik teadis seda paremini kui keegi teine kogu avalikus teenistuses.

Niisiis, on reede varahommik, meie paks ametnik seisab ikka uksel, kuna ta on oma vooruste kõrval pisut pikaldane, ehkki võiks juba taibata, miks ta vaibale kutsuti. See ei ole ju kaugeltki esimene kord.

Loot: Niisiis jälle?

Ametnik: Kuidas palun?

Loot: Lähetuste käskkirjad! Kuidas sa võisid?

Ametnik hakkab taipama, ent ta vaikib. Ta ju teab oma salapahet, aga nagu ikka sellistel puhkudel, kipub seda endalegi mitte tunnistama. Eks igaühel oleks piinlik. Hommikupäikese halo meie ülla ametniku ümber tõmbub õige natuke roosakaks nagu Tšehhi klaas.

Loot: Mis seal siis veel oli?

Ametnik: Puhkuste käskkirjad.

Loot: Puhkused? Miks ometi need?

Ametnik: Jäin vist lugedes mõtlema, millal ma ise viimati sain mõne vaba päeva. Isegi rahvusvahelistele konverentsidele pole enam eelarve tõttu saanud!

Loot: Ja siis? Seekord rebisid üldse siiludeks või toppisid tervelt suhu?

Ametnik: Ma ei mäleta, see juhtub otsekui transis. Andestust, härra.

Loot: Püha jumal, sa sööd teiste inimeste elusid, unistusi!

Ametnik: Ei-ei, see lihtsalt juhtus, kogemata, refleksid.

Loot: Klambrid võtsid ikka ära? Pärast hakkab pimesool veel valutama. Avalikus teenistuses keskmisest enam esinev häda.

Ametnik: Muidugi, härra riigisekretär. Ma pidin neid just skännima hakkama, aga siis hakkasid kõik paberid silme ees keerlema, tantsima ja helendama. See on nagu luupainaja, ausõna!

Tükk aega vaikust. Ametnik ise on muidugi rohkem löödud kui elunäinud Loot. Ega ta ju ei taha neid pabereid süüa, see pole nagu nälg, aga mingi ürgne tung. Selline, nagu muistsetel hõimudel, kus söödi vaenlase süda ja joodi tema verd, justkui saaks nii vaenlase väe ja tarkuse. Eluaegse reaametnikuna tundis ka tema midagi sarnast, kusagil sügaval hingesopis. Muidugi ei tahtnud ta endale riigisekretäri võimu ega kiilast peanuppu. Ametnik oli lihtsalt nii jäägitult lojaalne, et uskus: kui oma tööga niiöelda üheks saada, suudab ta saavutada ehk poolegi sellest täiusest, mis tema ülemusel, riigisekretäril endal. Tegelikult oli ta alati kahtlustanud, et küllap noorena oli ka Loot ise dokumentide magusat maitset tunda saanud.

No ja lõppeks talle lihtsalt meeldivad kirjad. E-riik ei ole talle siiani mugavaks saanud, aga just paberil kirjades on midagi õiget, igaüks räägib oma lugu, lõhnab kuidagi erinevalt, ja kuidas sa siis jätad ta üksiti maitsmata.

Lõpuks avab Loot uuesti suu: Ma mõtlesin, et sa said sellest probleemist lahti. Eleka ise tõotas mulle, et kriis on kontrolli all.

Ametnik: Jah, härra. See tähendab, ei härra. Eleka on palju Pärnus.

Loot: See vanker pidi igal juhul viimaseks jääma!

Ametnik: Vanker, härra?

Loot: No see üliõpilaste seltsi risu seal Otepääl lipuüritusel, kus sa hävitasid terve lepingu nagu paberihunt. Ei, hundist saanuks selle veel kokku panna! Mul akadeemias mehed oskasid.

Ametnik hõõgub vaikides. See leping oli just kõige maitsvam olnud. Hea pikk selline, lõhnas Tartu ja kõige muu nihukse järele, mis elus üldse veel õigesti on.

Loot: Ja siis, juba mitme aasta eest see haridusministeeriumi kantsleri asi. Kurat (ja seda sõna ei kasuta riigisekretär tihti), ma ei saanud ise ka teada, kes kantsleriks saama pidi, sest sa kugistasid need paberid eriti kähku ära.

Ametnik: Ma tõesti ei tea, mis mulle sisse läks. Ma olen ju Tartust ja ministeerium on nüüd seal...

Loot: Aga nägid, mida sa tegid oma kallile Tartule! Kes siis kiiruga kantsleriks kinnitada tuli?

Ametnik häbeneb nüüd nii, et kõrvad nagisevad. Kantsleriks tuli toona tõepoolest kinnitada üks täiesti juhuslik, vana kaubamaja tagant leitud naisterahvas. Marju või Sirje või keegi.

Loot segab vahele: ... ja siis need teenetemärgid! Millal see oligi?

Ametnik: 2006.

Loot: Aga me kõik mäletame elu lõpuni, kellele Rüütel lõpuks ordeneid andma pidi, kuna õige nimekirja olid sa nahka pannud! Arno Almannile!

Ametnik: See oli mul eriti halb aasta. Ega nimekiri enne ka suurem asi polnud, sain sellised kõrvetised, kaks päeva olin pikali ja jõin kummeliteed. Seal olid ju veel Tarmo Mänd ja Robert Närska!

Loot (mingi kaastundeta): Ja siis see SASi kiri Ansipile! Olgu Thor tänatud, et Äripäev sellele kusagilt küüned vahele sai. Me poleks kunagi teada saanud, mida nad meile Estonian Airist öelda tahtsid. Ja see oli ka alles mullu sügisel!

Ametnik (meenutades mõnusalt kütuse järgi lõhnavat kirja, kuid üritades teemat mujale juhtida): Aga me oleme ju alati välja tulnud sellest, me oleme ikkagi Riigikantselei!

Loot: No olgu peale. Te teate, mida teha. Pange seekord mingi... 75 aastat, siis oleme me kõik siit nelja tuule poole läinud. Aga ise (Loot tõstab natuke häältki) mõtlete välja Ingaga, kuidas seda jälle ajakirjanikele selgitada!

Ametnik: Äkki proovime taas seda kuritegevuse ja hirmu argumenti? Pole pärast pronkssõdurit seda kasutanudki ja Hansoni portfell on ka juba ununemas.

Loot: Tõsi, see töötab orjarahvaga alati. Laske käia, valmista salastamise käskkiri ette ja seekord, vaata seekord ma panen digiallkirja! (võidukalt)

Ametnik (pettumust varjates): Just nii, härra riigisekretär.

Loot: Ja sina...

Ametnik (pääsemisest rahunenuna, õrnal häälel): Jah, Heiki?

Mehed mõtlevad viivuks, kas nii familiaarne pöördumine oli antud olukorras ikka kohane, aga kumbki ei ütle midagi.

Loot rehmab lõpuks käega: Hoolitse vähemalt, et selle jama avastaks juba esmaspäevaks Äripäev, siis see väike Poom ei saa kirjutada enam Päevalehes. Tallolt saame nagunii, mis tolmab.

---

Kuuldes varahommikul telekast järjekordsest "salastamisskandaalist", tuli ka Heal Kodanikul lõpuks seisukoht võtta.

Viidatud episoodid põhinevad meedia korduvatel süüdistustel, kui Riigikantselei on järjekordsed avaliku huvi all olevad dokustaadid salastanud ja ma olen üsna kindel, et üsna sarnane dialoog toimus Stenbocki majas eelmisel reedel. Muud seletust sellele pole.

Lisaks heidab stenogramm valgust mitmelegi teisele avalikkuses arusaamatuks jäänud otsusele kusagil struktuurides. Hea Kodanik jätkab sarnaste paljastustega igal teisel esmaspäeval, kui millestki muust kirjutada ei ole. Jääge tuunituks.

pühapäev, 6. september 2009

Mis te sellest arvate?

Tööpõld on lai, nagu me siin Jaan Pehki (või siis hoopis Eesti Raadio meeskvarteti?) fännidena juba kolmanda blogiloo lõpetuseks tõdeme – aga samas ei rühma me sel põllul ju kaugeltki üksi. Sel nädalal näiteks meeldis mulle Urmas Jaaganti kolumn Eesti Päevalehes, kus ta räägib hästi inimlikult sõnapidamisest ja kaasamisest. Sealt leiab kaks väga lihtsat ja head küsimust iga kaasaja leksikasse: „Mis te sellest arvate?“ ja „On teil parem idee?“

Miks need on kaasamiseks head küsimused?

1. Selliste küsimustega alustades on suurem tõenäosus leida ühisosa. Valmis eelnõud kommenteerides (mis on seni levinum kaasamisviis) keskendutakse eriarvamustele ning nende üle vaieldes muutuvad need aina tähtsamaks, vaata et põhimõtte-küsimusteks, mille käigus on algne ja suur eesmärk kerge silmist kaduma. Muidugi, ongi põhimõttelisi erimeelsusi, ent mu kogemused ütlevad, et kui alustada sellest, millisena osapooled probleemi ja lahendusi näevad, osutub ühisosa sageli arvatust palju suuremaks ning hea lahendus joonistub suhteliselt kergesti välja.

2. Nad on lihtsad ja arusaadavad. EMSLis ja küllap ka paljudes teistes kodanikuühendustes murrame ikka teinekord hambaid tekstidega, mis koosnevad kantseliidist ja viidete rägastikust erinevatele määrustele, millega „tavalisel inimesel“ on üsna keeruline toime tulla. Samas on üsna tõenäoline, et ka inimestel, kes ei ole istunud kõigis peene nimedega töörühmades ega lugenud kõiki asjassepuutuvaid strateegiaid, arengukavasid ja määruseid, on olulist infot ja ideid, mida niisuguste lihtsate küsimustega nende käest kuuleb.
NB1! See on ka põhjus, miks sageli „ärgatakse“ alles siis, kui teema meediasse jõuab, mis valmistab ametnikele meelehärmi („kus te varem olite, teid ju kutsuti töörühma ja eelnõu oli veebis üleval?“). Meedia tõlgib keerulised asjad inimkeelde ja sellega suudavad väga paljud suhestuda. Paraku kipub olulisi asju ka tõlkes kaduma minema ning sellest tekib segadusi ja pingeid, mida saaks vältida, kui ametnikud ise varem asju sama arusaadavalt selgitaksid.
NB2! Selge see, et eelnõudele kehtivad teatud vorminõuded ning ega need peagi öökapilektüüri lihtsust saavutama. Aga ka neist dokumentidest on hõlpsam aru saada, kui oled saanud alustada lihtsamate küsimustega ja samal ajal kui teised. Vrd. nt. peoga, kuhu sa oled jõudnud paar tundi pärast algust ning tunned, et ei jõua kuidagi teiste juttude ja naljadega samale lainele.

3. Nad näitavad, et arutelu alles käib ja lahendusvariandid on teretulnud. Allkirjakogumisi ja kisatõstmist meedias (mis on iseenesest ju ka normaalsed demokraatliku ühiskonna juurde käivad asjad, aga viitavad juba mitte kuigi sõbralikule koostööle) põhjustab tavaliselt hirm ja usaldamatus, et muud moodi enam ei saa. Ega see hirm laest võetud ju polegi, sest eelnõu valmimise hetkeks sageli ongi põhimõttelised otsused juba tehtud. Need kaks küsimust peaksid selliseid hirme maha võtma.
NB! Tuleb aga silmas pidada, et tegu ei oleks näilise kaasamisega. Kui neid häid küsimusi esitada olukorras, kus tegelikult on otsus juba tehtud või mingil põhjusel on võimalik ainult üks lahendus, siis on tegu partnerite petmisega, mis ainult suurendab usaldamatust.

4. Nad jagavad vastutust ja aitavad luua omanikutunnet. Igaüks teab, et midagi maha teha on lihtsam kui ise paremat lahendust pakkuda. Neid meie kaht küsimust esitades on vähemalt kolm võimalust jõuda paremale tulemusele: a) niisama laamendajaid võimaldab selline ülesandepüstitus edukalt vaigistada (olen korduvalt näinud, kuidas ses olukorras avastatakse, et ega ise ei oskagi midagi välja pakkuda); b) võimalik, et arutelu käigus jõutakse sama lahenduseni, milleni ametnikud iseseisvalt või siis üksikute huvigruppidega koos, aga sel juhul peetakse seda ka „oma“ lahenduseks ning seistakse selle eest või siis vähemalt ei olda vastu; c) kõige paremal juhul tekibki rohkem alternatiive ja neid analüüsides targem otsus.

Kokkuvõttes taanduvad need suuresti sellele, et kaasata tuleb algusest peale (ja algus tähendab seda hetke, kui teemaga tööle hakatakse) ning suhelda selgelt ja lihtsalt. Ehk veel lühemalt: käituda nii, nagu tahad, et sinuga käitutaks.

Ma ei tea, kas need soovitused aitaksid Alari kirjeldatud juhtumil – võimalik, et seal tehtigi kõik nii, aga tulemust ikkagi polnud. Muidugi võib ka nõnda juhtuda. Eks me kohtasime juba lasteaias jõmpsikaid, kes leidsid, et kõik peaks ainult nende tahtmist mööda minema. Kõigil ei lähe see häälemurdega üle. Selles olukorras võib ju kontrollida pisteliselt seda allkirja-listi ning asju selgitades loota, et vähemalt arukad inimesed sinu selja taha koonduvad.

PS! Viimase teema kohta maksab lugeda ka Danieli artiklit „Milleks suhelda värdjaga?“ Uue Maailma Seltsi värskes „Väike-Ameerika Hääles“.

esmaspäev, 27. juuli 2009

Mobiliseeriv õud

Valus nõks käis läbi, kui Kärdla elektrijaamas seda lugesin. Muidugi mõtlesin kohe meie oma kuuvarjutusele ehk Hea Kodaniku ajakirjale. Vähemalt blogiga on viimasel ajal jälle hästi olnud ja nüüd oleme kõik jälle tööl nagu miilenkid. Tere, sügis.

neljapäev, 16. aprill 2009

SMS-hoolimine


Mu jaoks on see Twitter tüütu, ehkki kindlasti saab oluliseks avalikuks teenuseks, aga kui ma ka tahaks, ei suuda ajaliselt jälgida, mida Daniel, Sten või Henrik teevad ja arvavad. Eriti kui nad istuvad kõik samal konverentsil ja sealt võidu tviidivad. S.o siis kribavad arvuti või telefoniga SMSi pikkuseid mõtteid ja nende jälgijaks hakanud loevad seda.

Küll aga kasutan Google Readerit, kuhu mul jooksevad vaid blogid, nii sadakond, ja Briti sektoriuudiste alt jäi silma klikkimisväärt pealkiri: "Hugh Jackman pledges $100k to charity on Twitter". 

