Esimene

Anda inimesele võimalus valida, kas ta soovib tehtud annetuselt tulumaksu endale tagasi saada või kannab Maksuamet selle summa hoopis annetuse saanud organisatsioonile lisaks.

Pooldajad:

• See võimalus võiks olla seetõttu, et nii oleks inimesel mugavam ja lihtsam annetada ja see kindlasti suurendaks annetajate hulka.
• Me ju annetane raha omal vabal valikul, osadel MTÜdes on liikmemaks nii suur ja see annab tõesti rahasüsti.
• Väga mõistlik.
• Arvan, et tulumaks liikugu annetuse saanud organisatsioonile
• Hea algatus. Täna on vähe toetuse saajaid, aga selline süsteem levib ja hiljem toetuse saajate hulk kasvab.
• Riik ei peaks olema soodustatud isik, kes saab kasu kolmandale isikule tehud annetusest. Analoogselt seisukohaga, mille kohaselt ei ole riik enam pankroti korral teistest isikutest soodsamas olukorras.
• Ka väike summa aitab organisatsioonil püsida ka siis, kui tegevuses on mingil põhjusel väike seisak, veelahe fokusseerimises, uute seisukohtade väljatöötamises.
• Väikese organisatsiooni jaoks on ka väike annetus oluline. Riigi seisukohalt vastuvõetam ehk seetõttu, et too riigile olulisi kulutusi.
• Kõige lihtsam ja läbipaistvam viis TSÜ-de täiendavaks toetamiseks, mis põhineb annetaja selgel motivatsioonil ühendust ülepea toetada.
• Mida vähem raha edasi tagasi liigutatakse, seda vähem kulu

Vastu:

• See aitab elujõulisemaid organisatsioone, keda ilmtingimata pole vaja toetada
• Tulumaksusoodustus kaotab mõtte
• Alternatiiv: kui nüüd lihtsalt kokku võtta siis peaks riigieelarvest MTÜ-de toetamiseks rohkem raha eraldama. Mitte läbi keerulise protsessi aga RE arutamisel erakonnad otsutama, et nüüd antakse MTÜ-dele (KÜSK-i kaudu) rohkem raha.

Teine

Anda inimesele võimalus suunata 1-2% oma tulumaksust otse mõnele avalikes huvides tegutsevale vabaühendusele.

Pooldajad:

• Kindlasti on inimesi, kes seda ka praegu teevad, raha tõesti sunnib ka huvi tundma tegevuse vastu rohkem.
• Võimaluse andmine ei too kellelegi kahju, järelikult ei peaks sellele vastu olema.
• Kui seda ei proovi, siis ei tea, kuidas see ellu rakendub. Kui on näha, et asi metsa läheb, saab ju uue muudatuse teha. Võiks olla kaks-kolm aastat pilootprojekt, et kes soovib, saab seda teha.
• Seejuures ei tohi vähendada teisi rahaallikaid. Hea võimalus tõsta tavainimeste teadlikkust kodanikeühenduste olemasolust ja tekitada side ilma otsese rahast loobumiseta toetaja jaoks. Hea koostöö märk kodaniku, ühenduse ja riigi vahel.
• Tegelikult võiks kehtida selline tulumaksu suunamine kõigi kodanike suhtes. Kes ei ole oma eelistust teinud, siis nende tulumaksuosa laekub maakondlikule kogukonnafondile, mille alla on loodud kodanikeühenduste sihtkapital. Kui maakondlik kogukonnafond puudub, siis laekub summa Kodanikeühiskonna Sihtkapitalile.
• Toetan eelkõige seepärast, et on organisatsioone, kelle rahastus seeläbi suureneb.
• Kuid ilmselgelt saab siin väga suure osa toetustest sotsiaalselt hästi mõistetavad valupunktid - nälgivad ja kodutud lapsed jne ning jäävad tahaplaanile vähem valulikud, kuid mitte vähem vajalikud tegevused
• Tõesti, ideel on väga tugevad plussid ja miinused. Ohtude vähendamiseks oleks vaja mingit väga tugevat internetiportaali, kus on kogu vajalik info ühendustest, ühenduse fundraising eesmärk ning mida selle rahaga siis saab teha. Otsustamise kuupäev võiks olla suhteliselt varajane - a la Toomapäev. Võiks olla ka valikuvõimalus suunata oma raha mitte konkreetsele ühendusele, vaid valdkonda (otsustab ekspertkomisjon) või KÜSKile.
• Inimene peaks oma otsustes vaba olema

Vastu:

• See muudaks vabaühendused sama populistlikuks kui erakonnad...
• Peale summa suuruse on oluline vaadata ka administreerimiskulu. Eestis on lihtne maksusüsteem, kui hakkame seda keerulisemaks tegema, on see riigile lõpuks väga kulukas.
• Enamik ei viitsi sellise peensusega tegelda.
• Haigla on kasumit taotlev juriidiline isik, varjupaigad jms ühendused ei ole riik, makse kogub ja jagab riik. Tuleks jääda rusikareegli juurde, mitte teha susserpussereid.
• On MTÜsid, mis võiksid tegutseda sellise toetuse baasil. MTÜd, mis suudavad oma sihtgrupi või -teema viia inimesteni ja käivitada rahakogumise kampaania. Selle valiku võiks ühendused ise teha ja nii raha kogudes on nad ennast kuskil registreerinud ja sellega loobuvad riigi käest vastavale tegevusele rahataotlemisest. Küll aga on abikõlblikud oma tegevusvõimekuse kasvatamise projektivoorudes.
• Just nende välja toodud nõrkade kohtade tõttu ei toeta. Minu arvates esimene punkt oleks piisavalt hea võimalus selleks, et suureneks huvi ühenduste vastu ja ühendused omakorda oleks rohkem motiveeritud teavitustööd tegema.
• See võiks olla hoopis saadud ettevõtete kasumist
• Ebapopulaarsemad tegevused (sotsiaalteenused jms) jääb tähelepanuta ja riigil jääb see osa tulust laekumata.
• Ettepaneku nr 1 taustal pigem ei toeta - olgugi vabatahtlik, võib inimene mõnedel juhtudel sattuda sundseisu või teiselt poolt tõugata vabaühendusi toetuste kerglasele "kalastamisele".
• Samm nn. õhukese riigi suunas, mis suurendab veelgi rikaste maksumaksjate mõju kodanikuühiskonna toimimisele

Viies

Suurendada Kodanikuühiskonna Sihtkapitali riigieelarvelist rahastamist kahekordseks (40 miljonile kroonile aastas).

Pooldajad:

• Riik peab endale selgeks tegema, kas ta soovib kodanikke kaasata või jätkab samas vaimus, et kodanikku on vaja ainult valimiste päeval
• Kodanikud läbi kodanikeühenduste peaksid omama raha kasutamisel suuremat kaalu kui poliitikud. Sest et see on kodanike maksuraha. (Ja poliitikud võivad ju ka kodanikuühendusse kuuluda)
• See on hädavajalik, sest paljud fondid on Eestist lahkunud ja KÜSK on üks väheseid, kus asi toimib kiirelt, läbipaistvalt, paindlikult. Kindlasti teha eraldi konkursse suurtele, aastaid tegutsenud organisatsioonidele ja alles alustavatele vabaühendustele, kes teevad esimesi samme projektimaailmas. Rahasüsti vajavad mõlemad.
• Toetusprogrammid on asjakohased, et suurendada tegevusvõimekust, sihtkapitali olemasolu on väga vajalik. KÜSK reeglid tuleks üle vaadata. Olen kohanud kriitikat. Tuleks lähtuda mõistuspärasusest, loogiliselt mõtlevate inimeste jaoks esineb tingimustes kummalisi momente, mis ei ole põhjendatud.
• Pöördusin eraldi ettepanekutega Kodanikeühiskonna arengukava koostamise käigus. Kahjuks tagasisidet ei saanud. Minu ettepanek on see, et KÜSK-i rahastus võib küll suureneda, aga mingi osa sellest peab jõudma kohalikule tasandile otsustamiseks. Seejuures on oluline, et kõike ei jaotata laiali vaid osa jääb nö. sihtkapitali. See garanteerib, et aastast aastasse kapitali osa suureneb ning tagab järjest enam stabiilsema rahastuse. Osa rahast peab jõudma kohalikele kogukondlikele fondidele.
• Nõrga koha argument ei ole seotud asja tuumaga jällegi. KÜSKi töö KÜd puudutavates erinevates strateegiates paika pandud eesmärkide elluviimiseks nõuab enam vahendeid ning asjasse ei puutu taotlejate nõrkus või lati alla laskmine. Pseudomure. Kapital loodigi, et tõsta KÜ suutlikkust. See ei ole mingi ühenduste koorekihi fond, vaid arendusfond, mille eesmärgiks on KÜ kandepinda ühiskonnas laiendada, mis ühtlasi tähendab ka tööd nõrgemate ühendustega.
• KÜSK on pannud kodanikuühiskonna elama maakondades
• Selline eelarve võimaldab ühenduste tegevussuute suurendamise vajadustele paremini reageerida ja täita ka kompetentsikeskuse rolli. Näiteks võiks siis käivitada ka EL projektide kaasrahastamise taotlusvooru ja selle abil veelgi enam ressurssi Eestisse tuua.
• Pigem tähendab uute taotlusvoorude tekkimist ja võimalust pöörata tähelepanu sellele, mis praeguste prioriteetite hulka ei mahu
• Pigem suurendada KÜSKi rahastust, kui ellu rakendada 2. punkti.
• Kui latt ei lange, on see ettepanek väga hea! Samas on võimalik rohkematel kodanikeühendustel toetuse läbi tugevamaks ja "tegijamaks" saada.
• Arvan, et väide "Rohkem toetusi võib tähendada ka vähem tähelepanu igaühele neist" ei pea paika. Pigem on mõju vastupidine, so. suurem toetus tekitab andja juures suurema huvi oma rahakasutuse kohta
• Ettevõtted võiks annetada mingi protsendi oma kasumist näit. 1 %
• Pooldan, sest kui KÜSK jätkab ühenduste võimekuse arendamist, on ka toetuste kasutamine efektiivsem.
• KÜSKi toetuste ampluaa peaks nagunii laiem olema, praegu jagatakse erinevates voorudes väga kitsastele tegevustele, kusjuures kunagi ei ole ette teada, kes järgmisest voorust raha võivad saada. Võiks olla ka Vabaühenduste Fondi sarnane programm, kus vähemalt mõned voorud on pikemalt ette teada, siis saavad ka kodanikuühendused paremini oma tegevusi planeerida.
• Palun andke aru, et toetuste saamisel võtavad MTÜ-d kanda oluliselt kõrgema majandusriski kui KOV oma garanteeritud eelarvega (projekti raha laenad, teostad projekti, teed paberid ja siis saad raha tagasi) seejuures toidad laenuprotsendiga panka.

Vastu:

• KÜSK ei ole reaalses elus end tõestanud. Aeglane, muutustele reageerimisvõimetu, läbipaistmatu - need on KÜSKiga seonduvad märksõnad.
• Rohkem raha on tore, aga probleemiks see, et MTÜ-d elavad a) EL rahadest, b) riigieelarvest, mitte c) liikmemaksudest
• Tundub täitmatu unistusena. Selle asemel võiks kaaluda ettepanekut, et KÜSKi ja ka teiste kodanikuühiskonnale suunatud programmide (kohalik omaalgatus jms) suureneks vähemalt inflatsiooni võrra. (+ mingi mõistlik %)
• On valdkondi, mis vajavad hetkel rohkem toetamist. Majanduse paranedes vaja kindlasti taastada endine olukord ja analüüsi tulemusel vajadusel järk-järgult suurendada.

