neljapäev, 12. märts 2009

.. ja sa ei mürista

Nüri järjekindlusega jätkub mu viimati muretsetud tendents ehk ilmselged kodanikuühiskonna ja isikuvabaduste vastased ilmingud. Ma ei tea, mis kaitsepolitsei täpselt nende VHK loomakaitsjatega tegi, ega ka nüüd Metlevi asjaolusid - nagu ka minister Lukas tõdes -, aga mida tean, kõlab ikka jubedalt ja üldse mitte aastale 2009 kohaselt.

Väidetavalt olla keskerakondliku linnavalitsuse surve sellise kooli lükke taga olnud, aga koolipapade-mammade tagurlikkus ei kõla samuti väga ebaloogiliselt. Aga et ühe lausega teha maatasa nii kodanikualgatuse roll, üldine õiglus kui niigi habras lõimumine... tahaks karjuda taevast appi, kui seda poleks Ansipi poolt ära lörtsitud, või kui ma ise jumalal vähegi mingit rolli näeks kodanikuühiskonnas...

Ainus hea asi selle absurdse represseerimise juures on, et toimunu sai avalikuks ja päris tasakaalukal moel siiamaani. Nihukesi olukordi tuleb ju päris sageli ette, kus eelkõige tööandja keelab ära isikliku arvamuse, aga kingasaanud jätavad sageli kuidagi haliseva ja tõsiseltvõetamatu mulje. Probleem on siiski täiesti olemas.

Üleeilsest Koostöö Kogu foorumist ei oska ma aga isegi kokkuvõtet teha. Kohaletulnud hullude kontsentratsioon oli nii suur ja ürituse korraldus meenutas oma ametlikkuses ja reglementeerituses mingit congressional hearing'ut, nii et pagesin poole pealt. Aga pärastistest vestlustest jäi jällegi kõlama, et aktiivseid kodanikke peetakse ikka veel mingiteks riigipöörajateks, kelle kriitikat valitsuse aadressil ei peaks kindlasti maksumaksja rahastama jne. Lihtsalt ma-sen-dav. Õnneks avalikult seda ei julgeta öelda, aga kui päriselt nii mõeldakse, unustades kogu selle osa, et kaasamine toob paremad otsused ja rahval on ka valimiste vahel õigus oma tahet väljendada, on meil ikka väga olulisi väärtusi peakestest puudu.

laupäev, 7. märts 2009

Las õitsta sada lille

Kahtlased arengud toimuvad. Kui aastaid on ärksamad pead rääkinud osalusdemokraatiast (Rohelised natuke radikaalsemast otsedemokraatiast), et rahvas peab rohkem hoolima, osalema, valitsejad rahvast kuulama, kaasama jne, siis viimasel kahel nädalal on täiesti mõistlikud inimesed nagu ühest suust hakanud kinnitama, et Eestile piisab täiesti toimivast esindusdemokraatiast.

Mis toimub? Võibolla need inimesed ei tea lihtsalt kodanikuühiskonna toimimisest ja kaasamisest, aga väga ohtlik tundub, kui raskel ajal keegi rahval vait käsib olla, selmet üheskoos välja tulla. Mõned tsitaadid:

Tom Ilves 24.02 Jõhvis:
Nendes riikides, kus poliitikat tehakse tänavatel, majanduses enam suurt midagi ei tehta. Seda näeme ka tänases Euroopas.
Et tu, Brute? Seni on president kirglikult kodanikuühiskonna nimel ju kõnelenud. Allar juba kommenteeris seda ka raadios.

Rait Maruste 5.03 EPLis
Kõrvale peaksid jääma ka igasugused üleskutsed seada kahtluse alla demokraatlik riigikorraldus, heita kõrvale esindusdemokraatia ja asendada see kas ,,valgustatud monarhiga” (O. Taal), mingisuguse ühiskondliku kokkuleppekojaga (R. Veidemann), või teadlikult lõhestada ühiskonda sildikleepimisega (stiilis ,,nemad on süüdi”).
Anonüümne juhtkirjanik 6.03 EPLis
Teine küsimustering seostub sellega, millisena näevad projekti eestvedajad oma rolli parlamentaarses demokraatias. Kas uue poliitilise liikumisena? Täiendusena parteimaastikul? Või hoopis millegi aseainena? „Võib-olla ühel hetkel ei valitagi enam parlamenti, vaid parimaid ideid,” ütles üks projekti eestvedajaid eile Päevalehele. Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik Rait Maruste hoiatas eilses Päevalehes üleskutsete eest asendada parlamentaarse demokraatia mudel millegi muuga. Sestap tuleks ka „Minu Eestilt” oodata kodanikuühiskonna aktiveerimist ja ideede andmist – see aitaks parteide seniseid vigu remontida. Mitte aga parteide asendamist.
Priit Hõbemägi 7.03 Keskpäevatunnis:
...siis tehakse 27.12 rahvahääletus. See omandab, kui seal tõesti on palju osalejaid, tohutu legitiimsuse. Misasja selle legitiimsusega siis edasi peale hakata? Meil on ju täiesti funktsioneeriv esindusdemokraatia, meil on Riigikogu, keda me küll kritiseerime, aga ta on meil olemas ja me peame teda austama. Mis me hakkame nende miljoni ideega nüüd peale, mille sada tuhat inimest on heaks kiitnud? Kuhu need asjad pistetakse? /.../ Kuidas me sisestame need poliitilisse süsteemi? /../

Mis me selle uue rahvademokraatiaga siis peale hakkame? Teatavasti Eestis on ju olemas rahvahääletuste jaoks kindel kord, ehk on sätestatud meie esindusdemokraatias see, kuidas rahvahääletuse tulemused muutuvad legitiimseks nii, et neid arvestada. Nüüd tekib massiliselt legitiimseid otsuseid, mis me nendega siis edasi hakkame tegema?
Ruu vastas arukalt, ilmselt lihtsalt tervest mõistusest, et need tuleks Riigikogu komisjonidele saata. Eks ka muude kampaaniatega kogutud allkirjad saadetakse ju samamoodi Riigikogule või valitsusele, aga jube kurb oleks, kui Minu Eesti talgutes, mille mastaabiga rahva mõtlema ärgitamist pole Eestis veel tehtud, järsku riigipöördekatset nägema hakatakse ja seda isegi mitte poliitikute poolt. Nemad ei julgeks midagi öelda ka muidugi. Austraalias, muide, ärgitati rahvas sarnasile mõttetalguile ju lausa valitsuse enda korraldusel! Mingit küsimust ei olnud, et ota, teie jaoks on ju valimiskampaaniad ja hääletuskabiinid, ärge vahepeal tülitage.

Kui me puhtalt endi valitud esindajate usaldamise peal peaks toimetama, poleks ühelgi omavalitsusel kohustust ju mingeid planeeringuid avalikule arutelule panna, minul poleks õigust öelda, kui mu maja taha karjäär või maantee tehakse, ministeerium ei peaks MTÜsid puudutava seaduandluse muutmisel EMSLi arvamust küsima jne jne - sest ma olen valimas käimisega andnud ära õiguse ise end esindada! See on ju absurd, aga nähes Minu Eestis ohtu demokraatiale, jõuame just niisuguste olukordadeni ja vat SEE on tõepoolest oht demokraatiale.

Veel kurvem oli, et härrad Kukus lihtsalt mõnitasid Eesti rahvast mu arust, et nii kui tundlevatele massidele anda õigus midagi otsustada, keeravad need riigi pea peale, kehtestavad surmanuhtluse, toovad sõdurid Afganistanist koju jne. Ruu meenutas muigvelsui veel ka TOMi ja Hõbe muheles kaasa. Tänasest osalusportaalist nad muidugi ei tea.

Rein Kilk ütles minu arust lausa otsesõnu, et tema ei taha ka kodanikuna midagi rohkemat ise ja üheskoos teha selles ühiskonas kui paar kanti prügi koristada, kuna see on "lihtne ja selge" ning sellel "oleks Eesti jaoks isegi suurem tähendus kui järjekordne katse demokraatlikku süsteemi muuta". Arvamusliidrina ei tohiks Kilgi-onu mu arust küll niisugust mõttelaiskust propageerida. See on lihtsalt vastutustundetu, kui mitte põhiseaduse vastane. 

Ma ei näe, et nii palju kodanikuühiskonna vastaseid seisukohti kuidagi majandusvajutisega seonduks, nii et kust see kõik järsku tuli siis? Võibolla on see muidugi loogiline reaktsioon - massid on ju juhitamatud ja neisse peabki ettevaatlikult suhtuma. Kindlasti ei tohi selle hirmu käigus aga jutlustada, et rahvas ongi loll ja kui nad kokku tulevad, on see oht demokraatiale. See kõlab aastal 2009 juba.. nagu Lukašenka.

Üks valitsus on sellise kampaania veel läbi viinud, millele Kilk ka vigase tsitaadiga viitas. Nimelt esimees Mao, kes kuulutas teadupoolest 1957. aastal, et kunsti, kultuuri ja natuke ka sotsialismi arenguks laseb ta õitseda sajal lillel ja võistelda sajal koolkonnal. Tegelikult pistis ta oma teistimõtlejad ju pokri ja kahtlustati, et liikumine oligi selleks, et nad kapist välja tuleks ja kätte saadaks. Nähes, kui palju kriitikat laekus, lõpetas Mao muidugi kähku oma kampaania ära.

Minu Eesti saab igatahes üks ütlemata huvitav aktsioon olema. 

Lõpetuseks Hando Runneli tsitaat tänasest AKst:
Tõsi, on selliseid saarekesi, kus inimesed usuvad üksteist, usaldavad üksteist ja püüavad üksteist kõlbelises plaanis inimestena hoida. Kuid valdavad on bürokraatlikud mehhanismid, kus ühed juristid mõtlevad välja leppe ja teised juristid tulevad ja hakkavad uurima, kuidas lepet rikkuda. See on valelikkus, mis on valdav. Meie põhiline patt on valelikkus

kolmapäev, 4. märts 2009

eit is coming back

Poleks Arengu Kunn (Ära vt Arengufond ega innovatsiooniaasta) omiku terkus muhedalt Ernesaksast pajatanud, arvanuks ma päev otsa uudistest üsna eemal veetnuna õhtul ETVd avades, et sõda ongi lahti ja Teeme Ära 2009 tuleb hoopis veel üks laulupidu, et erakondi lepitada. Igal pool ketras "Mu isamaa on minu arm", IRL sõimas, et Kesk ei tohi Vilmsi nime kasutada, Kesk, et IRL mõnitab Tõnissoni ja mõlemad nii uljalt, et härrad võiks hauas elektrit toota, kui nad päriselt ka nii palju pöörleks nagu pressiteadetes unnati.

Siis Ilves. Pidi nagu EP valimised välja kuulutama a kaotas vist kõne ära ja sõimas erakondi aint; Savisaar sõimas järgmises uudises ajakirjanikke ja mis nüüd Foorumis tuleb, ei julge ma hästi kuulatagi. Õnneks Simmist, aga kindlasti leiab sellestki juhtimist politikaanliku aspekti.

Veel sümptomeid. Ise veetsin siis päeva Minski poe juures (ärge küsige, miks) reklaami võtetel, kus tuli kaheksakümnendaid etendada ja õues võttis meie juurde improviseeritud järjekorda ikka mitu raksu kohalikke möödakäijaid, ehkki kõrval oli posu prosesid, igast sirme, meeskond, kaamera, Volga, mosse, RAF, Riga võrr jne.

Me ei old esimese vanamuti puhul ise ka kindlad, ega ta üks statistidest pole, kuna sobisid nii olek, riided kui punased huuled, aga Selveri kilekott reetis, et ta ei tulnud päriselt meie rekvisiitorite-meikarite toast! Järgmine oli nt kogenud vene tädide tandem, kellest üks võttis kohe sappa ja teine tuli ukse juurde uurima, mida siis antakse. Nagu polekski viimased ligi 20 aastat poed kaupu täis olnud! (ja Minski pood juba aastaid kinni). Vähemalt hea teada, et rasketel aegadel on inimestel refleksid säilinud. Ja osadel vanainimestel ka huumorimeel, meie trupis oli täitsa mitu positiivset pätsikest, kes pidasid pika päeva vapralt vastu ja itsitasid ise ka nende üle, kes aplalt ligi tikkusid, ilmselt paar suhkrutalongi igaks juhuks veel vanast ajast taskus...

Üks massistseenis üles astuma tulnud proua tõmbas aga kohe hommikul uttu, tänitades, et tema ei teadnud, et terve päev läheb, temal on kiire ja "see ei tasu end lihtsalt ära". Mis arvutused ta peas liikusid, ei julge arvatagi. Tasu me ju ei saanud, mina läksin, sest sõbrad kutsusid (kuigi pidanuks palju tööd tegema, aga ammu sai lubatud).

Aga see Siseministeeriumi moodi "Drang nach osten" mulle meeldib. Ei näe ühtki alternatiivi ega muud võimalust, kuidas seda teha. Nii palju kui lehti näha jõudsin, oli kohe hea meel, et kallid koalitsioonipartnerid kohe kogupauku ei andnud, ainult opositsiooni käitus... endale kohaselt. EMSLi töö oleks ka ikka kõvasti lihtsam, kui omavalitsusi kaks kordagi vähem oleks, 10x vähem on puhas rõõm! 

