kolmapäev, 28. jaanuar 2009

tulnvars töl tulnvars

Sain täna, 28. jaanuaril ühest riigiasutusest nihukese "kontorist väljas" automaatvastuse, et analüüsisin seda mingi pool tundi, kuna mul oli tõesti tarvis teada, millal ametnik mu kirja loeb ja vastata võiks:

Subject: Olen 29.-20. jaanuar kontorist väljast

Olen kontorist väljas alates 28.01.2009 ja ei saabu tagasi enne kui 29.01.2009.

Vastan Teie kirjadele esimesel võimalusel, kuid mitte varem kui 2. veebruaril. Kiirete küsimuste korral palun minuga ühendust võtta telefoni teel (6XX XXXX)

Võimalikke küsimusi, millele teie äkki vastata oskate:
- millal ametnik kontorist väljas(t) on?
- millal ta tagasi tuleb?
- enne mida ta ilmselt tagasi ei tule?
- kui palju teda kokku kontoris ei ole?
- millal ta meili loeb/ei loe?
- kas e-mail-free friday on jõudnud Eestisse?
- kas ajaränne on võimalik?
- kuidas ta samas lauatelefonile vastata saab?
- ja kus kurat ta reedel on??

Ega ma ei tea ka, kunas õiged vastused selguda võiks, aga kes vähemalt seitsmega täppi paneb, saab nägusa vimpli isikuttõendava dokumendi alusel valvelauast. Või nooh, pagan, tegelikult vajub avalik teenus meil koos majandusega üheselt suletuse poole - juba teise riigiasutuse avastasin täna, kus pole viimase koondamistsunami järel enam all valvurit, ja seekordses isegi uksekella mitte. Pead teadma, kelle juurde lähed ja tema telefoninumbrit. Minu kontakt, igipõline ametnikuproua, tundus ka suht häiritud, rõhutades, et see on nüüd ta isiklik mobiilinumber, mille peab andma. Nagu läheks võõrale korteripeole, ma ütlen. Aga mis teha, eks me kõik peame alla võtma ja vähem jooma.

Ah, tegelt on see meilivastus lihtsalt naljakas ja eks me teeme kõik jaburaid näpukaid. Päriselt ma ju tean, et tegu on kohutavalt ülekoormatud üksusega ja eks jube rasked ajad ootavad ka end seni ehk turvalisemana tundnud kolmandat sektorit ees, kuna järgmise kärpimisvooruga saavad ka meie suuremad toetusprogrammid litaka lõpuks.

Kokkuhoiust ma saan aru, toetan ebapopulaarseid otsuseid ja kindlasti ei pane ma end valitsuse ees looma moodi röökides põlema nagu ametiühingud (täna oli mingi piinlikult dramaatiline teade Harri-taadul jälle), mu pärast võib nemadki koos II sambaga külmutada ja pinsiiga kõvasti tõsta (v.a ehk hüsteerilistel aktivistidel), aga närvi ei aja niivõrd see, et kiire areng peatub, vaid et mingite teemade või inimestega tuleb täiesti otsast peale hakata, kusagilt, kus 5a tagasi olime, kuna nt riigiametnikke on nii palju koondatud või nende tööd ümber jagatud, et üldise teadlikkuse nivoo kodanikuühiskonnast lendab kusagile sügavamale punasesse jälle.

teisipäev, 20. jaanuar 2009

Oled sa Mary või Maria?

No ma ei tea, mis selle inauguratsiooniga nii väga on, st. ei ole ju otseselt ühtegi põhjust, miks ma seda vaatama oleks pidanud, aga mingi rumala rahutuse sunnil avasin siiski teleka, just selleks ajaks, kui George W. helikopterisse istus ja õhku tõusis. Mis tuletas meelde Mary Poppinsit, kelle ametiaeg lõppes ju ka äralendamisega, ja see omakorda üht hiljuti loetud mõtet raamatust „Meritäht ja ämblik: liidrita organisatsioonide pidurdamatu jõud“.

Selle autorid Ori Brafman ja Rod A. Beckstrom võrdlevad seal kaht Julie Andrewsi tegelaskuju järjestikku aastatel valminud filmides „Mary Poppins“ ja „Helisev muusika“. Nii Mary kui ka Maria lähevad oma filmides ühtmoodi disfunktsionaalsesse perekonda, saavad seal lastega suurepäraselt läbi ja tutvustavad neile elus olulisi väärtusi, ning ühtlasi õpetavad vanemad („Heliseva muusika“ puhul küll ainult isa) oma lastele rohkem tähelepanu pöörama. Ja mõlemal käib see kõik ühtviisi magusate laulukeste saatel, seda loomulikult ka.

