reede, 19. november 2010
Minister üle oma varju ei hüpanud ehk minu kogemus töövarjuna
neljapäev, 18. november 2010
Pooltevahetuse treiler
Idee: Urmo Kübar, Elina Kivinukk; Teostus: Siim Männik, Janek Karakats
Ja teine natuke lühem-mitteametlikum:
Poetess Leelo Tungla idee viisistas Ivar Must, esitas Silvi Vrait, erkaanile sättis Siim Männik.
kolmapäev, 17. november 2010
Pooltevahetus tuleb!
kolmapäev, 20. oktoober 2010
“Sa oled sallimatu!” -- “Ei, hoopis sa ise oled!”
"Sallimatute tagakiusamisest" on selle üksjagu kaootilise ajaveebi enim kommenteeritud sissekanne ning sama teema on nüüd juba paari nädala jagu taas ka laiatarbemeedia huviorbiidis. Mis on mulle meeldivaks üllatuseks, sest kui see “Erinevus rikastab” kampaania tänavapilti ilmus, mõtlesin pigem, et jälle üks hambutu sotsiaalreklaam. Mind ennast mõistagi ei suutnud ükski seal välja pakutud “aga-dest” mõtlema panna, sest kõik need tundusid vägagi normaalsed situatsioonid. Aga nagu näha, arutelu on täiesti olemas. Eks kirik ole siin muidugi ka omalt poolt tublisti hagu juurde andnud.
Eelnevast võib siis järeldada, et kui on vaja pooli valida, seisan mina mõistagi “erinevus rikastab” jaatajate hulgas. Ometi kõnetas mind ka eilne Halliki Harro-Loiti repliik, kus ta heitis ette “viha õhutamise” etteheite liiga kergekäelist kasutamist. Mina ka ei usu, et sellised sildistamised mistahes debati käigule kuidagi kasuks võiksid tulla.
Ma olen nõus, et kellelgi teisel peale konkreetse vähemuse esindaja ei ole õigust hinnata, kuidas mingi tekst (näiteks sõna “neeger”) sellele vähemusele mõjuma peaks. Kui Toivo Tänavsuu kirjutab, et homoseksualismi tulemiks on “õõnestamine, allakäik ja häving”, siis ma saan aru küll, et see võib mõjuda solvavalt ja isegi hirmutavalt, sest “õõnestamine, allakäik ja häving” on halvad asjad ning halbu asju tuleks ju peatada, ära kaotada. On igati OK, kui sellest tekstist häiritud inimene ütleb, kuidas see talle mõjus või et ta peab seda rumalaks. Ma “laikisin” (koos veel 71 inimesega) oma sõbra Aeda otsust kustutada oma Facebooki lehelt need, keda ta peab rassistideks, homofoobideks või võõravihkajateks - oma isiklikus ruumis ei pea keegi taluma neid, kes on talle vastumeelsed.
Aga ma ei usu, et tänavsuude tembeldamine vihakõnede pidajateks, millega loogiliselt kaasneb õigus nõuda nende vaikimist avalikus ruumis või vähemalt mitteavaldamist, oleks mõttekas. Esiteks olen üsna kindel, et selle sildi saanu omast arust ei õhuta vihkamist, vaid väljendab oma (enda meelest igati mõistlikku) seisukohta. Sellise sildi külge saanuna tundub tavaliselt talle, et hoopis sildistaja õhutab vihkamist. Ning siis käib edasi juba lapsik “ise oled!” vaidlus, selmet asjast rääkida.
Teiseks, ega siis vaikima sundimine tänavsuid muuda. Ma pole küll kindel, kas ka diskussioon muudaks (nii nagu mind ei saa panna uskuma, et homoseksuaalsus on haigus, hälve, kuritegu või patt), aga vähemalt annab see võimaluse osutada tema argumentatsiooni puudulikkusele või vastata mingitele küsimustele. Näiteks kinnitada, et isegi juhul kui ta tütar peaks ühel päeval oma sõbrannasse armuma, ei tähenda see tema läbikukkumist lapsevanemana, nii nagu ilmselt ta ise ei hakanud heteroseksuaaliks oma vanemate jõupingutuste või ühiskonnas levinud “heteropropaganda” tulemusena.
esmaspäev, 4. oktoober 2010
Üheöösuhtest visiitabieluni
- Kõne vorm – alustasime sellest, et soovijatel oli võimalik öelda enda kohta kaks lauset, üks tõsi, teine vale. Ja teised pidid ära arvama, kumb vale on. Kõige keerulisem oli seejuures esimese vastaja leidmine, pelglikkus oli valdav. Pärast paari korda arutasime, mis jäi meelde ja miks. Et noh, mõni rääkis selgema häälega, mõni tegi nalja, mõnda on harjutud kuulama – need kõik ju nipid, kuidas sa hea kõne esitamisel tähelepanu saad. Ahjaa, minagi tegin ju näite ette ja astusin selleks tooli peale (kusjuures ma ei tulnud selle mõtte peale spontaanselt seal klassis, vaid et mõtlesin sellele kodus; ehk et hea kõne ülesehitus vajabki ettevalmistust ja eelnevat läbimõtlemist ükskõik kui spontaanne see ka ei tunduks.)
- Hea hääleaparaat – siin tegime mõningaid sirutus- ja diktsiooniharjutusi. Ja see oli üllatav, et noortele meeldisid sellised koorislugemised (mõtlesin, et seitsmes klass, miks jumala pärast peaks nad nautima koorisesinemist, kuhu jääb inimeste isikupära). Siin laiendasin oma mõtet, et tuleb mitte ainult häält hoida, vaid keha üldiselt, sest kõik, mida teete, peegeldub kuidagi teie kehas.
- Sõnum – ja viimaks, kõige olulisem ja ka kõige keerulisem osa: tuleb läbi mõelda, mida üldse soovitakse öelda. Sest ükskõik kui hästi sa nalja visata oskad või kui selgelt sõnu hääldad, peab sul olema mingi idee jagada ja see peab tulema südamest.
teisipäev, 21. september 2010
Sõnaseletusi
Kui ei osata selgemalt – avalik sektor
Kui ei taheta selgemalt – ametnikud
Kui ütleja on paha peal väljas – võimud
Kui ütleja tahab pahasti öelda – parteid
Kui ütlejal on savi – erakonnad
Kui ütleja on riigisekretär – avalik teenistus
Kui peenutseja paneb puusse – parlamentäär
Kui ei teata, kellest täpselt jutt – riik
Kui ei tahetagi teada – ühed vargad kõik
Kui on üldisemalt süüdlast vaja – valitsus
pühapäev, 19. september 2010
Ei, ja veelkord ei! ehk viis vastust ametnikult ühendusele
Tavaliselt on suhtlemine lihtne ja mõnus. Saame omavahel asjad räägitud, kui kuulame üksteist ja otsime ühist huvi. Asjalikus mõttevahetuses ei käitu ametnik ja ühenduse esindaja antipoodide, vaid partneritena.
Vahel aga tundub, et teine pool põikleb ja blokib ning poeb klišeede taha. Klišeed on tüüp-vastused, millel pole sisulist väärtust – need võetakse mängu pigem selleks, et suhtlemist kiiremini lõpetada. Kuidas neid ära tunda ja mida sellises olukorras peale hakata?
Vaatame viite lauset, mida ametnik kasutab siis, kui ta tahab öelda ei.
- „Kogu info on kodulehel väljas“
Nojah, täitsa usutav, et nii ongi – ametiasutuse sait on infot ääreni täis. Eestis oleme avalikustamise eesrindlased, ses mõttes et mujal pole nii julget Avaliku Teabe Seadust. Riigi dokumendid peavad olema avalikkusele kättesaadavad ja veeb on selleks kõige loogilisem koht. Iseasi, kui kergesti vajaliku info sealt üles leiab. Ning seejärel – kuivõrd see on arusaadav. Seepärast, kui vajad juhendamist või selgitamist, anna sellest ametnikule teada. Ütle, kuhu oma otsingutega täpselt toppama jäid ja palu abi. See näitab, et oled niiöelda kodutöö ära teinud ja enne telefonitoru tõstmist juba aega ja vaeva kulutanud.
Teiseks ütle otse, et igapäevaselt sa mööda asutuste veebikülgi ei surfa. Küsi, kuidas saad end huvitavad uudised ja teated e-postkasti tellida ning palu end lisada meililisti. Juhul, kui oled seda kõike juba teinud ja oluline info ikkagi sinust mööda läks, on asutus teinud vea. Nüüd tuleb leida lahendus koos avalike suhete osakonnaga.
- „See tõstab meie halduskoormust.“
Tõlge: ma ei viitsi ega taha selle asjaga tegeleda.
Ametnikule tundub sinu soov või ettepanek lisatööna. See ei seostu tema ülesannetega, ei tundu üldise vajadusena vaid ühekordse vastutulekuna. Sellega tegelemine võtab aega, mis tuleb leida teiste toimetuste arvelt. Niisugusele palvele on lihtne öelda ei – seda soovitavad ka ajajuhtimise koolitajad.
Lahendus: uuri, mida täpselt peab ametnik ette võtma, et sinu palve täita. Aita tal läbi mõelda, kellega ta peab rääkima, mida täpsustama. Paku end lisainfot otsima. Võib-olla selgub niimoodi koos „kõva häälega“ mõeldes, et asi ei võtagi eriti aega ja on täitsa tehtav.
3. „Sellel on tuntav mõju riigieelarvele“
Masuajal on eelarve püha lehm. Pärast seda, kui riigiasutused on pidanud mitu korda aastas oma kulusid koomale tõmbama, loobuma töötajatest ja plaanitud tegevustest, arendusplaanid sahtlisse panema, mõjub iga ettepanek, mis toob kaasa kulutusi, punase rätikuna. Arusaadav. Samas, kunagi pole nii, et üldse raha ei ole. Selles rahakotis, mis olemas on, tuleb lihtsalt teha valikuid. Seniste valikute ümbertegemine eeldab häid põhjendusi.
Lahendus: kirjelda seda kasu, mida uue tegevuse kaudu võib saavutada. Näita, et oled tutvunud asutuse tööplaani või arengukava eelarvega. Küsi, millal on õige aeg esitada uusi ettepanekuid. Uuri, kuidas käib rahade taotlemine ja kuidas neid otsuseid tehakse. Küsi soovitusi, näiteks kas on mõtet teha teiste ühendustega koostööd. Ning eelkõige – arutage, kuidas saab sind huvitava asja ära lahendada nii, et suuremaid kulutusi ei tekikski!
4. „See meid otseselt ei puuduta.“
On igati loomulik, et riigivalitsemise ülesanded on jagatud. Keskvalitsusel on oma roll ning kohalikul omavalitsusel oma ülesanded. Igal asutusel oma valdkonnad. Igal ametnikul oma töökirjeldus. See aga õigusta toru hargile riputamist, kui ta sinu küsimusele vastata ei oska.
Lahendus: selgita, millise info põhjal sa tema poole pöördusid – ehk kuidas tema töö võib sinu ettepanekuga seotud olla. Kirjelda, milliste asutustega sa oled juba samal teemal rääkinud. Näita, kuidas tema panus saab ühisele asjale kaasa aidata.
5. „See on poliitiline otsus.“
Tavaliselt on sellele lausele eelnenud protsess, mida saab tagantjärele kirjeldada kui tükk tühja tööd ja vaimunärimist. Asjaga on siin-seal tegelenud mitu asutust ja hulk ametnikke. Siiski on üles jäänud erimeelsused, millele pole lahendusi leitud. Keegi pole otsust teinud.
Lahendus: tegelikult sellisest olukorrast head nahka loota pole. Saad vaid (taas) välja käia oma ettepanekud, kirjeldada oodatava otsuse mõju oma ühendusele. Küsi, kelle võimuses on asi lahendada. Uuri, millised on takistused. Ütle, et tuled selle teema juurde mõne aja pärast tagasi.
Lõpetuseks:
Kas panite tähele, et ainult ühes lauses on sõna „ei“? Positiivselt öelda on palju parem. Nõks seisneb aga selles, kuidas suhelda nii, et tühjale jah-lausele ehk klišeele asjalik sisu ja tegutsemine juurde kasvatada.
Tänan inspiratsiooni eest EMSLi suvekooli "Kuidas öelda ei".
reede, 3. september 2010
Mõtteid Montrealist, 2. osa
esmaspäev, 23. august 2010
Porno kimbutab katusorganisatsiooni
Mõtteid Montrealist, 1. osa
esmaspäev, 9. august 2010
Head asjad
reede, 11. juuni 2010
Ei läinud poolt aastatki ...
esmaspäev, 7. juuni 2010
Annika Uudelepp: ühiskonna arengu võti on aktiivsel kodanikul
Hoiad sa siiani rekordit kui Eesti noorim kantsler?
Täna on neid puutepunkte ametnikel küllap rohkem.
esmaspäev, 31. mai 2010
Ühtne Eesti oli ikka kukesupp
Ümarlaual arutati kartelliväliste jõudude valimiskoostöö aluseid
SI avaldab laupäeval toimunud iseseisvuslaste ümarlaua põhiettekande, mille pidas Kuperjanovi Seltsi esimees Olev Teder.
Riigikogu „vallutamise“ projekt tulevasteks, 2011. aasta valimisteks:
Rahvusliku parempoolsuse missioon valimistel
Liita Eesti rahvusliku õigusriigi eest seisjate huvide grupid ühtseks valimisliiduks, leppides sundolukorras riigi elanike rahvusgruppide kooslusega, ning kaasata liikumisse kõik kodanikud, kes tõeliselt hoolivad oma isamaast.
Koostada lööv valimisliidu manifest „Eesti rahvale!“ ehk algses formuleeringus „Iseseisvuse manifest“, sest jälle „laiutab end hävitav korralagedus, ähvardades oma alla matta kõiki rahvaid, kes endise Vene riigi piirides asuvad...“, mille pärast muretseti Eesti Wabariigi loomisjärgu päevil ning annab põhjust muretsemiseks ka täna - lätlaste, poolakate, ukrainlaste, tšetšeenide, abhaaside jt näitel, sest globaalse tulevikustsenaariumi kohaselt on ka Eesti rahvus teiste seas määratud hääbumisele mitte ainult ida, vaid ka lääne kaasabil.
Kommunistliku okupatsiooni poolt muserdatud rahva ootuste nimel külmutada loodavas valimisliidus osalemiseks ajutiselt parteide või liikumiste programmides püstitatud poliitilised ning majanduslikud urgitsemised „pisiasjades“, nagu euroliitu kuuluvus, euroraha kasutuselevõtt, piibli ülimuslikkuse roll tänases reaalsuses, kodakondsuseta isikute või kolonistide repatrieerimine jne kui praegusel tunnil vananenud, rahva hulgas mittetoimivad või hetkel rahvuslikku ühtsust pärssivad arusaamad. Eelöeldu täitmine lubaks täna valimistel kaasata vähemalt 8-15% valijatest, kui orienteerutakse ümber ühtse valimisliidu põhieesmärgi täitmisele, milleks on eelkõige eestlaste rahvuslikud huvid, aga ka teiste rahvuste elamisväärsete tingimuste loomine oma elamisjärgsel kodumaal.
Võimuerakonnad kardavad rahvuslasi kui tuld (arvestades masside pooldavat suhtumist tervesse mõistusesse) ning teevad kõik võimaliku, et rahvusliikumiste killustatus püsiks surmaunes.
Rahvusliku parempoolsuse esmane strateegia
1. Kokkulepe prioriteetides.
a) Liikumised seavad omale ajalooliselt tuntud peaeesmärgi:
„Kõigest jõust oma rahva kasuks töötada, Eesti isekultuuri tõstes ja ümberrahvustuse vastu võideldes!“ (J. Kuperjanov)
Üleskutse lepib oma oskuslikus diplomaatilises tarkuses riigi erinevate rahvuste tänase kooslusega, eelistab rahvusriigi säilimist koos erinevate ajalooliselt kujunenud kultuuridega ning kutsub ülesse ühisele vastuseisule uuele, mistahes liiki võõrimmigratsiooni levikule.
b) Liikumised „külmutavad“ erimeelsused hetke eesmärkides oma mõttetute ning rahvast killustavate vaidluste tasandil:
- Euroliidu ja euroraha küsimuses – tänase poliitika tegelikkuse taustal labane vaidlus teemal ei aita pikemas perspektiivis kaasa rahvuse ellujäämisloole või inimväärse elu kujundamisele.
- „Muulaste“ küsimuses – eestlased pole rassistlikud, kuid nõuavad alates iseseisvumisest rahvuslikku eelisõigust nende keele ja kultuuri arengu küsimustes ajaloolisel põlisterritooriumil, suhtudes seejuures austusega erinevatesse rahvustesse, et üheskoos vastu seista maailma isandrahvuste fašistlikult meelestatud huvidele.
- Piibli ülistamises - reaalelus ei kaasa see iial Eesti kui Euroopa suurima uskmatute ühiskonna erinevaid kihte; piibel ei ole toimiv võitluslipuna, millega alistati muinas-Eesti, vaid kuulutab traditsiooniliselt südamesoovi elada isiklikus kristlikus puhtuses.
- Muudes vajalikes järeleandmistes.
c) Liikumised lepivad kokku valimisnimekirja ühises esikandidaadis, kes sobib oma „puhtuses“, eeskujus, kuulatavuses ning populaarsuses riigi mõjuvõimsamate häälte sekka ning kelle meeskond tagaks 2011.a. valimistel minimaalselt 8% rahva häältest.
2. Eesmärgi saavutamise viisid.
a) Minna 2011. a. valimistele vastu ühise valimisliidu moodustamisega ja napsata võimuerakondadelt võimalused oma demagoogiliste loosungite esiletoomiseks parema elu kujundamisel;
b) Ennetav roll - kasutada koheselt või võimalikult ruttu ära riigis vireleva ning töötute massi rahulolematust võimuga ning ennetada kõiki võimuerakondi sõnavaralise rikkuse omastamisega, et jätta tänastele Riigikogu võimuparteidele labase „kordaja“ osalus, keda suhteliselt laiad massid enam valimistel tõsiselt võtta niikui nii ei kavatse.
c) Propaganda osa – seoses maailmakorra tuntavate muutustega võtavad rahvuslikud paremliikumised kasutusele „pehme“, kuid masse diplomaatiliselt lööva suuna oma eesmärkide saavutamiseks, paisates juba lähipäevil tänava-lendlehena käibele uue valimisliidu manifesti „Eesti rahvale“, milles tuuakse esile kõigi võimuparteide suutmatus juhtida riiki rahvusriigi püsimise ning inimväärse elukeskkonna suunas, kus laidetaks isiklikel huvidel põhineva õigussüsteemi rahvavaenulikku seadusloomet.
d) Paremliikumised kaasavad kõiki nn parem-(äärmus)liikumisi ühinema ühise valimisliiduga, et arendada tervet mõistust riigis hääbuva ja manduva põhirahvuse väärikuse, elujõu ning tuleviku nimel.
e) Kohtade saamisel Riigikogus saavutatakse täna puuduv sõnaõigus, mida võib võrrelda Vabadussõja lahingute esimese võiduga.
3. Ressursid prioriteetide saavutamiseks.
a) Mõjuka valimisliidu teostumisel „jooksevad“ ajakirjanikud ise kohale;
b) Valimisliidu mõjukad esinumbrid ning uudsus kõneleb nende eest;
c) Paisata tänavatele, e-mailidele valimisliidu manifest;
d) Kõigi isamaaliste liikumiste veebilehed panna ühiselt „podisema“ valimisliidu manifestist, prioriteetidest ja programmist;
e) Seada valimisliidu esinumbriks üldtunnustatud „kuulsus“ ja ülejäänuteks erinevate rahvuslike parteide juhid ning kohapealsed häältekorjajad;
f) Valimisliitu ei loo raha, vaid masside tänaseks puruks rebitud tunnete ja soovunelmate sümbioos elada Eestis teadmisega, et tulemas on reaalselt soodne võimalus vastu seista valelikkusele ja ahnusele.
Visioon
Valimisliit püüdleb ühise rahvusliku parempoolse partei staatuse suunas, koos kõigi tänaste liikumiste eripära andvate osakondadega, et kaasata tulevikus Eesti rahvusriigi säilimise, põhirahvuse keele ja kultuuri arengu nimel hinnanguliselt 20-25% elanikkonnast.
Vaba tahteavalduse postulaat
Valimisliiduga ühinemine oleks rahvuslike parteide ja liikumiste juhtide individuaalse tahte I astme avaldus, mis vaigistaks masside erinevate arvamuste keskendumist „pisiasjadesse“ ning piiraks rahvuslaste kallutamist „äärmuslaste“ tiitlile, sest see peletab isamaalaste niigi killustatud liikumisi aina kaugemale unistusest osaleda riigi valitsemise organites. Taoline ühtne valimisliit täidaks hambutult suure tühiku tänase Eesti rahulolematuse ühiskonnas.
Ilma paremliikumiste ühinemiseta võib juba ette arvestada tühja suumatsutamise kordumisega, samal ajal kui vasak- ning rahvust alandavate liikumiste võidukäik Eesti igaval ja ebapiisavate valikuvõimalustega poliitilisel maastikul need rasvasemad palad jälle alla neelavad, jättes umbes 20% elanikkonnast endiselt ootama unistuste „valget laeva“.
Eesti rahvusriigi tulevik nõuab paremliikumiselt ühtset mõistust, arusaamist ja vastutust.
Allikas: iseseisvuslaste ümarlaud
Kontakt: kampaania@vastupanu.ee
kolmapäev, 26. mai 2010
Vaba mikrofon
Inimese õiguste kohta on ütlus: „Sinu vabadus lõpeb seal, kus algab teise mehe nina“. Seega piir on paigas – igaks saab oma tahtmise ainult nii, et teiste ninad jäävad terveks.
Niikaua, kuni rusikaid mängus pole, kasutatakse oma õiguste väljendamiseks sõnu. Sõnavabaduse puhul aga on piiri keerulisem pidada. Näiteks, kuidas tagada igaühe sõnaõigus avalikel nn rahvakoosolekutel? See on demokraatlik viis asju arutada, sest kohale võivad tulla kõik huvilised ja kõigi arvamused on võrdsed. Paraku – ühed inimesed on aktiivsemad, häälekamad, julgemad, mõnikord ka nahaalsemad kui teised. Nad väljendavad oma mõtteid innukalt ja pikalt. Nii jääb vähem arvamusruumi teistele osalejatele, kes moodustavad enamuse.
Koosoleku korraldaja ees seisab valik: keda ja kuidas tuleb toetada või piirata, nii et sõna saaksid nii vähemus kui enamus. (Neid viimaseid on ju ikkagi rohkem!)
Käisin kunagi konverentsil, kus teemaks erinevate vähemusgruppide osalemine ühiskonnas. Miskipärast tundsin end mitte-diskrimineeritud põhirahvuse esindajana absoluutses vähemuses! Ühes grupitöös hoidis jutulõnga kindlas haardes kahemeetrine must mees, musta baretiga revolutsionääri-tüüp. Pärast tema jõulist esinemist oma nahavärvi, usu ja kodanikuõiguste kaitsel ei julgenud teised osalejad enam suurt midagi öelda. Arutelu vaibus.
Alati pole asjaliku õhkkonna ärarikkumises süüdi ebameeldiv tüüp, kes kahtlustab kogu maailma oma õiguste ahistamises. Teinekord tekitavad segadust pigem ullikesed, kel mõni oma asi ajada. Süüdimatu järjekindlusega vürtsitavad endlid avalikke üritusi, lootes saalisviibijate tähelepanule.
