Pühapäev, 23. august 2009

Tüdimus edulugudest

Elina kutsus siin hiljuti ühendusi andma end üles meie suvekooli töögruppidesse, et siis nende näidete põhjal koos tulemuste mõõtmist ja mõju hindamist arutada ja õppida. Nagu reedel kuulsin, on nüüd vist kõigis kolmes töögrupis organisatsioonid olemas (aga usun, et ettepanekud on ikka teretulnud, sest neid saab ka mujal programmis kasutada – see on igal juhul hea võimalus hulk arukaid inimesi endaga kaasa mõtlema saada), aga mulle tundus siin õige koht jagada üht oma parimat konverentsi-töögrupi kogemust.

See oli tegelikult juba kevadel, kui käisin Roomas Euroopa Fondide Keskuse aastaüritusel. Mind kutsuti, nagu ikka, kõnelema EKAKist (ilmselt peab olema mingi hea põhjus, miks mulle ei pakuta kunagi ettekandeid teemadel nagu „10 nippi, kuidas võõra naisega jutule saada“, „Söögiseeni meilt ja mujalt“ või „Suveks tippvormi – müüt või tegelikkus?“) – selle nurga alt, et kuidas rahatuusad üksikute heade projektide asemel saavad sellise strateegilise koostöö kujunemisele kaasa aidata. Läks täitsa kenasti, tänan küsimast. Aga lisaks käisin siis ka teistes töögruppides, millest üks oli eriti hea.

Eks ole, tavaliselt räägitakse konverentsidel ju edulugusid, kus siis ehk viimasel slaidil loetletakse ka mõned õppetunnid, mida veel või teisiti oleks võinud teha. Või siis halatakse üldisemalt, et on nii- ja niisugused probleemid, millele ikka veel piisavalt tähelepanu ei pöörata, ei mõisteta, ei väärtustata jne.

Seepärast meeldis mulle väga, et Inglismaa Northern Rock Foundation (NRF) tõi töögruppi hoopis juhtumi, mis... no ei kukkunud just läbi, aga kujunes paljuski hoopis teistsuguseks, kui nad lootsid. See ei olnud mitte ainult värskendav vaheldus, aga ma usun, et niisugustest näidetest võib sageli olla hoopis enam õppida. Muidugi, arusaadav, et ega keegi ihale oma ebaõnnestumisi letti laduda, aga samas teab ju igaüks, et kaugeltki mitte kõik ei kulge edukalt, mis me parimate kavatsustega ette võtame. Nii et: maha valehäbi!

Aga mis siis inglastel juhtus? Saades samanimeliselt pangalt iga aasta 5% selle kasumist, kasvas fondi eelarve headel aastatel juba üle 30 miljoni naela (Eesti kroonides oleks see praegu u. 614 miljonit), mis tekitas mõtte, et kui teeks ühe über-projekti, mille puhul keegi ei saa kurta, et ei olnud piisavalt aega või raha (nagu tavaliselt igas projektis varem või hiljem tõdetakse). Teemaks perevägivald ning eesmärgiks leida uusi ja paremaid lahendusi, kuidas vägivallajuhtumeid ennetada, ohvreid kiiresti aidata ja süüdlasi karistada, et need lahendused siis valitsusele välja käia üle riigi rakendamiseks. Aega plaaniti viis, koos mõjude hindamisega isegi seitse aastat, eelarve oli neli miljonit naela (72 miljonit krooni), aluseks põhjalikud uuringud, partneritena kaasatud kõik võimalikud institutsioonid, kes teemaga mingilgi määral kokku puutuvad, hästi avatud tegutsemine... No ühesõnaga, sellest pidi tulema kõige-kõige näidisprojekt.

Ma olen oma märkmikusse kirja pannud järgmiseid tähelepanekuid:
  • Aeg. Pidi olema üks suuri eeliseid – et plaanime pikalt ette, uurime ja proovime ning teeme kõik järjest ära, mis vaja –, aga kujunes ootamatult takistuseks, sest teema tähtsus poliitilises agendas tõusis hästi kiiresti ja selleks ei oldud valmis. Aasta pärast projekti algust käivitas valitsus perevägivalla vastu võitlemise programmi ja NRF projekt, mis plaanis sellele sisendit anda, polnud seks ajaks veel eriti kuhugi jõudnud.
  • Raha. Kõlab justkui ulme, et paneme siis seekord teema peale nii palju raha, kui vaja on, aga... „Kõik läksid rahast nii elevile,“ ütles fondi esindaja. Eestistki tuttav lugu, et kui on võimalik raha saada, ollakse valmis tegema mida tahes ega tulda üldjuhul rahastajale ütlema, kui konkursi idee ka kõige mõistlikum ei tundu. Nii jäi kriitika õigel ajal tulemata ning plaanimisvead hakkasid alles töö käigus selguma. Suure raha „porgand“ pani ühendusi lubama asju, mida nad tegelikult ei suutnud tagada, seda enam, et lepinguid allkirjastasid juhid, aga tööle pidid hakkama nende alluvad, kel ei pruukinud selleks olla aega, oskusi või ka õiget motivatsiooni. Suur toetus võib väiksele organisatsioonile mõjuda hoopis destabiliseerivalt (senised tegevused katkevad, meeskond kasvab kiiresti ja organisatsioon ei jõua sellele järele jne) ja rikkuda olemasolevaid skeeme ja suhteid.
  • Kaasamine. Partnersuhete haldamine kujunes oodatust palju keerulisemaks, eelduseks oli võetud, et kõigil on kirg teema vastu ja soov häid lahendusi leida, aga tagantjärele tõdeti, et palju asju oleks tulnud konkreetsete kohustustena kokku leppida, kiiresti reageerida, kui miski tegemata on jäänud jne. Ka organisatsioonid ise ei kippunud teada andma, kui neil miski viltu oli vedama hakanud. Oli näha ka see, et eri organisatsioonide kirglikud ja karismaatilised eestvedajad ei pruugi moodustada üldse hästi toimivat tiimi. („Charismatic people – enjoy them: yes; employ them: maybe!“)
  • Avatus. Ühest küljest hästi oluline, et mõju saavutada, teisest küljest tähendab, et iga su sammu kritiseeritakse ja sageli süvenematult (nagu ka poliitikute puhul).

Lisaks veel ports niisuguseid asju, mis ikka võivad viltu minna: oli valesid personalivalikuid, suurejooneliselt plaanitud mõju hindamiseks ei õnnestunud siiski õigeid mõõdikuid ja andmeid leida jms. Siiski – projektil oli selgelt mitmeid häid tulemusi (kolme aastaga on üle kolme tuhande naise ja lapse abi saanud, mõned uued teenused on hästi toimima hakanud, uut koostööd ja uusi teadmisi sündinud, uusi projekte algatatud selle pinnalt jne), aga mitte siis eriti need, mida algselt plaaniti.

Muidugi ei taha ma eelnevaga öelda, et vaat' nii juhtub, kui ühendustele palju aega ja raha anda ning mõistlik on jätkata nii, nagu meil tavaks: lühikesed lepingud, piiratud kulud ja jäine usaldamatus. Tegelikult on ju tagantjärele targana kõik need NRF vead välditavad ning nähes, kui julgelt nad ebaõnnestumisi analüüsivad, usun, et edaspidi nad selliseid vigu väldivadki. Ning loodetavasti tänu sellisele info jagamisele mitte ainult nemad, vaid ka teised organisatsioonid.

Aga muidu oli konverents nagu sellised üritused ikka. Pealkirjaks „Fighting Poverty, Creating Opportunities“, toimumiskohaks Hiltoni hotell. Ja tõesti-tõesti, võib ju muidugi öelda, et bassein iseenesest saaks olla veel suurem kui neil seal praegu ning lõunasöögi neljale käigule annab lisada veel mõned, aga üldiselt näis vaesus vähemalt sel territooriumil edukalt võidetud olevat. Hotellist välja minnes, tõsi, võis isegi päris linna südames mitmeid varemeid märgata, mõni lausa üle tuhande aasta seal niimoodi seisnud. Nii et tööpõld on siiski lai.

Ja sõidu eest tänan Avatud Eesti Fondi!

Kolmapäev, 19. august 2009

See on sinu kodutänav!

Košmaar

Ma olen vist üle tõmmanud selle va kodanikuühiskonnaga: nägin üksöösi õudusunenägu sellest, et mind ei valitud tänavu enam PÖFFile vabatahtlikuks.

