kolmapäev, 26. november 2008

Palju õnne, Rainer!

Urve Palo bürool on ikka lihtne elu - võta aga EMSLi nõukogu järjest ette ja jaga tiitleid. Tänavune aasta kodanik on siis Rainer Nõlvak (pildil), mullune oli Lagle Parek. Ilus! Miks selle tiitli kunagi Andrus Veerpalu sai, ei oska öelda ja ega ta meie nõukokku vist passikski.

Tegelt tahan kriuksuda ka natuke. Au ja kiitus on toredad ja puha, aga mulle tundub, et selles osakonnas valitseb riigis paras kaos ja erinevad instantsid üritavad pigem ennast upitada, näiliselt küll häid kodanikke esile tõstes. Nii surusid Ansip ja Pihl täna päeval 17 eeskujulikul kodanikul kätt ja Palo piduaktuse kava järgi tunnustab ta peale Raineri iga maakonna kodanikuühendusi ja miskit putru oli seal veel. Lisaks teevad osad maavalitsused seda nagunii eraldi. Langil oli mingi kodanikujulguse aumärk ja president surub järgmisel pühapäeval parimatel vabatahtlikel kätt. No ja siis on EMSL ise kodanikuühiskonna aasta tegijaid kah veel juba palju aastaid (koos Ene Ergmaga) pärjanud. 

Mul ei käi selliseid hooge nagu Kalle Muulil iga pühapäev, et Palo ja Kiisleri bürood ära tuleks kaotada (maavalitsuste ja vähemalt 200 KOVi osas olen nõus!), ja kodanikuühiskond ongi hoomamatult kirev, aga rohkem koostööd ja vähem raiskamist mitmel teiselgi real annaks kõvasti juurde, muutes kodanike tunnustamisegi valitsuse poolt kaalukamaks. Ja üldse - kodanikud tunnustavad poliitikut sellega, et ta kusagile valivad. Iga minister ei peaks äkki omale seejärel kodanikke valima kukkuma? Skisovärk natuke.

--
Ajee, ka põlduritel on oma teenetemärgid!

John Sergeanti demokraatia

Albioni lõppenud nädala esiuudis ja demokraatia proovikivi oli 64-aastase endise poliitikakommentaatori John Sergeanti lahkumine saatest „Tantsud tähtedega“. Tegu on mehega, kes kajastanud Vietnami sõda, pinninud Margaret Thatcherit ning kelle tantsuoskus... No kes saab aru koodkeelest „12 punkti tšatša eest“, see saab. Ühes saates oigas kohtunik, et kui võiks, annaks ta nulli, sest tantsuliselt „oli kõik nii vale“. Ning mina sain nüüd tänu neile kajastustele inglise keeles selgeks sõnad nagu ’töntsakas’ ja ’vusserdis’.



Ent pingutasid kohtunikud mis pingutasid, vaatajate häältega püsis Sergeant saates nagu vai. Ja ilma naljata, pruukis mul eelmisel nädalal BBC-d vaatama hakata kui hiljemalt 10 minuti jooksul oli pilt tantsusaalis: nädala algul küsiti, et kaua veel; kolmapäeval kutsus ta kokku pressikonverentsi, et teatada oma loobumisest („On tekkinud oht, et ma võin saate ära võita, ja sel juhul läheks see nali juba ka minu jaoks liiale“); neljapäev-reede arutati, kas ta äkki ikka oleks pidanud jätkama, ning laupäeval tegi ta siis oma viimase valsi, mis andis põhjust kogu lugu uuesti läbi käia. BBC sai päevaga 2094 protestikirja tema lahkumise pärast (olles eelnevalt saanud 377 kirja, et miks Sergeant ikka veel saates on), tänavaintervjuudes kurtsid inimesed, et „ta on ju eluaeg demokraatiast rääkinud, kuidas siis nüüd nii...!“ Facebookis on loodud grupid nagu „Boikoteeri tantsusaadet kuni John tagasi tuleb“ ning „Ma armastan Sergeanti ja tahan teda oma vanaisaks“, ligi 50 000 inimest on käinud veebilehel www.bringbackjohn.co.uk. Ning kui tundub, et see on juba üksjagu jabur, siis palun väga, ka ettevõtlusminister lord Mandelson tegi avalduse, et Sergeant peaks ikka jätkama („So far, the prime minister has yet to comment publicly. He and his wife, Sarah, are known to prefer X Factor,“ lõpetas Guardian oma uudise.)

Igatahes taksojuht, kes mu Gatwicki sõidutas (kus ma siis veel õhtu ja pool ööd lumisest Eestist mitte lahkuda tahtnud lennukit ootasin), arvas, et vaatajad soovisid lihtsalt kohtunikele (Süsteemile!) koha kätte näidata – et säh teile oivalisi fleckerleid ja ülakehaliine, eat this! Selline meediajastu klassiviha. Ja mida see õpetab meile demokraatiast?

pühapäev, 23. november 2008

Kolm lugu kaasamisest

Vahepeal toimunud arenguiks ei saa neid nüüd nimetada, aga märkimist väärt episoodid ehk ikka.

Esiteks saime viis nädalat pärast oma kirja peaministrile ja riigisekretärile viimase nimelt vastuse. Eks ta natuke sihuke tule-eile-meile on, kuna mida muud ta saanukski vastata, kui et teema on oluline, hea tava veel olulisem, meie ka tublid ja puha, aga tavale suurema kaalu andmine vajab valitsuses arutelu. Halloo, kolm aastat hiljem veel see jutt?! Aga eks me peame siis hakkama edasi sama tüütult nagu eesel Shreki tõlla tagapingil küsima are we there yet (kogu klippi ei leidnud, ainult viimased pindakäivad 40 sek)? Mingeid tähtaegu Loot ju ei maininud, ja ega ta pole ka poliitik, et lubada saaks. Teame ju, et Lang on suht vastu kogu sellele kaasamise "seadustamisele".

Mis toob meid teise episoodi juurde. Aitäh kaasamise guvernandile Hillele, kel lõi kohe tuluke põlema, märgates "Avaliku teenistuse seaduse" eelnõu kooskõlastamise juures põlluministeeriumi torinat: "eelnõu ettevalmistamisel ei ole meie hinnangul järgitud kaasamise põhimõtet"! Päris lahe, kui üks ministeerium ise sellist muret kurdab, et neid kaasatud pole. Ehk saavad siis paremini aru ka neist, keda nad ise kaasama peavad.

Kolmas ja kõige jaburam on meie 5. novembri avalduse avatud nimekirjadest peale kaks nädalat hiljem laekunud vastus:
From: Maido Pajo [mailto:Maido.Pajo@riigikogu.ee]
Sent: Friday, November 21, 2008 1:06 PM
To: alari@ngo.ee
Cc: Mai Treial; Mai Treial
Subject:

Tere!

Täname Teid ettepanekute eest, mis on suunatud avatud demokraatliku kodanikuühiskonna arendamisele.
Kindlasti kaalume kõiki poolt ja vastuargumente ning võtame omapoolse põhjendatud seisukoha EP valimisnimekirjade osas juba lähiajal.
Samuti hea meelega oleme valmis tegema kolmanda sektoriga tihedat koostööd ka Euroopa Liidu suunal.

Lugupidamisega

Mai Treial
Riigikogu liige

Ei noh, nojah. Sõja aeg, Rahvaliit ka liha.

kolmapäev, 19. november 2008

Ahelreageerijad Londonis: John

Tänaste lõunapausi intervjuude täheks sai tänavalehe Big Issue asutaja John Bird, kes õgivatele pläkutajatele korraga käratas: „Kurat võtaks, jääge vait! Meil on siin vaja maailma päästa!“ Mõni ilmselt tõmbas spagetid kurku, aga tõepoolest, tähelepanu oli saavutatud. „Kes sa selline oled?“ hüüdis keegi publiku seast. „Ma olen see ülbe mölakas Big Issue'st,“ vastas John, „ja ma olen selline seepärast, et meil on kuradi vähe aega jäänud, kümne aasta pärast võib see maailm omadega täitsa perses olla.“ Sümpaatne.

