Kolmas

Teha riigi kogutavad andmed vabaühenduste kohta (aastaaruanded, põhikirjad jms) kõigile tasuta kättesaadavaks.

Pooldajad:

• Kodanikeühenduste suurim relv saab olla avatus. Seda peavad nad nõudma riigilt ja selles osas peavad nad ise eeskuju näitama.
• Mida avalikum on säärane teave, seda enam innustab ta inimeste omaalgatust ja mõjub kahtlemata soodsalt kodanikuühenduste arengule.
• Mida läbipaistvam on sektori tegevus, seda vähem on nn musti lambaid, kes täna vabaühenduste varjus hämaraid tegusid teevad ja sektori mainet rikuvad.
• Kui me palume riigil ja asutustel olla läbipaistvamad, aga ise eeskuju ei näita, siis ei ole lootust ka riigi läbipaitsvusele. Ja lisaks, miks jalgratast leiutada.
• Jah, riik võiks ise kaasa aidata MTÜde läbipaistvusele. Kuni seda ei tee, pole ka õigust etteheiteid teha.
• Ei näe, et nähtavus võiks probleemne olla. Nagu öeldud, see info on niigi kättesaadav.
• Mida suurem on avalikustamine, seda enam kaob võimalus MTÜ nime all toimetada kahtlastel üritustel
• Avatus on tähtis. Kuid kas see ei too kaasa organisatsiooni privaatsuse kadumist? See on nagu perekond, kust ei kanta välja sisetülisid rahva ette.
• Positiivne on läbipaistvus ja võrdlemise võimalikkus.
• Alati saab vabaühendusi kutsuda üles järgima dokumentide avalikustamise head tava oma kõigile kättesaadaval kodulehel.
• Igati põhjendatud ja õiguspärane ettepanek, mis on kooskõlas ka EL PSI direktiivi põhimõtetega.
• Kuigi 25 krooni pole eriti suur summa, pole selliste andmete juurdepääsu piiramine põhjendatud.
• Heategevus peab olema läbipaistev, sest muidu hakkavad liikuma kuulujutud ja on oht, et heategija saab oma heategevuse eest sarjatud

Vastu:

• 25 on sümboolne raha, tegelikult võiks olla 100, oleks vähem luusijaid andmete kallal.
• Teatavasti on MTÜd ka ametiühingud, kes tegutsevad TA juures. Väga kättesaadavaks andmete tegemine võimaldab haavata AÜ-sid, teatavasti töötavad ettevõtted suures enamuses AÜ-dele vastu

Kahtlejad:

• Selle realiseerumisel võiks jääda nö viite- või üleminekuaeg, et ühendused saaksid ebameeldivusi ennetada (likvideerumise või professionaliseerumise läbi)
• Siin tuleks täpsustada, kui palju selle ettepaneku elluviimine maksma läheb
• Süsteem peaks olema kõigile registris registreeritutele ühtne - kas sel juhul taotleda ka äriühingute kohta käivate päringute pealt riigilõivu kaotamist? Kui see on võimalik, siis miks ka mitte. Riigilõivu eesmärgiks peaks olema katta registri toimimisega seotud kulusid, seda ka MTÜde puhul.

Siseministeeriumi logo kõigile valimisreklaamidele!

Alari kirjutab tänases Postimehes paberimäest, mis tuleb tavalisel MTÜ-l riigi- või eurotoetuse saamiseks kokku ajada ja läbi töötada. Erakonnad seda tegema ei pea. Ent kõigile võiksid kehtida ühesugused lihtsad reeglid.

Euroopa Komisjon kogub tänavu arvamusi, kas nende toetusreeglid vajaksid parandamist. Talvel teatasid rahandusministeeriumile pea kõik raha saavad kodanikuühendused ning ka raha andvad riigiasutused kui ühest suust – loomulikult peaks lihtsamaks muutma aruandluse, et ei peaks üksipulgi kõiki sekundeid ja sente lahti seletama ja tõestama, sest nii suur bürokraatia ei näi isegi ametnikele mõistlik ega järelevalve selle üle jõukohane.

Miks mitte aga alustada lihtsustamisega oma kodus, kus vabaühendustele kehtivad sageli sama nüristavad ja kokkuvõttes ikka mitte midagi tõestavad reeglid. Näidet usaldavast rahastamisest pole seejuures vaja kaugelt otsida, sest tänavu jagab siseministeerium niimoodi tegevustoetusteks 85 miljonit krooni maksumaksjate raha, ilma et taotlemiseks või aruandluseks kuluks sõnagi.

Tõsi, see summa jaguneb üksnes seitsme MTÜ vahel – viimastel parlamendivalimistel menukamad parteid (riigikogu erakonnad ja kristlikud demokraadid).

Kujutlege, erakondade juhid, kui teile kehtiksid samalaadsed reeglid nagu tuhandetele teistele sama tublidele Eesti MTÜdele.

Kõigepealt taotlemine. Oh ei – see, et te neljaks aastaks riigikokku valitud või 15 aastat tegutsenud olete ja igal nädalal meedias figureerinud, ei tähenda midagi. Taotlemist tuleb igal aastal alustada oma olemasolu põhjendamisega.

Esmalt peate taotlusvormil andma ülevaate oma organisatsiooni ajaloost, missioonist, eesmärgist, struktuurist, liikmeskonnast, olulisematest läbiviidud tegevustest, nende eelarvetest ja tulemustest. Taotluses tuleb esitada praeguse olukorra kirjeldus (baastase), analüüsida probleeme ja vajadusi, millega tegelete, oma sihtrühmi (vajalik võib olla eristada ELi ja kolmandate riikide kodanikke). Seejärel panete kirja oodatavad eesmärgid (sihttase), tegevuste seose riiklike arengukavadega, nende vajalikkuse, mõju nii oma organisatsioonile kui ka ühiskonnale laiemalt. Siis kirjeldate oma tegevuste jätkusuutlikkust ja tulemuste hindamise metoodikat. Samuti tuleb hinnata võimalikke riske ja neid mõjutavaid tegureid, plaanitava uudsust, võrdõiguslikkuse ja teiste poliitkorrektsete väärtuste tagamist.

Poolel lehel tuleb eesmärgid ja tegevused kokku võtta ka inglise keeles. Võtmeisikutel peab olema erialane kõrgharidus, projekti juhil magistrikraad, lisada tuleb kõigi olulisemate isikute elulood. Allkirjaga tuleb kinnitada, et lähtute kodanikuühenduste eetikakoodeksist ega ole võtnud altkäemaksu.

Eelarve osas peate eristama otsesed ja kaudsed kulud ning eelkõige palgakulud. Viimaseid on, muide, targem mitte väga plaanida, sest te töötate ju ühiskonna heaks ja seda teeb tõeline missiooniinimene tasuta.

Selgelt tuleb näidata, kui suured on teie üldkulud ja mis osas plaanite neid katta riigieelarvest. Muidugi tuleb näidata arvutusmetoodika – mitu inimest teie kontoris töötab, milline on iga töökoha maksumus kõigi kululiikide lõikes ja kuidas jõuate lõpptulemuseni, mille järgi te just nii palju palga, rendi, side jms eest riigilt küsite. Investeeringud põhivara, kinnistute, tehnika jms ostu või parandamisse on üldjuhul nagunii keelatud.

Eraldi peate koostama aasta tegevuste teavitusplaani – kanalid, sõnumid ja ajakava –, näitama teisi plaanitud rahaallikaid ja kui kaasate tegevustesse partnereid, võtma neilt kirjalikud kinnitused nende sisulise ja rahalise panuse osas. Kui ostate mõnd teenust rohkem kui 25 000 krooni eest, peate taotlusega esitama kolm võetud pakkumist (kui eelistate kallimat, tuleb põhjendada).

