Pühapäev, 6. september 2009

Mis te sellest arvate?

Tööpõld on lai, nagu me siin Jaan Pehki (või siis hoopis Eesti Raadio meeskvarteti?) fännidena juba kolmanda blogiloo lõpetuseks tõdeme – aga samas ei rühma me sel põllul ju kaugeltki üksi. Sel nädalal näiteks meeldis mulle Urmas Jaaganti kolumn Eesti Päevalehes, kus ta räägib hästi inimlikult sõnapidamisest ja kaasamisest. Sealt leiab kaks väga lihtsat ja head küsimust iga kaasaja leksikasse: „Mis te sellest arvate?“ ja „On teil parem idee?“

Miks need on kaasamiseks head küsimused?

1. Selliste küsimustega alustades on suurem tõenäosus leida ühisosa. Valmis eelnõud kommenteerides (mis on seni levinum kaasamisviis) keskendutakse eriarvamustele ning nende üle vaieldes muutuvad need aina tähtsamaks, vaata et põhimõtte-küsimusteks, mille käigus on algne ja suur eesmärk kerge silmist kaduma. Muidugi, ongi põhimõttelisi erimeelsusi, ent mu kogemused ütlevad, et kui alustada sellest, millisena osapooled probleemi ja lahendusi näevad, osutub ühisosa sageli arvatust palju suuremaks ning hea lahendus joonistub suhteliselt kergesti välja.

2. Nad on lihtsad ja arusaadavad. EMSLis ja küllap ka paljudes teistes kodanikuühendustes murrame ikka teinekord hambaid tekstidega, mis koosnevad kantseliidist ja viidete rägastikust erinevatele määrustele, millega „tavalisel inimesel“ on üsna keeruline toime tulla. Samas on üsna tõenäoline, et ka inimestel, kes ei ole istunud kõigis peene nimedega töörühmades ega lugenud kõiki asjassepuutuvaid strateegiaid, arengukavasid ja määruseid, on olulist infot ja ideid, mida niisuguste lihtsate küsimustega nende käest kuuleb.
NB1! See on ka põhjus, miks sageli „ärgatakse“ alles siis, kui teema meediasse jõuab, mis valmistab ametnikele meelehärmi („kus te varem olite, teid ju kutsuti töörühma ja eelnõu oli veebis üleval?“). Meedia tõlgib keerulised asjad inimkeelde ja sellega suudavad väga paljud suhestuda. Paraku kipub olulisi asju ka tõlkes kaduma minema ning sellest tekib segadusi ja pingeid, mida saaks vältida, kui ametnikud ise varem asju sama arusaadavalt selgitaksid.
NB2! Selge see, et eelnõudele kehtivad teatud vorminõuded ning ega need peagi öökapilektüüri lihtsust saavutama. Aga ka neist dokumentidest on hõlpsam aru saada, kui oled saanud alustada lihtsamate küsimustega ja samal ajal kui teised. Vrd. nt. peoga, kuhu sa oled jõudnud paar tundi pärast algust ning tunned, et ei jõua kuidagi teiste juttude ja naljadega samale lainele.

3. Nad näitavad, et arutelu alles käib ja lahendusvariandid on teretulnud. Allkirjakogumisi ja kisatõstmist meedias (mis on iseenesest ju ka normaalsed demokraatliku ühiskonna juurde käivad asjad, aga viitavad juba mitte kuigi sõbralikule koostööle) põhjustab tavaliselt hirm ja usaldamatus, et muud moodi enam ei saa. Ega see hirm laest võetud ju polegi, sest eelnõu valmimise hetkeks sageli ongi põhimõttelised otsused juba tehtud. Need kaks küsimust peaksid selliseid hirme maha võtma.
NB! Tuleb aga silmas pidada, et tegu ei oleks näilise kaasamisega. Kui neid häid küsimusi esitada olukorras, kus tegelikult on otsus juba tehtud või mingil põhjusel on võimalik ainult üks lahendus, siis on tegu partnerite petmisega, mis ainult suurendab usaldamatust.

4. Nad jagavad vastutust ja aitavad luua omanikutunnet. Igaüks teab, et midagi maha teha on lihtsam kui ise paremat lahendust pakkuda. Neid meie kaht küsimust esitades on vähemalt kolm võimalust jõuda paremale tulemusele: a) niisama laamendajaid võimaldab selline ülesandepüstitus edukalt vaigistada (olen korduvalt näinud, kuidas ses olukorras avastatakse, et ega ise ei oskagi midagi välja pakkuda); b) võimalik, et arutelu käigus jõutakse sama lahenduseni, milleni ametnikud iseseisvalt või siis üksikute huvigruppidega koos, aga sel juhul peetakse seda ka „oma“ lahenduseks ning seistakse selle eest või siis vähemalt ei olda vastu; c) kõige paremal juhul tekibki rohkem alternatiive ja neid analüüsides targem otsus.

Kokkuvõttes taanduvad need suuresti sellele, et kaasata tuleb algusest peale (ja algus tähendab seda hetke, kui teemaga tööle hakatakse) ning suhelda selgelt ja lihtsalt. Ehk veel lühemalt: käituda nii, nagu tahad, et sinuga käitutaks.

Ma ei tea, kas need soovitused aitaksid Alari kirjeldatud juhtumil – võimalik, et seal tehtigi kõik nii, aga tulemust ikkagi polnud. Muidugi võib ka nõnda juhtuda. Eks me kohtasime juba lasteaias jõmpsikaid, kes leidsid, et kõik peaks ainult nende tahtmist mööda minema. Kõigil ei lähe see häälemurdega üle. Selles olukorras võib ju kontrollida pisteliselt seda allkirja-listi ning asju selgitades loota, et vähemalt arukad inimesed sinu selja taha koonduvad.

PS! Viimase teema kohta maksab lugeda ka Danieli artiklit „Milleks suhelda värdjaga?“ Uue Maailma Seltsi värskes „Väike-Ameerika Hääles“.

Kommentaare ei ole: