Teisipäev, 21. september 2010

Sõnaseletusi

Pidin ükspäev kodanikuühiskonna uue arengukava terminoloogiat ühtlustama, sõnaus otsib paremat vastet kolmandale sektorile, ja ma jäin õhtul ikka veel kontoris passides mõtlema hoopis avaliku võimu kohta käivatele terminitele.

Ei mõtle isegi kõiki halvustavaid, aga kas või neid, mida kohtame iga päev ajakirjanduses või inimeste peas (jah, ma näen sinna ka). Enamik neist on mu arust sageli valesti või konnotatiivselt kasutatud, ehk siis nii palju lootusest (kodanikuühiskonna teemalises) sõnakasutuses mingi ühtlus või teadlikkus saavutada. Sain esimese hooga igatahes kümme levinumat:

Kui ei osata selgemalt – avalik sektor
Kui ei taheta selgemalt – ametnikud
Kui ütleja on paha peal väljas – võimud
Kui ütleja tahab pahasti öelda – parteid
Kui ütlejal on savi – erakonnad
Kui ütleja on riigisekretär – avalik teenistus
Kui peenutseja paneb puusse – parlamentäär
Kui ei teata, kellest täpselt jutt – riik
Kui ei tahetagi teada – ühed vargad kõik
Kui on üldisemalt süüdlast vaja – valitsus

Pühapäev, 19. september 2010

Ei, ja veelkord ei! ehk viis vastust ametnikult ühendusele

Tavaliselt on suhtlemine lihtne ja mõnus. Saame omavahel asjad räägitud, kui kuulame üksteist ja otsime ühist huvi. Asjalikus mõttevahetuses ei käitu ametnik ja ühenduse esindaja antipoodide, vaid partneritena.

Vahel aga tundub, et teine pool põikleb ja blokib ning poeb klišeede taha. Klišeed on tüüp-vastused, millel pole sisulist väärtust – need võetakse mängu pigem selleks, et suhtlemist kiiremini lõpetada. Kuidas neid ära tunda ja mida sellises olukorras peale hakata?

Vaatame viite lauset, mida ametnik kasutab siis, kui ta tahab öelda ei.


  1. „Kogu info on kodulehel väljas“

Nojah, täitsa usutav, et nii ongi – ametiasutuse sait on infot ääreni täis. Eestis oleme avalikustamise eesrindlased, ses mõttes et mujal pole nii julget Avaliku Teabe Seadust. Riigi dokumendid peavad olema avalikkusele kättesaadavad ja veeb on selleks kõige loogilisem koht. Iseasi, kui kergesti vajaliku info sealt üles leiab. Ning seejärel – kuivõrd see on arusaadav. Seepärast, kui vajad juhendamist või selgitamist, anna sellest ametnikule teada. Ütle, kuhu oma otsingutega täpselt toppama jäid ja palu abi. See näitab, et oled niiöelda kodutöö ära teinud ja enne telefonitoru tõstmist juba aega ja vaeva kulutanud.


Teiseks ütle otse, et igapäevaselt sa mööda asutuste veebikülgi ei surfa. Küsi, kuidas saad end huvitavad uudised ja teated e-postkasti tellida ning palu end lisada meililisti. Juhul, kui oled seda kõike juba teinud ja oluline info ikkagi sinust mööda läks, on asutus teinud vea. Nüüd tuleb leida lahendus koos avalike suhete osakonnaga.


  1. „See tõstab meie halduskoormust.“

Tõlge: ma ei viitsi ega taha selle asjaga tegeleda.

Ametnikule tundub sinu soov või ettepanek lisatööna. See ei seostu tema ülesannetega, ei tundu üldise vajadusena vaid ühekordse vastutulekuna. Sellega tegelemine võtab aega, mis tuleb leida teiste toimetuste arvelt. Niisugusele palvele on lihtne öelda ei – seda soovitavad ka ajajuhtimise koolitajad.


Lahendus: uuri, mida täpselt peab ametnik ette võtma, et sinu palve täita. Aita tal läbi mõelda, kellega ta peab rääkima, mida täpsustama. Paku end lisainfot otsima. Võib-olla selgub niimoodi koos „kõva häälega“ mõeldes, et asi ei võtagi eriti aega ja on täitsa tehtav.


3. „Sellel on tuntav mõju riigieelarvele“

Masuajal on eelarve püha lehm. Pärast seda, kui riigiasutused on pidanud mitu korda aastas oma kulusid koomale tõmbama, loobuma töötajatest ja plaanitud tegevustest, arendusplaanid sahtlisse panema, mõjub iga ettepanek, mis toob kaasa kulutusi, punase rätikuna. Arusaadav. Samas, kunagi pole nii, et üldse raha ei ole. Selles rahakotis, mis olemas on, tuleb lihtsalt teha valikuid. Seniste valikute ümbertegemine eeldab häid põhjendusi.


Lahendus: kirjelda seda kasu, mida uue tegevuse kaudu võib saavutada. Näita, et oled tutvunud asutuse tööplaani või arengukava eelarvega. Küsi, millal on õige aeg esitada uusi ettepanekuid. Uuri, kuidas käib rahade taotlemine ja kuidas neid otsuseid tehakse. Küsi soovitusi, näiteks kas on mõtet teha teiste ühendustega koostööd. Ning eelkõige – arutage, kuidas saab sind huvitava asja ära lahendada nii, et suuremaid kulutusi ei tekikski!


4. „See meid otseselt ei puuduta.“

On igati loomulik, et riigivalitsemise ülesanded on jagatud. Keskvalitsusel on oma roll ning kohalikul omavalitsusel oma ülesanded. Igal asutusel oma valdkonnad. Igal ametnikul oma töökirjeldus. See aga õigusta toru hargile riputamist, kui ta sinu küsimusele vastata ei oska.


Lahendus: selgita, millise info põhjal sa tema poole pöördusid – ehk kuidas tema töö võib sinu ettepanekuga seotud olla. Kirjelda, milliste asutustega sa oled juba samal teemal rääkinud. Näita, kuidas tema panus saab ühisele asjale kaasa aidata.


5. „See on poliitiline otsus.“

Tavaliselt on sellele lausele eelnenud protsess, mida saab tagantjärele kirjeldada kui tükk tühja tööd ja vaimunärimist. Asjaga on siin-seal tegelenud mitu asutust ja hulk ametnikke. Siiski on üles jäänud erimeelsused, millele pole lahendusi leitud. Keegi pole otsust teinud.


Lahendus: tegelikult sellisest olukorrast head nahka loota pole. Saad vaid (taas) välja käia oma ettepanekud, kirjeldada oodatava otsuse mõju oma ühendusele. Küsi, kelle võimuses on asi lahendada. Uuri, millised on takistused. Ütle, et tuled selle teema juurde mõne aja pärast tagasi.


Lõpetuseks:

Kas panite tähele, et ainult ühes lauses on sõna „ei“? Positiivselt öelda on palju parem. Nõks seisneb aga selles, kuidas suhelda nii, et tühjale jah-lausele ehk klišeele asjalik sisu ja tegutsemine juurde kasvatada.


Tänan inspiratsiooni eest EMSLi suvekooli "Kuidas öelda ei".

Reede, 3. september 2010

Mõtteid Montrealist, 2. osa

Tegelikult olen küll juba pea nädala Eestis tagasi, aga täitmata on Montrealis antud lubadus teiseks osaks Civicus World Assembly’l tekkinud tähelepanekutest.
* * *
Laupäevaõhtuseks õppevisiidiks valin Montreali linnavalitsuse külastuse, sest tegu on väidetavalt esimese suurlinnaga Põhja-Ameerikas, kus on kokku lepitud linnavõimu ja -kodanike koostöösuhetes - õiguste ja kohustuste hartas. Ega see dokument oma sõnastuselt nüüd millegagi raba, aga ma olengi veendumusel, et kirja pandust olulisem on selleni jõudmise tee ja kokkulepitu toimimine. Ning nendega tundub seal olevat igati hästi. Hea küll, videoklipp, kus kõik need tavalised kodanikud (lokitatud vanaproua, lastega keskklassi perekond, ratastoolis mustanahaline, prillidega professor ning ohtliku välimuse, aga kindlasti hea südamega hilisteismeline poiss - teate neid ju küll) hartat käes hoidsid ja kaamerasse kinnitasid, kui õnnelikud nad linna asjades kaasa rääkimise üle on - no see läks mu jaoks muidugi juba liiale, aga kujutasin ette Eesti inimesi samamoodi EKAKiga poseerimas ja siis oli vähemalt natuke naljakam.
Ise tõid nad hartast esile kaht asja: ombudsmani, kelle poole linnaelanikud saavad pöörduda, kui nad tunnevad, et linnavõim on neile liiga teinud (keskmiselt saavat probleemid lahendatud viie tööpäevaga, mis avaldab mulle küll muljet - Eestis ei saa tihti ametnikult enne kuu möödumist vastustki; linnale omakorda on see hea tagasiside ja muidugi ka kohtuvaidlustest odavam viis probleeme lahendada) ning avaliku konsultatsiooni algatamise kohustust, kui seda nõuab vähemalt 15 000 linnaelanikku (linnaosa puudutava küsimuse puhul 5000 või vähemalt 5% linnaosa elanikest). Viimasele on küll mõningaid piiranguid, mõned neist natuke küsitavad (näiteks ei laiene see õigus linnaeelarve ja kohalike maksude teemale), aga üldiselt näis see mulle igati asjaliku hea kodaniku tööriistana.
Ning jäin mõtlema. Eestis, mis elanike arvult veidi väiksem kui Montreal, näeb KOKS ette võimaluse vähemalt 1% hääleõiguslikest valla- või linnaelanikest (Piirissaart arvestades on lisatud, et neid peab siiski olema vähemalt viis) teha algatusi kohaliku elu küsimustes õigusaktide algatamiseks, muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks.
Ma ei tea, et seda oleks võimalusena kasutatud, ent mulle ka ei tundu, et see oleks sama väärtuslik õigus kui Montreali elanikel. Eelnõu, nagu sageli näha, ei pruugi tagada veel mingit korralikku arutelu, veel vähem avalikku arutelu. Pealegi arvan, et mõnelgi juhul on arutelu olulisem kui õigusakt, sest selle käigus võib selguda hoopis parem lahendus, kui õigusakt seda olla saaks. Rääkimata hästi läbi viidud avalike arutelude kodanikuhariduslikust mõjust. Igatahes sain siit mõtte manifesti jaoks.
* * *
Kõigi nende rõõmuks, kes on EMSLile ette heitnud liigset rahumeelsust, konventsionaalsemate vahendite eelistamist kolmanda sektori eest seismisel, tsiteerin endist Civicuse, praegust Greenpeace’i tegevjuhti Kumi Naidood: “Kui ma töötasin Civicuses, nägin palju vaeva, et mõni rahvusvahelise korporatsiooni juht nõustuks minuga kohtuma. Nüüd Greenpeace’s näen vaeva, et leida aega nende korporatsioonide juhtide jaoks, kes muga kohtuda soovivad. Nad teavad, et kui nad ei kutsu meid endaga koos laua taha, on nad ise järgmiseks meie laual.”
Ilusasti öeldud. Aga ei, ma ikkagi ei arva, et minu EMSLis töötamise ajal me seda praegust suunda muudaks. Ma ei ole röökides nagunii teab mis usutav ka.
* * *
Viimane kild ei ole World Assembly’lt, vaid kohalikust lehest - nimelt peab Toronto linnapeakandidaat Rob Ford tagasi maksma tuhandeid dollareid oma jalgpalliklubile kogutud annetusi, sest saatis annetustele üles kutsuvad kirjad välja linna ametlikul kirjablanketil. Kokku on kampaania käigus klubile kogutud ligi 40 000 Kanada dollarit (ligi 450 000 Eesti krooni), aga kõnealused kirjad olevat esialgsetel andmetel seotud vähem kui poolega sellest summast. Juhatagu see näide sisse uue hooaja, mil tuleb jälle hakata tegelema meie oma hea valimistavaga, kus teatavasti samuti üheks punktiks avalike vahendite kasutamisest hoidumine isiklikes kampaaniates.