"Seksikaim elusolev meesnäitleja" kuulutas nimelt eile hommikul Twitteris, et annetab 100 000 dollarit ja küsis oma jälgijalt nende lemmikorganisatsioone, kellele kingitus teha. Uudise hetkel oli tal üle 30 000 lugeja, praegu vaatasin, et üle 50 000. Põhjendus pidi ka muidugi Twitterisse ära mahtuma, ehk 140 või vähema tähemärgi sisse. 

Ma jätan selle osa kõrvale, et Hugh teeb juhtumisi oma filmi "Wolverine" tutvustustuuri, ja vaatan vaid seda osa, et teadlikkus heategevusest tõuseb mühinal, aga ikka kraabib mus küsimus, kas see SMSide ja lühinumbrite põlvkond päriselt ka rohkem hoolima hakkab? Või peamegi leppima, et tohutute infomahtude juures ongi pealiskaudsus paratamatu ja puhtalt selle üle õnnelik olema, et tegelikult on annetamine lihtsam ja annetusi rohkem?

Ilmselt olen mina lihtsalt konservatiivne ja tagurlik, aga mitte ei taha sellist elu, kus kõik, mida ma lugeda ja kirjutada jõuan, mahub 140 tähemärgi sisse ning kõik valikud on mul netis ees reas, mida teen päev otsa hiirega. No ja varsti puutetundlikul ekraanil ja siis lihtsalt õhus vehkides. Viimane oleks vähemalt tervislik kontoritöö seisukohast.

esmaspäev, 6. aprill 2009

"Ma sooviksin veidi infot, palun"

Urmo "süül" lehitsesin hiljuti Andrew Keen'i raamatut "The Cult of the Amateur", mis kujutab endast ülevõimendatud ülevaadet uue meedia kasutamisega seotud üleilmsetest über-hädadest. Ja möödunud nädalal kuulasin Tallinnas Jevgeni Morozovi ettekandeid teemal "Internet: demokraatia toitja või õõnestaja?".

Nii Keen kui Morozov pidasid vajalikuks kõigile neile, kes näevad internetis kodanikuühiskonna võluvitsa, korduvalt meelde tuletada, et veebi kiputakse pigem kasutama meelelahutuseks ja enese eksponeerimiseks kui üllastel ühiskondlikel eesmärkidel nagu inimõiguste tagamine, osalusdemokraatia edendamine vms. Piiritu tehnoloogiavaimustuse eest hoiatasid Tallinnas kuulajaid ka Linnar, Sten ja Daniel.

Nende mõtetega seoses meenus mulle üks 20 aastat vana (st juhtumisi üleilmse internetivõrgu sünniaastast pärinev) BBC sketš.

See klipike võimaldab tähelepanelikul jälgijal kahe ja poole minuti jooksul kenasti kaardistada märkimisväärse hulga meie otsingukesksele "andmebaaside kultuurile" tehtavaid etteheiteid: infouputus, pealiskaudsus, privaatsfääri lagunemine, “digitaalne nartsissism” jne.

Palun vaadake nüüd selle pilguga, et verbaalne geenius Stephen Fry kehastab Internetti ning (praegu peamiselt küünilise tohtrihärrana tuntud) Hugh Laurie on Veebi Sattunud Inimese rollis:


(sketši teksti saab siit ka lugeda)

Tõsiasja, et sketši autoritel polnud õrna aimugi internetist ega "sotsiaalsest meediast" (sest neid asju lihtsalt veel polnud siis olemas), võib pidada päris jurakaks kiviks tehnodeterministide digitaalsesse kapsaaeda.

laupäev, 7. märts 2009

Las õitsta sada lille

Kahtlased arengud toimuvad. Kui aastaid on ärksamad pead rääkinud osalusdemokraatiast (Rohelised natuke radikaalsemast otsedemokraatiast), et rahvas peab rohkem hoolima, osalema, valitsejad rahvast kuulama, kaasama jne, siis viimasel kahel nädalal on täiesti mõistlikud inimesed nagu ühest suust hakanud kinnitama, et Eestile piisab täiesti toimivast esindusdemokraatiast.

Mis toimub? Võibolla need inimesed ei tea lihtsalt kodanikuühiskonna toimimisest ja kaasamisest, aga väga ohtlik tundub, kui raskel ajal keegi rahval vait käsib olla, selmet üheskoos välja tulla. Mõned tsitaadid:

Tom Ilves 24.02 Jõhvis:
Nendes riikides, kus poliitikat tehakse tänavatel, majanduses enam suurt midagi ei tehta. Seda näeme ka tänases Euroopas.
Et tu, Brute? Seni on president kirglikult kodanikuühiskonna nimel ju kõnelenud. Allar juba kommenteeris seda ka raadios.

Rait Maruste 5.03 EPLis: 
Kõrvale peaksid jääma ka igasugused üleskutsed seada kahtluse alla demokraatlik riigikorraldus, heita kõrvale esindusdemokraatia ja asendada see kas ,,valgustatud monarhiga” (O. Taal), mingisuguse ühiskondliku kokkuleppekojaga (R. Veidemann), või teadlikult lõhestada ühiskonda sildikleepimisega (stiilis ,,nemad on süüdi”).
Anonüümne juhtkirjanik 6.03 EPLis
Teine küsimustering seostub sellega, millisena näevad projekti eestvedajad oma rolli parlamentaarses demokraatias. Kas uue poliitilise liikumisena? Täiendusena parteimaastikul? Või hoopis millegi aseainena? „Võib-olla ühel hetkel ei valitagi enam parlamenti, vaid parimaid ideid,” ütles üks projekti eestvedajaid eile Päevalehele. Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik Rait Maruste hoiatas eilses Päevalehes üleskutsete eest asendada parlamentaarse demokraatia mudel millegi muuga. Sestap tuleks ka „Minu Eestilt” oodata kodanikuühiskonna aktiveerimist ja ideede andmist – see aitaks parteide seniseid vigu remontida. Mitte aga parteide asendamist.
Priit Hõbemägi 7.03 Keskpäevatunnis:
...siis tehakse 27.12 rahvahääletus. See omandab, kui seal tõesti on palju osalejaid, tohutu legitiimsuse. Misasja selle legitiimsusega siis edasi peale hakata? Meil on ju täiesti funktsioneeriv esindusdemokraatia, meil on Riigikogu, keda me küll kritiseerime, aga ta on meil olemas ja me peame teda austama. Mis me hakkame nende miljoni ideega nüüd peale, mille sada tuhat inimest on heaks kiitnud? Kuhu need asjad pistetakse? /.../ Kuidas me sisestame need poliitilisse süsteemi? /../

Mis me selle uue rahvademokraatiaga siis peale hakkame? Teatavasti Eestis on ju olemas rahvahääletuste jaoks kindel kord, ehk on sätestatud meie esindusdemokraatias see, kuidas rahvahääletuse tulemused muutuvad legitiimseks nii, et neid arvestada. Nüüd tekib massiliselt legitiimseid otsuseid, mis me nendega siis edasi hakkame tegema?
Ruu vastas arukalt, ilmselt lihtsalt tervest mõistusest, et need tuleks Riigikogu komisjonidele saata. Eks ka muude kampaaniatega kogutud allkirjad saadetakse ju samamoodi Riigikogule või valitsusele, aga jube kurb oleks, kui Minu Eesti talgutes, mille mastaabiga rahva mõtlema ärgitamist pole Eestis veel tehtud, järsku riigipöördekatset nägema hakatakse ja seda isegi mitte poliitikute poolt. Nemad ei julgeks midagi öelda ka muidugi. Austraalias, muide, ärgitati rahvas sarnasile mõttetalguile ju lausa valitsuse enda korraldusel! Mingit küsimust ei olnud, et ota, teie jaoks on ju valimiskampaaniad ja hääletuskabiinid, ärge vahepeal tülitage.

Kui me puhtalt endi valitud esindajate usaldamise peal peaks toimetama, poleks ühelgi omavalitsusel kohustust ju mingeid planeeringuid avalikule arutelule panna, minul poleks õigust öelda, kui mu maja taha karjäär või maantee tehakse, ministeerium ei peaks MTÜsid puudutava seaduandluse muutmisel EMSLi arvamust küsima jne jne - sest ma olen valimas käimisega andnud ära õiguse ise end esindada! See on ju absurd, aga nähes Minu Eestis ohtu demokraatiale, jõuame just niisuguste olukordadeni ja vat SEE on tõepoolest oht demokraatiale.

Veel kurvem oli, et härrad Kukus lihtsalt mõnitasid Eesti rahvast mu arust, et nii kui tundlevatele massidele anda õigus midagi otsustada, keeravad need riigi pea peale, kehtestavad surmanuhtluse, toovad sõdurid Afganistanist koju jne. Ruu meenutas muigvelsui veel ka TOMi ja Hõbe muheles kaasa. Tänasest osalusportaalist nad muidugi ei tea.

Rein Kilk ütles minu arust lausa otsesõnu, et tema ei taha ka kodanikuna midagi rohkemat ise ja üheskoos teha selles ühiskonas kui paar kanti prügi koristada, kuna see on "lihtne ja selge" ning sellel "oleks Eesti jaoks isegi suurem tähendus kui järjekordne katse demokraatlikku süsteemi muuta". Arvamusliidrina ei tohiks Kilgi-onu mu arust küll niisugust mõttelaiskust propageerida. See on lihtsalt vastutustundetu, kui mitte põhiseaduse vastane. 

Ma ei näe, et nii palju kodanikuühiskonna vastaseid seisukohti kuidagi majandusvajutisega seonduks, nii et kust see kõik järsku tuli siis? Võibolla on see muidugi loogiline reaktsioon - massid on ju juhitamatud ja neisse peabki ettevaatlikult suhtuma. Kindlasti ei tohi selle hirmu käigus aga jutlustada, et rahvas ongi loll ja kui nad kokku tulevad, on see oht demokraatiale. See kõlab aastal 2009 juba.. nagu Lukašenka.

Üks valitsus on sellise kampaania veel läbi viinud, millele Kilk ka vigase tsitaadiga viitas. Nimelt esimees Mao, kes kuulutas teadupoolest 1957. aastal, et kunsti, kultuuri ja natuke ka sotsialismi arenguks laseb ta õitseda sajal lillel ja võistelda sajal koolkonnal. Tegelikult pistis ta oma teistimõtlejad ju pokri ja kahtlustati, et liikumine oligi selleks, et nad kapist välja tuleks ja kätte saadaks. Nähes, kui palju kriitikat laekus, lõpetas Mao muidugi kähku oma kampaania ära.

Minu Eesti saab igatahes üks ütlemata huvitav aktsioon olema. 

Lõpetuseks Hando Runneli tsitaat tänasest AKst:
Tõsi, on selliseid saarekesi, kus inimesed usuvad üksteist, usaldavad üksteist ja püüavad üksteist kõlbelises plaanis inimestena hoida. Kuid valdavad on bürokraatlikud mehhanismid, kus ühed juristid mõtlevad välja leppe ja teised juristid tulevad ja hakkavad uurima, kuidas lepet rikkuda. See on valelikkus, mis on valdav. Meie põhiline patt on valelikkus

esmaspäev, 23. veebruar 2009

Eesti magusapoliitika – vastuolude sasipundar või kokkulepete kogum?

Mõista-mõista, mis see on: "džemmi koostis- ja kvaliteedinõuetele vastav toode, mille lahustuva kuivaine refraktomeetriga määratud sisaldus on vähemalt 40 protsenti"?

Vihjena olgu öeldud, et sellise mõistatuse võib leida Vabariigi Valitsuse 30. aprilli 2004 määrusest nr 170, mis kannab pealkirja "Džemmi, želee, marmelaadi ja magustatud kastanipüree koostis- ja kvaliteedinõuded ning märgistamise erinõuded".

Kummalise sõnamõistatuse õige vastus maitseb Headele Kodanikele hästi – see on moos.

Ei usu, et ministrid või isegi selle määruse sõnastuse ette valmistud asjatundjad kodus moosipurki avades selle kahtlemata täpse, kuid keeruka definitsiooni üle juurdleksid. Moos on mõeldud ju söömiseks, mitte õiguskeeles formuleerimiseks!

Kuid lisaks moosile huvitavad Häid Kodanikke vahel ka asjad, mida süüa ei saa, ning mille nimetamiseks kasutatavad sõnad vajavad lausa hädasti täpsemat selgitamist. Eesti keele instituudi direktor Urmas Sutrop juhtis Eesti Päevalehes (09.02.2009) tähelepanu ühele neist:
"Ega me ikka enne ingliskeelsetel sõnadel politics ja policy vahet tegema hakka, kui meil nende sõnade taga olevaid mõisteerinevusi vaja ei lähe. Neid kahte sõna aitaks lahus hoida, kui me ei püüaks neid tõlkida üks-üheselt samatüvelistena. Las poliitika, poliitik ja poliitiline jäävad, aga policy võib olla lihtsalt tark ja mõistlik juhtimine või tegevuskava."
Hea Kodanik teritab alati kõrvu, kui keegi kasutab sõna "poliitika". Mida peab ütleja silmas?

Kas ta mõtleb erakondade liikmete, poliitikute konkurentsi juhtpositsiooni, see tähendab rahvaesindaja – riigikogu, linna- või vallavolikogu liikme staatuse pärast? Selles mõistes poliitikast (politics) kõneldes on tähelepanu keskmes enamasti vastasseisud ja vastuolud – erakondade ja nende liikmete omavahelised suhted, nende konkureerimine valijate tähelepanu pärast, peatumatud valimiskampaaniad, koalitsiooni ja opositsiooni vägikaikaveod.

Või ehk kõneldakse hoopis võimu teostajate poliitikast kui teatud tegevuskavast (või ka teadlikust tegevusetusest) mingis ühiskonnaelu valdkonnas? Sel juhul räägitakse poliitikast (policy) kui kokkulepete kogumist, mille osaks on ideaaljuhul ratsionaalsed, loogilised argumendid ning sihiks parem elukorraldus. Näiteks valitsuse moosimääratlus on osa Eesti magusapoliitikast – džemmi, marmelaadi ja muud taolist kraami puudutavatest riiklikest või koguni rahvusvahelistest kokkulepetest.

Nii nagu Heal Kodanikul läheb vaja maiustamiseks moosi, on tal riigiasjust mõeldes ning kõneldes tarvis tunda sõna "poliitika" taga olevaid mõisteerinevusi. Sest vastuolude sasipundar ja kokkulepete kogum erinevad teineteisest enamgi kui džemm ja moos, kuigi seda ei saa refraktomeetriga määrata.


