Kuvatud on postitused sildiga kodanikuharidus. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga kodanikuharidus. Kuva kõik postitused

esmaspäev, 3. jaanuar 2011

Kümnes

Sarnaselt kaasamiskoolitustele käivitada ametnike koolitussüsteem vabaühenduste rahastamise ja teenuste delegeerimise oskuste õppimiseks.

Pooldajad:
  • Koolitusi on meil muidugi palju ja nende tulemus tõesti pole mõõdetav, aga kui ei tee midagi, siis ei muutu ka midagi. Tuleks panustada sellistesse koolitustesse, mis võimaldavad kohe teadmisi praktiseerima asuda.
  • Jah, harima peab, kuigi eeldaks, et tööle võtmisel vaadatakse juba neid oskusi ja omadusi. Samas tuleb hoolega valida koolitajaid, et hea algatus ei takerdu ebapädevate koolitajate taha.
  • Omavalitsuste puhul on õppimine teisejärguline. Tuleks leida sunnimehhanism õppimiseks. Nemad lähtuvad seadustest ja otsuseid tehakse puhtalt otseselt raha saamise nimel või siis otsese raha kaotuse hirmus. Kaudsete mõjude hindamine on edasijõudnute pärusmaa. Palju meil on avalikus sektoris edasijõudnuid?
  • Ametnikud ei toeta teenuste delegeerimisi 3. sektorile, kuna nad ei oma infot, mis ja kuidas seda maksimaalselt saavutada, neid on ka kutsutud, aga huvi on olnud vähene. Kuidas seda huvi neis tekitada, on suurim väljakutse!
  • Paljud ministeeriumid jagavad aeg-ajalt raha ühendustele ja kurdavad, et taotluste kvaliteet pole hea ning pole piisavalt taotlejaid. Seega peavad ministeeriumid ka ise ühendusi koolitama. Kindlasti on nende enda koolitamine hea algus.
  • Tuleks sel juhul siduda näiteks konkreetse väljundiga, et ametnik saaks uusi oskusi reaalse väljakutse peal katsetada.
  • Hea mõte, nii saaks riigiaparaati vähendada, ainult et ametnikud ise seda küll ei tee, sest pole oma töö kaotamisest huvitatud.
  • Toetaks partnerlust ja vastutust ja kvaliteeti mittetulundussektorile.
  • Teadmiste omandamine toob ikka ainult kasu, mitte kahju.
  • Põhimõtteliselt toetan, nt aastase pilootprojektina koos aktiivse tagasiside kohustusega koolitatavalt. Ent kulu 1500 kr koolitatava kohta on selge ülepaisutus.
  • Teema püstitus õige, aga jällegi võiks ettepanek olla üldisem - seonduda ametniku kutseoskuste ja - standarditega.
  • Teen seda juba Leader tegevuse raames ja näen, kui vajalik see on, et luik, haug ja vähk peaksid omavahel õppima koostööd tegema, et ühiskonda koos edasi vedada
Vastu:
  • Üks koolitus ei anna ametnikule palju juurde, sest ametnikud on juba praegu igasuguste koolitustega koormatud. Vaja oleks ministeeriumi tulemuslikkuse hindamise süsteemi sisse kirjutada see teema.
  • Tehke parem töövarjupäevi pooltevahetuse põhimõttel, saab päris tasuta ja hulga targemaks.
Kahtlejad:
  • Pigem võiks toimida online koolitusmaterjal ning ministeeriumi töökorraldusse integreeritud kaasamise kohustus.
  • Riik saab selle koolitusraha EL projektirahadest. Ses mõtes on MTÜde katusorganil alati samasugune võimalus EL rahasid taotleda. Reaalne elu on näidanud, et mingi, kasvõi väikene osalustasu on koolituste puhul väga vajalik. See tasuta andmine on põhjustanud kohati arutu haaramisemaania.
  • Teenuste delegeerimise koolitused on vajalikud. Rahastamise osas olen kahtlev, sest selle korraldamine on ennekõike poliitilise tahte ja otsustamise küsimus. Teatud rahastamise korraldamise põhimõtete osas muidugi vajavad ametnikud koolitamist
  • See on koolitus, mida peaks olema ametnikel võimalik valida. Oluline teadvustamine juba ka sel tasemel, et kui viiakse läbi arenguvestlusi või koostatakse koolitusplaane, siis osatakse sellist koolitust küsida või pakkuda. Kindlasti peaks hea kvaliteediga koolitusmoodul soovijatele olemas olema. Lisaks siis teavitustööle.
  • Ei ole ekspert selles osas.
  • Ei ole ülevaadet selle kohta, kuidas see koolitus on mõeldud läbi viia.

Neljateistkümnes

Uue ametniku tööleasumisel teha esimeste töökuude jooksul kohustuslikuks ühepäevane koolitus kodanikuühiskonnast ja koostööst vabaühendustega.

Pooldajad:
  • Pigem toetan, olgugi et kohustuslik, teatavasti on meil kodanikualgatused ja initsiatiivid alles nõrgad või kujunemas. Iga koolitus aitab alati, peaasi et hea koolitus
  • Toetan, kuid omamoodi. Tegelikult peaks toimima regulaarsed sisemised õppepäevad iga riigiüksuse tasandil, kus ametnikud saavad teavitust teiste osakondade ja kaasametnike tööst ning annavad edasi oma tegevuse kohta infot. Sedalaadi teavitus annab eelduse kommunikatsioonioskuse levikule Eestis. Ning kahtlemata tuleb sisse kodanikuühiskonna ja vabaühenduste teema, ilma et me selle konkreetse ühe teema seadusega kohustuslikuks teeme.
  • Igasugune koolitus on kasulik, õppereis veel kasulikum, kui oma silmaga näeb ja kuuleb, jääb paremini meelde.
  • Huvitav ettepanek. Tahaks näha ametnikku, kes hakkab vastu vaidlema, et mina olen juba nii tark ja tubli...!
  • Aga valikuliselt, sest näiteks raamatupidajale pole sellisest koolitust oma töös ju kasu.
  • Ei puuduta iga ametnikku, kuid teadmised kodanikuühiskonnast riigiametnike seas on väga olulised.
  • Pigem toetaksin pidevat koolitust, kaasates kõiki töötajaid, ka endisi, sest see tahab ikka meelest ära minna.
  • Ametnik peab olema avara silmavaatega
  • Oluline teema, teadvustab, et teema on oluline
  • Põhimõtteliselt toetan. Kui kodanikuühiskonna-alased teadmised kuuluvad ametniku kompetentside hulka (mis ongi loomulik!), siis võiks koolitus olla ka passiivne, nt EMSLi koostatud põhitõdede ABC läbilugemine, mida tõendab ametniku allkiri teenistuslepingus.
  • Otsustajatel peab säilima side tegijate ja piirkonnas elavate kodanikega, tehes neid puudutavaid otsuseid
Vastu:
  • Kas poleks mõttekas anda uuele ametnikule samast ametkonnast pädev ja kogenud mentor, kes teda kohapealse kodanikuühiskonna ja koostöö hea tava ja praktikaga kurssi viiks, oleks nn. teejuht uuel teel. Äriorganisatsioonides selline viis toimib ju. (Säästaks koolituskulud kah veel)
  • Kohustuslikkus ei tekita head tahet.
  • Pigem seada ametniku töölevõtmise tingimuseks, et tunneb valdkonda, milles tegutseb ja omab KOGEMUST. Liiga palju vaatame muid oskusi, aga mitte kompetentsi tööle võtmisel.
  • Koolitamine on sooja õhu müük. Igasugused kohustuslikud sünnitised sh koolitused (esmaabi, autojuhilubade tervisetõend) sünnitavad turule selle sünnitist formaalselt rahuldavaid teenuseosutajast parasiite. Kahjuks ei ole nõrga kohana seda märgatud välja tuua.
  • Väga ametnike ja bürokraatiakesksed on teil need ettepanekud.
  • Koolitusvõimalus peab olema, kuid ametnik peaks saama vastaval koolitusel osaleda, kui ta on selleks valmis ja tal on vastav vajadus. Pigem oleks vaja mingil MTÜ-l võtta oma missiooniks ametnike koolitamine kodanikuühiskonna teemadel ja saada sellele ka koolitusluba riigilt. Nii tekib võimalus oma koolitusi müüa KOV-ides ja riigiasutustes.
  • Pigem jällegi see teadlikkuse küsimus - ministeeriumid korraldavad ise tööle asunud ametnikele "teabepäevi", kuhu saaks lisada ka kodanike kaasamise teema. Lisaks pakutakse ametnikele sisseelamiskoolitusi, kus on ühe mooduline lisatud ka kodanikuühiskonna temaatika.Viimastest koolitustest ei võta kindlasti osa kõik riigiametisse asunud. Arvan, et pigem tuleks algatada diskussioon, millised on olulisemad koolitusteemad, millistele enam tähelepanu jms, mitte niivõrd kohustuslikuks muutmises.
  • Pigem ei poolda kohustulikku koolitust.
  • Nõus välja toodud nõrkade kohtadega.
Kahtlejad:
  • Liiga üldsõnaline, tegemist organisatsiooni protsessidega, so kes tegeleb välise kliendiga.

