Ilmselt on paljudele teada, et olen oma varasemas ajaloos olnud koolitaja noorsootöövaldkonnas. Ühel koolitajate koolitusel sain endale selgeks, et olemaks tõesti hea koolitaja, pead sa tundma noorsootööd kolmel eri tasandil: nii kohalikul, riiklikul kui ka rahvusvahelisel. Isegi kui sa kavatsed terve elu koolitada ainult üle-eestilisi noorteorganisatsioone, tuleb teada, millised kohalikud noorteseltsid välja näevad, ja millised trendid on rahvusvahelises noorsootöös.
Usun, et sama paralleeli on hõlpus tõmmata ka tublide vabaühendustega – kui sa soovid olla oma töös professionaalne, tuleb sul tunda nii kohalikku elu, osaleda riiklikul tasandil kodanikuühiskonna arendamisel kui teada, mis toimub mujal maailmas.
4. - 5. mail toimus Tallinnas Euroopa Vabatahtlike Keskuse (CEV) sümpoosion. Ja kuigi see oli Eesti ühendustele koju kätte toodud, siis mis te arvate, mitut Eesti ühendust ma seal kohtasin? Peale korraldaja Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskuse ja kolme esineja mitte ühtki! Esinejadki tulid kohale vaid peamiselt oma töötoaks.
Ja vabandust väljendumast, aga minu meelest on see üsna väiklane lähenemine. Arvan, et vabanduseks tuuakse kolm üsna tüüpilist põhjust: ei ole päris meie teema, meil pole nii palju raha ja meil pole aega. Seisan kolme lausega vastu. (1) Sümpoosion oli vabatahtlikkusest, millega enamikul Eesti vabaühendustel on kokkupuuteid, näiteks olid Soomestki kohale tulnud „täiesti tavalise vabaühenduse“ Evangeelse Luterliku Kiriku esindajad. (2) Kuigi CEVi liikmetele oli konverentsi osalus soodsam, saab suhteliselt kalli osalustasu kompenseerimiseks mõelda, et Eestis pole vaja nii palju kulutada transpordile ega majutusele. (3) Ajapuudus vaid planeerimise küsimus, kus oluline on varakult välja uurida, millal suurüritused teoksil ja mitte omi üritusi sellele ajale planeerida.
Et mitte liialt kritiseerida, tahan jagada enda veendumust, miks sellised üritused kasulikud on. Kuigi vahel on rahvusvahelised üritused oma aruteludelt aeglasemad, mõnel teemal ollakse Eestis juba pikalt räägitud ja mõned ei vasta Eesti olustikule, on rahvusvahelistel konverentsidel hea käia seetõttu, et kuulda, mis teemad õhus on. Eesti ühenduste seas ei kuule ma endiselt arutelu ei vananeva ühiskonna ega migratsiooni ega Aasia ülemvõimu teemadel, samas kui Euroopa üritustel on see igapäevane teema, mida teadvustatakse, ja milleks peab valmis olema nii kohaliku tasandi ühendus kui katusorganisatsioon.
Lisaks saab häid ideid korralduse osas – osaledes erinevate organisatsioonide üritustel kohtad kardinaalselt erinevaid lähenemisi nii arutelude juhatamisel, osalejate registreerimisel, töötubade ülesehitusel. Kuigi eestlased on sageli (ka põhjendatult) uhked, et oleme korraldanud eeskujulikult Eurovisiooni ja iluuisutamise EMi, siis suhtugem võõrkeelsetesse üritustesse avatult ja laskem end üllatada kasvõi mõne väikse võttega, mille võrra see konverents värskem tundus.
Lõpuks ma ei saa jätta kiitmata Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskust (VTA), kes ei kartnud suurt sammu ja muljetavaldava konverentsi Eestisse tõi – see tõi rohkem tähelepanu vabatahtlikkuse teemale, andis VTA-le hea kogemuse suurürituse korraldamisel ning avas organisatsiooni „rahvusvahelised silmad“ kõigile VTA töötajatele (sageli käivad välismaa peentel üritustel ju vaid üksikud esindajad). Mis veelgi olulisem – loodan, et VTA on heaks eeskujuks, et iga organisatsioon mõtleks suurelt oma valdkonna peale ja püüaks sama laadi rahvusvahelisi üritusi Eestisse tuua. Küll need Eesti oma asja ajajadki siis ära tabavad, et tasub end rohkem rahvusvaheliselt harida.
Postitused