Neljapäev, 13. august 2009

Tšempionite argipäev ehk mida kaasamisega edasi teha. Vol 3

Kaasamise spetsid teavad, et omaette nokitsemisega osalust ei arenda. Seepärast kutsuti konverentsi lõpuks kohale Obama valitsuse ametnikke erinevatest asutustest. Neile esitati ettepanekud lühidalt ja selgelt ära ning sooviti saada esmast tagasisidet kohapeal.

Milline oli ametnike reaktsioon?
Noh, üsna universaalne - s.t. sarnane sellega, mida siingi võib kohata.
Esiteks paluti spetsidel oma ettepanekud kiirelt kirja panna, et neid saaks saata asjaomastele otsustajatele. Ärge nähke vaeva sõnastusega, ütles ametnik, parema pildi tegelikust arutelust saabki just mustandist.
Teiseks paluti võimalikeks uuteks projektideks vajalikud rahasummad kahe nädala jooksul ära esitada, sest valitsusasutused teevad juba 2011 eelarvet.
Kolmas liik reaktsioone oli tehnoloogia-kesksed ehk jah, selle küsimuse me lahendame uute infosüsteemide kasutusse võtmisega.

Mis edasi saab? Eks põnev on jälgida, mis ettepanekud ja mismoodi ellu jäävad. Spetsid peavad valitsusega dialoogi edasi, see on kindel. Samuti tundub, et kohalolijate tuumikust tekib mingi kindlam kooslus, mis võtab endale ülesandeid soovituste rakendamisel.

Millistel nendest mõtetest ja ettepanekutest - loe ka järjejutu esimest ja teist osa - on jumet Eesti jaoks? Üsna mitmel rindel juba tegeleme – head tavad, ametnike koolitused, parimate praktikate tutvustamine, projektid ühenduste ja riigiasutuste koostöös. Teoksil muuhulgas ühenduste rahastuspõhimõtete ülevaatamine ja kodanikuühiskonna arengu indikaatorid.

Kuhu aga tasub rohkem jõudu kulutada? Kuidas saame arendada kaasavat valitsemiskultuuri ja osalusdemokraatiat? Häid soovitusi ja lahendusi on vaja nii meil Eestis ehk „siseturul“ kui ka mujal maailmas „demokraatia ekspordiks“.
Pane oma ettepanekud allpool kommentaaridena kirja.

Teisipäev, 11. august 2009

Tšempionite soovid vol 2.

Osa 2 kõlab nagu mõne Hollywoodi filmi kahtlase väärtusega järg aga ikkagi jätkan kaasamise spetside soovitustega valitsusele. Mõned ettepanekud on pigem USA-kesksed (näiteks valimisreform), teised aga tunduvad kõnekad mistahes riigi ja valitsemistava puhul.

Kuues soovitus. Kaasamise kohustuslikkus ja seadustamine. Anda välja presidendi korraldus kõigile riigiteenistujatele. Asutused las kirjutavad kaasamise põhimõtted sisse oma arengukavadesse. Iga asutus andku iga-aastaselt aru kaasamise mõjust otsustele. Pikemas plaanis on eesmärgiks kaasamise seadustamine, mis teeks arutelu kodanikega kohustuslikuks. Nimetada asutus, mis tegeleks ametnike ja poliitikute koolitusega, heade praktikate kogumise ja kaasamise mõju hindamisega.

Siinkohal räägiti üsna palju seadustamise ohtudest. Esiteks võetakse kohustuseks vaid miinimumnõuded. See muudab kaasamise formaalseks „linnukese“ pärast tegemiseks, kaob loovus ja paindlikkus. Teiseks tekivad kohtuvaidlused (selliseid on olnud, näiteks Ühendkuningriigi valitsus vs Greenpeace).

Seitsmendaks rahastamine. Kõigepealt tuleb teha inventuur ehk üle vaadata olemasolevad kodanikuühiskonna valdkonna rahastusvõimalused ja hinnata nende rolli kaasamise edendamisel, samuti välisprogrammid. Avalikusta need. Me tahame, et rahastamisotsused oleksid kaasavalt tehtud.
Kindlusta jätkuv rahastamine reformide eesmärkide saavutamiseks. Hea näide on äsja loodud Sotsiaalse innovatsiooni fond (umbes nagu KÜSK), kust saavad toetust peamiselt sotsiaalse ettevõtluse algatused.

Kaheksas. Valimisreform. Kuna suur hulk elanikke ei saa niipaljugi osaleda, et valimiskastide juurde pääseks, tuleb barjäärid maha võtta, nt immigrantide, endiste vangide ja muude tõrjutud gruppide jaoks. Tagada valijate jaoks mõistlikud valikud ning järgida valimiste head tava. Arutati ka, kuidas esindusdemokraatiat paremini siduda osalusdemokraatiaga ehk aidata tuua kodanike häält parlamendi aruteludesse.

Üheksas. Hinnata valitsuse algatatud kaasamisprotsesside tulemuslikkust ning kindlustada, et avalikes konsultatsioonides osalenud saaksid sisukat tagasisidet.

Kümnes. Luua toimivad mehhanismid koostöö jätkamiseks ehk koordineeriv komitee, kelle ülesandeks vahendada valitsuse püüdlusi kodanikeühendustele ja vastupidi. Eesmärgiks on kindel, formaalne struktuur, selmet rahulduda mitteametlike võrgustikega. Peeti oluliseks kindlustada tagasiside nendelt, keda ühendused esindavad ehk nn tavalistelt inimestelt.

Üksteist. Rahvusvaheline mõõde ehk kodanikuühiskonna õppetundide vahetus ehk jutumärkides demokraatia import/eksport.
See ei olnud valitsusele adresseeritud soovitus, vaid spetsid võtsid endale kohustuseks korraldada senisest paremini heade praktikate jagamine. Toimivate mudelite kohta on infot küll aga see ei jõua mõttekal kujul kõigini. Plaani võeti ka eri riikide edulugude tutvustamine USA praktikutele ning vastupidi.
järgneb

Esmaspäev, 10. august 2009

Osanemus on subjekti karakteristik

Lõppenud nädala viis manifesti-kohtumist panid mind taas kord mõtlema inimtüübile, keda kaasamiskoosolekutel aeg-ajalt näeb. Ilmselt olete teiegi kohtunud – inimene, kes istub enamuse koosolekust vaikselt ja kribab märkmeid, ning üsna lõpu eel, kui juba tehakse kokkuvõtteid ja –leppeid, palub sõna. „Mulle on jäänud arusaamatuks, mida ikkagi on silmas peetud siin täna korduvalt kõlanud mõistetega ...., .... ja ....?“

Sellele järgneb mõni minut analüüsi, mille käigus kohalolijad kuulevad ja võib-olla näevad ka kiiresti visandatavalt jooniselt, kui tohutult olulised on kõigi neile sama asjana kõlanud sõnade tähendusnüansid, ja kuidas enne pole võimalik jätkata, kui need asjad on endale selgeks tehtud.

Tavaliselt leidub ruumis ka mõni, kes ruttab abivalmilt küsijale selgitama: „No meie ürituse eesmärk on ju arendada...“ - - „Stopp!“ kõlab vastu. „Üritus on läbikukkunud katse. Asjadel ja nähtustel ei ole eesmärki, eesmärk on ainult tegijatel, inimestel. Arendada ei saa midagi ega kedagi, saab ainult tegeleda arengu eeldustega.“ Ja nii edasi.

Ma olen sellistes situatsioonides tundnud end kaunis abituna. Ühest küljest kõlab väga õigena, et kuidas me saame midagi teha, kui me isegi põhiasju erinevalt mõistame. Kuidas sa vaidled ses olukorras vastu, et p....e need sõnad, tegeleme sisuga!

Teisest küljest on mul siiski raske ette kujutada, et leidub inimesi, kes tõepoolest ei saa aru, mida mõeldakse, kui räägitakse näiteks, et kool peab andma hea hariduse („Haridus on subjekti karakteristik. Haridust ei saa anda, võtta, osta, müüa ega vahetada.“) Jah, ma ka ise parandan, kui „pompoosne“ asemel öeldakse „pompöösne“ või siis „vabandan“ seal, kus peaks ütlema „vabanda“, või „järgi“ seal, kus õige oleks „järele“. Jah, ka ma näen ju, kuidas suurte sõnadega teinekord nihu läheb – kui vangide voodipesu liig harva vahetamist nimetatakse ebademokraatlikuks või ebameeldivat otsust korruptiivseks.