Erinev on aga see, et Maria, armunud isasse ja lastesse, seab end perekonda sisse ja on selge, et sinna ta nüüd jääbki. Mary Poppins seevastu, nähes, et ülesanne on täidetud, hõljub üle Londoni kaugustesse, tõenäoliselt mõne järgmise pere juurde. Mitte et ta kardaks vastutust – algusest peale on näha, kui pühendunud ta on – lihtsalt ta lahkub hetkel, mil näeb, et perekond saab nüüd edasi ise hakkama.

Brafman ja Beckstrom toovad välja, et need on kaks erinevat juhitüüpi: üks siis pigem traditsiooniline liider, teine pigem katalüsaator, asjade käimalükkaja. Katalüsaator aitab leida eesmärgi, viia inimesed kokku, tekitada neis vastutust ja omanikutunnet, ta inspireerib ja on eeskujuks, aga füüsiliselt ei ole ta kohal kauem kui vaja. Au, kiitus ja igikestev tänulikkus meeskonna silmis ei ole tema teema. (Mida on huvitaval kombel välja toonud ka Jim Collins oma raamatus „Heast suurepäraseks“ kõige edukamate juhtide omadusena – vähemalt ma pole kunagi mõelnud rahalise edu ja liidri tagasihoidlikkuse vahelisest seosest)

No ja kuna juhtimine on teema, millele ma mõtlen umbes sama palju nagu kaasamisele (ok, sellesse praegu ei lähe, et need ongi paljuski üks teema), siis mulle tundub, et juhikesksus on paljude Eesti kodanikuühenduste probleem, eriti arvestades inimeste vähesust. Osalt on see ju arusaadav, et tunne „ilma minuta kukuks organisatsioon kokku“ võib isegi veidi meelitav olla, aga ma olen näinud liiga palju ühendusi, kes ongi juhi lahkudes käpuli käinud (mõned neist hiljem taas tõusnud), kus läbipõlenud juht ei saa järeltulija puudumisel ära minna, või kes ei leia ega leia endale uut juhti. Selline teadlik „meritähe“-tüüpi juhtimismudeli arendamine (meritäht on siis see, kellelt ei ole võimalik pead maha võtta ja kelle mahalõigatud jäseme asemele uus kasvab) võiks mu meelest siin lahendus olla.

EMSLis on see ka praktiline vajadus, sest noh... ma ei oska mingi superjuht olla. Ma arvan, et parim, mis ma teha saan oma oskuste juures, on leida võimalikult head inimesed, luua neile tingimused oma töö hästi tegemiseks ja siis neile võimalikult vähe närvidele käia (see õnnestub kohati paremini, kohati halvemini, aga ma püüan õppida). Arvestades, et kontoris on meid igapäevaselt ainult viis, peabki igaüks olema oma valdkonnas justkui juhatuse liige, kes ise teab, mida ja kuidas teha, ja ise vastutab. Ühe väikese asjana näiteks muutsime eelmise aasta lõpus oma nädalakoosolekute läbiviimist nii, et nüüd juhib seda igal nädalal eri inimene. Ja need on olnud väga erinevad koosolekud, märksa paremad kui varasemad!

PS! Algul tahtsin pealkirjas kasutada Julie Andrewsi nime, aga kuna Danieli algatus mitte klikkida kollastel pealkirjadel näib kiiresti populaarsust võitvat, siis igaks juhuks loobusin.

laupäev, 17. jaanuar 2009

Läti disko

Olen sel nädalal kirjutanud oma Läti kolleegi Intaga teisipäeval Riias toimunust ja tema loal jagan ta mõtteid:
Need seitse või nii tuhat inimest Toomväljakul tulid kokku, ärritatud poliitikute küünilisusest ning pikaajalisest eufooriast, et tänu suurepärasele valitsusele läheb kõik majanduses ja ühiskonnas superhästi, ja kadunud turvatunde pärast, olgu siis tööl, tänavatel või haiglates. Ühesõnaga, suur ports emotsioone. Umbes kaks tundi oli rahulik kogunemine, peeti kõnesid, kanti nördimust väljendavaid plakateid ja muidugi lauldi, sest ilma selleta siin ju ei saa, eksole...

Ürituse lõpupoole viskasid mõned purjus noored mune ka koori pihta, pärast läks enamik inimesi kodudesse ära, mõned jäid... ja siis see algas. Rüüstati poode (must palsam läks esimesena), lõhuti aknaid ja siis oldi juba parlamendihoone ees. Oli kaks gruppi. Ühed (jälle noored) olid rõõmsad, et said midagi lõhkuda ja need ründasid politseiautosid, loopisid kive ja pudeleid. Teine punt olid nii umbes 40ndates aastates mehed, kellel oli kopp ees töö- ja rahapuudusest. Nemad karjusid ka, aga kui nende olekus võis tõesti näha meeleheidet, siis noorte pilgus oli ainult alkohol ja sõge rõõm.

Mis mind kõige rohkem rabab, on see, kui palju on inimesi, kes ei tule oma isiklike läbikukkumistega toime. Nad lihtsalt ei oska... ja riik ei saa neid ka aidata. See on hirmutav.

Meie liikmesorganisatsioone osales ka sellel meeleavaldusel, me ise mitte. Miks? Kogu seda üritust organiseeris tulevane uus erakond, kelle loosungiks on saata küüniline parlament laiali ja lüüa minema poliitikud, kes riigi sellisesse olukorda viinud. Ilmselgelt osalevad nad kohalikel ja europarlamendi valimistel, ja sellepärast ei soovinud me kaasa lüüa.

Nüüd räägitakse, et justiitsministeerium soovib mittetulundusühenduste seadusesse lisada tingimusi, mis rahvakogunemisi piiraks. Seadust hakati muutma detsembris teistel põhjustel, aga nüüd on võimalus, et üritatakse ka see sinna sisse panna. Meile on praegu oluline sellel protsessil silm peal hoida ja hoolikalt jälgida, kes, mida ja miks sinna kirjutada üritab. Samas on ka poliitikud aru saanud, et kogunemisvabaduse piiramine oleks pikas perspektiivis vale, ning kõik mõistavad, et toimunus on süüdi üks kindel poliitiline jõud ja purjus noored.

Täna jagasime koos teiste ühendustega Vabadussamba juures valgeid linte kui vabaduse ja demokraatia sümboleid. Sa ei kujuta ette, kui palju anekdoote praegu poliitikutest ja kriisist räägitakse. Päriselt ka! Ja kõige valusam on, et palju sellest ongi tõde.
Meie nõukogu liige Daniel kirjutab oma suurepärases blogis, miks tema arvates Eestis uut padupopulistikku liikumist esile ei tõuse, ja ma olen temaga päri. Võib-olla olen naiivne, aga usun, et pärast teisipäevast Riiat ja tänast Vilniust ei oleks ka Keskerakond selliseid plakateid üles riputanud, nagu praegu kõik tänavad täis on. Ja kodanikuühenduste hulgas, nii palju kui ma neid tunnen, ei ole ka selliseid, kes niisuguseid asju korraldada tahaks.

Mis mind aga ärritab, on see, kuidas niisugused sündmused paratamatult ka kodanikuühenduste igasugust protesti diskrediteerivad.

neljapäev, 15. jaanuar 2009

DINGO, MANGO, BONGO ja sõbrad

Kolmanda sektori hardcore'i harrastajatele on see muidugi käkitegu, aga normaalsed inimesed pangu end proovile, mida nad saavad aru lausest „arutasime hiljuti EMSLi, VTA ja MAKide inimestega, kuivõrd KÜSK, VÜF ja TOF pärast BAPPi lõppu EKAKi ja KATAt ellu viia aitavad“. Kes saab aru, palju õnne, küsige endale präänik... SiMi valvelauast ning asugem järgmise taseme kallale: inglise keel.

2006. aastal esines ühel... ee... KUAKi korraldatud konverentsil Helsingi Ülikooli professor Norbert Götz, kelle jutust jäi mulle meelde kolmanda sektori organisatsioonide ingliskeelsete akronüümide ülevaade ning nüüd leidsin (aitäh Tanel V-le abistava vihje eest!), et ta on oma töö mullu ka ajakirjas European Journal of International Relations avaldanud. Nii et palun väga:
  • NGO ehk non-governmental organization (vabaühendus), aga ka new great organization (uus superorganisatsioon) või never good organization (alati rahulolematu organisatsioon)
  • GONGO ehk government organized NGO (avaliku võimu poolt kas otseselt või kaudselt, avalikult või varjatult juhitav nö. valitsusväline organisatsioon)
  • INGO ehk international NGO (rahvusvaheline vabaühendus)
  • QUANGO ehk quasi-NGO („justkui“ vabaühendus, organisatsioon, kel on mingeid vabaühenduse tunnuseid, aga päriselt seda ta ikka pole)
  • PANGO ehk party-affiliated NGO (erakonnaga seotud vabaühendus)
  • DINGO ehk donor international NGO (rahvusvaheline raha jagav vabaühendus)
  • DONGO ehk donor organized NGO (rahastaja või rahastajate loodud/juhitav vabaühendus)
  • BINGO ehk business interest NGO (ettevõtlusega tegelev vabaühendus)
  • BONGO ehk business organized NGO (ettevõtte või ettevõtete loodud/juhitav vabaühendus)
  • MONGO ehk my own NGO (nö. ühemehe-vabaühendus)
  • MANGO ehk manipulated NGO (manipuleeritav vabaühendus)
  • PINGO ehk public interest NGO (avalikes huvides tegutsev vabaühendus)
  • RINGO ehk religious international NGO (rahvusvaheline religioosne vabaühendus)
  • FLAMINGO ehk flashy minded NGO (rikkurite toretsev vabaühendus)
Seda kaugeltki mitte lõplikku loetelu vaadates tundub vaid imelik, et sarnast kasutust pole leitud kenale sõnale TANGO. Teadaolevalt on see siiani üksnes Tuvalu ja Tansaania vabaühenduste katusorganisatsioonide nimi.

esmaspäev, 12. jaanuar 2009

Suvekooliks juba vihikuid joonima!

Järjekorras üheteistkümnes EMSLi suvekool vajab teemat ja kutsun sind oma arvamust avaldama!

Kuluaarides on välja käidud kolm ideed, mida võiks Eesti ühenduste suurimal koolitussündmusel vaatluse alla võtta:
  1. Liikmed - atraktiivne teema igale suuremale ühendusele, kas pole? Liikmeteteemalises suvekoolis võiks muuhulgas arutada värbamise, kaasamise, motiveerimise ja organisatsiooni sisekommunikatsiooni üle.
  2. Tegevuste mõõtmine, tulemuste hindamine - kuidas jätta oma tegevusest arvestatav jälg? Milline on meie tegevuse mõju meie liikmetele, partneritele, ühiskonnale üldiselt? Ja kuidas sellest aru saada ning ka teistele teada anda? Nendele küsimustele otsiks vastuseid mõõtmise ja hindamise suvekoolis.
  3. Kriisid - arvestades hetkel Eesti ühiskonnas valdavaid murenoote, on kriisiteema ehk isegi hilinenud idee. Ometi on igal endast lugupidaval ühendusel vajalik koostada plaanid B ja C, et rasketes situatsioonides püsima jääda. Soovitusi tagavaraplaanide koostamiseks leiab nö kriisi-suvekoolis.
Kuidas tundub? Tunned mingite teemade osas erilist kirge? Jäta oma arvamus siia kommentaariumisse. Loomulikult on 24h avatud minu e-postkast ning kergema vastupanu tee on küsitluse vormis veebipäeviku paremas servas.

esmaspäev, 5. jaanuar 2009

Imperiuse needus internetis

Ammu olen tahtnud jagada head näidet noorsootööalasest konverentsist "Noorsootöötaja leitud küberdžunglist", mis möödunud aasta novembris Tartus toimus. Mitte ainult seepärast, et seal olid väga head moderaatorid (EMSLi esindaja sealhulgas ;)), aga ka järgnevatel põhjustel:
  • Konverentsi teema - e-noorsootöö - on uuenduslik ja oluline
Seda mitte (ainult) noorsootöö mõttes, kuidas noori rohkem arvuti tagant ära saada ja neid jalgpalliklubisse suunata. Konverentsilt jäid meelde väga kasulikud ja lihtsad nõuanded: kui on oht, et noor oma toas arvuti taga liialt kapseldub, tasub arvuti tõsta elutuppa; kui kardate, et interneti tõttu eesti keel ja meel hääbumas, võiks enam utsitada tegema eestikeelseid sissekandeid nii wikipediasse kui ka youtube'i; kui kaalute uue kodulehekülje tegemist, mõelge veel korra, on see ikka mõttekas või tasub kasutada juba olemasolevaid võimalusi (meeles tasub pidada ühe mu lemmikmehe (ma hakkan neid ka varsti sildistama!) Henrik Roonemaa märkust konverentsi kokku võttes: "Info on nagu vesi: ta voolab sinna, kuhu tal on kergem minna.)
  • Konverents oli imeliselt korraldatud
Armsad lugejad, kes mu lugu EMSLis teavad, saavad mu kirest aru. Hästi korraldatud konverents on haruldus. Kinnitust leidis tõsiasi, et oma jõududega tehtud sündmus mõjub palju soojemalt ja isiklikumalt kui mõne frensi pintsakutes vastuvõtulaud. Ja kuigi ma olen öelnud rohkem kui neli korda, ei väsi ma kordamast: ettepanek konverentsi moderaatoriks hakata saabus mu postkasti äraütlemist mittevõimaldava ideaalilähedase kirjana, päriselt! Kummardus korraldajatele!

Ja lõpuks jagan konverentsil elluviidud lahedat ideed, kus osalejatel paluti jagada õpetliku sisuga youtube'i videosid. Korraldajatele laekus linke poolfilosoofilistest mõtisklustest ja tantsuõpetusest noorte endi tehtud videojuppideni välja. Kindlasti on videod vaatamist ja edasisurfamist väärt, kasvõi inspiratsiooni mõttes.

Pehme ja karvase aparaadi segadus

Kahe-kolmeaastane laps kipub vahel kasutama värskelt omandatud sõnu moel, mis teeb täiskasvanutele palju nalja. Näiteks “kiisu” võib tal tähendada mitte ainult kassi, vaid ka koera ja kõiki teisi neljajalgseid olendeid ning “isa” kõlbab kasutamiseks iga mehe kohta.

Põhjus on sel muidugi lihtne – lapse sõnavaras lihtsalt ei leidu kõikide nende jaoks veel erinevaid nimetusi. Aja jooksul lapse sõnavara rikastub ning üha rohkem loomi saavad tema kõnepruugis oma õige nime.

Eesti Vabariik on veel nii noor, et selle kodanikel juhtub riigiasjust rääkides sarnaseid “apse”. Ajakirjanik Andrei Hvostov juhtis Eesti Ekspressis tähelepanu ühele neist:
“Minister ega riigikogulane pole “ametnik”, aga nii hämmastav kui see esmapilgul ka ei tundu, rahvasuus on nad üks ja seesama – nimelt pole suurem osa rahvast taasiseseisvunud Eesti koolis õppides ühiskonnaõpetuse tunde saanud.”
Rahvasuus – ja seda võimendavas ajakirjanduses – võidakse pikemalt kõhklemata lugeda riigiametnike hulka nii gümnaasiumi direktor, kellele heidetakse ette ametiauto kasutamist isiklikuks otstarbeks, notar, kes tegeleb tähtsate dokumentidega (järelikult on ametnik!) kui ka panga teenindussaalis töötav teller (pangaametnik on ju ka ametnik!). Ühed pehmed ja karvased kõik!

Seepärast on keerukas hinnata, kuidas kujunevad meie inimeste arusaamad Eesti riigiametnike usaldusväärsusest ja asjatundlikkusest.

Riigist ja riigiametnikest kõneldes kasutatakse sageli “aparaadi” või “masina” metafoori, räägitakse riigimasina juhtimisest, õlitamisest, hammasratastest, hoobadest. Mida sellest arvata?

President Lennart Meri ütles tosina aasta eest, kui Eesti avalik teenistus loodi, oma uusaastakõnes:
“Ametnikkond on igas riigis niisama oluline, nagu hammasrattad kellavärgis. Kuid kella me ei muretse ometi hammasrataste pärast, vaid selleks, et õiget aega teada, et oma aega õigesti hinnata.”
President Toomas Hendrik Ilves lausus viimasel riigiametnike foorumil:
“Eesti riik jääbki tuhandete inimestega mehitatud ja miljardeid kroone neelavaks liiga suureks ja liiga kalliks masinaks, kuni osad meie kaaskodanikest ei taju riigi ja kohaliku võimu tuge või kohalolekut.”
Mõlemad annavad meile mõista – Eesti väiksus teeb tegelikult võimalikuks selle, et me ei pea mõtlema ega rääkima oma riigist kui keerukast masinavärgist või aparaadist.

Väikses ühiskonnas on ametnikul võimalik jõuda iga inimeseni, õppida tundma tema vajadusi ning pakkuda parimal moel tema ootustele vastavat avalikku teenust. Ja igal Eesti elanikul on võimalik tutvust teha oma riigi teenistuses olevate ametnikega, kaaskodanikega, kes, nagu elu näitab, ei ole tegelikult “aparaadid”. Selleks läheb tarvis üksnes head tahet.