* See sissekanne Hea Kodaniku ajaveebis on pühendatud Eesti Vabariigi 91. sünnipäevale.

neljapäev, 15. jaanuar 2009

DINGO, MANGO, BONGO ja sõbrad

Kolmanda sektori hardcore'i harrastajatele on see muidugi käkitegu, aga normaalsed inimesed pangu end proovile, mida nad saavad aru lausest „arutasime hiljuti EMSLi, VTA ja MAKide inimestega, kuivõrd KÜSK, VÜF ja TOF pärast BAPPi lõppu EKAKi ja KATAt ellu viia aitavad“. Kes saab aru, palju õnne, küsige endale präänik... SiMi valvelauast ning asugem järgmise taseme kallale: inglise keel.

2006. aastal esines ühel... ee... KUAKi korraldatud konverentsil Helsingi Ülikooli professor Norbert Götz, kelle jutust jäi mulle meelde kolmanda sektori organisatsioonide ingliskeelsete akronüümide ülevaade ning nüüd leidsin (aitäh Tanel V-le abistava vihje eest!), et ta on oma töö mullu ka ajakirjas European Journal of International Relations avaldanud. Nii et palun väga:
  • NGO ehk non-governmental organization (vabaühendus), aga ka new great organization (uus superorganisatsioon) või never good organization (alati rahulolematu organisatsioon)
  • GONGO ehk government organized NGO (avaliku võimu poolt kas otseselt või kaudselt, avalikult või varjatult juhitav nö. valitsusväline organisatsioon)
  • INGO ehk international NGO (rahvusvaheline vabaühendus)
  • QUANGO ehk quasi-NGO („justkui“ vabaühendus, organisatsioon, kel on mingeid vabaühenduse tunnuseid, aga päriselt seda ta ikka pole)
  • PANGO ehk party-affiliated NGO (erakonnaga seotud vabaühendus)
  • DINGO ehk donor international NGO (rahvusvaheline raha jagav vabaühendus)
  • DONGO ehk donor organized NGO (rahastaja või rahastajate loodud/juhitav vabaühendus)
  • BINGO ehk business interest NGO (ettevõtlusega tegelev vabaühendus)
  • BONGO ehk business organized NGO (ettevõtte või ettevõtete loodud/juhitav vabaühendus)
  • MONGO ehk my own NGO (nö. ühemehe-vabaühendus)
  • MANGO ehk manipulated NGO (manipuleeritav vabaühendus)
  • PINGO ehk public interest NGO (avalikes huvides tegutsev vabaühendus)
  • RINGO ehk religious international NGO (rahvusvaheline religioosne vabaühendus)
  • FLAMINGO ehk flashy minded NGO (rikkurite toretsev vabaühendus)
Seda kaugeltki mitte lõplikku loetelu vaadates tundub vaid imelik, et sarnast kasutust pole leitud kenale sõnale TANGO. Teadaolevalt on see siiani üksnes Tuvalu ja Tansaania vabaühenduste katusorganisatsioonide nimi.

esmaspäev, 5. jaanuar 2009

Imperiuse needus internetis

Ammu olen tahtnud jagada head näidet noorsootööalasest konverentsist "Noorsootöötaja leitud küberdžunglist", mis möödunud aasta novembris Tartus toimus. Mitte ainult seepärast, et seal olid väga head moderaatorid (EMSLi esindaja sealhulgas ;)), aga ka järgnevatel põhjustel:
  • Konverentsi teema - e-noorsootöö - on uuenduslik ja oluline
Seda mitte (ainult) noorsootöö mõttes, kuidas noori rohkem arvuti tagant ära saada ja neid jalgpalliklubisse suunata. Konverentsilt jäid meelde väga kasulikud ja lihtsad nõuanded: kui on oht, et noor oma toas arvuti taga liialt kapseldub, tasub arvuti tõsta elutuppa; kui kardate, et interneti tõttu eesti keel ja meel hääbumas, võiks enam utsitada tegema eestikeelseid sissekandeid nii wikipediasse kui ka youtube'i; kui kaalute uue kodulehekülje tegemist, mõelge veel korra, on see ikka mõttekas või tasub kasutada juba olemasolevaid võimalusi (meeles tasub pidada ühe mu lemmikmehe (ma hakkan neid ka varsti sildistama!) Henrik Roonemaa märkust konverentsi kokku võttes: "Info on nagu vesi: ta voolab sinna, kuhu tal on kergem minna.)
  • Konverents oli imeliselt korraldatud
Armsad lugejad, kes mu lugu EMSLis teavad, saavad mu kirest aru. Hästi korraldatud konverents on haruldus. Kinnitust leidis tõsiasi, et oma jõududega tehtud sündmus mõjub palju soojemalt ja isiklikumalt kui mõne frensi pintsakutes vastuvõtulaud. Ja kuigi ma olen öelnud rohkem kui neli korda, ei väsi ma kordamast: ettepanek konverentsi moderaatoriks hakata saabus mu postkasti äraütlemist mittevõimaldava ideaalilähedase kirjana, päriselt! Kummardus korraldajatele!

Ja lõpuks jagan konverentsil elluviidud lahedat ideed, kus osalejatel paluti jagada õpetliku sisuga youtube'i videosid. Korraldajatele laekus linke poolfilosoofilistest mõtisklustest ja tantsuõpetusest noorte endi tehtud videojuppideni välja. Kindlasti on videod vaatamist ja edasisurfamist väärt, kasvõi inspiratsiooni mõttes.

Pehme ja karvase aparaadi segadus

Kahe-kolmeaastane laps kipub vahel kasutama värskelt omandatud sõnu moel, mis teeb täiskasvanutele palju nalja. Näiteks “kiisu” võib tal tähendada mitte ainult kassi, vaid ka koera ja kõiki teisi neljajalgseid olendeid ning “isa” kõlbab kasutamiseks iga mehe kohta.

Põhjus on sel muidugi lihtne – lapse sõnavaras lihtsalt ei leidu kõikide nende jaoks veel erinevaid nimetusi. Aja jooksul lapse sõnavara rikastub ning üha rohkem loomi saavad tema kõnepruugis oma õige nime.

Eesti Vabariik on veel nii noor, et selle kodanikel juhtub riigiasjust rääkides sarnaseid “apse”. Ajakirjanik Andrei Hvostov juhtis Eesti Ekspressis tähelepanu ühele neist:
“Minister ega riigikogulane pole “ametnik”, aga nii hämmastav kui see esmapilgul ka ei tundu, rahvasuus on nad üks ja seesama – nimelt pole suurem osa rahvast taasiseseisvunud Eesti koolis õppides ühiskonnaõpetuse tunde saanud.”
Rahvasuus – ja seda võimendavas ajakirjanduses – võidakse pikemalt kõhklemata lugeda riigiametnike hulka nii gümnaasiumi direktor, kellele heidetakse ette ametiauto kasutamist isiklikuks otstarbeks, notar, kes tegeleb tähtsate dokumentidega (järelikult on ametnik!) kui ka panga teenindussaalis töötav teller (pangaametnik on ju ka ametnik!). Ühed pehmed ja karvased kõik!

Seepärast on keerukas hinnata, kuidas kujunevad meie inimeste arusaamad Eesti riigiametnike usaldusväärsusest ja asjatundlikkusest.

Riigist ja riigiametnikest kõneldes kasutatakse sageli “aparaadi” või “masina” metafoori, räägitakse riigimasina juhtimisest, õlitamisest, hammasratastest, hoobadest. Mida sellest arvata?