John rääkis muu hulgas sellest, kuidas ühenduste rahastamine ei aita nendevahelisele koostööle kaasa, vaid muudab nad omavahel pisku pärast võitlevateks konkurentideks, samas kui sotsiaalse ettevõtluse mudel loob olemasoleva ümberjagamise asemel uut väärtust. Rääkis, kuidas teda ajavad närvi bräädpittid ja madonnad, kes otsustavad, et nüüd on hulk raha kokku aetud ja teevad maailmapäästmiseks omanimelise fondi, kuigi sarnaste asjadega tegelevad samal moel juba niigi paljud, nii et uue organisatsiooni loomise asemel võiks olemasolevatega töötada või siis mingi uus lähenemine leida. No ja seda teavad ilmselt kõik, kuidas Big Issue võlu seisneb just selles, et ta ei anna kodutule mitte toetust (abiraha, suppi, öömaja), vaid töö, et ise oma olukorda parandada.

Asendasin oma peas sõna „kodutu“ sõnaga „vabaühendus“ ja mõtlesin näiteks poliitikate kujundamisele (vabandage, mul on sõltuvus, ma ei saa ühtegi artiklit kirjutada seda teemat puudutamata) – kui palju potentsiaali omanikutunde loomisel oleks selles, kui pelgalt kaasamise asemel antakski ühendustele ja kogukondadele olulistes küsimustes vastutus heale lahendusele jõuda. OK, see ehk ei pea kohe olema riigieelarve, alustaks millestki lihtsamast ja lähedasemast, aga võtmeküsimus on just võimalus vastutada, ja mitte üksnes selle eest, et lihtsalt oma asjad õigeks ajaks korrektselt ära teha (kodutu puhul oleks analoog siis õigel ajal ja kainena varjupaika, supikööki või abirahale järele minna), vaid et leidagi ettevõtja kombel kõige paremad töötavad lahendused.

John meeldis mulle väga. Isegi kui muud poleks olnud, siis milline endine ajakirjanik saaks jääda külmaks, kui John ise järgmiseks üht noort Prantsuse filosoofi intervjueerima asus ning alustas: „Ütle, Niccolo... mulle meeldib kutsuda sind Niccoloks, sest... noh, see on su nimi...“

Ahelreageerijad Londonis: Victoria

Kui eilne hommik algas näitlejast rahuvõitleja Jeremy Gilley ülesastumisega, mis filmikriitikutelt oleks ilmselt saanud õige mitu tärni „tunnete“, aga suht vähe „põnevuse“ kategoorias, siis tänane avakõneleja oli Victoria Hale. Victoria on USA sotsiaalne ettevõtja, kes asutas mittetulundusliku farmaatsiaettevõtte One World Health, mis ei tegele mitte lihtsalt geneeriliste ravimitega, vaid just uute loomisega. Ehk siis sotsiaalne ettevõte vast ühes vastuolulisemas tööstusharus.

Mis mind Victoria esinemises kõige enam köitis, ei olnud mitte jutt 10 miljonist mõttetult surevast lapsest igal aastal. No ma tean, see kõlab halvasti, aga ilmselt on nii, et see šokeerib sind esimesel korral, ning sellest esimesest korrast sõltub, kas valid selle oma eluvõitluse teemaks või ei – kui ei, siis järgmistel kordadel võtad seda juba lihtsalt kui üht paljudest maailma hädadest. Ja ma kuulun paraku nende viimast hulka.

