kolmapäev, 24. detsember 2008

Sind ainult palun, isa ...

Pika pühadeperioodi puhul sobib jagada huvitavat näidet, mille otsa poolkogemata oma onutütre Austraalia reisimärkmeid lugedes sattusin. Sugulane veedab esimesi nädalaid töö- ja õnneotsinguil Sydneys ja osales ühe esimese asjana vastutustundliku alkoholiteenindaja koolitusel. See on kohustuslik kõigile, kes New South Wales'i osariigi alkoholi müüvates asutustes töötavad.

Inglise keeles kutsutuna Reponsible Service of Alcohol (RSA) seisab kohalik poliitika selle eest, et alkoholist tulenev kahju oleks nii üksikisikutele kui kogukonnale võimalikult minimaalne. Veidi ringi surfanud, leidsin ka peamised teemad, mida koolitusel käsitletakse: koolitusel läbinud oskavad määratleda enamlevinumaid jooke ja nende mõju, mõista alkoholi mõju kogukonnale ja üksikisikule, ära tunda erinevas joobeastmes kliente, ennetada alaealiste joomist, ennetada või kontrollida klientide võimalikku ülejoomist, hakkama saada vägivaldsete või keeruliste klientidega, selgitada alkoholipoliitikat klientidele samas nende rahulolu peamiseks seades ...

Kuigi koolitustšikina tunduvad mulle teemad ühepäevaseks koolituseks keeruliselt haaratavad, siis saan aru, et sedalaadi asja järele on Eestis kisendav vajadus. Möödunud nädalavahetus viis mind Hollywoodi (ärge küsige!), kus ma kell 2 öösel olin nõus kätega kallale minema igale teenindajale, kes kohapeal tuiavatele kaanidele söandas alkoholi müüa. Tulin iseseisvalt ideele, et pubides-klubides võiksid olla vabatahtlikud tšikid-kutid, keda sul on võimalik nö tellida endale valvuriks, kes siis aegajalt ilmub, meelitab mitte enam peale võtma ja/või sunnib tantsima.

Eriti meeldib mulle vastutustundliku alkoholiteeninduse idee juures tõdemus (taas kord), et muutused vajavad kõikide osapoolte tegutsemist. Ei aita ainult sellest, kui me üksikisiku tasandil anname ebakindlatele veidike enam enesekindlust - vaja on ka pingutust kohalikult omavalitsuselt ja mõistmist ettevõtetelt. Ammuilma ei aita ainult ärakeelamisest, sulgemisest, halvustamisest, vaid inimesed vajavad õpetamist ja mõistlikku suhtumist. Armas, mis? Kuhupoole nüüd peaks jooksma, et kasvõi üheski Eesti depressiivsetest linnadest seda ideed rakendada?

Muide, sarnane lähenemine on ka vastutustundlikule hasartmängude teenindusele (Responsible Service of Gambling), millele Eestiski rohkelt turgu oleks. Eesti oma koolitustooted oleksid muidugi ka SMS-laenude ja poliitiliste reklaamide vastutustundlikkuse arendamine.

Kodanikualgatus vs massiliikumine

Esiteks peab märkima, et eluterve valik on teevekolmel: jõulupühade ehk söömise ja muu agoonia ajal näidatakse telkust kolmel õhtul Die Hardi, ja kui meeled taastunud (keegi veel elus) on, siis alles laubal-pühabal saab iga-aastase Notting Hilli ja Love Actually nutulaksu.

Teiseks avastasin kava.ee ülaservast mõtteterad. Sihuke õnneküpsis on meie maal üsna tavatu ja mida rohkem ma neid klõpsisin, seda enam tundus, et tegu on puhta irooniaga tänapäeva massimeedia (ja nendesamade aforismidegi) pihta. No a la, et telekavaataja ometi mõistusele tuleks ja seda sitta omale sisse ei luristaks iga jumala päev. Mõned näited:

Selles elus vajad sa rumalust ja järjekindlust - siis on edu tagatud.
Mark Twain

Selge mõistuse esimeseks eelduseks on enamike arvamusega mittenõustmine.
Oscar Wilde

Elu õpetab vaid neid, kes sellest õpivad. Belinski

Kogemus on kamm, mille elu kingib kiilaspäiseks jäänud inimesele. Judith Stern

Vaikimine on rumalate voorus. Sir Francis Bacon

Kõne on mõistuse peegel. Seneca

Kurjuse võidutsemiseks piisab heade inimeste tegevusetusest. Edmond Burke

Tüütus on inimene, kes räägib siis kui ta peaks kuulama.
Ambrose Bierce

Juhtidel veab, et inimesed ei mõtle. Adolf Hitler

Aga ikka krt vahime ja lähme lausa reaalsussõudesse osalema. Jäin seepeale mõtlema, et oi kuidas tahaks iga natukse aja tagant, et suurem hulk rahvast millegi poolt v vastu välja astuks, aga mass jääb ju ikkagi massiks, ehk muutub väga kiiresti rumalaks ehk manipuleeritavaks, nagu Hitler tabavalt märgib, ning see polegi enam see. Lahendus? Ikka toosama vist, et rohkem inimesi arukamaid valikuid jooksvalt teeks, mitte vaid kampaania korras, mis ei näita päriselt hoolimist. Siiani kipuvad masside jooksvad valikud üha tasalülituma ja paljus just teleka pärast.