Kuueteistkümnes

Viia mitmete välisriikide (USA, Kanada jt) eeskujul üldhariduskoolides sisse õppeprogrammi osana kogukonnatöö tund, kus õpilased töötavad kogenumate juhendamisel mõnes kohalikus vabaühenduses

Pooldajad:
  • Väga mõistlik ettepanek teadvustamaks, et oma ideid on võimalik ellu viia ka vabaühenduste kaudu.
  • See on kodanikuõpetuse loomulik osa.
  • Haridusvaldkonnale lisagem interaktiivne-praktiline-kogemuslik vms elamus-koolitus kõigile gümnasistidele ja miks mitte põhikooli üheksandikele, et nad kasvaksid riigile paremateks ja hoolivamateks kodanikeks. Selline mõte on mul juba ammu, kuid ei näe, et seda tehtaks, kuigi pinnas on noortel selleks küps.
  • Olen ise oma endistel õpilastel aidanud luua oma MTÜ-d ja tean, miks nad seda tuge vajavad, ja miks on vaja kätt hoida, kuni kogemus saadud, et võtta täisvastutus ja iseseisvalt edasi areneda. Põlvkond tagasi tegi selle töö ära traditsioonilised talgutööd - ühistöö omaalgatuslik traditsiooniline vorm, mis oli vaba bürokraatiast, kuid mida kontrollis kogukonna sisene kokkulepe. Kui sina teisi ei aidanud, olles ise teovõimeline, siis ei tahtnud teised ka appi tulla ja vastupidi. Meil tuleks oma eelpõlvede kogemustestsalvest võtta kaasa ajaproovile vastupidanud tarkus ja see valada kaasaegsesse vormi ja keelde. Inimene on ju endiselt sotsiaalne olend, selles osas ei ole midagi muutunud põlvkondade jooksul pika aja vältel.
Kahtlejad:
  • Soovitaks alustada pilootprogrammina, kui osutub edukaks siis vaadata juba edasi.
  • Kas see pole kirjas juba KÜ arengukavas? Üldine märkus: Ettepanekuid on praegu liiga palju, neid tuleks püüda üldistada. 7 oleks optimaalne arv.
  • Võibolla on olulisemaid prioriteete, nt võiks õpetada koolis rohkem osalemise ja kaasamisega seonduvat (sh praktilise osalemise kogemuseläbi), et tekiks oskus nö kodanikuks olla. Ses mõttes tuleks kogu kodanikuharidus laiemalt ette võtta, ei näe põhjust, miks just see ettepanek peaks kodanikuhariduses kõige olulisem olema.
Vastu:
  • Kohustuslik see kindlasti olema ei peaks. Pigem võimalus või alternatiiv mõne kohustuliku aine/töö läbimisel.

neljapäev, 18. november 2010

Pooltevahetuse treiler


Idee: Urmo Kübar, Elina Kivinukk; Teostus: Siim Männik, Janek Karakats

Ja teine natuke lühem-mitteametlikum:


Poetess Leelo Tungla idee viisistas Ivar Must, esitas Silvi Vrait, erkaanile sättis Siim Männik.

kolmapäev, 17. november 2010

Pooltevahetus tuleb!

Pooltevahetuse nädala lähenedes on hea heita pilk - nagu me seda siin blogis paljude teemade puhul teeme - Albionile, kus sarnast asja prooviti 2009. aasta sügisel saja valitsusametniku ja vabaühenduste aktivisti osalusel. (2010. aasta kohta pole ma tõtt öelda selgust saanud, värskeim info veebis kutsus suvel end selleks kirja panema, ent kahtlustan, et seoses eelarvekärbetega jäeti see ehk tänavu ära.)

Ent kõigepealt neile, kes Pooltevahetusest veel kuulnud pole - kutsume järgmisel nädalal, reedel tähistataval kodanikupäeval (või siis mõnel teisel päeval, kui reede ei sobi) ametnikke-poliitikuid ja vabaühenduste inimesi üheks tööpäevaks oma kontorist välja, teisele “poolele” külla. Mitte siis nii, et mina lähen teen ametniku tööd ja ametnik minu oma, vaid et lepime kokku, kumb kumma poole tuleb ja töötame ühe päeva koos. Hiljem võib vabalt ka vahetada.

Kellele? Eestis oleme pigem harjunud töövarjuna ette kujutama ujedaid noorukeid gümnaasiumist (ja see on ju väga hea, et nad sel moel huvipakkuvat ametit oma silmaga näevad), ent oma elule tagasi vaadates leian, et juba kogemustega praktikuna saad sellistest organisatsioonikülastusest oluliselt rohkem kätte - oskad asju märgata, arukaid küsimusi esitada, siduda nähtut oma kogemustega, leida endale oma töös kasulikke mõtteid, aga ka häid nõuandeid oma võõrustajale. Seepärast soovitame pooltevahetus ette võtta mõne sama teemaga, aga siis teises sektoris tegutseva organisatsiooniga.

Mida siis britid kogesid sellise päeva jooksul? Ühe ühenduse esindaja rääkis näiteks hiljem ajakirjale Engage, et ta sai palju parema ettekujutuse, kuidas oma eestkostetegevusi korraldada, nii et need ka valitsuses kuhugi jõuaksid. “Seni tundsin, et olen õige pikalt proovinud, aga nüüd sain aru, mida ma kogu aeg valesti tegin.”

Või siis teine ühenduse inimene, kelle organisatsioon töötab probleemsete noortega: “Igapäevaselt seda tööd tehes tekib väga kergesti tunne, et valitsus ei hooli sellest teemast kõige vähematki, sest me ei kuule mingeid nende plaane ega eelistusi. Nendega kohtudes näed, et nad räägivad tegelikult sama juttu, mis sa, ja mõtled, et kuidas me küll varem kokku pole saanud?”

Ja üks ametnik: “Me olime ju selle organisatsiooniga ka varem kohtunud, aga alati kas situatsioonis, kus me pidime millegi üle läbi rääkima või siis mõnel üritusel, kus on palju osalejaid. Seekord oli meil võimalus lihtsalt võtta aega ja rääkida, kuidas meie organisatsioonid elavad. Mina õppisin sellest kogemusest, et vahel on lihtsalt hea kokku saada nende inimestega, kellega sa koos töötad, ilma otsese teemata, lihtsalt vastastikuseks õppimiseks, sest just sellest sünnib tõhus partnerlus.”

Seda viimast, muuseas, soovitavad ühes või teises sõnastuses ka kõik Eestis läbi viidud uuringud avaliku ja kolmanda sektori koostööst, olgu siis kaasamise, teenuste üleandmise või rahastamise teemadel - hea partnerlus tekib, kui sa mõistad ja oskad arvestada teise poole võimaluste ja vajadustega, mitte ei eelda tuimalt, et nad toimivad samamoodi nagu sa, või siis peaksid lihtsalt su soovide järgi kohanduma. Ning kõige lihtsam viis seda saavutada on teist tundma õppida. Mitte õpikutarkuste või mingite vihaste eelarveläbirääkimiste käigus jäänud mulje põhjal, vaid minnes tema keskkonda, lüües ise ta tegemistes kaasa, rääkides selle organisatsiooni inimestega ja saades aru, mille nimel nemad hommikul tööle tulevad. Suure tõenäosusega ei erinegi see nii väga su enda põhjustest. Selle teadmisega on koostööd juba märksa parem teha.

PS! EMSL-isse tuleb 26. novembril töövarjuks regionaalminister, muu hulgas kodanikuühiskonna arengu eest vastutav Siim Kiisler. Kuidas me ta saime? Lihtsalt kutsusime.

teisipäev, 21. september 2010

Sõnaseletusi

Pidin ükspäev kodanikuühiskonna uue arengukava terminoloogiat ühtlustama, sõnaus otsib paremat vastet kolmandale sektorile, ja ma jäin õhtul ikka veel kontoris passides mõtlema hoopis avaliku võimu kohta käivatele terminitele.

Ei mõtle isegi kõiki halvustavaid, aga kas või neid, mida kohtame iga päev ajakirjanduses või inimeste peas (jah, ma näen sinna ka). Enamik neist on mu arust sageli valesti või konnotatiivselt kasutatud, ehk siis nii palju lootusest (kodanikuühiskonna teemalises) sõnakasutuses mingi ühtlus või teadlikkus saavutada. Sain esimese hooga igatahes kümme levinumat:

Kui ei osata selgemalt – avalik sektor
Kui ei taheta selgemalt – ametnikud
Kui ütleja on paha peal väljas – võimud
Kui ütleja tahab pahasti öelda – parteid
Kui ütlejal on savi – erakonnad
Kui ütleja on riigisekretär – avalik teenistus
Kui peenutseja paneb puusse – parlamentäär
Kui ei teata, kellest täpselt jutt – riik
Kui ei tahetagi teada – ühed vargad kõik
Kui on üldisemalt süüdlast vaja – valitsus

esmaspäev, 7. juuni 2010

Annika Uudelepp: ühiskonna arengu võti on aktiivsel kodanikul

Järgneva intervjuu lühem versioon ilmub juunis järgmises Hea Kodaniku numbris, aga et Poliitikauuringute Keskus Praxis saab 8. juunil kümne aastaseks, olgu siin täies pikkuses loetav, mida kiidab ja mida laidab meie riigivalitsemises, kaasamises ja avalike teenuste teemal Praxise kodanikuühiskonna ja valitsemise programmi direktor Annika Uudelepp, keda tutvustame seekord rubriigis "Nägu nime juurde." Küsis Alari Rammo. Pilt: Karl-Kristjan Nigesen.
Hoiad sa siiani rekordit kui Eesti noorim kantsler?

Jaa, hoian.

Mis sul arus oli? Polnud ju aastatki veel avalikus sektoris töötanud ja kohe tippjuhiks?

Hullumeelne tahe teha Eesti riiki paremaks.

Õnnestus see keskkonnaministeeriumis?

Ma arvan küll. See oli väga motiveeriv, väga vastutusrikas ja suurt isiklikku initsiatiivi nõudev töö. Ma olen siiani täiesti veendunud, et riigiametnik on olla uhke ja hää ning palju on neid ametnikke, kes ei mõtle üheksast-viieni stiilis, vaid tegutsevad tõeliselt säravate silmadega. Sellise seltskonnaga on rõõm koos töötada.

Kust tuleb niisugune enesekindlus, et minna sisuliselt ülikoolist viitsadat inimest juhtima?

Kindlasti on oma roll ka noore inimese teotahtel ja julgusel, aga ma mõtlesin enne otsust ikka kaua. Tegin nimekirjad plussidest ja miinustest ning viimane sai üllatavalt pikk. Aga kui sa leiad endas sisemist tahet töötada Eesti riigi ja ühiskonna heaks, siis sellist võimalust sageli ei teki. Leidsin, et minu tänapäevase riigiteadusliku hariduse taust aitab ministeeriumi edendada ja see oligi väga suureks abiks.

Sind meenutatakse kui kunagi kogu aeg naervat inimest, aga vahel ka kui nõudlikku ja liialt tõsist ametnikku. Nüüd tundud täitsa naeratav jälle.

Enesega rahulolu on väga oluline mis tahes töös. Mõnikord on ikka pingelisemaid aegu ja isiksuslikult on kõik mu töökohad olnud väga arendavad ja väga kiire õppimiskõveraga. Kui ministeeriumi juhtima asusin, küsiti minult, et kui kolmekümneselt on tippjuhi kogemus käes, mida ma siis edasi teen? Ma olin juba enne seda ametikohta selgeks mõelnud, et karjäär ei ole vertikaalne redel, vaid eelkõige võimalus ennast mitmekesiselt arendada ja elada väga lahedat, arendavat ja sisukat elu. Kui end piirata ühe rajaga, olgu see riigiametis või mujal, ei saagi olla nii huvitav ja mitmekülgne. Sa vahetadki radasid ja teostad ennast erinevatel aladel.

Mujal maailmas on paljud riigijuhtimises ja tippäris tegevad olnud inimesed mingil elukaare hetkel jõudnud kodanikuühenduses töötamiseni ja nad hindavad seda ääretult kõrgelt. Näevadki, et vaat see on väljakutse ja sellesse rolli minek ei ole juhuslik, vaid teadlik valik. Võib-olla Eestis pole sellest lihtsalt veel aru saadud.

Nii et avalik sektor ammendus vaid selleks hetkeks ja tabasid endas teadlase kutsumuse?

Sektoripõhine piiritlemine pole ammendumise kriteerium. Väljakutse ei ole asutuse, vaid töö sisu põhine ja kus sa seda teed, on üsna teisejärguline. Praxisesse tulek oli minu jaoks teadlik valik, mille tegin mitme võimaluse vahel kaaludes.

Kui ma oleks teadlane, oleks ma ülikooli läinud, aga ma tahtsin näha riigi toimimist ja sellesse panustada ka kõrvalt. Toimimismustrid riigiasutuses ja tänases töös on muidugi mõnevõrra erinevad. Praxise kogemus on mulle näidanud väga huvitavaid ja märksa paindlikumaid võimalusi, kuidas oma tööd paremini teha. Samuti on mind see töö viinud kokku näiteks kodanikuühendustes töötavate professionaalidega, kellega ma riigiametis töötades poleks kohtunudki, või kui, siis väga põgusalt.


Täna on neid puutepunkte ametnikel küllap rohkem.

Kindlasti. Võrgustikupõhine suhtlemine ja töö tegemise viisid edenevad ja seda ma käsitlesin tükk aega tagasi juba oma magistritöös. Teadsin kõike teoreetiliselt, kuidas ühiskonnamudelid võiksid edasi areneda, aga ma tahtsin seda kogeda. Selles mõttes "lõikasin" Praxise kaudu, et mitte oodata viis või kümme aastat, kuni Eesti avalik sektor sinnani jõuab.

Ka võimalused riigiametis on täna paremad kui mõni aasta tagasi – ametnikud on õppinud mitte üksnes kodanikuühendustega suhtlemist, vaid näevad järjest enam koostöökohti nn teadmustöötajatega, kelleks on ka Praxise meeskond. Minu jaoks on väga oluline töötada tarkade inimestega, ma ei saa seda kuidagi varjata.

Huvitav on see, et ka enne ja pärast mind Praxisesse tulnud inimestest on mitmed öelnud, et nad on teadnud juba enam kui viis aastat tagasi, et tahaks Praxises töötada. Mina mõtlesin seda ka, kui ma ülikoolis töötasin. Ja nüüd ma siin olen.

Teadusest tulles oli sul kodanikuühiskonnast küllap teistsugune arusaam kui keskmisel 25-aastasel riigiametnikul?

Teadsin kodanikuühenduste rollist ühiskonnas, tajusin nende olulisust ja olin väga palju mõelnud võrgustike toimimise peale. Mitte hierarhia ja turu, vaid just võrgustiku. Andsin endale sellest väga hästi aru, kuigi mul ei olnud ühenduste ja nende tegutsemisviisidega väga praktilisi kogemusi.

Keskkonnaorganisatsioonid olid ministeeriumile kindlasti tülikad.

Tegelikult on mul väga hea meel, et keskkonnavaldkonnas tegutsevad tugevad kodanikuühendused. Kui ma ministeeriumisse läksin, räägiti mulle kohe, et nende ja nendega oleme me tülis. Vaikselt hakkasin aru saama, miks – palju oli isikute vahelisi probleeme, aga ka vastastikune rollitaju oli nihkes. Seadsime siis sisse regulaarse ümarlaua keskkonnaühendustele ja see oli väga suur asi. 

Arvan, et see üksnes ei loonud paremat koostöösuhet, vaid ka usaldust, õpetas üksteist paremini tundma. Minul kujunes mitme ühenduse juhiga välja selline koostöösuhe, et kui mingi jama oli tulemas, helistati mulle ja öeldi, et homses lehes on selline lugu – see oli suur usalduse märk, kus nemad teadsid, et mina ei tee selle infoga midagi sellist, mis bumerangina tagasi tuleks ja mina teadsin, et nemad teevad seda konstruktiivse koostöö nimel.

Kolme kuu tagant toimunud ümarlauad ei kulgenud alati rahumeelselt ja konfliktivabalt, aga see oli ikkagi viis tulla kokku ja rääkida asjadest, tekitada sisukam dialoog.

Kas kaasamine tuleks lõpuks kohustuslikuks teha?

Kaasamine ongi kohustuslik. Mõtleme Euroopa Liidu lepingu, põhiseaduse, avaliku teabe seaduse ja paljude muude õigusaktide peale, mis on Eestis tegelikult väga nõudlikud. Nad ei kasuta sõna “kaasamine”, aga väljendavad muude eesmärkide või viiside kaudu, et tuleb teavitada, abistada, läbi rääkida ja kodanikel on õigus oma seisukohti väljendada. Kõige selle juures jääb tehniliseks küsimuseks, et meil pole eraldi määrust kaasamisest. Mõni aeg tagasi ei olnud selleks ka aeg küps, aga võib-olla ühel hetkel on.

Miks siis vastastikku kurdetakse ja näpuga näidatakse?

Mõlemal pool on puudu endiselt oskustest, teadmistest ja väärtustest, mis annavad kokku kompetentsi. Üks asi on teada kaasamise rolli, teine osata kaasata. Kaasamiskoolituste tegemine on andnud kindlustunde, et teemad tuleb lahti rääkida, sest kogemused pole kusagile akumuleeritud, kust võtta ja kasutada. Tuleb õppida vastastikku ootusi näitama ja mõistma, mis rollis keegi on, mitte hakata endale kohe sabasid ja sarvi ette kujutama.

Väärtused ja hoiakud on olulised ses mõttes, et sa ei saa kaasata, kui sa ise ei arva, et see on oluline ja kasulik. See nõuab mõtlemist ja tahet, kuna tegu pole ühekordse ürituse, vaid partnerlussuhte väljaarendamisega. Kui kaasamist mitte võtta sellisena, milleks peab kolm korda sisse-välja hingama ja julguse kokku võtma, vaid kui normaalset tööprotsessi, pole see üldse hull.

Viimaste aastatega on palju selgelt paremaks läinud, eriti ühenduste võimekus end sisuliselt väljendada. Praxise mõttehommikutele kutsume ühendusi, poliitikuid, ametnikke, ärimehi, eksperte ja kõik on juba väga head oma argumentide esitamisel. Sõltub küll inimestest muidugi, aga diskussioon saabki paremaks minna ainult seda koos tehes.

Ühel mõttehommikul läksid avaliku sektori esindajad omavahel kirglikult ragistama.

Avalikul sektoril ongi palju katsumusi. Selge on vajadus riigiaparaati moderniseerida. Mitte, et me oleks arengust maha jäänud, kuna kodanikuna on mul alati uhke tunne, kuidas väike Eesti riik suudab paljusid asju väga hästi teha. Aga mõned väljakutsed ei ole sellised, mida saavutaks asutused eraldi, kes on arenenud oma loogikate järgi ja teinud riigi kui terviku juhtimise väga raskeks.

Ma ei mõtle asutustevahelist koostööd siin mingi sõnakõlksuna, vaid sisulisi ja süsteemse koostöö viise, mustreid ja mudeleid, mida kasutatakse Eesti riigivalitsemises vähe ja ebaühtlaselt. Koostöösuhted on sageli isikupõhised ning kui muutuvad inimesed, lähevad nendega ka mälu ja suhted ja sellest võib sõltuda piltlikult öeldes ühe valdkonna tulevik aastateks.

Kuidas seda ideaali illustreerida?

Näiteks kui ühiskonnas on probleem, siis seda lahendatakse nii, et see saab lahendatud, mitte ei mõtle iga asutus, et minu rida algab siin ja lõpeb seal ja edasi pole minu asi. Vaid et ta hoolitseb selle eest, et ei juhtu vaid väljund – töö on ära tehtud –, aga tekiks ka mõju.

See on jälle oskuste ja väärtuste taga?

Jah, aga väga selgelt ka töökorralduse. Igaühel on oma maailm oma majas, aga riik võiks olla üks süsteem.

Kuidas see ikkagi võimalik on?

Ühtlustades ja standardiseerides põhiprotsesse näiteks. Samuti välja arendades konkreetsetest eesmärkidest tulenevad meeskonnad, mis hõlmaksid antud teemaga töötavate asutuste asjatundjaid. Eestis on selleks palju paremad võimalused kui suurtel riikidel ja me oleme üht-teist maailmalegi näidanud. Teenuste valdkonnast võib pikalt rääkida, kus on liiga palju ametniku ja administratsiooni keskset ja vähem kliendikeskset mõtlemist.

Kodaniku suhe riigiga on väga erinev – ta võib olla subjekt, alluda mingitele reeglitele, peab makse maksma; kodanikuõiguste suhtes käia valimas, aga võib olla ka kliendi, teenuste tarbija suhe. Nägemine, et tööd tuleb teha inimese jaoks, on avalikku sektorisse veel üsna lünklikult jõudnud.

Kuivõrd on takistused ametkonnas ja palju poliitikas?

See, et meil pole toimunud haldusreformi, on poliitilise otsustamatuse vili. Haldusreform ei tähenda piiride ümberjoonistamist, vaid et omavalitsuste tasandil toimiks hästi kõik, mida inimestele on seadustega lubatud, sõltumata sellest, kus sa elad. Konkurents omavalitsuste vahel on väga tihe, koostööhuvi on üsna tagasihoidlik. 

Keskvalitsuse ja omavalitsuste vastandumise juures ei ole Eesti kuidagi unikaalne, aga ühel hetkel hakkab retoorika suunama ka kodanike mõtlemist ja õõnestama usaldust oma riiki. Keskvalitsus ja omavalitsused ei saa olemuslikult vastanduda, nad peaksid olema ühe ahela eri lülid oma õiguste ja kohustusega.

Ametnikkonna hulgas on inimesi, kes tahaks muutusi ellu viia, aga mida aeg edasi, seda vähemaks neid jääb. Usk sellesse, et midagi on võimalik ära teha, väheneb. Sest sageli ei tehta.

Ja see on poliitikute probleem?

Aga ka ametnike, kui nad ei suuda kokku leppida ja vaadata riiki kui tervikut. Ei ole mõtet ainult poliitikuid süüdistada, mõlemad on osalised. Olen näinud ka, et kui ametnikud suudavad mingites asjades ühise plaaniga välja tulla ja näidata kasu, tuleb ka poliitiline toetus tõenäolisemalt.

Poliitilisel tasandil kritiseerin ma eelkõige seda, et meil pole ju ühelgi erakonnal selget visiooni, kuidas riigivalitsemist arendada. Soomlased tegid omale just pikaajalise plaani ja kõik erakonnad teavad, et see tuleb ära teha, sest rahvastik vananeb, efektiivsust on rohkem vaja, paremaid teenuseid pakkuda, kättesaadavus tagada jne. Siin ei ole kohta, kus sa nüüd mõtled, et teen või ei tee.

Suurbritannia on oma avalike teenuste reformidega olnud väga strateegiline ja Tony Blair tuli välja väga jõulise agendaga, eks näis, mida muutunud jõujooned valitsuses kaasa toovad. Hollandis täpselt samamoodi. Need on teemad, mille pealt on – utreerides öeldes – võimalik valimisi võita. Mitte mõeldes, et kõik riigiaparaati puudutav on igav ja kuiv ning ei kõneta valijat.

Eestis kõnetab tõesti või?

Ma arvan, et ei ole osatud panna kõnetama. Kui rääkida inimestele parematest avalikest teenustest nii, et nad aru saavad, kuidas see nende elu mõjutab, kõnetab küll. Aga meil räägitakse mitu krooni kellele kätte. See on vahendi-, mitte eesmärgipõhine mõtlemine. Kui pole visiooni, ei mobiliseeru ka poliitilised jõujooned millegi ära tegemiseks. 

Avaliku teenistuse seadus on näiteks 1995. aastast mitu korda Riigikogusse jõudnud, aga riigiaparaati puudutavad süsteemsed ja riiki terviklikult arendavad muutused on viimased 15 aastat liiva jooksnud. Samas on kogu aeg on toimunud pidev edasiminek, aga pigem alt üles ja siiani sõltub palju, kas ametnikud võtavad ise initsiatiivi, püüavad leida kokkuleppeid teiste ametkondadega või on kõik üksi oma töös.

Poliitikad võiks ju ometi valijate tahtest ja arukusest sõltuda?

Kodanikuharidusega peab väga tõsiselt tegelema ja suur roll on siin kodanikuühendustel ning meedial ja muidugi haridussüsteemil. Kodanikuharidust ei ole vaja üksnes selleks, et inimesed valimiskastide juures saaks aru, mida nende otsused kaasa toovad, aga et meie ühiskond oleks turvalisem, et meil oleks mõistlikud harjumused, rohkem teadmisi ja et riigil oleks vaja vähem igale poole oma nina toppida. Aktiivseks ja teadlikuks kodanikuks õppimine on ühiskonna arengu üks võtmetegureid.

See võtab ju jubedalt aega, veel mitu samasugust Riigikogu tuleb ...

Võtabki. Aga mõtle, kui kaugele me oleme jõudnud 20 aastaga. Muutused on võimalikud.

Kui poliitikas suuri eesmärke pole peale võimule pääsemise ja selle hoidmise, kuidas siis vaielda n-ö raadioga? Oodata tuimalt järgmisi valimisi?

Ma ei usu, et see nii must-valge on. Üldiselt Eesti võim ikkagi suhtleb kodanikuühendustega ja võim pole kontsentreerunud ühte punkti, vaid otsuseid tehakse mitmes kohas ja mitmetel tasanditel.

Ka Tallinnas?

Ma arvan küll. On asju millega ma pole rahul, aga näen, et Tallinn nagu ka Eesti riik on hästi arenenud ja ma saan end väljendada samamoodi kui teised kodanikud. 

Meil on järjest inimsõbralikum elukeskkond ja seltsitegevus on lõpuks nähtav, nii et inimeste tahtel on olnud mõju. Kui seda tahet mitte avaldada, ei saa mõju tekkidagi. Kodanike usk endisse ja koostöösse on väga vajalik ja selleks on vaja kodanikuühendusi, kes oskaks seda mobiliseerida. Võimul on vaja muidugi neid aktsepteerida, mitte pähe istuda.

Mõned otsused on alati sellised, mis täna tunduvad kedagi riivavat, aga 10 aasta perspektiivis on hädavajalikud. Vaatame Eesti rahvastikupüramiidi, kus 5-15 aastaste elanike juures on praegu auk, mis ei kao kusagile ka 15 aasta pärast, kui see vanuserühm on tööealine elanikkond. Seda saab tasakaalustada vaid jõuline sisseränne. Need on faktid. 

Arvan, et riik ei saa tulevikus kodanikele ka enam nii palju lubada kui seni. Huvitav oli kuulata Soomes, et ka neil pole enam selliseid võimalusi nagu varem ning see ei lahene ka lähiaja majanduskasvuga. Kõik peavad arvestama avaliku sektori mõjusamaks muutmisega ja aastakümnete peale ette tuleb üle vaadata, mida, kui palju ja millise kvaliteediga riik saab inimestele näiteks teenuseid pakkuda. Siin räägime väga elementaarsetest asjadest nagu haridus, tervishoiuteenused, sotsiaalabi. Need on valusad teemad ja neist peab rääkima. 

Selles mõttes on mul väga hea meel, et vähemalt mingisugusedki argumendid kõlasid meil pensioniea tõstmisel. Jah, tehti kiiresti ja eks sellel ole ka oma varjuküljed. Aga veelgi hullem oleks, kui otsuseid ei sünnigi ja mitteotsustamine lükkab ainult lahendusi kaugemale.

Aga ka mittepopulaarseid asju saab põhjendada, inimesi diskussiooni kaasata, otsida koos lahendusi, mitte pakkudes tervet riiulitäit retsepte, kus midagi muuta ei saa, vaid nende vahel valida. Arutama peab, kuidas kollektiivselt toime tulla nende väljakutsetega, siis on inimestel ka arusaam, miks asjad juhtuvad. Euro vajadusest on Eesti inimesed aru saanud ja vapralt koos pingutatud. Eestlased on üldse väga sõnakuulelikud inimesed ja valmis paljut ära kannatama – Prantsusmaal oleks rahvas tänaval.

No eurot ikka tambiti ju ka ülevalt, paljud sellest ikka aru said.

Ma ei anna sisulist hinnangut, aga et räägiti, miks on vaja eelarvet kärpida, miks on see tähtis tuleviku seisukohalt, miks on Eesti paremas olukorras kui Läti, mida meie suudame ise lahendada – see oli väga vajalik diskussioon. See võis kellelegi paista tampimisena, aga pigem rohkem infot kui vähem. Riigijuhid peavadki rahvale selgitama ja tagamaid lahti rääkima. Suur osa usaldamatusest ja vastuseisust tuleb elementaarsest infopuudusest.

Mis Praxise agenda on?

Kümme aastat tagasi mõtestatud missioon on ka täna elus – teha riigis otsused kvaliteetsemaks, pakkudes nii sisulist infot kui ka arendades demokraatlikku otsustuskultuuri ja kodanikuühiskonda. Me teeme seda piltlikult öeldes kolme omavahel haakuva hammasratta kaudu, millest uuringud moodustavad kõige suurema osa. Teine hammasratas on eri laadi koolitused, mis on suunatud inimeste võimekuse tõstmisele, et analüüsidest sündinud ettepanekuid suudetakse ka ellu viia. Näiteks kaasamisest pole mõtet kaunist juttu rääkida, kui inimesed ei tea, mida see praktikas tähendab, kuidas seda teha, millised on raskused, kuidas nendega toime tulla.

Kolmas hammasratas on ideed, kus me oleme Eesti juhtiva mõttekeskusena selles rollis, et toome aeg-ajalt mingid ideed "orbiidile" ja toetame neid uuringute ning koolitustega. Kaasamisteema oli ka üks selline 2004. aastal, kus näitasime esimese suure uuringuga olukorda Eestis, kuidas seda välismaal tehakse, andsime välja käsiraamatu ja asjad läksid elama. Nüüd kuus aastat hiljem jätkame koolitustega. Nii need kolm hammasratast üksteist toetavad.

Või kui me tegime aasta eest avalike teenuste delegeerimise analüüsi, ei teadnud keegi, et teema komeedina lendab. Saime sügisel keskmiselt korra nädalas meili või kõne kutsega esinema ja saame neid siiamaani. Siin sa näedki, kuidas ideed tegelikult kusagile jõuavad ja nad ei pea alati ja üksnes poliitikute ja teiste tippotsustajateni jõudma, vaid ka nendeni, kel nende teadmistega midagi peale on hakata – ühenduste, ametnike, ettevõtjateni. Juba teadmine ja tolerantsus erinevate koostöövormide suhtes on üks osa meie tööst. Kuhu Praxis oma 10 aastaga on jõudnud, on märksa laiem ja sügavam algusajal olnud võimaluste väikesest praost.

Kui palju 10 aastaga mõttekodade endi mõju on muutunud?

10 aastat tagasi ei teatud Eestis, mis see poliitikaanalüüski on. Arvati, et mingi uurijate huvi. Praxis on nüüd enam kui 20 analüütikuga viiel teemal suurim sõltumatu mõttekoda ja defineerinud end algusest peale praktilist analüüsi pakkuvana, mis kõnetab otsusetegijaid keeles, millest on kasu. 

Mõeldes globaliseerumise ja teadmusühiskonna peale on mõttekeskustel järjest enam tulevikku. Teadmiste monopol ei ole otsustajate käes ega üldse mitte kusagil, vaid see on laiem ja sa pead metsikult tööd tegema, et aru saada, kus sa oled ja selleks on vaja häid partnereid. Mõttekeskused saavad olla sillaks, tuua ideid sinna, kus neid veel pole.

teisipäev, 6. aprill 2010

Sallimatute tagakiusamisest

Ma ei ole kindlasti mingi võitlev homoaktivist, aga pean täna laekunud kirja siiski avaldama kodanikuühiskonna aluspõhimõtetest lähtudes. Kuramuse osav jutt ikkagi, ja kaugel kodanikuühiskonnast.

Homoideoloogide poolt tagakiusatud psühholoog peab Eestis loenguid
9. aprillil kell 18 Tartus (Kalevi tn 76, Salemi baptistikogudus) ja 10. aprillil kell 11 Tallinnas (Vene tn 22, VHK gümnaasium) peab loengu aastaid homoseksuaalse käitumisega seonduvaid delikaatseid küsimusi uurinud USA psühholoog, Family Research Institute'i asutaja dr Paul Cameron. Loengud tulevad informatiivsed. Kohale on oodatud inimesed, kes suudavad arutada lugupidavalt ja lähtudes siiratest tõetaotlustest, olles avatud ka muule nägemusele kui see, mida radikaalselt meelestatud huvigrupid meedia ja meelelahtustööstuse vahendusel igapäevaselt rahvale tõe pähe sisendavad.
Tänases olukorras, kus Eesti valitsus kaalub jõuliste huvigruppide survel ja paljude Euroopa riikide eeskuju järgides samast soost inimeste kooselu õiguslikku tunnustamist perekonnana, on väga oluline küsida, mida homoseksuaalne käitumine endast tegelikult kujutab ja milline on selle mõju ühiskonnale.
Samal ajal kui samast soost isikute kooselu perekonnana tunnustamine näib ühiskonnas toimuvat kantuna üldlevinud müütidest ja ilma, et nn avalikus arutelus toodaks homoseksuaalse käitumise kohta välja elementaarsed faktid, ei ole sugugi võimatu, et näiteks viie aasta pärast ei ole enam võimalik sellise käitumise kohta avalikult tõtt rääkida, ilma et sellega kaasneks karistusõiguslikud sanktsioonid "vaenu õhutamise" eest.
Näiteks Rootsis - riigis, mis on paljuski seatud meiegi poliitiliseks eeskujuks - mõisteti juba 2004. aastal lugupidamatuse eest homoseksuaalselt käituvate inimeste suhtes kuuks ajaks vangi pastor Ake Green. Tema süü seisnes selles, et ta julges oma koguduses jutlust pidades esitada pühakirjal põhinevat õpetust homoseksuaalse käitumise kohta, sh eitada selle käitumusliku joone geneetilist determineeritust.
Ka dr Paul Cameron on homoseksuaalse käitumise kohta avalikult tõe väljaütlemise tõttu rohkelt tagakiusamist kannatanud. Olukorras, kus homoideoloogias kahtlejad häbimärgistatakse homofoobidena, neid ähvardatakse õiguslike sanktsioonidega ning nende ees sulgevad paljud karjäärivõimalused, on dr Cameron veel üks väheseid teadlasi, kes julgeb antud küsimuses tõtt rääkida.
Loengul on tasuta saadavad ka dr Cameroni poolt koostatud eesti keelde tõlgitud brošüürid, mis käsitlevad teaduslike uuringute tulemustele tuginedes erinevaid homoseksuaalsusega seonduvaid küsimusi.
Allikas: Eesti Rahvusliku Liikumise foorum 
Kontakt: http://www.rahvuslikliikumine.ee/foorum

Loen sellest välja, et:
1. vastupidiselt mu senisele muljele konservatiividest on hoopis võrdõiguslikkuse eest võitlejad radikaalid
2. konservatiivide asemel on hoopis võrdõiguslikkuse propageerijad "ideoloogilised tagakiusajad" ja homofoobid on üleüldse ohvrid
3. Eestis tegelikult suurema tulemuseta või üldse narrilt (paraadid) esinenud vähemuste esindajad on "jõulised huvigrupid"
4. pühakiri lähtub ... ma ei saagi aru, kuidas ... geneetikast
5. võrdõiguslikkus vastandub üheselt tõele
6. avalik homofoobia ongi tegelikult "tõe kuulutamine"
7. esineb isikuid, kes esindavadki tõde
jne

Uskumatu ajupesu, tahaks öelda, aga see käib minu jaoks kogu religiooni kohta, millega on mõttetu võidelda. Ja muidugi toimub see loeng koolis, kus hiljuti korjati "koolipere" allkirju ... raske öelda, mille poolt või vastu, aga muuhulgas laste seas selgelt ühesuunalist propagandat tehes. No ei saa ma aru, kuidas millegi poolt olemine saab väljenduda ainult kurjas vastandumises nende jaoks. Sama keskaegne lähenemine kui religioonis ikka.

Või noh, viisakalt peaks ma praegu lisama, et neil on täielik õigus nii arvata. Aga taas jõuan vana hea küsimuseni, kui salliv peab ikkagi olema sallimatuse suhtes? Või kui sallimatu tohiks olla sallivuse suhtes?

reede, 22. jaanuar 2010

Jätame ära 2010

Et täna juba on meediakriitiliste küsimuste päev, siis lubatagu ka mul. Ma ei oska seda teha küll sama elegantselt kui president (siinkohal tahaksin väikese austusavaldusega THI poole pöörduda, sest kui vahepeal olin tema sõnavõttude vastu juba huvi kaotanud, siis see kõne köitis mind algusest lõpuni), aga vähemalt tuleb see samavõrd südamest.

Niisiis, täna käidi laiemale avalikkusele välja selle aasta „Teeme ära“ talgupäeva esimene tutvustus. Ning suur osa meediakajastusi algas või jõudis väga kiiresti umbes sellise lauseni, et „loobuti ideest korraldada eestlaste ja venelaste lepitusüritus“ või siis „kavandatud lepitusüritus jääb ära, selle asemel korraldatakse talgud“ vms.

Jutt käib siis Rainer Nõlvaku mullu sügisel öeldud mõttest, et seekordne „Teeme ära“ võiks lepitada eestlasi ja venelasi. Mingit väga konkreetset ürituseplaani ta välja ei käinud (ja sai juba sel ajal kohati võtta, et nii ebamäärane ja üldse imelik idee) ega pidanudki ju, sest see oli lihtsalt üks mõte. Nagu paljudel inimestel korraldustiimis ja väljaspool seda oli erinevaid mõtteid, mida teha võiks. Jah, Nõlvak on „Teeme ära“ algataja ja maskott ja kõige tuntum nimi, aga ta ise on kindlasti viimane, kes seda oma isiklikuks ettevõtmiseks peaks.

Ja nüüd siis keskmist sorti meediaklohming või parastus, et näe, see oli algusest peale tobe idee ja lõpuks ei saadudki hakkama. Mis sest, et arvab nii Nõlvak kui arvan mina ja ilmselt kogu meie tiim, et siinsete eri rahvuste koostöö toimibki kõige paremini läbi praktiliste koostegemiste, milleks talgupäev loob sadu võimalusi. Täpselt nagu tunamullused prügitalgud (möödunud aasta mõttetalgud ilmselt vähem, sest seal oli paratamatult oluline keeleküsimus, mis segagruppide teket pärssis).

Ma tean, et ajakirjanikud vastaksid sellele etteheitele soovitusega oma meediasuhtlust parandada: et miks siis käiakse välja selliseid tooreid mõtteid? Ja kui tegelikkuses oleks meil kõva kontroll kõige öeldu üle, siis ilmselt oleks häda, et miks tulevad tiimilt ainult mingid lihvitud PR-avaldused, et kas me siis sellist kodanikualgatust soovisime?

[Mingis mõttes seondub sellega mu jaoks seagripi teema, kui kogu aastalõpu peksti sotsiaalministeeriumit, et miks vaktsiin ikka kohal pole. Kui see siis siia jõudis, tuli välja, et ega eriti keegi selle järele mingit vajadust tunne, kuigi ei saa ju öelda, et gripp oleks möödas. Ma ei ole veel märganud, aga ei imestaks, kui nüüd ilmuvad käsitlused, et miks nii palju kallist vaktsiini telliti ja üleüldse, miks ministeerium selle teema nii üles puhus!?]

Probleem on selles, et niisugune hoiak pärsib diskussiooni üleüldse, kaasa arvatud arutelu poliitika-valikute üle, mille puudumise üle ju ajakirjandus sageli kurdab. Samas ei suuda meedia suhtuda rahulikult sellesse, et alguses esitataksegi erinevaid mõtteid, mis ei ole veel lõpuni läbi mõeldud, käib alles info kogumine – ja selleks ongi avalikku arutelu vaja. Selle asemel aetakse lugusid kunstlikult „kõvaks“, visatakse välja kõik „mõttetu pläma“, et tegu on alles esimeste ideedega ja miski pole veel lõplik („No keda huvitab?“ pööritab toimetaja silmi), ning tekitatakse vastandusi seal, kus neid üldse veel pole. Mina küll tahan, et kui ma mingi mõtte välja käin, oleks mul võimalus saada sellele erinevate teadmiste ja kogemustega inimestelt tagasisidet, mille põhjal ka oma seisukohta edasi kujundada. Ilma et ma seejuures saaksin külge sildi, et ma „andsin alla“ või „jäin kaotajaks“. Mis pagana allaandja või kaotaja ma olen, kui idee arutelu käigus paremaks saab?

[Huvitav, kas peaks selle ajaveebi „siltide“ valikusse lisama ka teema „naiivsus“ selliste kirjatükkide jaoks?]

pühapäev, 10. jaanuar 2010

Kodanikuühiskonna tegelasi: endel*

Vt ka virisevad vanamehed, vihkamise tund, netikommentaator, ühiskonnategelane, vabakutseline poliitikavaatleja

Kes ta on?
Endel on ühiskondlik aktivist, tähelepanelik eluvaatleja ja kodutehtud kolumnist. Rohkem või vähem teravmeelne ja –keelne, kuid kartmatu kommentaator mitmetes ühiskonnaelu valdkondades.
Endel on tegelikult nii-öelda omade ringist. Tal on sotsiaalset närvi ning ta tahab ainult head, sest valutab südant just samade asjade pärast, mille vigadele ta tähelepanu juhib.

Kus ta tegutseb?
Endel kasutab kriitiliste tähelepanekute jagamiseks mitmeid kanaleid. Võrgu-meedia, feissbuk ja tvitter on muidugi lemmikud. Osavamad, edasijõudnud endlid on arvamusliidrid – neil on oma blogi või siis ajakirjandusväljannetes head suhted, seega areen mõtete väljendamiseks olemas. Eriti meeldib endlile arvamuslugusid kirjutada, sest seal ei saa keegi vastu vaielda. Keerulisem on saate puhul, kus aktuaalseid sündmusi ja ühiskonna nähtusi mitmekesi arutatakse. Nimelt sageli on nii saatejuhid kui kutsutud külalised endlid. Kuna kõigile on teema tuttav, ei peeta vajalikuks seda selgitada lugejale-kuulajale-vaatajale. Igaüks üritab pigem välja käia teravamaid remarke kui teised.

Atraktiivsed kohad neile endlitele, kes võrgus ei tegutse, on konverentsid, mõttetalgud ja pidulikumad seltskondlikud koosviibimised.
Igal endast lugupidaval konverentsil on päevakavas dialoog esinejate ja saali vahel. See on endlile oodatud hetk, kui ta saab enda kätte mikrofoni. Isegi kui sõnavõtt just päris otse teemasse pole, püüab endel väljendada laias mõttes avalikku huvi. Vahele sobib pista ka mõni naljatorge, millest saavad aru ainult siseringi tegelased.
Koosolekul, kus enamik pillub säravaid ideid, millest kinnihakkamise korral saakski päriselt mõne hea teo, võtab endel sõna veendumuses, et eelkõige tuleb siiski alustada valupunktide väljatoomisest. Paraku kui probleemid on kõik kenasti kirja saanud, on osalejatel võhm väljas ja lahenduste leidmine jääb teiseks korraks. (Sageli siis enam endlit kohal pole.)

Esineb nn ühe-teema-endleid, kellel on välja pakkuda universaalne lahendus, millega hoobilt tõuseb meie kõigi elu kvaliteet. Kahju vaid, et teised selle ideega kohe kaasa ei tule. Järjekindlalt käib endel oma mõtte välja ükskõik mis üritusel – mida autoriteetsemas seltskonnas, seda parem.

Mis on endli head ja vead?
Endli loomuses on palju head. Terava silma ja keelega märkab ta just neid asju, mis on ühiskonnas viltu ja mille suhtes tasub sõna võtta. Tema värvikas väljendus-stiil on ravim liigtõsiduse vastu.
Kui aga on vaja võita sõpru ja hoida suhteid, siis pole kerge endel olla. Empaatiat ja diplomaatiat ta ei valda. Tegijate hulgast tavaliselt endleid ei leia – siis kui on aeg tegutseda, on endel seltskonnast lahkunud või vähemasti vait. Küll ta kommenteerib pärast.

Hoiatus: endel ei ole elukutse, vaid roll. Igaühes võib peituda annus endlit!

Kuidas taltsutada endas endlit?
Kobisemise asemel võib pigem kuulata, asjalikult kaasa rääkida ja rohkem tegutseda. Teiste mõtteid ja algatusi toetada, neid tänada ja tunnustada. Sättida oma eesmärke ja ootusi nii, et neid on võimalik saavutada.
Kui aga tundub, et endellik esinemis- ja kritiseerimisvajadus on läinud üle piiride, siis ei aita muu kui vabandada ja kahetseda. Kasvõi avalikult.

Enamike kodanikuühiskonna asjade puhul on üsna kindel, et samavõrd, kui leidub tegijaid ja kaasamõtlejaid, on oma panuse valmis andma ka endlid.

* endel võib olla ka naisterahvas

kolmapäev, 23. detsember 2009

Hea Kodanik näitab ka pilti

Juba umbes-täpselt kuu aega on meil ju üks kanal veel juures lisaks ajakirjale ja seesinasele ajaveebile: liikuvad pildid ilmuvad huviliste ekraanidele meienimelises YouTube'i kanalis.

Tõsi, teab mis regulaarsust me sellega ei luba (mitte et "regulaarsus" muudel puhkudel meie keskmiseks nimeks oleks), aga tahame sinna üles panna intervjuusid ja klippe meie üritustelt. Praegu võib sealt leida selliseid: esiteks meie novembrikuise konverentsi "Hea kodaniku taimelava" välisesinejad Geoff Mulgan, Siobhan Canty, Virachai Techavijit, Eric Miyeni ja Ljudmilla Aleksejeva, kes räägivad siis vastavalt kodanikuühenduste, töökohtade, kooli, perede ja meedia rollist heade kodanike kasvukeskkonnas ning muidugi oma isiklikest ja oma riikide kogemustest ses osas.

Veel uuemana on aga kaks intervjuud 7.-8. detsembril Tallinnas toimunud kodanike kaasamise paremate praktikate konverentsi peaesinejatega: Carolyn Lukensmeyeri ja Edward Anderssoniga. Carolyn on USA organisatsiooni America Speaks asutaja ja president, Edward brittide Involve'i asejuhataja. Mõlemad oma valdkonnas väga head tegijad ning usun, et intervjuud on väärtuslikud ka selle poolest, et neid vahetult kuulata oli võimalus suht väikesel hulgal Eesti tegijatel. Suur tänu Riigikantselei Hillele ja Beritile intervjuude tehnilise poole korraldamise eest!

Niisiis: www.youtube.com/heakodanik on avatud ja ootab vaatajaid. Andke ikka teada ka, mida neist arvate!

teisipäev, 4. august 2009

Head kodanikud reedel Stenbocki majja!

Headel kodanikel on reedel, 7. augustil võimalik lähemalt tutvuda valitsuse ja peaministri tööpaiga, Stenbocki majaga. Kell 11, 12, 13, 14 ja 15 algavatele ekskursioonidele saab end meldida telefonil 693 5588.

Laupäeval möödub üheksa aastat Eesti valitsuse asumisest Stenbocki majja. 2000. aasta 8. augustil pidas valitsus esmakordselt iseseisva Eesti ajaloos istungi päris oma majas. Enne kolimist Toompeal Rahukohtu tänavas asuvasse endisesse kohtuhoonesse töötas valitsus ühe katuse all seadusandliku võimu ehk riigikoguga.

neljapäev, 4. juuni 2009

Vähemused kui pahe, tõbi ja puue

Pärast varahommikust lipuheiset kuulasin tavapärase Terevisiooni asemel raadiot ja täpsemalt Kuku Raadioentsüklopeediat, kus Hardo Aasmäe lubas rääkida Euroopa Liidust ja vähemuste kaitsest. Alustas, et feodaalajal vähemusi polnud, siis tuli reformatsioon ja lõpuks on heaoluühiskond kujundanud sellise praktilise mõiste poliitikas. Igati kodanikuühiskonna teema ju muidu, kõik erinevad, kõik võrdsed jne.

Järgmisena jõudis Tarkade Klubi auväärt liige ilmselgelt oma põhimureni ehk omasooiharuseni. Et omal ajal olid ühiskonnas põlu all ka suguvõimetud ja viljatud, kelle ainus võimalus oli minna kloostrisse issandat teenima, teised vihtusid lapsi teha, kellest küll palju suri, aga tootmine oli nii tihe, et iive püsis priimalt.

Aga teema võttis ta kokku päris rabava nurga alt: on see homoseksuaalsus nüüd siis pahe, haigus või puue (rohkem variante polnud), ei ole siiani selge, aga tavalised inimesed nad kindlasti ei ole, kuna nemad päästsid valla aidsi.

Lõpus jäi ruumi paarile lausele rahvusvähemustest. Niisugune lugu siis meil Euroopas, kus kõigist vähemustest pooled (saatelõigu proportsiooni arvestades) paistavad olema peded, kes vajavad kas karistust, ravi või sotsiaalabi ja kui ühed või teised vähemused sulgede või relvadega tänavale ei tule, ei ole nagu pigem põhjustki nendega tegeleda. Või võtsin ma nüüd liiga aasmäeliku üldistusega tema seisukohad kokku?

Ma ise pakuks, et see alguses kirjeldatud vähemuste-eelne kord ehk siiani tiksuv kirik on läbi aastasadade tapnud kõvasti rohkem inimesi kui aids, ja valdavalt täiesti viisakaid vastassooiharaid. Ime küll, eks ole, et nende ajal vähemusi polnud...

Internetis, ma saaks veel aru, aga kui kanali nimeks on teatmeteos ja raadio mõtlevale inimesele, on lihtsalt piinlik.

laupäev, 9. mai 2009

Inimesed on radikaalselt lollid


Kusjuures see polegi (hetkel) minu väide, vaid Umberto Eco oma. 

Lugege intekat.

On valimiste aasta.

kolmapäev, 22. aprill 2009

Porno abikõlblikuks!

Infohulgad ja elukirevus ajavad ajuti hulluks, aga ma imestan pärast pea viit aastat EMSLis töötamist ikka päris vähe, kui avastan järjekordse mulle adumatu huvigrupi. Olen kuidagi harjunud lihtsalt sellega, et nii nagu MTÜ asutamiseks on vaja kaht isikut, ongi vaja kaht inimest, et hakata mingi ühise huvi nimel tegutsema, seda edendama, kaitsma jne. Vahel jäävadki nad kahekesi, vahel kaasavad masse. Mitte segi ajada kultuse või usuga – selleks on vaid üht langevas hõlstis hullu vaja.

Niisiis ma usun, et saan täiesti aru mingite Hollandi loomatrukkijate õigusest oma huvisid kaitsta, nagu ka teise leeri eesmärgist vastavad trukid kirurgiliselt eemaldada (suvaline näide), elu käibki niimoodi kodanikuühiskonnas, pidevas liikumises, arvamuste väljaütlemises, oma seisukoha kaitsmises, argumenteerimises, vahel efekti nimel seadusepiire kombates (nagu ka kunst mõnikord käitub). Kellele meeldib Savisaar, kellele Ansip, kellele Klenski. Kes räägib, kes röögib. Kes otsib lahendust, kes teeb jõuga. Kes peab eestluse mastipuuks harvu laulupidusid ja kodanikuksolemise aluseks täpselt sama harvu valimisi; kes aga pidevaid ja ühiseid (mõtte)talguid. Kes leiab, et õliseid luiki tuleb pesta, kes ei pea seda kuluefektiivseks.

Mina pean ressursside raiskamiseks näiteks hoopis seda, et ma ühe tõukefondide rakendusasutusega juba kaheksa kuud olen vaielnud, mitu komakohta peaks aruandes numbrite taga olema. Nende maksimumsoov on olnud korra seitse (7). Mina püsin täisarvuni ümardamise juures, kuna reaalses rahas muutis see kaks kohta viimati summasid nii 0,06 senti mõnel real ja kui ka kusagil rohkem, ei tasu see lisakoormus arvutamiste, kontrollimiste ja vigade parandamisega end mu arust absoluutselt ära (kogu projekt on 1,5 milli). Aga ei, ordnung muss sein ja 5-6 inimest kahes kodanikuühenduses ja sama palju inimesi avalikus sektoris jändab nende komade kallal päevast päeva, nemad seal veel õigustades, et see ongi ainuvõimalik viis, kuidas ühendustele üldse mingit raha saab jagada.

Täna tegin nt katse saata kuludokumendid skännituna, kuna koopiapaber pole kogu meetmel abikõlblik. Näis, mis homme sel rindel kuulukse. Minus on tekkinud hasart selle jamaga võidelda, neis põleb sama suur kirg seda õigustada. Mis sisulistel põhjustel meie üldse selle projekti kunagi kirjutasime ja nemad heaks kiitsid, ei mäleta varsti kumbki vist... Aga näe, kui vankumatult oskame oma õiguste eest seista, ehkki bürokraatia on meid mõlemat omal moel alla neelanud.

Miks ma seda postitust üldse alustasin – abikõlblikkus oli esimene asi, mis meenus lugedes selle uudise viimast rida. Jälle üks võluv tahk meie kirevast kodanikuühiskonnast – Haigekassas on räme rebend, aga sotsiaalsed ettevõtjad leiavad ikka lahenduse – kirjutame porno projekti sisse või palume enam-vähem puhtaid ajakirju annetada! Ja pagan, see võib olla meie ühiskonnas üldse ainus organisatsioon, kes saab oma eelarvesse kirjutada täiesti ametlikult rea „porno“!

Kadestan natuke, kuigi tean, et eluvõõrad, kuid see-eest paindumatud rahastajad ei saaks sellisest kulust nagunii aru, ütleks, et tegu on kontoritarvetega ja see pole abikõlblik... Kardan tegelt, et mida rohkem rahastajad üritaks arvestada kõigi nüansside ja erisustega, seda rohkem inimesi oleks neile tööle vaja ja kindlasti enam ja kõrgema kvalifikatsiooniga (silmaringiga) kui praegused komakeppijad. Lahenduseks oleks vaid usaldus, aga ega MTÜd pole sedagi ära teeninud. Surnud ring? M’dea.

Igatahes ei saa jutu alguse valguseks imelikuks pidada ka üleskutset porri annetamisele, see on ju sama oluline töövahend kui mingi kuradi kuvöös, mille tarvis ka heal ajal meie salmonite-aegse nimega Estonian Sick Fund raha ei leia ja annetajatel silmad märjaks aetakse. Eriti raskel, kuid õnneks ka juba heal ajal, on oluline koht muidugi taaskasutusel. Kirbukatelt saab vanu Maajasid päris soodsalt, aga sealt ei anta jälle tšekki. Võibolla kõrvallauas sahmiv talunik laenab mõne FIE-viidungi, kuigi naistekliinikus kõlaks ka kulurida „porgandid“ natuke kahtlaselt.

Jäin jälle heietama. Mida ma tahtsin vist öelda sõnavõtjate ja ettevõtlike taustal, et irooniline on hoopis see, kui tõsine hulk umbusklikke ja ksenofoobseid eestlasi ei taha kümnetele vähemustele (neegrid, peded, tiblad) mingeid õigusi anda, aga ega orjarahvas kipu ka endi õiguste eest seisma, vahtides kogu seda mõttetalgute kammaijaad pika hambaga tara tagant. Ise ei taha ja teistele ka ei anna? Lasteaed ju, mitte oma riik!

„Stop bitching. Start a revolution!“, meenus taas ühe mu öise Georgetowni tänavalt aktivistelt ostetud t-särgi sõnum, aga nagu näha, on Eestile kombeks üks revolutsioon korraga. Selle elu oma on 1980ndate lõpus juba ära tehtud, nüüd vaatame edasi telekat ja ootame, et keegi teine midagi ära teeks, keda me muidugi samal ajal maapõhja kirume. Ei, ma ei taha jälle sarkasmiga lõpetada. Ma ei taha ka revolutsiooni, või kui, siis inimeste eneseusus ja mõtteviisis. Seega ma väga loodan, et jäänud kümnekonna päevaga saab veel vähemalt mõnikümmend tuhat inimest mingil moel aru, et kogu mõttetalgute ainus idee on ärgitada inimesi rohkem üksteisega suhtlema, hoolima, ise lahendusi leidma. Kas või pornot annetama, kui seda kellelgi abikõlblusetul ikkagi vaja on.

Seekord proovime seda lihtsalt korraga, mitmesajas kohas, aga tegu on ju sama eesmärgiga, mida on varsti 20 aastat ajanud tuhandeid MTÜsid ja kümneid tuhandeid inimesi. Et rahvas oleks aktiivsem ja õnnelikum. No ja ootamatud ning uued meetodid mingite probleemide lahendamisel on ju alati tulnud pigem kodanikelt kui valitsuselt. Kui ei õnnestu, proovime teistmoodi. Kodanike eksimused on ju ka miljardeid odavamad kui valitsuse omad :)

LISA: Ja juba levibki üleskutse, kes soovib aidata, siis:

Ajakirju võib viia Anu Sikuti kätte Puusepa tn 8 Naistekliinikusse või siis tuua Tartu Ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudi rakubioloogia õppetooli (Riia 23 uus korpus, I korrus, ruum 127) doktorant Signe Värvi (siki@ut.ee) kätte.

laupäev, 18. aprill 2009

Vanad Kooli ehk väikeste linnade...

Oi jummel-bummer, miks ma ometi lubasin oma kunagise keskkooli 20. sünnipäeva puhul vilistlasena tunde anda?! Mõtsin, et ah, misse 45 minutit siis ära on, nädalaid ju kodanikuühiskonnast rääkinud igast tüüpidele. Aga alahindasin jälle kooli kui erinevat maailma. Või on asi lihtsalt Türis. Ühest tunnist sai lõpuks kolm ja ma olin nagunii kehvas vormis.

Esiteks õpsid ise. Jutt hüppas kogu aeg siit sinna, üks väheke kibestunud tüüp teadis ise kõike kõige paremini, oli Putnamit lugenud ja puha, õnneks läks aeg kiirest ja tund lõppes vaid semi-sita tujuga minu jaoks. Vaid üks näide – kui küsisin, kes neist ka hea kodanik on, ehk midagi muud teeb peale oma töö ja teleka, mõeldi vaid ühele – kes on volikokku kandideerinud? Ei mingit emteüündust õieti või sellist teadmistki, et kodanikualgatus ja -aktiivsus pole (vaid) ise kandideerimine.     

Kõhe oli ka vaadata, et mitu õpetajat on ikka veel ametis, kes 20a tagasi seal koolis keskealisena alustasid, kui mina seitsmendasse läksin. Ja materjaalidest leidsin veel ühe, kes vahepeal õpetanudja oli juba mu ema õpetaja! Täiesti perses. Veel üks muidu väga meeldiv proua, aga juba minu ajal pisut hajameelseks muutma hakanud pedagoog, rabas mind koridoris tähelepanekuga „Oi, teil, noormees, on küll väga vähe juukseid alles jäänud!“ Ma olin nii segaduses, et ei taibanud talle vastu imestada: „Oi, teie, tõesti veel elus?“

Siis saabusid kümnendikud, kellest lootsin palju, ikkagi peagu suured inimesed, kohe valijad jne. Ja sain taas selle mulluse Laagna-kooli laksu, et mingitel noortegruppidel on absoluutselt kõigest ja kõigist täiesti pohui ja kõik. Iroonilisel kombel käib ses klassis kooli õpilasesinduse president. Pidin päris tema kõrvale minema, et teiste omavahelise mölisemise kõrvalt midagi kuulda ja ta rääkis täpselt seda juttu, mida mina oleks neile rääkinud (dataprojektori sulgesin esimese 10 min jooksul, mõttetu), kuidas ise tegemine annab tarkust ja enesekindlust ja teistega on lahe suhelda ja ise saab midagi ära teha, noorte hääle kuuldavaks jne.

Blondinkad kõrvalreas vaatasid teda nagu trammi, või nagu eelmise tunni õpetajad suhtusid haldus- ja koolireformi – mingi napakas värdjas. Normaalsed inimesed, nagu nad alguses põhimõtteliselt deklareerisid, pidutsevad ja vaatavad telekat vabal ajal. See tüdruk piiksatas hiljem vaikselt, et vat tema nädalavahetused küll ei kulu pidutsedes, vaid koolitustel, koosolekutel jne. Küsisin, miks ükski ta klassiõde või -vend neis aktiviteetides kaasa ei löö? Ta ei julgend midagi öelda. Aga teised tegid niigi selgeks.

Mul jagus veel oidu küsida, kas keegi prügi koristamas käis mullu? Pool klassi pööritas silmi – missmõttes, meie ja mingit teiste inimeste prügi? Kamooon. Viimane katse - kas mõne ema-isa käisid? Loll peast!

Ahastuses küsisin, mis teid siis ikkagi huvitab? "Naised," vastas üks poiss. "Naised," vastas ka üks tüdruk. Muigasin, sest mõlemad valetasid, ma arvan.

See tund kestis osavalt aja kulgu väänates natuke kauem kui igaviku. Nad küsisid küll korduvalt, kas võivad varem sööma minna, ma ei lubanud miskipärast. Tea, kas ma ei kuulnud moodsat koolikella või siis tõusidki nad lihtsalt püsti ükshetk ja astusid välja, vahet pole. Ise tuikusin allakorrusele, üks just tunnis olnud tibi irvitas mulle vastu välisukse kõrval, küsisin veel mingit väärikust säilitada üritades, kus tänapäeval siis ka suitsetatakse. Selgus, et ikka metsas (meie kool ehitati 80ndate lõpus sisuliselt metsanurka). Poisse oli seal kõvasti ees, nagu ka konisid maas ja eemal prügigi... Elina ka ei võtnud toru, et mõni väärt koolitusnipp anda, mõtlesin, et raisk, siia ma küll ei sure ja homme on ju pidu kahvel.

Ja siis, ja SIIS päästis mu päeva hoopis kaheksas klass, keda kartsin kõige rohkem, kuna mu enda klass oli kaheksandas kõige kohutavam: pärast igati korralikku, aktiivsuse, teatri ja millega veel silmapaistvat seitsmendat muutusime totaalselt destruktiivseks, huligaanseks jne. Aga nemad siin nüüd – suitsuprii klassi konkursi kinni pannud, kogu klassiga käisid Teeme Äral, rääkisid ainult minuga, ükshaaval, selget ja mõistlikku juttu. Noh, mitte kõik (üks magas kellast kellani), aga ega ma ei osanud ka ise paremat viisi välja pakkuda, kuidas 4-5. klassi lapsi tagasi mittesuitsetajaks tuua, kui et „tattidele molli!“. Isetegemise kogemust neil õieti polnud, aga mõtlesid õigesti, üheskoos, tähendab... üldse Mõtlesid! Üks kutt tahtis näiteks füüsikuks saada, vaatab ka ETVd (Aeg Luubis, Pehmed ja Karvased) ja looduskanaleid, mis on juba väga suur asi mu arust. Tema tahtis ka rutem valijaks saada, et kuigi ka keegi teine ei meeldi, saaks vähemalt Keskerakonna vastu hääletada!     

Järgmine kord räägin igatahes seksist, kuigi meie kool pannakse vist kinni, sest õpetajate toas pärast kuulsin, et ka esimesele klassile tuleb juba ise seksist rääkida, ja ühel teise klassi tüdrukul on näiteks rahakoti vahel kondoom. Üksba arutletudki nendega (küll veel mitteformaalselt) seksi teemal, kuna üks poiss läinud plika selja taha ja teinud teatud liigutusi. Õpetaja küsimuse peale, mida hekki, kostis džentelmen, et tema seksib. Õpetaja katsus siis definitsioone sünkida. Poiss vastas, et see on nii, et kui üks on peal ja teine all ja nõksutatakse. Lapse kolleeg toonud arutellu veel mõiste „kepp“. Õpetaja vastu, et kuule, kepid on metsas, missa ajad. Lapsed: ei, kepp on selline... seksi osa!

PS Kooli juubeliks välja antud raamatust leidsin 1990. aasta Türi Rahvalehe väljalõike, kus mulle ennustati säravat näitlejakarjääri. Ei, ma poleks eales suutnud laval niimoodi särada nagu elu ise ümberringi teeb.

Nii et tööpõld on lai-ai-ai nagu tavatseb laulda koolivennast poeet J. Pehk.


reede, 17. aprill 2009

Ja lõpetame uudiseid kolme palli veeretamisega

Ma muidugi tean, et lastele ja loomadele rõhumine on odav, aga kuna EMSLis nagunii on tööjaotus selline, et Alari on see kuri ja küüniline poiss, ning mina siis vastavalt see, kes inesarulikult kõrrepõldu mööda läheneb, et "vitsaga ei aja läbi" (ärge tehke liiga palju järeldusi, lihtsalt mained on siukesed), siis võin endale ka vabalt lubada Ilmari "Teeme ära: minu Eesti" klippide ülesriputamist:



esmaspäev, 2. märts 2009

Koolist tagasi

Hoolimata Tagasi Kooli kampaania (liiga) paljudest eesmärkidest (oma kodukooli tagasi, ühiskonna eliit koolidesse oma tööst kõnelema, oma ameti tutvustamine jmt), otsustasin kasutada võimalust tutvustada enam heaks kodanikuks olemise ideed ja seda läbi kriitilise mõtlemise teema.

Tulin. Nägin. Ei võitnud ilmselt. Välja ka ei vilistatud.

Kuna ma olen enamasti kokku puutunud noortekoolitustega, siis koolitunnis mõjusid kolm asja täiesti ootamatult ja ebatavaliselt:

1) Oma grupitöid ei julgetud esitada. Ühe ülesandena andsin õpilastele koostada reklaami toodetele, mis on tegelikult ebakvaliteetsed (et tuleks välja mitmed nö "trikid", mida kasutatakse, et ostjat kiiresti mõjutada). Ja kuigi gruppides tundus arutelu olevat väga elav ja teemakohane, siis esitamise puhul muutusid inimesed ujedaks. Ma pidin peaaegu vägivalda kasutama, et nad esinema saada! Ei aidanud nali ega veenmine, et hinnet ei panda, ega kaasõpilaste julgustused. Tumm jäi tummaks ja uje ujedaks. Ühel grupil jäigi niimoodi oma tulemus esitamata, teistest õnnestus üht-teist välja pressida.

2) Õpilased kuulasid mind rohkem kui üksteist. Teine koht, kus ma endast väljumiseni veenma pidin, oli see, et julgustada üksteist kuulama; et igaühe arvamus on oluline ja see aitab koos tulemuseni jõuda. Ilmselt see ongi liiga edasijõudnute samm, sageli on täiskasvanute koolitustelgi keeruline sellist üksteise kuulamist saavutada. Aga huvitav oli see, et kui mina powerpoint'i abil rääkisin (mõtlemisvead olid teemaks), siis nad kuulasid hoolikalt ja noogutasid kaasa.

3) Kell on kell. Loomulikult sai algaja õpetaja jaoks 45 minutit liiga kiiresti otsa. Ja kui mitteformaalse õppe põhimõtetega koolitusel on sul võimalik mingi kompromiss leida, siis nii hõlpsalt koolis ei lähe. Nagu kell käis, olid nad püsti nagu nõelatult. Isegi kui ma ütlesin, et võtan kaks minutit veel nende ajast, siis ikkagi pakkisid asju ega kuulanud.

Nii kangastus minu silme ette nö kooliõpilase töörežiim (ingl k mode): passiivne, heal juhul kuulav, enamasti lihtsalt vaikiv ja sisusse vähesüübiv tegelane, kes on valmis kruvitud 45-minutilisteks seanssideks. Teen liigseid üldistusi? Eks veenge ümber. Veelgi parem, tooge välja võimalused, kuidas sellised tegelased võiksid koolitundides aktiivseteks kodanikeks kasvada.

***

Kui teile meeldis see sissekanne, meeldib teile ilmselt ka praegu Sõpruses linastuv film "Entre les murs"(eesti keeles "Seinte vahel"). Oluline on minna kinno realistlike ootustega: ei tasu oodata kahe tunni pikkust lootusetut lugu ega ägedat puänti ilmaparanduslikust õpetajast või rikutud õpilastest. Võib lihtsalt lasta kümnetel noorte endi poolt improviseeritud lugudel endast läbi voolata, tajuda neid väikseid eduelamusi, vastuolusid, kõhklusi ja veendumusi ja seeläbi avardada silmaringi, mis koolis toimub, ning - Eesti kooli puhul - mis võiks toimuda.

esmaspäev, 23. veebruar 2009

Eesti magusapoliitika – vastuolude sasipundar või kokkulepete kogum?

Mõista-mõista, mis see on: "džemmi koostis- ja kvaliteedinõuetele vastav toode, mille lahustuva kuivaine refraktomeetriga määratud sisaldus on vähemalt 40 protsenti"?

Vihjena olgu öeldud, et sellise mõistatuse võib leida Vabariigi Valitsuse 30. aprilli 2004 määrusest nr 170, mis kannab pealkirja "Džemmi, želee, marmelaadi ja magustatud kastanipüree koostis- ja kvaliteedinõuded ning märgistamise erinõuded".

Kummalise sõnamõistatuse õige vastus maitseb Headele Kodanikele hästi – see on moos.

Ei usu, et ministrid või isegi selle määruse sõnastuse ette valmistud asjatundjad kodus moosipurki avades selle kahtlemata täpse, kuid keeruka definitsiooni üle juurdleksid. Moos on mõeldud ju söömiseks, mitte õiguskeeles formuleerimiseks!

Kuid lisaks moosile huvitavad Häid Kodanikke vahel ka asjad, mida süüa ei saa, ning mille nimetamiseks kasutatavad sõnad vajavad lausa hädasti täpsemat selgitamist. Eesti keele instituudi direktor Urmas Sutrop juhtis Eesti Päevalehes (09.02.2009) tähelepanu ühele neist:
"Ega me ikka enne ingliskeelsetel sõnadel politics ja policy vahet tegema hakka, kui meil nende sõnade taga olevaid mõisteerinevusi vaja ei lähe. Neid kahte sõna aitaks lahus hoida, kui me ei püüaks neid tõlkida üks-üheselt samatüvelistena. Las poliitika, poliitik ja poliitiline jäävad, aga policy võib olla lihtsalt tark ja mõistlik juhtimine või tegevuskava."
Hea Kodanik teritab alati kõrvu, kui keegi kasutab sõna "poliitika". Mida peab ütleja silmas?

Kas ta mõtleb erakondade liikmete, poliitikute konkurentsi juhtpositsiooni, see tähendab rahvaesindaja – riigikogu, linna- või vallavolikogu liikme staatuse pärast? Selles mõistes poliitikast (politics) kõneldes on tähelepanu keskmes enamasti vastasseisud ja vastuolud – erakondade ja nende liikmete omavahelised suhted, nende konkureerimine valijate tähelepanu pärast, peatumatud valimiskampaaniad, koalitsiooni ja opositsiooni vägikaikaveod.

Või ehk kõneldakse hoopis võimu teostajate poliitikast kui teatud tegevuskavast (või ka teadlikust tegevusetusest) mingis ühiskonnaelu valdkonnas? Sel juhul räägitakse poliitikast (policy) kui kokkulepete kogumist, mille osaks on ideaaljuhul ratsionaalsed, loogilised argumendid ning sihiks parem elukorraldus. Näiteks valitsuse moosimääratlus on osa Eesti magusapoliitikast – džemmi, marmelaadi ja muud taolist kraami puudutavatest riiklikest või koguni rahvusvahelistest kokkulepetest.

Nii nagu Heal Kodanikul läheb vaja maiustamiseks moosi, on tal riigiasjust mõeldes ning kõneldes tarvis tunda sõna "poliitika" taga olevaid mõisteerinevusi. Sest vastuolude sasipundar ja kokkulepete kogum erinevad teineteisest enamgi kui džemm ja moos, kuigi seda ei saa refraktomeetriga määrata.


* See sissekanne Hea Kodaniku ajaveebis on pühendatud Eesti Vabariigi 91. sünnipäevale.