Miskipärast on neil, kes kõige kirglikumalt sõna võtavad, tavaliselt kõige vähem öelda. Nad räägivad oma lugu ja esindavad oma huve. Ühised teemad neid nii väga ei eruta. Lahendusi nad ei otsi. Kuna nemad ei pea lugu teiste osalejate ajast ega nende mõtetest, kui salliv peaks olema nende suhtes?
Ullikeste ja agressorite sõnavõtud on sama häirivad nagu sõnumid eurovisioonist või Nõia-Intsu seiklustest asjaliku meedia-väljaande veergudel. Need takistavad olulise info saamist, tekitavad tüdimust, pelutavad leebemad inimesed eemale. Arutelu vaibub.
Mida teha? Lõpetada lehe lugemine? Mikrofoni juhe seinast välja tõmmata? Või kannatada demokraatia nimel välja kogu kirjusus?
P.S. Endel, ma arvan, et tõenäosus, et Sina seda lugema juhtud, on väike – Sul ju endal blogi, kus end välja elada ja teiste mõtted Sind tegelikult ei huvita. Aga Endel, ikkagi ütlen Sulle seda: hetkel, kui haarad vaba mikrofoni, algab koos sõnaõigusega ka Sinu vastutus.
*Kommenteerida võivad kõik. Päriselt.
esmaspäev, 24. mai 2010
"Kõik inimlik on mulle võõras"
"Ma ei ole kunagi midagi söönud. Söömine, magamine ja kallistamine on kolm asja, mis ei tee küll kellelegi head.
Ma vihkan naeru ja armastust. Usun, et vangile meeldivad trellid. Puutumata loodus tekitab minus tülgastust.
Mulle ei meeldi olla koos teiste inimestega. Eestis võiks olla vähem mehi, naisi ja lapsi.
Demokraatia hävitab maailma. Kriitiline mõtlemine on lollide lõbu ja empaatia on haigus. Ükskõik mille suhtes tolerantsuse ilmutamine avalikus kohas peaks olema kriminaalkorras karistatav. Igasugune ühistegevus tuleks ära keelata.
Ma põlgan ennastsalgavaid inimesi, sest nad mõtlevad alati ainult teiste heaolule.
Olen märganud, et asjadel puudub otstarve. Märkidel pole minu jaoks tähendust. Raamatud pole lugemiseks. Väldin kunsti, kirjandust ja muusikat. Loomingulisus on teravas vastuolus minu põhimõtetega. (Aga põhimõttekindlus on küll viimane asi, milles mind süüdistada!)
Süüdimatus on voorus.
Mood on inetu.
Mis seal salata, mitte keegi pole kunagi olnud kaunis. Ilu ei saa olla vaataja silmades, sest seda pole olemas.
Kui mul oleks lemmikloomi, oleksid need sääsk ja puuk.
Väldin suhtlemist. Püüan unustada nimesid ja nägusid.
Nagu arvata võite, asun kõikides küsimustes äraootaval seisukohal. Mitte miski ei eruta mind. Ma ei vaja kellegi tähelepanu – nii nagu keegi teine ei vaja minu.
Mu jutus pole sõnakestki tõtt ning mu tegevuses puudub vähimgi ratsionaalsus.
Tean vaid, et ma ei eksi. Ma ei eksi mitte kunagi!
Kõik inimlik on mulle võõras."
***
See hajaline ja hüplik hüperbool on pühendatud kõikidele Headele Kodanikele, kes on vahel mõnest oma üllast ideedest või siirast kavatsusest kõneldes tundnud, et seda vist päris hästi ei mõisteta.
teisipäev, 20. aprill 2010
Vähem häid ideid, palun!
mida paremat ideed sa kuuled koosolekul kolleegidelt, seda kriitilisemalt peaks sa seda maha tegema, et mh iseend mitte surnuks töötada, kuna kiusatus ideed ellu viia on liialt suur.
Võibolla on meid lihtsalt liiga vähe, nagu kogu sektoris, ma mõtlen, inimesi.
Või ei oska me EMSLis õigeid inimesi otsida, sest ma olen tegelt kogu aeg uskunud, et raha on headele ideedele alati olemas, aga kust leida inimesed, kes need hästi ellu viiks, on see kõige raskem.
Sest seegi on üks rusikareegel, et kui sa koormuse suurenedes värbad uue inimese, tõuseb ikkagi ka kõigi seniste töömaht. Nii et surnud ring.
PS Kohati on ikka õudne kiusatus üritadagi töötada üheksast kuueni, nagu normaalsel töökohal, ja vaadata, mis üldse saab (tehtud).
teisipäev, 6. aprill 2010
Sallimatute tagakiusamisest
Homoideoloogide poolt tagakiusatud psühholoog peab Eestis loenguid
9. aprillil kell 18 Tartus (Kalevi tn 76, Salemi baptistikogudus) ja 10. aprillil kell 11 Tallinnas (Vene tn 22, VHK gümnaasium) peab loengu aastaid homoseksuaalse käitumisega seonduvaid delikaatseid küsimusi uurinud USA psühholoog, Family Research Institute'i asutaja dr Paul Cameron. Loengud tulevad informatiivsed. Kohale on oodatud inimesed, kes suudavad arutada lugupidavalt ja lähtudes siiratest tõetaotlustest, olles avatud ka muule nägemusele kui see, mida radikaalselt meelestatud huvigrupid meedia ja meelelahtustööstuse vahendusel igapäevaselt rahvale tõe pähe sisendavad.
Tänases olukorras, kus Eesti valitsus kaalub jõuliste huvigruppide survel ja paljude Euroopa riikide eeskuju järgides samast soost inimeste kooselu õiguslikku tunnustamist perekonnana, on väga oluline küsida, mida homoseksuaalne käitumine endast tegelikult kujutab ja milline on selle mõju ühiskonnale.
Samal ajal kui samast soost isikute kooselu perekonnana tunnustamine näib ühiskonnas toimuvat kantuna üldlevinud müütidest ja ilma, et nn avalikus arutelus toodaks homoseksuaalse käitumise kohta välja elementaarsed faktid, ei ole sugugi võimatu, et näiteks viie aasta pärast ei ole enam võimalik sellise käitumise kohta avalikult tõtt rääkida, ilma et sellega kaasneks karistusõiguslikud sanktsioonid "vaenu õhutamise" eest.