President Lennart Meri ütles tosina aasta eest, kui Eesti avalik teenistus loodi, oma uusaastakõnes:
“Ametnikkond on igas riigis niisama oluline, nagu hammasrattad kellavärgis. Kuid kella me ei muretse ometi hammasrataste pärast, vaid selleks, et õiget aega teada, et oma aega õigesti hinnata.”
President Toomas Hendrik Ilves lausus viimasel riigiametnike foorumil:
“Eesti riik jääbki tuhandete inimestega mehitatud ja miljardeid kroone neelavaks liiga suureks ja liiga kalliks masinaks, kuni osad meie kaaskodanikest ei taju riigi ja kohaliku võimu tuge või kohalolekut.”
Mõlemad annavad meile mõista – Eesti väiksus teeb tegelikult võimalikuks selle, et me ei pea mõtlema ega rääkima oma riigist kui keerukast masinavärgist või aparaadist.

Väikses ühiskonnas on ametnikul võimalik jõuda iga inimeseni, õppida tundma tema vajadusi ning pakkuda parimal moel tema ootustele vastavat avalikku teenust. Ja igal Eesti elanikul on võimalik tutvust teha oma riigi teenistuses olevate ametnikega, kaaskodanikega, kes, nagu elu näitab, ei ole tegelikult “aparaadid”. Selleks läheb tarvis üksnes head tahet.

kolmapäev, 24. detsember 2008

Kodanikualgatus vs massiliikumine

Esiteks peab märkima, et eluterve valik on teevekolmel: jõulupühade ehk söömise ja muu agoonia ajal näidatakse telkust kolmel õhtul Die Hardi, ja kui meeled taastunud (keegi veel elus) on, siis alles laubal-pühabal saab iga-aastase Notting Hilli ja Love Actually nutulaksu.

Teiseks avastasin kava.ee ülaservast mõtteterad. Sihuke õnneküpsis on meie maal üsna tavatu ja mida rohkem ma neid klõpsisin, seda enam tundus, et tegu on puhta irooniaga tänapäeva massimeedia (ja nendesamade aforismidegi) pihta. No a la, et telekavaataja ometi mõistusele tuleks ja seda sitta omale sisse ei luristaks iga jumala päev. Mõned näited:

Selles elus vajad sa rumalust ja järjekindlust - siis on edu tagatud.
Mark Twain

Selge mõistuse esimeseks eelduseks on enamike arvamusega mittenõustmine.
Oscar Wilde

Elu õpetab vaid neid, kes sellest õpivad. Belinski

Kogemus on kamm, mille elu kingib kiilaspäiseks jäänud inimesele. Judith Stern

Vaikimine on rumalate voorus. Sir Francis Bacon

Kõne on mõistuse peegel. Seneca

Kurjuse võidutsemiseks piisab heade inimeste tegevusetusest. Edmond Burke

Tüütus on inimene, kes räägib siis kui ta peaks kuulama.
Ambrose Bierce

Juhtidel veab, et inimesed ei mõtle. Adolf Hitler

Aga ikka krt vahime ja lähme lausa reaalsussõudesse osalema. Jäin seepeale mõtlema, et oi kuidas tahaks iga natukse aja tagant, et suurem hulk rahvast millegi poolt v vastu välja astuks, aga mass jääb ju ikkagi massiks, ehk muutub väga kiiresti rumalaks ehk manipuleeritavaks, nagu Hitler tabavalt märgib, ning see polegi enam see. Lahendus? Ikka toosama vist, et rohkem inimesi arukamaid valikuid jooksvalt teeks, mitte vaid kampaania korras, mis ei näita päriselt hoolimist. Siiani kipuvad masside jooksvad valikud üha tasalülituma ja paljus just teleka pärast.

Kes moraalist ja tõtt-öelda mu ahastuse mõttetusest veel aru ei saanud, siis temalegi pakub kava.ee oma tera:
Naera ja maailm naerab sinuga. Nuta ja sa nutad üksinda! Rahvatarkus
PS Vabandust, TV3, sinu (sisseostetud) toodangut ma isegi vaatan vahel. Kanal2 on pigem see, mida ma igal teisel loengul ja koolitusel näiteks toon kui halva kodaniku põhitoiduse.

teisipäev, 9. detsember 2008

Tundlevate masside kiuste

Ikkagi veel harva saab kohtumistel riigiametnikega nautida nende mõistlikkust, inimlikkust ja tervet meelt just sellises komplektis. Paari nädala eest nn Vabaduse puiestee mõttekojas sain järjekordse positiivse laksu, kuuldes ja nähes peamiselt Mihkel Oviiri ja Ülle Madise näitel, kui pagana mõistlik, selge ja tõhus on meie Riigikontroll, nii sisult kui retoorikalt. Mitte mingit ametnikulikku vahtu, ümarjuttu või muud mudru – ma sain kõigest aru ja toetasin nii mitmel käel, kui mul vähegi on.

Veel rohkem imetlust väärib see, et tegu pole vaid Oviiri laamendamistega Riigikogu ees, vaid ka nende audiitorid räägivad üsna ametlikus ettekandes sellist keelt, millest normaalsed inimesed aru saavad ja lähtuvad oma seisukohtades päriselt aust, häbist, südametunnistusest, õiglusest jne. Ja see pole populism mu arust, vaid ainuvõimalik tee, kuidas riik ja rahvas teineteist mõistaks ja sama asja ajaks. Poliitikud peavad seda muidugi kohe plaaniks, kuidas riigikontrolör (või õiguskantsler) kandideerima hakkab ja nende saia otsast järama...

Postimees mainis mõne aja eest, et Riigikontrolli kooskõlastus ATSile oli „värvikas“. Mis kuradi „värvikas“ või „reljeefne“, nagu öelda armastakse nüüd sambakamba poolt – nii see peabki käima, asju arusaadavalt seletama, mitte kõik nurgad maha lihvima; ja selle ümber ei tohiks loll meedia lamenti lüüa, vaid peaks toetama! Tõsi, Riigikontrolli retoorika puhul on näha Toomas Mattsoni kätt, aga seegi pole halb, vaid tõestab pigem, et pole need riigiasutuste PR-üksused midagi nii lõputult kasutud kui lollidele sõimata meeldib.

Mõned Riigikontrolli/Oviiri stiilinäited, mis ka meediast läbi käinud:

Kindlasti aitab paindlik süsteem kaasa sellele, et riigi teenistuses oleksid säravad tegijad, mitte hallid olijad. Rõhutan, et inimeste kvaliteedist ripub ära riigi kvaliteet. Loodan, et inimesed, kes on seatud-kutsutud laiemalt sõnumeid edastama, leiavad endas jõudu seda lihtsat tõde senisest otsekohesemalt selgitada. Loomulikult võib olla tundlevatele massidele meelepärane, kui riigi teenistuses üldse kedagi poleks, kuid see on küsimus riigi toimimisest ja väärikusest. Ma mõistan, et osale inimestest jääb igavesti arusaamatuks, miks maksta soolast hinda Viini Filharmoonikute kontserdi eest, kui sama lugu võib esitada kohalik külakapell või süldibänd. Või miks kuulata Manhattan Transferi jõulukontserti, kui kohalikus karaokepubis inimesed samu lugusid laulavad ja muide täiesti tasuta. Avalikku teenistust reformides on Eesti tegelikult samasuguste valikute ees. Ja mina küll ei taha külakapelli ja karaokejorina tasemel riigiteenistust. See on küsimus Eesti riigi tõsiseltvõetavusest ja väärikusest.
(„Avaliku teenistuse seaduse“ eelnõu kooskõlastuskirjast)

„Eestis on töötajate ja pensionäride suhtarv praegu ebanormaalne ja see näitaja üha halveneb. Ja kui ettevõtjad ütlevad, et see on tee sohu ning tuleks tõsta pensioniiga, on kohe tohutu kisa lahti.“

„Sattusin kord kohalikust lehest lugema ühe vallajuhi arutlust, et siis pole ju sel vallal mõtet, kui kool kinni pandaks. Vastaksin sellele vallajuhile – ei olegi mõtet.“

„Eestis on devalveerunud juba ainuüksi kõrgkooli mõiste, rääkimata sellest, et nad on osalt muutunud halli keskpärasust tootvaks vooluliinivabrikuks.“

„Saadagu ometi aru – küsimus ei ole vaid selles, kas omavalitsusi on 15, 60 või 200. Eestis ei ole ei füüsilist ega intellektuaalset kapatsiteeti, et omavalitsused olemuslikult suudaksid neile antud funktsioone täita. Küsimus ei ole rahas. Seda kõike tõestab lugematu hulk materjale, mida ma ei kavatse hakata ümber jutustama. Praktika näitab – me võime oma audititega tõestada, et öösel on pime ja parimal juhul paistab vaid Kuu, aga siis kostab ikka kuskilt hääl, mis ütleb, "aga meil paistab ka öösel päike".“

Kursavend Mart Normet mainis hiljuti raadios, et Marju Lauristin on Eesti kõige targem inimene. Võimalik, kuigi ma ise olen meie professorit pidanud pigem Eesti kõige targemaks naiseks. Viimaste aastate kogemus ütleb igatahes, et Ülle Madise on Marju staatusele minu silmis väga lähedal. Lihtsalt nii pagana arusaadav, tabav ja vaimukas, et ma hoian iga kord heldimuspisaraid tagasi teda kuulates. Ehk ei hakka Ülle väärikamas eas omale ka selliseid lahmimishetki lubama, millega Marju ajuti libastub, või teeb teadlikult. No vaadake Chomskyt...

Lõpetuseks jääb soovida Üllele õnne ülehomse sünnipäeva puhul ja et oleks rohkem selliseid ametnikke, kes oskavad ja tahavad ka inimesed ja kodanikud olla, mitte ei lähe nüri vooluga kaasa neid rolle vastandades! Poliitika, nagu me seda Eestis tunneme, keerab nagunii hulga häid inimesi ja ideid perse; nii et mu panused on edaspidigi ametnikel, kuni sellisi väikseid päikseid leidub.

kolmapäev, 3. detsember 2008

Elukakskendneli

Ökoloogilise jalajälje seisukohalt on see muidugi kohutav ja tõenäoliselt sünnime me seetõttu järgmises elus jääkarudena, kelle jalge alt poolus ära sulab – igatahes tegime vahetuse, et mina Tallinnasse, Alari Londonisse, kus ta neil päevil osaleb GuideStari kohtumisel. GuideStar on andmebaas ja aruandlussüsteem, tänu millele on mul näiteks briti vabaühendustest märksa parem ülevaade kui Eesti omadest. Ja üks EMSLi unistustest on, et ka Eestis oleks sarnane andmebaas, ehkki riigiametnike silmi ei ole me veel suutnud selle mõttega särama panna. Aga see on eraldi teema.

Igatahes märkis Alari, jätkuna mu möödunudnädalasele Sergeanti-postitusele, et ühes eilses ettekandes oli teemaks tulnud Ungari Superstaari-saade, mille vist tänavu kevadel võitis keegi mustlaspoiss. Mille puhul tekkisid samamoodi tõsised leerid ja paljud noored tunnistasid, et selle roma poolt hääletamine oli esimene kord, kui nad tundsid, et osalevad milleski Suures!

Mis tuletab meelde Riigikantselei-Hille juttu ametnike kaasamiskoolitustel, et kui tahes olulised neile nende arengukavad ja eelnõud ei tundu, rahvas huvitub ikka enne elu24-st (moraal on siis see, et ka nende eelnõude puhul tuleb arusaadavamalt välja tuua, miks need olulised on). Minusugusele omnivoorile, keda postimees.ee esiküljel ilmuvad pealkirjad nagu „Lauri Pedaja kreemitab end alati pärast duši all käimist“ ei aja ahastama, vaid itsitama (lõppeks on see ju samasugune pilguheit eksootilisse maailma nagu Lévi-Straussi „Nukker troopika“, mis omakorda ei tähenda, et ma ennast ei peseks), tundub see muidugi täiesti normaalne.

Novembrikuisel riigiametnike foorumil tegin katse elu24 ja kaasamisteemat ühendada, kui rääkisin kaasamisest avalike teenuste kujundamisse ja elluviimisse. No nüüd, nende näidete valguses, tundub muidugi, et pladistan lihtsalt peavoolus – et sellised teleshow’d ongi lähim, kuhu me demokraatiale ja osalemisele saame. Aga mu ettekanne oli siis selline:

Üldiselt räägiti foorumil palju sellest, kuidas tulla toime olukorras, kus ametnikke jääb vähemaks ja samas nõudlus kvaliteetsete avalike teenuste järele üha kasvab. Minu jaoks muidugi ongi lahendus teenuste kasutajate ja kogukondade suurem osalus. Kõikvõimalikud standardid ja e-lahendustele üleminekud, on loomulik ja neid peab tegema, aga see on siiski suhteliselt kosmeetika, mitte revolutsioon. Võtmeküsimus on ikkagi see, kuidas tekitada omanikutunnet ja valmisolekut teistelt nõudmise asemel ise rohkem tegutseda. Ja need lahendused on kodanikuühiskonnas, mitte kitsalt avalikus sektoris.

kolmapäev, 26. november 2008

John Sergeanti demokraatia

Albioni lõppenud nädala esiuudis ja demokraatia proovikivi oli 64-aastase endise poliitikakommentaatori John Sergeanti lahkumine saatest „Tantsud tähtedega“. Tegu on mehega, kes kajastanud Vietnami sõda, pinninud Margaret Thatcherit ning kelle tantsuoskus... No kes saab aru koodkeelest „12 punkti tšatša eest“, see saab. Ühes saates oigas kohtunik, et kui võiks, annaks ta nulli, sest tantsuliselt „oli kõik nii vale“. Ning mina sain nüüd tänu neile kajastustele inglise keeles selgeks sõnad nagu ’töntsakas’ ja ’vusserdis’.



Ent pingutasid kohtunikud mis pingutasid, vaatajate häältega püsis Sergeant saates nagu vai. Ja ilma naljata, pruukis mul eelmisel nädalal BBC-d vaatama hakata kui hiljemalt 10 minuti jooksul oli pilt tantsusaalis: nädala algul küsiti, et kaua veel; kolmapäeval kutsus ta kokku pressikonverentsi, et teatada oma loobumisest („On tekkinud oht, et ma võin saate ära võita, ja sel juhul läheks see nali juba ka minu jaoks liiale“); neljapäev-reede arutati, kas ta äkki ikka oleks pidanud jätkama, ning laupäeval tegi ta siis oma viimase valsi, mis andis põhjust kogu lugu uuesti läbi käia. BBC sai päevaga 2094 protestikirja tema lahkumise pärast (olles eelnevalt saanud 377 kirja, et miks Sergeant ikka veel saates on), tänavaintervjuudes kurtsid inimesed, et „ta on ju eluaeg demokraatiast rääkinud, kuidas siis nüüd nii...!“ Facebookis on loodud grupid nagu „Boikoteeri tantsusaadet kuni John tagasi tuleb“ ning „Ma armastan Sergeanti ja tahan teda oma vanaisaks“, ligi 50 000 inimest on käinud veebilehel www.bringbackjohn.co.uk. Ning kui tundub, et see on juba üksjagu jabur, siis palun väga, ka ettevõtlusminister lord Mandelson tegi avalduse, et Sergeant peaks ikka jätkama („So far, the prime minister has yet to comment publicly. He and his wife, Sarah, are known to prefer X Factor,“ lõpetas Guardian oma uudise.)