Kahtlejad:

• Raha võiks alati rohkem olla, aga kas siis peab nii suurt summat kohe kahekordistama? Vahest tasuks alustada väiksemast kasvust, näiteks 25 miljoni peale? KÜSK-i tegevuses on aga teisigi olulisi asju, millega tuleks tegeleda. Näiteks võiks pidevalt olla avalik kahe aasta toetusprogrammide plaan - millal millised konkursid välja kuulutatakse ja nende ajakava. Siis saavad ühendused oma tegevust ja taotluste kirjutamist pikemalt planeerida. Kuidas üldse KÜSK-i programmid kujunevad, mis on nende loogika? Vahel tundub, et mõned otsused tehakse natuke liiga spontaanselt. Küsimusi on veelgi. Samas väga hea, et KÜSK on olemas ja paljud asjad on nende tegevuses hästi - KÜSK peab kindlasti jätkuma.
• KÜSKil on kohati suhteliselt jäigad nõuded, millest tulevalt ei saa ka projekti käigus muutuvaid tingimusi efektiivselt muuta ja ära kasutada. Konkreetsed nõuded on kohati küll õigustatud, kuid MTÜde paidlikumat ja loovamat lähenemist piiravad kui liialt bürokraatlikuks lähevad.
• Sõltub paljudest teguritest. Miks just kahekordseks?
• Enne tuleks täpsustada rahastamise korda, et see ei soosiks vanu ja suuri organisatsioone
• Toetan KÜSKi eelarve suurendamist, kuid arvestades optimaalset toetatavate projektide hulka, oleks ehk veidi väiksem tõus mõistlik ja suureks abiks. Ehk oleks 25-30 MEEK paras. Silmas tuleb pidada ka seda, et KÜSK eelarve suurenemise arvelt ei tohiks väheneda muud sektorisse eraldatavad toetused. Samas võiksid ministeeriumid kaaluda võimalust kaasata KÜSK tegevustoetuste eraldamise otsustamisse.

Kuues

Korrastada hasartmängumaksust ühenduste rahastamise süsteem vastavalt 2008. aastal BDA Consultingu välja töötatud mudelile (eristada projekti- ja tegevustoetused, viia väiketoetuste otsustamine maakondadesse jne)

Pooldajad:

• Elu on näidanud,et muutusi on vaja. Meil on vaja ju, et kodanikkond tugevneks. Killustatuse vastu aitab korralik alus tegevuseks ja läbipaistvus
• Mida lähemal on toetuste jagamine, seda mõjusam on selle tulemus, sest kohalikul tasandil on otsuste tegemine adekvaatsem.
• Toetan eriti tegevustoetuste ja projektitoetuste eristamist. Kas tegevustoetus peaks ikka siit alt käima? See võiks olla ministeeriumiga lepinguline suhe. HMN raha võiks olla ainult projektitoetus.
• Toetan korrastamist. Meie ühendus põrkus selle vastu, et investeeringuobjekt oli eraomanduses, seda programm ei luba, peab olema riigi või munitsipaal. Kui see on muutunud, siis teavitada potentsiaalseid taotlejaid, info koju kätte.
• Kehtib eelmise jutuga. Kogukondliku fondi alla tuleb luua eraldi vastav sihtkapital. See on ka oluliseks tõukejõuks, et tekiks juurde maakondlikke kogukonnafonde. Millistel neid ei ole, saavad toetuse läbi KÜSK-i.
• Viimane aeg see asi korda teha ning vaadata üle ka valdkonnad, mida toetatakse.
• See on ainumõeldav lahendus, sest HMMN ei vasta ühelegi toetusi eraldava struktuuri demokraatliku otsustusprotsessi ja läbipaistvuse nõuetele. Ei ole piisav, kui avalik on, kellele eraldati kui suur toetus. Läbipaistev ja neutraalne peab olema ka otsuste vastuvõtmise mehhanism. Otsused peavad olema põhjendatud ja nende kohta peab saama esitada vaideid. BDA töö annab hea mudeli kõige selle lahendamiseks.
• Igati vajalik ja kauaräägitud muudatus (projekti- ja tegevustoetuse eristamine). Usun, et kui tehakse piisavalt selgitustööd, siis ei kaasne muudatustega ka (suurt) segadust.
• Iga muudatus toob kaasa segadust, kui algatus oleks hea, sest selgus oleks suurem. Rahastamine läbipaistvam.
• Toetan just väiketoetuste jagamist maakonna tasandil. Vajadused paremini teada ja tõestatavad.
• Kõik teavad, et praegune süsteem on mäda!
• Pigem toetan. Samas projektitoetuste ja tegevustoetuste vastuolu jääb alles. Vaja on tegevustoetuste poliitikat, sest sageli kannatab sisuline püsiv töö just tegevustoetuse ebapiisavuse tõttu ning see asendub "ühepäevaliblika-projektidega". Piisava suurusega toetuste hajutamine üle Eesti on kasulik. Ebaühtluse risk muidugi jääb.
• Tegelikult vajab ühenduste rahastamine korrastamist ka muus osas. Võiks sõnastada ettepaneku üldisemalt.
• Väiketoetused maakondadesse - väga OK. Olen ise tegelenud sellega nii KIK kui nüüd LEDER-PRIA Meede 4-tegvuses ja näen, mida tähendab kohalik initsiatiiv - inimesed, kes tegelevad kohaliku elu edendamisega seal, kus nad elavad - nad panevad sinna kogu oma energia ja kes veel teine peaks seda elu kohapeal edendama, kui mitta elanikud ise. Neid tuleb selles igati toetada. Jah väikeprojektide menetlemine on mahukam, bürokraatiat suurendav - kuid muid ju ei saa maaelu toetada, ei ole alust arvata, et maal elavad investeeringuvõimelised inimesed, kes jõuavad ellu viia suuri projekte.

Vastu:

• BDA ei tea Eestist absoluutselt mitte midagi, kõik välismaine ei ole otsekohaldatav.

Kahtlejad:

• Tundub, et see teema nõuab süvenemist, milleks pole aega
• Eeldusel, et maakondades on otsustajateks inimesed, kes teavad, mida maakonnale eelkõige vaja ning näevad ka ise tulemusi, võib see tuua väga positiivse efekti. Teisalt on küsimus ka suutlikkuses projekti tulemuslikkuse kohta tagasisidet küsida ning puudulikes meetmetes raha tagasinõudmiseks. Sama probleem võib tekkida ka maakondades.
• Kindlasti ei ole aga hetke olukord rahuldav

Seitsmes

Töötada välja ja käivitada kõigis ministeeriumides tegevustoetuste eraldamine vabaühenduste tegutsemisvõimekuse tõstmiseks.

Pooldajad:

• See on minu meelest üks olulisemaid asju üldse, mida vaja koheselt ellu viia
• Ettepanek on hea, aga oht on, et rikutakse liigse bürokraatiaga hea algatus. Kaaluda tegevustoetuse andmist ennast tõestanud organisatsioonile, et see ei sõltuks poliitilisest meelsusest vms. Tegevustoetust saav organisatsioon on sel juhul partner riigile, kelle on omad kohustused ja õigused, aga ka riigil on lepingu järgi omad kohustused ja õigused. Leping on kahepoolne.
• Parem üks hästi toimiv põlistatud organisatsioon kui kolm nõrka organisatsiooni. Kasutada "usalda, aga kontrolli" mehhanismi. Eeskuju võib võtta teenuste delegeerimise olemusest, vt PRAXISE uuring. Tegevustoetuse saamine on oluline järjepidevuse tagamiseks ja professionaalsuse saavutamiseks.
• Jällegi - osa rahast peab moodustama selle osa, mida kohe "ära ei sööda".
• Nõrga koha argument - läbipaistvad kriteeriumid ei põlista positsioone, vaid võimaldavad uute juurdekasvu.
• Oluline on lisada, et aitab vältida projektidepõhise tegevuse kujunemist põhitegevuseks ja võimaldab osaleda rahvusvahelistel ja siseriiklikel projektikonkurssidel, kus on ette nähtud omafinantseerimine. Lisaks tuleb välja töötada võimalus, kus rahastamine on kindlustatud pikema perioodi kui aasta peale.
• Tegevustoetusi ministeeriumitest tuleb anda üksnes ministeeriumi olulisele partnerile, kes mingil moel panustab ka ministeeriumi plaanide, arengukavade ja seadusloome protsessidesse ning tagab sidustatuse sihtrühmaga. See tähendab ennekõike nende organisatsioonide tegevustoetamist, kes suudavad tõendada, et esindavad sihtrühma ja nende kaasamine aitab kaasa valdkonnas paremate tulemuste saavutamisele.
• Näen siin võimalust ka delegeerimisteema sisse tuua.
• Usun, et sellest on abi.
• Valikukriteeriumite seadmisel, taotluste menetlemisel ja toetuse kasutamise kontrollimisel saaks abiks olla KÜSK, kes võiks teha selleks ministeeriumitega koostööd. Kuidas see koostöö rahaliselt vormistataks (kelle kaudu REst vajalik raha, millised lepingud, kes kontrollib jms), on juba eraldi küsimus.
• Vägagi vajalik. Pelgalt tegevustest ei saa lähtuda, ka areneda ja arendada on vaja
• Otsustamine tegevustoetuste üle võiks olla natuke ka KÜSKi või erapooletute hindajatega seotud. Muidu on oht, et tegevustoetusega proovitakse ühendusi ära osta enda valdkonnas, eriti kuna paljud teevad samaaegselt nii projekti- kui lobbytööd.
• Pigem toetan, vähemalt katset see küsimus läbi mõelda. Ülalmainitud nõrkade kohtadega nõustun.
• Vajalik tegevus.
• Võivad jääda mõlemad rahastamise vormid, kuid nende eraldamise põhimõtted ja kriteeriumid peaksid olema selged ja avaldatud.
• See peaks olema kõige esimene ja olulisem prioriteet, kuna projektipõhised toetused ei anna kodanikuühendustele eriti võimalust tegevusi pikemalt ja strateegilisemalt ette planeerida, tegevused killustuvad ja kodanikuühenduste võimekus on liiga väike tõhusaks kaasarääkimiseks. See eeldab kahtlemata ka head ja läbipaistvat süsteemi tegevustoetuste jagamiseks (et oleks väga selge, kellele ja millistel tingimustel seda antakse). Sõltuvust riigist ei pea oluliseks probleemiks, see tuleb välistada toetuskriteeriumidega (tagades hindamiskomisjonide erapooletuse/tasakaalustatuse jne).

Vastu:

• Nõrk
• Bürokraatlik meede

Kahtlejad:

• Idee pole viga, aga sealt edasi sumbub ebamäärasusse. Ettepanek peab olema loodavate jagamisprintsiipide osas selge ja läbipaistev.

Kümnes

Sarnaselt kaasamiskoolitustele käivitada ametnike koolitussüsteem vabaühenduste rahastamise ja teenuste delegeerimise oskuste õppimiseks.

Pooldajad:

• Koolitusi on meil muidugi palju ja nende tulemus tõesti pole mõõdetav, aga kui ei tee midagi, siis ei muutu ka midagi. Tuleks panustada sellistesse koolitustesse, mis võimaldavad kohe teadmisi praktiseerima asuda.
• Jah, harima peab, kuigi eeldaks, et tööle võtmisel vaadatakse juba neid oskusi ja omadusi. Samas tuleb hoolega valida koolitajaid, et hea algatus ei takerdu ebapädevate koolitajate taha.
• Omavalitsuste puhul on õppimine teisejärguline. Tuleks leida sunnimehhanism õppimiseks. Nemad lähtuvad seadustest ja otsuseid tehakse puhtalt otseselt raha saamise nimel või siis otsese raha kaotuse hirmus. Kaudsete mõjude hindamine on edasijõudnute pärusmaa. Palju meil on avalikus sektoris edasijõudnuid?
• Ametnikud ei toeta teenuste delegeerimisi 3. sektorile, kuna nad ei oma infot, mis ja kuidas seda maksimaalselt saavutada, neid on ka kutsutud, aga huvi on olnud vähene. Kuidas seda huvi neis tekitada, on suurim väljakutse!
• Paljud ministeeriumid jagavad aeg-ajalt raha ühendustele ja kurdavad, et taotluste kvaliteet pole hea ning pole piisavalt taotlejaid. Seega peavad ministeeriumid ka ise ühendusi koolitama. Kindlasti on nende enda koolitamine hea algus.
• Tuleks sel juhul siduda näiteks konkreetse väljundiga, et ametnik saaks uusi oskusi reaalse väljakutse peal katsetada.
• Hea mõte, nii saaks riigiaparaati vähendada, ainult et ametnikud ise seda küll ei tee, sest pole oma töö kaotamisest huvitatud.
• Toetaks partnerlust ja vastutust ja kvaliteeti mittetulundussektorile.
• Teadmiste omandamine toob ikka ainult kasu, mitte kahju.
• Põhimõtteliselt toetan, nt aastase pilootprojektina koos aktiivse tagasiside kohustusega koolitatavalt. Ent kulu 1500 kr koolitatava kohta on selge ülepaisutus.
• Teema püstitus õige, aga jällegi võiks ettepanek olla üldisem - seonduda ametniku kutseoskuste ja - standarditega.
• Teen seda juba Leader tegevuse raames ja näen, kui vajalik see on, et luik, haug ja vähk peaksid omavahel õppima koostööd tegema, et ühiskonda koos edasi vedada

Vastu:

• Üks koolitus ei anna ametnikule palju juurde, sest ametnikud on juba praegu igasuguste koolitustega koormatud. Vaja oleks ministeeriumi tulemuslikkuse hindamise süsteemi sisse kirjutada see teema.
• Tehke parem töövarjupäevi pooltevahetuse põhimõttel, saab päris tasuta ja hulga targemaks.

