esmaspäev, 23. veebruar 2009

Eesti magusapoliitika – vastuolude sasipundar või kokkulepete kogum?

Mõista-mõista, mis see on: "džemmi koostis- ja kvaliteedinõuetele vastav toode, mille lahustuva kuivaine refraktomeetriga määratud sisaldus on vähemalt 40 protsenti"?

Vihjena olgu öeldud, et sellise mõistatuse võib leida Vabariigi Valitsuse 30. aprilli 2004 määrusest nr 170, mis kannab pealkirja "Džemmi, želee, marmelaadi ja magustatud kastanipüree koostis- ja kvaliteedinõuded ning märgistamise erinõuded".

Kummalise sõnamõistatuse õige vastus maitseb Headele Kodanikele hästi – see on moos.

Ei usu, et ministrid või isegi selle määruse sõnastuse ette valmistud asjatundjad kodus moosipurki avades selle kahtlemata täpse, kuid keeruka definitsiooni üle juurdleksid. Moos on mõeldud ju söömiseks, mitte õiguskeeles formuleerimiseks!

Kuid lisaks moosile huvitavad Häid Kodanikke vahel ka asjad, mida süüa ei saa, ning mille nimetamiseks kasutatavad sõnad vajavad lausa hädasti täpsemat selgitamist. Eesti keele instituudi direktor Urmas Sutrop juhtis Eesti Päevalehes (09.02.2009) tähelepanu ühele neist:
"Ega me ikka enne ingliskeelsetel sõnadel politics ja policy vahet tegema hakka, kui meil nende sõnade taga olevaid mõisteerinevusi vaja ei lähe. Neid kahte sõna aitaks lahus hoida, kui me ei püüaks neid tõlkida üks-üheselt samatüvelistena. Las poliitika, poliitik ja poliitiline jäävad, aga policy võib olla lihtsalt tark ja mõistlik juhtimine või tegevuskava."
Hea Kodanik teritab alati kõrvu, kui keegi kasutab sõna "poliitika". Mida peab ütleja silmas?

Kas ta mõtleb erakondade liikmete, poliitikute konkurentsi juhtpositsiooni, see tähendab rahvaesindaja – riigikogu, linna- või vallavolikogu liikme staatuse pärast? Selles mõistes poliitikast (politics) kõneldes on tähelepanu keskmes enamasti vastasseisud ja vastuolud – erakondade ja nende liikmete omavahelised suhted, nende konkureerimine valijate tähelepanu pärast, peatumatud valimiskampaaniad, koalitsiooni ja opositsiooni vägikaikaveod.

Või ehk kõneldakse hoopis võimu teostajate poliitikast kui teatud tegevuskavast (või ka teadlikust tegevusetusest) mingis ühiskonnaelu valdkonnas? Sel juhul räägitakse poliitikast (policy) kui kokkulepete kogumist, mille osaks on ideaaljuhul ratsionaalsed, loogilised argumendid ning sihiks parem elukorraldus. Näiteks valitsuse moosimääratlus on osa Eesti magusapoliitikast – džemmi, marmelaadi ja muud taolist kraami puudutavatest riiklikest või koguni rahvusvahelistest kokkulepetest.

Nii nagu Heal Kodanikul läheb vaja maiustamiseks moosi, on tal riigiasjust mõeldes ning kõneldes tarvis tunda sõna "poliitika" taga olevaid mõisteerinevusi. Sest vastuolude sasipundar ja kokkulepete kogum erinevad teineteisest enamgi kui džemm ja moos, kuigi seda ei saa refraktomeetriga määrata.


* See sissekanne Hea Kodaniku ajaveebis on pühendatud Eesti Vabariigi 91. sünnipäevale.

esmaspäev, 16. veebruar 2009

Palju paremaks kodanikuks

See siin võib nüüd olla väike samm ühe katusorganisatsiooni ajalehe jaoks, aga suur samm minule. Kirjutasin hiljuti kodanikuhariduse koolitusest kirjatüki Aknasse, aga toimetajatöö on eemaldanud vahepealkirjad ja muutnud seega nii artikli pealkirja kui lõpuosa mõttetuks. Vähemalt minu jaoks. Nii andestatagu mulle, et tunnen sisemist tungi kirjutis siin uuesti ja täispikkuses avaldada. 

***********************

Hea kodaniku kolmikhüpe

See, et noorsootöö kvaliteedi arendamise projekti raames viidi esimene koolitus läbi kodanikuhariduse teemal, ei pruugi olla juhuslik. Kodanikuksolemine ja kodanikuharidus on olulised teemad nii noorte kui noorsootöötajate seas, olenemata konkreetse inimese rahvusest, soost või passikaante värvist.

Aga kuidas te käsitleksite kodanikuhariduse teemat? Koostaksite powerpoint-esitluse ja peaksite pooletunnise loengu? Teeksite midagi praktilist? Aga mida? Kuidas heaks kodanikuks olemine võiks inimesteni mõjusalt jõuda?

Koolitusel leidsime, et kodanikuksolemine ja kodanikuharidus on palju laiemad teemad, kui esialgu paistab. Keeruline on öelda ühest hea kodaniku määratlust, veelgi väljakutsuvam võib olla seda atraktiivselt noortega käsitleda. Tuginedes koolitusel toimunud aruteludele, leidsin enda jaoks hea võrdluse, kuidas kodanikuharidust ilmestada. Nii nagu spordiski, on kodanikukskasvamine pingutus ja selleks on vaja silmas pidada kolme asjaolu. 

Hoovõtuks väärtushinnangud

Kodanikuksolemine algab inimese sisemistest väärtustest. Üheks raamistikuks võivad olla 2002. aastal Eesti vabaühenduste poolt välja töötatud hea kodaniku põhimõtted. Hea kodanik mõistab, et elusolendid on asjadest tähtsamad. Austab võrdõiguslikkust. Peab lugu heast naljast. Need ja veel teisedki põhimõtted iseloomustavad inimese sisemisi valikuid ja sellest tulenevalt kujunevad lähtekohad tegutsemiseks. Või nagu Valter Parve, üks Pärnu headest kodanikest, koolitusel ütles: "Tuleb aru saada, et see ongi minu asi, mis ümberringi toimub.". 
 
Teadmised toetavad

Sageli kipume kodanikuks olemise käsitlemisel - kui mitte igasuguse koolituse puhul - jääma väga teadmistekeskseks. Ilmestame oma arutelusid teoreetiliste mudelitega, pakume materjale erinevatest kodanikuhariduse teooriatest - et harimine oleks tasemel ja kindlasti see toetab meie arusaamisi. Lisaks on hea teha teadlikke valikuid oma igapäevaelus: teada, millised kosmeetikafirmad teevad loomkatseid, et neid tooteid mitte tarbida; teada, kui suures mahus Euroopa Liit kriisipiirkondi toetab, et teadlikult makse maksta. Ometi liigne teadmistele keskendumine hajutavat tähelepanu, sest muutus - kui seda ikka tõesti koolitusest soovime - tuleb pigem isiklikust hoolimisest mitte suurest teadmistepagasist.
 
Ja äratõuge ... omandatud oskused

Nii on lõpuks see, mille järgi hea kodaniku ära tunneme, inimese elustiil ja igapäevased tegevused. Igapäevaelu tahab aga teatud vilumusi. Oskust oma sõnumit levitada, avalikult esineda, ja seda mitte ainult konverentsidel või kaamerate ees, vaid ka kolmapäevastel koosolekutel tasub mõelda, kuidas me sõnumid teistele kohale jõuavad ja kas me omalt poolt oleme ikka kõik teinud, et sõnum mõjuks. Oskust arutleda ja argumenteerida, et arukas mõttevahetuses uut teadmist tekiks. Oskust kriitiliselt mõelda, et mitte iga reklaami ohvriks langeda ja teha mõistlikke valikuid. Kõik need on vajalikud oskused, mida saab iga päev harjutada. Ning see on ilmselt hea uudis: oskused on õpitavad ja arendatavad.

Selleks võikski kodanikuksolemise ja kodanikuhariduse koolitustel valmistuda. Mitte uppuda teooriatesse ja eksida aruteludesse, vaid ise harjutada. Sest see teeb meistriks. 

Noorsootöö kvaliteedi arendamise programm viiakse ellu Euroopa Sotsiaalfondi toel ja Eesti Vabariigi kaasabil.

Suitsiidi preventsioon, interventsioon ja postventsioon

Majandusvajutis hakkab juba tragikoomilisi mõõtmeid võtma ja ma end Pontius Pilatusena tundma (Berlusconil oli hiljuti sarnane moment).

Minu käest käib nimelt läbi vist kõige rohkem kodanikuühiskonna-alast infot ja mina otsustan, mis jõuab tuhandete adressaatideni edasi ja mis mitte. Seni on üsna lihtne olnud, aga täna tuli Tartust kaks sellist, mida ma ei oska liigitada olulise ega umbluu alla. Näiteks "Infopäev töötajaile, keda võib ees oodata töökoha kaotus". Kahtlustasin segeltnägijate tuleproovi, aga ei ole Nastja ega see teine näss, vaid tööturuameti, tööinspektsiooni ja Tartu ärinõuandla konsultandid.

Teine ja kõhedam oli "SISSEJUHATUS SUITSIDOLOOGIASSE (VEEBIPÕHINE)". Oma rikutuses olin esimese hooga kindel, et eesti.ee võimaldab nüüd ka ID kaardiga omale otsa peale teha, kui enam ei suuda (või maksuamet midagi tagasi ei anna).

No ei pannud ma kumbagi üles, kuigi nagu altpoolt Eda jutust näha, ei ole siin midagi naljakat. Siiski võiks alma mater ja ärinõuandla ehk oma tegevused ühendada ja seda kursust tasuta pakkuda. Narr kuidagi, et jään tööta, saan küll tasuta infopäeva enda arvele võtmisest, aga siis pean koondamisrahadest 2600 krooni kulutama, et õppida ellu jääma. Boonusena kaks ainepunkti. Hah.

..ja sama bänd, kes aastaid isegi ei ole enam koomiline

Jätkan Urmo hommikusest kirjast teemaga deklaratsioonid vs vastutus. Käisin Eesti Koostöö Kogu tehtud "Eesti ühishuvi ja koostöö deklaratsiooni" pressiesitlusel. No mis ma oskan öelda - taas sama mäng, taas kuhjub seltskond krooniline (pealkirja jätkuks Dagölt) - Vare, Veskimägi, Kriis, Taliga, mõned tundmatud prouad ja üks segase jutuga tundmatu härra, kõik mornid nagu Lennarti matustel.

Eks sedagi on armas vaadata, kui tööandjad ja -võtjad kõrvuti seisavad ja solidaarsusest ning kõigi tehtud vigadest räägivad, aga nagu musjöö Mühls rõhutas seekord lootust erakonnad deklaratsiooni ette-taha haakida, tahtnuks ka mina mõndagi poliitikut seal näha. Hüva, üritus oligi pressile, aga ikkagi erakonnad teevad Eestis siiani otsuseid ja ma hästi ei usu, et nad seekordki näole annavad. Ühiskondliku leppega mitteühinemist omal ajal ma neile siiski ette ei heida, see oligi igavene udupuder.

Muidugi võib iga normaalne inimene uuele deklaratsioonile rahulikult alla kirjutada, kuna jutt on ju õige ja nagu prof. Vseviov teksti kaasautorina elutervelt ütles, on ta kahjuks sunnitud rääkima triviaalsusest; ning õige deklaratsioon on dokument, mis ei vaja lisakommentaare. David kordas aga hommikul terkus mainitud võrdlust, et me peame olema justkui laevameeskond, kes peab koos tegema kõik selleks, et laev põhja ei läheks. Küll vähekogenud väikelaevajuhina, aga tunnistuse põhjal diplomeeritud kaptenina, ei pea mina laeva nüüd kohe kindlasti demokraatiamudeliks. Metafoori vägistades jääb küsimus, kas rahvas suudab nüüd kaptenina käituda, või on meil ikkagi juhti vaja; ja kes selleks oleks? Ansip? Mühls? Mõni geront garandiks?