Igatahes taksojuht, kes mu Gatwicki sõidutas (kus ma siis veel õhtu ja pool ööd lumisest Eestist mitte lahkuda tahtnud lennukit ootasin), arvas, et vaatajad soovisid lihtsalt kohtunikele (Süsteemile!) koha kätte näidata – et säh teile oivalisi fleckerleid ja ülakehaliine, eat this! Selline meediajastu klassiviha. Ja mida see õpetab meile demokraatiast?

kolmapäev, 19. november 2008

Ahelreageerijad Londonis: John

Tänaste lõunapausi intervjuude täheks sai tänavalehe Big Issue asutaja John Bird, kes õgivatele pläkutajatele korraga käratas: „Kurat võtaks, jääge vait! Meil on siin vaja maailma päästa!“ Mõni ilmselt tõmbas spagetid kurku, aga tõepoolest, tähelepanu oli saavutatud. „Kes sa selline oled?“ hüüdis keegi publiku seast. „Ma olen see ülbe mölakas Big Issue'st,“ vastas John, „ja ma olen selline seepärast, et meil on kuradi vähe aega jäänud, kümne aasta pärast võib see maailm omadega täitsa perses olla.“ Sümpaatne.

John rääkis muu hulgas sellest, kuidas ühenduste rahastamine ei aita nendevahelisele koostööle kaasa, vaid muudab nad omavahel pisku pärast võitlevateks konkurentideks, samas kui sotsiaalse ettevõtluse mudel loob olemasoleva ümberjagamise asemel uut väärtust. Rääkis, kuidas teda ajavad närvi bräädpittid ja madonnad, kes otsustavad, et nüüd on hulk raha kokku aetud ja teevad maailmapäästmiseks omanimelise fondi, kuigi sarnaste asjadega tegelevad samal moel juba niigi paljud, nii et uue organisatsiooni loomise asemel võiks olemasolevatega töötada või siis mingi uus lähenemine leida. No ja seda teavad ilmselt kõik, kuidas Big Issue võlu seisneb just selles, et ta ei anna kodutule mitte toetust (abiraha, suppi, öömaja), vaid töö, et ise oma olukorda parandada.

Asendasin oma peas sõna „kodutu“ sõnaga „vabaühendus“ ja mõtlesin näiteks poliitikate kujundamisele (vabandage, mul on sõltuvus, ma ei saa ühtegi artiklit kirjutada seda teemat puudutamata) – kui palju potentsiaali omanikutunde loomisel oleks selles, kui pelgalt kaasamise asemel antakski ühendustele ja kogukondadele olulistes küsimustes vastutus heale lahendusele jõuda. OK, see ehk ei pea kohe olema riigieelarve, alustaks millestki lihtsamast ja lähedasemast, aga võtmeküsimus on just võimalus vastutada, ja mitte üksnes selle eest, et lihtsalt oma asjad õigeks ajaks korrektselt ära teha (kodutu puhul oleks analoog siis õigel ajal ja kainena varjupaika, supikööki või abirahale järele minna), vaid et leidagi ettevõtja kombel kõige paremad töötavad lahendused.

John meeldis mulle väga. Isegi kui muud poleks olnud, siis milline endine ajakirjanik saaks jääda külmaks, kui John ise järgmiseks üht noort Prantsuse filosoofi intervjueerima asus ning alustas: „Ütle, Niccolo... mulle meeldib kutsuda sind Niccoloks, sest... noh, see on su nimi...“

neljapäev, 13. november 2008

Kellel on vaja füüsikat ja kaasamist?

Eksole - kui ametnikele mõeldud kaasamiskoolitustel (tänavuse kaheksanda ja ilmselt viimase teeme 27. novembril ning seegi grupp on juba täis, suurepärane) on küsitud, et kas tõesti see kaasamine on siis ikka kõikide ministeeriumide jaoks vajalik teema, olen öelnud, et jah, kõikide, et no VÕIB-OLLA kaitseministeeriumil on ehk tõesti vähem niisuguseid teemasid, kus kaasavaid otsuseid teha. Ja millega algas eilne päev? Teen hommikusöögi kõrvale teleka lahti ja Terevisioonist tuleb uudis, et algasid rahvakoosolekud laskepolügonide keskkonnamõjude arutamiseks. Ning hiidlased kurtsid, et kõige enam on neid häirinud just kaitseministeeriumi üleolev suhtumine kohalikesse inimestesse ja nende mitteinformeerimine.

(Tuletab meelde kooliaega, kui õpetaja üritas veenda, et füüsikat läheb kõigil elus vaja, ning ma ajasin vastu, et mina lähen ajakirjandust õppima ja seal pole füüsikaga mingit pistmist. No ja siis algas teleajakirjanduse kursus läätsede ja optika ning raadioajakirjanduse kursus raadiolainete õppimisega. Õpetaja muheles seda kuuldes heameelest ning lubasin tal seda edaspidi kõikidele tulevastele minusugustele õpetuseks tuua. Nii et jah, olgu see siis nüüd ametlik: füüsikat ja kaasamist läheb vaja absoluutselt kõigil.)

Aga eilne päev tõi kaasamise teemal veel selliseid uudiseid, et noorteühendused tuletasid valitsusele meelde kaasamise hea tava kinnitamise vajalikkust ning valitsuse kommunikatsioonibüroo direktor kinnitas, et kaasamise heast tavast tuleb lähtuda järjekindlalt.

kolmapäev, 5. november 2008

Absurdiklassikast

Reedel kärajatelt (mis küll Inglise Kolledži aula akustikat arvestades kujunesid pigem kõlajateks) naastes oli mahti viimaste päevade uudised üle vaadata. Hea küll, võib-olla see on sama sisukas küsimus nagu härra Smithil "Kiilaspäises lauljataris", kes ütleb abikaasale, et ta ei saa aru, miks ajalehtedes tuuakse ära surnud inimeste vanus, aga mitte kunagi vastsündinute oma – aga ikkagi: miks jõuavad poliitikud niisuguste tõdemusteni üksnes tagantjärele? Minu isiklik poliitiline mälu ulatub vanuse pärast kusagil 90. aastate keskpaika ja ma olen sarnast juttu kuulnud pärast ebaedu Isamaalt, Koonderakonnalt, Mõõdukatelt, Res Publicalt... Keskerakonnast ei tule meelde, nemad vist pigem leiavad põhjuse alati teistes, ning Reformil pole märkimisväärset tagasilööki valimistel veel olnud. Aga kui seda ikka ja jälle tõdetakse siis, kui asjad on metsa läinud, miks siis ei mõelda sellele ministritena või Riigikogus olulisematel kohtadel olles? Kas näiteks Jaanus Tamkivi ei võiks mõelda, et keskkonnaorganisatsioonide ignoreerimine viib tema töö kehvale järjele?

Ja sellega olgu tänaste naiivsete küsimuste norm täis.