Teisipäev, 28. aprill 2009

Eksperdi-usk

Sten on juba allpool viidanud Andrew Keeni raamatule "The Cult of the Amateur". Ostsin selle sügisel Londonist osalt seepärast, et mulle tundus, et mu riiulis on juba liiga palju raamatuid pealkirjadega nagu "The Wisdom of Crowds", "Wikinomics", "We-Think", "Here Comes Everybody" jne - et tasakaalustamiseks tuleks lugeda ka teist vaatenurka. Ent nagu ütleb raadiohääl Mart U., kui üritasin selgitada, et EMSL siiski ei saa korraldusi ühestki parteikontorist ega ministeeriumist - "Kahjuks teie argumendid ei veena mind!"

Muidugi, Keen kirjutab täiesti reaalsetest ja tõsistest interneti-ohtudest: krediitkaardipettused, netisõltuvus, identiteedivargused, alaealiste jututubades möllavad pedofiilid, ka veebi kolinud koolikiusamine jne. Aga ma ei saa hoiduda muigamast, kui ta korduvalt ahastab, et kuhu me ometi jõuame, kui Wikipedias on keskkooli pooleli jätnud noorukil võimalus parandada Nobeli preemia laureaadi kirjutatud artiklit! Jättes täiesti kõrvale mõtte, et ilmselt ongi terve rida teemasid, mida seesama nooruk professorist paremini tunneb.

Keen ei eitagi, et ta on elitarist. Sama nähtust kohtab ka paljudes kaasamis-teemalistes aruteludes ja näiteks Minu Eesti mõttetalgute skeptikute seas: veendunud eksperdi-usk. Lühidalt: kui meil on probleem, siis parim mida teha, on leida õige ekspert.

Hea küll, ütleme, et ongi nii. Kes aga on see õige ekspert? Ja kes on see über-ekspert, kes suudab ta teiste seast ära tunda? Kui me oleme piisavalt tugevad tema kompetentsuse hindamiseks, siis miks meil teda enam üldse vaja on, järelikult teame me ju niigi, mida ta teab. Või siis tugineme lihtsalt usule tema pädevusse.

Kuid elu näitab, et eksperdid eksivad samamoodi, nagu kõik teised inimesed. Nad on samamoodi mõjutatud oma väärtushinnangutest, suudavad vallata üksnes kindlat osa maailmas olemasolevast teadmisest.

Veelgi enam – on terve hulk tulevikuga seotud küsimusi, kus keegi ei saagi kindlalt väita, et ta teab, mis toimuma hakkab. Mõelgem või mullustele majandusprognoosidele. Jah, me võime tugineda senistele teadmistele, ent nii käitudes võime olla nagu Bertrand Russelli kana, kes teadis, et saab talumehelt iga päev teri. Nii oli ju alati olnud, iga järgmine päev lisas uut tõendusmaterjali! Ühel päeval ilmus talumees, nagu ikka, ent terade asemel oli tal kaasas kirves. Ja ütleme nii, et kana elu sellest hetkest ei olnud enam see, mis varem.

Seega: kõik võivad eksida, kuid mida kitsamas ringis ja suletumalt arutelu toimub, seda suurem on võimalus, et ühe inimese eksimus mõjutab lõppotsust. Kui arutlejaid on palju, on suurem tõenäosus, et tekib rohkem alternatiive ning et eri plaanide nõrgad kohad üles leitakse ja ära parandatakse. Et see nii toimiks, on "Wisdom of Crowdsi" autori James Surowiecki järgi olulised neli tingimust: arvamuste erinevus (kõik saavad oma arvamuse välja öelda), sõltumatus (ehk siis öeldakse seda, mida tõesti arvatakse, mitte seda, mida arvatakse, et teised ootavad), detsentraliseeritus (igaüks saab tuua arutellu oma kohalikku kogemust) ja süsteem, mis need erinevad arvamused kokku kogub ja ühiseks otsuseks kujundab. Muidugi, eriti sõltumatuse-kriteeriumit on päriselus keeruline saavutada, sest teiste arvamuste mõju endale on raske "välja lülitada" - aga üldjoontes on Minu Eestis siiski kõik need neli ka tagatud.

See ei tähenda üldse, et neid tavamõistes eksperte järsku enam vaja poleks. On ikka, lihtsalt ainult nendega piirdumine lõikab meid ära osast olulisest infost. Näiteks Minu Eesti puhul loen ma seda hästi suureks võimaluseks, et nii 1. mai mõttekodades kui ka järgnevas analüüsis osalevad mõlemad, nii need, keda tavaliselt eksperdiks nimetame, kui ka need, kelle kohta öeldakse tavakodanik. Tegelikult muidugi on eksperdid ju nemadki, sest kui küsimus puudutab nende elu-olu, siis kes teine saabki neid asju paremini teada?

Ent kui küsida, kumb on suurem oht: kas see, kui arutelu avades võib suurest osalejate hulgast kosta ka mõni rumal või lausa ohtlik idee, või see, et küsitluste järgi tunneb praegu 60% Eesti inimestest, et neil ei ole võimalusi ühiskonnas toimuvat mõjutada, siis mina hääletan viimase poolt.

Esmaspäev, 27. aprill 2009

Minu Eesti – esimene, teine ja ühine

Annan Minu Eesti korraldamisel oma panuse ja ei kahetse juba praegu. See kogemus, kuidas väikeses vestlusringis sündinud mõttest kasvab üleriiklik rahvaalgatus, on väärt kõiki õhtutunde. Lahe on osaleda nii ühises mõtlemises kui ka tegelikus töös. Laua ümber istub grupp tegelasi, kes oma tava-tegemistes üksteisega iialgi kokku ei pruugi puutuda. Ühel tekib mõtteiva, teisel kohe välgatab, kuidas sellega edasi minna ning järgmised kolm pakuvad oma abi. Lõpuks pole vahet, kelle idee see just oli, mis töösse läks. Tulemuse üle rõõmustavad kõik.

Mu meelest pole oluline, kui suur arv inimesi 1.mail mõttetalgutele koguneb. Need, kes tulevad, osalevad olulises asjas – selles ma olen kindel. Panen aga tähele, et toimkonnast leiab üsna vähe ametnikke ja nemadki osalevad pigem ise-endana, vabatahtliku huvitegevuse vormis. Miks tundub riigi esindajatele keeruline oma asjatundlikkust siduda kodanike algatusega?

Kuidagi hiilivalt on meie oma armsas ühiskonnatiigis tekkinud vastandus riigi ja kodanike vahel. Eks see levib stereotüüpide kaudu – riik kui kangeselgsed ametnikud ja ennasttäis poliitikud ning teisalt kodanikud kui haaramatu mass. Igaüks on umbusklik kellegi teise algatatud asjade suhtes.

Riigil on asjalik iseloom. See on süsteem oma kindlates raamides, kehastades korda ja soliidsust. Kui juba riiklikult midagi arendatakse, siis on teada, et asjaga tegelevad tunnustatud eksperdid, ametipositsioonide ja akadeemiliste tiitlitega. Kodanike enamuses tekitavad sellised „mõttetalgud“ igavust.

Kodanikuühiskonnal on teistmoodi loomus. Riigitegelasele võib see tunduda tülikas nähtus – kaootiline, pulbitsev ja ülevoolav nagu kevadel kasest purskuv mahl. Ta ei saa kunagi päris „korda“ ega valmis, vähe on võimalust teda suunata.

Sestap äratabki iga suurem kodanike algatus ettevaatust. Kerge on pidada ehtsat tehatahtmist üksikute kirglike tegelaste kinnismõtteks või massikampaaniaks. Mõttetalgute meetodit on selgitatud, kuid tulemused on ettearvamatud. Millised mõtted sünnivad ning kui mitmest saab päriselt asja, ei oska keegi ennustada.

Kuidas siis kodanike mõtetest ja energiast saab ühiskonnale kasulik tulemus? Eks tuleb vastandumisest loobuda ja umbusk ületada. 1.mail tasub kõigil osalejatel üksteist kuulata ja leida seoseid. Eesmärk, mille ametnikud on arengukavas ette näinud, võib saada tuge ideedest, mis mõttetalgute vestlusringis välja pakutakse. Ja vastupidi. Olgugi, et esmapilgul tunduvad mõtted kas liiga suurejoonelistena või vastupidi – ainult oma mätta otsast vaadatuna. Arutamise käigus võivad nii ametnikud kui akadeemikud kui teised talgulised hoopis üllatuda, et selguvad ühised huvid ja samas suunas lahendused.

Riik ei saa Minu Eestist kõrvale jääda, sest kui kodanik ütleb: „Riik, see olen mina“ – siis on tal õigus. Kõik olemegi oma riigis osalised, minad ja meie.

Reede, 24. aprill 2009

Rääkijad ja tegijad

Ma loodan, et saare talur Aivar Kallas ikka mõtles irooniana, kui lisas põhjenduseks oma üleskutsele 1. mail mõttetalgute asemel põldudelt kive korjata ja aedu ehitada, et "sel päeval pole eestlane mitte kunagi toas istunud". Talvisel koosolekul, kui mõttetalgute päeva otsustasime, muretses mõni vanem seltsimees küll, kas 1. mai ajalooline taust on kohane, ent huvitaval kombel see nagu polegi veel ühelegi naljahambale ette jäänud.

Kuid pean tunnistama, et minuga päriselt ei kõnele see mõtlejate-rääkijate ning tegijate vastandamine. Kallase sõnades on seda osaliselt ("jutustatud on juba küll," ütleb ta ühes lauses, ent teises lisab, et eks olulisi asju või ka töö kõrvale rääkida), kuid olen veel õige mitmelt kuulnud, et milleks mõelda - vaat' kui saaks jälle prügi koristada, siis tuleks küll!

Heateo-Jaan rääkis kunagi kodanikuühenduste tulemuslikkuse hindamise vajaduse selgitamiseks mõistuloo džunglirägastikus endale matšeetedega teed raiuvast kambast. Kui oli mitu tundi rassitud, ronis üks neist puu otsa ja vaatas ümberringi. "Kutid, me läheme vales suunas!" hüüdis ta. "Jää vait!" karjuti alt vastu, "kas sa ei näe, kui kõvasti me töötame!?"