Ei, ma ei kritiseeri deklaratsiooni niisama, vaid küsin, mis ikkagi edasi saab? Muidugi võiks need eesmärgid kõik saavutada. Aga kas järgmine paber (mis - jumala eest - ON paberina hea, 1 lk aint!) muudab poliitilist kultuuri ja erakondade väärtushinnanguid? Mis oleks vaja, et need muutuksid? Konverentse või meeleavaldusi? Kodanikuühenduste eriti jõulist latiseadmist järgmistele valimistele? Kardan, et sellega (valitakse ka mõttetuid kogusid) ei saavuta me kriitilist jõudu, kuna erakondadel on rohkem ressursse populistlikeks loosungiteks ja meedia kütab sellele mõistagi takka.

Tahtsin alguses kirjutada, et Veskimäed-Kriisid võiks ju sõltumatu kampaania kokku klappida ja nö jõuga halva poliitika üle võtta, ehk panna erakonnad lubama seda, mida ühiskond vajab. Järgmisel hetkel sain aru, et parteide endi kampaaniad sõltuvad ju ettevõtjate toetusist ja niipidi saaks palju säästlikuma hoova. Ega see väga valge inimese käitumine oleks, aga kui täna leppida (järgneb naiivne mõttekäik) kokku, et kui aasta pärast pole töös 15 meedet ettevõtluse edendamiseks, 15 omavalitsust, veelgi 15% kärbet avalikus sektoris, 15... noh, eurogi käibel, jne, siis saab Riigikogu valimisteks iga erakond 15,6466 krooni ja vsjo, raisk. Vat siis pole neil enam võimalust oma lollegi hääli kätte saada, kui targemaid ei kuula.

Eks ma soovin Mühlsile esimest ja viimast korda edu, kuigi ma ei arva kindlasti Eesti Koostöö Kogust hästi, sest nad ei ole siiani näidanud end kuidagigi tõhusamana kui algusest peale ebaõnnestunud moega Ühiskondliku Leppe SA. Aga ma päriselt loodan, et see katse tõestab ühel või teisel moel nende olemasolu vajalikkust, et deklaratsioonid-hartad leiavad rakenduse, mitte ei tõestata lõplikult lepete ja koostöökogude võimatust meite tuulepäälsel maal.

Skeptikuna tahaks muidugi kraaksuda, et küllap hakatakse tavapäraselt süüdlast otsima, ehk... kaptenit, kes selle laevaga nüüd päriselt põhja peab minema... Ja kes seegi oleks. Ansip? Oo ei, tema oli ämma juures, ega puutu kuidagi hartasse. Mühlsi tagasiastumisest poleks ühiskonnal ka sooja ega külma. Või hoopis EMSL? Igatahes oleksimegi tagasi esimesel ruudul? Ehk ei lähe nii.

Teine vaade Sõerdi kottidele. Eluliin

Olen sellele Sõerdi kottide teemale viimastel nädalatel palju mõelnud. Ühest küljest selge, muidugi leiab kodanikuühenduste tegevusest suht vähese vaevaga näiteid, mis on mistahes majandusolukorras mõttetu raiskamine. Ma arvan, et igasugu konverentse, voldikuid ja muid asendustegevusi võiks vabalt vähem olla, et nii aega, energiat kui ka raha jätkuks tegelikult vajalike asjade tegemiseks. No ja muidugi ei käi see nüüd üksnes kolmanda sektori kohta, aga ka siis, kui käib, tasub küsida, miks see nii on? OK, mõnikord on küsimus selles, et tegelike probleemidega töötamine on keerulisem, ning siis on mugavam koostada mingi järjekordne deklaratsioon, kutsuda kokku arutelu, kus mureliku suuga rääkida, kuidas asjad olema peaksid ja millele kõigele "meil ühiselt" mõelda tuleks. Ilma, et keegi tegelikult vastutust võtaks. Teinekord on voldiku- ja konverentsikultuse taga aga lihtsalt paratamatus - nende "tulemusväljundeid" on suht lihtne kokku lugeda (konkreetseks kuupäevaks on üritus toimunud, nii palju inimesi osalenud, osalejate hinnangul oli tegu "väga kasuliku aruteluga" jne) ja seetõttu on nende tegemiseks ka lihtsam raha saada ning sama raha eest tehakse lisaks mõttetule üritusele ka midagi päriselt vajalikku ära. Muidugi oleks kokkuvõttes kõigile parem, kui sellisest pimesikumängust loobutaks, aga jällegi on lihtsam öelda, et "ühendused ei tee midagi mõistlikku" kui et üritada rahastamisreegleid muuta.

Hea küll. Selle kõrval, et osa tegevusi võiks ka headel aegadel olemata olla, on mõistagi tegevusi, mis on toredad, aga mida saab ka külmutada ja teha siis, kui raha või aega rohkem. Ja tegevusi, mis just rasketel aegadel ühiskonna jaoks eriti oluliseks saavad. Ning tulla sellisel juhul välja jutuga, otsekui oleks kodanikuühenduste olemasolu mingi luksus, tore lisavidin nagu kommid telleri laual... no see on lihtsalt rumal. Eelmisel nädalal kirjutasin Eluliini juhatuse liikme Eda Mölderiga sellest, kuidas majanduslangus neile mõjunud, ja tema loal avaldan selle ka siin:
"Meie mahukatest püsiprojektidest on hetkel alla kirjutatud lepingud kaheks (1707 tugitelefon ning Tervisenõustamine prostitutsiooni kaasatud naistele) ning teenust pakume, kuid lepingud on alla kirjutamata nelja projektiga: ATOLL ja VEGA projektid prostitutsiooni kaasatud naiste ja inimkaubanduse ohvrite rehabiliteerimiseks, Tallinna Psühholoogiline Kriisiabi ning Pereteraapia ja –nõustamine. Kahe viimasega on meil tavaliselt olnud kahe-aastased lepingud, sel nädalal sõlmime ilmselt lepingud kolmeks kuuks (jaanuar-märts). Tallinna linnale esitasime eelmise aasta jooksul neli eelarvevarianti, millest linnaeelarvesse läks kõige väiksem. Nüüd on ikkagi probleeme ja päris põhjust me ei tea. Oleme kaheksa aastat samas projektis partnerid olnud, aga nüüd kuuleme etteheiteid, et ei olevat ikka selge, mida me teeme jne.

Olukord tööpõlluga... Kriisiabi projektis oli meil jaanuaris 22 tööpäeva kohta 19 juhtumit, mis seotud kas sooritatud enesetapuga või tõsiste enesetapukavatsusega inimestega ja/või nende pereliikmetega. Esimesed sellised juhtumid hakkasid meile jõudma septembris, kuid veel detsember oli kaunis rahulik. Jaanuar oli šokk, sest suitsiidide arv viimastel aastatel oli ju väike. Lisaks on muutunud teravaks kroonilised vaimse tervisega seotud haigestumised, mis on seotud üldise pinge ja ebamäärasusega. Sisult tähendab see, et nõustamise iseloom on nüüd teine ja nõustajate emotsionaalne koormus suurem.


Prostitutsioon ja inimkaubandus... Naisi hakkab valguma Tallinna ja piiri taha seoses suureneva tööpuudusega. Kui eelmisel aastal oli Tallinnas meil tuvastatud 55 inimkaubanduse ohvrit ja politseis 127 juhtumit, kus võib inimkaubandust kahtlustada, siis ilmselt sel aastal saab „tööd“ ehk ohvreid rohkem olema.


Majanduslangusega seotud rahapuudus mõjutab ka abivajajate valikuid ja tõenäoliselt hakkavad Eluliini poole rohkem pöörduma ka need, kel varem oli raha tasulisteks teenusteks.


Alustasime kokkuhoiuga juba sügisel, kulud said kokku tõmmatud kõikjalt, kust võimalik. Pidasime läbirääkimisi rahastajatega ning tänu nende mõistvusele säästsime endale väikese „hädareservi“, mis annab meile liikumisruumi olukorras, kus lepingute mahud ja summad ei ole selged. Samas pole meil kunagi olnud võimalust kulutada raha millelegi liigsele. Üritame ühe projekti ruume odavamate vastu vahetada ning jätame ühe vaba töökoha täitmata. Püüame säilitada nii palju töökoormust kui võimalik, et kõik need inimesed, kes on meiega, jääksid. Kui kärbime, siis solidaarselt. Ilmselt vajame juurde uusi eesti- ja venekeelseid vabatahtlikke, kuna koormus usaldustelefonidele hakkab tõusma.


Oleme tõsiselt pingutanud ja püüdnud lisaraha hankida, kirjutanud projekte valdkondadele, kus me varem ei ole tegutsenud. Samas ei pruugi me mingit ressurssi juurde saada. Katsume laiendada ka oma rahaallikate ringi, et vähem sõltuda päevapoliitikast. Konkurents raha pärast on tugev, aga meie ressurss lobitööks nõrk. Eelmisel aastal pidime näiteks võitlema sellega, et üks teine organisatsioon reklaamis meie tegevust enda omana."

neljapäev, 12. veebruar 2009

0,7 miljardit krooni ühendustele, sotsiaalsetele ettevõtetele ja vabatahtlikele raskete aegade üleelamiseks

Ee... mitte Eestis, muidugi. Hoopis Suurbritannia valitsus teatas esmaspäeval, et eraldab täiendavalt 42,5 miljonit naela (mis on siis umbes 743 750 000 krooni) kodanikuühendustele, sotsiaalsetele ettevõtetele ja vabatahtlikele, et need saaksid aidata abivajajaid majanduskriisi olukorras. Selle uudise siia postitamise eesmärk on mõistagi üksnes kadeduse tekitamine.

Selle raha eest nähakse ette nõustamist, tugiteenuste pakkumist ja vabatahtliku töö toetamist neis valdkondades, kus seda majandusraskuste olukorras kõige enam vaja on. Plaan pandi kokku koos kolmanda sektori liidritega viimase kolme kuu jooksul ning ühtekokku on valitsuse toetus rasketel aegadel neile organisatsioonidele nüüd kahekordistunud, tõustes 5,5 miljardilt naelalt 11 miljardile (ma parem ei hakka neid summasid Eesti kroonideks arvutama, nullid lähevad sassi, korrutage ise 17,5-ga).

10 miljonit naela investeeritakse programmi, mis aitaks töötuks jäänutel õppida uusi oskusi ja samal ajal oma kogukonna heaks tegutseda läbi vabatahtliku töö; 15,5 miljonit läheb täiendavalt kogukondade elujõulisuse fondi, kust toetatakse teenuste pakkumist; 16,5 miljonit ühenduste arendamise fondi, millest toetatakse ühinemisi, koostööd ja töövahendite ühist kasutamist; pool miljonit uute sotsiaalsete ettevõtjate koolitamiseks. Ühtlasi on valitsus võtnud endale kohustuse tasuda kõik arved 10 päeva jooksul, et ühenduste rahavoogusid parandada.

Nende kolmanda sektori minister Kevin Brennan kommenteeris seda nii: "Kolmas sektor teab kõige paremini, kuidas pakkuda tegelikku abi neile, kes seda kõige enam vajavad. Praegu tuleb kolmanda sektori oskustest ja teadmistest parim kätte saada, et aidata inimesi raskest muutuste ja väljakutsete ajast üle, leida uusi ja õiglaseid viise ettevõtluseks sotsiaalsete ettevõtete näol ning anda inimestele võimalus muuta enda ja oma kogukondade elu."