Argumendiks ehk vaid üks sõna - külad! Aktiivsemad elanikud, organiseerunumad külad, ise enda elu korraldamine ja probleemide lahendamine, kaasatud olemine, koostöö naabritega jne jne ning pole mingit vahet kui kaugel teist füüsiliselt see pagana vallamaja on. Ega kilomeetrid teie identiteeti hoia ega arenda. Nagunii ei sallinud te valitsejaid seni, ei hakka armastama ka tulevikus kilomeetri ega 50 km kaugusel. Võtke end ja hoidke kokku ning oletegi õnnelikumad! Mis mul siit linnast hea rääkida, muidugi, aga oleme valmis aitama oskuste ja kogemuste vahetamisega, kuna kõik jamad tulevad ju ainult suhtlemisprobleemidest, mitte maa- ja linnaelu kardinaalsetest erinevustest. Meil tahetakse ju ka linnaosi ära kaotada! :)

esmaspäev, 2. märts 2009

Koolist tagasi

Hoolimata Tagasi Kooli kampaania (liiga) paljudest eesmärkidest (oma kodukooli tagasi, ühiskonna eliit koolidesse oma tööst kõnelema, oma ameti tutvustamine jmt), otsustasin kasutada võimalust tutvustada enam heaks kodanikuks olemise ideed ja seda läbi kriitilise mõtlemise teema.

Tulin. Nägin. Ei võitnud ilmselt. Välja ka ei vilistatud.

Kuna ma olen enamasti kokku puutunud noortekoolitustega, siis koolitunnis mõjusid kolm asja täiesti ootamatult ja ebatavaliselt:

1) Oma grupitöid ei julgetud esitada. Ühe ülesandena andsin õpilastele koostada reklaami toodetele, mis on tegelikult ebakvaliteetsed (et tuleks välja mitmed nö "trikid", mida kasutatakse, et ostjat kiiresti mõjutada). Ja kuigi gruppides tundus arutelu olevat väga elav ja teemakohane, siis esitamise puhul muutusid inimesed ujedaks. Ma pidin peaaegu vägivalda kasutama, et nad esinema saada! Ei aidanud nali ega veenmine, et hinnet ei panda, ega kaasõpilaste julgustused. Tumm jäi tummaks ja uje ujedaks. Ühel grupil jäigi niimoodi oma tulemus esitamata, teistest õnnestus üht-teist välja pressida.

2) Õpilased kuulasid mind rohkem kui üksteist. Teine koht, kus ma endast väljumiseni veenma pidin, oli see, et julgustada üksteist kuulama; et igaühe arvamus on oluline ja see aitab koos tulemuseni jõuda. Ilmselt see ongi liiga edasijõudnute samm, sageli on täiskasvanute koolitustelgi keeruline sellist üksteise kuulamist saavutada. Aga huvitav oli see, et kui mina powerpoint'i abil rääkisin (mõtlemisvead olid teemaks), siis nad kuulasid hoolikalt ja noogutasid kaasa.

3) Kell on kell. Loomulikult sai algaja õpetaja jaoks 45 minutit liiga kiiresti otsa. Ja kui mitteformaalse õppe põhimõtetega koolitusel on sul võimalik mingi kompromiss leida, siis nii hõlpsalt koolis ei lähe. Nagu kell käis, olid nad püsti nagu nõelatult. Isegi kui ma ütlesin, et võtan kaks minutit veel nende ajast, siis ikkagi pakkisid asju ega kuulanud.

Nii kangastus minu silme ette nö kooliõpilase töörežiim (ingl k mode): passiivne, heal juhul kuulav, enamasti lihtsalt vaikiv ja sisusse vähesüübiv tegelane, kes on valmis kruvitud 45-minutilisteks seanssideks. Teen liigseid üldistusi? Eks veenge ümber. Veelgi parem, tooge välja võimalused, kuidas sellised tegelased võiksid koolitundides aktiivseteks kodanikeks kasvada.

***

Kui teile meeldis see sissekanne, meeldib teile ilmselt ka praegu Sõpruses linastuv film "Entre les murs"(eesti keeles "Seinte vahel"). Oluline on minna kinno realistlike ootustega: ei tasu oodata kahe tunni pikkust lootusetut lugu ega ägedat puänti ilmaparanduslikust õpetajast või rikutud õpilastest. Võib lihtsalt lasta kümnetel noorte endi poolt improviseeritud lugudel endast läbi voolata, tajuda neid väikseid eduelamusi, vastuolusid, kõhklusi ja veendumusi ja seeläbi avardada silmaringi, mis koolis toimub, ning - Eesti kooli puhul - mis võiks toimuda.