Nõnda kõneles minuga hoopis enam see, kuidas Victoria rääkis oma kasvamisest ettevõtjana. Kuidas ta kõigepealt, olles „tavalise nohikust teadlasena“ One World Healthi ideeni jõudnud, otsis kedagi, kes seda ellu viima hakkaks, kuni üks sõber teda tugevasti raputas, et „see on sinu idee ja keegi teine ei teeks seda paremini kui sina“ (mina kudesin omal ajal pool aastat, mis ja kuidas kõik EMSLis olla võiks, ega julgenud mõeldagi, et ma võiksin ise juhiks kandideerida, kuni ka lõpuks kaks olulist sõpra ütlesid, et lõpetagu ma jutt sellest, et pole kogemusi ja ei oska, ning hakaku tegema, tuleb mis tuleb).

Kuidas ta alustas enda ja abikaasa säästudega, omaenda kodus, mis tõestab, et Suureks kasvamiseks ei pea sul ilmtingimata olema meeletut mammonat. „Sa võidki jääda ootama, millal sa oled piisavalt rikas, piisavalt kogenud, piisavate tutvustega,“ rääkis Victoria. „Sa alustad siis, kui sa lihtsalt ei suuda kauem taluda teadmist, et sa pole veel pihta hakanud.“

„Algul sind ignoreeritakse, siis naerdakse su üle, siis hakatakse sulle vastu töötama ja lõpuks sinuga koos töötama.“

Küsisin Victorialt hiljem, kuidas ta selleni jõudis, et nüüd mitmed ravimifirmad temaga koostööd teevad. Mu meelest on see üks võimsamaid vahendeid ühenduste käes – võimalus saada kõik ühiskonna nö. sektorid oma unistuse nimel töötama.

„Üks asi on see, et nendega suheldes ei kasuta me väljendeid nagu „inimõigused“ ja „market failure“, need ei vii kuhugi.“ Siin tekkis mu jaoks jälle paralleel Eesti ühenduste ja ametnike-poliitikute suhetega (sest sellist ärisektori vihkamist, nagu paljudel maailma ühendustel, Eestis vist pole), kus ka mõnikord hakkavad ühendused pihta umbes nii nagu Ivan Orava mälestustes keegi 40 kirja soovis alustada: „Ahoi, mõrtsukad!“, kui ma õigesti mäletan. Isegi kui meil selleks teatud õigus on, sest lõppeks maksame ju meie neile palka, on see nii mõttetu, keda see kärkimine nüüd ikka südames sinu poole võidab.

Veel mõned mõtted Victorialt:
  • „Kõik suured tegijad saavad aru, et koostöö on mõistlik, ja tuleb teha häid asju, et sinuga tahetaks koos töötada. Näiteks kui praegu vajavad paljud tööstused valitsuse abi, siis on General Motorsil seda märksa lihtsam saada kui farmaatsiatehastel, keda kõik vihkavad.“
  • „Sotsiaalse ettevõtja jaoks on pisidetail, kas keegi on kolmas, äri- või avalik sektor. Sa teed endale selgeks kõigi sektorite puudused ja disainid nad nii, nagu sa tahaksid, et nad oleksid.“
  • „Keeruline ei ole mitte uute ravimite loomine, vaid see, kuidas nendega vajajateni jõuda.“
  • „Ravimid on ainult väike osa tervishoiust. Nad peavad olemas olema, aga palju olulisem on inimeste harimine ja võimustamine. Neid surmasid ei põhjusta bakterid, vaid vaesus. See on väga humbling tunne [ma ei oska seda eesti keelde tõlkida, humble on alandlik, kes ei teadnud, aga siin siis positiivses kontekstis], kui saad aru, kui paljude inimestega sul on vaja koos töötada, et tegelikult midagi saavutada.“
  • „Kui sa vaatad ootavalt valitsuse poole, siis tuleb sul ilmselt väga kaua oodata. Kui ise innovatsiooniga lagedale tuled, lähevad asjad märksa kiiremini.“
  • „Sinu pärand ei ole mitte ainult see, mida sa tegid, vaid veel rohkem jäädakse sind mäletama selle põhjal, kuidas sa seda tegid.“
  • „Siin saalis on palju noori inimesi, kes tänu ravimitele elavad saja-aastaseks. See on kohutavalt pikk aeg, mõelge, mida te selle ajaga teha tahate.“
Ja lõpuks: „Lead the world and have fun!

Mis ma veel mõtlesin Victoriat kuulates, oli see, et jättes kõrvale kõik need tehnilised raskused sotsiaalse ettevõtte käivitamisel, on tegelikult vaja ju õige vähe: lihtsalt seda, et andekas inimene mõtleks, et tema jaoks pole niivõrd oluline oma andega hiigelvarandust kokku ajada, vaid ta tahab seda kasutada ühiskonna parandamiseks. Ainult üks lihtne otsus, kas pole?

PS! Gordon Browniga seoses oli tegelikult veel üks tore demokraatia-moment, mis eile ununes kirja panna. Nagu EMSLi suvekoolis, nii paluti ka siin osalejatel üks konkreetne asi välja mõelda, mida nad järgnevalt ära teha tahavad. Ning kaks East Endi poissi, nii umbes 9-10 aastased (siin on osalejaid tõesti lastest raukadeni) pajatasid siis, et nemad tahaks kutsuda peaministri oma linnaossa – et tulgu ja vaadaku, kui ohtlik seal on; et temal on turvamehed, aga nemad peavad seal iga päev ilma hakkama saama. No ja õhtul pandigi poisid peaministri lauda. Ma ise istusin paar lauda eemal, nende juttu ei kuulnud, küll aga oli vahva, et kui Brown juba teistega tegelema hakkas, sikutas üks poistest teda veel varrukast, et „kuule-kuule, mul on veel rääkida!“

Aga jah, mööngem, et sellised asjad töötavadki eelkõige laste puhul. Kui niisuguse jutuga tuleb välja keegi, kelle jaoks vistrikud pole homne, vaid eilne või isegi üleeilne päev, – no et „katsuge ise 500 krooniga kuus läbi ajada!“ vms – siis mõtleme vist ikka, et jäta rahule, sõge vanur, niigi on raske!

teisipäev, 18. november 2008

Linnateater vs Kultuurikatel

Kopin ikka siia ka, mis ma osalen.blogspot.com kirjutasin, ehk rohkem lugejaid:

Kusjuures ma ei julgeks 100% nõustuda hullunud kommentaatoritega, et see Edgari viimane rahvaküsitlus nii kohutav on. Edgar muidugi on, aga kui seda korraldaks keegi teine? Tahame ju, et rahvas ka suuri asju otsustaks, ja mu arust ei saa öelda, et siin võrreldakse võrreldamatut.

Pigem on ülesandepüstitus iseäranis intrigeeriv ja mulle meeldiks see mingile väitlusrühmale või ühele kogukonnale siduvalt otsustada anda, kuigi pigem konsensuslikult, mitte neetud demokraatiaga.

Kultuurilembelistele oleks ju palju lihtsam otsustada anda kas Linnateater või vabadusesammas; kas Kultuurikatel või Ülemiste mitmetasandiline ristmik. Autojuhid valiks midagi muud, looduskaitsjad kolmandat, penskarid neljandat jne. Kui raha ikka nii vähe on, tuleb teha igasuguseid valikuid, kärpida kõike, seada valusaid prioriteete jne. Ja põhiküsimuseks jääb, kas rahvas suudab üldse päriselt ise kokku leppida?!

Mina näiteks ei suuda otsustadagi selles valikus; nii et minu arust on tegemist eelkõige erakordselt põneva eksperimendiga ja hääletustulemusest rohkem huvitab mind arenev diskussioon.

Ahelreageerijad Londonis: peaministriga telgis

„Ahelreaktsioon 2008“, mille pärast seekord Londoni väisan, algas hommikul Thamesi äärde püstitatud lillades ja roosades toonides küütlevas hiigeltelgis nii intensiivsete tutvumisülesannetega („Saage tuttavaks oma kõrval istuvate inimestega!“, „Nüüd leidke keegi, kes teeb sarnast asja mis teie!“, „Nüüd keegi, kes teeb midagi hoopis teistsugust!“, „Nüüd minge teise lauda ja hakake jälle otsast pihta!“), et esimese tunni järel olin juba täitsa läbi ja vajanuks väikest uinakut.

Mu enda ülesastumine „Ahelintervjuude“ rubriigis selgus olevat lõunapausi meelelahutus tulise kanapaja ja riisi kõrvale. Kõigepealt intervjueeris mind brittide Aasta Ärinaine ning seejärel mina Gordon Browni noortepoliitika nõustajat. Nagu hiljem välja tuli, mõni isegi kuulas. Meie kohta laval seda öelda ei saa, sest heli võttis meie huulilt pääsenuna kõigepealt teha väikese tiiru kõlarites, tuli siis truu kutsika kombel lavale tagasi ja moodustas koos rääkija uute sõnadega vallatu müha. Kui ise kõnelesid, polnudki sellest suurt midagi, kes meist siis siia ikka ennast kuulama tuli, aga vestluspartneri küsimustest ja vastustest arusaamine käis rohkem huultelt lugemise ja oletamise teel. See-eest avastasin ise intervjuud tehes ühel hetkel, et olin kenasti sisse võtnud klassikalise matitalviku poosi, nii et vähemalt pealtnäha pidi kõik ordnungis olema.

Päeva lõpetas Gordon Brown ise, kes ühtlasi avas sellega Üleilmse ettevõtlusnädala. Hea küll, Eesti inimesena ehk ei oskagi seda teab mis eriliseks faktiks pidada, meil on ju võimalik peaministriga toidupoeski kokku saada. Küll aga tundsin kadedustorget, millise enesestmõistetavusega pühendab Brown oma ettevõtlusnädala avakõne sotsiaalsele ettevõtlusele („Free market can not be value-free market“), samal ajal kui meie peaministripartei liidrid – kah ju väidetavalt ettevõtluseksperdid – seda mõistet parimal juhul oksüümoroniks peavad. Mitte et hiljuti Langi varrukast pudenenud ideed halvad oleksid, aga mu meelest on mõttetu raiskamine rääkida ettevõtlusest ja ühiskonnast just nagu lahus seisvatest asjadest, nähes ainsat seost selles, et kui ettevõtlusel läheb hästi, on ka rohkem maksuraha sotsiaaltoetusi jagada.

Brown lõpetas oma kõne Nelson Mandelat tsiteerides, olles enne seda rääkinud, kuidas kevadel Londonis Mandela 90. sünnipäeva puhul toimunud kontserdil esitles ta juubilarile teiste seas Amy Winehousi, kes oli seepeale öelnud, et „Mandela ja mu abikaasa on väga sarnased, mõlemad on pikalt vangis istunud“.

PS! Heateo-rahvas, Catriona tervitab!

Tarkust rohkem kui penni eest

Täna tõttasin Tartusse teadlikult tallinlase tempoga - just täna õhtul toimus teistkordne maailmakohvik klubis Maailm, mis tõi head kodanikud kokku oma mõtteid jagama ja uusi ideid genereerima.

Maailmakohvik (world cafe) on lihtne viis tuua kokku inimesi, et arutleda neile oluliste teemade ja küsimuste üle. Kohvik on koht, kus inimesed soovivad vabalt rääkida ja oma mõtteid jagada teemadel, mis neile tegelikult korda lähevad. Maailmakohviku läbiv idee on, et ühistes vestlustes, liikudes ühest lauast teise, sünnivad head mõtted ja uued ideed. Meetod on omamoodi metafoor – oma elu, organisatsiooni, erinevaid kogukondi luues liigume ka justkui ühest kohvikulaua vestlusest teise alati midagi maha jättes ning midagi kaasa võttes.

Üks suuremaid ühenduste liidreid hõlmanud maailmakohvik toimus viimases EMSLi suvekoolis, kus püüdsime iseloomustada head juhtimist. Osaliselt inspireerituna seal tekkinud vabast õhkkonnast ei jätnud kolm tubli tartlast - Evelin, Tiina ja Oliver - ideed ripakile ja tegidki ära. Igakuise maailmakohviku. Kaasasid Eesti maailmakohvikute kuninganna Pireti ka ja nii planeerivad juba kolmandat kogunemist.

Kuigi jäin täna hirmsal kombel hiljaks ja jõudsin osaleda vaid viimases aruteluringis, oli juba klubisse sisenedes selge, et tegemist on väga liigutava kogunemisega, kus tekkis uusi ideid, avaldus ammusettinud mõtteid, sai nalja ja tarkust. Nii langesin oimetult diskussiooni ehete ja kosmeetika mõistlikuma tarbimise üle. Aga lisaks sattusin lugema, et 17. sajandil kutsuti Inglismaal kohvikuid "ühe penni ülikoolideks", kus ühepennise sissepääsu eest võis inimene osaleda seminaridel, kahe penni loovutamisel sai ka kohvi arutelu kõrvale ja õiguse lugeda ajalehti.

Võrreldes seniste maailmakohvikutega Eestis on Tartus toimuv eriline, sest see on avatud kõigile, kellele väljapakutud teema korda läheb. Esimesel korral arutati meie aja kangelaste rolli üle, teisel korral pidi tegema valikuid nafta ja tarbimispeo vahel, kolmandal korral ... saate peatselt teada kasvõi e-emsli kaudu, sest omalaadseid ettevõtmisi heade kodanike osavõtul ei jäta me tähelepanuta.

neljapäev, 13. november 2008

Kellel on vaja füüsikat ja kaasamist?

Eksole - kui ametnikele mõeldud kaasamiskoolitustel (tänavuse kaheksanda ja ilmselt viimase teeme 27. novembril ning seegi grupp on juba täis, suurepärane) on küsitud, et kas tõesti see kaasamine on siis ikka kõikide ministeeriumide jaoks vajalik teema, olen öelnud, et jah, kõikide, et no VÕIB-OLLA kaitseministeeriumil on ehk tõesti vähem niisuguseid teemasid, kus kaasavaid otsuseid teha. Ja millega algas eilne päev? Teen hommikusöögi kõrvale teleka lahti ja Terevisioonist tuleb uudis, et algasid rahvakoosolekud laskepolügonide keskkonnamõjude arutamiseks. Ning hiidlased kurtsid, et kõige enam on neid häirinud just kaitseministeeriumi üleolev suhtumine kohalikesse inimestesse ja nende mitteinformeerimine.

(Tuletab meelde kooliaega, kui õpetaja üritas veenda, et füüsikat läheb kõigil elus vaja, ning ma ajasin vastu, et mina lähen ajakirjandust õppima ja seal pole füüsikaga mingit pistmist. No ja siis algas teleajakirjanduse kursus läätsede ja optika ning raadioajakirjanduse kursus raadiolainete õppimisega. Õpetaja muheles seda kuuldes heameelest ning lubasin tal seda edaspidi kõikidele tulevastele minusugustele õpetuseks tuua. Nii et jah, olgu see siis nüüd ametlik: füüsikat ja kaasamist läheb vaja absoluutselt kõigil.)

Aga eilne päev tõi kaasamise teemal veel selliseid uudiseid, et noorteühendused tuletasid valitsusele meelde kaasamise hea tava kinnitamise vajalikkust ning valitsuse kommunikatsioonibüroo direktor kinnitas, et kaasamise heast tavast tuleb lähtuda järjekindlalt.

reede, 7. november 2008

Euroopa Liit ja Venemaa: mida toob tulevik?



- Has the president left already?
- Which one?

Selline küsimus esitati mulle eile õhtul seitsme paiku soolalao ees ja ehkki mu elus ja Eestis satud ikka harva nihukesse olukorda, tuli minu vastuküsimus sama hooletult, kuna selleks hetkeks 11h kestnud (jätkus veel neli) väsitav tööpäev oli sisaldanud vähemalt kolme (osalt eks)presidenti ja kümneid eksvälis- ning peaministreid, MEPe, parlamentide ja eurokabineti liikmeid, kodanikuaktiviste, teadlasi jne jnt.

Segadusse sattunud plika mõtles igatahes Ahtisaarit, mina, kõiki tüüpe tundmata, mõtsin esteks THI peale, kuni meenus, et ka Vairake oli ju oma truu tentsikuga platsis. Toimus siis Euroopa Välissuhete Nõukogu kogunemine. Välispoliitikat pole ma kunagi oma teetassiks pidanud, aga seal ja AEFi foorumil vabatahtlikuna ringi sahmides ehmusin ikka korduvalt, kui mu kõrval tõusis püsti Ufe Ellemann-Jensen, laval oli Soros, kusagil Lionel Jospin, Emma Bonino, printsess Mabel jne. Kui lai ja kauge maailm kõik nii koju tuuakse – no ikka kuulad ja mõtled kaasa. Kui tihti siis nõnda väärikas seltskond üldse Eestisse satub.

Siiski ma sisulisemaks siin ei lähe, vaid soovitan lugeda laubast AKd Postimehe vahel, kus ilmub loodetavasti põhijutt Avatud Ühiskonna Foorumil räägitust.

kolmapäev, 5. november 2008

Absurdiklassikast

Reedel kärajatelt (mis küll Inglise Kolledži aula akustikat arvestades kujunesid pigem kõlajateks) naastes oli mahti viimaste päevade uudised üle vaadata. Hea küll, võib-olla see on sama sisukas küsimus nagu härra Smithil "Kiilaspäises lauljataris", kes ütleb abikaasale, et ta ei saa aru, miks ajalehtedes tuuakse ära surnud inimeste vanus, aga mitte kunagi vastsündinute oma – aga ikkagi: miks jõuavad poliitikud niisuguste tõdemusteni üksnes tagantjärele? Minu isiklik poliitiline mälu ulatub vanuse pärast kusagil 90. aastate keskpaika ja ma olen sarnast juttu kuulnud pärast ebaedu Isamaalt, Koonderakonnalt, Mõõdukatelt, Res Publicalt... Keskerakonnast ei tule meelde, nemad vist pigem leiavad põhjuse alati teistes, ning Reformil pole märkimisväärset tagasilööki valimistel veel olnud. Aga kui seda ikka ja jälle tõdetakse siis, kui asjad on metsa läinud, miks siis ei mõelda sellele ministritena või Riigikogus olulisematel kohtadel olles? Kas näiteks Jaanus Tamkivi ei võiks mõelda, et keskkonnaorganisatsioonide ignoreerimine viib tema töö kehvale järjele?

Ja sellega olgu tänaste naiivsete küsimuste norm täis.

Barack, Barack порадуемся...

Ei ole see blog veel surnud midagi, iga päev arutame kontoris, kes ja millest kirjutada plaanib, aga aega napib, nagu ikka. Seetõttu praegugi targutuste asemel veits nalja, võrratult saidilt onion.com. Või tea, kas ongi nii nali... Eestis saab kindlasti üsna sarnaseid skeeme joonistada.

The Election: How It Works

As Abraham Lincoln once said, "This precious thing, this dream, this democratic process is a total clusterfuck." The Onion's War For the White House team explains the history, context, and facts behind the American electoral system.
kliki, et selgemalt näha