Aga ikkagi. Meie kangelastüübi esindajaga vestlusse astumine tähendab tavaliselt, et tunned end õige pea nagu rumal jõnglane eksamil, kes iga järgneva sõnaga end üha sügavamale sisse räägib. Lõpuks on kõik kas a) tüdinud või b) segaduses, c) leiavad, et kogu asi on väga toores ja läbimõtlemata, ja d) keegi ei tea, et mida siis ikkagi edasi tegema peaks.

Seetõttu on minu õpetlik iva sellest nädalast see, et kui me just ei ole mõtteharjutusel või teooriatunnis, maksab leppida koosoleku algul kokku, et definitsioonidega täna ei tegeleta. Kui tõesti keegi tunneb, et mõni sõna vajab lahtiseletamist, siis teeme seda ja arvestame, et mõistame seda sel moel, aga kinni niisugusesse arutellu ei jää. Muidu me tegudeni ei jõuagi.

PS! Manifesti-kohtumistega seoses pean siiski veel mainima, et isegi minusugusel kujundliku kõne fännil jäi suu lahti, kui Lääne maavanem tutvustas tänasel Maapäeva lõpetamisel makaroniefekti. Eks ole – kui tavaolekus spagetti saab laual edasi-tagasi liigutada, hoides teda eest, tagant või keskelt, siis pärast keeva vee šokki pehmeks tõmmanud spagetiga saab sama teha ainult otsast sikutades. Moraal: rasketel aegadel muutuvad eriti oluliseks eestvedajad! Ma kardan, et enam ei vaata ma sama pilguga ei seda maavanemat, kes oma köögis pastatoodetega niisuguseid katseid teeb, ega ilmselt ka potis keevaid spagette – teades, et tegu on „šokis makaronidega“.

PPS! Kes veel nüüd pealkirja üle mõtiskleb, siis olge rahulikud. „Osanemus“ ei ole mingi sõna. Mõtlesime selle välja sõber Steniga õlleklaasi taga definitsiooni-vendade põhjustatud kibestumist välja elades, pidades võimatuks, et kaasamisest saaks rääkida enne, kui defineeritud on mõisted osalemine, osanemine, osanevus ja osanemus.

Reede, 7. august 2009

Mida tšempionid tahavad ehk 11 soovi Obamale. Vol 1

Nonii, nüüd läheb pikale. Püüan paari blogikandega esitada kogu ostunimekirja, mille USA kaasamise spetsid ühiselt valmis said. Soovitused katavad kogu skaalat, mida meie nimetame kodanikuühiskonna arendamiseks (ja nemad demokraatia reformiks). NB - ma ei püüa anda 100% ülevaadet, vaid noppeid, mis tekitasid võrdluse Eesti olukorraga.

Ehk pean ka selgitama, miks kokkutulnute arvates sellist väljaastumist üldse vaja oli? Küsimus on momendi ära kasutamises – kui „ülevalt poolt“ on tahet, siis ühenduste pool on valmis tegutsema oma asja nimel. Samal ajal on mõistlik toetada valitsuse agendat ehk reforme, mida nad tahavad läbi viia. Seda enam, kui need on presidendi poolt ambitsioonikalt välja käidud kui riigi läbipaistvuse suurendamine, kaasamine ja koostöö.

Soovitused.
Esimene. Sõnastati põhimõtted koostööks valitsusega ehk miks meile seda demokraatiat ja kodanike osalust ikkagi vaja on (osalejad kirjutasid seda südameverega nagu põhiseadust või kasakate kirja sultanile, vt ka juuresolevat pilti)


Teine. Teadmised ja oskused ehk kuidas seda demokraatiat ikkagi praktikas ellu viia? Siin räägiti nii kodanikuharidusest kui akadeemilistest uuringutest. Oluline on anda nii noortele kui täiskasvanutele oskused ühiskonnas toime tulla, olla aktiivne, teadlik ja osalev kodanik. Sama vajalik on näidata ametnikele ja poliitikutele, mis kasu kodanike osalemine annab.

Kolmas. Kodanike kaasamise pilootprojektid igas riigiasutuses, mis oleksid teadlikult plaanitud ja oskuslikult läbi viidud. Eesmärgiks on oluliste poliitikate lahendamine, juhul kui neil ei ole ette kindlaks määratud agendat ja saab sisuliselt mõjutada. See annab väärtuse nii osalejate kui otsustajate jaoks. Saab meetoditega eksperimenteerida, oskusi arendada, tulemusi hinnata.

Neljas. Kaasata vähemused, tõrjutud, esindamata grupid – nendele tuleb välja käia innovatiivseid lahendusi, et nad ühiskonna vastu üldse huvi tunneks. Näiteks anda neile võimalus otsustada oma toetusrahade üle.

Viies. Indikaatorid kui demokraatia tervise monitooring. Kui kodanikuühiskonda panustada, siis on vaja teada ka investeeringute tulusust. Selleks tuleb tõestada nii materiaalselt kui kaudselt mõõdetavad kasud.
Kommentaariks kostis britt Edward, et mida mõõdetakse, seda ka tehakse – seega tuleb jube osavalt leida mõõdik, mis on administratiivselt võimalik, poliitiliselt soovitud ja praktikute meelest mõistlik.

Selle peale reageeris valitsus innukalt. Öeldes, et indikaatorid on olemuslikult tähtsad, et saaks tõestada tulemusi. Kuidas me muidu saame eesmärke püstitada ja ootusi juhtida? Kuidas me saame teada, kas oleme tegelikult probleeme lahendanud? Näiteks kuidas kaasamine aitab seagripiga võidelda? Edulood on need, mida valitsus silmade avamiseks vajab.

järgneb.

Teisipäev, 4. august 2009

Headele kodanikele kodakondsus

Hiljuti kostus brittide poolt inetut kära sel teemal, et karmid reeglid piiril ei lasknud kellegi vabatahtlikke riiki sisse. Nüüd lugesin, et konsulteerimiseks tuli eelnõu, mis laseb vabatahtlikku tööd teinuil kiiremini lausa kodanikuks saada!

Naljakas oli veel, et valitsus üritas juulis seda seadust lausa kiirkorras läbi suruda, noh, nagu Ansipi vähemus meil rullib, on tegu siis parasjagu käibemaksu või muude korratustega.

Iseenesest on mõte mulle igati sümpaatne. Eestis kingitakse kodakondsus ju vaid mingitele ärimeestele, muidu on immigratsioonipoliitika absurdselt ksenofoobne. Iga jumala nädal maadlen viisadegi saamisega kolleegidele segasematest riikidest, vähemasti kadus viisakutsete kohustus lõpuks ära juuli lõpust.

Eks ka brittide plaanile kõlab vastalisust: et immigratsiooni soodustamine narrib vabatahtlikkuse mõistet hoopis ja üldse pole öeldud, kuidas sobilikkust ja mahtu jne defineerida, kes neid piire tõmbama hakkab jne. Põnev.

Head kodanikud reedel Stenbocki majja!

Headel kodanikel on reedel, 7. augustil võimalik lähemalt tutvuda valitsuse ja peaministri tööpaiga, Stenbocki majaga. Kell 11, 12, 13, 14 ja 15 algavatele ekskursioonidele saab end meldida telefonil 693 5588.

Laupäeval möödub üheksa aastat Eesti valitsuse asumisest Stenbocki majja. 2000. aasta 8. augustil pidas valitsus esmakordselt iseseisva Eesti ajaloos istungi päris oma majas. Enne kolimist Toompeal Rahukohtu tänavas asuvasse endisesse kohtuhoonesse töötas valitsus ühe katuse all seadusandliku võimu ehk riigikoguga.

Esmaspäev, 3. august 2009

Suvekoolis jälgi jättes

Ettevalmistused EMSLi üheteistkümnendaks suvekooliks käivad juba ammu. Kuupäevadeks 11.-12. september ning toimumispaigaks Raudsilla püstkojad Kuusalu valla ürgmetsades. Sel korral on luubi all kodanikuühenduste mõõtmine ja hindamine - kuidas jätta oma tegevusest arvestatav jälg nii, et organisatsioon ise õpiks ning mõju oleks näha ka väljapoole teistele ühendustele, rahastajatele, ühiskonnale.

Nagu suvekoolides ikka, on sõna nii koolitajatel kui osalejatel endil. Sellega seoses otsime teise päeva töötubadesse huvitavaid näiteid, kuidas kodanikuühendused enese mõju hindavad. Otsime kolme organisatsiooni, kes oleks nõus oma telgitaguseid veidi tutvustama, nii et töögrupis oleks hea üheskoos erinevaid hindamisstrateegiaid välja pakkuda ja nii ka osalejate endi kodanikuühenduste jaoks midagi kõrva taha panna.

Oleme töögrupid eriti kavalalt kolmeks jaganud. Üks töögruppidest on teenusepakkujad - organisatsioonid, kes spetsialiseeruvad mingis konkreetses valdkonnas teenuse müümisega (koolitused, nõustamine jmt). Teine töögrupp hõlmab eestkosteorganisatsioone - ühendusi, kes esindavaid teatud huvirühmasid. Ja kolmas grupp on - muide, uudissõna - virgestusorganisatsioonid ehk ühendused, kelle põhitegevuseks on heade kodanike aja kasulik sisustamine (erinevad hobitegevused, seltsiliikumine jmt).

Huvitatud organisatsioonidel palume endast Elinale teada anda kirjeldades lühidalt, millise organisatsiooniga on tegu, kuidas senimaani on oma tegevusi hinnatud ja mis laadi küsimusi hindamisega seoses on üles kerkinud. Kui kellelegi tundub eelpool toodud liigitus ebaõiglane, võib sellestki teada anda.

Tšempionite eine

"Ma olen seda entusiasmi oma karjääri jooksul ikka paar korda juba näinud", nendib kikilipsuga Jerry veidi sarkastiliselt. Ta on kaasamisega tegelenud nii paarikümne aasta jooksul, valitsuses ja ühenduses. Praegused Obama "avatud valitsuse" reformid teda ei üllata, küll aga huvitab, mida seekord ette võetakse ja kuidas see korda läheb. Ja ta ei hoia oma arvamusi ega nõuandeid vaka all, vaid räägib kaasa ja vaidleb vastu. Nii nagu teisedki 60 spetsi, kes Washingtonis kolme päeva jooksul koos mõtlevad, räägivad ja vaidlevad kaasamise, hea valitsemise, demokraatia ja üldse kodanikuühiskonna teemil. Ning esitavad oma ettepanekud Obama-tiimi entusiastlikele ametnikele.

Ametnikele anti võimalus selgitada, mida nemad teevad ja mis on valitsuse reformide siht. Sellest kirjutasin pisut blogis.
Spetsid hindasid kõrgelt kindlat poliitilist tahet ja uute tegijate energiat, mida valitsus rakendab demokraatia uuendamiseks. (Parlament just kiidusõnu ei pälvinud).
Küll aga väljendatakse valjusti kahtlusi, kas valimiskampaaniast pärit püüdu jõuda rahvale lähemale suudetakse muuta rutiiniks. Valitsus pingutab, et olla läbipaistev ja avatud ning kasutab uut tehnoloogiat, et saata infot läbi ühiskonna kuni iga vähemusgrupini. Ühenduste arust on see jt teised muljetavaldavad ettevõtmised vajalikud, kuid mitte piisavad. (Dialoog meenutab meie kodanikuühenduste kärajaid, kus räägiti, mida EKAK meile andnud on.)

Mida siis gurud oluliseks peavad?
Kaasamise vallas mõõdukamad mõtlevad, kuidas korraldada eeskujulik osalemise kaasus. See aitaks lahendada mõnd pakilist probleemi ja näitaks, et nn tavalised inimesed suudavad pakkuda vingeid lahendusi, kui nad saavad päriselt otsustamises osaleda.
Radikaalid nõuavad poliitikutelt ja ametnikelt totaalset mõtteviisi muutust ning presidendilt jõulisemat alust kodanike kuulamiseks ja arvestamiseks. Tuleks teha kaasamise seadus, luua selle täitmise jälgimiseks valitsusväline komitee, koolitada nii ametnikke kui poliitikuid, tagada kaasamise põhimõtete kehtimine igas asutuses. Tuleb tuttav ette?

Sarnasusi Eesti olukorra ja eesmärkidega on, ja seda parem on mõttetalgutel koos otsida toimivaid lahendusi. Mõnest ideest luban lähemalt kirjutada siinsamas.

P.S. Kogenud praktikuid nimetatakse ameerika keeles tšempioniteks - seepärast ka Vonnegutilt laenatud pealkiri. Miks mina seltskonnas olen? - dialoogi juurde kutsuti ka mõned osalusdemokraatia fännid mere tagant. Nii riigi ettevõtmiste kui Minu Eesti algatuse vastu on suur huvi.