Ma tulen selle teema juurde kohe varsti tagasi.

pühapäev, 1. veebruar 2009

Kus on Sõerdi kotid?

Olin kaks nädalat ära ja selle nädala omi jõudsin alles nüüd lugeda, leides kohe Postimehest, et mittetulundusühenduste toetamist peetakse heade aegade märgiks ja selle võib nüüd rahulikult maha kärpida koos regionaal- ja rahvastikuministri ametite ning kultuuritoetustega. Mdea, võibolla liialdas Postimees, võibolla allikas, võibolla mina praegu, aga võpatasin ikka täiega. End veidi kogunud, leidsin, et esiteks ütleb seda alla valimiskünnise oleva partei esindaja A. Sõerd (kellest on siiski kuidagi ekspert saanud) ja teiseks, selline valik kärpeprioriteetidest on ise juba piisavalt idiootne, et sealt sõnagi tõsiselt võtta. Elu opositsioonis ei saa nüüd nii lihtsalt ka võtta, kurat, kuigi mis viga ilma kottideta elada.

Kolmandaks üritan ma ise kogu aeg vältida terminit „toetamine“, vaid MTÜde rahastamine riigi- või kohalikust eelarvest on mu jaoks lihtsalt ratsionaalne valik tegijate vahel, kuidas mingeid eesmärke saavutada. Midagi oskab teha avalik sektor kõige paremini, midagi kolmas, midagi äri- jne. Sõnal „toetus“ on mingi rõve sotsiaalpoliitiline maik kuidagi, nagu hädaabi antaks, või võimalus võõra raha eest lustida (selles saab kultuurigi süüdistada). Samas võrdles Sõerd (ma ei usu, et ma temasugusega siin vaidlen üldse, aga doch) ka kultuuri sotsiaalpoliitikaga, et kui ikka pinssideks raha pole, ei peaks nt Pärimusmuusika Keskust toetama, nii et äkki saaks kodanikuühiskonda sotsiaalpoliitika all paremini müüa, mida ta mõne MTÜ jaoks kindlasti ongi...

Jäin aga mõtlema analüütik Maris Lauri tsitaadi peale, et ellujäämiseks mitte surmolulised asjad tuleb maha võtta, ega osanud omaettegi vastata, kas ja kuidas meie, head kodanikud ja väsimatud aktivistid, oskaks üldse ära põhjendada poliitikuile või avalikkusele, et me ei lõbusta iseend vähegi rohkem avalikes huvides tegutsedes, vaid meil on oma surmvajalik roll ühiskonnas ja seda eriti kriisiajal. Isegi mina ei oska vist konkreetset plaani või arusaadavat põhjendust eriti kiiresti kokku panna, kuigi loen välismaa uudistest iga päev, kuidas NGOdel on üha rohkem tööd, kuna kodanikel üha rohkem probleeme ja ühendused on ju teadupoolest mobiilsemad, paindlikumad ja paremaid lahendusi teadvad, kui mingid bürokraadid. Ehk siis peaks tark valitsus just ühendusi ära kasutama kriisiajal, et neil lihtsam valitseda oleks (eks ka tavaolukorras).

Äkki keegi oskab nüüd katusorganisatsiooni bürokraati aidata mingi tõsiseltvõetava ilukõnega, või lasemegi siin Eestis omale peffi lohku tõmmata? Otsuseid tehakse küll järjekordse loomkoosseisu (krokodillid lasti vist uuesti vabadusse?) poolt neil minutitel suletud uste taga, aga eelarve läheb siiski veel Riigikokku ja äkki see versioon ei tulegi nii populistlik kui tavapäraselt ning igasuguste sihtkapitalide ja muude MTÜ ridade väga suured kärpimised ei pruugi tulla pahatahtlikkusestki, vaid et nad lihtsalt ei tea, millega me tegeleme ja mistarvis olemas oleme...