Peaaegu ununes – alltöövõtud ei tohi ületada 40 protsenti abikõlblikest kuludest ja käibemaksu võite riigieelarvelisest rahast katta vaid juhul, kui te seda tagasi ei saa. Nagunii ei tohi maksumaksja rahast katta erisoodustusmaksu ega mis tahes meelelahutusi (valimispeod!) ning kõik kulud peavad olema mõistlikud ja põhjendatud. Olete sellele ikka mõelnud?

Taotlusele lisage oma eelmise majandusaasta aruanne, tehke kõigest kolm koopiat, kõrvetage üks veel CD-le ning viige need tähtajaks rahastajale. Valvelauas istuvalt politseinikult saadud templiga kinnitus paberipaki saabumise kuupäeva ja kellaajaga hoidke igaks juhuks alles.

Niisiis. Kui teie büroos pärast taotluse kirjutamist veel keegi mõistuse juures on ja te tõesti raha saate, tuleb asuda tegevusi ellu viima.

Pidage seejuures silmas, et iga õhupall, pastakas või kondoom, millele riigieelarvelist raha kulutasite, tuleb varustada rahastaja, teie puhul siis siseministeeriumi logoga. Kindlasti peab ministeeriumi logo olema ka kõigil teie väli-, trüki- ja telereklaamidel, samuti ruumides, kus viite läbi näiteks kohtumisi valijatega või mis tahes muid üritusi.

Toitlustamise korral peate korjama kõigilt söönutelt allkirjad, tõestamaks, et nad ikka olid seal rahvamajas/telgis/pargis ning et te ise seal ei prassinud. Mart Laari või Jüri Pihli kui juhatuse liikmete ja teie töötajate söödud küpsiste maksumus tuleb deklareerida ja maksud tasuda (ja mäletate – seda oma taskust, mitte riigi rahast!).

Õigus, te ei saagi ju raha kohe kätte, vaid peate esmalt kulud ise katma, esitama siis finantsaruande ja väljamaksetaotluse ning raha kantakse teie kontole selle kinnitamise järel.

Veel erutavamaks läheb aruande kirjutamisel. Esiteks peate kuumal juulil esitama juuni lõpu seisuga vahearuande, kus lisaks finantsidele on kirjas ka selleks hetkeks saavutatu, kuidas te olete täpselt ühiskonda maksumaksja raha eest teeninud.

Aruandes tuleb seletada kõike seda, mida taotluses lubasite. Ehk mitte pelgalt tehtut kirjeldama, vaid analüüsima vastavalt seatud indikaatoritele tulemuslikkust ja mõju, samuti kirjeldama, kuidas kavatsete järgmisel aastal sarnaseid tegevusi rahastada.

Finantsaruandeks on oluline teada, et eelarves ette nähtud kuluridade vahel tohite lepingut muutmata teha ümbertõstmisi vaid kümne protsendi ulatuses. See tähendab, et peate aasta peale kõik kulud täpselt ette nägema. Aruanne tuleb esitada etteantud vormis, kuhu peate (suurematel erakondadel 25–27 miljoni kohta) ümber toksima kõikide kuludokumentide kuupäevad, esitaja nime, arve numbri, tehingu sisu, raamatupidamiskande numbri ja maksmise kuupäeva. Ja kas ma ütlesin, et sularahatehingud ei ole lubatud?

Kõigist kuludokumentidest peate esitama koopia, need ükshaaval nummerdama (kirjutades vastava numbri ka tabelis õige rea ette, et kontroll need lihtsamalt üles leiaks) ning lisama igaühe maksekorralduse või kogu aasta pangakonto väljavõtte.

Aruandega peate esitama ka kõik aasta jooksul toodetud materjalid, et rahastaja saaks hinnata nende põhjendatust ja kontrollida vastavust teavitusnõuetele. Lisada tuleb kõigi tehingute aluseks olnud lepingud, aktid, lähetuste käskkirjad, töötasude puhul palgalehed, kus tuleb eraldi arvutada ja ära märkida riigieelarvelisest eraldisest läinud summa iga maksuliigi kaupa.

Toimunud ürituste tõestamiseks lisate ka koopiad osalenute allkirjalehtedest ning teete üritusest fotod (vaadake, et ministeeriumi logoga plakat ka peale jääks!). Fotosid võltsida pole mõtet, ministeeriumil on spetsialistid, kes Photoshopi kaugelt ära tunnevad.

Eraldi tabelis tuleb veel pidada arvestust, kui vanad olid teie ürituste osalejad, palju oli mehi ja naisi ning milline oli nende haridustase. Neist teete veel ühe koondi ka. Kui näitasite eelarves mitterahalist panust, panete kaasa parteinoorte allkirjadega vabatahtliku töö päevikud, kus on tehtud töö tunni täpsusega kirja pandud, ning rahalise väärtuse andmise aluse (statistikaameti keskmine palgatase sel erialal).

Lõpparuande esitate järgneva aasta 31. jaanuariks (kulud peavad tehtud olema 31. detsembriks) ja siis te ootate. Vahel kuu, vahel neli, et ülekoormatud ametnikud teie aruande läbi töötaks. Kui neile miski sisulises või finantsaruandes ei meeldi, peate lisaselgitusi andma ja ametnikel on õigus tulla tutvuma kogu teie raamatupidamisega.

Lõpliku heakskiidu saate ilmselt märtsis, aga enne seda ei saa ka alanud aasta raha kätte (kui aruanne üldse heaks kiidetakse). Seega valmistuge esimesel poolaastal oma varudega hakkama saama. Kui ametnikule tundub, et mõni reklaam oli tarbetult suur või pidu priiskav, maksate sellele kulunud raha riigile tagasi nagu miškad.

Viimne kui üks toodud nõuetest on leitav praegu erinevate kodu- või euro maise raha jagamise reeglitest eri fondide, ministeeriumide ja riigi sihtasutuste juures, mida peavad just nii täpselt ja põhjalikult järgima tuhanded MTÜd ja sihtasutused Eestis, välja arvatud need alguses mainitud seitse.

Kindlasti ei taha ma sellist ajusid kärsatavat elu isegi mitte erakondadele, nii et igati solidaarseks lahenduseks peaks olema ka teiste avalikes huvides tegutsevate vabaühenduste riigipoolse rahastuse lihtsustamine vähemalt tegevustoetustegi osas.

Lolle, pätte ja laristajaid on igal pool, aga nagu ei meeldi sellised üldistavad süüdistused erakondadele, ei meeldi pime umbusaldamine ka kodanikuühendustele. Äkki siis ühtlustame lähtekohti, sest ühtmoodi Eesti arengu eest oleme väljas ju kõik?

Autor on tegev kodanikuühenduste liidus EMSL

Allikas: http://www.postimees.ee/?id=220686

Hea kaasaja mõõdulindid

Kui mõõtmise ja hindamisega jätkata, mis on sel aastal üldse olnud väga läbivaks teemaks (ning igati põhjendatult), siis sellel peatus ka eelmisel nädalal Tallinnas toimunud kodanike kaasamise parimate praktikate rahvusvahelisel konverentsil Edward Andersson Involve’ist. Involve on üks mu suuri lemmikuid, kasvõi juba selle portaali pärast, kust leiab suurepärase abimaterjali kaasamisprotsesside plaanimiseks ja meetodite valikuks – vasta aga küsimustele ja masin ütleb, mida ja kuidas võiksid teha.

Edwardi esinemine (ja hilisem kohtumine Eesti ühenduste ja ametnikega) oligi minu jaoks konverentsi kõige huvitavam, ka selle pärast, et kui teenuste puhul on vähemalt teoorias üsna selge, mida ja kuidas mõõta (kasvõi see eilse artikli koeratalu näide), siis kaasamise ja eestkoste alal pole ma sarnast selgust veel leidnud. Tõtt-öelda, eks ka Edward jäi positiivses programmis pigem tagasihoidlikuks, küll aga tõi veenvalt välja peamisi vigu, mida mõõtmises-hindamises tehakse.

Neid oli kolm, kõik mu meelest ka Eesti puhul adekvaatsed (kusjuures mitte ainult kaasamise, vaid ka näiteks koolitusvaldkonnas):

• Keskendumine numbritele. Üsna loogiline ja kergesti mõõdetav – kui palju inimesi osales? Ega osalejate kokkulugemises midagi halba olegi, kuid ettevaatlik peab olema järelduste tegemisega. Enamasti saab suurema osalejate numbri siis, kui asjad on halvasti. Et kaasamõtlemine ja -rääkimine ei ole lihtne ülesanne ja inimene on üldiselt ratsionaalne, siis jätavad paljud selle tegemata, kui asjad nende meelest õiges suunas kulgevad. (Ses mõttes ei pruugi ka väike valimisaktiivsus veel viidata mingile kriisile, kuigi hääletamine on kindlasti lihtsam kui konsultatsioonides kaasalöömine). Seega tuleks lisaks loendamisele uurida ka osalemise põhjust või siis teha järeldusi esinduslike meetodite nagu kodanike foorum jt põhjal.
• Keskendumine protseduuridele. Näiteks: kui pikalt konsultatsioonid kestsid? Kui mitut innovatiivset meetodit kasutati? Tõsi – kaks kuud konsultatsioone on üldjuhul kindlasti parem kui kaks nädalat, sest viimase jooksul ei pruugi paljud selleks lihtsalt aega leida. Samuti on erinevaid meetodeid kasutades suurem tõenäosus saada arvamusi erinevatelt inimestelt. Aga kumbki iseenesest ei ütle meile veel midagi kaasamise edukusest. Eelnõu võib osalusveebis kuude kaupa rippuda, ilma et keegi sellest aru saaks; ja erinevad meetodit on lõppeks lihtsalt abivahend, aga nagu vahendite puhul ikka, on oluline see, kui hästi neid kasutatakse. Head riistad ei tee veel kellestki õppinud meistrit.
• Keskendumine osalejate rahulolule. Ürituse lõpus palutakse osalejatel tavaliselt ikka mingi tagasisideleht täita, aga pigem aitab see meil tuvastada läbikukkumist kui edu. See tähendab, et kui inimesed lahkuvad rahulolematult, siis ilmselt me ei õnnestunud. Ent vastupidi see loogika ei kehti. Rahulolu päeva lõpus („Sain kõik südame pealt ära rääkida!“, „Oli asjalik arutelu“ vms) ei pruugi tähendada, et inimene on kaasamisega rahul ka protsessi lõpuks. Liiati võib hea hinde taga sel hetkel olla hoopis pakutud maitsev toit, lahe ruum, lõbus seltskond või muud, mis ei kõnele veel kaasamise edust. Parema pildi annaks rahulolu mõõtmine pikema aja jooksul – päeva lõpus, kogu protsessi lõppedes, otsuse elluviimise ajal.

Mida siis aga peaks mõõtma? Edwardi järgi mõtestatud, pidevat ja mõju avaldavat kaasamist. Kuidas seda aga teha, selles jäi ta pigem üldsõnaliseks. Kaldungi arvama, et see on koht, kus õigel teel olemist saab pigem tunnetada kui tõsikindlalt väita. Ehkki mõningaid mõtteid on mul ka siin, millest tahan lähemalt kirjutada, kui umbes kuu aja pärast jõuame lõpule sellesügisese vabaühenduste manifesti tulemuste mõõtmise ja hindamisega.