Reede, 19. november 2010

Minister üle oma varju ei hüpanud ehk minu kogemus töövarjuna

Noored Kooli liidri- ja vilistlasprogrammi koordinaator Sandra Lillemaa käis esmaspäeval ja neljapäeval haridus- ja teadusminister Tõnis Lukase töövarjuks ning jagab allpool järgmise nädala Pooltevahetust silmas pidades tekkinud muljeid, mõtteid ja soovitusi. Aitäh Sandrale ja järgnevalt ongi sõna tal:

Minu töövarjupäev oli omaalgatuslik ettevõtmine, mis kantud isiklikust huvist Eesti hariduspoliitika vastu ning seotud ka mu tööga. Ehk nagu kirjutasin ministrile paar kuud tagasi saadetud kirjas: “Eesmärgiks on eelkõige saada vahetut kogemust ja inspiratsiooni Eesti hariduse juhtimisest tipptasemel, kuid samas uuendada ka Noored Kooli ning ministeeriumi vahelist koostööd.” Nüüd, olles veetnud ministriga poolteist päeva, on aeg hinnata nende eesmärkide saavutamist.

Esmaspäeva mahtusid kaks Riigikogu komisjoni istungit, koosolek vene kogukondade esindajatega, vastamine Riigikogu liikmete arupärimistele ja intervjuu Postimehele. Et samale nädalale sattus ka ametlik töövarjupäev, sain ma lisaks osaleda koos teiste ministrite töövarjudega neljapäevasel valitsuse istungil ning sellele eelnenud IRL-i fraktsiooni eestseisuse koosolekul, kus erakonna ministrid oma seisukohtades kokku leppisid.

Kas kuuldu-nähtu inspireeris? Pigem mitte. Üldiselt ei tekkinudki erilisi emotsioone – ei häid ega halbu. Koosolekutel toimuv oli ootuspärane. Ning ehkki haridus- ja teadusminister paistis silma oluliselt sisukamate sõnavõttudega kui mitmed tema koalitsioonikaaslased ja opositsiooni esindajad, võib öelda, et kuuldud arutelude käigus räägiti palju, kuid öeldi vähe.

Et ministri päevakava oli äärmiselt tihe, nii et isegi lõunapausiks jäi vaevu pool tundi, siis kahjuks ei jäänud aega temaga tõsisemalt haridusteemadel rääkida ja küsida küsimusi, mis mind tõeliselt oleksid huvitanud. (Tundus kohatu uurida näiteks: ”Mis on teie visioon Eesti üldhariduse tulevikust”, kui minister ühelt koosolekult teisele kiirustab või sööklas sülti sööb.) Samal põhjusel ei rääkinud me eriti ka Noored Kooli aktuaalsetest ülesannetest või tulevikuplaanidest.

Eelnevast üsna pessimistlikust kokkuvõttest ei maksa siiski järeldada, justkui ma ei peaks töövarjupäeva õnnestunuks. Otse vastupidi – kuigi eesmärgid, mille algul seadsin, jäid pigem saavutamata, on saadud kogemus minu jaoks väga väärtuslik.

Kaks päeva Riigikogus ja Stenbocki majas olid huvitavad seetõttu, et olin pidevalt aktuaalsete sündmuste keskel. Nägin nii Andres Siitanit kui Laine Jänest vahetult enne vallandamisskandaali puhkemist, kuulsin Juhan Partsi ja teiste ministrite emotsioone päeval pärast Marika Priskele kahtlustuse esitamist, kogesin ööistungist väsinud riigikogulaste meelepaha opositsiooni venitamistaktikast ja viibisin valitsuse istungile järgnenud pressikonverentsil, mille kajastus oli meediaväljaannetes üleval veel enne, kui Toompealt kesklinna jõudsin.

Samuti sain oluliselt selgema pildi sellest, missugust tööd haridus- ja teadusminister teeb ning et lisaks haridusele ja teadusele peab ta juhtima veel ka noorsootöö, arhiivinduse, eesti keele ja mitmeid teisigi valdkondi. Mistõttu on mulle nüüd paremini mõistetav, et haridusdiskussiooni fookus ei saa kogu aeg olla ainult üldharidusel, mis on kõige olulisem teema mu jaoks. Saadud kogemus pani mõtlema, mis tööriistu ministril üldse on, et tagada igale lapsele Eestis hea haridus ja mis rollis olles oleks kõige suurem võimalus seda mõjutada. Nii et kahtlemata andis töövarjupäev terviklikuma arusaamise haridusvaldkonnast ning mõtteainet edaspidisteks otsusteks isikliku karjääri seisukohast.

Kuid selleks, et teiste kolmanda sektori organisatsiooni esindajate töövarjupäev oleks veelgi edukam ja koostöö seisukohast produktiivsem kui mu oma, soovitan kõigil varjutajatel eelnevalt kokku leppida tunnike vestlusaega oma projektipartneriga, et kiire päeva jooksul oleks siiski aega enda jaoks olulisi küsimusi küsida ja oma valdkonna ülesannete üle arutleda. Head varjutamist!

Neljapäev, 18. november 2010

Pooltevahetuse treiler


Idee: Urmo Kübar, Elina Kivinukk; Teostus: Siim Männik, Janek Karakats

Ja teine natuke lühem-mitteametlikum:


Poetess Leelo Tungla idee viisistas Ivar Must, esitas Silvi Vrait, erkaanile sättis Siim Männik.

Kolmapäev, 17. november 2010

Pooltevahetus tuleb!

Pooltevahetuse nädala lähenedes on hea heita pilk - nagu me seda siin blogis paljude teemade puhul teeme - Albionile, kus sarnast asja prooviti 2009. aasta sügisel saja valitsusametniku ja vabaühenduste aktivisti osalusel. (2010. aasta kohta pole ma tõtt öelda selgust saanud, värskeim info veebis kutsus suvel end selleks kirja panema, ent kahtlustan, et seoses eelarvekärbetega jäeti see ehk tänavu ära.)

Ent kõigepealt neile, kes Pooltevahetusest veel kuulnud pole - kutsume järgmisel nädalal, reedel tähistataval kodanikupäeval (või siis mõnel teisel päeval, kui reede ei sobi) ametnikke-poliitikuid ja vabaühenduste inimesi üheks tööpäevaks oma kontorist välja, teisele “poolele” külla. Mitte siis nii, et mina lähen teen ametniku tööd ja ametnik minu oma, vaid et lepime kokku, kumb kumma poole tuleb ja töötame ühe päeva koos. Hiljem võib vabalt ka vahetada.

Kellele? Eestis oleme pigem harjunud töövarjuna ette kujutama ujedaid noorukeid gümnaasiumist (ja see on ju väga hea, et nad sel moel huvipakkuvat ametit oma silmaga näevad), ent oma elule tagasi vaadates leian, et juba kogemustega praktikuna saad sellistest organisatsioonikülastusest oluliselt rohkem kätte - oskad asju märgata, arukaid küsimusi esitada, siduda nähtut oma kogemustega, leida endale oma töös kasulikke mõtteid, aga ka häid nõuandeid oma võõrustajale. Seepärast soovitame pooltevahetus ette võtta mõne sama teemaga, aga siis teises sektoris tegutseva organisatsiooniga.

Mida siis britid kogesid sellise päeva jooksul? Ühe ühenduse esindaja rääkis näiteks hiljem ajakirjale Engage, et ta sai palju parema ettekujutuse, kuidas oma eestkostetegevusi korraldada, nii et need ka valitsuses kuhugi jõuaksid. “Seni tundsin, et olen õige pikalt proovinud, aga nüüd sain aru, mida ma kogu aeg valesti tegin.”

Või siis teine ühenduse inimene, kelle organisatsioon töötab probleemsete noortega: “Igapäevaselt seda tööd tehes tekib väga kergesti tunne, et valitsus ei hooli sellest teemast kõige vähematki, sest me ei kuule mingeid nende plaane ega eelistusi. Nendega kohtudes näed, et nad räägivad tegelikult sama juttu, mis sa, ja mõtled, et kuidas me küll varem kokku pole saanud?”

Ja üks ametnik: “Me olime ju selle organisatsiooniga ka varem kohtunud, aga alati kas situatsioonis, kus me pidime millegi üle läbi rääkima või siis mõnel üritusel, kus on palju osalejaid. Seekord oli meil võimalus lihtsalt võtta aega ja rääkida, kuidas meie organisatsioonid elavad. Mina õppisin sellest kogemusest, et vahel on lihtsalt hea kokku saada nende inimestega, kellega sa koos töötad, ilma otsese teemata, lihtsalt vastastikuseks õppimiseks, sest just sellest sünnib tõhus partnerlus.”

Seda viimast, muuseas, soovitavad ühes või teises sõnastuses ka kõik Eestis läbi viidud uuringud avaliku ja kolmanda sektori koostööst, olgu siis kaasamise, teenuste üleandmise või rahastamise teemadel - hea partnerlus tekib, kui sa mõistad ja oskad arvestada teise poole võimaluste ja vajadustega, mitte ei eelda tuimalt, et nad toimivad samamoodi nagu sa, või siis peaksid lihtsalt su soovide järgi kohanduma. Ning kõige lihtsam viis seda saavutada on teist tundma õppida. Mitte õpikutarkuste või mingite vihaste eelarveläbirääkimiste käigus jäänud mulje põhjal, vaid minnes tema keskkonda, lüües ise ta tegemistes kaasa, rääkides selle organisatsiooni inimestega ja saades aru, mille nimel nemad hommikul tööle tulevad. Suure tõenäosusega ei erinegi see nii väga su enda põhjustest. Selle teadmisega on koostööd juba märksa parem teha.

PS! EMSL-isse tuleb 26. novembril töövarjuks regionaalminister, muu hulgas kodanikuühiskonna arengu eest vastutav Siim Kiisler. Kuidas me ta saime? Lihtsalt kutsusime.

Kolmapäev, 20. oktoober 2010

“Sa oled sallimatu!” -- “Ei, hoopis sa ise oled!”

"Sallimatute tagakiusamisest" on selle üksjagu kaootilise ajaveebi enim kommenteeritud sissekanne ning sama teema on nüüd juba paari nädala jagu taas ka laiatarbemeedia huviorbiidis. Mis on mulle meeldivaks üllatuseks, sest kui see “Erinevus rikastab” kampaania tänavapilti ilmus, mõtlesin pigem, et jälle üks hambutu sotsiaalreklaam. Mind ennast mõistagi ei suutnud ükski seal välja pakutud “aga-dest” mõtlema panna, sest kõik need tundusid vägagi normaalsed situatsioonid. Aga nagu näha, arutelu on täiesti olemas. Eks kirik ole siin muidugi ka omalt poolt tublisti hagu juurde andnud.

Eelnevast võib siis järeldada, et kui on vaja pooli valida, seisan mina mõistagi “erinevus rikastab” jaatajate hulgas. Ometi kõnetas mind ka eilne Halliki Harro-Loiti repliik, kus ta heitis ette “viha õhutamise” etteheite liiga kergekäelist kasutamist. Mina ka ei usu, et sellised sildistamised mistahes debati käigule kuidagi kasuks võiksid tulla.

Ma olen nõus, et kellelgi teisel peale konkreetse vähemuse esindaja ei ole õigust hinnata, kuidas mingi tekst (näiteks sõna “neeger”) sellele vähemusele mõjuma peaks. Kui Toivo Tänavsuu kirjutab, et homoseksualismi tulemiks on “õõnestamine, allakäik ja häving”, siis ma saan aru küll, et see võib mõjuda solvavalt ja isegi hirmutavalt, sest “õõnestamine, allakäik ja häving” on halvad asjad ning halbu asju tuleks ju peatada, ära kaotada. On igati OK, kui sellest tekstist häiritud inimene ütleb, kuidas see talle mõjus või et ta peab seda rumalaks. Ma “laikisin” (koos veel 71 inimesega) oma sõbra Aeda otsust kustutada oma Facebooki lehelt need, keda ta peab rassistideks, homofoobideks või võõravihkajateks - oma isiklikus ruumis ei pea keegi taluma neid, kes on talle vastumeelsed.

Aga ma ei usu, et tänavsuude tembeldamine vihakõnede pidajateks, millega loogiliselt kaasneb õigus nõuda nende vaikimist avalikus ruumis või vähemalt mitteavaldamist, oleks mõttekas. Esiteks olen üsna kindel, et selle sildi saanu omast arust ei õhuta vihkamist, vaid väljendab oma (enda meelest igati mõistlikku) seisukohta. Sellise sildi külge saanuna tundub tavaliselt talle, et hoopis sildistaja õhutab vihkamist. Ning siis käib edasi juba lapsik “ise oled!” vaidlus, selmet asjast rääkida.

Teiseks, ega siis vaikima sundimine tänavsuid muuda. Ma pole küll kindel, kas ka diskussioon muudaks (nii nagu mind ei saa panna uskuma, et homoseksuaalsus on haigus, hälve, kuritegu või patt), aga vähemalt annab see võimaluse osutada tema argumentatsiooni puudulikkusele või vastata mingitele küsimustele. Näiteks kinnitada, et isegi juhul kui ta tütar peaks ühel päeval oma sõbrannasse armuma, ei tähenda see tema läbikukkumist lapsevanemana, nii nagu ilmselt ta ise ei hakanud heteroseksuaaliks oma vanemate jõupingutuste või ühiskonnas levinud “heteropropaganda” tulemusena.

Esmaspäev, 4. oktoober 2010

Üheöösuhtest visiitabieluni

Kuna praegu käib Tagasi Kooli külalisõpetajate registreerumine, tundus lõppeks sobilik oma eelmise korra muljeid jagada.

Eelinfona teadsin, et pean minema Nõmme Põhikooli varahommikuks (kõik on suhteline, ilmselt oli see koolis juba kolmas tund) kuuendale klassile tundi andma, et rääkida avalikust esinemisest.

Ma ei valinud meelega tuttavat kooli, aga mõned asjad olid ikka väga tuttavad – suvalised kolmanda klassi poisid tegid pedenalju, vaheaeg oli lärmakas ja valus, keegi eriti sind tähele ei pane (isegi kui sul on erksad juuksed!).

Mulle tuleb vastu väga sümpaatne huvijuht, kes juhatab mind klassi. „Me möödunud korral saime igasse klassi külalisõpetaja.“ See on suure uhkusega öeldud ja nii mulle meeldib – hea on töötada nendega, kes oma tööd ise ka armastavad (mõtlete, et elementaarne? Mõelge uuesti!). „Näete, siin on teie klass. Kohe peaks 7. klass siia jõudma.“ Mis mõttes seitsmes? See teadaolevalt kõige hullem klass, kõige raskem vanuserühm? Taban end kergelt paanikalt.

Aga ma olen ju tunniks ette valmistunud, tuletan meelde. Ma tahan rääkida neile avalikust kõnelemisest. Ja mul tegelikult ei ole mingit põhjust arvata, et tund nihu läheb.

Enda jaoks traditsiooniliselt alustan tundi sellega, et palun toolid asetada ringikujuliselt, et kõik üksteist näeksid. Ja ühel õpilasel palun joonistada inimese. See kujuneb üsna naljakaks ja vabastavaks sissejuhatuseks. Mõned itsitavad, mõned on äraolevad. Pärast väikest sissejuhatust (väiteharjutus, kus osalejad saavad öelda, kuivõrd nad on avalikult esinenud – ma olin üllatunud, et neil oli nii palju võimalusi olnud ja et nad selle teemaga nii hästi haakusid!) räägin, et hea kõne jaoks on vajalik kolm osa: kõne vorm, hea hääleaparaat ja sõnum. Iga osa kohta on mul mõeldud väike praktiline harjutus ja ennetavalt võin öelda, et need harjutused, mida ma arvasin, et lähevad hästi, ei olnud tegelikult nii populaarsed, ja vastupidi.
  • Kõne vorm – alustasime sellest, et soovijatel oli võimalik öelda enda kohta kaks lauset, üks tõsi, teine vale. Ja teised pidid ära arvama, kumb vale on. Kõige keerulisem oli seejuures esimese vastaja leidmine, pelglikkus oli valdav. Pärast paari korda arutasime, mis jäi meelde ja miks. Et noh, mõni rääkis selgema häälega, mõni tegi nalja, mõnda on harjutud kuulama – need kõik ju nipid, kuidas sa hea kõne esitamisel tähelepanu saad. Ahjaa, minagi tegin ju näite ette ja astusin selleks tooli peale (kusjuures ma ei tulnud selle mõtte peale spontaanselt seal klassis, vaid et mõtlesin sellele kodus; ehk et hea kõne ülesehitus vajabki ettevalmistust ja eelnevat läbimõtlemist ükskõik kui spontaanne see ka ei tunduks.)
  • Hea hääleaparaat – siin tegime mõningaid sirutus- ja diktsiooniharjutusi. Ja see oli üllatav, et noortele meeldisid sellised koorislugemised (mõtlesin, et seitsmes klass, miks jumala pärast peaks nad nautima koorisesinemist, kuhu jääb inimeste isikupära). Siin laiendasin oma mõtet, et tuleb mitte ainult häält hoida, vaid keha üldiselt, sest kõik, mida teete, peegeldub kuidagi teie kehas.
  • Sõnum – ja viimaks, kõige olulisem ja ka kõige keerulisem osa: tuleb läbi mõelda, mida üldse soovitakse öelda. Sest ükskõik kui hästi sa nalja visata oskad või kui selgelt sõnu hääldad, peab sul olema mingi idee jagada ja see peab tulema südamest.
Siin tegime sellise lõpuharjutuse, et igaüks sai tulla klassi ette ja öelda ühe lause, mis on tema jaoks oluline või mis talle meeldib. Ja ükskõik, mida või kuidas ta seda ütleb, igal juhul kõik plaksutavad. Oi see oli geniaalne meetodileid! Esiteks tõesti kõik ütlesid midagi, kõigil oli põnev kuulata, mida keegi ütleb, ja prooviti ka uusi asju – mõni istus keset põrandat, mõni astus tooli peale ka ;) Ning väide, et „mulle meeldib see tund“ tegi südame ikkagi soojaks.

Tehes lõpukokkuvõtte, et "mis teile tundub, et avaliku kõne puhul on oluline“ ja saades vastuseks „tuleb oma sõnum läbi mõelda“ ja „tuleb oma keha hoida“, arvasin, et olin oma 45 minutit maailma parandamiseks edukalt veetnud.

Ja muidugi lõppes visiit sellega, et direktor palus tervitada üht EMSLi nõukogu liiget – ei saanud parata, et pähe kargas automaatne järeldus, et isegi koolis on inimesed.

Millised on minu õppetunnid? Eelmisel korral pidin harjuma, et 45 minutit on lühem aeg, kui arvasin. Seekord tekkis mõte, et peaks kontakti, mis kooliga tekkis, rohkem kasutama – kirjutama õpetajale/huvijuhile tänukirja, kutsuma koolitustele, mis võiks huvi pakkuda jmt. Et Tagasi Kooli kampaania ei oleks ainult ühekordne ettevõtmine, vaid alus pikaajalisemaks koostööks - ehk et üheöösuhtest tekiks visiitabielu.

Teisipäev, 21. september 2010

Sõnaseletusi

Pidin ükspäev kodanikuühiskonna uue arengukava terminoloogiat ühtlustama, sõnaus otsib paremat vastet kolmandale sektorile, ja ma jäin õhtul ikka veel kontoris passides mõtlema hoopis avaliku võimu kohta käivatele terminitele.

Ei mõtle isegi kõiki halvustavaid, aga kas või neid, mida kohtame iga päev ajakirjanduses või inimeste peas (jah, ma näen sinna ka). Enamik neist on mu arust sageli valesti või konnotatiivselt kasutatud, ehk siis nii palju lootusest (kodanikuühiskonna teemalises) sõnakasutuses mingi ühtlus või teadlikkus saavutada. Sain esimese hooga igatahes kümme levinumat:

Kui ei osata selgemalt – avalik sektor
Kui ei taheta selgemalt – ametnikud
Kui ütleja on paha peal väljas – võimud
Kui ütleja tahab pahasti öelda – parteid
Kui ütlejal on savi – erakonnad
Kui ütleja on riigisekretär – avalik teenistus
Kui peenutseja paneb puusse – parlamentäär
Kui ei teata, kellest täpselt jutt – riik
Kui ei tahetagi teada – ühed vargad kõik
Kui on üldisemalt süüdlast vaja – valitsus

Pühapäev, 19. september 2010

Ei, ja veelkord ei! ehk viis vastust ametnikult ühendusele

Tavaliselt on suhtlemine lihtne ja mõnus. Saame omavahel asjad räägitud, kui kuulame üksteist ja otsime ühist huvi. Asjalikus mõttevahetuses ei käitu ametnik ja ühenduse esindaja antipoodide, vaid partneritena.

Vahel aga tundub, et teine pool põikleb ja blokib ning poeb klišeede taha. Klišeed on tüüp-vastused, millel pole sisulist väärtust – need võetakse mängu pigem selleks, et suhtlemist kiiremini lõpetada. Kuidas neid ära tunda ja mida sellises olukorras peale hakata?

Vaatame viite lauset, mida ametnik kasutab siis, kui ta tahab öelda ei.


  1. „Kogu info on kodulehel väljas“

Nojah, täitsa usutav, et nii ongi – ametiasutuse sait on infot ääreni täis. Eestis oleme avalikustamise eesrindlased, ses mõttes et mujal pole nii julget Avaliku Teabe Seadust. Riigi dokumendid peavad olema avalikkusele kättesaadavad ja veeb on selleks kõige loogilisem koht. Iseasi, kui kergesti vajaliku info sealt üles leiab. Ning seejärel – kuivõrd see on arusaadav. Seepärast, kui vajad juhendamist või selgitamist, anna sellest ametnikule teada. Ütle, kuhu oma otsingutega täpselt toppama jäid ja palu abi. See näitab, et oled niiöelda kodutöö ära teinud ja enne telefonitoru tõstmist juba aega ja vaeva kulutanud.


Teiseks ütle otse, et igapäevaselt sa mööda asutuste veebikülgi ei surfa. Küsi, kuidas saad end huvitavad uudised ja teated e-postkasti tellida ning palu end lisada meililisti. Juhul, kui oled seda kõike juba teinud ja oluline info ikkagi sinust mööda läks, on asutus teinud vea. Nüüd tuleb leida lahendus koos avalike suhete osakonnaga.


  1. „See tõstab meie halduskoormust.“

Tõlge: ma ei viitsi ega taha selle asjaga tegeleda.

Ametnikule tundub sinu soov või ettepanek lisatööna. See ei seostu tema ülesannetega, ei tundu üldise vajadusena vaid ühekordse vastutulekuna. Sellega tegelemine võtab aega, mis tuleb leida teiste toimetuste arvelt. Niisugusele palvele on lihtne öelda ei – seda soovitavad ka ajajuhtimise koolitajad.


Lahendus: uuri, mida täpselt peab ametnik ette võtma, et sinu palve täita. Aita tal läbi mõelda, kellega ta peab rääkima, mida täpsustama. Paku end lisainfot otsima. Võib-olla selgub niimoodi koos „kõva häälega“ mõeldes, et asi ei võtagi eriti aega ja on täitsa tehtav.


3. „Sellel on tuntav mõju riigieelarvele“

Masuajal on eelarve püha lehm. Pärast seda, kui riigiasutused on pidanud mitu korda aastas oma kulusid koomale tõmbama, loobuma töötajatest ja plaanitud tegevustest, arendusplaanid sahtlisse panema, mõjub iga ettepanek, mis toob kaasa kulutusi, punase rätikuna. Arusaadav. Samas, kunagi pole nii, et üldse raha ei ole. Selles rahakotis, mis olemas on, tuleb lihtsalt teha valikuid. Seniste valikute ümbertegemine eeldab häid põhjendusi.


Lahendus: kirjelda seda kasu, mida uue tegevuse kaudu võib saavutada. Näita, et oled tutvunud asutuse tööplaani või arengukava eelarvega. Küsi, millal on õige aeg esitada uusi ettepanekuid. Uuri, kuidas käib rahade taotlemine ja kuidas neid otsuseid tehakse. Küsi soovitusi, näiteks kas on mõtet teha teiste ühendustega koostööd. Ning eelkõige – arutage, kuidas saab sind huvitava asja ära lahendada nii, et suuremaid kulutusi ei tekikski!


4. „See meid otseselt ei puuduta.“

On igati loomulik, et riigivalitsemise ülesanded on jagatud. Keskvalitsusel on oma roll ning kohalikul omavalitsusel oma ülesanded. Igal asutusel oma valdkonnad. Igal ametnikul oma töökirjeldus. See aga õigusta toru hargile riputamist, kui ta sinu küsimusele vastata ei oska.


Lahendus: selgita, millise info põhjal sa tema poole pöördusid – ehk kuidas tema töö võib sinu ettepanekuga seotud olla. Kirjelda, milliste asutustega sa oled juba samal teemal rääkinud. Näita, kuidas tema panus saab ühisele asjale kaasa aidata.


5. „See on poliitiline otsus.“

Tavaliselt on sellele lausele eelnenud protsess, mida saab tagantjärele kirjeldada kui tükk tühja tööd ja vaimunärimist. Asjaga on siin-seal tegelenud mitu asutust ja hulk ametnikke. Siiski on üles jäänud erimeelsused, millele pole lahendusi leitud. Keegi pole otsust teinud.


Lahendus: tegelikult sellisest olukorrast head nahka loota pole. Saad vaid (taas) välja käia oma ettepanekud, kirjeldada oodatava otsuse mõju oma ühendusele. Küsi, kelle võimuses on asi lahendada. Uuri, millised on takistused. Ütle, et tuled selle teema juurde mõne aja pärast tagasi.


Lõpetuseks:

Kas panite tähele, et ainult ühes lauses on sõna „ei“? Positiivselt öelda on palju parem. Nõks seisneb aga selles, kuidas suhelda nii, et tühjale jah-lausele ehk klišeele asjalik sisu ja tegutsemine juurde kasvatada.


Tänan inspiratsiooni eest EMSLi suvekooli "Kuidas öelda ei".

Reede, 3. september 2010

Mõtteid Montrealist, 2. osa

Tegelikult olen küll juba pea nädala Eestis tagasi, aga täitmata on Montrealis antud lubadus teiseks osaks Civicus World Assembly’l tekkinud tähelepanekutest.
* * *
Laupäevaõhtuseks õppevisiidiks valin Montreali linnavalitsuse külastuse, sest tegu on väidetavalt esimese suurlinnaga Põhja-Ameerikas, kus on kokku lepitud linnavõimu ja -kodanike koostöösuhetes - õiguste ja kohustuste hartas. Ega see dokument oma sõnastuselt nüüd millegagi raba, aga ma olengi veendumusel, et kirja pandust olulisem on selleni jõudmise tee ja kokkulepitu toimimine. Ning nendega tundub seal olevat igati hästi. Hea küll, videoklipp, kus kõik need tavalised kodanikud (lokitatud vanaproua, lastega keskklassi perekond, ratastoolis mustanahaline, prillidega professor ning ohtliku välimuse, aga kindlasti hea südamega hilisteismeline poiss - teate neid ju küll) hartat käes hoidsid ja kaamerasse kinnitasid, kui õnnelikud nad linna asjades kaasa rääkimise üle on - no see läks mu jaoks muidugi juba liiale, aga kujutasin ette Eesti inimesi samamoodi EKAKiga poseerimas ja siis oli vähemalt natuke naljakam.
Ise tõid nad hartast esile kaht asja: ombudsmani, kelle poole linnaelanikud saavad pöörduda, kui nad tunnevad, et linnavõim on neile liiga teinud (keskmiselt saavat probleemid lahendatud viie tööpäevaga, mis avaldab mulle küll muljet - Eestis ei saa tihti ametnikult enne kuu möödumist vastustki; linnale omakorda on see hea tagasiside ja muidugi ka kohtuvaidlustest odavam viis probleeme lahendada) ning avaliku konsultatsiooni algatamise kohustust, kui seda nõuab vähemalt 15 000 linnaelanikku (linnaosa puudutava küsimuse puhul 5000 või vähemalt 5% linnaosa elanikest). Viimasele on küll mõningaid piiranguid, mõned neist natuke küsitavad (näiteks ei laiene see õigus linnaeelarve ja kohalike maksude teemale), aga üldiselt näis see mulle igati asjaliku hea kodaniku tööriistana.
Ning jäin mõtlema. Eestis, mis elanike arvult veidi väiksem kui Montreal, näeb KOKS ette võimaluse vähemalt 1% hääleõiguslikest valla- või linnaelanikest (Piirissaart arvestades on lisatud, et neid peab siiski olema vähemalt viis) teha algatusi kohaliku elu küsimustes õigusaktide algatamiseks, muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks.
Ma ei tea, et seda oleks võimalusena kasutatud, ent mulle ka ei tundu, et see oleks sama väärtuslik õigus kui Montreali elanikel. Eelnõu, nagu sageli näha, ei pruugi tagada veel mingit korralikku arutelu, veel vähem avalikku arutelu. Pealegi arvan, et mõnelgi juhul on arutelu olulisem kui õigusakt, sest selle käigus võib selguda hoopis parem lahendus, kui õigusakt seda olla saaks. Rääkimata hästi läbi viidud avalike arutelude kodanikuhariduslikust mõjust. Igatahes sain siit mõtte manifesti jaoks.
* * *
Kõigi nende rõõmuks, kes on EMSLile ette heitnud liigset rahumeelsust, konventsionaalsemate vahendite eelistamist kolmanda sektori eest seismisel, tsiteerin endist Civicuse, praegust Greenpeace’i tegevjuhti Kumi Naidood: “Kui ma töötasin Civicuses, nägin palju vaeva, et mõni rahvusvahelise korporatsiooni juht nõustuks minuga kohtuma. Nüüd Greenpeace’s näen vaeva, et leida aega nende korporatsioonide juhtide jaoks, kes muga kohtuda soovivad. Nad teavad, et kui nad ei kutsu meid endaga koos laua taha, on nad ise järgmiseks meie laual.”
Ilusasti öeldud. Aga ei, ma ikkagi ei arva, et minu EMSLis töötamise ajal me seda praegust suunda muudaks. Ma ei ole röökides nagunii teab mis usutav ka.
* * *
Viimane kild ei ole World Assembly’lt, vaid kohalikust lehest - nimelt peab Toronto linnapeakandidaat Rob Ford tagasi maksma tuhandeid dollareid oma jalgpalliklubile kogutud annetusi, sest saatis annetustele üles kutsuvad kirjad välja linna ametlikul kirjablanketil. Kokku on kampaania käigus klubile kogutud ligi 40 000 Kanada dollarit (ligi 450 000 Eesti krooni), aga kõnealused kirjad olevat esialgsetel andmetel seotud vähem kui poolega sellest summast. Juhatagu see näide sisse uue hooaja, mil tuleb jälle hakata tegelema meie oma hea valimistavaga, kus teatavasti samuti üheks punktiks avalike vahendite kasutamisest hoidumine isiklikes kampaaniates.

Esmaspäev, 23. august 2010

Porno kimbutab katusorganisatsiooni

Aga nagu Jaan Tätte raadioreklaamis kinnitab, et teab täpselt, mis lugusid inimesed ootavad ja neid ka oma kontserdil pakub, nii tean minagi, et samuti kui eelmisel ja üle-eelmisel korral, peab ühe konverentsi-ülevaate juurde kuuluma ka väike pilguheit kulisside taha, kus “globaalne lõuna” tähendab pigem suurt söögikorda kui arenguabi sihtpiirkonda.

Tänane lugu räägib sellest, kuidas Inglismaa EMSLi ehk NCVO IT-tiim katusorganisatsiooni töötajate moraalse palge eest hoolt kanda püüdis. Sest kui tahes ebatõenäoline võib meile ka näida mõte avatud kontorist kui kohast, kus tekib soov natukene pornolehekülgedel lõõgastuda, küllap teavad IT-tiimid juba paremini, mis meie räpastes peades tegelikult toimub.

Esimesena võeti sihikule ebasobivaid sõnu sisaldavad lehed, mispeale NCVO töötajad ühel hommikul avastasid, et nad ei saa enam oma peamise valitsuspartneri, siseministeeriumi kodulehele. Sest nagu Eestis, nii tegeleb Albionilgi kodanikuühiskonna arenguga asutus, kelle töövaldkonda kuuluvad muu hulgas ka vägistamised, pedofiilia, lasteporno ja muu selline.

Pika hambaga oli IT-tiim sunnitud järele andma, aga ei tunnistanud end veel lööduks.

“Ärge küsige, kuidas, aga järgmise asjana piirati kuidagi ligipääs lehekülgedele, kus on fotod, millel on rohkem kui 80% paljast ihu,” jätkab Ann, NCVO poliitikaboss (naine, kes arvestab veini kui üht päevas vajalikust viiest puu- ja köögiviljaportsjonist, sest “seda tehakse ju viinamarjadest!”). “See tähendas, et nüüd olid blokeeritud juba kõik valitsusasutused, sest kõik nad sisaldasid fotosid ministrite alasti näost ja kaelast!”

Naerame laginal ning waleslane, rõõmsate roosade põskede ja särgikaelusest paistva karvase rinnaga Craig puksub: “Aga sellise piiranguga ei saaks ju ka notsude pilte vaadata!”

Laudkonna küsivad pilgud, mis äkki saabunud vaikuses tema poole pöörduvad, ei üritagi üllatust varjata.

“Eem ... no ma mõtlen näiteks mõne sellise organisatsiooni kodulehte, kes tegeleb põllumajandusega,” pomiseb ta.

***

Brittidest rääkides: suvel jäi jagamata uudis, et teenete eest kolmanda sektori arendamisel lõi kuninganna mu Inglismaa ametivenna, NCVO juhi Stuart Etheringtoni juunikuus rüütliks. Rüütliseisus sobib minu meelest Stuartile suurepäraselt, tegu on tõelise vana kooli briti džentelmeniga. Illustreerigu seda näide, kui ta ööbis ühel reisil kahe kolleegiga hotellis. Kella nelja paiku öösel hakkab tööle tuletõrjealarm. “Väärikus või tulesurm? Tulesurm või väärikus?” küsib Ann endalt vaheldumisi ukse ja riidekapi poole vaadates ning leiab siis kompromissi, tõmmates pika mantli pidžaamale peale. Umbes samamoodi ootab teda välisukse ees teine kolleeg. Ja siis väljub majast Stuart - ülikonnas, püksid viigitud, kingad lakitud, lihtsalt ilma lipsuta. “Ümber nurga saab kiirtoidurestoranis kaunis talutavat kohvi osta, suundume ehk sinna?” teeb ta ettepaneku ja kui nad seal siis istuvad oma mantlites ja loppis näoga, auravad papptopsid ees, pöördub Stuart taas nende poole: “Ehk arutaksime, mis seisukoha me võiksime võtta konservatiivide eilse avalduse peale?”

Mõtteid Montrealist, 1. osa

Teemadest, mis seekordse Civicus World Assembly töötubades jutuks on olnud (nagu osaluseelarved, mõjuhindamine või demonstratsioonid) tahaksin edaspidi Hea Kodaniku ajakirja-versioonis pikemalt kirjutada, järgnevalt aga niisama väike assortii mõtteid ja tähelepanekuid (teine osa tuleb paari päeva jooksul ka).
* * *
Kohvipausi ajal vestlen Poola katusorganisatsioonis töötava Annaga, kui me juurde astub AGNA (meiesuguste katuste võrgustik Civicuse sees) olulisemaid rahastajaid, Charles Stuart Mott Foundationi töötaja ja tunneb huvi, kuidas AGNA-l meie meelest läheb. Räägime vabalt ja toredalt paarkümmend minutit (ta küsib mõne asja kohta, et kas me saame neist samamoodi aru kui ta, ning millistest AGNA tegevustest meile kasu on olnud ja nii edasi) ning ma mõtlen, et see on esimene kord, kus üks rahastaja on pöördunud mu kui toetatava tegevuse sihtrühma esindaja poole. Praktika, mida ka Eesti rahastajad võiksid rohkem järgida. Muidugi tuleb silmas pidada, et kui näiteks mina olen kriitiline (jah, AGNA suhtes ma veidi olen), ei tähenda see veel eriti midagi, aga kui samad probleemid kostavad mitmest allikast, siis on see rahastajale ilmselt oluline täiendav info, mida ta AGNA enda aruannetest ei pruugi lugeda saada. Sama käib tegelikult ka kaasajate kohta - selmet rahulduda ainult katusorganisatsiooni seisukohaga, tundke aeg-ajalt huvi, kas nende liikmed ka seda jagavad või asjast üldse teadlikudki on.
* * *
Aafrika vanasõnade tsiteerimine on küll üldiselt Kristina leivanumber, aga üks, mida siin kuulsin, sobib minu meelest hästi neile ütlemiseks, kes mingi küsimuse puhul kaaluvad, et kas on vaja kaasata või ei: kui tahad kiiresti minna, mine üksi, kui kaugele, siis koos teistega. Hobimatkajana leian, et selles on sügav mõte sees.
* * *
Inimtüüp, kes mind konverentsidel alati on häirinud, ja keda ohtralt ka siin kohtab, on selline, kes ettekande lõpus palub mikrofoni ja ütleb midagi sellist: “Jah, see mis te äsja rääkisite, kõlab muidugi väga ilusasti, aga vaadake, meie riigis (linnas, organisatsioonis, ...) ei ole sellest küll mingit kasu, sest meie poliitikud (ametnikud, ettevõtted, ajakirjanikud, liikmed, kohalikud elanikud, ...) on nii-ja-niisugused. Mida meie peaksime tegema?” Magus Jeesus, nagu ameeriklased ütlevad, kust peab ettekandjal olema retsept, mis toimiks igas olukorras? Parim, mida tema teha saab, on tutvustada oma kogemusi, rääkida, mis tema meelest on edu toonud või takistanud ja mida ta sellest õppinud on. Mida sellest täpselt oma organisatsioonile kohandada annab, on ikka juba kuulaja asi teha. Ükski vägi ei veena mind ümber, et midagi õpetlikku leiab peaaegu igast ettekandest, kui ise vähegi tööd teha viitsida.
* * *
On muidugi veel asju, mis siin muutu. Satelliit-üritus Youth Assembly on sama kärarikas, loosunglik ja pretensioonikas nagu ikka, süüdistades täiskasvanuid kõigis maailma hädades (küllalt turvaline pakkumine, sest ise nad ju tõesti pole jõudnud veel suurt midagi teha) ning nõudes söögi alla ja peale koheseid samme vaesuse lõpetamiseks maailmas.
Teine püsiteema on Civicus ja ta kampaaniad. Tean inimesi, kes kahtlustavad Eesti reklaamifirmasid ametlikult välja kuulutamata võistluses, kes suudab tulla tobedaimale ideele, mida klient on valmis ära ostma (näiteks hiljutine rapsiõli kampaania on nende meelest selle konkursi vili). Mõnikord mõtlen, et samamoodi üritavad üksteist üle trumbata Civicuse kampaaniameistrid. Eelmisel aastal näiteks kutsuti kõiki üles oma mobiilide äratuskellad kindlal ajal helisema panema, et “anda riigijuhtidele äratus” kliima soojenemise vastu otsustavalt tegutsema hakata. Tänavune kampaania on “Lose your shoes”, mille lähtekohaks on lause, et teise inimese mõistmiseks tuleb kõndida miil tema jalanõudes. Seega, et teha vaesus ajalooks, on vaja mõista vaeseid inimesi ja selleks tuleb järelikult ... kõndida paljajalu. Üks tiir ümber kahe kvartali. Nii et olete palutud kaasa tegema. Ah jaa, kuupäev on ka paika pandud: 10. detsember.
* * *
Mu osalemist World Assembly’l toetab osaliselt KÜSK - suur aitäh selle eest!

Esmaspäev, 9. august 2010

Head asjad

Pärast suvepausi on hea jätkata samaga, millega Elina juunis lõpetas. Et sageli tundub ju meie töös, et mingid probleemid aina kestavad, ideed kanduvad aastast aastasse, ilma et lahendusteni jõuaksid. Hea Kodaniku ajakirja rubriigi “Tagasi tulevikku” jaoks kümne aasta taguseid “Foorumeid” lugedes tabab mind küll mõnikord ehmatus, et kas me tõesti oleme mingit juttu juba terve dekaadi rääkinud, ilma et midagi oluliselt muutunud oleks? Aga samas olen sel aastal rõõmuga ka vastupidist märganud.

Siinsamas blogis võtsime aasta algul üles kaasava rahastamise teema. Toona ühena seda teemat kommenteerinud Kodanikuühiskonna Sihtkapital võttis sellest niimoodi innustust, et kutsus tulevasi taotlejaid juunis ettepanekuid tegema sügisel avatava kodanikuhariduse taotlusvoorust toetatavate tegevuste kohta ning järgmisel aastal avaneva Šveitsi Vabaühenduste Fondi toetusskeemi kohta. Hea eeskuju ka teistele rahastajatele!

Veidi varem, 2008. aasta oktoobri Heas Kodanikus tutvustasime osaluseelarvete koostamise kogemust ning arutasime, kuidas see Eestis võiks rakendatav olla (vaata www.ngo.ee/heakodanik, nr. 3(44) 2008, lk 24-25). Kevadel oli mul hästi hea meel kuulda, et e-Riigi Akadeemia ongi alustanud projekti, kus maailma kogemuste põhjal pakutakse välja Eestile sobiv mudel osaluseelarvete koostamiseks.

Kevadel käima läinud KODAR-ast, ehk kodanikuühiskonna arengukavast 2011-14 võib loota aastaid soovitud “praktilist EKAKi” ehk siis niisugust dokumenti, kus kirja pandud ja kokku lepitud konkreetsed tegevused, mis on vajalikud kodanikuühiskonna arenguks. Ning nende rõõmuks, kes on aastaid oodanud, et kaasamise hea tava lihtsalt soovituslikust tekstist millekski enamaks saab, võib öelda, et Vabariigi Valitsuse ilmselt sügisel vastu võetava uue reglemendi praegune versioon sisaldab lauset “Eelnõu või muu küsimuse ettevalmistamisse kaasatakse asjassepuutuvad huvirühmad vastavalt kaasamise heale tavale.”

Nii et häid asju juhtub. Halbadest mõni teine kord.

Reede, 11. juuni 2010

Ei läinud poolt aastatki ...

... kui oleme ilmselt leidnud viisi, kuidas oma nädalakoosolekud tõhusamaks muuta. (Meenutuseks Urmo üleskutse detsembris, kus otsisime vabatahtlikku koosoleku juhatajat.)

Lahendus, nagu head lahendused ikka, saabus kuidagi poolkogemata. Nimelt hakkasime oma uudiskirjades tegema lühiülevaadet me töötajate tegevustest. Alapealkirja alla "EMSLis käsil" tekib enamasti päevadekaupa loetelu meie ägedamatest tegemistest, et hoida huvilisi kursis, millega EMSL on seotud. See ei ole kirjeldus meie igapäevastest tegemistest ehk nagu nõukogu liige Kristina kena kujundi leidis: see ei ole tõestus, et me teenime oma palga välja. Näiteks me ei kajasta, et Elina valmistab ette mingit koolitust, vaid kajastame seda siis, kui koolitus ise toimub.

Mis selle tulemusena juhtus? Inimesed hakkasid väga tublisti teistele töökaaslastele saatma oma nädalasi tegemisi, millest me Alariga oleme välja noppinud lõikeid uudiskirja. Aga need kirjad täitsid olulise eesmärgi: info meie nädala tegevustest jõudis kõigi EMSLi töötajateni. Skeptikud võivad siin arvata, et mõned ei jõua kirju lugeda, aga seni on oma tegemisi suudetud väga ülevaatlikult kirja panna.

Ja mis koosolekutest sai? Kuna me olime juba esmaspäeva hommikupoolikul suuremad tegemised listi kirjutanud, jäi koosolekutel rohkem "ruumi" sellisteks küsimusteks, mida kõik koos võiksime arutada - on see kodulehe või tegevuskava üle või on kellelgi mingi konkreetsem küsimus arutada, mille osas vaja teiste nõu. Aga enam ei ole see koosistumine rutiinne infojagamine, kes mida sel nädalal teeb, vaid lahe äraolemine, mis kestab, kuni teemad otsa saavad. Tore, mis?

Esmaspäev, 7. juuni 2010

Annika Uudelepp: ühiskonna arengu võti on aktiivsel kodanikul

Järgneva intervjuu lühem versioon ilmub juunis järgmises Hea Kodaniku numbris, aga et Poliitikauuringute Keskus Praxis saab 8. juunil kümne aastaseks, olgu siin täies pikkuses loetav, mida kiidab ja mida laidab meie riigivalitsemises, kaasamises ja avalike teenuste teemal Praxise kodanikuühiskonna ja valitsemise programmi direktor Annika Uudelepp, keda tutvustame seekord rubriigis "Nägu nime juurde." Küsis Alari Rammo. Pilt: Karl-Kristjan Nigesen.
Hoiad sa siiani rekordit kui Eesti noorim kantsler?

Jaa, hoian.

Mis sul arus oli? Polnud ju aastatki veel avalikus sektoris töötanud ja kohe tippjuhiks?

Hullumeelne tahe teha Eesti riiki paremaks.

Õnnestus see keskkonnaministeeriumis?

Ma arvan küll. See oli väga motiveeriv, väga vastutusrikas ja suurt isiklikku initsiatiivi nõudev töö. Ma olen siiani täiesti veendunud, et riigiametnik on olla uhke ja hää ning palju on neid ametnikke, kes ei mõtle üheksast-viieni stiilis, vaid tegutsevad tõeliselt säravate silmadega. Sellise seltskonnaga on rõõm koos töötada.

Kust tuleb niisugune enesekindlus, et minna sisuliselt ülikoolist viitsadat inimest juhtima?

Kindlasti on oma roll ka noore inimese teotahtel ja julgusel, aga ma mõtlesin enne otsust ikka kaua. Tegin nimekirjad plussidest ja miinustest ning viimane sai üllatavalt pikk. Aga kui sa leiad endas sisemist tahet töötada Eesti riigi ja ühiskonna heaks, siis sellist võimalust sageli ei teki. Leidsin, et minu tänapäevase riigiteadusliku hariduse taust aitab ministeeriumi edendada ja see oligi väga suureks abiks.

Sind meenutatakse kui kunagi kogu aeg naervat inimest, aga vahel ka kui nõudlikku ja liialt tõsist ametnikku. Nüüd tundud täitsa naeratav jälle.

Enesega rahulolu on väga oluline mis tahes töös. Mõnikord on ikka pingelisemaid aegu ja isiksuslikult on kõik mu töökohad olnud väga arendavad ja väga kiire õppimiskõveraga. Kui ministeeriumi juhtima asusin, küsiti minult, et kui kolmekümneselt on tippjuhi kogemus käes, mida ma siis edasi teen? Ma olin juba enne seda ametikohta selgeks mõelnud, et karjäär ei ole vertikaalne redel, vaid eelkõige võimalus ennast mitmekesiselt arendada ja elada väga lahedat, arendavat ja sisukat elu. Kui end piirata ühe rajaga, olgu see riigiametis või mujal, ei saagi olla nii huvitav ja mitmekülgne. Sa vahetadki radasid ja teostad ennast erinevatel aladel.

Mujal maailmas on paljud riigijuhtimises ja tippäris tegevad olnud inimesed mingil elukaare hetkel jõudnud kodanikuühenduses töötamiseni ja nad hindavad seda ääretult kõrgelt. Näevadki, et vaat see on väljakutse ja sellesse rolli minek ei ole juhuslik, vaid teadlik valik. Võib-olla Eestis pole sellest lihtsalt veel aru saadud.

Nii et avalik sektor ammendus vaid selleks hetkeks ja tabasid endas teadlase kutsumuse?

Sektoripõhine piiritlemine pole ammendumise kriteerium. Väljakutse ei ole asutuse, vaid töö sisu põhine ja kus sa seda teed, on üsna teisejärguline. Praxisesse tulek oli minu jaoks teadlik valik, mille tegin mitme võimaluse vahel kaaludes.

Kui ma oleks teadlane, oleks ma ülikooli läinud, aga ma tahtsin näha riigi toimimist ja sellesse panustada ka kõrvalt. Toimimismustrid riigiasutuses ja tänases töös on muidugi mõnevõrra erinevad. Praxise kogemus on mulle näidanud väga huvitavaid ja märksa paindlikumaid võimalusi, kuidas oma tööd paremini teha. Samuti on mind see töö viinud kokku näiteks kodanikuühendustes töötavate professionaalidega, kellega ma riigiametis töötades poleks kohtunudki, või kui, siis väga põgusalt.


Täna on neid puutepunkte ametnikel küllap rohkem.

Kindlasti. Võrgustikupõhine suhtlemine ja töö tegemise viisid edenevad ja seda ma käsitlesin tükk aega tagasi juba oma magistritöös. Teadsin kõike teoreetiliselt, kuidas ühiskonnamudelid võiksid edasi areneda, aga ma tahtsin seda kogeda. Selles mõttes "lõikasin" Praxise kaudu, et mitte oodata viis või kümme aastat, kuni Eesti avalik sektor sinnani jõuab.

Ka võimalused riigiametis on täna paremad kui mõni aasta tagasi – ametnikud on õppinud mitte üksnes kodanikuühendustega suhtlemist, vaid näevad järjest enam koostöökohti nn teadmustöötajatega, kelleks on ka Praxise meeskond. Minu jaoks on väga oluline töötada tarkade inimestega, ma ei saa seda kuidagi varjata.

Huvitav on see, et ka enne ja pärast mind Praxisesse tulnud inimestest on mitmed öelnud, et nad on teadnud juba enam kui viis aastat tagasi, et tahaks Praxises töötada. Mina mõtlesin seda ka, kui ma ülikoolis töötasin. Ja nüüd ma siin olen.

Teadusest tulles oli sul kodanikuühiskonnast küllap teistsugune arusaam kui keskmisel 25-aastasel riigiametnikul?

Teadsin kodanikuühenduste rollist ühiskonnas, tajusin nende olulisust ja olin väga palju mõelnud võrgustike toimimise peale. Mitte hierarhia ja turu, vaid just võrgustiku. Andsin endale sellest väga hästi aru, kuigi mul ei olnud ühenduste ja nende tegutsemisviisidega väga praktilisi kogemusi.

Keskkonnaorganisatsioonid olid ministeeriumile kindlasti tülikad.

Tegelikult on mul väga hea meel, et keskkonnavaldkonnas tegutsevad tugevad kodanikuühendused. Kui ma ministeeriumisse läksin, räägiti mulle kohe, et nende ja nendega oleme me tülis. Vaikselt hakkasin aru saama, miks – palju oli isikute vahelisi probleeme, aga ka vastastikune rollitaju oli nihkes. Seadsime siis sisse regulaarse ümarlaua keskkonnaühendustele ja see oli väga suur asi. 

Arvan, et see üksnes ei loonud paremat koostöösuhet, vaid ka usaldust, õpetas üksteist paremini tundma. Minul kujunes mitme ühenduse juhiga välja selline koostöösuhe, et kui mingi jama oli tulemas, helistati mulle ja öeldi, et homses lehes on selline lugu – see oli suur usalduse märk, kus nemad teadsid, et mina ei tee selle infoga midagi sellist, mis bumerangina tagasi tuleks ja mina teadsin, et nemad teevad seda konstruktiivse koostöö nimel.

Kolme kuu tagant toimunud ümarlauad ei kulgenud alati rahumeelselt ja konfliktivabalt, aga see oli ikkagi viis tulla kokku ja rääkida asjadest, tekitada sisukam dialoog.

Kas kaasamine tuleks lõpuks kohustuslikuks teha?

Kaasamine ongi kohustuslik. Mõtleme Euroopa Liidu lepingu, põhiseaduse, avaliku teabe seaduse ja paljude muude õigusaktide peale, mis on Eestis tegelikult väga nõudlikud. Nad ei kasuta sõna “kaasamine”, aga väljendavad muude eesmärkide või viiside kaudu, et tuleb teavitada, abistada, läbi rääkida ja kodanikel on õigus oma seisukohti väljendada. Kõige selle juures jääb tehniliseks küsimuseks, et meil pole eraldi määrust kaasamisest. Mõni aeg tagasi ei olnud selleks ka aeg küps, aga võib-olla ühel hetkel on.

Miks siis vastastikku kurdetakse ja näpuga näidatakse?

Mõlemal pool on puudu endiselt oskustest, teadmistest ja väärtustest, mis annavad kokku kompetentsi. Üks asi on teada kaasamise rolli, teine osata kaasata. Kaasamiskoolituste tegemine on andnud kindlustunde, et teemad tuleb lahti rääkida, sest kogemused pole kusagile akumuleeritud, kust võtta ja kasutada. Tuleb õppida vastastikku ootusi näitama ja mõistma, mis rollis keegi on, mitte hakata endale kohe sabasid ja sarvi ette kujutama.

Väärtused ja hoiakud on olulised ses mõttes, et sa ei saa kaasata, kui sa ise ei arva, et see on oluline ja kasulik. See nõuab mõtlemist ja tahet, kuna tegu pole ühekordse ürituse, vaid partnerlussuhte väljaarendamisega. Kui kaasamist mitte võtta sellisena, milleks peab kolm korda sisse-välja hingama ja julguse kokku võtma, vaid kui normaalset tööprotsessi, pole see üldse hull.

Viimaste aastatega on palju selgelt paremaks läinud, eriti ühenduste võimekus end sisuliselt väljendada. Praxise mõttehommikutele kutsume ühendusi, poliitikuid, ametnikke, ärimehi, eksperte ja kõik on juba väga head oma argumentide esitamisel. Sõltub küll inimestest muidugi, aga diskussioon saabki paremaks minna ainult seda koos tehes.

Ühel mõttehommikul läksid avaliku sektori esindajad omavahel kirglikult ragistama.

Avalikul sektoril ongi palju katsumusi. Selge on vajadus riigiaparaati moderniseerida. Mitte, et me oleks arengust maha jäänud, kuna kodanikuna on mul alati uhke tunne, kuidas väike Eesti riik suudab paljusid asju väga hästi teha. Aga mõned väljakutsed ei ole sellised, mida saavutaks asutused eraldi, kes on arenenud oma loogikate järgi ja teinud riigi kui terviku juhtimise väga raskeks.

Ma ei mõtle asutustevahelist koostööd siin mingi sõnakõlksuna, vaid sisulisi ja süsteemse koostöö viise, mustreid ja mudeleid, mida kasutatakse Eesti riigivalitsemises vähe ja ebaühtlaselt. Koostöösuhted on sageli isikupõhised ning kui muutuvad inimesed, lähevad nendega ka mälu ja suhted ja sellest võib sõltuda piltlikult öeldes ühe valdkonna tulevik aastateks.

Kuidas seda ideaali illustreerida?

Näiteks kui ühiskonnas on probleem, siis seda lahendatakse nii, et see saab lahendatud, mitte ei mõtle iga asutus, et minu rida algab siin ja lõpeb seal ja edasi pole minu asi. Vaid et ta hoolitseb selle eest, et ei juhtu vaid väljund – töö on ära tehtud –, aga tekiks ka mõju.

See on jälle oskuste ja väärtuste taga?

Jah, aga väga selgelt ka töökorralduse. Igaühel on oma maailm oma majas, aga riik võiks olla üks süsteem.

Kuidas see ikkagi võimalik on?

Ühtlustades ja standardiseerides põhiprotsesse näiteks. Samuti välja arendades konkreetsetest eesmärkidest tulenevad meeskonnad, mis hõlmaksid antud teemaga töötavate asutuste asjatundjaid. Eestis on selleks palju paremad võimalused kui suurtel riikidel ja me oleme üht-teist maailmalegi näidanud. Teenuste valdkonnast võib pikalt rääkida, kus on liiga palju ametniku ja administratsiooni keskset ja vähem kliendikeskset mõtlemist.

Kodaniku suhe riigiga on väga erinev – ta võib olla subjekt, alluda mingitele reeglitele, peab makse maksma; kodanikuõiguste suhtes käia valimas, aga võib olla ka kliendi, teenuste tarbija suhe. Nägemine, et tööd tuleb teha inimese jaoks, on avalikku sektorisse veel üsna lünklikult jõudnud.

Kuivõrd on takistused ametkonnas ja palju poliitikas?

See, et meil pole toimunud haldusreformi, on poliitilise otsustamatuse vili. Haldusreform ei tähenda piiride ümberjoonistamist, vaid et omavalitsuste tasandil toimiks hästi kõik, mida inimestele on seadustega lubatud, sõltumata sellest, kus sa elad. Konkurents omavalitsuste vahel on väga tihe, koostööhuvi on üsna tagasihoidlik. 

Keskvalitsuse ja omavalitsuste vastandumise juures ei ole Eesti kuidagi unikaalne, aga ühel hetkel hakkab retoorika suunama ka kodanike mõtlemist ja õõnestama usaldust oma riiki. Keskvalitsus ja omavalitsused ei saa olemuslikult vastanduda, nad peaksid olema ühe ahela eri lülid oma õiguste ja kohustusega.

Ametnikkonna hulgas on inimesi, kes tahaks muutusi ellu viia, aga mida aeg edasi, seda vähemaks neid jääb. Usk sellesse, et midagi on võimalik ära teha, väheneb. Sest sageli ei tehta.

Ja see on poliitikute probleem?

Aga ka ametnike, kui nad ei suuda kokku leppida ja vaadata riiki kui tervikut. Ei ole mõtet ainult poliitikuid süüdistada, mõlemad on osalised. Olen näinud ka, et kui ametnikud suudavad mingites asjades ühise plaaniga välja tulla ja näidata kasu, tuleb ka poliitiline toetus tõenäolisemalt.

Poliitilisel tasandil kritiseerin ma eelkõige seda, et meil pole ju ühelgi erakonnal selget visiooni, kuidas riigivalitsemist arendada. Soomlased tegid omale just pikaajalise plaani ja kõik erakonnad teavad, et see tuleb ära teha, sest rahvastik vananeb, efektiivsust on rohkem vaja, paremaid teenuseid pakkuda, kättesaadavus tagada jne. Siin ei ole kohta, kus sa nüüd mõtled, et teen või ei tee.

Suurbritannia on oma avalike teenuste reformidega olnud väga strateegiline ja Tony Blair tuli välja väga jõulise agendaga, eks näis, mida muutunud jõujooned valitsuses kaasa toovad. Hollandis täpselt samamoodi. Need on teemad, mille pealt on – utreerides öeldes – võimalik valimisi võita. Mitte mõeldes, et kõik riigiaparaati puudutav on igav ja kuiv ning ei kõneta valijat.

Eestis kõnetab tõesti või?

Ma arvan, et ei ole osatud panna kõnetama. Kui rääkida inimestele parematest avalikest teenustest nii, et nad aru saavad, kuidas see nende elu mõjutab, kõnetab küll. Aga meil räägitakse mitu krooni kellele kätte. See on vahendi-, mitte eesmärgipõhine mõtlemine. Kui pole visiooni, ei mobiliseeru ka poliitilised jõujooned millegi ära tegemiseks. 

Avaliku teenistuse seadus on näiteks 1995. aastast mitu korda Riigikogusse jõudnud, aga riigiaparaati puudutavad süsteemsed ja riiki terviklikult arendavad muutused on viimased 15 aastat liiva jooksnud. Samas on kogu aeg on toimunud pidev edasiminek, aga pigem alt üles ja siiani sõltub palju, kas ametnikud võtavad ise initsiatiivi, püüavad leida kokkuleppeid teiste ametkondadega või on kõik üksi oma töös.

Poliitikad võiks ju ometi valijate tahtest ja arukusest sõltuda?

Kodanikuharidusega peab väga tõsiselt tegelema ja suur roll on siin kodanikuühendustel ning meedial ja muidugi haridussüsteemil. Kodanikuharidust ei ole vaja üksnes selleks, et inimesed valimiskastide juures saaks aru, mida nende otsused kaasa toovad, aga et meie ühiskond oleks turvalisem, et meil oleks mõistlikud harjumused, rohkem teadmisi ja et riigil oleks vaja vähem igale poole oma nina toppida. Aktiivseks ja teadlikuks kodanikuks õppimine on ühiskonna arengu üks võtmetegureid.

See võtab ju jubedalt aega, veel mitu samasugust Riigikogu tuleb ...

Võtabki. Aga mõtle, kui kaugele me oleme jõudnud 20 aastaga. Muutused on võimalikud.

Kui poliitikas suuri eesmärke pole peale võimule pääsemise ja selle hoidmise, kuidas siis vaielda n-ö raadioga? Oodata tuimalt järgmisi valimisi?

Ma ei usu, et see nii must-valge on. Üldiselt Eesti võim ikkagi suhtleb kodanikuühendustega ja võim pole kontsentreerunud ühte punkti, vaid otsuseid tehakse mitmes kohas ja mitmetel tasanditel.

Ka Tallinnas?

Ma arvan küll. On asju millega ma pole rahul, aga näen, et Tallinn nagu ka Eesti riik on hästi arenenud ja ma saan end väljendada samamoodi kui teised kodanikud. 

Meil on järjest inimsõbralikum elukeskkond ja seltsitegevus on lõpuks nähtav, nii et inimeste tahtel on olnud mõju. Kui seda tahet mitte avaldada, ei saa mõju tekkidagi. Kodanike usk endisse ja koostöösse on väga vajalik ja selleks on vaja kodanikuühendusi, kes oskaks seda mobiliseerida. Võimul on vaja muidugi neid aktsepteerida, mitte pähe istuda.

Mõned otsused on alati sellised, mis täna tunduvad kedagi riivavat, aga 10 aasta perspektiivis on hädavajalikud. Vaatame Eesti rahvastikupüramiidi, kus 5-15 aastaste elanike juures on praegu auk, mis ei kao kusagile ka 15 aasta pärast, kui see vanuserühm on tööealine elanikkond. Seda saab tasakaalustada vaid jõuline sisseränne. Need on faktid. 

Arvan, et riik ei saa tulevikus kodanikele ka enam nii palju lubada kui seni. Huvitav oli kuulata Soomes, et ka neil pole enam selliseid võimalusi nagu varem ning see ei lahene ka lähiaja majanduskasvuga. Kõik peavad arvestama avaliku sektori mõjusamaks muutmisega ja aastakümnete peale ette tuleb üle vaadata, mida, kui palju ja millise kvaliteediga riik saab inimestele näiteks teenuseid pakkuda. Siin räägime väga elementaarsetest asjadest nagu haridus, tervishoiuteenused, sotsiaalabi. Need on valusad teemad ja neist peab rääkima. 

Selles mõttes on mul väga hea meel, et vähemalt mingisugusedki argumendid kõlasid meil pensioniea tõstmisel. Jah, tehti kiiresti ja eks sellel ole ka oma varjuküljed. Aga veelgi hullem oleks, kui otsuseid ei sünnigi ja mitteotsustamine lükkab ainult lahendusi kaugemale.

Aga ka mittepopulaarseid asju saab põhjendada, inimesi diskussiooni kaasata, otsida koos lahendusi, mitte pakkudes tervet riiulitäit retsepte, kus midagi muuta ei saa, vaid nende vahel valida. Arutama peab, kuidas kollektiivselt toime tulla nende väljakutsetega, siis on inimestel ka arusaam, miks asjad juhtuvad. Euro vajadusest on Eesti inimesed aru saanud ja vapralt koos pingutatud. Eestlased on üldse väga sõnakuulelikud inimesed ja valmis paljut ära kannatama – Prantsusmaal oleks rahvas tänaval.

No eurot ikka tambiti ju ka ülevalt, paljud sellest ikka aru said.

Ma ei anna sisulist hinnangut, aga et räägiti, miks on vaja eelarvet kärpida, miks on see tähtis tuleviku seisukohalt, miks on Eesti paremas olukorras kui Läti, mida meie suudame ise lahendada – see oli väga vajalik diskussioon. See võis kellelegi paista tampimisena, aga pigem rohkem infot kui vähem. Riigijuhid peavadki rahvale selgitama ja tagamaid lahti rääkima. Suur osa usaldamatusest ja vastuseisust tuleb elementaarsest infopuudusest.

Mis Praxise agenda on?

Kümme aastat tagasi mõtestatud missioon on ka täna elus – teha riigis otsused kvaliteetsemaks, pakkudes nii sisulist infot kui ka arendades demokraatlikku otsustuskultuuri ja kodanikuühiskonda. Me teeme seda piltlikult öeldes kolme omavahel haakuva hammasratta kaudu, millest uuringud moodustavad kõige suurema osa. Teine hammasratas on eri laadi koolitused, mis on suunatud inimeste võimekuse tõstmisele, et analüüsidest sündinud ettepanekuid suudetakse ka ellu viia. Näiteks kaasamisest pole mõtet kaunist juttu rääkida, kui inimesed ei tea, mida see praktikas tähendab, kuidas seda teha, millised on raskused, kuidas nendega toime tulla.

Kolmas hammasratas on ideed, kus me oleme Eesti juhtiva mõttekeskusena selles rollis, et toome aeg-ajalt mingid ideed "orbiidile" ja toetame neid uuringute ning koolitustega. Kaasamisteema oli ka üks selline 2004. aastal, kus näitasime esimese suure uuringuga olukorda Eestis, kuidas seda välismaal tehakse, andsime välja käsiraamatu ja asjad läksid elama. Nüüd kuus aastat hiljem jätkame koolitustega. Nii need kolm hammasratast üksteist toetavad.

Või kui me tegime aasta eest avalike teenuste delegeerimise analüüsi, ei teadnud keegi, et teema komeedina lendab. Saime sügisel keskmiselt korra nädalas meili või kõne kutsega esinema ja saame neid siiamaani. Siin sa näedki, kuidas ideed tegelikult kusagile jõuavad ja nad ei pea alati ja üksnes poliitikute ja teiste tippotsustajateni jõudma, vaid ka nendeni, kel nende teadmistega midagi peale on hakata – ühenduste, ametnike, ettevõtjateni. Juba teadmine ja tolerantsus erinevate koostöövormide suhtes on üks osa meie tööst. Kuhu Praxis oma 10 aastaga on jõudnud, on märksa laiem ja sügavam algusajal olnud võimaluste väikesest praost.

Kui palju 10 aastaga mõttekodade endi mõju on muutunud?

10 aastat tagasi ei teatud Eestis, mis see poliitikaanalüüski on. Arvati, et mingi uurijate huvi. Praxis on nüüd enam kui 20 analüütikuga viiel teemal suurim sõltumatu mõttekoda ja defineerinud end algusest peale praktilist analüüsi pakkuvana, mis kõnetab otsusetegijaid keeles, millest on kasu. 

Mõeldes globaliseerumise ja teadmusühiskonna peale on mõttekeskustel järjest enam tulevikku. Teadmiste monopol ei ole otsustajate käes ega üldse mitte kusagil, vaid see on laiem ja sa pead metsikult tööd tegema, et aru saada, kus sa oled ja selleks on vaja häid partnereid. Mõttekeskused saavad olla sillaks, tuua ideid sinna, kus neid veel pole.

Esmaspäev, 31. mai 2010

Ühtne Eesti oli ikka kukesupp

Minu lemmiklistist taas üks raju kodanikualgatus. Kommentaare ei hakka lisamagi.



Ümarlaual arutati kartelliväliste jõudude valimiskoostöö aluseid

SI avaldab laupäeval toimunud iseseisvuslaste ümarlaua põhiettekande, mille pidas Kuperjanovi Seltsi esimees Olev Teder.

Riigikogu „vallutamise“ projekt tulevasteks, 2011. aasta valimisteks:
Rahvusliku parempoolsuse missioon valimistel
Liita Eesti rahvusliku õigusriigi eest seisjate huvide grupid ühtseks valimisliiduks, leppides sundolukorras riigi elanike rahvusgruppide kooslusega, ning kaasata liikumisse kõik kodanikud, kes tõeliselt hoolivad oma isamaast.
Koostada lööv valimisliidu manifest „Eesti rahvale!“ ehk algses formuleeringus „Iseseisvuse manifest“, sest jälle „laiutab end hävitav korralagedus, ähvardades oma alla matta kõiki rahvaid, kes endise Vene riigi piirides asuvad...“, mille pärast muretseti Eesti Wabariigi loomisjärgu päevil ning annab põhjust muretsemiseks ka täna - lätlaste, poolakate, ukrainlaste, tšetšeenide, abhaaside jt näitel, sest globaalse tulevikustsenaariumi kohaselt on ka Eesti rahvus teiste seas määratud hääbumisele mitte ainult ida, vaid ka lääne kaasabil.
Kommunistliku okupatsiooni poolt muserdatud rahva ootuste nimel külmutada loodavas valimisliidus osalemiseks ajutiselt parteide või liikumiste programmides püstitatud poliitilised ning majanduslikud urgitsemised „pisiasjades“, nagu euroliitu kuuluvus, euroraha kasutuselevõtt, piibli ülimuslikkuse roll tänases reaalsuses, kodakondsuseta isikute või kolonistide repatrieerimine jne kui praegusel tunnil vananenud, rahva hulgas mittetoimivad või hetkel rahvuslikku ühtsust pärssivad arusaamad. Eelöeldu täitmine lubaks täna valimistel kaasata vähemalt 8-15% valijatest, kui orienteerutakse ümber ühtse valimisliidu põhieesmärgi täitmisele, milleks on eelkõige eestlaste rahvuslikud huvid, aga ka teiste rahvuste elamisväärsete tingimuste loomine oma elamisjärgsel kodumaal.
Võimuerakonnad kardavad rahvuslasi kui tuld (arvestades masside pooldavat suhtumist tervesse mõistusesse) ning teevad kõik võimaliku, et rahvusliikumiste killustatus püsiks surmaunes.
Rahvusliku parempoolsuse esmane strateegia
1. Kokkulepe prioriteetides.
a) Liikumised seavad omale ajalooliselt tuntud peaeesmärgi:
„Kõigest jõust oma rahva kasuks töötada, Eesti isekultuuri tõstes ja ümberrahvustuse vastu võideldes!“ (J. Kuperjanov)
Üleskutse lepib oma oskuslikus diplomaatilises tarkuses riigi erinevate rahvuste tänase kooslusega, eelistab rahvusriigi säilimist koos erinevate ajalooliselt kujunenud kultuuridega ning kutsub ülesse ühisele vastuseisule uuele, mistahes liiki võõrimmigratsiooni levikule.
b) Liikumised „külmutavad“ erimeelsused hetke eesmärkides oma mõttetute ning rahvast killustavate vaidluste tasandil:
- Euroliidu ja euroraha küsimuses – tänase poliitika tegelikkuse taustal labane vaidlus teemal ei aita pikemas perspektiivis kaasa rahvuse ellujäämisloole või inimväärse elu kujundamisele.
- „Muulaste“ küsimuses – eestlased pole rassistlikud, kuid nõuavad alates iseseisvumisest rahvuslikku eelisõigust nende keele ja kultuuri arengu küsimustes ajaloolisel põlisterritooriumil, suhtudes seejuures austusega erinevatesse rahvustesse, et üheskoos vastu seista maailma isandrahvuste fašistlikult meelestatud huvidele.
- Piibli ülistamises - reaalelus ei kaasa see iial Eesti kui Euroopa suurima uskmatute ühiskonna erinevaid kihte; piibel ei ole toimiv võitluslipuna, millega alistati muinas-Eesti, vaid kuulutab traditsiooniliselt südamesoovi elada isiklikus kristlikus puhtuses.
- Muudes vajalikes järeleandmistes.
c) Liikumised lepivad kokku valimisnimekirja ühises esikandidaadis, kes sobib oma „puhtuses“, eeskujus, kuulatavuses ning populaarsuses riigi mõjuvõimsamate häälte sekka ning kelle meeskond tagaks 2011.a. valimistel minimaalselt 8% rahva häältest.
2. Eesmärgi saavutamise viisid.
a) Minna 2011. a. valimistele vastu ühise valimisliidu moodustamisega ja napsata võimuerakondadelt võimalused oma demagoogiliste loosungite esiletoomiseks parema elu kujundamisel;
b) Ennetav roll - kasutada koheselt või võimalikult ruttu ära riigis vireleva ning töötute massi rahulolematust võimuga ning ennetada kõiki võimuerakondi sõnavaralise rikkuse omastamisega, et jätta tänastele Riigikogu võimuparteidele labase „kordaja“ osalus, keda suhteliselt laiad massid enam valimistel tõsiselt võtta niikui nii ei kavatse.
c) Propaganda osa – seoses maailmakorra tuntavate muutustega võtavad rahvuslikud paremliikumised kasutusele „pehme“, kuid masse diplomaatiliselt lööva suuna oma eesmärkide saavutamiseks, paisates juba lähipäevil tänava-lendlehena käibele uue valimisliidu manifesti „Eesti rahvale“, milles tuuakse esile kõigi võimuparteide suutmatus juhtida riiki rahvusriigi püsimise ning inimväärse elukeskkonna suunas, kus laidetaks isiklikel huvidel põhineva õigussüsteemi rahvavaenulikku seadusloomet.
d) Paremliikumised kaasavad kõiki nn parem-(äärmus)liikumisi ühinema ühise valimisliiduga, et arendada tervet mõistust riigis hääbuva ja manduva põhirahvuse väärikuse, elujõu ning tuleviku nimel.
e) Kohtade saamisel Riigikogus saavutatakse täna puuduv sõnaõigus, mida võib võrrelda Vabadussõja lahingute esimese võiduga.
3.  Ressursid prioriteetide saavutamiseks.
a) Mõjuka valimisliidu teostumisel „jooksevad“ ajakirjanikud ise kohale;
b) Valimisliidu mõjukad esinumbrid ning uudsus kõneleb nende eest;
c) Paisata tänavatele, e-mailidele valimisliidu manifest;
d) Kõigi isamaaliste liikumiste veebilehed panna ühiselt „podisema“ valimisliidu manifestist, prioriteetidest ja programmist;
e) Seada valimisliidu esinumbriks üldtunnustatud „kuulsus“ ja ülejäänuteks erinevate rahvuslike parteide juhid ning kohapealsed häältekorjajad;
f) Valimisliitu ei loo raha, vaid masside tänaseks puruks rebitud tunnete ja soovunelmate sümbioos elada Eestis teadmisega, et tulemas on reaalselt soodne võimalus vastu seista valelikkusele ja ahnusele.
Visioon
Valimisliit püüdleb ühise rahvusliku parempoolse partei staatuse suunas, koos kõigi tänaste liikumiste eripära andvate osakondadega, et kaasata tulevikus Eesti rahvusriigi säilimise, põhirahvuse keele ja kultuuri arengu nimel hinnanguliselt 20-25% elanikkonnast.
Vaba tahteavalduse postulaat
Valimisliiduga ühinemine oleks rahvuslike parteide ja liikumiste juhtide individuaalse tahte I astme avaldus, mis vaigistaks masside erinevate arvamuste keskendumist „pisiasjadesse“ ning piiraks rahvuslaste kallutamist „äärmuslaste“ tiitlile, sest see peletab isamaalaste niigi killustatud liikumisi aina kaugemale unistusest osaleda riigi valitsemise organites. Taoline ühtne valimisliit täidaks hambutult suure tühiku tänase Eesti rahulolematuse ühiskonnas.
Ilma paremliikumiste ühinemiseta võib juba ette arvestada tühja suumatsutamise kordumisega, samal ajal kui vasak- ning rahvust alandavate liikumiste võidukäik Eesti igaval ja ebapiisavate valikuvõimalustega poliitilisel maastikul need rasvasemad palad jälle alla neelavad, jättes umbes 20% elanikkonnast endiselt ootama unistuste „valget laeva“.
Eesti rahvusriigi tulevik nõuab paremliikumiselt ühtset mõistust, arusaamist ja vastutust.
Allikas: iseseisvuslaste ümarlaud
Kontakt: kampaania@vastupanu.ee

Kolmapäev, 26. mai 2010

Vaba mikrofon

Moto: Las õitseb sada lille, las kõlab kaks kommentaari* (Mart Juur)


Inimese õiguste kohta on ütlus: „Sinu vabadus lõpeb seal, kus algab teise mehe nina“. Seega piir on paigas – igaks saab oma tahtmise ainult nii, et teiste ninad jäävad terveks.
Niikaua, kuni rusikaid mängus pole, kasutatakse oma õiguste väljendamiseks sõnu. Sõnavabaduse puhul aga on piiri keerulisem pidada. Näiteks, kuidas tagada igaühe sõnaõigus avalikel nn rahvakoosolekutel? See on demokraatlik viis asju arutada, sest kohale võivad tulla kõik huvilised ja kõigi arvamused on võrdsed. Paraku – ühed inimesed on aktiivsemad, häälekamad, julgemad, mõnikord ka nahaalsemad kui teised. Nad väljendavad oma mõtteid innukalt ja pikalt. Nii jääb vähem arvamusruumi teistele osalejatele, kes moodustavad enamuse.

Koosoleku korraldaja ees seisab valik: keda ja kuidas tuleb toetada või piirata, nii et sõna saaksid nii vähemus kui enamus. (Neid viimaseid on ju ikkagi rohkem!)

Käisin kunagi konverentsil, kus teemaks erinevate vähemusgruppide osalemine ühiskonnas. Miskipärast tundsin end mitte-diskrimineeritud põhirahvuse esindajana absoluutses vähemuses! Ühes grupitöös hoidis jutulõnga kindlas haardes kahemeetrine must mees, musta baretiga revolutsionääri-tüüp. Pärast tema jõulist esinemist oma nahavärvi, usu ja kodanikuõiguste kaitsel ei julgenud teised osalejad enam suurt midagi öelda. Arutelu vaibus.

Alati pole asjaliku õhkkonna ärarikkumises süüdi ebameeldiv tüüp, kes kahtlustab kogu maailma oma õiguste ahistamises. Teinekord tekitavad segadust pigem ullikesed, kel mõni oma asi ajada. Süüdimatu järjekindlusega vürtsitavad endlid avalikke üritusi, lootes saalisviibijate tähelepanule.

Miskipärast on neil, kes kõige kirglikumalt sõna võtavad, tavaliselt kõige vähem öelda. Nad räägivad oma lugu ja esindavad oma huve. Ühised teemad neid nii väga ei eruta. Lahendusi nad ei otsi. Kuna nemad ei pea lugu teiste osalejate ajast ega nende mõtetest, kui salliv peaks olema nende suhtes?

Ullikeste ja agressorite sõnavõtud on sama häirivad nagu sõnumid eurovisioonist või Nõia-Intsu seiklustest asjaliku meedia-väljaande veergudel. Need takistavad olulise info saamist, tekitavad tüdimust, pelutavad leebemad inimesed eemale. Arutelu vaibub.

Mida teha? Lõpetada lehe lugemine? Mikrofoni juhe seinast välja tõmmata? Või kannatada demokraatia nimel välja kogu kirjusus?

P.S. Endel, ma arvan, et tõenäosus, et Sina seda lugema juhtud, on väike – Sul ju endal blogi, kus end välja elada ja teiste mõtted Sind tegelikult ei huvita. Aga Endel, ikkagi ütlen Sulle seda: hetkel, kui haarad vaba mikrofoni, algab koos sõnaõigusega ka Sinu vastutus.

*Kommenteerida võivad kõik. Päriselt.

Esmaspäev, 24. mai 2010

"Kõik inimlik on mulle võõras"

"Ma ei ole kunagi midagi söönud. Söömine, magamine ja kallistamine on kolm asja, mis ei tee küll kellelegi head.

Ma vihkan naeru ja armastust. Usun, et vangile meeldivad trellid. Puutumata loodus tekitab minus tülgastust.

Mulle ei meeldi olla koos teiste inimestega. Eestis võiks olla vähem mehi, naisi ja lapsi.

Demokraatia hävitab maailma. Kriitiline mõtlemine on lollide lõbu ja empaatia on haigus. Ükskõik mille suhtes tolerantsuse ilmutamine avalikus kohas peaks olema kriminaalkorras karistatav. Igasugune ühistegevus tuleks ära keelata.

Ma põlgan ennastsalgavaid inimesi, sest nad mõtlevad alati ainult teiste heaolule.

Olen märganud, et asjadel puudub otstarve. Märkidel pole minu jaoks tähendust. Raamatud pole lugemiseks. Väldin kunsti, kirjandust ja muusikat. Loomingulisus on teravas vastuolus minu põhimõtetega. (Aga põhimõttekindlus on küll viimane asi, milles mind süüdistada!)

Süüdimatus on voorus.

Mood on inetu.

Mis seal salata, mitte keegi pole kunagi olnud kaunis. Ilu ei saa olla vaataja silmades, sest seda pole olemas.

Kui mul oleks lemmikloomi, oleksid need sääsk ja puuk.

Väldin suhtlemist. Püüan unustada nimesid ja nägusid.

Nagu arvata võite, asun kõikides küsimustes äraootaval seisukohal. Mitte miski ei eruta mind. Ma ei vaja kellegi tähelepanu – nii nagu keegi teine ei vaja minu.

Mu jutus pole sõnakestki tõtt ning mu tegevuses puudub vähimgi ratsionaalsus.

Tean vaid, et ma ei eksi. Ma ei eksi mitte kunagi!

Kõik inimlik on mulle võõras."


***

See hajaline ja hüplik hüperbool on pühendatud kõikidele Headele Kodanikele, kes on vahel mõnest oma üllast ideedest või siirast kavatsusest kõneldes tundnud, et seda vist päris hästi ei mõisteta.

Teisipäev, 20. aprill 2010

Vähem häid ideid, palun!

Väike skaibikõne õhtul sõbraga, kes samuti ühe kanniga kolmandas, teisega ärisektoris, sellest-teisest, tööst ja elust, koormusest ja puhkusest, ning selle käigus jõudsime üsna praktilise, kuigi väga küünilise kreedoni:

mida paremat ideed sa kuuled koosolekul kolleegidelt, seda kriitilisemalt peaks sa seda maha tegema, et mh iseend mitte surnuks töötada, kuna kiusatus ideed ellu viia on liialt suur.

Võibolla on meid lihtsalt liiga vähe, nagu kogu sektoris, ma mõtlen, inimesi.

Või ei oska me EMSLis õigeid inimesi otsida, sest ma olen tegelt kogu aeg uskunud, et raha on headele ideedele alati olemas, aga kust leida inimesed, kes need hästi ellu viiks, on see kõige raskem.

Sest seegi on üks rusikareegel, et kui sa koormuse suurenedes värbad uue inimese, tõuseb ikkagi ka kõigi seniste töömaht. Nii et surnud ring.

PS Kohati on ikka õudne kiusatus üritadagi töötada üheksast kuueni, nagu normaalsel töökohal, ja vaadata, mis üldse saab (tehtud).

Teisipäev, 6. aprill 2010

Sallimatute tagakiusamisest

Ma ei ole kindlasti mingi võitlev homoaktivist, aga pean täna laekunud kirja siiski avaldama kodanikuühiskonna aluspõhimõtetest lähtudes. Kuramuse osav jutt ikkagi, ja kaugel kodanikuühiskonnast.

Homoideoloogide poolt tagakiusatud psühholoog peab Eestis loenguid
9. aprillil kell 18 Tartus (Kalevi tn 76, Salemi baptistikogudus) ja 10. aprillil kell 11 Tallinnas (Vene tn 22, VHK gümnaasium) peab loengu aastaid homoseksuaalse käitumisega seonduvaid delikaatseid küsimusi uurinud USA psühholoog, Family Research Institute'i asutaja dr Paul Cameron. Loengud tulevad informatiivsed. Kohale on oodatud inimesed, kes suudavad arutada lugupidavalt ja lähtudes siiratest tõetaotlustest, olles avatud ka muule nägemusele kui see, mida radikaalselt meelestatud huvigrupid meedia ja meelelahtustööstuse vahendusel igapäevaselt rahvale tõe pähe sisendavad.
Tänases olukorras, kus Eesti valitsus kaalub jõuliste huvigruppide survel ja paljude Euroopa riikide eeskuju järgides samast soost inimeste kooselu õiguslikku tunnustamist perekonnana, on väga oluline küsida, mida homoseksuaalne käitumine endast tegelikult kujutab ja milline on selle mõju ühiskonnale.
Samal ajal kui samast soost isikute kooselu perekonnana tunnustamine näib ühiskonnas toimuvat kantuna üldlevinud müütidest ja ilma, et nn avalikus arutelus toodaks homoseksuaalse käitumise kohta välja elementaarsed faktid, ei ole sugugi võimatu, et näiteks viie aasta pärast ei ole enam võimalik sellise käitumise kohta avalikult tõtt rääkida, ilma et sellega kaasneks karistusõiguslikud sanktsioonid "vaenu õhutamise" eest.
Näiteks Rootsis - riigis, mis on paljuski seatud meiegi poliitiliseks eeskujuks - mõisteti juba 2004. aastal lugupidamatuse eest homoseksuaalselt käituvate inimeste suhtes kuuks ajaks vangi pastor Ake Green. Tema süü seisnes selles, et ta julges oma koguduses jutlust pidades esitada pühakirjal põhinevat õpetust homoseksuaalse käitumise kohta, sh eitada selle käitumusliku joone geneetilist determineeritust.
Ka dr Paul Cameron on homoseksuaalse käitumise kohta avalikult tõe väljaütlemise tõttu rohkelt tagakiusamist kannatanud. Olukorras, kus homoideoloogias kahtlejad häbimärgistatakse homofoobidena, neid ähvardatakse õiguslike sanktsioonidega ning nende ees sulgevad paljud karjäärivõimalused, on dr Cameron veel üks väheseid teadlasi, kes julgeb antud küsimuses tõtt rääkida.
Loengul on tasuta saadavad ka dr Cameroni poolt koostatud eesti keelde tõlgitud brošüürid, mis käsitlevad teaduslike uuringute tulemustele tuginedes erinevaid homoseksuaalsusega seonduvaid küsimusi.
Allikas: Eesti Rahvusliku Liikumise foorum 
Kontakt: http://www.rahvuslikliikumine.ee/foorum

Loen sellest välja, et:
1. vastupidiselt mu senisele muljele konservatiividest on hoopis võrdõiguslikkuse eest võitlejad radikaalid
2. konservatiivide asemel on hoopis võrdõiguslikkuse propageerijad "ideoloogilised tagakiusajad" ja homofoobid on üleüldse ohvrid
3. Eestis tegelikult suurema tulemuseta või üldse narrilt (paraadid) esinenud vähemuste esindajad on "jõulised huvigrupid"
4. pühakiri lähtub ... ma ei saagi aru, kuidas ... geneetikast
5. võrdõiguslikkus vastandub üheselt tõele
6. avalik homofoobia ongi tegelikult "tõe kuulutamine"
7. esineb isikuid, kes esindavadki tõde
jne

Uskumatu ajupesu, tahaks öelda, aga see käib minu jaoks kogu religiooni kohta, millega on mõttetu võidelda. Ja muidugi toimub see loeng koolis, kus hiljuti korjati "koolipere" allkirju ... raske öelda, mille poolt või vastu, aga muuhulgas laste seas selgelt ühesuunalist propagandat tehes. No ei saa ma aru, kuidas millegi poolt olemine saab väljenduda ainult kurjas vastandumises nende jaoks. Sama keskaegne lähenemine kui religioonis ikka.

Või noh, viisakalt peaks ma praegu lisama, et neil on täielik õigus nii arvata. Aga taas jõuan vana hea küsimuseni, kui salliv peab ikkagi olema sallimatuse suhtes? Või kui sallimatu tohiks olla sallivuse suhtes?

Laupäev, 3. aprill 2010

Mõttetalgud Ameerika moodi

Spordihalli jooksurada on kaetud vaibaga, laudade ümber istuvad kümnekaupa umbes tuhatkond inimest. Enamik neist on mustanahalised. Paljude sissetulek on üle miljoni krooni aastas.

Mõista-mõista, miks sellist pilti ei saa näha Eestis?

Aga sellepärast, et meil ei ole päris niisugust kodanike foorumit veel korraldatud.
Marylandi osariigi ühe omavalitsuse juhid aga võtsid kätte ja küsisid elanike arvamust – et mismoodi nemad oma kodukohta arendaksid?

Moodne külakoosolek
Eesmärgiks oli teada saada 800 000 elaniku kollektiivsed eelistused. Kuidas aga rahva käest esinduslik arvamus kätte saada?
Kas tõesti peab kogunema keskväljakule ja kes kõvemini karjub, seda võetakse kuulda?
Mitte tingimata.

Omnibussi-küsitlusega? Kah mitte. Selle kaudu saab pigem teada vastajate eelistusi lihtsate asjade suhtes, kuna ankeet on piiratud jah/ei vastustega (Linnateater või Kultuurkatel?) või tuleb teha pingerida etteantud variantidest.

Kodanike foorum on üks parimaid meetodeid, et paljud inimesed saaksid oluliste otsuste tegemisel osaleda. Väärtuslik on siinjuures just see, et ühised ettepanekud arutatakse ja vaieldakse põhjalikult läbi.

Asjalik mõttevahetus nõuab üllatavalt palju tööd
Selle poolepäevase foorumi ettevalmistused algasid juba pool aastat tagasi. Tehti demograafiline valim, kuulutati üritus välja ja registreeriti, kuni sobiv sihtgruppide tasakaal koos.
Kohapeal tuhande inimese organiseerimine eeldab tugevat telgitagust. Korraldajaid on kohal 200 ligi, neist enamik vabatahtlikud – näiteks arutelu juhid igas lauas ja saali-assistendid, kes aitavad osalejaid nii tehniliste kui tervisehädade korral.

Päeva ülesanne on võtta piirkonna arengukava tükkideks lahti ja see osalejatega läbi töödelda. Arutelu eeldab tutvumist 6 teemaga (haridus, elukeskkond, ettevõtlus jne) ja neist igaühe all 6 – 8 arengusuunaga, millest tuleb ühiselt valida prioriteedid. Eelnevalt on arengukava koostamisel oma panuse andnud asjatundjad ja erinevad osapooled – poliitikud, ettevõtjad, planeerimise spetsialistid, ühendused. Nemad ongi välja pakkunud esialgse kava.

Laua ümber on algul hillitsetult viisakas, siis aina tulisem diskussioon. Nii koduperenaine, õpilane kui väike-ettevõtja arutavad õhinal asju, mis nende kõigi elu mõjutavad.
Lauaülema roll on anda kõigile 10 inimesele võrdselt sõna. Teine „ametimees“ protokollib ühise arvamuse arvutisse ja sealt läheb see nn teemagrupi kätte analüüsiks. Teemagrupis on 12 inimest, kes teevad kohapeal esmase kokkuvõtte osalejate tehtud valikutest ja uutest ettepanekutest. Need kuvatakse suurele ekraanile ja rahvas hääletab veelkord oma kollektiivsete eelistuste suhtes.

Kuidas seda lavastada?
Päevakava on minutipealt paigas. Päevajuhid annavad aeg-ajalt täpselt sõnastatud juhised. Nad ei ole Peep Vainud ega professionaalsed meelelahutajad, aga valdavad nii lavakõne kui ka inimeste innustamist. Foorumi eesmärki selgitatakse optimistlikult - selleks on praegusest veel parema kodukoha loomine 20 aasta jooksul. Ka meelelahutuse peale on mõeldud. Õige motivatsiooni loomiseks alustab päeva hümnilaulmine, hiljem liigub taustamuusika sujuvalt Michael Jacksonist Bee Gees juurde; vahepeal toimub laste joonistustööde auhindamistseremoonia ning eriti soositud on viktoriin „Kas tunned oma kodukohta?“ .

Mis sellise foorumi mõte ikkagi on?
Võib ju olla, et asjatundjad on planeerimisel suutnud kõigele mõelda. Eksperdid saavad tavaliselt paremini pihta, mida riigilt võib oodata ja oskavad ka võimudega võrdsemalt suhelda. Aga nemad ei pruugi esindada nn keskmist inimest, kes oma elu nende otsuste valguses elab. Keskmine kodanik hoiab end heaga arengukavadest ja eelnõudest eemale. Millegipärast on nii inimesed kui avalik võim sellise olukorraga leppinud, kuigi rahulolematust on tunda mõlemalt poolt.
Foorum annab võimaluse läbi arutada ka keerukaid küsimusi – neid, mis puudutavad paljude inimese huve.
Marylandis on igatahes kohaliku omavalitsuse esindajad kohal, et kuulata otse allikast, mida inimestel öelda on. Samuti saavad nii nemad kui kõik osalejad päeva lõpuks kätte kohapeal tehtud ettepanekute nimekirja ning kokkuvõtte järgmise 20 aasta arengusuundadest, mida inimesed eelistasid.

Järelmärkused
P.S. Foorumil oli vaatlejaid Eestist, Jaapanist, Belgiast, Kanadast + hulk valitsusametnikke Washingtonist. Kutse eest tänan organisatsiooni AmericaSpeaks, kes korraldavad kodanike foorumeid nii USAs kui mujal maailmas.

P.P.S. Eestis on kodanike foorumeid korraldanud EMSL, Avatud Eesti Fond ning Minu Eesti mõttetalgud. EMSLi foorum oli mõeldud riigi otsuse arutamiseks: 30 inimest andsid oma panuse vägivalla vastu võitlemise arengukava koostamisel.

Esmaspäev, 22. märts 2010

Eesti kolmas sektor teeb Euroopas endiselt silmad ette

Eelmisel nädalal külastasid Eestit Euroopa kolmanda sektori liidrite võrgustiku Euclid-i rahvusvahelise töövarjuprojekti raames neli väliskülalist. EMSLi praktikant Külli tegi sellest kena kokkuvõtte, mida siin lugejatega jagan. Mõned pildid on siin.

Rahvusvahelise töövarjuprojekti eesmärgiks oli toetada juhtide teineteiselt õppimist ning juhtimisalaste kogemuste jagamist. Väliskülalised tulid Eestisse kolmest erinevast riigist: Gian Paolo Montini ja Marta Meloni Itaaliast, Michal Machac Slovakkiast ning Monika Pisankaneva Bulgaariast.

Imeline Tallinn: lahked inimesed ja entusiastlikud töötajad

Viie Eestis veedetud päeva jooksul oli väliskülalistel võimalik tutvuda üheksa erineva mittetulundusühingu tööde ja tegemistega ja seeläbi saada ettekujutus Eesti kodanikuühiskonna hetkeolukorrast, muredest ning rõõmudest. Põhjalikumalt tutvuti EMSLi tegevustega ja koolitusvaldkonnaga. Samuti oli väliskülalistel võimalik osaleda rahvusvahelises juhtimise jututoas, mille läbiviijaks oli Katherine Onorato organisatsioonist Teach For All. Katherine, kes teeb koostööd Eesti organisatsiooniga Noored Kooli, andis osalejatele omapoolse sisendi, kuidas lihtsate nippidega muuta tööd efektiivsemaks, tunda ära prioriteete ning viia ellu organisatsiooni strateegilisi plaane.

Väliskülaliste jaoks avaldas muljet külastatud organisatsioonides (Kodanikeühenduste Liit EMSL, Külaliikumine Kodukant, MTÜ Naabrivalve, Kodanikuühiskonna Sihtkapital, Eesti Vähiliit, MTÜ Mondo, Arengukoostöö Ümarlaud, Vastutustundliku Ettevõtluse Foorum, Pelgulinna Sünnitusmaja Toetusfond) valitsev soe õhkkond ning külalislahkus, millest veel olulisemana märgiti ära entusiasmi teha oma tööd südamega.

Hoolimata tihedast programmist jäi veidi aega ka Tallinnaga tutvumiseks, mis mõnele osalejatest oli esmakordne visiit Eestisse.

Koduteele kaasa uued ideed

Visiidi lõpetas väliskülaliste osalemine MTÜ Ökomeedia Rohelise programmi avaseminaril, mille eesmärgiks oli tutvustada Rohelise kontori kontseptsiooni ja pakkuda ideid, kuidas ”roheline meeskond” saaks paremini kaasata ka kolleege organisatsiooni keskkonnasõbralikumaks muutmisel. ”Tänu sellele seminarile saan kanda edasi ideid, kuidas oma organisatsioonis hoida kokku kontorikulusid,” kommenteeris Michal Machac. Õppimiskohti oli mitmeid ning rohke informatsioon vajab veel sügavamat järelemõtlemist. Peamised tulemused õppevisiidist avaldatakse maikuus ilmuvas Euclidi trükises kolmanda sektori juhtidele ning ka EMSLi infokanalites.

Neljapäev, 18. märts 2010

Nõndanimetatud taimetoitlased

Aitasin märtsi alguses sõpru Euroopa Mittetulundusõiguse Keskusest, teemaks Makedoonias plaanitavad julmad muutused vabaühenduste tulumaksusoodustuse teemal. Eesti nimi oli ainsa näitena nende parlamendiski kõlanud ja tundub, et areng sai mõistlikumasse suunda pööratud osalt meie abil (kuigi meiegi süsteem on kaugel täiuslikkusest).

Aga. Muuhulgas tuli omavahel seadusemuudatustest rääkides teemaks ka Eestis jälle aktiveerunud debatt, khm, mitteabielulise kooselu reguleerimise teemal ja kolleeg Ungarist teatas itsitades, et Makedoonia raadios oli arutletud just homode õiguste üle ja üks saatesse helistanud närviline tädi teatas, et jätaks nende geide teema hetkeks kõrvale ja räägiks hoopis ühest uuest grupist – nõndanimetatud taimetoitlastest!

Kusjuures ma saan täiesti aru prouast! Aktsepteerida ja austada kellegi veendumusi asjades, mis väljenduvad nende peas ja magamistoas, on palju lihtsam, kui kogu aeg meeles pidada oma igapäevases töös, kas ürituste korraldamisel ikka küsime registreerimisel kõigi erivajadusi (EMSLi ürituste vormidel on kusjuures enamasti pisut irooniline lahter 'ultravegan') ja kas ning kuidas õnnestub neile siis vastata, et see väga kalliks ei läheks jne.

See toiduvärk ju lõpuks üsna sarnane homodele, eri uskude kummardajatele jne, et kuhu maani sa nendega arvestad. Mäletan ühelt kodanikeühenduste maailmaorganisatsiooni CIVICUS assambleelt, et isegi nemad suutsid tookord eksida menüüga. Ei mäleta, kas see oli nüüd araablaste või juutide, hindude või miskite neegrite suhtes, aga rahvusvahelised seltskonnad on nii kuradi tundlikud, et selline väike viga võib tumeda varju heita kogu üritusele ja organisatsioonile.

Vahel tundub see räige ülepingutamisena mulle kui talupojale. No umbes, et enda kehtestamine kehtestamise pärast tundub paljudele gruppidele olulisem kui praktiline arvestamine. Muidugi suruvad paljud ühiskonnad nad teadlikult maha ja ärkamine toimub sageli väga aeglaselt ja kus ettevaatlikult, kus lihtsalt oskamatult.

Aga kust see piir üldse läheb, mitu soovijat peaks olema, et nendega arvestada? Või piisab nn arenenud ühiskonnas ka vaid ühest, et temale eritingimused luua? Mõni on ju lihtsalt hull! Meie Haigekassale näiteks ei piisa haruldaste haiguste kontekstis, mis on otseselt inimeste elu ja surmaga seotud. Sellega annaks ka kõige muu mittetegemist lihtsalt vabandada ...

Meie kümmet vabaühendust koondav kontor on minu siin töötamise ajal neli korda kolinud ja viimaseski kohas Rotermannis on meil ikka peal igavene keerdtrepi needus ehk pole mingit ligipääsu ratastooliga. Saime jalamaid sahmaka sõimata valdkonna aktivistidelt, et MEIE peaks ju ometi teadma! Ehk siis põhimõtteliselt ei tohi sellisesse kohta kolida. Üritasime end ja neid lohutada, et ühelgi ratastoolil ei jää siia tulemata, ehk ei korralda me siin midagi, kuhu oleks vaja neil pääseda. Ei mõjunud, asi ongi põhimõttes.

Kaldun arvama, et neil on õigus.

Teisipäev, 9. märts 2010

Kuidas saada lahti oma naabritest?

Ma puutun paremkonservatiivide ja rahvusradikaalidega üksjagu kokku, aga pea iga kord ehmun, kui kaugel on pealtnäha mõne väärtuse kaitsmiseks ja toetamiseks mõeldud mõtteviis sellest, mida mina näen kodanikuühiskonnana. Ka enamik mu sõpradest ei tuleks selle pealegi, et näiteks niimoodi mõelda:

Presidendipaari multikulti propaganda solvas eestlasi

Eelmisel nädalal küsis TMS oma lugejatelt, kuidas nad suhtuvad neegrisse ja balalaikamängu Vabariigi aastapäeva vastuvõtu eeskavas. 34,9 protsenti vastanuist ütles, et tegu oli jõhkra näkku sülitamisega kõigile rahvuslikult meelestatud inimestele.
25,9 protsenti inimesi oli seda meelt, et tegu oli piinliku multikultuursuse ja kosmopoliitsuse propagandaga presidendipaari poolt. Täpselt sama palju oli neid, kes ütlesid, et taoline asi tegi neid lihtsalt nõutuks.
13,3 protsenti vastanuid arvasid aga, et eeskava oli väga vahva ning eestlastele tulebki õpetada võõraid rohkem armastama.

Jah, neil on täielik õigus selliselt arvata, aga milline võiks välja näha niisugune Eesti? Ussisõnade lugemise järel arvasin ise ka esimese hooga, et see isoleeritud ja primitiivne metsaelu oli nii ehe, vahetu ja romantiline, õige asi, noh.

Aga neilgi olid naabrid, keda ei saanud kuidagi vältida, kas või karudki. Nagu on igaühel meist naabrid kortermajas, põllul või metsas, on need ka riikidel ja kontinentidel. Sulgedes kõik piirid füüsiliselt ja info liikumise osas, mis oleks ainus lahendus multikultuursuse ja tolerantsuse vastu, tuleb kohe mitu diktatuuririiki meelde Aasiast Aafrikani. Ja eeldus, et olgu naabrid pealegi, aga samasugused kui meie, toob jälle ühe väikeste vuntsidega Kesk-Euroopa kodanikuliidri silme ette.

Kaua Eesti äärmusrahvuslaste ideaalina toimides vastu peaks? Kuidas seda üldse saavutada? Kuni meil on naabrid, seda igal juhul ei sünni. Aga mine tea – vaadates, kuidas korteriühistutes samakeelsedki tülitsevad ja naabrid surnud koera üle aia loobivad, paistab hävitustöö meil geenides olema.

Aga kes sellest kõigest õnnelikum on? Kellele üldse meeldivad kurjad naabrid, kes ei ütle tere, kes karjuvad, keda iga sinu tegevus häirib, kes kogu aeg kusagile kaebab, kes auto kehvasti pargib, kes prügi ei sorteeri jne?

Selliseid kipuvad mõistlikud inimesed vältima ja nii juhtub mu arust ka radikaalidega, kes üritavad teatud väärtusi toetada või päästa üksnes kõigi ja kõige muuga vastandumise kaudu. See on kurjus, mitte õnn. Või noh, nihuke Vahitorni-õnn võib ta muidugi olla.