Näiteks Rootsis - riigis, mis on paljuski seatud meiegi poliitiliseks eeskujuks - mõisteti juba 2004. aastal lugupidamatuse eest homoseksuaalselt käituvate inimeste suhtes kuuks ajaks vangi pastor Ake Green. Tema süü seisnes selles, et ta julges oma koguduses jutlust pidades esitada pühakirjal põhinevat õpetust homoseksuaalse käitumise kohta, sh eitada selle käitumusliku joone geneetilist determineeritust.
Ka dr Paul Cameron on homoseksuaalse käitumise kohta avalikult tõe väljaütlemise tõttu rohkelt tagakiusamist kannatanud. Olukorras, kus homoideoloogias kahtlejad häbimärgistatakse homofoobidena, neid ähvardatakse õiguslike sanktsioonidega ning nende ees sulgevad paljud karjäärivõimalused, on dr Cameron veel üks väheseid teadlasi, kes julgeb antud küsimuses tõtt rääkida.
Loengul on tasuta saadavad ka dr Cameroni poolt koostatud eesti keelde tõlgitud brošüürid, mis käsitlevad teaduslike uuringute tulemustele tuginedes erinevaid homoseksuaalsusega seonduvaid küsimusi.
Allikas: Eesti Rahvusliku Liikumise foorum
Kontakt: http://www.rahvuslikliikumine.ee/foorum
Loen sellest välja, et:
1. vastupidiselt mu senisele muljele konservatiividest on hoopis võrdõiguslikkuse eest võitlejad radikaalid
2. konservatiivide asemel on hoopis võrdõiguslikkuse propageerijad "ideoloogilised tagakiusajad" ja homofoobid on üleüldse ohvrid
3. Eestis tegelikult suurema tulemuseta või üldse narrilt (paraadid) esinenud vähemuste esindajad on "jõulised huvigrupid"
4. pühakiri lähtub ... ma ei saagi aru, kuidas ... geneetikast
5. võrdõiguslikkus vastandub üheselt tõele
6. avalik homofoobia ongi tegelikult "tõe kuulutamine"
7. esineb isikuid, kes esindavadki tõde
jne
Uskumatu ajupesu, tahaks öelda, aga see käib minu jaoks kogu religiooni kohta, millega on mõttetu võidelda. Ja muidugi toimub see loeng koolis, kus hiljuti korjati "koolipere" allkirju ... raske öelda, mille poolt või vastu, aga muuhulgas laste seas selgelt ühesuunalist propagandat tehes. No ei saa ma aru, kuidas millegi poolt olemine saab väljenduda ainult kurjas vastandumises nende jaoks. Sama keskaegne lähenemine kui religioonis ikka.
Või noh, viisakalt peaks ma praegu lisama, et neil on täielik õigus nii arvata. Aga taas jõuan vana hea küsimuseni, kui salliv peab ikkagi olema sallimatuse suhtes? Või kui sallimatu tohiks olla sallivuse suhtes?
laupäev, 3. aprill 2010
Mõttetalgud Ameerika moodi
Mõista-mõista, miks sellist pilti ei saa näha Eestis?
Aga sellepärast, et meil ei ole päris niisugust kodanike foorumit veel korraldatud.
Marylandi osariigi ühe omavalitsuse juhid aga võtsid kätte ja küsisid elanike arvamust – et mismoodi nemad oma kodukohta arendaksid?
Moodne külakoosolek
Eesmärgiks oli teada saada 800 000 elaniku kollektiivsed eelistused. Kuidas aga rahva käest esinduslik arvamus kätte saada?
Kas tõesti peab kogunema keskväljakule ja kes kõvemini karjub, seda võetakse kuulda?
Mitte tingimata.
Omnibussi-küsitlusega? Kah mitte. Selle kaudu saab pigem teada vastajate eelistusi lihtsate asjade suhtes, kuna ankeet on piiratud jah/ei vastustega (Linnateater või Kultuurkatel?) või tuleb teha pingerida etteantud variantidest.
Kodanike foorum on üks parimaid meetodeid, et paljud inimesed saaksid oluliste otsuste tegemisel osaleda. Väärtuslik on siinjuures just see, et ühised ettepanekud arutatakse ja vaieldakse põhjalikult läbi.
Asjalik mõttevahetus nõuab üllatavalt palju tööd
Selle poolepäevase foorumi ettevalmistused algasid juba pool aastat tagasi. Tehti demograafiline valim, kuulutati üritus välja ja registreeriti, kuni sobiv sihtgruppide tasakaal koos.
Kohapeal tuhande inimese organiseerimine eeldab tugevat telgitagust. Korraldajaid on kohal 200 ligi, neist enamik vabatahtlikud – näiteks arutelu juhid igas lauas ja saali-assistendid, kes aitavad osalejaid nii tehniliste kui tervisehädade korral.
Päeva ülesanne on võtta piirkonna arengukava tükkideks lahti ja see osalejatega läbi töödelda. Arutelu eeldab tutvumist 6 teemaga (haridus, elukeskkond, ettevõtlus jne) ja neist igaühe all 6 – 8 arengusuunaga, millest tuleb ühiselt valida prioriteedid. Eelnevalt on arengukava koostamisel oma panuse andnud asjatundjad ja erinevad osapooled – poliitikud, ettevõtjad, planeerimise spetsialistid, ühendused. Nemad ongi välja pakkunud esialgse kava.
Laua ümber on algul hillitsetult viisakas, siis aina tulisem diskussioon. Nii koduperenaine, õpilane kui väike-ettevõtja arutavad õhinal asju, mis nende kõigi elu mõjutavad.
Lauaülema roll on anda kõigile 10 inimesele võrdselt sõna. Teine „ametimees“ protokollib ühise arvamuse arvutisse ja sealt läheb see nn teemagrupi kätte analüüsiks. Teemagrupis on 12 inimest, kes teevad kohapeal esmase kokkuvõtte osalejate tehtud valikutest ja uutest ettepanekutest. Need kuvatakse suurele ekraanile ja rahvas hääletab veelkord oma kollektiivsete eelistuste suhtes.
Kuidas seda lavastada?
Päevakava on minutipealt paigas. Päevajuhid annavad aeg-ajalt täpselt sõnastatud juhised. Nad ei ole Peep Vainud ega professionaalsed meelelahutajad, aga valdavad nii lavakõne kui ka inimeste innustamist. Foorumi eesmärki selgitatakse optimistlikult - selleks on praegusest veel parema kodukoha loomine 20 aasta jooksul. Ka meelelahutuse peale on mõeldud. Õige motivatsiooni loomiseks alustab päeva hümnilaulmine, hiljem liigub taustamuusika sujuvalt Michael Jacksonist Bee Gees juurde; vahepeal toimub laste joonistustööde auhindamistseremoonia ning eriti soositud on viktoriin „Kas tunned oma kodukohta?“ .
Mis sellise foorumi mõte ikkagi on?
Võib ju olla, et asjatundjad on planeerimisel suutnud kõigele mõelda. Eksperdid saavad tavaliselt paremini pihta, mida riigilt võib oodata ja oskavad ka võimudega võrdsemalt suhelda. Aga nemad ei pruugi esindada nn keskmist inimest, kes oma elu nende otsuste valguses elab. Keskmine kodanik hoiab end heaga arengukavadest ja eelnõudest eemale. Millegipärast on nii inimesed kui avalik võim sellise olukorraga leppinud, kuigi rahulolematust on tunda mõlemalt poolt.
Foorum annab võimaluse läbi arutada ka keerukaid küsimusi – neid, mis puudutavad paljude inimese huve.
Marylandis on igatahes kohaliku omavalitsuse esindajad kohal, et kuulata otse allikast, mida inimestel öelda on. Samuti saavad nii nemad kui kõik osalejad päeva lõpuks kätte kohapeal tehtud ettepanekute nimekirja ning kokkuvõtte järgmise 20 aasta arengusuundadest, mida inimesed eelistasid.
Järelmärkused
P.S. Foorumil oli vaatlejaid Eestist, Jaapanist, Belgiast, Kanadast + hulk valitsusametnikke Washingtonist. Kutse eest tänan organisatsiooni AmericaSpeaks, kes korraldavad kodanike foorumeid nii USAs kui mujal maailmas.
P.P.S. Eestis on kodanike foorumeid korraldanud EMSL, Avatud Eesti Fond ning Minu Eesti mõttetalgud. EMSLi foorum oli mõeldud riigi otsuse arutamiseks: 30 inimest andsid oma panuse vägivalla vastu võitlemise arengukava koostamisel.
esmaspäev, 22. märts 2010
Eesti kolmas sektor teeb Euroopas endiselt silmad ette
Eelmisel nädalal külastasid Eestit Euroopa kolmanda sektori liidrite võrgustiku Euclid-i rahvusvahelise töövarjuprojekti raames neli väliskülalist. EMSLi praktikant Külli tegi sellest kena kokkuvõtte, mida siin lugejatega jagan. Mõned pildid on siin.
Rahvusvahelise töövarjuprojekti eesmärgiks oli toetada juhtide teineteiselt õppimist ning juhtimisalaste kogemuste jagamist. Väliskülalised tulid Eestisse kolmest erinevast riigist: Gian Paolo Montini ja Marta Meloni Itaaliast, Michal Machac Slovakkiast ning Monika Pisankaneva Bulgaariast.
Imeline Tallinn: lahked inimesed ja entusiastlikud töötajad
Viie Eestis veedetud päeva jooksul oli väliskülalistel võimalik tutvuda üheksa erineva mittetulundusühingu tööde ja tegemistega ja seeläbi saada ettekujutus Eesti kodanikuühiskonna hetkeolukorrast, muredest ning rõõmudest. Põhjalikumalt tutvuti EMSLi tegevustega ja koolitusvaldkonnaga. Samuti oli väliskülalistel võimalik osaleda rahvusvahelises juhtimise jututoas, mille läbiviijaks oli Katherine Onorato organisatsioonist Teach For All. Katherine, kes teeb koostööd Eesti organisatsiooniga Noored Kooli, andis osalejatele omapoolse sisendi, kuidas lihtsate nippidega muuta tööd efektiivsemaks, tunda ära prioriteete ning viia ellu organisatsiooni strateegilisi plaane.
Väliskülaliste jaoks avaldas muljet külastatud organisatsioonides (Kodanikeühenduste Liit EMSL, Külaliikumine Kodukant, MTÜ Naabrivalve, Kodanikuühiskonna Sihtkapital, Eesti Vähiliit, MTÜ Mondo, Arengukoostöö Ümarlaud, Vastutustundliku Ettevõtluse Foorum, Pelgulinna Sünnitusmaja Toetusfond) valitsev soe õhkkond ning külalislahkus, millest veel olulisemana märgiti ära entusiasmi teha oma tööd südamega.
Hoolimata tihedast programmist jäi veidi aega ka Tallinnaga tutvumiseks, mis mõnele osalejatest oli esmakordne visiit Eestisse.
Koduteele kaasa uued ideed
Visiidi lõpetas väliskülaliste osalemine MTÜ Ökomeedia Rohelise programmi avaseminaril, mille eesmärgiks oli tutvustada Rohelise kontori kontseptsiooni ja pakkuda ideid, kuidas ”roheline meeskond” saaks paremini kaasata ka kolleege organisatsiooni keskkonnasõbralikumaks muutmisel. ”Tänu sellele seminarile saan kanda edasi ideid, kuidas oma organisatsioonis hoida kokku kontorikulusid,” kommenteeris Michal Machac. Õppimiskohti oli mitmeid ning rohke informatsioon vajab veel sügavamat järelemõtlemist. Peamised tulemused õppevisiidist avaldatakse maikuus ilmuvas Euclidi trükises kolmanda sektori juhtidele ning ka EMSLi infokanalites.
neljapäev, 18. märts 2010
Nõndanimetatud taimetoitlased
Aga. Muuhulgas tuli omavahel seadusemuudatustest rääkides teemaks ka Eestis jälle aktiveerunud debatt, khm, mitteabielulise kooselu reguleerimise teemal ja kolleeg Ungarist teatas itsitades, et Makedoonia raadios oli arutletud just homode õiguste üle ja üks saatesse helistanud närviline tädi teatas, et jätaks nende geide teema hetkeks kõrvale ja räägiks hoopis ühest uuest grupist – nõndanimetatud taimetoitlastest!
Kusjuures ma saan täiesti aru prouast! Aktsepteerida ja austada kellegi veendumusi asjades, mis väljenduvad nende peas ja magamistoas, on palju lihtsam, kui kogu aeg meeles pidada oma igapäevases töös, kas ürituste korraldamisel ikka küsime registreerimisel kõigi erivajadusi (EMSLi ürituste vormidel on kusjuures enamasti pisut irooniline lahter 'ultravegan') ja kas ning kuidas õnnestub neile siis vastata, et see väga kalliks ei läheks jne.
See toiduvärk ju lõpuks üsna sarnane homodele, eri uskude kummardajatele jne, et kuhu maani sa nendega arvestad. Mäletan ühelt kodanikeühenduste maailmaorganisatsiooni CIVICUS assambleelt, et isegi nemad suutsid tookord eksida menüüga. Ei mäleta, kas see oli nüüd araablaste või juutide, hindude või miskite neegrite suhtes, aga rahvusvahelised seltskonnad on nii kuradi tundlikud, et selline väike viga võib tumeda varju heita kogu üritusele ja organisatsioonile.
Vahel tundub see räige ülepingutamisena mulle kui talupojale. No umbes, et enda kehtestamine kehtestamise pärast tundub paljudele gruppidele olulisem kui praktiline arvestamine. Muidugi suruvad paljud ühiskonnad nad teadlikult maha ja ärkamine toimub sageli väga aeglaselt ja kus ettevaatlikult, kus lihtsalt oskamatult.
Aga kust see piir üldse läheb, mitu soovijat peaks olema, et nendega arvestada? Või piisab nn arenenud ühiskonnas ka vaid ühest, et temale eritingimused luua? Mõni on ju lihtsalt hull! Meie Haigekassale näiteks ei piisa haruldaste haiguste kontekstis, mis on otseselt inimeste elu ja surmaga seotud. Sellega annaks ka kõige muu mittetegemist lihtsalt vabandada ...
Meie kümmet vabaühendust koondav kontor on minu siin töötamise ajal neli korda kolinud ja viimaseski kohas Rotermannis on meil ikka peal igavene keerdtrepi needus ehk pole mingit ligipääsu ratastooliga. Saime jalamaid sahmaka sõimata valdkonna aktivistidelt, et MEIE peaks ju ometi teadma! Ehk siis põhimõtteliselt ei tohi sellisesse kohta kolida. Üritasime end ja neid lohutada, et ühelgi ratastoolil ei jää siia tulemata, ehk ei korralda me siin midagi, kuhu oleks vaja neil pääseda. Ei mõjunud, asi ongi põhimõttes.
Kaldun arvama, et neil on õigus.
teisipäev, 9. märts 2010
Kuidas saada lahti oma naabritest?
Presidendipaari multikulti propaganda solvas eestlasi
Eelmisel nädalal küsis TMS oma lugejatelt, kuidas nad suhtuvad neegrisse ja balalaikamängu Vabariigi aastapäeva vastuvõtu eeskavas. 34,9 protsenti vastanuist ütles, et tegu oli jõhkra näkku sülitamisega kõigile rahvuslikult meelestatud inimestele.
25,9 protsenti inimesi oli seda meelt, et tegu oli piinliku multikultuursuse ja kosmopoliitsuse propagandaga presidendipaari poolt. Täpselt sama palju oli neid, kes ütlesid, et taoline asi tegi neid lihtsalt nõutuks.
13,3 protsenti vastanuid arvasid aga, et eeskava oli väga vahva ning eestlastele tulebki õpetada võõraid rohkem armastama.
Jah, neil on täielik õigus selliselt arvata, aga milline võiks välja näha niisugune Eesti? Ussisõnade lugemise järel arvasin ise ka esimese hooga, et see isoleeritud ja primitiivne metsaelu oli nii ehe, vahetu ja romantiline, õige asi, noh.
Aga neilgi olid naabrid, keda ei saanud kuidagi vältida, kas või karudki. Nagu on igaühel meist naabrid kortermajas, põllul või metsas, on need ka riikidel ja kontinentidel. Sulgedes kõik piirid füüsiliselt ja info liikumise osas, mis oleks ainus lahendus multikultuursuse ja tolerantsuse vastu, tuleb kohe mitu diktatuuririiki meelde Aasiast Aafrikani. Ja eeldus, et olgu naabrid pealegi, aga samasugused kui meie, toob jälle ühe väikeste vuntsidega Kesk-Euroopa kodanikuliidri silme ette.
Kaua Eesti äärmusrahvuslaste ideaalina toimides vastu peaks? Kuidas seda üldse saavutada? Kuni meil on naabrid, seda igal juhul ei sünni. Aga mine tea – vaadates, kuidas korteriühistutes samakeelsedki tülitsevad ja naabrid surnud koera üle aia loobivad, paistab hävitustöö meil geenides olema.
Aga kes sellest kõigest õnnelikum on? Kellele üldse meeldivad kurjad naabrid, kes ei ütle tere, kes karjuvad, keda iga sinu tegevus häirib, kes kogu aeg kusagile kaebab, kes auto kehvasti pargib, kes prügi ei sorteeri jne?
Selliseid kipuvad mõistlikud inimesed vältima ja nii juhtub mu arust ka radikaalidega, kes üritavad teatud väärtusi toetada või päästa üksnes kõigi ja kõige muuga vastandumise kaudu. See on kurjus, mitte õnn. Või noh, nihuke Vahitorni-õnn võib ta muidugi olla.