Ent rüütellikul ametnikul on üks viga – see kipub regulaarselt pabereid ära sööma. Eriti selliseid dokumente, kus on all tema, Heiki Loodi nimi ja kaunis allkiri. Hoogne, ent siiski konkreetne. Mehelik, ent näitab teda ka inimesena. Tõtt-öelda kehastabki see allkiri tervikuna head valitsemist, läbipaistvust, kodanike kaasamist ning õige pisut ka e-riiki.
Riigisekretäri allkiri, võib julgelt öelda, on saavutanud tänaseks absoluutse täiuse – olid tal ju viis pikka aastat rektorina töötades kasutada riigi helgemad käekirjaeksperdid. Ja hingega ametnik teadis seda paremini kui keegi teine kogu avalikus teenistuses.
Niisiis, on reede varahommik, meie paks ametnik seisab ikka uksel, kuna ta on oma vooruste kõrval pisut pikaldane, ehkki võiks juba taibata, miks ta vaibale kutsuti. See ei ole ju kaugeltki esimene kord.
Loot: Niisiis jälle?
Ametnik: Kuidas palun?
Loot: Lähetuste käskkirjad! Kuidas sa võisid?
Ametnik hakkab taipama, ent ta vaikib. Ta ju teab oma salapahet, aga nagu ikka sellistel puhkudel, kipub seda endalegi mitte tunnistama. Eks igaühel oleks piinlik. Hommikupäikese halo meie ülla ametniku ümber tõmbub õige natuke roosakaks nagu Tšehhi klaas.
Loot: Mis seal siis veel oli?
Ametnik: Puhkuste käskkirjad.
Loot: Puhkused? Miks ometi need?
Ametnik: Jäin vist lugedes mõtlema, millal ma ise viimati sain mõne vaba päeva. Isegi rahvusvahelistele konverentsidele pole enam eelarve tõttu saanud!
Loot: Ja siis? Seekord rebisid üldse siiludeks või toppisid tervelt suhu?
Ametnik: Ma ei mäleta, see juhtub otsekui transis. Andestust, härra.
Loot: Püha jumal, sa sööd teiste inimeste elusid, unistusi!
Ametnik: Ei-ei, see lihtsalt juhtus, kogemata, refleksid.
Loot: Klambrid võtsid ikka ära? Pärast hakkab pimesool veel valutama. Avalikus teenistuses keskmisest enam esinev häda.
Ametnik: Muidugi, härra riigisekretär. Ma pidin neid just skännima hakkama, aga siis hakkasid kõik paberid silme ees keerlema, tantsima ja helendama. See on nagu luupainaja, ausõna!
Tükk aega vaikust. Ametnik ise on muidugi rohkem löödud kui elunäinud Loot. Ega ta ju ei taha neid pabereid süüa, see pole nagu nälg, aga mingi ürgne tung. Selline, nagu muistsetel hõimudel, kus söödi vaenlase süda ja joodi tema verd, justkui saaks nii vaenlase väe ja tarkuse. Eluaegse reaametnikuna tundis ka tema midagi sarnast, kusagil sügaval hingesopis. Muidugi ei tahtnud ta endale riigisekretäri võimu ega kiilast peanuppu. Ametnik oli lihtsalt nii jäägitult lojaalne, et uskus: kui oma tööga niiöelda üheks saada, suudab ta saavutada ehk poolegi sellest täiusest, mis tema ülemusel, riigisekretäril endal. Tegelikult oli ta alati kahtlustanud, et küllap noorena oli ka Loot ise dokumentide magusat maitset tunda saanud.
No ja lõppeks talle lihtsalt meeldivad kirjad. E-riik ei ole talle siiani mugavaks saanud, aga just paberil kirjades on midagi õiget, igaüks räägib oma lugu, lõhnab kuidagi erinevalt, ja kuidas sa siis jätad ta üksiti maitsmata.
Lõpuks avab Loot uuesti suu: Ma mõtlesin, et sa said sellest probleemist lahti. Eleka ise tõotas mulle, et kriis on kontrolli all.
Ametnik: Jah, härra. See tähendab, ei härra. Eleka on palju Pärnus.
Loot: See vanker pidi igal juhul viimaseks jääma!
Ametnik: Vanker, härra?
Loot: No see üliõpilaste seltsi risu seal Otepääl lipuüritusel, kus sa hävitasid terve lepingu nagu paberihunt. Ei, hundist saanuks selle veel kokku panna! Mul akadeemias mehed oskasid.
Ametnik hõõgub vaikides. See leping oli just kõige maitsvam olnud. Hea pikk selline, lõhnas Tartu ja kõige muu nihukse järele, mis elus üldse veel õigesti on.
Loot: Ja siis, juba mitme aasta eest see haridusministeeriumi kantsleri asi. Kurat (ja seda sõna ei kasuta riigisekretär tihti), ma ei saanud ise ka teada, kes kantsleriks saama pidi, sest sa kugistasid need paberid eriti kähku ära.
Ametnik: Ma tõesti ei tea, mis mulle sisse läks. Ma olen ju Tartust ja ministeerium on nüüd seal...
Loot: Aga nägid, mida sa tegid oma kallile Tartule! Kes siis kiiruga kantsleriks kinnitada tuli?
Ametnik häbeneb nüüd nii, et kõrvad nagisevad. Kantsleriks tuli toona tõepoolest kinnitada üks täiesti juhuslik, vana kaubamaja tagant leitud naisterahvas. Marju või Sirje või keegi.
Loot segab vahele: ... ja siis need teenetemärgid! Millal see oligi?
Ametnik: 2006.
Loot: Aga me kõik mäletame elu lõpuni, kellele Rüütel lõpuks ordeneid andma pidi, kuna õige nimekirja olid sa nahka pannud! Arno Almannile!
Ametnik: See oli mul eriti halb aasta. Ega nimekiri enne ka suurem asi polnud, sain sellised kõrvetised, kaks päeva olin pikali ja jõin kummeliteed. Seal olid ju veel Tarmo Mänd ja Robert Närska!
Loot (mingi kaastundeta): Ja siis see SASi kiri Ansipile! Olgu Thor tänatud, et Äripäev sellele kusagilt küüned vahele sai. Me poleks kunagi teada saanud, mida nad meile Estonian Airist öelda tahtsid. Ja see oli ka alles mullu sügisel!
Ametnik (meenutades mõnusalt kütuse järgi lõhnavat kirja, kuid üritades teemat mujale juhtida): Aga me oleme ju alati välja tulnud sellest, me oleme ikkagi Riigikantselei!
Loot: No olgu peale. Te teate, mida teha. Pange seekord mingi... 75 aastat, siis oleme me kõik siit nelja tuule poole läinud. Aga ise (Loot tõstab natuke häältki) mõtlete välja Ingaga, kuidas seda jälle ajakirjanikele selgitada!
Ametnik: Äkki proovime taas seda kuritegevuse ja hirmu argumenti? Pole pärast pronkssõdurit seda kasutanudki ja Hansoni portfell on ka juba ununemas.
Loot: Tõsi, see töötab orjarahvaga alati. Laske käia, valmista salastamise käskkiri ette ja seekord, vaata seekord ma panen digiallkirja! (võidukalt)
Ametnik (pettumust varjates): Just nii, härra riigisekretär.
Loot: Ja sina...
Ametnik (pääsemisest rahunenuna, õrnal häälel): Jah, Heiki?
Mehed mõtlevad viivuks, kas nii familiaarne pöördumine oli antud olukorras ikka kohane, aga kumbki ei ütle midagi.
Loot rehmab lõpuks käega: Hoolitse vähemalt, et selle jama avastaks juba esmaspäevaks Äripäev, siis see väike Poom ei saa kirjutada enam Päevalehes. Tallolt saame nagunii, mis tolmab.
---
Kuuldes varahommikul telekast järjekordsest "salastamisskandaalist", tuli ka Heal Kodanikul lõpuks seisukoht võtta.
Viidatud episoodid põhinevad meedia korduvatel süüdistustel, kui Riigikantselei on järjekordsed avaliku huvi all olevad dokustaadid salastanud ja ma olen üsna kindel, et üsna sarnane dialoog toimus Stenbocki majas eelmisel reedel. Muud seletust sellele pole.
Lisaks heidab stenogramm valgust mitmelegi teisele avalikkuses arusaamatuks jäänud otsusele kusagil struktuurides. Hea Kodanik jätkab sarnaste paljastustega igal teisel esmaspäeval, kui millestki muust kirjutada ei ole. Jääge tuunituks.
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar