Esmaspäev, 23. august 2010

Porno kimbutab katusorganisatsiooni

Aga nagu Jaan Tätte raadioreklaamis kinnitab, et teab täpselt, mis lugusid inimesed ootavad ja neid ka oma kontserdil pakub, nii tean minagi, et samuti kui eelmisel ja üle-eelmisel korral, peab ühe konverentsi-ülevaate juurde kuuluma ka väike pilguheit kulisside taha, kus “globaalne lõuna” tähendab pigem suurt söögikorda kui arenguabi sihtpiirkonda.

Tänane lugu räägib sellest, kuidas Inglismaa EMSLi ehk NCVO IT-tiim katusorganisatsiooni töötajate moraalse palge eest hoolt kanda püüdis. Sest kui tahes ebatõenäoline võib meile ka näida mõte avatud kontorist kui kohast, kus tekib soov natukene pornolehekülgedel lõõgastuda, küllap teavad IT-tiimid juba paremini, mis meie räpastes peades tegelikult toimub.

Esimesena võeti sihikule ebasobivaid sõnu sisaldavad lehed, mispeale NCVO töötajad ühel hommikul avastasid, et nad ei saa enam oma peamise valitsuspartneri, siseministeeriumi kodulehele. Sest nagu Eestis, nii tegeleb Albionilgi kodanikuühiskonna arenguga asutus, kelle töövaldkonda kuuluvad muu hulgas ka vägistamised, pedofiilia, lasteporno ja muu selline.

Pika hambaga oli IT-tiim sunnitud järele andma, aga ei tunnistanud end veel lööduks.

“Ärge küsige, kuidas, aga järgmise asjana piirati kuidagi ligipääs lehekülgedele, kus on fotod, millel on rohkem kui 80% paljast ihu,” jätkab Ann, NCVO poliitikaboss (naine, kes arvestab veini kui üht päevas vajalikust viiest puu- ja köögiviljaportsjonist, sest “seda tehakse ju viinamarjadest!”). “See tähendas, et nüüd olid blokeeritud juba kõik valitsusasutused, sest kõik nad sisaldasid fotosid ministrite alasti näost ja kaelast!”

Naerame laginal ning waleslane, rõõmsate roosade põskede ja särgikaelusest paistva karvase rinnaga Craig puksub: “Aga sellise piiranguga ei saaks ju ka notsude pilte vaadata!”

Laudkonna küsivad pilgud, mis äkki saabunud vaikuses tema poole pöörduvad, ei üritagi üllatust varjata.

“Eem ... no ma mõtlen näiteks mõne sellise organisatsiooni kodulehte, kes tegeleb põllumajandusega,” pomiseb ta.

***

Brittidest rääkides: suvel jäi jagamata uudis, et teenete eest kolmanda sektori arendamisel lõi kuninganna mu Inglismaa ametivenna, NCVO juhi Stuart Etheringtoni juunikuus rüütliks. Rüütliseisus sobib minu meelest Stuartile suurepäraselt, tegu on tõelise vana kooli briti džentelmeniga. Illustreerigu seda näide, kui ta ööbis ühel reisil kahe kolleegiga hotellis. Kella nelja paiku öösel hakkab tööle tuletõrjealarm. “Väärikus või tulesurm? Tulesurm või väärikus?” küsib Ann endalt vaheldumisi ukse ja riidekapi poole vaadates ning leiab siis kompromissi, tõmmates pika mantli pidžaamale peale. Umbes samamoodi ootab teda välisukse ees teine kolleeg. Ja siis väljub majast Stuart - ülikonnas, püksid viigitud, kingad lakitud, lihtsalt ilma lipsuta. “Ümber nurga saab kiirtoidurestoranis kaunis talutavat kohvi osta, suundume ehk sinna?” teeb ta ettepaneku ja kui nad seal siis istuvad oma mantlites ja loppis näoga, auravad papptopsid ees, pöördub Stuart taas nende poole: “Ehk arutaksime, mis seisukoha me võiksime võtta konservatiivide eilse avalduse peale?”

Mõtteid Montrealist, 1. osa

Teemadest, mis seekordse Civicus World Assembly töötubades jutuks on olnud (nagu osaluseelarved, mõjuhindamine või demonstratsioonid) tahaksin edaspidi Hea Kodaniku ajakirja-versioonis pikemalt kirjutada, järgnevalt aga niisama väike assortii mõtteid ja tähelepanekuid (teine osa tuleb paari päeva jooksul ka).
* * *
Kohvipausi ajal vestlen Poola katusorganisatsioonis töötava Annaga, kui me juurde astub AGNA (meiesuguste katuste võrgustik Civicuse sees) olulisemaid rahastajaid, Charles Stuart Mott Foundationi töötaja ja tunneb huvi, kuidas AGNA-l meie meelest läheb. Räägime vabalt ja toredalt paarkümmend minutit (ta küsib mõne asja kohta, et kas me saame neist samamoodi aru kui ta, ning millistest AGNA tegevustest meile kasu on olnud ja nii edasi) ning ma mõtlen, et see on esimene kord, kus üks rahastaja on pöördunud mu kui toetatava tegevuse sihtrühma esindaja poole. Praktika, mida ka Eesti rahastajad võiksid rohkem järgida. Muidugi tuleb silmas pidada, et kui näiteks mina olen kriitiline (jah, AGNA suhtes ma veidi olen), ei tähenda see veel eriti midagi, aga kui samad probleemid kostavad mitmest allikast, siis on see rahastajale ilmselt oluline täiendav info, mida ta AGNA enda aruannetest ei pruugi lugeda saada. Sama käib tegelikult ka kaasajate kohta - selmet rahulduda ainult katusorganisatsiooni seisukohaga, tundke aeg-ajalt huvi, kas nende liikmed ka seda jagavad või asjast üldse teadlikudki on.
* * *
Aafrika vanasõnade tsiteerimine on küll üldiselt Kristina leivanumber, aga üks, mida siin kuulsin, sobib minu meelest hästi neile ütlemiseks, kes mingi küsimuse puhul kaaluvad, et kas on vaja kaasata või ei: kui tahad kiiresti minna, mine üksi, kui kaugele, siis koos teistega. Hobimatkajana leian, et selles on sügav mõte sees.
* * *
Inimtüüp, kes mind konverentsidel alati on häirinud, ja keda ohtralt ka siin kohtab, on selline, kes ettekande lõpus palub mikrofoni ja ütleb midagi sellist: “Jah, see mis te äsja rääkisite, kõlab muidugi väga ilusasti, aga vaadake, meie riigis (linnas, organisatsioonis, ...) ei ole sellest küll mingit kasu, sest meie poliitikud (ametnikud, ettevõtted, ajakirjanikud, liikmed, kohalikud elanikud, ...) on nii-ja-niisugused. Mida meie peaksime tegema?” Magus Jeesus, nagu ameeriklased ütlevad, kust peab ettekandjal olema retsept, mis toimiks igas olukorras? Parim, mida tema teha saab, on tutvustada oma kogemusi, rääkida, mis tema meelest on edu toonud või takistanud ja mida ta sellest õppinud on. Mida sellest täpselt oma organisatsioonile kohandada annab, on ikka juba kuulaja asi teha. Ükski vägi ei veena mind ümber, et midagi õpetlikku leiab peaaegu igast ettekandest, kui ise vähegi tööd teha viitsida.
* * *
On muidugi veel asju, mis siin muutu. Satelliit-üritus Youth Assembly on sama kärarikas, loosunglik ja pretensioonikas nagu ikka, süüdistades täiskasvanuid kõigis maailma hädades (küllalt turvaline pakkumine, sest ise nad ju tõesti pole jõudnud veel suurt midagi teha) ning nõudes söögi alla ja peale koheseid samme vaesuse lõpetamiseks maailmas.
Teine püsiteema on Civicus ja ta kampaaniad. Tean inimesi, kes kahtlustavad Eesti reklaamifirmasid ametlikult välja kuulutamata võistluses, kes suudab tulla tobedaimale ideele, mida klient on valmis ära ostma (näiteks hiljutine rapsiõli kampaania on nende meelest selle konkursi vili). Mõnikord mõtlen, et samamoodi üritavad üksteist üle trumbata Civicuse kampaaniameistrid. Eelmisel aastal näiteks kutsuti kõiki üles oma mobiilide äratuskellad kindlal ajal helisema panema, et “anda riigijuhtidele äratus” kliima soojenemise vastu otsustavalt tegutsema hakata. Tänavune kampaania on “Lose your shoes”, mille lähtekohaks on lause, et teise inimese mõistmiseks tuleb kõndida miil tema jalanõudes. Seega, et teha vaesus ajalooks, on vaja mõista vaeseid inimesi ja selleks tuleb järelikult ... kõndida paljajalu. Üks tiir ümber kahe kvartali. Nii et olete palutud kaasa tegema. Ah jaa, kuupäev on ka paika pandud: 10. detsember.
* * *
Mu osalemist World Assembly’l toetab osaliselt KÜSK - suur aitäh selle eest!