Ausõna, ma olen selliste asjade suur fänn, kui inimesed tulevad kokku ja ehitavad lastele mänguväljaku, võtavad kusagil võsa maha, pesevad hooldekodu aknad puhtaks või raiuvad vanainimese ahjupuud halgudeks ja laovad riita. Aga sellistelegi asjadele eelneb ju mingi mõttetöö. Eelmise aasta prügikoristustalgute eel käidi talv otsa erinevates seltskondades koos läbi mõtlemas, kuidas neid teha, ja näib, et oleks äkki tulnud veel rohkem mõelda, sest nüüd on paljudel pinnuks silmas, et prügi sorteerimine selle laoplatsidel nii aeglaselt käib. Endine ülemus Enno Tammer Eesti Päevalehest tavatses küll öelda, et hea leht teeb ennast ise valmis, aga tõtt-öelda minul seda kunagi näha ei õnnestunud. Ikka pidime igal hommikul kõik kokku saama ja läbi mõtlema, millega seekord külgi täita.

Muidugi, kui saarlased teavad, et praegu on kõige olulisem asi kivid põldudelt ära koristada ja aedadeks laduda (täitsa vabalt võib nii olla), ning teised asjad kas kannatavad oodata või siis on niisugused, mida nad lahendada ei suuda - siis võib öelda, et järelikult on mõttetalgud tõesti juba peetud ning nüüd pole muud kui pihku sülitada ja tööle pihta anda. Samas on vähetõenäoline, et isegi Saaremaal on kivised põllud igal pool ja kõigi jaoks kõige tähtsam küsimus, mille lahendamisse panustada tahetakse. Mis see kõige olulisem küsimus kellegi jaoks on, seda loomulikult mina ei tea, aga tean, et kui kokku tulla ja aru pidada, on suur tõenäosus, et esiteks leitakse need ühised probleemid üles, teiseks mõeldakse välja lahendused ja kolmandaks tekivad huvilistest tiimid, et plaanid ellu viia.

Kuulen kahte vastuargumenti. Esiteks - kas ma ei tee sääsest elevanti, sest mis suuri mõttetalguid nüüd ikka on vaja, et bussiooteputka üle värvida või muu selline vajalik konkreetne tegu ära teha? Teiseks - selliseid asju tehakse ju üle Eesti niigi, mis lisaväärtust mõttetalgud siin annavad (näiteks Artur Talvik kirjutas mõne aja eest Eesti Päevalehes, et tema külas käib niisugune plaanimine ja tegutsemine pidevalt ning seepärast pole Minu Eestit vaja)?

Nõus - kui kogukond niigi hästi koos töötab, siis usun, et sellised "teemeärad" on kohapeal igapäevane asi ja üks 1. mai ees või taga ei anna seal midagi juurde (ehkki kui aeg inimestele sobib, siis miks ei võiks üks neist koosolekutest ka just sel päeval toimuda). Igal pool aga ei ole nii. Mitte sellepärast, et inimesed ei oskaks või ei tahaks, vaid... see lihtsalt pole veel juhtunud. Paljudes paikades võib Minu Eesti anda esimese tõuke kokku tulla ja oma ühist potentsiaali avastama hakata.

Samuti nõus, et on ka teisi teid inimeste mobiliseerimiseks. Võib teha nii, et igaüks mõtleb plaanid omaette või lähemate sõprade seltskonnas välja, hõikab meedias, internetis või teadetetahvlil, et mina kutsun üles aedu ehitama, mina järve äärest prügi koristama, mina poe sulgemisega tekkinud probleeme lahendama - ning vaatab, kes kohale tulevad. Ma arvan, et puht kommunikatsiooni mõttes on mõttekojad siin lihtsalt tõhusam tee potentsiaalsete kaaslasteni. (NB! Iseküsimus, et kui mul on see tiim koos, kellega see plaanitud vajalik tegu ära teha - siis tõesti vaid jõudu tööle ja hiljem suur aitäh.)

Ning lõppeks ei ole kõik vajalikud asjad nii lihtsad nagu prügi koristamine, et lihtsalt hõikame ja hakkame pihta. Mis ei tähenda, et nende lahendamiseks tuleks ilmtingimata kokku kutsuda järjekordne ministeeriumidevaheline komisjon ja lasta seal ekspertidel pabereid lapata. Ma olen veendunud, et inimesed saavad hakkama ka sellega, et välja pakkuda paremini toimivaid avalikke teenuseid või muid lahendusi, mis aitavad elu etemaks muuta. Selleks ongi aga vaja esmalt mõelda ja siis tegutseda.

Neljapäev, 23. aprill 2009

Isegi mitte niivõrd mõttetalgutest

Oeh, ma ei saa ise ka enam aru, mis erakonnaga Minu Eesti siis nüüd seotud on. Teatud ringkonnad on ikka väga vihaselt veendunud, et igal juhul pole tegu sõltumatu aktsiooniga.

Seni oli kõik nagu IRLi salaskeem, siis räägitakse päris uuest erakonnast, mis osades käsitlustes on ka ususekt, täna ME üldkoosolekul jagati saialilleseemneid, kus peal roheliste logo. Mitte midagi ei saa aru enam, kes ma olen. Ootan nüüd Keski ja Refi ilmumist, nemad on ju alati kõige jõulisemad. Siis oleks pilt tasakaalus ja kellegagi seotuses ei saa enam süüdistada.

Aga üldkoosolekul näidati seinale midagi tõeliselt naljakat, netis ka üleval. Niiii neetult täpne illustratsioon meie ühiskonnale, ka täiesti nende talguteta, vaid igasugustes situatsioonides, kus rahvas ise peab mõtlema, midagi arvama, ennast väljendama, arutlema; ja lõpuks sõltub millegi ära tegemine kõik ikka ühest-kahest eestvedajast. Olen täiesti kade, et ise välja ei mõelnud seda teksti:

Kolmapäev, 22. aprill 2009

Porno abikõlblikuks!

Infohulgad ja elukirevus ajavad ajuti hulluks, aga ma imestan pärast pea viit aastat EMSLis töötamist ikka päris vähe, kui avastan järjekordse mulle adumatu huvigrupi. Olen kuidagi harjunud lihtsalt sellega, et nii nagu MTÜ asutamiseks on vaja kaht isikut, ongi vaja kaht inimest, et hakata mingi ühise huvi nimel tegutsema, seda edendama, kaitsma jne. Vahel jäävadki nad kahekesi, vahel kaasavad masse. Mitte segi ajada kultuse või usuga – selleks on vaid üht langevas hõlstis hullu vaja.

Niisiis ma usun, et saan täiesti aru mingite Hollandi loomatrukkijate õigusest oma huvisid kaitsta, nagu ka teise leeri eesmärgist vastavad trukid kirurgiliselt eemaldada (suvaline näide), elu käibki niimoodi kodanikuühiskonnas, pidevas liikumises, arvamuste väljaütlemises, oma seisukoha kaitsmises, argumenteerimises, vahel efekti nimel seadusepiire kombates (nagu ka kunst mõnikord käitub). Kellele meeldib Savisaar, kellele Ansip, kellele Klenski. Kes räägib, kes röögib. Kes otsib lahendust, kes teeb jõuga. Kes peab eestluse mastipuuks harvu laulupidusid ja kodanikuksolemise aluseks täpselt sama harvu valimisi; kes aga pidevaid ja ühiseid (mõtte)talguid. Kes leiab, et õliseid luiki tuleb pesta, kes ei pea seda kuluefektiivseks.

Mina pean ressursside raiskamiseks näiteks hoopis seda, et ma ühe tõukefondide rakendusasutusega juba kaheksa kuud olen vaielnud, mitu komakohta peaks aruandes numbrite taga olema. Nende maksimumsoov on olnud korra seitse (7). Mina püsin täisarvuni ümardamise juures, kuna reaalses rahas muutis see kaks kohta viimati summasid nii 0,06 senti mõnel real ja kui ka kusagil rohkem, ei tasu see lisakoormus arvutamiste, kontrollimiste ja vigade parandamisega end mu arust absoluutselt ära (kogu projekt on 1,5 milli). Aga ei, ordnung muss sein ja 5-6 inimest kahes kodanikuühenduses ja sama palju inimesi avalikus sektoris jändab nende komade kallal päevast päeva, nemad seal veel õigustades, et see ongi ainuvõimalik viis, kuidas ühendustele üldse mingit raha saab jagada.

Täna tegin nt katse saata kuludokumendid skännituna, kuna koopiapaber pole kogu meetmel abikõlblik. Näis, mis homme sel rindel kuulukse. Minus on tekkinud hasart selle jamaga võidelda, neis põleb sama suur kirg seda õigustada. Mis sisulistel põhjustel meie üldse selle projekti kunagi kirjutasime ja nemad heaks kiitsid, ei mäleta varsti kumbki vist... Aga näe, kui vankumatult oskame oma õiguste eest seista, ehkki bürokraatia on meid mõlemat omal moel alla neelanud.

Miks ma seda postitust üldse alustasin – abikõlblikkus oli esimene asi, mis meenus lugedes selle uudise viimast rida. Jälle üks võluv tahk meie kirevast kodanikuühiskonnast – Haigekassas on räme rebend, aga sotsiaalsed ettevõtjad leiavad ikka lahenduse – kirjutame porno projekti sisse või palume enam-vähem puhtaid ajakirju annetada! Ja pagan, see võib olla meie ühiskonnas üldse ainus organisatsioon, kes saab oma eelarvesse kirjutada täiesti ametlikult rea „porno“!

Kadestan natuke, kuigi tean, et eluvõõrad, kuid see-eest paindumatud rahastajad ei saaks sellisest kulust nagunii aru, ütleks, et tegu on kontoritarvetega ja see pole abikõlblik... Kardan tegelt, et mida rohkem rahastajad üritaks arvestada kõigi nüansside ja erisustega, seda rohkem inimesi oleks neile tööle vaja ja kindlasti enam ja kõrgema kvalifikatsiooniga (silmaringiga) kui praegused komakeppijad. Lahenduseks oleks vaid usaldus, aga ega MTÜd pole sedagi ära teeninud. Surnud ring? M’dea.

