Kolmapäev, 2. september 2009

Ma olen vastu, sest ma olen vastu

Ma ei osanud hommikuses telefonikõnes mitte ühelegi küsimusele vastata ja tavatult ei puudutanudki teema naabrite tülisid aiandusühistu veevärgi ehitamisel või mida teha registrist laekuvate trahvidega, kui sihtasutuse nõukogust on üks surnud ja teine välismaal, vaid pealtnäha lihtsaid asju: kaasamine ja avalik huvi. Neile ma tahaks väga osata vastata.

Urmo mul siin ka pomises ainult midagi vastuseks ja nii jäigi. Aga mind ajab siiani närvi, kuna see pole kaugeltki üksikjuhtum, ehkki lihtsam kui narko- ja steriliseerimiskeskused, polügonid või tuulikupargid.

Põhimõttelisi küsimusi oli kaks:
- kuidas hinnata otsuse tegemisel, kas avalik huvi on tagatud?
- kuidas hinnata, kas end huvigrupiks nimetav on legitiimne eestkostja?

Teema puudutas üht mereäärset omavalitsust, planeeringut ja kodanike vaiet, kes ei taha planeeringust üldse midagi kuulda, nõuab kõrvalasuva eramaa sundvõõrandamist vallale, kuigi selle omanik on andnud igas punktis järele, avaks ranna avalikkusele rohkem kui 10 meetrit ning jätaks sinna ligipääsu (kuigi natuke teist rada pidi, kui inimesed seni suvilast käima harjunud).

Vot ja mulle helistas mu arust igati pädev ja seejuures südamega vallaametnik, kes on aegsasti kaasanud, rohkem kui seadustega vaja, üritab arvestada kõigiga, osapooli lepitada, on ise veendunud, et avalik huvi on kaitstud praeguse versiooniga, aga ei oska enam midagi teha, kuna kõigega on "kohalikele" vastu tuldud, aga need vaiet tagasi ei võta. Ja nüüd ei julge maavalitsus planeeringut kehtestada, kuna "ikkagi 800 inimest on alla kirjutanud." Kesse viitsib kohtus käia ja mille alusel kohuski otsuse teeb?

Kui ka kogu juriidiline pool kõrvale jätta, ei osanud mina vastata, kuidas see sõlm läbi raiuda. Esiteks on KOVile ja ka maavalitsusele teada, et allkirju on kogutud mingitel mujal toimunud üritustel, teises Eesti otsas elavailt võõrtöölisilt ja koguni surnute nimesid olla kirjas. Aga kuidas seda tõestada? Või kui palju nö vigaseid allkirju tuleks tõestada, et oleks põhjendatud kõigi mittearvestamine? Ametnik arvas, et äkki mina saan mingi ekspertarvamuse anda neile ja maavalitsusele, et huvigrupi taga on paari inimese manipulatsioon. Mul ju pole aga niisugust ekspertiisigi ega mehhanisme.

Teine on see, et kui seal rannas on reaalseid puudutatud osalisi vaid mõnikümmend suvitajat, kes paistsid olema tüüpilised kõigele-vastu, kelle põhipositsioon on, et midagi ei tohi muuta, kas siis on õige üldse koguda v arvestada jumal teab kust tulevaid allkirju? Samas, ma ju toetan ka valgalaste õigust anda hääl nt Sakala keskuse kaitseks, kui nad leiavad, et selline objekt peab kuuluma meie ühisesse kultuuri- või linnaruumi.

Seal rannas pole aga tegu mingi eriti väärtusliku alaga, ehkki ametnik ütleb, et kui planeeringut ei kehtesta, on ala palju kaitsetum kui fikseerides ligipääsu ja kasutuse. Nagunii köetakse luitemetsas autodega ringi nagu igal pool ja hoopis sellega peaks võitlema. Igatahes tõstsin käpad püsti ja ametnik arvas, et üritab veel korra isikud ühe laua taha saada ja rahulikult selgitada, et keegi ei kaota midagi.

===
Aeg-ajalt pöördutakse EMSLi ka palvega, et tehke ometi mingi vabaühenduste aukohus vms, kuhu saaks kaevata igasuguste tõbraste peale, kes rahadega sahkerdavad, ebaeetilised on, just kuidagi avalikkusega manipuleerivad, olematule asjale annetusi koguvad jne. EMSLil pole aga sellist jõudu ja me ei saakski mingiks kodanikuühiskonna kohtunikuks hakata. See peab end ikka ise reguleerima, rohujuurest samblakatuseni.

Aga kuidas?

PS Teine põnevam nõustamiskõne täna oli ühest tuntud spordiseltsist, kelle uus juhatus uuris, kuidas saaks üldkoosoleku käest juhatusele õiguse suuri tehinguid teha, kuidas anda juriidilistest isikutest liikmetele kaks häält vs eraisikute üks (mida seadus ei luba), ning kuidas eraisikutest liikmetest üldse lahti saada, kuna mis nad segavad siin meid. Nii et tööpõld on lai ...


Alari Rammo selgitab siin blogis suhteid isikute, (väidetavate) huvigruppide ja loodusseaduste vahel igal teisel kolmapäeval, kui tal aega on.

1 kommentaar:

Hille Hinsberg ütles ...

No selle ranna-ala suhtes tegi valla-ametnik ise lõpuks ettepaneku, et proovib veelkord läbi rääkida nende juurikatega ja selgitada, et keegi ei kaota midagi. Ning et avalikes huvides on tegu pigem võiduga.
Sel juhul on õigem tõesti näidata, et allkirjade kogumine oli pigem kiusu ajamiseks kui ühise eesmärgi nimel tehtud.

Mul kasvab selliseid lugusid kuulates veendumus, et kaasamine õnnestub siis, kui endal on eesmärk ja argumendid selged. Pluss on julgust ja osavust neid teistelegi selgitada.
Enamike riigi või KOVi algatatud asjades ju nii peaks olema.
(Teine olukord on mõttetalgud või muud ideerünnakud, kui mingi asi tuleb algusest peale välja töötada.)

Riigi asjades tuleb jama sellest, kui otsustajatel endil pole kuigi selge, miks nad just mingit suunda pooldavad. Siis peaks kaasamise appi võtma, et mõjusid hinnata ja probleemile paremini pihta saada.