Esmaspäev, 9. august 2010

Head asjad

Pärast suvepausi on hea jätkata samaga, millega Elina juunis lõpetas. Et sageli tundub ju meie töös, et mingid probleemid aina kestavad, ideed kanduvad aastast aastasse, ilma et lahendusteni jõuaksid. Hea Kodaniku ajakirja rubriigi “Tagasi tulevikku” jaoks kümne aasta taguseid “Foorumeid” lugedes tabab mind küll mõnikord ehmatus, et kas me tõesti oleme mingit juttu juba terve dekaadi rääkinud, ilma et midagi oluliselt muutunud oleks? Aga samas olen sel aastal rõõmuga ka vastupidist märganud.

Siinsamas blogis võtsime aasta algul üles kaasava rahastamise teema. Toona ühena seda teemat kommenteerinud Kodanikuühiskonna Sihtkapital võttis sellest niimoodi innustust, et kutsus tulevasi taotlejaid juunis ettepanekuid tegema sügisel avatava kodanikuhariduse taotlusvoorust toetatavate tegevuste kohta ning järgmisel aastal avaneva Šveitsi Vabaühenduste Fondi toetusskeemi kohta. Hea eeskuju ka teistele rahastajatele!

Veidi varem, 2008. aasta oktoobri Heas Kodanikus tutvustasime osaluseelarvete koostamise kogemust ning arutasime, kuidas see Eestis võiks rakendatav olla (vaata www.ngo.ee/heakodanik, nr. 3(44) 2008, lk 24-25). Kevadel oli mul hästi hea meel kuulda, et e-Riigi Akadeemia ongi alustanud projekti, kus maailma kogemuste põhjal pakutakse välja Eestile sobiv mudel osaluseelarvete koostamiseks.

Kevadel käima läinud KODAR-ast, ehk kodanikuühiskonna arengukavast 2011-14 võib loota aastaid soovitud “praktilist EKAKi” ehk siis niisugust dokumenti, kus kirja pandud ja kokku lepitud konkreetsed tegevused, mis on vajalikud kodanikuühiskonna arenguks. Ning nende rõõmuks, kes on aastaid oodanud, et kaasamise hea tava lihtsalt soovituslikust tekstist millekski enamaks saab, võib öelda, et Vabariigi Valitsuse ilmselt sügisel vastu võetava uue reglemendi praegune versioon sisaldab lauset “Eelnõu või muu küsimuse ettevalmistamisse kaasatakse asjassepuutuvad huvirühmad vastavalt kaasamise heale tavale.”

Nii et häid asju juhtub. Halbadest mõni teine kord.