Neljapäev, 20. oktoober 2011

Uue õppefilmiga avaneb uus maailm

Veel viimaseid päevi on superkinodes, aga Artises veel nädala võimalik vaadata Uue Maailma Seltsi lugu läbi viie aasta.

Läksin filmi vaatama ilma suuremate ootusteta, kuid juba üsna filmi alguses sain aru, et järgmisel päeval ametnikele tehtava kaasamiskoolituse asemel peaksin ma ametnikele näitama seda filmi. Kui parimat õppefilmi Eesti ametnikule, mida ma kunagi olen näinud.

Leidsin, et filmi võib vaadata kaasamisteemalise õppefilmina kolmel tasemel – algajad, kesktase ja edasijõudnud ametnikud.

Algajad: uuri, kuidas vabaühendus toimib

Filmi võib vaadata tavapärase kirjeldusena, kuidas ühes üsna keskmises kodanikuühenduses elu käib. Mõned tähelepanekud:

  • Vabaühenduse elu on projektipõhine. Isegi kui sa ühenduse juhina jälestad projekte, aruandlust ja kõike juurdekuuluvat, pole parata, et sa pead selle eluga harjuma. See tähendab aga ametniku jaoks, et ta peab arvestama, et kaasamisprotsessis osalemiseks ei pruugi olla üldse rahasid ette nähtud. Ühenduse juht lihtsalt tuleb vastu oma heast tahtest, oma pere ja vaba aja arvelt, sest ta peab seda teemat sama oluliseks kui ametnik.
  • Juhid on väsinud. Juba üsna esimestel aastatel kurdab üks juhtidest, et „pole enam sellist põlemist, nagu varem“. Ja läheb veel aastaid ja ta on ikka vapralt eesotsas. Needsamad inimesed on ka partneritena ametnikul laua taga. Mulle läks eriti hinge, kuidas ühenduse eestvedajal võivad olla ka kerged süümepiinad, et oled oma pere soiku (ja sageli rahapuudusesse) jätnud seetõttu, et oled eelistanud tegelda valdkonnaga, mis sulle meeldib.
  • Ajaplaneerimine on oluline. Kõnekas on moment, kus üks peategelasi on just-just ägestunud, et (nõrgema närvi huvides olen vulgaarset teksti toimetanud) „miks ei tule siia inimest, kes neid asju tahaks orgunnida“. Umbes minuti pärast kiikavad üle akna kenad politseinikud küsimusega „Kus su avaliku ürituse luba on?“. Ja sul läheb mitu lisaminutit selleks, et seda paberit otsida. Kui samalaadne on see olukord paljudes kaasamisprotsessides! Eelnõud, arengukavad, planeeringud sajavad ootamatult lauale, millele on vaja reageerida mitte nädalate, vaid päevadega. Ja keegi ei küsi, ega sa ei planeerinud nädalavahetusel perega maale minna. Hea soovitus ametnikule oleks siin eelnevalt hoiatada, et „meil on plaanis 40. nädalal teie arvamust küsida, ärge siis palju asju endal ette võtke.“ Vastastikkusel kokkuleppel on võimalik palju tulemuslikum olla.

Kesktase: näha sõnumit endast erinevate inimeste taga

Kesktaseme saavutamiseks võib juhtuda, et filmi peab vaatama mitu korda. Tuleb vaadata korduvalt, kuni sa õpid nägema, et neil inimestel – kes võivad sinust väga erinevad olla – on tegelikult siiras sõnum, mis on paljude huvides. Tuleb tunnistada, et minulgi on olnud keeruline näha nende arvukate pudelite taha ja sigaretisuitsust läbi.

Aga eriti ametnikuna – kelle ülesandeks on laua taha kutsuda erinevaid huvigruppe – on väga oluline õppida nägema nende pudelite ja suitsuvine taha ja harjuda, et tegelikult neil on sõnum, mis võib kogu otsuse paremaks muuta ja lõpuks tööd kergemaks teha.

Filmis püüab ülekäiguraja joonistamise stseenis politseinik (hetkel kujuteldava ametniku rollis) Erkot oma arust natuke laiemalt mõtlema panna: „No mis siis saaks, kui kõik hakkaks oma äranägemise järgi siin liikluskorraldust joonistama?“. See oleks ju ulmeline ega juhtu iial, loodab ametnik. Erko aga vastab: „See olekski väga hea“, ise ka aru saades, et see oleks ulmeline ega polegi kõige olulisem. Oluline on võimalus oma arvamust avaldada, nii et sa saad aru, et teine pool tahab kuulata ja tõesti kuulab.

Selget solvumist näeb eestvedaja kommentaaris, kui ta kirjeldab, millist suhtumist ta ametnikelt on kohanud. „Neil ongi üleolev suhtumine, sest nad arvavad, et ma olen lihtsalt noor ja tahan praegu rattaga sõita. Nad ütlevad, et poiss, tead, ükskord saad 30, siis ostad endale auto ja siis hakkad elama ... Aga neile ei jõua kohale, et ma siis ka ei taha niimoodi elada.“ Ja inimesest, kes on tajunud sellist üleolevat suhtumist oma igapäevasesse elustiili, ei saa head kaasamõtlejat.

Veelgi väljenduslikum oli moment, kui MTÜ eestvedajad olid äsja ametikoridorist lahkunud. Millise hoolikusega tuli ametnik, põrandalapp käes, ja pühkis ära sissetungijate jäljed. Ei, neid siin tegelikult ei olnud, püüab ametnik endale niimoodi selgitada. Ma võin rahus oma tööd edasi teha. Kui üks-üheselt on see sümbol „ristikese pärast“ kaasamisele! Ametnikud on valmis otsusega välja tulema. Jah, nad teavad, et neil on kohustus kaasata sotsiaalpartnereid. Nad on seda teinud, ärge muretsege. Aga olgem ausad, on sellest ka midagi muutunud ... kas tehtud otsus on ühenduste kaasamise tõttu paremaks läinud või on lapiga nende jälgedest üle käinud?

Edasijõudnutele: kuidas neile oma sõnum kohale viia

Ja kolmas tase on neile, kes on aru saanud, et vabaühendused võivad olla head partnerid ja neid tuleb kuulata. Ülesandeks on harjutada oma kuulamisoskust ja mõelda, kuidas nendele oma sõnum kohale viia. Kuidas teha see sõnum piisavalt oluliseks ja atraktiivseks. Kuidas teha head kutset, lihtsat ja haaravat tutvustavat teksti; kuidas esitada eelnõu või arengukava kohta küsimusi, nii et saaks mõistlikke ja asjakohaseid vastuseid. Kuidas igal sammul näidata, et kõikide arvamus on tõesti oluline.

Filmis näeme, kuidas politseinike ja Erko vahelised suhted on arenenud. Politseinikud kasutavad eesnime! Räägivad ise ka mõistvalt, et „saage aru, mida enam teil siin kaebusi tuleb, seda keerulisem teil ju endal on“. Ei kõla enam seda ametlikku nõudlikkust, ei ole paberite tagaajamist (eks vabaühendus on isegi ju õppinud ja hoiab ilmselt pabereid käepärast), vaid räägitakse asjadest, inimlikul moel, sest see on keel, mis jõuab kohale.

Kui see minu teha oleks, korraldaksin igas avaliku sektori asutuses kohustusliku filmivaatamise ja sellejärgse arutelu, veiniga või ilma, kus saab vastata kahele küsimusele: mis mind selles filmis tõesti puudutas, võib-olla isegi häiris ja miks? Ja mis tasemel mina kaasamispraktikuna olen?

Esmaspäev, 8. august 2011

Kuus võimalust kaasamine tuksi keerata

“I don't want to spoil the party, so I'll go,” laulis John Lennon biitlimaania kõrgajal. Kuidas aga käituda siis, kui sooviks on just nimelt pidu rikkuda?

Nädalavahetusel tegime Kodukandi Maapäeval kaasamise-teemalises mõttekojas harjutust “Kuidas käituda kaasatavana nii, et kõik ära rikkuda?”, mis haakus kenasti ka mõttekoda võõrustanud küla mõnevõrra pahaendelise nimega Tuksi.

Olles igasugu kaasamiskoolitusi ja -arutelusid praeguseks juba viis-kuus aastat teinud, tundub, et põhitõdesid kaasamise olemusest ja vajalikkusest pole neile, kes sellega moel või teisel kokku puutunud (ja niisugustele üritustele tulevad vabaühendused seda valdavalt kõik ikka juba on), enam väga mõtet rääkida. Nii panime ka mõttekojas sisuga vähemalt samavõrra rõhku vormile ehk meetoditele, mis arutelusid huvitavamaks muudavad ja osalejatelt rohkem mõtteid kätte võimaldavad saada.

Üks selline on anti-probleem, mis sobib nii arutelu käivitajaks kui ka vahepalaks pikemate arutelude puhul, kui osalejate mõte lahendusi otsides kinni jookseb. Selle meetodi puhul keeratakse arutluse all olev küsimus tagurpidi ja mõeldakse, kuidas saavutada soovitule täpselt vastupidist olukorda. Kui mitte muud, siis pakub see lõbusama veerandtunni, tõenäoliselt annab aga häid mõtteid, millest päris-elus hoiduda või mida uuesti tagurpidi keerates siis teha.

Me kombineerisime selle arutelu veidi muudetud liivakella-meetodiga, kus kaheksastes laudades oli igal inimesel üks minut vähemalt ühe idee pakkumiseks, mis kaasamise võimalikult katastroofiks võiks muuta, ning selle järel ülejäänud laudkonnal minut seda ideed veel edasi arendada.

Mida siis pakuti (järgnevalt üldistatult kokku võetud ja mu poolt mõnevõrra kohandatud sõnastuses)?

  • Olles arutelu natuke kuulanud, katkesta see ja ütle, et probleem, millest räägitakse, pole tegelikult üldse oluline ning asju tuleb vaadata hoopis suuremalt. Vii jutt enesekindlalt ja tarka muljet jättes nii üldisele tasandile, et keegi enam aru ei saa, kuidas see neid puudutab, ning kõik varsti järje ja huvi kaotaksid.
  • Alternatiivne lähenemine – vii igal võimalusel jutt enda probleemidele ("Vaadake, meie ühistus on lugu nii, et see 6. korteri venelane ..." jne) ja esitle neid nii, nagu oleksid need kõige olulisemad ja sinu kogemused kõige asjakohasemad. Et see tõesti mõjuks, tuleb seda teha korduvalt.
  • Nõua pidevalt definitsioone ja vastuseid miks-küsimustele, aga ära ole nendega rahul, kui neid pakutakse. Anna mõista, et teised ei tea midagi ja räägivad hoopis valesti. Viita mängleva kergusega teooriatele ja võõratele nimedele (soovitavalt ühes lauses mitmele korraga), mille ja kelle kõigiga osalejad peaksid eelnevalt tutvuma, enne kui midagi arvama võivad hakata.
  • Räägi, mida ja kuidas tuleks teha, aga ära võta endale ühtegi ülesannet (kui sulle neid tahetakse pakkuda, leia põhjendused keeldumiseks). Kui teised neid asju ära ei tee, siis süüdista neid, et sinuga ei arvestata. Jutu alustuseks sobib hästi teade “Kogu see arutelu on loomulikult kasutu, sest ega te ju tegelikult teiste arvamustest huvitatud pole.”.
  • Alternatiivne lahendus – võta just hästi palju ülesandeid endale, jaga lubadusi, ja jäta nad siis kõik tegemata (aga leia järgmiseks korraks palju sinust sõltumatuid asjaolusid, miks neid asju teha ei saanud). Parim viis teiste huvi suretada on see, kui protsessid jäävad venima ja mingeid tulemusi pole näha.
  • Ära mine arutelule üldse kohale või kui seal oled, tegele teiste asjadega (näiteks räägi telefoniga). Ära vasta meilidele, kui sult arvamust küsitakse. Hiljem kritiseeri tehtud otsust.

PS! Kaks välismaist lugemissoovitust meetodi-huvilistele: Dave Gray’, Sunni Browni ja James Macanufo 2010 ilmunud raamat “Gamestorming” ja nende blogi www.gogamestorm.com, ning mu ammuse lemmiku, Briti organisatsiooni Involve samuti mullu üllitatud töövihik “Not another consultation! Making community engagement informal and fun”.

Esmaspäev, 4. juuli 2011

Elina mõtiskleb noorsootöö tulevikust

Järjest jõudsamini kasvav noorsootöö ajakiri Mihus palus Elinalt lühiartiklit mõtestamaks tulevikku kodanikuühiskonnas. Valmis artikkel "Noorsootöö tulevikust tilkhaaval", täpsemalt näeb kogu ajakirja www.mitteformaalne.ee/mihus.

Noorsootöö tulevikust tilkhaaval

EMSLis kodanikuühiskonna arengutest rääkides oleme rohkem kui korra oma liikmesorganisatsioonidega vaielnud, kas noorte osaluse teemat tuleb eraldi käsitleda või mitte. Noorteorganisatsioonid ütlevad, et noorte rolli peab arvestama horisontaalselt kõikides valdkondades

ja seega tuleb käsitleda eri juhtumina. Selle peale ütleme meie, et me pole valdkondlik organisatsioon ja seega ühtki konkreetset valdkonda – ei noorsootööd, vähemuste huve ega keskkonnakaitset – ei esinda. See on eelkõige noorteühenduste endi roll hoida noorteteemasid tähelepanu all ja EMSLi kui kodanikuühiskonna eestkosteorganisatsiooni osa on seista kogu kodanikuühiskonna arengu eest. Lisan omalt poolt, et minu meelest ei ole noorteorganisatsioonid ise kasutanud kõiki võimalusi, kuidas enam noortetemaatikat ühiskondlikus arutelus hoida, ja siinkohal annangi paar soovitust.

Enam arukat mõttevahetust

Esiteks tuleb aruteludes tugineda enam faktidele, mis kinnitab noorte rolli tähtsust. Sageli jäävad need väited emotsionaalsele pinnale, nagu „noored on meie tulevik“ või „kes teeb tulevikus otsuseid“. Enam võiks toetuda statistikale ja uuringutele, mitte eeldada, et nagunii on kõik noorte teemade olulisuses veendunud. Tulevikuteemalistel aruteludel mõjuvad palju veenvamalt statistilised väited energiaküsimustes, ühiskonna vananemisest, globaalsetest kliimamuutustest. Milline on põhjapanev statistika, mis seljataks noorte osaluses kahtlejad? Seetõttu on ka väga oluline roll MIHUSel – anda noorsootöös tegutsejatele objektiivset infot noorsootöö seisust nii riiklikul kui rahvusvahelisel tasandil. Lisaks info andmisele peab MIHUS ka omalt poolt pingutama, et see info iga noortega tegeleva organisatsioonini jõuaks ja mitte ainult postkasti, vaid käitumisse ja hoiakutesse.

Noorte eest seisjad peaksid pakkuma argumenteeritud arutelu. EMSL on ametnikele kaasamiskoolitusi tehes rohkem kui korra kuulnud ametnike suust kahtlusi, kas vabaühendusi ka koolitatakse. Sageli on vabaühenduste soovid selgelt sõnastamata, läbirääkimised jäävad ainult lahmivale tasandile ja ei ole aru saada, kas esindatakse laiemat huvigruppi või ainult oma isiklikku arvamust. Kuuldused koosolekutest, kus kaasatavad noorteühendused lähevad ähvardavaks, ironiseerivaks ja kurjaks, levivad üle maa. Ilmselt ei ole see süüdistus kõigile noorteorganisatsioonidele, kuid tuleb meeles pidada, et üks halb kogemus rikub mulje pikaks ajaks. Kuidas saab see noorteühendustest tõsiseltvõetava mulje jätta?

Enda õuest kaugemale

Siin võib vastuväiteks öelda, et kas pole mitte ametnike kui kaasajate roll arutelusid ohjes hoida, erinevad arvamused kokku koguda, neid omakorda osapooltele vahendada ja nende vahel ühisosasid leida. Osalt on see ootus õigustatud. Aga usun, et igasugune koostöö on tulemuslikum, kui osapooled ei jagune „teieks“ ja „meieks“, vaid kõik pingutavad ühiselt sõnastatud eesmärkide suunas. Kui noorteorganisatsioonidelt nõuab pingutust eri arvamuste koondamine, mis aga omakorda järgmise koosoleku tulemuslikumaks muudab, siis on hädavajalik selliseid samme astuda, mitte olla rollides kinni ja nõudlikult vastaspoole suunas vaadata.

Ja viimaseks ettepanekuks noorteorganisatsioonidele on igapäevatöös avarama silmavaate rakendamine. Siin ei saa süüdistavalt otsa vaadata katusorganisatsioonidele, kes eestkostet teevad – Eesti Noorteühenduste Liit on eeskujulikult tegelnud sellega, et noorsootöö teema oleks pidevalt Eesti ühiskonnas luubi all. Aga usun, et noorsootöö jõuab tõhusamalt pildile, kui ka väiksemad organisatsioonid – kohalikud noortekeskused, noorte osaluskogud, külaseltside noorterakud – tajuksid oma vastutust noorsootöö päevakorrale tõusmise eest. See tähendab oma tagasihoidlikkusest ülesaamist ja järjepidevalt oma tegevusest teavitamist. Aga sama palju tähendab see üle-eestilistel üritustel osalemist, mis puudutavad nii noorsootöö kui ka kodanikuühiskonna edasisi arenguid, sõnaga, näidata, et Eestis on arvestatav hulk vastutustundlikke vabaühendusi, kelle jaoks on noorsootöö eluliselt oluline. Ja seeläbi jõuab see ka avalikkuse teadvusesse.

Niisiis järgides ammutuntud väljendit „tilkhaaval uuristab vesi augu ka kivisse“ väidan, et kõik eelpool toodud elemendid – noorteorganisatsioonide professionaalsus, tõsiseltvõetavus, koostöövalmidus ja tulemustele orienteeritus – toovad tasahilju muutuse noorsootöö arengutesse Eesti ühiskonnas. Hiljuti kuulsin aga selle väljendi kohta ka kriitilist küsimust: kuidas olla kindel, et see tilk jõuab kivil kogu aeg samasse kohta? Ja minu arvates esitab see olulise ülesande, mõtlemaks edasi noorsootöö strateegilistele suundadele ja sihiseadmisele.

Osaliselt tuginevad ettepanekud juhtumianalüüsidele EMSLi ja Praxise vastlõppenud projektis "Mittetulunduslikud esindusorganisatsioonid kui võrdväärsed partnerid riiklike otsuste planeerimisel ja elluviimisel", mis toimus tänu Euroopa Sotsiaalfondi Tarkade otsuste fondi strateegilise juhtimissuutlikkuse arendamise alameetmele. Täpsemalt www.ngo.ee/tof.

Pühapäev, 19. juuni 2011

E-riik 2.0 – vähem riiki, rohkem elu

Laisk õhtupoolik Ljubljanas. E-riigi teoreetikud ja praktikud valguvad konverentsilt südalinna kohvikutesse, mõnel kirev kaelasilt jätkuvalt lipsu peal siramas.

Jõekalda baarides ja pubides tunduvad veebimaailma teemad elukauged. Jalgrattal sõidab mööda mees, õlleklaas lenkstangil kenasti tasakaalus. Koertega jalutavad koduperenaised vahetavad viimast infot. Noorte seltskond naerab ja mängib kaarte, nuti-telefone ei näpi keegi. Õhustik on chill ja sume ja tundub, et õnnelik elu käibki siinsamas kaldapealsel. Õnnelik elu tähendab muuhulgas ka seda, et päris-maailma nautimiseks jääb rohkem aega, kui veebis on asjaajamine lihtne, kiire ja mugav.

Aga Sloveenia virtuaalsed ettevõtmised tunduvad olevat üsna samast puust kui Eestis. Näiteks meie TOMi ja osale.ee platvormi võtsid nad üle ja ennäe! - predlagam.si on täitsa popp portaal. Sloveenia on igasugu e-riigi indeksite järgi esirinnas nagu Eestigi. Jääb aga mulje, et neil on e-riigi arendamise suhtes endiselt indu, samas kui siin tundub, et kõik on justkui juba tehtud ja uut visiooni pole paista.
Üks ministeeriumitest vastutab avaliku halduse ja sealhulgas e-riigi asjade eest, mis on hea kombo, sest e-riik pole ainult lairiba, vaid viis, kuidas valitseda tõhusamalt ja inimesele mugavamalt. Näiteks valitsus tahab vähendada ettevõtete halduskoormust 25% ja kärpida osa seadusandlust, mis seni on liigset bürokraatiat kaasa toonud. Aruandluseks ja riigiga hõlpsamaks suhtlemiseks on vaja nii kiiret ühendust ja mugavaid veebikeskkondi kui ka mõttekamat menetlust.

Ikkagi on Eesti e-valitsemise edusammudest pisut piinlik rääkida. Mõnele akadeemikule tuleb lausa pisar silma, sest tema on samu asju, mis meil naksti ära sai tehtud, püüdnud aastate jooksul analüüsida, kavandada ja edendada. Ta ei näe oma ideid aga reaalsuses, sest otsustajate meelest on mõni risk ikka veel maandamata, autentimine liiga lahja või lahendused tehniliselt liiga toored.
Kas me oleme tõesti olnud riigina riskeerijad ja eksperimentaatorid? E-valimistega seoses süüdistab mõni paadunud demokraatia-kaitsja Eestist pea pühaduseteotuses. Enamus e-lahendustest on sündinud ilma, et oleks oodatud Euroopa direktiive, spets strateegiaid või vajaduste kaardistusi. Teeme ära ja vaatame, kas kasutajad võtavad asja omaks!

Teeme Ära on muidugi ka e-riigist rääkides kõige popim lugu. Kuidas veebi kaudu miljoneid inimesi kaasata, nii et sellest tõuseb käegakatsutav tulu, on iga e-riigi asjatundja unistus, Iirimaalt Kamerunini.

Rahvusvahelised konverentsid on kirju osalejaskonnaga ja ettekanded üsna kõikuva tasemega. Hea õnne korral satud tõeliselt huvitavate persoonide ja kogemuste otsa. Minu jaoks oli seekord avastuseks Austraalia.
Austraalias on käsil pööre Gov 2.0 ehk uue põlvkonna e-riigi lahenduste poole. Selle märksõnad on aktiivne sotsiaalmeedia kasutamine; Open Data ehk riigi andmete muutmine avatuks ja kasutajasõbralikuks; mitmed ulatuslikud kaasamise algatused, näiteks Lõuna-Austraalia arenguvisiooni loomine. Tõeline hitt on nn Grueni raport, mis loetleb spetsiaalselt kokku kutsutud töörühma soovitused valitsusele, et uue e-laine võimalused enda ja rahva hüvanguks maksimaalselt ära kasutada.

Huvitav, kui mitu kohta peaks Eesti e-riigi top-listides enne kukkuma, et ka siin uue põlvkonna mõtlemine „üles“ jõuaks?

P.S. Tänan KÜSKi, kes toetas mu osalemist ja Eesti e-riigi tutvustamist konverentsil!

Esmaspäev, 9. mai 2011

Konverentsiturism kolmanda sektori moodi

Piinlikku vaikust noaga lõigates lisab EMSLi koolitusjuht siia oma mõtteid möödunud nädalast.

Ilmselt on paljudele teada, et olen oma varasemas ajaloos olnud koolitaja noorsootöövaldkonnas. Ühel koolitajate koolitusel sain endale selgeks, et olemaks tõesti hea koolitaja, pead sa tundma noorsootööd kolmel eri tasandil: nii kohalikul, riiklikul kui ka rahvusvahelisel. Isegi kui sa kavatsed terve elu koolitada ainult üle-eestilisi noorteorganisatsioone, tuleb teada, millised kohalikud noorteseltsid välja näevad, ja millised trendid on rahvusvahelises noorsootöös.

Usun, et sama paralleeli on hõlpus tõmmata ka tublide vabaühendustega – kui sa soovid olla oma töös professionaalne, tuleb sul tunda nii kohalikku elu, osaleda riiklikul tasandil kodanikuühiskonna arendamisel kui teada, mis toimub mujal maailmas.

4. - 5. mail toimus Tallinnas Euroopa Vabatahtlike Keskuse (CEV) sümpoosion. Ja kuigi see oli Eesti ühendustele koju kätte toodud, siis mis te arvate, mitut Eesti ühendust ma seal kohtasin? Peale korraldaja Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskuse ja kolme esineja mitte ühtki! Esinejadki tulid kohale vaid peamiselt oma töötoaks.

Ja vabandust väljendumast, aga minu meelest on see üsna väiklane lähenemine. Arvan, et vabanduseks tuuakse kolm üsna tüüpilist põhjust: ei ole päris meie teema, meil pole nii palju raha ja meil pole aega. Seisan kolme lausega vastu. (1) Sümpoosion oli vabatahtlikkusest, millega enamikul Eesti vabaühendustel on kokkupuuteid, näiteks olid Soomestki kohale tulnud „täiesti tavalise vabaühenduse“ Evangeelse Luterliku Kiriku esindajad. (2) Kuigi CEVi liikmetele oli konverentsi osalus soodsam, saab suhteliselt kalli osalustasu kompenseerimiseks mõelda, et Eestis pole vaja nii palju kulutada transpordile ega majutusele. (3) Ajapuudus vaid planeerimise küsimus, kus oluline on varakult välja uurida, millal suurüritused teoksil ja mitte omi üritusi sellele ajale planeerida.

Et mitte liialt kritiseerida, tahan jagada enda veendumust, miks sellised üritused kasulikud on. Kuigi vahel on rahvusvahelised üritused oma aruteludelt aeglasemad, mõnel teemal ollakse Eestis juba pikalt räägitud ja mõned ei vasta Eesti olustikule, on rahvusvahelistel konverentsidel hea käia seetõttu, et kuulda, mis teemad õhus on. Eesti ühenduste seas ei kuule ma endiselt arutelu ei vananeva ühiskonna ega migratsiooni ega Aasia ülemvõimu teemadel, samas kui Euroopa üritustel on see igapäevane teema, mida teadvustatakse, ja milleks peab valmis olema nii kohaliku tasandi ühendus kui katusorganisatsioon.

Lisaks saab häid ideid korralduse osas – osaledes erinevate organisatsioonide üritustel kohtad kardinaalselt erinevaid lähenemisi nii arutelude juhatamisel, osalejate registreerimisel, töötubade ülesehitusel. Kuigi eestlased on sageli (ka põhjendatult) uhked, et oleme korraldanud eeskujulikult Eurovisiooni ja iluuisutamise EMi, siis suhtugem võõrkeelsetesse üritustesse avatult ja laskem end üllatada kasvõi mõne väikse võttega, mille võrra see konverents värskem tundus.

Lõpuks ma ei saa jätta kiitmata Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskust (VTA), kes ei kartnud suurt sammu ja muljetavaldava konverentsi Eestisse tõi – see tõi rohkem tähelepanu vabatahtlikkuse teemale, andis VTA-le hea kogemuse suurürituse korraldamisel ning avas organisatsiooni „rahvusvahelised silmad“ kõigile VTA töötajatele (sageli käivad välismaa peentel üritustel ju vaid üksikud esindajad). Mis veelgi olulisem – loodan, et VTA on heaks eeskujuks, et iga organisatsioon mõtleks suurelt oma valdkonna peale ja püüaks sama laadi rahvusvahelisi üritusi Eestisse tuua. Küll need Eesti oma asja ajajadki siis ära tabavad, et tasub end rohkem rahvusvaheliselt harida.

Esmaspäev, 28. veebruar 2011

Mida meile lubatakse?

Väike ülevaade viimase valimisnädala alguses sellest, mida kostavad praeguste parlamendierakondade programmid kodanikuühiskonnast. Üksikkandidaatide ja väikeparteide programmide hindamiseni seekord ei jõudnud, jätame selle lugejate endi teha.

Muidugi ei näita erakonna suhtumist kodanikuühiskonda pelgalt sellenimeline peatükk, kuid esimese asjana vaadelgem seda. Sotsidel ja rohelistel on see peatükk paigutatud programmis esimeseks, IRL-il ja Keskerakonnal viimase veerandi algusse ning Reformierakonnal päris viimaseks. Rahvaliidu programmist sellist peatükki ei leiagi.

Millest neis siis kõneldakse?

Reformierakond toob peatüki “Tõhus ja moodne kodanike riik” alguses välja tugeva seisukoha: riigi arengus on oluline eelkõige kodanikuühiskonna tugevnemine. “Eesti riik peab tugevnema mitte uute ametiasutuste loomise ja täiendavate ametnike teenistusse võtmise teel, vaid kaasates kodanikuühendusi riigivalitsemisse ja võttes laiemalt kasutusele uusi tehnoloogiaid,” öeldakse seal ning jätkatakse: “Reformierakond ei luba isalikult inimeste probleemide lahendamist riigi poolt, vaid soovib, et vabad kodanikud osaleksid oma ühenduste kaudu tegusalt nii ühiskondlike otsuste langetamise protsessis kui ka ühiskonnaelu korraldamises.”
Konkreetsete valimislubaduste all kõneleb vabaühendustest siiski vaid üks kaunis üldsõnaline punkt. Seal tuuakse välja omavalitsuste, ühenduste ja erasektori suurema kaasamise vajadus riigivalitsemisse. Öeldakse, et võimalusel tuleb ühendustele ja erasektorile anda suuremat rolli sotsiaalhoolekandes, kultuuri-, spordi-, keskkonnakaitse, tervishoiu- ja turvalisuse vallas, hariduses ning teistes valdkondades. Seal kus võimalik, tuleb riiklikke ülesandeid omavalitsustele, kodanikeühendustele ja eraettevõtetele üle anda halduslepingute alusel.

Isamaa ja Res Publica Liit nimetab aktiivseid kodanikuühendusi tugeva riigi selgrooks. “Üheskoos tegutsemine loob sidemeid inimeste vahel ja aitab meil ühiskonnana paremini koos toimida,” sõnastab erakond oma seisukoha.
Täpsemalt vabaühendusi puudutavaid punkte on programmis kaks:
“71. Kaasame kodanikuühendusi. Rakendame Eesti Kodanikuühiskonna arengukava (EKAK) ja „Kaasamise hea tava" põhimõtteid. Anname äriregistris vabaühenduste kohta olevad andmed vabalt kasutusse, et oleks lihtne leida organisatsioone, kes vajavad vabatahtlikke, kellele annetada, keda kaasata jne. Laiendame riigi ja omavalitsuse ülesannete delegeerimist kodanikühiskonna organisatsioonidele.
72. Kindel rahastamine kodanikuühendustele. Toetame jätkuvalt kodanikühiskonna organisatsioone ja algatusi KÜSKi, kohaliku omaalgatuse programmi, hasartmängumaksu nõukogu ja muude rahastamiskanalite kaudu. Suurendame Kodanikuühiskonna Sihtkapitali riigieelarvelist toetamist. Loome ühendustele peale projekti toetuste ka tegevustoetuste süsteemi.”

Ka Keskerakond ütleb, et Eesti riik vajab tugevat kodanikuühiskonda ning nimetab vabaühenduste rohkust demokraatliku riigi mõõdupuuks. “Selline kodanikuühiskond saab tekkida vaid usalduse kaudu, avaliku ja erasektori koostöös. Rahvas peab tundma ennast kaasatuna meie riigi tulevikku puudutavatesse küsimustesse. Riigi kohus on tagada kõigile huvigruppidele sõnavabadus, võimalus avaldada arvamust ilma hirmuta. Riik peab tagama kodanikeühendustele soodsad tingimused jätkusuutlikult ja sõltumatult tegutseda.”
Nende tegevuskavast leiab vabaühenduste kohta järgmiseid punkte:
  • Toetame katusorganisatsioonide ja erialaliitude tööd, soodustame nende teket ja kaasame nad partneritena otsustusprotsessi.
  • Parandame kodanikeühenduste kaasatavust seadusloomesse.
  • Toetame rahvusvähemusi esindavate kodanikeühenduste tegevuse riigipoolse rahastuse suurendamist.
  • Muudame kodanikeühenduste rahastamistaotlused ja aruandluse vähem bürokraatlikuks.
  • Tunnustame piirkondlike asumi- ja külaseltside tööd ning loome neile paremad rahalised tingimused oma ülesannete elluviimiseks.
Lisaks märgitakse presidendi otsevalimist, rahvaalgatuse seadustamist ja suuremat e-kaasamist.


Sotsiaaldemokraadid toovad peatüki “Inimene ja ühiskond” alguses olevas olukorrakirjelduses välja riigivalitsemise kaugenemist inimesest. Visiooniks öeldakse koostööd ja osalusdemokraatiat väärtustav riigivalitsemine, kus olulised poliitilised otsused langetatakse ekspertide, kolmanda sektori organisatsioonide ja poliitiliste jõudude koostöös.
Meetmetena tuuakse selliseid:
  • Tagame üleriigilistele kodanikeühendustele sõnaõiguse Riigikogu komisjonide töös. Suurendame Riigikogu töö demokraatlikkust ja avatust, võtame seadusandlikud otsused vastu avalikule arutelule ja mõjude analüüsile toetudes ning otsuste ettevalmistamisse kodanikuühenduste esindajad ja asjatundjad kaasates.
  • Seadustame küla- ja linnaosaseltsidele õiguse rääkida kaasa kohalike omavalitsuste volikogude töös.
  • Loome maakondlikele noortekogudele ja noortevolikogudele õigusliku aluse, seadustades nende valimise igas omavalitsuses, kus on vähemalt 500 noort.
  • Kahekordistame Kodanikuühiskonna Sihtkapitali riigieelarvelise rahastamise, suurendades seda 2,31 miljonile eurole ehk ca 36,2 miljonile kroonile aastas.
  • Loome juriidilise aluse, et eestkosteorganisatsioonid ja vabaühendused saaksid kaitsta oma sihtrühmade õiguseid kohtus.
  • Teeme avalikkusele kättesaadavaks informatsiooni kõigi riigi tasandil toimuvate oluliste otsustusprotsesside kohta.

Rohelised keskenduvad oma peatüki “Riik, kohalik võim ja kodanikuühiskond” alguses just kohalikule tasandile, rääkides näiteks küla- ja asumivanematest, kelle seast valitaks ka kohalik volikogu. Inimestele soovitakse anda siduva kohaliku ja riikliku rahvahääletuse algatamise õigus, mis looks võimaluse elanike enamuse soovil kas vetostada või algatada eelnõusid. Kodanikuühiskonna väärtustamiseks soovitakse muuta tulumaksuseadust nii, et maksumaksjad saaks ühe protsendipunkti oma tulumaksust suunata oma valitud kodanikuühenduse toetuseks.

Rahvaliidul, nagu öeldud, eraldi kodanikuühiskonna peatükki pole ning vabaühenduste ja kodanikuaktiivsusega seotud mõtteid leiab mõned üksikud. Näiteks peatükis “Eetiline riik on ideaal” soovitakse rahvale anda seadusandliku algatuse õigus ning asendada “ühekülgne esindusdemokraatia osalusdemokraatia ja sotsiaalse kontrolliga.” Teisal mainitakse veel kohaliku seltsielu olulisust, rahvakultuuri ja rahvusvähemuste kultuuri katusorganisatsioonide rahastamise vajalikkust.

Kokkuvõttes: vabaühendustele suunatud punkte on programmides kahtlemata rohkem kui varem ning kui varasemad programmid on olnud ses osas kaunis taidluse ja heategevuse kesksed, siis seekordsetest leiab mitmeid igati tänapäevaseid. Räägitakse avalike teenuste delegeerimisest, tegevustoetustest, aruandlusnõuetest, andmete kättesaadavusest, eestkostevõimalustest jne, mis on kahtlemata olulised küsimused. Ka väärtuste tasandil teadvustatakse kodanikuühiskonna olulisust igati, mis aga ei kipu samavõrd olema näha programmide muudes osades, kus ikkagi valdavalt keskendutakse riigi rollile erinevate asjade ärategijana. Suurem osa lubadustest, mis vabaühenduste suunal antakse, on sellised, mille täitmist on keeruline hinnata, näiteks “loome paremad tingimused”, “võimalusel tuleb anda suuremat rolli”, “parandame kodanikuühenduste kaasatavust”. Kõige konkreetsem (ja mõõdetavam) on oma lubadustest SDE.

Teisipäev, 25. jaanuar 2011

Purdah*

'Purdah' tähendab pärsia keeles kardinat. Mitmel pool islamimaailmas tähistatakse sama sõnaga ka praktikat, mille kohaselt naised peavad olema meestest eraldatud ning naiste kehad ja näod avalikes paikades viimseni varjatud.

Briti riigivalitsemise argoos öeldakse 'purdah' aga hoopis valimiste-eelse kampaaniaperioodi kohta, mil valitsusel on tavaks seada enesele tegevus- ja kommunikatsioonipiiranguid.

Esmase nõudena väldivad Briti ametnikud sel ajal kõikvõimalikke ettevõtmisi, mis võiksid seada kahtluse alla nende poliitilise erapooletuse või kutsuksid esile kriitikat, et riigi vahendeid kasutatakse parteipoliitilistel eesmärkidel.

Ning teiseks ei tohiks ükski valitsusasutuse tegevus konkureerida (või paista konkureerivat) valimiskampaaniatega avalikkuse tähelepanu pärast.

Need üldised põhimõtted on valimiste eel põhjalikumalt lahti kirjutatud, et anda täpsemaid juhiseid konkreetsete toimingute (näiteks üritustel osalemine) ja funktsioonide (otsuste langetamine, kommunikatsioon) kohta.

Mullu kevadel toimunud valimiste eel avaldatud juhises (Cabinet Office General Election Guidance 2010 .PDF) kirjutati esmakordselt detailsemalt ka sotsiaalvõrgustike kasutamisest. Juhis ütleb, et ametnike ametialane osalemine võrgustikes (nt Facebook), foorumites ja muudes avalikes elektroonilistes aruteludes peaks valimiskampaania perioodil piirduma teenuseid puudutava korralduslikku laadi infoga (nt teade e-teenuse ajutisest katkestusest) ning faktiküsimustele vastuste pakkumisega, viidates varem avaldatud infole.

Uus soovitus tekitas aktiivselt võrgustikke kasutavates ametnikes üksjagu ärevust. Näiteks teatas ühe ministeeriumi osakonnajuhataja Steph Gray oma blogis, et katkestab valimiste eel blogimise ja Twitteris säutsumise täielikult, sest "see on liiga riskantne" (vaata ka selle postituse jätkuarutelu Simon Wakemani blogis).

Lisalugemist:

* Mitte segamini ajada Burdaga. Burda oli esimene lääne moeajakiri, mis nõukogude okupatsiooni ajal Eestis müügile lubati. Burdas avaldatud populaarsetest lõikelehtedest sai tuhandete Eesti naiste rõivailu mõõdupuu ning koduse õmblustöö esmasisend. Seda, kas brittide traditsioonilise 'purdah' põhimõtted iseseisvas Eestis aktiivse valimisagitatsiooni ajal kunagi trendi seadma hakkavad, pole veel teada.

Neljapäev, 20. jaanuar 2011

Maailma kõige lihtsamad viisid vabatahtlikkuse aasta tähistamiseks

Kui te veel ei tea, siis saabunud on Euroopa vabatahtlikkuse aasta. Siin on seitse tasuta ja minimaalset ajakulu nõudvat võtet igale vabaühendusele vabatahtlikkuse aasta tähistamiseks. Tore oleks, kui lugejad saaksid omalt poolt ideid lisada - eesmärgiks võiks olla aasta lõpuks leida 100 head (aga lihtsat!) ideed :)
  1. Märka, kui keegi vabatahtlikku tööd teeb. Näiteks on EMSLi jututubasid aidanud korraldada vabatahtlik Gertrud. Pole mingi vaev jututubade teksti juures seda ühe lausena ära märkida.
  2. Usu vabatahtlikkusse. Kui mitmeid kordi olen ma istunud aruteludel, kus käib arutelu: "Kes võiks seda teha?" - "Äh ma ei usu, et keegi seda tasuta teeks." Nagu mis mõttes? Arvan, et kõige parem viis vabatahtlikkuse aastat tähistada on oma suhtumist muuta ja olla rohkem lootusrikas, eriti vabatahtlike suhtes.
  3. Tee ruumi vabatahtlikule. Ole vabatahtlikele enam avatud. Mõelge organisatsioonis oma tavaliste tegevuste juures, kus saaksid vabatahtlikud kaasa lüüa.
  4. Proovi uusi viise. Kui seni olete kaasanud välisvabatahtlikke, siis nüüd otsige lisajõude kodu lähedalt, kui eelmisel aastal osalesid vabatahtlikud pigem konverentsimappide komplekteerimisel, otsi sel aastal püsisuhet mõne nö professionaalse vabatahtlikuga. Uued võimalused pakuvad rohkem võimalusi õppida ja areneda ja - tõesti - mille muu pärast vabatahtlikku tööd siis üldse tehakse.
  5. Tee vabatahtlikku tööd mõtestatult. Miks sa soovid selles ettevõtmises vabatahtlikuna osaleda? Mille võrra soovid targemaks saada, mida juurde õppida? Ja kas need ootused täitusid? Mida sina teeksid teinekord teisiti? Oled oma tähelepanekuid teistega jaganud? Tühipaljas sahmimine on paljude hädade algus.
  6. Avalikusta oma tegevusi. Teed organisatsioonis mõnd üritust, mis vabatahtlikkuse aasta ideed toetab? Hea võimalus on panna see Euroopa Vabatahtlikkuse aasta kalendrisse.
  7. Pane logo kodulehele. Kui sa korraldad enda juures pidu, mõtled ju ka, kuidas toas mööblit ümber sättida ja milliseid küünlaid põletada. Vabatahtlikkuse aasta on ka nagu pidu ja logo kodulehel igati sobiv kaunistus.
Jõudu!

Esmaspäev, 3. jaanuar 2011

Mida arvatakse manifesti ettepanekutest?

Ligi sada inimest on avaldanud www.ngo.ee/manifest oma arvamust ettepanekute kohta, mida on kevadistest kärajatest peale välja pakutud kui vabaühenduste võimalikke ettepanekuid tulevasele Riigikogule ja valitsusele. Muist on teinud seda lihtsalt "toetan"-"ei toeta"-"ei oska öelda" vahel valides, paljud aga lisanud ka põhjalikumaid kommentaare. Et meie koduleht praegu veel (nii umbes veebruarini) ei võimalda lisatud kommentaare kohe nähtavaks muuta, siis otsustasime need allpool ära tuua, et arvamust avaldanud saaksid tutvuda ka teiste mõtetega ning mine tea, ehk ärgitavad need omakorda uusi.

Mõned omapoolsed kommentaarid veel:

Kust need ettepanekud tulid? Erinevatest kohtadest. Mõned ringlevad juba aastaid ja pakutakse siin-seal uuesti kellegi poolt välja (näiteks "protsendiseadus"). Mõned pärinevad läbi viidud uuringute soovitustest (näiteks hasartmängumaksu raha jagamise ümberkorraldamine). Suurem osa on välja käidud kohtumistel ja vestlustes ühenduste esindajatega - varakevadest peale toimusid ju üle Eesti erinevad arutelud kõigepealt EKAKi kuulamiseks Riigikogus ja siis kodanikuühiskonna arengukava 2011-14 koostamiseks, aga eks selliseid mõttevahetusi toimu ju igal pool, kus inimesed kokku saavad. Mõned on meile saadetud e-posti teel. Mõnda oleme näinud hästi toimivat välismaal. Seega ettepanekute autorid on väga erinevad ja kindlasti ei oska me siin EMSL-is ka igaüht neist väga hästi seletada. Eks seegi on üks põhjus, miks neid kommentaare palume, et nõnda ka ise paremini selgust saada, mida üks või teine asi kaasa tuua võiks.

Kas need ettepankud on juba mingi "sõela" läbinud? Mingil määral. Meie kindel soov on, et esitatavad ettepanekud oleksid konkreetsed, mitte lihtsalt üldised loosungid ("Rohkem avalike teenuste delegeerimist vabaühendustele!" või "Märgata ja tunnustada tublisid tegijaid!"). Teiseks jäid välja asjad, mis ei ole Riigikogu ega valitsuse, vaid näiteks kohalike omavalitsuste pädevuses. Keerulisem küsimus oli, mida teha asjadega, mis juba sisalduvad mingites arengukavades või kontseptsioonides ning on seega just kui juba otsustatud, ehkki veel mitte ellu viidud. Pigem otsustasime neid manifesti mitte panna, sest eesmärgiks ei ole mitte võimalikult pika loetelu saamine, vaid pigem vastupidi - vähem, aga kõige vajalikumad mõtted neist, mille peale suudame tulla. Oma arvamusest lähtuvat "meeldib"-"ei meeldi" valikut me selles etapis pigem ei teinud (vähemalt ei meenu mulle selliseid näiteid), nii on seal ettepanekuid, mida näiteks ma või mu kolleegid EMSL-is ei pea eriti heaks, aga samas, mis näitaja see meile meeldimine nüüd ikka nii väga on?

Mis saab edasi? Selle nädala lõpuni (9. jaanuar) ootame www.ngo.ee/manifest ettepanekutele veel kommentaare ja poolt- või vastuhääli. Siis vaatab EMSL-i nõukogu need läbi ja püüab parimad ettepanekud välja selekteerida. See ei toimu kindlasti 1:1 hääletustulemuste järgi (praeguse seisuga on näiteks kõigil ettepanekutel rohkem poolt- kui vastuhääli), aga antud hääled ja kommentaarid on selle juures hästi oluliseks abiks, et hea valik teha. Ning eks siis hakkab tavapärane tutvustus- ja veenmistegevus.

Aitäh kõigile, kes on juba arvamust avaldanud ning jätkame arutelu!

Esimene

Anda inimesele võimalus valida, kas ta soovib tehtud annetuselt tulumaksu endale tagasi saada või kannab Maksuamet selle summa hoopis annetuse saanud organisatsioonile lisaks.

Pooldajad:
  • See võimalus võiks olla seetõttu, et nii oleks inimesel mugavam ja lihtsam annetada ja see kindlasti suurendaks annetajate hulka.
  • Me ju annetane raha omal vabal valikul, osadel MTÜdes on liikmemaks nii suur ja see annab tõesti rahasüsti.
  • Väga mõistlik.
  • Arvan, et tulumaks liikugu annetuse saanud organisatsioonile
  • Hea algatus. Täna on vähe toetuse saajaid, aga selline süsteem levib ja hiljem toetuse saajate hulk kasvab.
  • Riik ei peaks olema soodustatud isik, kes saab kasu kolmandale isikule tehud annetusest. Analoogselt seisukohaga, mille kohaselt ei ole riik enam pankroti korral teistest isikutest soodsamas olukorras.
  • Ka väike summa aitab organisatsioonil püsida ka siis, kui tegevuses on mingil põhjusel väike seisak, veelahe fokusseerimises, uute seisukohtade väljatöötamises.
  • Väikese organisatsiooni jaoks on ka väike annetus oluline. Riigi seisukohalt vastuvõetam ehk seetõttu, et too riigile olulisi kulutusi.
  • Kõige lihtsam ja läbipaistvam viis TSÜ-de täiendavaks toetamiseks, mis põhineb annetaja selgel motivatsioonil ühendust ülepea toetada.
  • Mida vähem raha edasi tagasi liigutatakse, seda vähem kulu

Vastu:
  • See aitab elujõulisemaid organisatsioone, keda ilmtingimata pole vaja toetada
  • Tulumaksusoodustus kaotab mõtte
  • Alternatiiv: kui nüüd lihtsalt kokku võtta siis peaks riigieelarvest MTÜ-de toetamiseks rohkem raha eraldama. Mitte läbi keerulise protsessi aga RE arutamisel erakonnad otsutama, et nüüd antakse MTÜ-dele (KÜSK-i kaudu) rohkem raha.

Teine

Anda inimesele võimalus suunata 1-2% oma tulumaksust otse mõnele avalikes huvides tegutsevale vabaühendusele.

Pooldajad:
  • Kindlasti on inimesi, kes seda ka praegu teevad, raha tõesti sunnib ka huvi tundma tegevuse vastu rohkem.
  • Võimaluse andmine ei too kellelegi kahju, järelikult ei peaks sellele vastu olema.
  • Kui seda ei proovi, siis ei tea, kuidas see ellu rakendub. Kui on näha, et asi metsa läheb, saab ju uue muudatuse teha. Võiks olla kaks-kolm aastat pilootprojekt, et kes soovib, saab seda teha.
  • Seejuures ei tohi vähendada teisi rahaallikaid. Hea võimalus tõsta tavainimeste teadlikkust kodanikeühenduste olemasolust ja tekitada side ilma otsese rahast loobumiseta toetaja jaoks. Hea koostöö märk kodaniku, ühenduse ja riigi vahel.
  • Tegelikult võiks kehtida selline tulumaksu suunamine kõigi kodanike suhtes. Kes ei ole oma eelistust teinud, siis nende tulumaksuosa laekub maakondlikule kogukonnafondile, mille alla on loodud kodanikeühenduste sihtkapital. Kui maakondlik kogukonnafond puudub, siis laekub summa Kodanikeühiskonna Sihtkapitalile.
  • Toetan eelkõige seepärast, et on organisatsioone, kelle rahastus seeläbi suureneb.
  • Kuid ilmselgelt saab siin väga suure osa toetustest sotsiaalselt hästi mõistetavad valupunktid - nälgivad ja kodutud lapsed jne ning jäävad tahaplaanile vähem valulikud, kuid mitte vähem vajalikud tegevused
  • Tõesti, ideel on väga tugevad plussid ja miinused. Ohtude vähendamiseks oleks vaja mingit väga tugevat internetiportaali, kus on kogu vajalik info ühendustest, ühenduse fundraising eesmärk ning mida selle rahaga siis saab teha. Otsustamise kuupäev võiks olla suhteliselt varajane - a la Toomapäev. Võiks olla ka valikuvõimalus suunata oma raha mitte konkreetsele ühendusele, vaid valdkonda (otsustab ekspertkomisjon) või KÜSKile.
  • Inimene peaks oma otsustes vaba olema
Vastu:
  • See muudaks vabaühendused sama populistlikuks kui erakonnad...
  • Peale summa suuruse on oluline vaadata ka administreerimiskulu. Eestis on lihtne maksusüsteem, kui hakkame seda keerulisemaks tegema, on see riigile lõpuks väga kulukas.
  • Enamik ei viitsi sellise peensusega tegelda.
  • Haigla on kasumit taotlev juriidiline isik, varjupaigad jms ühendused ei ole riik, makse kogub ja jagab riik. Tuleks jääda rusikareegli juurde, mitte teha susserpussereid.
  • On MTÜsid, mis võiksid tegutseda sellise toetuse baasil. MTÜd, mis suudavad oma sihtgrupi või -teema viia inimesteni ja käivitada rahakogumise kampaania. Selle valiku võiks ühendused ise teha ja nii raha kogudes on nad ennast kuskil registreerinud ja sellega loobuvad riigi käest vastavale tegevusele rahataotlemisest. Küll aga on abikõlblikud oma tegevusvõimekuse kasvatamise projektivoorudes.
  • Just nende välja toodud nõrkade kohtade tõttu ei toeta. Minu arvates esimene punkt oleks piisavalt hea võimalus selleks, et suureneks huvi ühenduste vastu ja ühendused omakorda oleks rohkem motiveeritud teavitustööd tegema.
  • See võiks olla hoopis saadud ettevõtete kasumist
  • Ebapopulaarsemad tegevused (sotsiaalteenused jms) jääb tähelepanuta ja riigil jääb see osa tulust laekumata.
  • Ettepaneku nr 1 taustal pigem ei toeta - olgugi vabatahtlik, võib inimene mõnedel juhtudel sattuda sundseisu või teiselt poolt tõugata vabaühendusi toetuste kerglasele "kalastamisele".
  • Samm nn. õhukese riigi suunas, mis suurendab veelgi rikaste maksumaksjate mõju kodanikuühiskonna toimimisele

Kolmas

Teha riigi kogutavad andmed vabaühenduste kohta (aastaaruanded, põhikirjad jms) kõigile tasuta kättesaadavaks.

Pooldajad:
  • Kodanikeühenduste suurim relv saab olla avatus. Seda peavad nad nõudma riigilt ja selles osas peavad nad ise eeskuju näitama.
  • Mida avalikum on säärane teave, seda enam innustab ta inimeste omaalgatust ja mõjub kahtlemata soodsalt kodanikuühenduste arengule.
  • Mida läbipaistvam on sektori tegevus, seda vähem on nn musti lambaid, kes täna vabaühenduste varjus hämaraid tegusid teevad ja sektori mainet rikuvad.
  • Kui me palume riigil ja asutustel olla läbipaistvamad, aga ise eeskuju ei näita, siis ei ole lootust ka riigi läbipaitsvusele. Ja lisaks, miks jalgratast leiutada.
  • Jah, riik võiks ise kaasa aidata MTÜde läbipaistvusele. Kuni seda ei tee, pole ka õigust etteheiteid teha.
  • Ei näe, et nähtavus võiks probleemne olla. Nagu öeldud, see info on niigi kättesaadav.
  • Mida suurem on avalikustamine, seda enam kaob võimalus MTÜ nime all toimetada kahtlastel üritustel
  • Avatus on tähtis. Kuid kas see ei too kaasa organisatsiooni privaatsuse kadumist? See on nagu perekond, kust ei kanta välja sisetülisid rahva ette.
  • Positiivne on läbipaistvus ja võrdlemise võimalikkus.
  • Alati saab vabaühendusi kutsuda üles järgima dokumentide avalikustamise head tava oma kõigile kättesaadaval kodulehel.
  • Igati põhjendatud ja õiguspärane ettepanek, mis on kooskõlas ka EL PSI direktiivi põhimõtetega.
  • Kuigi 25 krooni pole eriti suur summa, pole selliste andmete juurdepääsu piiramine põhjendatud.
  • Heategevus peab olema läbipaistev, sest muidu hakkavad liikuma kuulujutud ja on oht, et heategija saab oma heategevuse eest sarjatud
Vastu:
  • 25 on sümboolne raha, tegelikult võiks olla 100, oleks vähem luusijaid andmete kallal.
  • Teatavasti on MTÜd ka ametiühingud, kes tegutsevad TA juures. Väga kättesaadavaks andmete tegemine võimaldab haavata AÜ-sid, teatavasti töötavad ettevõtted suures enamuses AÜ-dele vastu
Kahtlejad:
  • Selle realiseerumisel võiks jääda nö viite- või üleminekuaeg, et ühendused saaksid ebameeldivusi ennetada (likvideerumise või professionaliseerumise läbi)
  • Siin tuleks täpsustada, kui palju selle ettepaneku elluviimine maksma läheb
  • Süsteem peaks olema kõigile registris registreeritutele ühtne - kas sel juhul taotleda ka äriühingute kohta käivate päringute pealt riigilõivu kaotamist? Kui see on võimalik, siis miks ka mitte. Riigilõivu eesmärgiks peaks olema katta registri toimimisega seotud kulusid, seda ka MTÜde puhul.

Neljas

Eristada registris avaliku sektori valitseva mõju all olevad mittetulundusühendused kodanikualgatuslikest ehk vabaühendustest.

Pooldajad:
  • Nõus. MTÜ-l/SA-l ja MTÜ-l/SA-l on tihti suur vahe.
  • Jah, korrastab maastikku
  • Kodanikealgatuslikeks tuleb lugeda ka neid juriidiliste isikute loodud vabaühenduslikke mittetulundusühendusi, mis on loodud kodanike heaks.
  • Kindlasti peaks eraldama korteriühistud
  • Erakond ei ole ju oma mõttelt MTÜ, erakond taotleb ikka väga selgelt kasumit. Erakond ei ole kolmas sektor, vaid poliitiline kasumit taotlev isik.
  • Nõrga koha argument ei ole esitatud just asja tuuma järgi. Asja tuum on seotud ikkagi kodanikuühiskonna tegevuseesmärkide ja olemasolu mõtte järgi - kodanikualgatuse edendamine ja ühiskondliku sidususe suurendamine huvigruppide koondamise kaudu jne (mida on kirjeldatud lõigus "Miks hea"). Riiklike SAde ja KOVide all tegutsevate SAde/MTÜde seos kodanikualgatusega on väga vaieldav. Samuti tuleks eristada rahastusasutustena tegutsevad fondid.
  • Jah, kindlasti on vaja eristada. Omalt poolt lisan seni arutamata probleemi - MTÜ vajalik liikmeskond ja selle üle arvestuse pidamine. Praegu MTÜ küll mõne liikme poolt asutatakse, kuid hiljem tegutseb seal vaid üks inimene - juhatuse liige. Sisuliselt on see vastuolus MTÜ põhimõttega, kus liikmed teostavad konttrolli MTÜ tegevuse üle ja tagavad nii MTÜ eetilise käitumise. Üha enam on MTÜ-sid, kus liikmed ei etenda mingit rolli MTÜ tegevuses ning MTÜ on vaid teistlaadi juriidiline vorm ettevõtluseks. Oleks vaja hakata tegelema teemaga, kuidas olla kindel, et MTÜ-del on ikka liikmed ka. Lahenduseks saab olla kohustuslik liikmemaks ja selle kajastamine aastaaruandes.
  • Vahe võiks olla hästi lahti seletatud
  • Ei pruugi anda eksitavat signaali, sest ei eristata "paremaid" ning "kehvemaid". Pigem eristatakse "erinevaid". Samaaegselt tuleb rääkida ka sellest, millised võimalused on valitsuse mõju all olevatel ühendustel tegutsemiseks - millist lisaväärtust võib selline tegutsemisvorm anda.
  • Tegelikult tuleks MTÜde klassifikatsiooni täiustada ka muus osas. Üheks parameetriks võiks seejuures olla ettepanekus sisalduv.
  • Praegune olukord tekitab segadust, mh rahastuse taotlemisel.
  • EU Leader tegevuses on vabaühendused eraldatud, pole probleemi. Alt üles tulev kodanike initsiatiiv on midagi muud kui KOV-ide või teiste mittetulundusühenduste tegevuste eesmärgid.
Vastu:
  • Ma ei näe, et see eristamine suurendaks läbipaistvust või oleks mingil muul moel kasulik
  • Eristada registris olevad avaliku sektori valitseva mõju all olevad mittetulundusühendused kodanikualgatuslikest ehk vabaühendustest - seda ei ole lõpuni ausalt võimalik teha
  • See piir pole tihti nii selge ja ma ei näe sellel mõtet
  • Piirid on hägusad. Iseregulatsioon sotsiaalsete võrgustike mõjuväljas peaks olema piisav.
  • Võib tekitada segadustkülvavat terminite paljusust
Kahtlejad:
  • Minu jaoks pole nendel erilist vahet, aga selgust ehk tegevusse tooks
  • Kas vastupidi oleks võimalik - luua avaliku sektori mõju all olevatele MTÜdele oma eksisteerimisvorm?
  • Jäi veidi ebaselgeks, kuidas eristada avaliku sektori valitseva mõju all olevaid mittetulundusühendusi teistest?

Viies

Suurendada Kodanikuühiskonna Sihtkapitali riigieelarvelist rahastamist kahekordseks (40 miljonile kroonile aastas).

Pooldajad:
  • Riik peab endale selgeks tegema, kas ta soovib kodanikke kaasata või jätkab samas vaimus, et kodanikku on vaja ainult valimiste päeval
  • Kodanikud läbi kodanikeühenduste peaksid omama raha kasutamisel suuremat kaalu kui poliitikud. Sest et see on kodanike maksuraha. (Ja poliitikud võivad ju ka kodanikuühendusse kuuluda)
  • See on hädavajalik, sest paljud fondid on Eestist lahkunud ja KÜSK on üks väheseid, kus asi toimib kiirelt, läbipaistvalt, paindlikult. Kindlasti teha eraldi konkursse suurtele, aastaid tegutsenud organisatsioonidele ja alles alustavatele vabaühendustele, kes teevad esimesi samme projektimaailmas. Rahasüsti vajavad mõlemad.
  • Toetusprogrammid on asjakohased, et suurendada tegevusvõimekust, sihtkapitali olemasolu on väga vajalik. KÜSK reeglid tuleks üle vaadata. Olen kohanud kriitikat. Tuleks lähtuda mõistuspärasusest, loogiliselt mõtlevate inimeste jaoks esineb tingimustes kummalisi momente, mis ei ole põhjendatud.
  • Pöördusin eraldi ettepanekutega Kodanikeühiskonna arengukava koostamise käigus. Kahjuks tagasisidet ei saanud. Minu ettepanek on see, et KÜSK-i rahastus võib küll suureneda, aga mingi osa sellest peab jõudma kohalikule tasandile otsustamiseks. Seejuures on oluline, et kõike ei jaotata laiali vaid osa jääb nö. sihtkapitali. See garanteerib, et aastast aastasse kapitali osa suureneb ning tagab järjest enam stabiilsema rahastuse. Osa rahast peab jõudma kohalikele kogukondlikele fondidele.
  • Nõrga koha argument ei ole seotud asja tuumaga jällegi. KÜSKi töö KÜd puudutavates erinevates strateegiates paika pandud eesmärkide elluviimiseks nõuab enam vahendeid ning asjasse ei puutu taotlejate nõrkus või lati alla laskmine. Pseudomure. Kapital loodigi, et tõsta KÜ suutlikkust. See ei ole mingi ühenduste koorekihi fond, vaid arendusfond, mille eesmärgiks on KÜ kandepinda ühiskonnas laiendada, mis ühtlasi tähendab ka tööd nõrgemate ühendustega.
  • KÜSK on pannud kodanikuühiskonna elama maakondades
  • Selline eelarve võimaldab ühenduste tegevussuute suurendamise vajadustele paremini reageerida ja täita ka kompetentsikeskuse rolli. Näiteks võiks siis käivitada ka EL projektide kaasrahastamise taotlusvooru ja selle abil veelgi enam ressurssi Eestisse tuua.
  • Pigem tähendab uute taotlusvoorude tekkimist ja võimalust pöörata tähelepanu sellele, mis praeguste prioriteetite hulka ei mahu
  • Pigem suurendada KÜSKi rahastust, kui ellu rakendada 2. punkti.
  • Kui latt ei lange, on see ettepanek väga hea! Samas on võimalik rohkematel kodanikeühendustel toetuse läbi tugevamaks ja "tegijamaks" saada.
  • Arvan, et väide "Rohkem toetusi võib tähendada ka vähem tähelepanu igaühele neist" ei pea paika. Pigem on mõju vastupidine, so. suurem toetus tekitab andja juures suurema huvi oma rahakasutuse kohta
  • Ettevõtted võiks annetada mingi protsendi oma kasumist näit. 1 %
  • Pooldan, sest kui KÜSK jätkab ühenduste võimekuse arendamist, on ka toetuste kasutamine efektiivsem.
  • KÜSKi toetuste ampluaa peaks nagunii laiem olema, praegu jagatakse erinevates voorudes väga kitsastele tegevustele, kusjuures kunagi ei ole ette teada, kes järgmisest voorust raha võivad saada. Võiks olla ka Vabaühenduste Fondi sarnane programm, kus vähemalt mõned voorud on pikemalt ette teada, siis saavad ka kodanikuühendused paremini oma tegevusi planeerida.
  • Palun andke aru, et toetuste saamisel võtavad MTÜ-d kanda oluliselt kõrgema majandusriski kui KOV oma garanteeritud eelarvega (projekti raha laenad, teostad projekti, teed paberid ja siis saad raha tagasi) seejuures toidad laenuprotsendiga panka.
Vastu:
  • KÜSK ei ole reaalses elus end tõestanud. Aeglane, muutustele reageerimisvõimetu, läbipaistmatu - need on KÜSKiga seonduvad märksõnad.
  • Rohkem raha on tore, aga probleemiks see, et MTÜ-d elavad a) EL rahadest, b) riigieelarvest, mitte c) liikmemaksudest
  • Tundub täitmatu unistusena. Selle asemel võiks kaaluda ettepanekut, et KÜSKi ja ka teiste kodanikuühiskonnale suunatud programmide (kohalik omaalgatus jms) suureneks vähemalt inflatsiooni võrra. (+ mingi mõistlik %)
  • On valdkondi, mis vajavad hetkel rohkem toetamist. Majanduse paranedes vaja kindlasti taastada endine olukord ja analüüsi tulemusel vajadusel järk-järgult suurendada.
Kahtlejad:
  • Raha võiks alati rohkem olla, aga kas siis peab nii suurt summat kohe kahekordistama? Vahest tasuks alustada väiksemast kasvust, näiteks 25 miljoni peale? KÜSK-i tegevuses on aga teisigi olulisi asju, millega tuleks tegeleda. Näiteks võiks pidevalt olla avalik kahe aasta toetusprogrammide plaan - millal millised konkursid välja kuulutatakse ja nende ajakava. Siis saavad ühendused oma tegevust ja taotluste kirjutamist pikemalt planeerida. Kuidas üldse KÜSK-i programmid kujunevad, mis on nende loogika? Vahel tundub, et mõned otsused tehakse natuke liiga spontaanselt. Küsimusi on veelgi. Samas väga hea, et KÜSK on olemas ja paljud asjad on nende tegevuses hästi - KÜSK peab kindlasti jätkuma.
  • KÜSKil on kohati suhteliselt jäigad nõuded, millest tulevalt ei saa ka projekti käigus muutuvaid tingimusi efektiivselt muuta ja ära kasutada. Konkreetsed nõuded on kohati küll õigustatud, kuid MTÜde paidlikumat ja loovamat lähenemist piiravad kui liialt bürokraatlikuks lähevad.
  • Sõltub paljudest teguritest. Miks just kahekordseks?
  • Enne tuleks täpsustada rahastamise korda, et see ei soosiks vanu ja suuri organisatsioone
  • Toetan KÜSKi eelarve suurendamist, kuid arvestades optimaalset toetatavate projektide hulka, oleks ehk veidi väiksem tõus mõistlik ja suureks abiks. Ehk oleks 25-30 MEEK paras. Silmas tuleb pidada ka seda, et KÜSK eelarve suurenemise arvelt ei tohiks väheneda muud sektorisse eraldatavad toetused. Samas võiksid ministeeriumid kaaluda võimalust kaasata KÜSK tegevustoetuste eraldamise otsustamisse.

Kuues

Korrastada hasartmängumaksust ühenduste rahastamise süsteem vastavalt 2008. aastal BDA Consultingu välja töötatud mudelile (eristada projekti- ja tegevustoetused, viia väiketoetuste otsustamine maakondadesse jne)

Pooldajad:
  • Elu on näidanud,et muutusi on vaja. Meil on vaja ju, et kodanikkond tugevneks. Killustatuse vastu aitab korralik alus tegevuseks ja läbipaistvus
  • Mida lähemal on toetuste jagamine, seda mõjusam on selle tulemus, sest kohalikul tasandil on otsuste tegemine adekvaatsem.
  • Toetan eriti tegevustoetuste ja projektitoetuste eristamist. Kas tegevustoetus peaks ikka siit alt käima? See võiks olla ministeeriumiga lepinguline suhe. HMN raha võiks olla ainult projektitoetus.
  • Toetan korrastamist. Meie ühendus põrkus selle vastu, et investeeringuobjekt oli eraomanduses, seda programm ei luba, peab olema riigi või munitsipaal. Kui see on muutunud, siis teavitada potentsiaalseid taotlejaid, info koju kätte.
  • Kehtib eelmise jutuga. Kogukondliku fondi alla tuleb luua eraldi vastav sihtkapital. See on ka oluliseks tõukejõuks, et tekiks juurde maakondlikke kogukonnafonde. Millistel neid ei ole, saavad toetuse läbi KÜSK-i.
  • Viimane aeg see asi korda teha ning vaadata üle ka valdkonnad, mida toetatakse.
  • See on ainumõeldav lahendus, sest HMMN ei vasta ühelegi toetusi eraldava struktuuri demokraatliku otsustusprotsessi ja läbipaistvuse nõuetele. Ei ole piisav, kui avalik on, kellele eraldati kui suur toetus. Läbipaistev ja neutraalne peab olema ka otsuste vastuvõtmise mehhanism. Otsused peavad olema põhjendatud ja nende kohta peab saama esitada vaideid. BDA töö annab hea mudeli kõige selle lahendamiseks.
  • Igati vajalik ja kauaräägitud muudatus (projekti- ja tegevustoetuse eristamine). Usun, et kui tehakse piisavalt selgitustööd, siis ei kaasne muudatustega ka (suurt) segadust.
  • Iga muudatus toob kaasa segadust, kui algatus oleks hea, sest selgus oleks suurem. Rahastamine läbipaistvam.
  • Toetan just väiketoetuste jagamist maakonna tasandil. Vajadused paremini teada ja tõestatavad.
  • Kõik teavad, et praegune süsteem on mäda!
  • Pigem toetan. Samas projektitoetuste ja tegevustoetuste vastuolu jääb alles. Vaja on tegevustoetuste poliitikat, sest sageli kannatab sisuline püsiv töö just tegevustoetuse ebapiisavuse tõttu ning see asendub "ühepäevaliblika-projektidega". Piisava suurusega toetuste hajutamine üle Eesti on kasulik. Ebaühtluse risk muidugi jääb.
  • Tegelikult vajab ühenduste rahastamine korrastamist ka muus osas. Võiks sõnastada ettepaneku üldisemalt.
  • Väiketoetused maakondadesse - väga OK. Olen ise tegelenud sellega nii KIK kui nüüd LEDER-PRIA Meede 4-tegvuses ja näen, mida tähendab kohalik initsiatiiv - inimesed, kes tegelevad kohaliku elu edendamisega seal, kus nad elavad - nad panevad sinna kogu oma energia ja kes veel teine peaks seda elu kohapeal edendama, kui mitta elanikud ise. Neid tuleb selles igati toetada. Jah väikeprojektide menetlemine on mahukam, bürokraatiat suurendav - kuid muid ju ei saa maaelu toetada, ei ole alust arvata, et maal elavad investeeringuvõimelised inimesed, kes jõuavad ellu viia suuri projekte.
Vastu:
  • BDA ei tea Eestist absoluutselt mitte midagi, kõik välismaine ei ole otsekohaldatav.
Kahtlejad:
  • Tundub, et see teema nõuab süvenemist, milleks pole aega
  • Eeldusel, et maakondades on otsustajateks inimesed, kes teavad, mida maakonnale eelkõige vaja ning näevad ka ise tulemusi, võib see tuua väga positiivse efekti. Teisalt on küsimus ka suutlikkuses projekti tulemuslikkuse kohta tagasisidet küsida ning puudulikes meetmetes raha tagasinõudmiseks. Sama probleem võib tekkida ka maakondades.
  • Kindlasti ei ole aga hetke olukord rahuldav

Seitsmes

Töötada välja ja käivitada kõigis ministeeriumides tegevustoetuste eraldamine vabaühenduste tegutsemisvõimekuse tõstmiseks.

Pooldajad:
  • See on minu meelest üks olulisemaid asju üldse, mida vaja koheselt ellu viia
  • Ettepanek on hea, aga oht on, et rikutakse liigse bürokraatiaga hea algatus. Kaaluda tegevustoetuse andmist ennast tõestanud organisatsioonile, et see ei sõltuks poliitilisest meelsusest vms. Tegevustoetust saav organisatsioon on sel juhul partner riigile, kelle on omad kohustused ja õigused, aga ka riigil on lepingu järgi omad kohustused ja õigused. Leping on kahepoolne.
  • Parem üks hästi toimiv põlistatud organisatsioon kui kolm nõrka organisatsiooni. Kasutada "usalda, aga kontrolli" mehhanismi. Eeskuju võib võtta teenuste delegeerimise olemusest, vt PRAXISE uuring. Tegevustoetuse saamine on oluline järjepidevuse tagamiseks ja professionaalsuse saavutamiseks.
  • Jällegi - osa rahast peab moodustama selle osa, mida kohe "ära ei sööda".
  • Nõrga koha argument - läbipaistvad kriteeriumid ei põlista positsioone, vaid võimaldavad uute juurdekasvu.
  • Oluline on lisada, et aitab vältida projektidepõhise tegevuse kujunemist põhitegevuseks ja võimaldab osaleda rahvusvahelistel ja siseriiklikel projektikonkurssidel, kus on ette nähtud omafinantseerimine. Lisaks tuleb välja töötada võimalus, kus rahastamine on kindlustatud pikema perioodi kui aasta peale.
  • Tegevustoetusi ministeeriumitest tuleb anda üksnes ministeeriumi olulisele partnerile, kes mingil moel panustab ka ministeeriumi plaanide, arengukavade ja seadusloome protsessidesse ning tagab sidustatuse sihtrühmaga. See tähendab ennekõike nende organisatsioonide tegevustoetamist, kes suudavad tõendada, et esindavad sihtrühma ja nende kaasamine aitab kaasa valdkonnas paremate tulemuste saavutamisele.
  • Näen siin võimalust ka delegeerimisteema sisse tuua.
  • Usun, et sellest on abi.
  • Valikukriteeriumite seadmisel, taotluste menetlemisel ja toetuse kasutamise kontrollimisel saaks abiks olla KÜSK, kes võiks teha selleks ministeeriumitega koostööd. Kuidas see koostöö rahaliselt vormistataks (kelle kaudu REst vajalik raha, millised lepingud, kes kontrollib jms), on juba eraldi küsimus.
  • Vägagi vajalik. Pelgalt tegevustest ei saa lähtuda, ka areneda ja arendada on vaja
  • Otsustamine tegevustoetuste üle võiks olla natuke ka KÜSKi või erapooletute hindajatega seotud. Muidu on oht, et tegevustoetusega proovitakse ühendusi ära osta enda valdkonnas, eriti kuna paljud teevad samaaegselt nii projekti- kui lobbytööd.
  • Pigem toetan, vähemalt katset see küsimus läbi mõelda. Ülalmainitud nõrkade kohtadega nõustun.
  • Vajalik tegevus.
  • Võivad jääda mõlemad rahastamise vormid, kuid nende eraldamise põhimõtted ja kriteeriumid peaksid olema selged ja avaldatud.
  • See peaks olema kõige esimene ja olulisem prioriteet, kuna projektipõhised toetused ei anna kodanikuühendustele eriti võimalust tegevusi pikemalt ja strateegilisemalt ette planeerida, tegevused killustuvad ja kodanikuühenduste võimekus on liiga väike tõhusaks kaasarääkimiseks. See eeldab kahtlemata ka head ja läbipaistvat süsteemi tegevustoetuste jagamiseks (et oleks väga selge, kellele ja millistel tingimustel seda antakse). Sõltuvust riigist ei pea oluliseks probleemiks, see tuleb välistada toetuskriteeriumidega (tagades hindamiskomisjonide erapooletuse/tasakaalustatuse jne).
Vastu:
  • Nõrk
  • Bürokraatlik meede
Kahtlejad:
  • Idee pole viga, aga sealt edasi sumbub ebamäärasusse. Ettepanek peab olema loodavate jagamisprintsiipide osas selge ja läbipaistev.

Kaheksas

Teha ministeeriumidele kohustuslikuks koostada kord aastas avalik aruanne sellest, kuidas nad on kaasanud avalikkust ja vabaühendusi.

Pooldajad:
  • Igasugune läbipaistvus on hea, küsimus on, et need ülevaated jõuaksid vajalike kodanikuühendusteni, kes saaksid siis analüüsida oma valdkonnaga seonduvad, eeldab väga head koordineeritust
  • Seda tuleks rakendada ministeeriumite tegevusala seadustiku tutvustamiseks ja elanike kaasahaaramiseks seaduste omandamiseks nende kasutamise eesmärgil. Milleks muuks seadusi tehakse? Lihtsalt mingeid teemasid otsida pole vaja - need on igal ministeeriumil loomulikult olemas. Vajalikkust tõestab kasvõi üks näide: liiklusseaduse väljatöötamine ministeeriumis, selle kähkukas Riigikogus ja siis seaduse tarbijate protesti tõttu selle edasilükkamine (mida aga ei juhtu iga seadusega, mis nõnda kiirkorras vastu võetakse ja rakendatakse).
  • See on väga oluline nõue, ilma milleta tammub ühiskond paigal.
  • Võib-olla moodustada kaasamise seirekomisjon, kes jälgib valikuliselt mõne juhtumi kaasamisprotsessi, analüüsib ja toob välja raporti. Kaasamise analüüs valikuliselt, et oleks võimalik süveneda. Aruande puhul võib domineerima jääda selle nõrkus. Kaasatavad peavad olema rahastatud: sõidu, aja ja energia kompenseerimine.
  • Tagasiside on kindlasti hetkel nõrgim pool riigiasutustel.
  • Aga miks mitte ka vastupidi? Et vabaühendused kirjeldavad (esialgu vabatahtlikult, hiljem kohustuslikult) ise ka, keda ja kui palju kaasasid. Nutikamad ühendused taipavad peagi, et lisaks majandusnäitajatele on kasulik (!) avaldada suhted ja seosed elik see kõik, mida saab liigitada sotsiaalse kapitali alla.
  • Protseduuri reeglite kaudu on praegu õnnestunud teatud teemasid sisuliselt esile tõsta. Nt kaasamistava ketramine mantrana ja protseduuride selgitamine on viinud meid olukorda, kus selle vajalikkust ei saa avalikult kahtluse alla seada.
  • Eks vabaühendused peavad ka selle ideega seoses pingutama.
  • Kaasmise kohustus on olemas, kuid välja peaks tooma selle, et kui palju ettepanekutest tegelikult arvestati (kelle ettepanekud võeti arvesse ja mis põhjusel teisi ei arvestatud)
  • Aruande (pigem ülevaate) esitamise kohustus tasuks siduda kodanikuühiskonna teema aruteluga Riigikogus, muidu jääb selle mõju liiga väikeseks. Teine võimalus teemat tähtsustada oleks Riigikogu vastavas komisjonis kord aastas korraldada vastava ministeeriumi kaasamispraktika arutelu.
  • See aitaks ka ametnikel endil saada tagasisidet - nii õnnestumiste kui puudujääkide kohta.
  • Kui me ei kaasa kodanikuühendusi riigi tegemistesse, kas see riik siis enam teenib oma kodanikke? Arvan, et kaasamine on oluline ja seejuures tohib kaasata ka oma pere liikmeid, oma meest ja naist ja see ei ole kodanikeühenduste korral korruptsioon, vaid hoopis hea tava. President esindab riiki koos prouaga - see on ju norm.
Vastu:
  • Mõnele ametnikule lisatöö. Kui aruandeid palju (ministeeriume ju üle kümne), siis devalveerub. Pigem võiks kodanikuühendused ise auditeerida ministeeriume ning vajadusel neile "molli anda". Ühtne deklaratsioon ei devalveeru ka nii kiirelt kui mitu väikest.
  • Kardan, et hetkel jääks see lihtsalt formaalseks ja kirja pannakse iga väiksem liigutus. Võiks olla pigem hea tava kui kohustus.
  • Avalik aruanne kõlab nagu suur dokument, kus on palju juttu. Parimate praktikate koondamine ja tunnustamine võiks paremini toimida.
  • Ei pruugi midagi parandada seni, kuni sisuliselt ei kaasata ja pole tekkinud kaasamiskultuuri
  • Lugege aastaraamatut, seal on kirjas, kuidas ja keda. Aruande koostamise kohustus ei suurenda parema praktika teket. Ausalt öeldes ei olegi nii rumalat ideed varem kuulnud, et aruannete koostamine sünnitaks initsiatiivikust.
  • Bürokraatlik meede
  • Pigem on vaja, et eelnõude seletuskirjades oleks üksikasjalikult kajastatud ka eelnõu ettevalmistamise kaasamise ülevaade ja selle kaudu saavutatud eelnõu parandamine. Kui aastaaruandes käsitletakse kaasamisena ka infopäevi, siis see võibki kujuneda selliste infopäevade arvu aruandeks.
  • Soodustab sisutut bürokraatiat.
Kahtlejad:
  • Kardan, et muutub järjekordseks tühjaks dokumendiks või siis viidatakse "seotud" organisatsioonide toetamisel elik JOKK skeem kerge tulema. Pigem võime nõuda valimiskampaanias personaalsete lubaduste täitmist.
  • Kas on just vaja aruandekohustust suurendada? Sellest võib saada kaasamise asendustegevus. Pealegi on praegu paljude ministeeriumite puhul juba tegevuskavas sees ka, keda mis tegevuse puhul kaastakse.
  • Kas seda just kohustuslikuks, kuid parimad praktikad väärivad esile tõstmist
  • See oleks väga vajalik, aga on tõesti oht, et aruanne kujuneb kantseliidiks. Näiteks KKM peab teatud ajaperioodide järel aru andma Aarhusi konventsiooni rakendamisest (mis suures osas räägibki sellest, kuidas avalikkust keskkonnaotsuste tegemisse kaasatakse), aga raportid muutuvad järjest sisutumaks ning ei ole näha, et riik teeks aruande põhjal järeldusi edasiseks tegutsemiseks.