Kahtlejad:

• Pigem võiks toimida online koolitusmaterjal ning ministeeriumi töökorraldusse integreeritud kaasamise kohustus.
• Riik saab selle koolitusraha EL projektirahadest. Ses mõtes on MTÜde katusorganil alati samasugune võimalus EL rahasid taotleda. Reaalne elu on näidanud, et mingi, kasvõi väikene osalustasu on koolituste puhul väga vajalik. See tasuta andmine on põhjustanud kohati arutu haaramisemaania.
• Teenuste delegeerimise koolitused on vajalikud. Rahastamise osas olen kahtlev, sest selle korraldamine on ennekõike poliitilise tahte ja otsustamise küsimus. Teatud rahastamise korraldamise põhimõtete osas muidugi vajavad ametnikud koolitamist
• See on koolitus, mida peaks olema ametnikel võimalik valida. Oluline teadvustamine juba ka sel tasemel, et kui viiakse läbi arenguvestlusi või koostatakse koolitusplaane, siis osatakse sellist koolitust küsida või pakkuda. Kindlasti peaks hea kvaliteediga koolitusmoodul soovijatele olemas olema. Lisaks siis teavitustööle.
• Ei ole ekspert selles osas.
• Ei ole ülevaadet selle kohta, kuidas see koolitus on mõeldud läbi viia.

Kolmeteistkümnes

Avalikes huvides tegutsevate vabaühenduste vabastamine erisoodustusmaksust oma töötajate toitlustamisel jt. sellistel kulude puhul.

Pooldajad:

• Analüüsi see vajaks küll, aga kuna vabaühenduste rahastamine sõltub enamaltjaolt liikmemaksudest, siis kooskäimisele ja initsiatiivikatele tegevustele aitab selline maksusoodustus kindlasti kaasa
• Lõpetks ära kulude peitmise "ruumide rentimise" taha, näiteks. Ja uskugem pigem, et kui seda lubataks, siis ei hakata kohe väärkasutama...
• Võimalus motiveerida vabatahtliku töö tegijaid. Talgupäeva supp ja aastalõpu tänuüritus.
• Väikeste ühenduste puhul ehk on see lausa ellujäämise võimalus, kui see vajalikuks muidugi osutub. Mingi kvaliteedi mõõdik peaks ka juures olema sel juhul,.
• Vabaühenduste töötajad töötavad tihti toidu eest, tobe, et peab seadust rikkuma, sest keegi ei maksa ju selle pealt veel erisoodstusmaksu. See on rahakeskne mõtlemine, aga töötasuks võib olla ka söök.
• Praegune regulatsioon ei tööta nagunii
• Avalikes huvides tegutsevad vabaühendused ei pea kindlasti kuuluma tulumaksusoodustusega ühenduste nimekirja, sest see on ebamõistlik kitsendus ja kahjuks ei põhine avalikes huvides tegutsemisel.
• Pigem mõtlen ma selle all, kuidas motiveerida vabatahtlikke
• Noh, see piir töötaja ning "külalise" vahel on juba praegu fiktiivne. Selles punktis nõutakse kontrollimatu asja täitmist - et kui kõik käivad koolituse ajal söömas, siis osalejate pealt ei maksa, aga tegevjuhti pealt peaks kuidagi välja arvutama selle erisoodustusmaksu... Reaalselt seda ei tehta, kuna supp on ühes potis
• Jällegi võiks teemat käsitleda üldisemalt- ettevõtetega võrreldes on teisigi põhjendamatuid piiranguid, näiteks riiklikest fondidest raha taotlemisel projektide algatamiseks.
• See säästaks mitte ainult raha, vaid mõttetut asjaajamist, seega vähendaks üldist halduskoormust.
• Olen ise tegelenud aastaid külaseltsi elu edendamisega ja tean, kui palju isiklikku aega ja raha olen sinna paigutanud. Maatingimustes eriti oleks normaalne, et erisoodustustest vaba. Maapiirkond ei saa tagasi tulumaksust seda osa, mida tiheasutuse piirkond. Ma ei arva, et hajaasustuses peaks sama palju tänavalgustuse poste olema, kui tiheasustuses, kuid seesama erisoodustustes vabastamine oleks üks väike viis oluliselt raskemates ja ettevõtluse ning ühistööks ebasoodsamates tingimustes inimestele ja vabaühendustele luua paremaid tingimusi ühistegevuseks.

Vastu:

• Igasugused erisused ei sobi tegelikult Eesti maksusüsteemiga kokku. Arvan, et parem on küsida toetust muul viisil kui maksusüsteemi keeruliseks ajades.
• Miks ainult avalikes huvides tegutsevad organisatsioonid vabastada? Vabastada võiks, aga sel juhul kõik. Täna käib siin suur kombineerimine ja petmine. See on üldse üks ebaloogiline punkt, see erisoodustus toitlustuse pealt, eriti kui kõik on projektipõhine.
• Üleüldist sellist reeglit vabaühendsute suhtes ei toeta. Näen juba praegu võimalusi väga paljudeks väärkasutusteks. Seda võib teha läbi toetustingimuste, kui riik sellise võimaluse annab. Avalikes huvides tegutsev ühendus on senini määratlemata ja nii ei ole võimalik siin soodsutust kehtestada.
• Liiga üldsõnaline ja riskid suured kaardistamata. vt ohte MTÜde tõsiseltvõetavustele
• See on liiga väike probleem.

Kahtlejad:

• Erisoodustusmaks maksustab n-ö omainimestele hüvede loomist. Milline on ettepanekukohaselt läbipaistev skeem, mis väldiks nt olukorra teket, et MTÜ arvelt käib juhatuse liige endale või seotud isikutele süüa ostmas? Idee on, aga toores.
• Samas - miks ainult avalikes huvides tegutsevad vabaühendused?

Viieteistkümnes

Kindlustada Kohaliku omaalgatuse programmi püsimine ja kasv, sõlmides raamkokkulepe, et programmi rahastus suureneb igal aastal vähemalt inflatsiooni + 3% võrra

Pooldajad:

• Loodab, et ei kasutata ära tutvusi otsustajatele surve avaldamiseks
• Kohaliku omaalgatuse programmil on kindel koht "rahastamismaastikul". Oluline on programm maapiirkondades ja alles alustavatele kogukonnaseltsidele. Oluline on, et programm püsiks - kindlasti tasub analüüsida, kas toetatavad tegevused peaksid olema samad või võiks toetusi paremini fokusseerida, vastavalt muutuvatele oludele ja vajadustele operatiivselt kohandada.
• Nõrga argumendina välja toodud ohtu, et ei õpita rakendama teisi tuluallikaid (sponsorlus, liikmemaksud jms) saab ju vältida õpetamise teel. KOP rahastuse vähendamine-kaotamine ei oleks siin lahendus.
• Kuid rahastuse sidumist inflatsiooniprotsendiga on väga raske saavutada.
• Kui riigi juhtimisel peab palk minema kaasa elu enese arenguga, oleks loogiline, et ka seda riiki moodustavate kodanike vabaühenduste tegutsemise toetamine kasvaks - muidu ei ole ju tasakaalu.

Kahtlejad:

• Mulle tundub, et ajal, kus suur tööpuudus ja sotsiaalsed probleemid, peaks rahad minema tööpuuduse leevendamiseks. Eesti on juba kiigeplatse ja külakeskusi täis, pigem peaks toetama tegevusi, et keskused tühjalt seisma ei jääks.
• Ei ole valdkonna ekspert

Mõtteid Montrealist, 1. osa

Teemadest, mis seekordse Civicus World Assembly töötubades jutuks on olnud (nagu osaluseelarved, mõjuhindamine või demonstratsioonid) tahaksin edaspidi Hea Kodaniku ajakirja-versioonis pikemalt kirjutada, järgnevalt aga niisama väike assortii mõtteid ja tähelepanekuid (teine osa tuleb paari päeva jooksul ka).

* * *

Kohvipausi ajal vestlen Poola katusorganisatsioonis töötava Annaga, kui me juurde astub AGNA (meiesuguste katuste võrgustik Civicuse sees) olulisemaid rahastajaid, Charles Stuart Mott Foundationi töötaja ja tunneb huvi, kuidas AGNA-l meie meelest läheb. Räägime vabalt ja toredalt paarkümmend minutit (ta küsib mõne asja kohta, et kas me saame neist samamoodi aru kui ta, ning millistest AGNA tegevustest meile kasu on olnud ja nii edasi) ning ma mõtlen, et see on esimene kord, kus üks rahastaja on pöördunud mu kui toetatava tegevuse sihtrühma esindaja poole. Praktika, mida ka Eesti rahastajad võiksid rohkem järgida. Muidugi tuleb silmas pidada, et kui näiteks mina olen kriitiline (jah, AGNA suhtes ma veidi olen), ei tähenda see veel eriti midagi, aga kui samad probleemid kostavad mitmest allikast, siis on see rahastajale ilmselt oluline täiendav info, mida ta AGNA enda aruannetest ei pruugi lugeda saada. Sama käib tegelikult ka kaasajate kohta - selmet rahulduda ainult katusorganisatsiooni seisukohaga, tundke aeg-ajalt huvi, kas nende liikmed ka seda jagavad või asjast üldse teadlikudki on.

* * *

Aafrika vanasõnade tsiteerimine on küll üldiselt Kristina leivanumber, aga üks, mida siin kuulsin, sobib minu meelest hästi neile ütlemiseks, kes mingi küsimuse puhul kaaluvad, et kas on vaja kaasata või ei: kui tahad kiiresti minna, mine üksi, kui kaugele, siis koos teistega. Hobimatkajana leian, et selles on sügav mõte sees.

* * *

Inimtüüp, kes mind konverentsidel alati on häirinud, ja keda ohtralt ka siin kohtab, on selline, kes ettekande lõpus palub mikrofoni ja ütleb midagi sellist: “Jah, see mis te äsja rääkisite, kõlab muidugi väga ilusasti, aga vaadake, meie riigis (linnas, organisatsioonis, ...) ei ole sellest küll mingit kasu, sest meie poliitikud (ametnikud, ettevõtted, ajakirjanikud, liikmed, kohalikud elanikud, ...) on nii-ja-niisugused. Mida meie peaksime tegema?” Magus Jeesus, nagu ameeriklased ütlevad, kust peab ettekandjal olema retsept, mis toimiks igas olukorras? Parim, mida tema teha saab, on tutvustada oma kogemusi, rääkida, mis tema meelest on edu toonud või takistanud ja mida ta sellest õppinud on. Mida sellest täpselt oma organisatsioonile kohandada annab, on ikka juba kuulaja asi teha. Ükski vägi ei veena mind ümber, et midagi õpetlikku leiab peaaegu igast ettekandest, kui ise vähegi tööd teha viitsida.

* * *

On muidugi veel asju, mis siin muutu. Satelliit-üritus Youth Assembly on sama kärarikas, loosunglik ja pretensioonikas nagu ikka, süüdistades täiskasvanuid kõigis maailma hädades (küllalt turvaline pakkumine, sest ise nad ju tõesti pole jõudnud veel suurt midagi teha) ning nõudes söögi alla ja peale koheseid samme vaesuse lõpetamiseks maailmas.

Teine püsiteema on Civicus ja ta kampaaniad. Tean inimesi, kes kahtlustavad Eesti reklaamifirmasid ametlikult välja kuulutamata võistluses, kes suudab tulla tobedaimale ideele, mida klient on valmis ära ostma (näiteks hiljutine rapsiõli kampaania on nende meelest selle konkursi vili). Mõnikord mõtlen, et samamoodi üritavad üksteist üle trumbata Civicuse kampaaniameistrid. Eelmisel aastal näiteks kutsuti kõiki üles oma mobiilide äratuskellad kindlal ajal helisema panema, et “anda riigijuhtidele äratus” kliima soojenemise vastu otsustavalt tegutsema hakata. Tänavune kampaania on “Lose your shoes”, mille lähtekohaks on lause, et teise inimese mõistmiseks tuleb kõndida miil tema jalanõudes. Seega, et teha vaesus ajalooks, on vaja mõista vaeseid inimesi ja selleks tuleb järelikult ... kõndida paljajalu. Üks tiir ümber kahe kvartali. Nii et olete palutud kaasa tegema. Ah jaa, kuupäev on ka paika pandud: 10. detsember.

* * *

Mu osalemist World Assembly’l toetab osaliselt KÜSK - suur aitäh selle eest!

Vähem häid ideid, palun!

Väike skaibikõne õhtul sõbraga, kes samuti ühe kanniga kolmandas, teisega ärisektoris, sellest-teisest, tööst ja elust, koormusest ja puhkusest, ning selle käigus jõudsime üsna praktilise, kuigi väga küünilise kreedoni:

mida paremat ideed sa kuuled koosolekul kolleegidelt, seda kriitilisemalt peaks sa seda maha tegema, et mh iseend mitte surnuks töötada, kuna kiusatus ideed ellu viia on liialt suur.

Võibolla on meid lihtsalt liiga vähe, nagu kogu sektoris, ma mõtlen, inimesi.

Või ei oska me EMSLis õigeid inimesi otsida, sest ma olen tegelt kogu aeg uskunud, et raha on headele ideedele alati olemas, aga kust leida inimesed, kes need hästi ellu viiks, on see kõige raskem.

Sest seegi on üks rusikareegel, et kui sa koormuse suurenedes värbad uue inimese, tõuseb ikkagi ka kõigi seniste töömaht. Nii et surnud ring.

PS Kohati on ikka õudne kiusatus üritadagi töötada üheksast kuueni, nagu normaalsel töökohal, ja vaadata, mis üldse saab (tehtud).

Siseministeeriumi logo kõigile valimisreklaamidele!

Alari kirjutab tänases Postimehes paberimäest, mis tuleb tavalisel MTÜ-l riigi- või eurotoetuse saamiseks kokku ajada ja läbi töötada. Erakonnad seda tegema ei pea. Ent kõigile võiksid kehtida ühesugused lihtsad reeglid.

Euroopa Komisjon kogub tänavu arvamusi, kas nende toetusreeglid vajaksid parandamist. Talvel teatasid rahandusministeeriumile pea kõik raha saavad kodanikuühendused ning ka raha andvad riigiasutused kui ühest suust – loomulikult peaks lihtsamaks muutma aruandluse, et ei peaks üksipulgi kõiki sekundeid ja sente lahti seletama ja tõestama, sest nii suur bürokraatia ei näi isegi ametnikele mõistlik ega järelevalve selle üle jõukohane.

Miks mitte aga alustada lihtsustamisega oma kodus, kus vabaühendustele kehtivad sageli sama nüristavad ja kokkuvõttes ikka mitte midagi tõestavad reeglid. Näidet usaldavast rahastamisest pole seejuures vaja kaugelt otsida, sest tänavu jagab siseministeerium niimoodi tegevustoetusteks 85 miljonit krooni maksumaksjate raha, ilma et taotlemiseks või aruandluseks kuluks sõnagi.

Tõsi, see summa jaguneb üksnes seitsme MTÜ vahel – viimastel parlamendivalimistel menukamad parteid (riigikogu erakonnad ja kristlikud demokraadid).

Kujutlege, erakondade juhid, kui teile kehtiksid samalaadsed reeglid nagu tuhandetele teistele sama tublidele Eesti MTÜdele.

Kõigepealt taotlemine. Oh ei – see, et te neljaks aastaks riigikokku valitud või 15 aastat tegutsenud olete ja igal nädalal meedias figureerinud, ei tähenda midagi. Taotlemist tuleb igal aastal alustada oma olemasolu põhjendamisega.

Esmalt peate taotlusvormil andma ülevaate oma organisatsiooni ajaloost, missioonist, eesmärgist, struktuurist, liikmeskonnast, olulisematest läbiviidud tegevustest, nende eelarvetest ja tulemustest. Taotluses tuleb esitada praeguse olukorra kirjeldus (baastase), analüüsida probleeme ja vajadusi, millega tegelete, oma sihtrühmi (vajalik võib olla eristada ELi ja kolmandate riikide kodanikke). Seejärel panete kirja oodatavad eesmärgid (sihttase), tegevuste seose riiklike arengukavadega, nende vajalikkuse, mõju nii oma organisatsioonile kui ka ühiskonnale laiemalt. Siis kirjeldate oma tegevuste jätkusuutlikkust ja tulemuste hindamise metoodikat. Samuti tuleb hinnata võimalikke riske ja neid mõjutavaid tegureid, plaanitava uudsust, võrdõiguslikkuse ja teiste poliitkorrektsete väärtuste tagamist.

Poolel lehel tuleb eesmärgid ja tegevused kokku võtta ka inglise keeles. Võtmeisikutel peab olema erialane kõrgharidus, projekti juhil magistrikraad, lisada tuleb kõigi olulisemate isikute elulood. Allkirjaga tuleb kinnitada, et lähtute kodanikuühenduste eetikakoodeksist ega ole võtnud altkäemaksu.

Eelarve osas peate eristama otsesed ja kaudsed kulud ning eelkõige palgakulud. Viimaseid on, muide, targem mitte väga plaanida, sest te töötate ju ühiskonna heaks ja seda teeb tõeline missiooniinimene tasuta.

Selgelt tuleb näidata, kui suured on teie üldkulud ja mis osas plaanite neid katta riigieelarvest. Muidugi tuleb näidata arvutusmetoodika – mitu inimest teie kontoris töötab, milline on iga töökoha maksumus kõigi kululiikide lõikes ja kuidas jõuate lõpptulemuseni, mille järgi te just nii palju palga, rendi, side jms eest riigilt küsite. Investeeringud põhivara, kinnistute, tehnika jms ostu või parandamisse on üldjuhul nagunii keelatud.

Eraldi peate koostama aasta tegevuste teavitusplaani – kanalid, sõnumid ja ajakava –, näitama teisi plaanitud rahaallikaid ja kui kaasate tegevustesse partnereid, võtma neilt kirjalikud kinnitused nende sisulise ja rahalise panuse osas. Kui ostate mõnd teenust rohkem kui 25 000 krooni eest, peate taotlusega esitama kolm võetud pakkumist (kui eelistate kallimat, tuleb põhjendada).

Peaaegu ununes – alltöövõtud ei tohi ületada 40 protsenti abikõlblikest kuludest ja käibemaksu võite riigieelarvelisest rahast katta vaid juhul, kui te seda tagasi ei saa. Nagunii ei tohi maksumaksja rahast katta erisoodustusmaksu ega mis tahes meelelahutusi (valimispeod!) ning kõik kulud peavad olema mõistlikud ja põhjendatud. Olete sellele ikka mõelnud?

Taotlusele lisage oma eelmise majandusaasta aruanne, tehke kõigest kolm koopiat, kõrvetage üks veel CD-le ning viige need tähtajaks rahastajale. Valvelauas istuvalt politseinikult saadud templiga kinnitus paberipaki saabumise kuupäeva ja kellaajaga hoidke igaks juhuks alles.

Niisiis. Kui teie büroos pärast taotluse kirjutamist veel keegi mõistuse juures on ja te tõesti raha saate, tuleb asuda tegevusi ellu viima.

Pidage seejuures silmas, et iga õhupall, pastakas või kondoom, millele riigieelarvelist raha kulutasite, tuleb varustada rahastaja, teie puhul siis siseministeeriumi logoga. Kindlasti peab ministeeriumi logo olema ka kõigil teie väli-, trüki- ja telereklaamidel, samuti ruumides, kus viite läbi näiteks kohtumisi valijatega või mis tahes muid üritusi.

Toitlustamise korral peate korjama kõigilt söönutelt allkirjad, tõestamaks, et nad ikka olid seal rahvamajas/telgis/pargis ning et te ise seal ei prassinud. Mart Laari või Jüri Pihli kui juhatuse liikmete ja teie töötajate söödud küpsiste maksumus tuleb deklareerida ja maksud tasuda (ja mäletate – seda oma taskust, mitte riigi rahast!).

Õigus, te ei saagi ju raha kohe kätte, vaid peate esmalt kulud ise katma, esitama siis finantsaruande ja väljamaksetaotluse ning raha kantakse teie kontole selle kinnitamise järel.

Veel erutavamaks läheb aruande kirjutamisel. Esiteks peate kuumal juulil esitama juuni lõpu seisuga vahearuande, kus lisaks finantsidele on kirjas ka selleks hetkeks saavutatu, kuidas te olete täpselt ühiskonda maksumaksja raha eest teeninud.

Aruandes tuleb seletada kõike seda, mida taotluses lubasite. Ehk mitte pelgalt tehtut kirjeldama, vaid analüüsima vastavalt seatud indikaatoritele tulemuslikkust ja mõju, samuti kirjeldama, kuidas kavatsete järgmisel aastal sarnaseid tegevusi rahastada.

Finantsaruandeks on oluline teada, et eelarves ette nähtud kuluridade vahel tohite lepingut muutmata teha ümbertõstmisi vaid kümne protsendi ulatuses. See tähendab, et peate aasta peale kõik kulud täpselt ette nägema. Aruanne tuleb esitada etteantud vormis, kuhu peate (suurematel erakondadel 25–27 miljoni kohta) ümber toksima kõikide kuludokumentide kuupäevad, esitaja nime, arve numbri, tehingu sisu, raamatupidamiskande numbri ja maksmise kuupäeva. Ja kas ma ütlesin, et sularahatehingud ei ole lubatud?

Kõigist kuludokumentidest peate esitama koopia, need ükshaaval nummerdama (kirjutades vastava numbri ka tabelis õige rea ette, et kontroll need lihtsamalt üles leiaks) ning lisama igaühe maksekorralduse või kogu aasta pangakonto väljavõtte.

Aruandega peate esitama ka kõik aasta jooksul toodetud materjalid, et rahastaja saaks hinnata nende põhjendatust ja kontrollida vastavust teavitusnõuetele. Lisada tuleb kõigi tehingute aluseks olnud lepingud, aktid, lähetuste käskkirjad, töötasude puhul palgalehed, kus tuleb eraldi arvutada ja ära märkida riigieelarvelisest eraldisest läinud summa iga maksuliigi kaupa.

Toimunud ürituste tõestamiseks lisate ka koopiad osalenute allkirjalehtedest ning teete üritusest fotod (vaadake, et ministeeriumi logoga plakat ka peale jääks!). Fotosid võltsida pole mõtet, ministeeriumil on spetsialistid, kes Photoshopi kaugelt ära tunnevad.

Eraldi tabelis tuleb veel pidada arvestust, kui vanad olid teie ürituste osalejad, palju oli mehi ja naisi ning milline oli nende haridustase. Neist teete veel ühe koondi ka. Kui näitasite eelarves mitterahalist panust, panete kaasa parteinoorte allkirjadega vabatahtliku töö päevikud, kus on tehtud töö tunni täpsusega kirja pandud, ning rahalise väärtuse andmise aluse (statistikaameti keskmine palgatase sel erialal).

Lõpparuande esitate järgneva aasta 31. jaanuariks (kulud peavad tehtud olema 31. detsembriks) ja siis te ootate. Vahel kuu, vahel neli, et ülekoormatud ametnikud teie aruande läbi töötaks. Kui neile miski sisulises või finantsaruandes ei meeldi, peate lisaselgitusi andma ja ametnikel on õigus tulla tutvuma kogu teie raamatupidamisega.

Lõpliku heakskiidu saate ilmselt märtsis, aga enne seda ei saa ka alanud aasta raha kätte (kui aruanne üldse heaks kiidetakse). Seega valmistuge esimesel poolaastal oma varudega hakkama saama. Kui ametnikule tundub, et mõni reklaam oli tarbetult suur või pidu priiskav, maksate sellele kulunud raha riigile tagasi nagu miškad.

Viimne kui üks toodud nõuetest on leitav praegu erinevate kodu- või euro maise raha jagamise reeglitest eri fondide, ministeeriumide ja riigi sihtasutuste juures, mida peavad just nii täpselt ja põhjalikult järgima tuhanded MTÜd ja sihtasutused Eestis, välja arvatud need alguses mainitud seitse.

Kindlasti ei taha ma sellist ajusid kärsatavat elu isegi mitte erakondadele, nii et igati solidaarseks lahenduseks peaks olema ka teiste avalikes huvides tegutsevate vabaühenduste riigipoolse rahastuse lihtsustamine vähemalt tegevustoetustegi osas.

Lolle, pätte ja laristajaid on igal pool, aga nagu ei meeldi sellised üldistavad süüdistused erakondadele, ei meeldi pime umbusaldamine ka kodanikuühendustele. Äkki siis ühtlustame lähtekohti, sest ühtmoodi Eesti arengu eest oleme väljas ju kõik?

Autor on tegev kodanikuühenduste liidus EMSL

Allikas: http://www.postimees.ee/?id=220686

Kaasav rahastamine: kommentaarid Eesti rahastajatelt (3)

Neljanda kommentaari kaasava rahastamise teemale palusin Kodanikuühiskonna Sihtkapitali juhatajalt Agu Laiuselt. Varsti tuleb vahekokkuvõtete aeg!

Agu Laius: raske on loota, et ametnik teaks olukorda välja peal

Kaasava ja konsensusliku rahastamise põhimõtete kasutamine rahastusotsuste tegemisel on tänuväärt teema ulatuslikuks arutamiseks Eestis. On ju iga MTÜ saanud eitava vastuse oma projektile, kehitanud õlgu ja järeldanud, et otsuse tegija ei tea asjast tuhkagi. Ja neil on õigus, sest raske on loota, et aastaid ministeeriumi kabinetis toimetanud otsustaja teaks olukorda välja peal.

Kaasav rahastamine, kuigi seda mõistet ei ole me kasutatud, on ka Kodanikuühiskonna Sihtkapitali üks alusmõtteid juba alates idee esitamisest 2001. aastal. Tänaseks on see KÜSK töös rakendatud.

Vähemalt pooled KÜSK nõukogu liikmed on esitatud suuremate sihtgruppide poolt. Enamik, ka mitmed riigi esindajad nõukogus, on põhjalike kodanikuühiskonna teadmiste ja taustaga. Nad on ühinguid juhtinud, ise projekte koostanud ja ellu viinud. Oskavad esitatud taotluste hulgast ära tunda tugevamad, kuid märgata ka neid, kelle kogemus taotluse koostamisel on napp, kuid evivad võimet käivitada jätkusuutlik tegevus.

KÜSK on veelgi kaasavam – ka rahastamistaotluste hindajad saime kodanikuühendustele suunatud avaliku konkursi kaudu ja enamik neist on pärit erinevatest sihtgruppidest.

Vähetähtis ei ole seegi, et sihtkapitali töötajad ise omavad pikaajalist mittetulundusühingus töötamise tausta ja teavad kõiki ühendusi vaevavaid muresid. See taust on võimaldanud meil välja töötada taotlejasõbralikud taotlusvoorude tingimused ja kord ning muuta taotlejasõbralikuks ka aruandevormid. Nii oleme projektide elluviimisel pigem partneriteks, kui bürokraatlikuks järelvalvajaks ja kontrollijaks.

Veelgi kaasavamaks saaks KÜSKi kujundada siis, kui me suudaksime korraldada konkreetsetele sihtgruppidele suunatud taotlusvoorusid. Hetkel ei võimalda seda KÜSK tagasihoidlik eelarve. Siiski, järgmise taotlusvooru ettevalmistamisel mõlgutame sellelaadilisi mõtteid, millest konkreetselt on paraku veel vara rääkida.

Foto: Siim Männik

Andke oma vanad kalliskivid ära

Dennis Moore swings in as before

Grantley: Oh no, not again!

Buckingham: Come on!

Moore: Stand and deliver again! Your money,
your jewellery, your ... hang on. (He takes out a
list) Your clothes, your snuff, your ornaments,
your glasswear, your pussy cats ...

Buckingham (aside to the first lady): Don't
say anything about the lupins ...

Moore: Your watches, your lace, your spittoons ...

Midagi pole teha, see Monty Pythoni sketš tuli kohe silme ette, kui lugesin brittide Hea Kodaniku ehk ajakirja Engage vahel reklaami: "Otsite lihtsat annetuste kogumise viisi, mis säästaks keskkonda?" ja selle all linki www.jewelleryrecycling.org. Sel lehel tegutseb Fundraising Company, kes pakub annetuste kogumiseks ümbrikke, kuhu inimesed võiksid panna oma ebavajalikud juveelid ja ehted, andes need kodanikuühendusele, kellel Fundraising Company aitas need siis rahaks teha. Võttes 25% rahast vahendustasuna endale ja andes 75% sellele ühendusele.

Ettevõte rõhutab, et tegu on taaskasutusega, mis aitab vähendada vajadust teemantite ja kulla kaevandamise järele, ning et selliste ümbrikega majast majja jooksmine on jõukohane ka koolilastele, kes saaksid sel moel praktikas heategevust harjutada.

Tõepoolest, uuringud näitavad, et ka Eesti inimene annetab meelsamini oma vanu asju kui aega või raha. Aga kuigi alates 1990ndatest siin käinud erinevad briti ja ameerika fundraising-konsultandid armastavad rääkida, et meilgi tuleks rohkem rõhku panna annetuste kogumisele (ning mingil määral, usun, on neil ka õigus), ei arva ma väga, et niisugune meetod siin mõnele ühendusele oluliselt abiks võiks olla. Ehkki britid kuulutavad veendunult: "Igaühel on kodus vanu ja ebavajalikke kalliskive ning enamik inimesi rõõmustaks, nähes neid taaskasutatavat!"

Kaasav rahastamine: kommentaarid Eesti rahastajatelt (2)

Jätkame kommentaaridega värskes Heas Kodanikus ilmunud Põhja-Iirimaa Kogukonnafondi juhi Avila Kilmurray artiklile kaasavast rahastamisest. Kuivõrd võiks olla see rakendatav Eestis ja seejuures ka nende endi fondides, küsisime seekord Eesti-Hollandi Heategevusfondi (ehk Päikeselille fondi) tegevjuhilt Piet Boerefijnilt ning Hasartmängumaksu Nõukogu liikmelt Lauri Luigelt (Reformierakond).

Piet Boerefijn: lõpp-tarbijad teeksid häid otsuseid

Minu meelest on kaasav rahastamine väga hea idee. Paljudes valdkondades on just lõpp-tarbijad kõige paremad eksperdid ja suudavad teha häid otsuseid, mida toetada ja milleks raha kasutada. Näiteks endistel narkomaanidel või endistel alkohoolikutel on sageli parim teadmine kui kellelgi teisel, kuidas sõltuvusest vabaneda. Samuti näiteks vaimupuudega laste vanemad teavad sageli teistest paremini, kuidas nende lapsi õpetada. Nii et kindlasti võiks erinevate sihtgruppide katusorganisatsioone kutsuda taotlusvoore ette valmistama. Mulle on jäänud mulje, et Eesti katused, näiteks puuetega inimeste, noorte ja külaseltside omad, teavad oma valdkonda väga põhjalikult. Nad oleksid vägagi suutelised otsustama, mida rahastada.

Nüüd, kus Eestis on nii palju töötuid ning vaesus ja sotsiaalprobleemid on kasvamas, oleks hea arendada uusi algatusi ja leida ka uusi võimalusi rahastamises. Üks probleemidest on ka see, et suur osa praegusest välisrahastusest lõpeb lähiaastatel, nii et eelkõige peaks arendama kohalikke fonde.

Ka meie fondil on kogemusi kaasava rahastamisega. Oleme 2-3 aasta jooksul toetanud väikeprojekte Valga-, Võru- ja Põlvamaal (300 000 krooniga aastas). Neis maakondades oli palju häid taotlusi Kohaliku Omaalgatuse Programmi, kuid raha riigi poolt oli liiga vähe. Seetõttu andsime omalt poolt raha juurde, ning otsused, milliseid projekte toetada, tehti täielikult kohapealsete komisjonide ja Kodukandi poolt. See töötas väga hästi.

Lauri Luik: huvitav teema, aga mitte hasardi raha jaoks

Teema on huvitav ja miks mitte proovida seda teatud fondides ka kirjeldatud kujul rakendada.

Mis puutub hasartmängumaksu nõukogusse, kuhu kuuluvad kõigi Riigikogu fraktsioonide esindajad ja vastavate valdkondade ministeeriumide kantslerid, siis leian, et selle puhul ei anna antud süsteemi päris sellisel kujul rakendada. Hasardi fond on väga dünaamiline ning projektide rahastamine toimub igal kuul, üks eesmärke on paindlik rahastamine. Huvigruppide kaasamine otsustusprotsessi ei oleks ilmselt igakuistel koosolekutel sellisel kujul täit efekti andev, mis puudutab just kiirust ja dünaamilisust.

Üldiselt on ju kogukonna üldisi tahtmisi rahataotluste esitamisel ja raha jagamisel arvestatud näiteks PRIA ja EASi kaudu jagatavates eurofondides. Näiteks kogukond koostab üheskoos piirkonna arengukava ning suuresti sellele tuginedes langetatakse ka rahastamisotsus jne.

Fotod: Siim Männik ja www.reform.ee

Kas parteinoored peaksid saama noorteühingute raha?

Olen saanud mitu e-kirja pärast meie läinud nädalal tehtud avaldust Tõnis Lukase otsuse kohta jätta tänavu parteide noorteorganisatsioonid noorteühingute aastatoetusest ilma, nii et ilmselt väärib see teema ka avalikult täiendavat ja mitteametlikumat kommentaari.

Jah, mu isiklik arvamus (täpselt võrdne kelle tahes isikliku arvamusega) on samuti, et parteide noorteorganisatsioone võiks rahastada erakondade riigieelarvelisest toetusest. Kui nad oma erakonna rahast osa ei saa, siis selles pole süüdi haridusminister, vaid räägitagu see selgeks oma peasekretäriga. Loomulikult eelistaksid erakonnad, kui noorte raha tuleks mõnest täiendavast allikast, aga see ei saa olla otsustav argument. Ka see on juriidiliselt pädev, et nad on iseseisvad MTÜd, kuhu kuulub neidki, kes erakonna liikmed pole (suur osa ei saa juba vanuse tõttu parteisse kuuluda), ja eks neis viljeletakse rohkem või vähem ka parteiga otseselt mitte seotud tegevusi, ent see ei muuda nende organisatsioonide põhiolemust.

Samas - niisugused asjad, kes võib raha saada ja kes mitte, tuleb paika panna taotlemistingimustega. Ma tean, et see pole lihtne, aga eks kohati tuleb ka mittelihtsaid asju teha. Igal juhul on mõistlikum need vaidlused, vajadusel ka kohtus, pidada ära tingimuste üle, mitte iga konkreetse rahastusotsuse üle eraldi.

Lukase otsus võib olla iseenesest hea (see on maitse küsimus), aga see ei ole tehtud hästi.

Kui tingimused lubavad parteinoortel kandideerida ja nende taotlus ületab sisu poolest teisi (praegusel juhul siis sotside ja Rahvaliidu noorte taotlused said hindajatelt positiivse, kesknoored negatiivse hinnangu, teised ei taotlenudki), ent nad ikkagi jäetakse toetusest ilma - siis on see halb pretsedent ja selle üle peaks muret tundma kõik kusagilt avalikku raha taotlevad ühendused. Muidugi tean, et ükski taotleja ei saa raha saamises enne otsust kindel olla, ent on vahe, kas eitav vastus tuleb seepärast, et su taotlus oli nõrgem, või seepärast, et sa lihtsalt mingil põhjusel kellelegi ei istu või ta arvab, et sa võid kelleltki teiselt ka raha saada ('topeltrahastamine', millele ministeerium viitab, tähendaks, et samad kulud kaetakse topelt ehk siis petetakse rahastajat, mitte seda, et organisatsioonil on rohkem kui üks raha-allikas - kui lähtuda viimasest, oleksid pea kõik Eesti ühendused topelt-, tripelt- ja enamgi rahastatud).

EMSLil ei ole pädevust ega vajadust sekkuda vaidlusse, kas parteinoored on samasugused noorteühingud nagu näiteks skaudid või väitlusselts või 4H - selle peaksid selgeks rääkima need, kes noortevaldkonda ja -ühendusi põhjalikumalt tunnevad. Küll on meie ülesanne seista selle eest, et ühendused võiksid olla kindlad, et nendega käitutakse õiglaselt. Seepärast selles küsimuses sõna võtsimegi ja võtame sarnastes olukordades ka edaspidi.

Kaasav rahastamine: kommentaarid Eesti rahastajatelt (1)

Täna ilmuvas Hea Kodaniku ajakirjas on taas mitmeid häid artikleid: intervjuud Erkki-Sven Tüüri ja Kadi Viigiga, Daniel Vaariku arvamuslugu kodanikuaktiivusest uuselamurajoonides, Maris Jõgeva artikkel sellest, mis imenippe ühendused aruannetega susserdamiseks on leiutanud jne – aga vast kõige rohkem pakkus mulle huvi Põhja-Iirimaa Kogukonnafondi juhi Avila Kilmurray kaastöö, kus ta räägib oma kogemustest kaasava ja konsensusliku rahastamisega. Tutvusime Avilaga möödunud kevadel Roomas Euroopa Fondide Keskuse aastakonverentsil, muide, samal seminaril, millest mullu ka siin kirjutasin, ja see, mis ta oma fondi praktikatest rääkis, tundus piisavalt põnev, et selle võimalikkuse üle ka Eestis arutleda.

Lühidalt on nad siis läinud kahes suunas. Esimene on tavalisem ja meilgi levinud: et rahastamisotsuseid tegevasse komisjoni kaasatakse ka sihtrühma esindajaid (Avila loos on juttu endiste poliitvangide taaslõimimise programmist, mille taotluste hindamises siis ka äsjaste vangide esindajad osalesid). Teine suund on keerulisem, aga ka palju põnevam: konsensuslik rahastamine.

Näiteks kui fondil on jagada kindel summa ühe piirkonna projektideks, siis ei pane fondi juhtkond ise paika, milleks seda kasutada saab, vaid kutsub kokku selle piirkonna ühendused ja kogukondade esindajad – potentsiaalsed taotlejad ja sihtgrupid. Neil palutakse jõuda kokkuleppele, mis on kõige olulisemad vajadused piirkonnas ja millele peaks raha eraldatama. Loomulikult ei sünni see kokkulepe paari tunniga, vaid nõuab mitmeid arupidamisi, kohati ägedaid vaidlusigi. Taotlusvoor kuulutatakse välja siis, kui osalejad on arvamuse kujundanud.

Selle lähenemise eelised? Esiteks muidugi peaks raha sel moel minema sinna, kuhu seda kohalike meelest kõige enam vaja. Tõsi, seda on võimalik saavutada ka muul moel, näiteks kui hindajad on kohalike oludega väga hästi kursis (mida nad sageli siiski paratamatult ei saa olla, lihtsalt ei jõua). Olulisem tundub aga, et sel moel saab kogukond ise oma vajadustest paremini teadlikuks ja läbi arutada, mis sõltub millest ning mis järjekorras ja kuidas erinevaid küsimusi lahendada. Ja sellistes aruteludes sünnib alati ka uusi paremaid lahendusi, mida seni pole proovitud. Nii ütleb ka Avila, et nende kohtumistega tekib uusi partnersuhteid (sealhulgas partnerlust avaliku võimu ja äriettevõtetega) ja selle tulemusena saavad esiteks taotlused tugevamad. Ka on „kaotajaid“ oluliselt vähem kui traditsiooniliste taotlusvoorude puhul, kus igaüks oma taotluse eest võitleb.

Puudused? Aega kulub rohkem, aga see pole mu jaoks tõsine argument, rohkem plaanimise küsimus – tuleb lihtsalt arvestada, et see protsess on pikem ja kavandada algusse näiteks üks kuu lisaaega (taotleja seisukohalt hoiab aega kokkugi, kui ehku peale eri projektitaotluste vorpimise asemel kulutada rohkem läbirääkimistele ja kirjutada siis kindel ja tugev taotlus). Muidugi on vaidlemist rohkem ja avalikult, ent sedagi ei pea kartma. Arutelus võivad domineerima jääda parema jutuga seltskonnad, kes ei pruugi ilmtingimata olla parimad tegijad (loe näiteks Roy Strideri esseed samas Heas Kodanikus). Samuti võib peljata, et kohalikud, ise asjade sees olles, ei pruugi märgata n-ö suuremat pilti, on ehk liialt reageerivad ja liiga vähe tulevikule mõtlevad. Samas need ohud on sama reaalsed ka fondi-siseste otsustuskogude puhul, pigem on tõenäoline, et suurema otsustajate ringi puhul on rohkem neid, kes sellele tähelepanu oskavad juhtida.

Mina pole kunagi väga armastanud projektikonkursse, mille puhul ei tea, mida teised taotlevad või kuidas rahastajad teemat mõistavad, kus ettepanekuid saab teha üksnes järgmiste kordade tarvis (mis seks ajaks tihtipeale unustatakse). Läbirääkimised annavad mu meelest palju paremaid tulemusi. Aga samas – võib-olla ei ole Eesti ühendused niisuguseks lähenemiseks valmis? Kas suudetaks ühistes eelistustes kokku leppida või hoiaks igaüks küüsi enda poole? Kas üldse tahetaks aruteludes osaleda ja sellega seoses ka palju enam vastutust võtta, või lükataks see pigem kellegi teise õlgadele? Ikka on ju mugavam kiruda halbade otsuste eest teisi kui ise paremaid teha.

Seetõttu küsisin kommentaare Avila artiklile mitmelt Eestis ühenduste rahastamisega tegelevalt inimeselt. Täna teeb otsa lahti Ardo Rohtla Haridus- ja Teadusministeeriumi noorteosakonnast, kus muu hulgas tegeldakse ka viimastel nädalatel palju kõneainet pakkunud noorteühenduste aastatoetustega. Tulekul on veel mitmeid kommentaare, samuti on arvamusavaldused oodatud loo lõpus – vajutage aga sõnale 'kommentaarid'.

Ardo Rohtla: head ja korrastatud infot pole kunagi liiga palju

Noorteühingute aastatoetuse eraldamisel on aastate jooksul läbi proovitud mitmeid mudeleid. Põhja-Iirlaste kogemuse ja käesoleva artikli valguses võib seda kirjeldada kui kaasavat rahastamist, mis on arenedes omandanud üha enam konsensuslikke elemente.

Taotlusi hindab ja teeb ministrile toetatavate osas ettepaneku Noortepoliitika Nõukogu, mille liikmete hulgas on alati olnud ka noorteühingute esindajad. Alates 2003. aastast on Eesti Noorteühenduste Liidu nimetatud esindajate käes nõukogu 11-st kohast enamus ehk 6, mis annab neile võimaluse kujundada kogu protsessi just nende parema äranägemise järgi. Peamine küsimus on ikka olnud, missugune ühing on hea ja väärt toetamist.

Selle väljaselgitamiseks töötati välja nii noorteühenduste kvaliteedikriteeriumid kui ka aastatoetuse hindamise kriteeriumid, millest kvaliteedi hindamine moodustab ühe olulisema osa. Sisuliselt tähendab see, et noorteühingud peavad ise jõudma kokkuleppele selles, missuguseid väärtusi ja tegevusi soovitakse ühingute töös näha ning kuidas seda hinnata.

Kogemus on näidanud, et kriteeriumide väljatöötamine ja nende alusel hindamine võib kujuneda liigse detailsuse tõttu küllaltki kohmakaks, kui püüda parima tulemuse saavutamiseks hinnata kõike võimalikku, selmet keskenduda vaid vajalikule. Teine oht on ühtlasi ka võimalus ja sisaldab pidevat vajadust seniseid kriteeriume paremaks muuta - see võib ka õnnestuda ja toetada hindamise ajakohasust, kuid süsteemi lihtsust ja läbipaistvust kõikide osapoolte jaoks pidevad muutused ei toeta. Arusaadavuse ja läbipaistvuse tagamiseks ei ole head ja korrastatud infot kunagi liiga palju ei enne taotluste kogumist ega ka pärast nende hindamist.

Konsensuslik rahastamine nõuab suurt usku nendesse, kelle kätte otsuste tegemine antakse. Samuti esindusühingute või esindajate täit pühendumust oma esindatavate kaasamisele ja teavitamisele kogu protsessi vältel. Tulemusena võib loota nii taotluste kvaliteedi kui ka osalejate rahulolu tõusu ning paremaid tulemusi, kuid kaasava ja eriti konsensusliku rahastamise rakendamisel ka ohtralt komistuskive.

Foto: Alari Rammo

Kas ikka tasub panna kõike, mis liigub?

Mõned aastad tagasi intervjueerisin keskealist daami, kes juhib üht Eesti tegusat kodanikeühendust. Ta jutustas mulle kümnetest ja kümnetest projektidest ning projektikestest, mida tema organisatsioon oli oma tegevuse jooksul ellu viinud.

Küsisin: „Mille järgi te valite, milliste teemade rahastajatele projekte kirjutate?“

Vastus oli kiire: „Eks me jälgime, mis rahastusvõimalused saadaval on. Ja...“

Seejärel daam takerdus hetkeks.

Siis pahvatas: „Tegelikult me paneme kõike, mis liigub!“

Kas sotsiaalsel ettevõtjal on mõtet panna kõike, mis liigub? Kas sotsiaalsel ettevõtjal üldse tasub projekte kirjutada? Järgnev annab vastused! Ja ka viited kahele suurepärasele konkursile, mis ka sotsiaalsete ettevõtjate vajadustega hästi haakuvad.

Eesti kodanikuühiskonnal on projektirahastusega armastuse-vihkamise suhe. Ilma projektirahastuseta poleks enamusi parimatest algatustest sündinud. Samas kustutaks iga kodanikeühenduse juht oma mälust tunnid, mis on veedetud tööajatabelite täitmisega... või järgmise aasta eelarve tagamiseks paaniliselt projektikonkursside seast vähegi sobilike otsimisega.

Miks siiski nii paljud kodanikuühendused on pannud kõike, mis liigub, eelistades seda oma tulu teenimise võimaluste katsetamisele? Ilmselt seetõttu, et kõik on projektirahastusega harjunud. See tundub turvalisem ja mugavam kui oma tulu teenimine. Aga kas ikka on?

„Turutingimustes peab konkureerima. Konkureerimine on ebamugav / ebamoraalne.“ Aga konkurents möllab ju ka projektirahastuse lahinguväljal. Ükskõik millise projektirahastaja ükskõik millises taotlusvoorus kandideerib ju kümneid või isegi sadu organisatsioone. Ärilise ettevõtmisena tegutsedes on oma konkurendid enam-vähem teada. Nende käitumist on tegutsemise planeerimisel võimalik arvesse võtta. Sotsiaalse muutuse loomise valdkonnas on palju ruumi ka koostööks. Aga projektikonkursi puhul võib näiteks laste õiguste eest seisva organisatsiooni rahastuse ära napsata hoopis keskkonnakaitse organisatsiooni puude istutamise kampaania. Selliste konkurentidega pole midagi peale hakata, kui just mitte kõrvaldada taaskasutatud paberile prinditud EKAK-iga lämmatades kõigi EMSL-i liikmete nimekirjas olevate organisatsioonide tegev- ja projektijuhid. Aga head kodanikud nii ei saa ju teha, eks ole. Eetikakoodeks ja puha. Nii et konkurents projektirahastuses jääb.

„On masu. Inimestel pole raha.“ Et mis oma tulu teenimisest siin rääkida? Aga vähe raha on ka projektirahastajatel. Projektirahastuse korral moodustab „turumahu“ taotlusvooru rahastuse kogumaht. Samas on enamasti pandud paika, et ükski rahastatav projekt ei saa üle mingi kindla summa. Kui taotlus on tehtud suurema summa peale, siis seda lihtsalt kärbitakse.

„Oma tulu teenimine on kohutavalt pingutav – müügitööd tuleb teha, kliente hankida.“ Igat projektikrooni tundub olevat kuidagi hõlpsam, isegi odavam hankida. Aga kas ikka on? Projektitaotluse koostamisele ja rahastajaga suhtlemisele kuluva aja eest ei maksa keegi. Tihti ei kata projektirahades ette nähtud summa kogu aruandlusele kulutatavat aega. Ja lisaks tiksub projekti elluviimise ajal peas kogu aeg mõte: ma pean kirjutama kohe järgmist, järgmist, järgmist, sest praegune projekt kestab ainult kuus kuud veel. Lisaks kinnitan oma kogemusest: teha telefonimüüki võib olla oluliselt meeldivam kui Interregi projektiga lõdvalt assotsieerunud partnerite ajatabeleid mööda kogu Euroopa Liitu taga jahtida.

„Ettevõtja ei tea kunagi, mis homne päev toob (märksõna: käibemaks).“ Projektid on aga juba definitsiooni järgi surelikud. Ükskord lõppeb iga projekt, kas juba kolme kuu või (oh olgu europrojektid kiidetud!) alles kahe aasta pärast. Eesti kodanikuühiskonna ajalugu on täis ühekordseid pilootprojekte, ükskõik kas piloteeriti kooliõpilaste keskkonnaharidusprogramme või ennetusmeetmeid riskiperedele. Ühekordseks jäid need seetõttu, et sama teema jätkamiseks enam uut projektirahastust ei õnnestunud saada. Kui kõigi ühekordseks jäänud pilootprojektide aruandlustega Narva Elektrijaamade ahjud küdema panna, poleks meil enam kunagi põlevkivi tarvis. Tuuleparkidest rääkimata.

Lisaks – projektirahastajad seavad mitmesuguseid tingimusi. Nii kulutuste suurusele kui kulutuste olemusele. Näiteks on projektidest raske maksta headele inimestele väärilisi töötasusid. Projektirahastuskomisjonid eelistavad pigem toetada madala kvalifikatsiooniga vähenõudlike inimeste poolt läbi viidavaid programme. Samuti piiratakse kulude olemust – näiteks kinnisvara soetamist rahastatakse harva.

Kas eelnevad hinnangud tähendavad, et projektirahastus on sotsiaalsetele ettevõtetele ebasoovitav? Ei ja veelkord ei! :-)

Näiteks järgnevatel juhtudel on projektirahastus sotsiaalsete ettevõtete jaoks lausa hädavajalik võimalus.

• Idee testimine. Tagasiside (ja stardikapitali) saamine. Selleks otstarbeks sobivad kõikvõimalikud heade ideede ja äriplaanide konkursid. Edu korral on võimalik saada niiviisi ka käivitusraha, mida teistest allikatest raske hankida. Isegi muidu mõnikord üsna riskialdis Heategu ei anna käivitusraha täiesti nullfaasis olevale ideedele. Projektirahastaja võib anda.

• Piloteerimine. Uute tegevuste, programmide katsetamine nõuab ressursse, alates meeskonna koolitamisest kuni materjalide trükikuludeni. Omavahenditest investeeringuteks vajalikus mahus raha leidmine pole enamusele sotsiaalsetele ettevõtetele jõukohane. Siinjuures on projektirahastus heaks võimaluseks arendustöö kulude katmiseks. Edasised jooksvad kulud õnnestub siis loodetavasti tagada tänu oma tulu teenimisele peale programmi valmimist.

• Tegevuse ümberkorraldamine. Sotsiaalse ettevõtte turutingimused võivad muutuda, kliendid kaduda. Projektirahastus võib anda hädavajalikku hingetõmbeaega, et korraldada oma tegevusmudel ümber ja katta senikaua ka oma tegevuskulusid.

• Organisatsiooni professionaliseerimine. Projektide läbiviijad võivad kiruda kuluaruandeid, tööaja tabeleid ja muud säärast. Kuid taolised formaalsused aitavad luua kaoses korda. Miski ei distsiplineeri rohkem ega pane ressursside tõhusat kasutamist jälgima kui projektide elluviimine rahastaja nõudliku pilgu all.

Ja mida selle julgustusega peale hakata?

Näiteks:

• Sotsiaalse ettevõtluse eriauhind äriplaanide ideede konkursil Ajujaht, toetajateks Heategu ja Ajujaht, tähtajaks 2. november.

• Vabaühenduste sotsiaalse ettevõtluse toetamise taotlusvoor, toetajaks Kodanikuühiskonna Sihtkapital, tähtajaks 18. november.

Jõudu unistamisel ja kirjutamisel, edu kandideerimisel!

Kirglik armastuse-vihkamise lugu sotsiaalsest ettevõtjast ja kutsuvalt ripsmeid pilgutavast projektirahastajast on jätkuks Heateo kogemustepagasit käsitlevatele lugudele, mis ilmuvad Heateo päevikus ja Hea Kodaniku ajaveebis aasta lõpuni. Heateo lugude sarja eelmised teemad: sotsiaalsete ettevõtete sünnitusmaja lood, kollektiivne juhtimine sakib, kähmlus juht VS ettevõtja, jutustus kangelaslüpsjatest ja läbipõlemisest ning muinaslugu uinuvast kaunitarist.

Tüdimus edulugudest

Elina kutsus siin hiljuti ühendusi andma end üles meie suvekooli töögruppidesse, et siis nende näidete põhjal koos tulemuste mõõtmist ja mõju hindamist arutada ja õppida. Nagu reedel kuulsin, on nüüd vist kõigis kolmes töögrupis organisatsioonid olemas (aga usun, et ettepanekud on ikka teretulnud, sest neid saab ka mujal programmis kasutada – see on igal juhul hea võimalus hulk arukaid inimesi endaga kaasa mõtlema saada), aga mulle tundus siin õige koht jagada üht oma parimat konverentsi-töögrupi kogemust.

See oli tegelikult juba kevadel, kui käisin Roomas Euroopa Fondide Keskuse aastaüritusel. Mind kutsuti, nagu ikka, kõnelema EKAKist (ilmselt peab olema mingi hea põhjus, miks mulle ei pakuta kunagi ettekandeid teemadel nagu „10 nippi, kuidas võõra naisega jutule saada“, „Söögiseeni meilt ja mujalt“ või „Suveks tippvormi – müüt või tegelikkus?“) – selle nurga alt, et kuidas rahatuusad üksikute heade projektide asemel saavad sellise strateegilise koostöö kujunemisele kaasa aidata. Läks täitsa kenasti, tänan küsimast. Aga lisaks käisin siis ka teistes töögruppides, millest üks oli eriti hea.

Eks ole, tavaliselt räägitakse konverentsidel ju edulugusid, kus siis ehk viimasel slaidil loetletakse ka mõned õppetunnid, mida veel või teisiti oleks võinud teha. Või siis halatakse üldisemalt, et on nii- ja niisugused probleemid, millele ikka veel piisavalt tähelepanu ei pöörata, ei mõisteta, ei väärtustata jne.

Seepärast meeldis mulle väga, et Inglismaa Northern Rock Foundation (NRF) tõi töögruppi hoopis juhtumi, mis... no ei kukkunud just läbi, aga kujunes paljuski hoopis teistsuguseks, kui nad lootsid. See ei olnud mitte ainult värskendav vaheldus, aga ma usun, et niisugustest näidetest võib sageli olla hoopis enam õppida. Muidugi, arusaadav, et ega keegi ihale oma ebaõnnestumisi letti laduda, aga samas teab ju igaüks, et kaugeltki mitte kõik ei kulge edukalt, mis me parimate kavatsustega ette võtame. Nii et: maha valehäbi!

Aga mis siis inglastel juhtus? Saades samanimeliselt pangalt iga aasta 5% selle kasumist, kasvas fondi eelarve headel aastatel juba üle 30 miljoni naela (Eesti kroonides oleks see praegu u. 614 miljonit), mis tekitas mõtte, et kui teeks ühe über-projekti, mille puhul keegi ei saa kurta, et ei olnud piisavalt aega või raha (nagu tavaliselt igas projektis varem või hiljem tõdetakse). Teemaks perevägivald ning eesmärgiks leida uusi ja paremaid lahendusi, kuidas vägivallajuhtumeid ennetada, ohvreid kiiresti aidata ja süüdlasi karistada, et need lahendused siis valitsusele välja käia üle riigi rakendamiseks. Aega plaaniti viis, koos mõjude hindamisega isegi seitse aastat, eelarve oli neli miljonit naela (72 miljonit krooni), aluseks põhjalikud uuringud, partneritena kaasatud kõik võimalikud institutsioonid, kes teemaga mingilgi määral kokku puutuvad, hästi avatud tegutsemine... No ühesõnaga, sellest pidi tulema kõige-kõige näidisprojekt.

Ma olen oma märkmikusse kirja pannud järgmiseid tähelepanekuid:

• Aeg. Pidi olema üks suuri eeliseid – et plaanime pikalt ette, uurime ja proovime ning teeme kõik järjest ära, mis vaja –, aga kujunes ootamatult takistuseks, sest teema tähtsus poliitilises agendas tõusis hästi kiiresti ja selleks ei oldud valmis. Aasta pärast projekti algust käivitas valitsus perevägivalla vastu võitlemise programmi ja NRF projekt, mis plaanis sellele sisendit anda, polnud seks ajaks veel eriti kuhugi jõudnud.
• Raha. Kõlab justkui ulme, et paneme siis seekord teema peale nii palju raha, kui vaja on, aga... „Kõik läksid rahast nii elevile,“ ütles fondi esindaja. Eestistki tuttav lugu, et kui on võimalik raha saada, ollakse valmis tegema mida tahes ega tulda üldjuhul rahastajale ütlema, kui konkursi idee ka kõige mõistlikum ei tundu. Nii jäi kriitika õigel ajal tulemata ning plaanimisvead hakkasid alles töö käigus selguma. Suure raha „porgand“ pani ühendusi lubama asju, mida nad tegelikult ei suutnud tagada, seda enam, et lepinguid allkirjastasid juhid, aga tööle pidid hakkama nende alluvad, kel ei pruukinud selleks olla aega, oskusi või ka õiget motivatsiooni. Suur toetus võib väiksele organisatsioonile mõjuda hoopis destabiliseerivalt (senised tegevused katkevad, meeskond kasvab kiiresti ja organisatsioon ei jõua sellele järele jne) ja rikkuda olemasolevaid skeeme ja suhteid.
• Kaasamine. Partnersuhete haldamine kujunes oodatust palju keerulisemaks, eelduseks oli võetud, et kõigil on kirg teema vastu ja soov häid lahendusi leida, aga tagantjärele tõdeti, et palju asju oleks tulnud konkreetsete kohustustena kokku leppida, kiiresti reageerida, kui miski tegemata on jäänud jne. Ka organisatsioonid ise ei kippunud teada andma, kui neil miski viltu oli vedama hakanud. Oli näha ka see, et eri organisatsioonide kirglikud ja karismaatilised eestvedajad ei pruugi moodustada üldse hästi toimivat tiimi. („Charismatic people – enjoy them: yes; employ them: maybe!“)
• Avatus. Ühest küljest hästi oluline, et mõju saavutada, teisest küljest tähendab, et iga su sammu kritiseeritakse ja sageli süvenematult (nagu ka poliitikute puhul).
  

Lisaks veel ports niisuguseid asju, mis ikka võivad viltu minna: oli valesid personalivalikuid, suurejooneliselt plaanitud mõju hindamiseks ei õnnestunud siiski õigeid mõõdikuid ja andmeid leida jms. Siiski – projektil oli selgelt mitmeid häid tulemusi (kolme aastaga on üle kolme tuhande naise ja lapse abi saanud, mõned uued teenused on hästi toimima hakanud, uut koostööd ja uusi teadmisi sündinud, uusi projekte algatatud selle pinnalt jne), aga mitte siis eriti need, mida algselt plaaniti.

Muidugi ei taha ma eelnevaga öelda, et vaat' nii juhtub, kui ühendustele palju aega ja raha anda ning mõistlik on jätkata nii, nagu meil tavaks: lühikesed lepingud, piiratud kulud ja jäine usaldamatus. Tegelikult on ju tagantjärele targana kõik need NRF vead välditavad ning nähes, kui julgelt nad ebaõnnestumisi analüüsivad, usun, et edaspidi nad selliseid vigu väldivadki. Ning loodetavasti tänu sellisele info jagamisele mitte ainult nemad, vaid ka teised organisatsioonid.

Aga muidu oli konverents nagu sellised üritused ikka. Pealkirjaks „Fighting Poverty, Creating Opportunities“, toimumiskohaks Hiltoni hotell. Ja tõesti-tõesti, võib ju muidugi öelda, et bassein iseenesest saaks olla veel suurem kui neil seal praegu ning lõunasöögi neljale käigule annab lisada veel mõned, aga üldiselt näis vaesus vähemalt sel territooriumil edukalt võidetud olevat. Hotellist välja minnes, tõsi, võis isegi päris linna südames mitmeid varemeid märgata, mõni lausa üle tuhande aasta seal niimoodi seisnud. Nii et tööpõld on siiski lai.

Ja sõidu eest tänan Avatud Eesti Fondi!

Mõjude hindamisest

Kirjutame juba nädal aega EMSLi aastaaruandes tegevuste osa ning see tuli kohe pähe kui lugesin oma briti sektoriuudiste voogu ja leidsin karmid sõnad kelleltki New Philantropy Capitali tüübilt. See Martin Brookes lajatab oma neil päevil toimuvas konverentsiettekandes ühenduste finantsjuhtidele (jep, neil on siuksed ametid!), et enamikul vabaühendustest pole oskusi, tahtmist või organisatsioonisiseseid võimalusi et mõõta ja kommunikeerida, kui tõhusad nad oma tegevustes on.

Ütleb, et ühendused kannatavad vältimiskultuuri ja võimetuse all ning üks võimendab teist, samuti ei ütle neile keegi, kus nad eksivad, et ometi midagi õpitaks. Tunnistab, et niiöelda tugevaid mõõdikuid ongi vähe, aga veel vähesemad investeerivad nende arendamisse. Igal juhul on mõju hindamine rohkemat kui suhtekorraldus. Ühendusi vastutavuse ja läbipaistvuse küsimustega aitava Impact Coalition’i eksjuht Richard Marsh lisas, et ühendused liituvad nendega innukalt, aga teevad lubadusi üsna tõrksalt teoks. Ta märgib, et nii 10% ühendustest tuleb päriselt vastutavusega toime; peamiselt väiksed ühendused on igal juhul oma sihtrühmadele lähemal ja seega läbipaistvamad, aga ülejäänud hindavad küll ideed, aga mis iganes põhjustel ei tee nad suurt midagi peale kohustusliku aruandluse.

Noh, EMSLis näeme me aastaaruandega üksjagu vaeva, olles teinud töö juba ette ära KÜSKi uute nõuete valguses, et rahasaajad peavad oma kodukal avalikustama põhikirjad ja aruanded, aga ma muretsen jätkuvalt, mis saab tuleval aastal, kui paljude MTÜde kohta ainus info ehk aastaaruanded avalikuks lähevad – see saab ikka piinlik olema meile kõigile, kui kehvasti need on koostatud, vastamata isegi seaduse nõuetele, ma kardan.

Loodetavasti panevad MAKid oma koolitusrahasid sellele tänavu ja tuleval aastal rohkem, kui MAKid isegi muidugi aru saavad, mida suures plaanis vaja on. Aastaaruanne on ju vaid üks väike osa, peamiselt ikka see oma jutt, subjektiivne info. Päris mõjude hindamine on veel terve omaette ooper, aga selle trendidest kirjutab Urmo ehk millalgi. Ega me EMSLiski sellega tegele...

Majandusvajutises peaks enda tõestamine ju iseäranis aktuaalseks muutuma, aga ma väidan briti kolleegidega sarnaselt, et me pole siin harjunud niisuguseid asju tegema, kuna pole lihtsalt vaja olnud – raha on viimastel aastatel olnud ju nagu putru.

Porno abikõlblikuks!

Infohulgad ja elukirevus ajavad ajuti hulluks, aga ma imestan pärast pea viit aastat EMSLis töötamist ikka päris vähe, kui avastan järjekordse mulle adumatu huvigrupi. Olen kuidagi harjunud lihtsalt sellega, et nii nagu MTÜ asutamiseks on vaja kaht isikut, ongi vaja kaht inimest, et hakata mingi ühise huvi nimel tegutsema, seda edendama, kaitsma jne. Vahel jäävadki nad kahekesi, vahel kaasavad masse. Mitte segi ajada kultuse või usuga – selleks on vaid üht langevas hõlstis hullu vaja.

Niisiis ma usun, et saan täiesti aru mingite Hollandi loomatrukkijate õigusest oma huvisid kaitsta, nagu ka teise leeri eesmärgist vastavad trukid kirurgiliselt eemaldada (suvaline näide), elu käibki niimoodi kodanikuühiskonnas, pidevas liikumises, arvamuste väljaütlemises, oma seisukoha kaitsmises, argumenteerimises, vahel efekti nimel seadusepiire kombates (nagu ka kunst mõnikord käitub). Kellele meeldib Savisaar, kellele Ansip, kellele Klenski. Kes räägib, kes röögib. Kes otsib lahendust, kes teeb jõuga. Kes peab eestluse mastipuuks harvu laulupidusid ja kodanikuksolemise aluseks täpselt sama harvu valimisi; kes aga pidevaid ja ühiseid (mõtte)talguid. Kes leiab, et õliseid luiki tuleb pesta, kes ei pea seda kuluefektiivseks.

Mina pean ressursside raiskamiseks näiteks hoopis seda, et ma ühe tõukefondide rakendusasutusega juba kaheksa kuud olen vaielnud, mitu komakohta peaks aruandes numbrite taga olema. Nende maksimumsoov on olnud korra seitse (7). Mina püsin täisarvuni ümardamise juures, kuna reaalses rahas muutis see kaks kohta viimati summasid nii 0,06 senti mõnel real ja kui ka kusagil rohkem, ei tasu see lisakoormus arvutamiste, kontrollimiste ja vigade parandamisega end mu arust absoluutselt ära (kogu projekt on 1,5 milli). Aga ei, ordnung muss sein ja 5-6 inimest kahes kodanikuühenduses ja sama palju inimesi avalikus sektoris jändab nende komade kallal päevast päeva, nemad seal veel õigustades, et see ongi ainuvõimalik viis, kuidas ühendustele üldse mingit raha saab jagada.

Täna tegin nt katse saata kuludokumendid skännituna, kuna koopiapaber pole kogu meetmel abikõlblik. Näis, mis homme sel rindel kuulukse. Minus on tekkinud hasart selle jamaga võidelda, neis põleb sama suur kirg seda õigustada. Mis sisulistel põhjustel meie üldse selle projekti kunagi kirjutasime ja nemad heaks kiitsid, ei mäleta varsti kumbki vist... Aga näe, kui vankumatult oskame oma õiguste eest seista, ehkki bürokraatia on meid mõlemat omal moel alla neelanud.

Miks ma seda postitust üldse alustasin – abikõlblikkus oli esimene asi, mis meenus lugedes selle uudise viimast rida. Jälle üks võluv tahk meie kirevast kodanikuühiskonnast – Haigekassas on räme rebend, aga sotsiaalsed ettevõtjad leiavad ikka lahenduse – kirjutame porno projekti sisse või palume enam-vähem puhtaid ajakirju annetada! Ja pagan, see võib olla meie ühiskonnas üldse ainus organisatsioon, kes saab oma eelarvesse kirjutada täiesti ametlikult rea „porno“!

Kadestan natuke, kuigi tean, et eluvõõrad, kuid see-eest paindumatud rahastajad ei saaks sellisest kulust nagunii aru, ütleks, et tegu on kontoritarvetega ja see pole abikõlblik... Kardan tegelt, et mida rohkem rahastajad üritaks arvestada kõigi nüansside ja erisustega, seda rohkem inimesi oleks neile tööle vaja ja kindlasti enam ja kõrgema kvalifikatsiooniga (silmaringiga) kui praegused komakeppijad. Lahenduseks oleks vaid usaldus, aga ega MTÜd pole sedagi ära teeninud. Surnud ring? M’dea.

Igatahes ei saa jutu alguse valguseks imelikuks pidada ka üleskutset porri annetamisele, see on ju sama oluline töövahend kui mingi kuradi kuvöös, mille tarvis ka heal ajal meie salmonite-aegse nimega Estonian Sick Fund raha ei leia ja annetajatel silmad märjaks aetakse. Eriti raskel, kuid õnneks ka juba heal ajal, on oluline koht muidugi taaskasutusel. Kirbukatelt saab vanu Maajasid päris soodsalt, aga sealt ei anta jälle tšekki. Võibolla kõrvallauas sahmiv talunik laenab mõne FIE-viidungi, kuigi naistekliinikus kõlaks ka kulurida „porgandid“ natuke kahtlaselt.

Jäin jälle heietama. Mida ma tahtsin vist öelda sõnavõtjate ja ettevõtlike taustal, et irooniline on hoopis see, kui tõsine hulk umbusklikke ja ksenofoobseid eestlasi ei taha kümnetele vähemustele (neegrid, peded, tiblad) mingeid õigusi anda, aga ega orjarahvas kipu ka endi õiguste eest seisma, vahtides kogu seda mõttetalgute kammaijaad pika hambaga tara tagant. Ise ei taha ja teistele ka ei anna? Lasteaed ju, mitte oma riik!

„Stop bitching. Start a revolution!“, meenus taas ühe mu öise Georgetowni tänavalt aktivistelt ostetud t-särgi sõnum, aga nagu näha, on Eestile kombeks üks revolutsioon korraga. Selle elu oma on 1980ndate lõpus juba ära tehtud, nüüd vaatame edasi telekat ja ootame, et keegi teine midagi ära teeks, keda me muidugi samal ajal maapõhja kirume. Ei, ma ei taha jälle sarkasmiga lõpetada. Ma ei taha ka revolutsiooni, või kui, siis inimeste eneseusus ja mõtteviisis. Seega ma väga loodan, et jäänud kümnekonna päevaga saab veel vähemalt mõnikümmend tuhat inimest mingil moel aru, et kogu mõttetalgute ainus idee on ärgitada inimesi rohkem üksteisega suhtlema, hoolima, ise lahendusi leidma. Kas või pornot annetama, kui seda kellelgi abikõlblusetul ikkagi vaja on.

Seekord proovime seda lihtsalt korraga, mitmesajas kohas, aga tegu on ju sama eesmärgiga, mida on varsti 20 aastat ajanud tuhandeid MTÜsid ja kümneid tuhandeid inimesi. Et rahvas oleks aktiivsem ja õnnelikum. No ja ootamatud ning uued meetodid mingite probleemide lahendamisel on ju alati tulnud pigem kodanikelt kui valitsuselt. Kui ei õnnestu, proovime teistmoodi. Kodanike eksimused on ju ka miljardeid odavamad kui valitsuse omad :)

LISA: Ja juba levibki üleskutse, kes soovib aidata, siis:

Ajakirju võib viia Anu Sikuti kätte Puusepa tn 8 Naistekliinikusse või siis tuua Tartu Ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudi rakubioloogia õppetooli (Riia 23 uus korpus, I korrus, ruum 127) doktorant Signe Värvi (siki@ut.ee) kätte.