Igatahes ei saa jutu alguse valguseks imelikuks pidada ka üleskutset porri annetamisele, see on ju sama oluline töövahend kui mingi kuradi kuvöös, mille tarvis ka heal ajal meie salmonite-aegse nimega Estonian Sick Fund raha ei leia ja annetajatel silmad märjaks aetakse. Eriti raskel, kuid õnneks ka juba heal ajal, on oluline koht muidugi taaskasutusel. Kirbukatelt saab vanu Maajasid päris soodsalt, aga sealt ei anta jälle tšekki. Võibolla kõrvallauas sahmiv talunik laenab mõne FIE-viidungi, kuigi naistekliinikus kõlaks ka kulurida „porgandid“ natuke kahtlaselt.

Jäin jälle heietama. Mida ma tahtsin vist öelda sõnavõtjate ja ettevõtlike taustal, et irooniline on hoopis see, kui tõsine hulk umbusklikke ja ksenofoobseid eestlasi ei taha kümnetele vähemustele (neegrid, peded, tiblad) mingeid õigusi anda, aga ega orjarahvas kipu ka endi õiguste eest seisma, vahtides kogu seda mõttetalgute kammaijaad pika hambaga tara tagant. Ise ei taha ja teistele ka ei anna? Lasteaed ju, mitte oma riik!

„Stop bitching. Start a revolution!“, meenus taas ühe mu öise Georgetowni tänavalt aktivistelt ostetud t-särgi sõnum, aga nagu näha, on Eestile kombeks üks revolutsioon korraga. Selle elu oma on 1980ndate lõpus juba ära tehtud, nüüd vaatame edasi telekat ja ootame, et keegi teine midagi ära teeks, keda me muidugi samal ajal maapõhja kirume. Ei, ma ei taha jälle sarkasmiga lõpetada. Ma ei taha ka revolutsiooni, või kui, siis inimeste eneseusus ja mõtteviisis. Seega ma väga loodan, et jäänud kümnekonna päevaga saab veel vähemalt mõnikümmend tuhat inimest mingil moel aru, et kogu mõttetalgute ainus idee on ärgitada inimesi rohkem üksteisega suhtlema, hoolima, ise lahendusi leidma. Kas või pornot annetama, kui seda kellelgi abikõlblusetul ikkagi vaja on.

Seekord proovime seda lihtsalt korraga, mitmesajas kohas, aga tegu on ju sama eesmärgiga, mida on varsti 20 aastat ajanud tuhandeid MTÜsid ja kümneid tuhandeid inimesi. Et rahvas oleks aktiivsem ja õnnelikum. No ja ootamatud ning uued meetodid mingite probleemide lahendamisel on ju alati tulnud pigem kodanikelt kui valitsuselt. Kui ei õnnestu, proovime teistmoodi. Kodanike eksimused on ju ka miljardeid odavamad kui valitsuse omad :)

LISA: Ja juba levibki üleskutse, kes soovib aidata, siis:

Ajakirju võib viia Anu Sikuti kätte Puusepa tn 8 Naistekliinikusse või siis tuua Tartu Ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudi rakubioloogia õppetooli (Riia 23 uus korpus, I korrus, ruum 127) doktorant Signe Värvi (siki@ut.ee) kätte.

Pühapäev, 19. aprill 2009

Liida või ise

Pidin klassiõe täna liigavarahommikul Türilt Kiviõlli viima ja sattusin, suht harva maal käies, taas eksituste komöödiasse. Järvamaa osa oli tuttav, Tapast möödasõit sama kole kui 20 aasta eest, silma jäi südantsoojendavat väikeettevõtluse brändingut nagu OÜ Rainer Gruppi kuuluv kauplus Mare jne.

Siis saabub Mordori piir, ükskord läks täpselt seal isegi ilm koledaks, Rakvere taga siis. Mõtlesin Sämist üle Sonda lõigata, aga ühel hetkel kadus näiteks tee ära. Jäid augud ja nii kogu aeg. See polnud isegi mingi metsatee, vaid Sonda on soliidne vald - ca tuhat elanikku!

Järgmisel hetkel leidsin end suure tuhamäe kõrvalt ja jõllitasin silti, mis edasi ei lubanud sõita, kui ma keemiavedu ei tee vms. Proovisin teist teeks peetavat kuumaastikku, saabus teine tuhamägi, kusagil paremal pidanuks Kiviõli olema, aga peale omavalitsuste algus- ja lõpusiltide muid viiteid (vist riigimaanteed) ei leidnud. Kaart ja telefoni GPS aitasid õigele otsale. Kiviõli on muide juba järgmine omavalitsus, ligi 7000 elanikuga linn.

Hakkasin Tallinnasse edasi sõitma ja mida polnud, on taas sildid, kust see tee siis Leningradi ja kust Lasnamäe poole viib. Küll aga algas kohe juba kolmas omavalitsus viimase 15 min jooksul - Lüganuse vald, taas nii 1000 elanikuga, pindalalt Sondast kolmandiku võrra väiksem. Rekordi mõttes võinuks keerata korraks paremale, olnuks nii kahe minutiga Püssis. Püssi on loomulikult jälle omaette omavalitsus, nii pindalalt kui rahvaarvu poolest (1500 in) selline... Rocca al Mare keskuse suurune, ütleme kolmapäeva lõunal.

Nii, vaatame siis nüüd, mis saaks, kui nad ühineksid. Vallamaja jääks kaugele? Igaühe unikaalne (kaevandus)identiteet kaoks? Demokraatia kannataks? Keegi võiks mulle seletada.

Põnevate ida-faktidena veel, et Kohtla-Nõmme linn on Püssist pindalalt 2x suurem, aga veel väiksema elanikkonnaga (asudes ise keset Kohtla valda, kus elab kah vaid 1700 inimest); Alajõe vallas elab aga nats üle 300 inimese. Kes teab, kus see asub üldse? Ja selliseid tinasõdureid on üle Eesti kümnete kaupa.

Olgu öeldud, et ma muidu üritan mitte stereotüüpe toita, nagu pole mul vähimatki Ida-Virumaa vastu. Mu pärast ajagu asju ametlikult kas või valgevene või ukraina keeles, kui nad asjad ainult aetud saaks. Jõhvi on mu arust täitsa viisakas koht, Sillamäe võrratu arhitektuuriga ja Narva koos Jõesuuga kõige teenimatumalt tähelepanuta kohad Eestis.

Aga ma kardan, et Eestis on üksjagu korteriühistuid, kus elab rohkem inimesi kui päris mitmes meie omavalitsuses...

Omavalitsuste tunnuslausete keskmisest vaimutusest inspireeritud pealkirja võin regionaalministrile sloganiks kinkida.

Laupäev, 18. aprill 2009

Vanad Kooli ehk väikeste linnade...

Oi jummel-bummer, miks ma ometi lubasin oma kunagise keskkooli 20. sünnipäeva puhul vilistlasena tunde anda?! Mõtsin, et ah, misse 45 minutit siis ära on, nädalaid ju kodanikuühiskonnast rääkinud igast tüüpidele. Aga alahindasin jälle kooli kui erinevat maailma. Või on asi lihtsalt Türis. Ühest tunnist sai lõpuks kolm ja ma olin nagunii kehvas vormis.

Esiteks õpsid ise. Jutt hüppas kogu aeg siit sinna, üks väheke kibestunud tüüp teadis ise kõike kõige paremini, oli Putnamit lugenud ja puha, õnneks läks aeg kiirest ja tund lõppes vaid semi-sita tujuga minu jaoks. Vaid üks näide – kui küsisin, kes neist ka hea kodanik on, ehk midagi muud teeb peale oma töö ja teleka, mõeldi vaid ühele – kes on volikokku kandideerinud? Ei mingit emteüündust õieti või sellist teadmistki, et kodanikualgatus ja -aktiivsus pole (vaid) ise kandideerimine.     

Kõhe oli ka vaadata, et mitu õpetajat on ikka veel ametis, kes 20a tagasi seal koolis keskealisena alustasid, kui mina seitsmendasse läksin. Ja materjaalidest leidsin veel ühe, kes vahepeal õpetanudja oli juba mu ema õpetaja! Täiesti perses. Veel üks muidu väga meeldiv proua, aga juba minu ajal pisut hajameelseks muutma hakanud pedagoog, rabas mind koridoris tähelepanekuga „Oi, teil, noormees, on küll väga vähe juukseid alles jäänud!“ Ma olin nii segaduses, et ei taibanud talle vastu imestada: „Oi, teie, tõesti veel elus?“

Siis saabusid kümnendikud, kellest lootsin palju, ikkagi peagu suured inimesed, kohe valijad jne. Ja sain taas selle mulluse Laagna-kooli laksu, et mingitel noortegruppidel on absoluutselt kõigest ja kõigist täiesti pohui ja kõik. Iroonilisel kombel käib ses klassis kooli õpilasesinduse president. Pidin päris tema kõrvale minema, et teiste omavahelise mölisemise kõrvalt midagi kuulda ja ta rääkis täpselt seda juttu, mida mina oleks neile rääkinud (dataprojektori sulgesin esimese 10 min jooksul, mõttetu), kuidas ise tegemine annab tarkust ja enesekindlust ja teistega on lahe suhelda ja ise saab midagi ära teha, noorte hääle kuuldavaks jne.

Blondinkad kõrvalreas vaatasid teda nagu trammi, või nagu eelmise tunni õpetajad suhtusid haldus- ja koolireformi – mingi napakas värdjas. Normaalsed inimesed, nagu nad alguses põhimõtteliselt deklareerisid, pidutsevad ja vaatavad telekat vabal ajal. See tüdruk piiksatas hiljem vaikselt, et vat tema nädalavahetused küll ei kulu pidutsedes, vaid koolitustel, koosolekutel jne. Küsisin, miks ükski ta klassiõde või -vend neis aktiviteetides kaasa ei löö? Ta ei julgend midagi öelda. Aga teised tegid niigi selgeks.

Mul jagus veel oidu küsida, kas keegi prügi koristamas käis mullu? Pool klassi pööritas silmi – missmõttes, meie ja mingit teiste inimeste prügi? Kamooon. Viimane katse - kas mõne ema-isa käisid? Loll peast!

Ahastuses küsisin, mis teid siis ikkagi huvitab? "Naised," vastas üks poiss. "Naised," vastas ka üks tüdruk. Muigasin, sest mõlemad valetasid, ma arvan.

See tund kestis osavalt aja kulgu väänates natuke kauem kui igaviku. Nad küsisid küll korduvalt, kas võivad varem sööma minna, ma ei lubanud miskipärast. Tea, kas ma ei kuulnud moodsat koolikella või siis tõusidki nad lihtsalt püsti ükshetk ja astusid välja, vahet pole. Ise tuikusin allakorrusele, üks just tunnis olnud tibi irvitas mulle vastu välisukse kõrval, küsisin veel mingit väärikust säilitada üritades, kus tänapäeval siis ka suitsetatakse. Selgus, et ikka metsas (meie kool ehitati 80ndate lõpus sisuliselt metsanurka). Poisse oli seal kõvasti ees, nagu ka konisid maas ja eemal prügigi... Elina ka ei võtnud toru, et mõni väärt koolitusnipp anda, mõtlesin, et raisk, siia ma küll ei sure ja homme on ju pidu kahvel.

Ja siis, ja SIIS päästis mu päeva hoopis kaheksas klass, keda kartsin kõige rohkem, kuna mu enda klass oli kaheksandas kõige kohutavam: pärast igati korralikku, aktiivsuse, teatri ja millega veel silmapaistvat seitsmendat muutusime totaalselt destruktiivseks, huligaanseks jne. Aga nemad siin nüüd – suitsuprii klassi konkursi kinni pannud, kogu klassiga käisid Teeme Äral, rääkisid ainult minuga, ükshaaval, selget ja mõistlikku juttu. Noh, mitte kõik (üks magas kellast kellani), aga ega ma ei osanud ka ise paremat viisi välja pakkuda, kuidas 4-5. klassi lapsi tagasi mittesuitsetajaks tuua, kui et „tattidele molli!“. Isetegemise kogemust neil õieti polnud, aga mõtlesid õigesti, üheskoos, tähendab... üldse Mõtlesid! Üks kutt tahtis näiteks füüsikuks saada, vaatab ka ETVd (Aeg Luubis, Pehmed ja Karvased) ja looduskanaleid, mis on juba väga suur asi mu arust. Tema tahtis ka rutem valijaks saada, et kuigi ka keegi teine ei meeldi, saaks vähemalt Keskerakonna vastu hääletada!     

Järgmine kord räägin igatahes seksist, kuigi meie kool pannakse vist kinni, sest õpetajate toas pärast kuulsin, et ka esimesele klassile tuleb juba ise seksist rääkida, ja ühel teise klassi tüdrukul on näiteks rahakoti vahel kondoom. Üksba arutletudki nendega (küll veel mitteformaalselt) seksi teemal, kuna üks poiss läinud plika selja taha ja teinud teatud liigutusi. Õpetaja küsimuse peale, mida hekki, kostis džentelmen, et tema seksib. Õpetaja katsus siis definitsioone sünkida. Poiss vastas, et see on nii, et kui üks on peal ja teine all ja nõksutatakse. Lapse kolleeg toonud arutellu veel mõiste „kepp“. Õpetaja vastu, et kuule, kepid on metsas, missa ajad. Lapsed: ei, kepp on selline... seksi osa!

PS Kooli juubeliks välja antud raamatust leidsin 1990. aasta Türi Rahvalehe väljalõike, kus mulle ennustati säravat näitlejakarjääri. Ei, ma poleks eales suutnud laval niimoodi särada nagu elu ise ümberringi teeb.

Nii et tööpõld on lai-ai-ai nagu tavatseb laulda koolivennast poeet J. Pehk.


Reede, 17. aprill 2009

Pole kusagile põgeneda paganama suvekooli eest

Tundsite selle võrratu Rock Hoteli laulu ära (P. Aimla sõnad)? Erinevalt sellest laulust, kus kool annab teadmisi, millega tavaelus ei ole palju peale hakata, pakub suvekool kui ühenduste suurim koolitusüritus hästi praktilist nõu.

Suur tänu kõigile, kes võtsid vaevaks EMSLi veebipäevikus oma arvamust avaldada suvekooli teema osas. Vaaginud hääletuse tulemusi ja arutanud erinevate sõpradega siin ja seal, leidsime, et tänavu võtame luubi alla mõõtmise ja hindamise. Liikmete ja kriisi teemaga loodame tegelda teistel viisidel.

11. - 12. septembril uurime peamiselt, kuidas jätta oma tegevusest arvestatav jälg nii, et organisatsioon ise õpiks ning mõju oleks näha ka väljapoole - ühendustele, rahastajatele, ühiskonnale laiemalt. Mõttena käis läbi, et sel korral soodustame mitme inimese osalemist ühest organisatsioonist, et juba suvekooli jooksul tekib mõistlik mõõdulint, millega oma organisatsiooni hindamisele uut hoogu anda.

Siin oleks meil hea meel, kui saate jagada meiega oma muresid-rõõme ning häid näiteid mõõtmisel ja hindamisel - kuidas olete oma projektitulemustele head indikaatorid leidnud, millised hindamistehnikad on suuremahulisematel tegevustel ... Tagasihoidlikkus on nii eelmine sajand.

Samuti otsime leidlikke lahendusi suvekooli toimumiskohtadeks - võiks olla ilus kant, kuhu mahuks hea hinna eest 150 inimest majutuma ja sama palju või veidi rohkem loenguid kuulama ja arutama. Kõik see ei pea mahtuma isegi ühe katuse alla mitte. 

Kõik täiendavad ideed teretulnud Elinale.

Ja lõpetame uudiseid kolme palli veeretamisega

Ma muidugi tean, et lastele ja loomadele rõhumine on odav, aga kuna EMSLis nagunii on tööjaotus selline, et Alari on see kuri ja küüniline poiss, ning mina siis vastavalt see, kes inesarulikult kõrrepõldu mööda läheneb, et "vitsaga ei aja läbi" (ärge tehke liiga palju järeldusi, lihtsalt mained on siukesed), siis võin endale ka vabalt lubada Ilmari "Teeme ära: minu Eesti" klippide ülesriputamist:



Neljapäev, 16. aprill 2009

SMS-hoolimine


Mu jaoks on see Twitter tüütu, ehkki kindlasti saab oluliseks avalikuks teenuseks, aga kui ma ka tahaks, ei suuda ajaliselt jälgida, mida Daniel, Sten või Henrik teevad ja arvavad. Eriti kui nad istuvad kõik samal konverentsil ja sealt võidu tviidivad. S.o siis kribavad arvuti või telefoniga SMSi pikkuseid mõtteid ja nende jälgijaks hakanud loevad seda.

Küll aga kasutan Google Readerit, kuhu mul jooksevad vaid blogid, nii sadakond, ja Briti sektoriuudiste alt jäi silma klikkimisväärt pealkiri: "Hugh Jackman pledges $100k to charity on Twitter". 

"Seksikaim elusolev meesnäitleja" kuulutas nimelt eile hommikul Twitteris, et annetab 100 000 dollarit ja küsis oma jälgijalt nende lemmikorganisatsioone, kellele kingitus teha. Uudise hetkel oli tal üle 30 000 lugeja, praegu vaatasin, et üle 50 000. Põhjendus pidi ka muidugi Twitterisse ära mahtuma, ehk 140 või vähema tähemärgi sisse. 

Ma jätan selle osa kõrvale, et Hugh teeb juhtumisi oma filmi "Wolverine" tutvustustuuri, ja vaatan vaid seda osa, et teadlikkus heategevusest tõuseb mühinal, aga ikka kraabib mus küsimus, kas see SMSide ja lühinumbrite põlvkond päriselt ka rohkem hoolima hakkab? Või peamegi leppima, et tohutute infomahtude juures ongi pealiskaudsus paratamatu ja puhtalt selle üle õnnelik olema, et tegelikult on annetamine lihtsam ja annetusi rohkem?

Ilmselt olen mina lihtsalt konservatiivne ja tagurlik, aga mitte ei taha sellist elu, kus kõik, mida ma lugeda ja kirjutada jõuan, mahub 140 tähemärgi sisse ning kõik valikud on mul netis ees reas, mida teen päev otsa hiirega. No ja varsti puutetundlikul ekraanil ja siis lihtsalt õhus vehkides. Viimane oleks vähemalt tervislik kontoritöö seisukohast.

Esmaspäev, 6. aprill 2009

"Ma sooviksin veidi infot, palun"

Urmo "süül" lehitsesin hiljuti Andrew Keen'i raamatut "The Cult of the Amateur", mis kujutab endast ülevõimendatud ülevaadet uue meedia kasutamisega seotud üleilmsetest über-hädadest. Ja möödunud nädalal kuulasin Tallinnas Jevgeni Morozovi ettekandeid teemal "Internet: demokraatia toitja või õõnestaja?".

Nii Keen kui Morozov pidasid vajalikuks kõigile neile, kes näevad internetis kodanikuühiskonna võluvitsa, korduvalt meelde tuletada, et veebi kiputakse pigem kasutama meelelahutuseks ja enese eksponeerimiseks kui üllastel ühiskondlikel eesmärkidel nagu inimõiguste tagamine, osalusdemokraatia edendamine vms. Piiritu tehnoloogiavaimustuse eest hoiatasid Tallinnas kuulajaid ka Linnar, Sten ja Daniel.

Nende mõtetega seoses meenus mulle üks 20 aastat vana (st juhtumisi üleilmse internetivõrgu sünniaastast pärinev) BBC sketš.

See klipike võimaldab tähelepanelikul jälgijal kahe ja poole minuti jooksul kenasti kaardistada märkimisväärse hulga meie otsingukesksele "andmebaaside kultuurile" tehtavaid etteheiteid: infouputus, pealiskaudsus, privaatsfääri lagunemine, “digitaalne nartsissism” jne.

Palun vaadake nüüd selle pilguga, et verbaalne geenius Stephen Fry kehastab Internetti ning (praegu peamiselt küünilise tohtrihärrana tuntud) Hugh Laurie on Veebi Sattunud Inimese rollis:


(sketši teksti saab siit ka lugeda)

Tõsiasja, et sketši autoritel polnud õrna aimugi internetist ega "sotsiaalsest meediast" (sest neid asju lihtsalt veel polnud siis olemas), võib pidada päris jurakaks kiviks tehnodeterministide digitaalsesse kapsaaeda.