Kes moraalist ja tõtt-öelda mu ahastuse mõttetusest veel aru ei saanud, siis temalegi pakub kava.ee oma tera:
Naera ja maailm naerab sinuga. Nuta ja sa nutad üksinda! Rahvatarkus
PS Vabandust, TV3, sinu (sisseostetud) toodangut ma isegi vaatan vahel. Kanal2 on pigem see, mida ma igal teisel loengul ja koolitusel näiteks toon kui halva kodaniku põhitoiduse.

esmaspäev, 22. detsember 2008

Lõpetame Ära 2009

Mitte ainult EMSL pole olnud viimastel aastatel põhimõtteliselt tõre mitmete riiklike alusdokumentide koostamise, sisu ja eelkõige nende rakendamatuse pärast, vaid järjest kuulen rõõmuga mõistuse häält ka ametnike poolt ja pean neid taas kiitma, Ekspress mind söögu (juttu tuleb nt Riigikantseleist, kelle arusaamu avalikust teabest ei kiida ma samamoodi heaks, aga me räägime ikkagi inimestest; nagu pole ka kogu Riigikogu mu arust seakari jne).

Näiteks Hille, kes püüab kõigest hingest kodanike kaasamist ministeeriumides tavapäraseks muuta, maadles eelmisel nädalal "Kodanikualgatuse toetamise arengukavast" inimkeelset kokkuvõtet teha, et ministrid ja press päevakorrapunktist aru saaks. Kurtmise käigus pillas ta aga skaibis palju olulisema mõtte, kust Urmo juba eelmise nädala lause kujundi laenas:
"Mul on hetkel hoopis naiivne soov, et asjad toimuks ka ilma igasuguste puder-dokumentideta."

Lihtsa elu Siim Siseministeeriumist sai aga minult juba täna nädala tsitaadi preemia, öelnud nii:
"Nõlvak võiks uue kampaania algatada "Lõpetame ära!", igasuguste arengukavade ja kontseptsioonide vastu."

Või on alternatiivi otsimine arengukavadele tõesti sama lootusetu kui kas või demokraatiale? Mulle tundub, et äkki on osad ametnikud lihtsalt eluvõõrad teoreetikud, kuigi siiralt uskudes, et tahavad õiget asja ja õige asi on pikalt ja keeruliselt kirja pandud asi.

Tegelt on asi ju vaid inimeste mõtlemises ehk tavalises suhtlemises. Oleks poliitikud ja ametnikud targemad/kogenumad/informeeritumad, täituks ka eesmärgid käppemalt; oleks rahvas targem, toimiks ka demokraatia mõistlikumalt, mitte ei valitaks kalke populiste nigu meil.

Teine asi on ikka kodanikuühiskonna temaatika üldisus ja laialivalguvus. Kui siingi mainitud Vabaduse pst mõttekojalt kursavend Steniga (kes on kah riigiametnik) porise bussiga linna tagasi sõitsime, küsis ta oma tavapärase kõheda jahedusega, mis oleks paargi suurt asja, mis meie kodanikuühiskonna edendamiseks ära peaks tegema? Mai osanud hoobilt öelda ja see oligi Steni point - pole (ega saagi olla) suuri ja selgeid, äratehtavaid eesmärke, ei hakkagi nt poliitikud kogu sellest kirevast, tuhandetahulisest ja meie poliitilise kultuuri jaoks ka tülikast elukorraldusest aru saama, ergo ei leia siit omale populaarseid valimislubadusi. Mott ja jokk.

neljapäev, 18. detsember 2008

Mõelda kriitiliselt või mitte mõelda

Ajend blogipostituseks tuli ühe mu lemmikmehe, mh ka EMSLi nõukogu liikme, Daniel Vaariku blogist, kus ta toob andekalt ja halastamatult välja seitse poliitikute kommunikatsioonitehnikat. Ka postitusele järgnev arutelu tasub läbilugemist, mis viis mind tõdemuseni, et vajame Eestis hädasti kriitilise mõtlemise õpetust.

Kriitilise mõtlemise all pean silmas oskust, mis hõlmab endas läbinägelikkust, analüüsi ja hindamist. Elementaarne, ütlete? Võimalik. Aga ilmselt mitte kõigi jaoks. Näiteks imestasime EMSLi nõukogu jõuluistumisel, et kes küll ei suuda manipuleerivaid müügitehnikaid läbi näha ja endale kõigest hoolimata kümnetuhandesi tolmuimejaid ostab; kes ikkagi ilmselgelt odavate reklaamitrikkide ohvriks langevad; kes ei suuda vahet teha ühepoolsel ja tasakaalustatud infoedastusel. Kriitilist mõtlemist läheb vaja nii tarbijal, valijal, lapsevanemal, üldistatuna igal heal kodanikul. Muide, ka kunagi hoolega valmistatud hea kodaniku põhimõtted ei kajasta kriitilist mõtlemist eriti.

Nii olen väga nõus Tarmo Jüristo ettepanekuga, et kriitilist analüüsi tuleks kindlasti enam õpetada. Tema küll soovitab koolisüsteemi sisse viia retoorikatunnid, mina omakorda usun enam mitteformaalsesse õppesse ja usun, et iga koolitaja peaks endale selgeks tegema kriitilise mõtlemise põhialused, et neid järjepidevalt ka oma sihtgruppidele tutvustada.

teisipäev, 16. detsember 2008

Nädala lause

"Suuri muudatusi kodanikuühiskonna toetamisel valitsus ei kavanda."
Neljapäeval valitsuse istungi päevakorras oleva "Kodaniku-
algatuse toetamise arengukava" (KATA) saatedokumentidest.


Tõsi, veel naljakamalt mõjuks see lause samal pärastlõunal valitsuskabineti nõupidamisel arutlusele tuleva ühenduste riigieelarvelise rahastamis-kontseptsiooni puhul, aga ka KATA (arengukava, eksole) kohta on see igati tabav kokkuvõte. Sama dokument jätkab: "Tegemist on suhteliselt tehnilise ülevaatega, millesse on koondatud vajalik informatsioon selle kohta, kuidas 2007. aastaks plaanitud tegevused said ellu viidud."

Tegelikult on muidugi nukker, kuidas mõlema potentsiaalselt olulise paberi puhul töötab kõigepealt kümneid inimesi mitu kuud, et kokku panna keeruline puder-dokument; seejärel järgmine hulk selle kallal, et teha sellest arusaadav kokkuvõte ühendustele, ministritele ja ajakirjanikele... ja kui see kõik on tehtud, tuleb välja, et tegelikult peale niigi teada olnud tegevuste ja vajaduste üleslugemise polegi nagu suuremat kirja saanud. EMSLi kommentaarid mõlemale paberile leiab www.ngo.ee/seisukohad.

neljapäev, 11. detsember 2008

Obstruktsionismist ja inimestest

Ma muidugi ei poolda seda "üdini demokraatlikku" lapsikut juntimist ja lähen kohe magama, aga vaatsin korraks netist Riigikogu istungi ülekannet veel ja viimast steno. Ma saan aru, et inimesed lähevad peast lolliks seal öösi ja tahavad õigusega nalja, aga kas järgnevgi ei tõesta - miks kuradi pärast seda vaja on?!



Aseesimees Jüri Ratas 
Head ametikaaslased, panen hääletusele 17. muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Protseduuriline küsimus, härra Gräzin, palun!

Igor Gräzin 
Kuna vaheaeg kuulutati välja sel ajal, kui mind saalis ei olnud ja ma tulin saali 2 minutit hiljem, siis see tähendab seda, et kõik teised said mõelda 7 minutit, mina ainult 5. Selle pärast ma palun lugeda, et minu jaoks vaheaeg veel kestab.

Aseesimees Jüri Ratas 
Aitäh, härra Gräzin! See, kas vaheaeg kestab või mitte, on meie igaühe otsustada, aga vastavalt meie kodu- ja töökorraseadusele võeti Eesti Keskerakonna fraktsiooni poolt 7 minutit vaheaega. See võeti kui kell oli 20.04 ja nüüd on juba kell 20.12. Protseduuriline küsimus. Härra Gräzin, palun!

Igor Gräzin 
Kas see tähendab, et mina hääletan 2 minutit hiljem?

Aseesimees Jüri Ratas 
Aitäh teile! Panen hääletusele 17. muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, palun võtta seisukoht ja hääletada! Hääletustulemused

Aseesimees Jüri Ratas 
Tulemusega poolt 10 Riigikogu liiget, vastu 36 Riigikogu liiget, erapooletuid ei ole, ei leidnud muudatusettepanek toetust. 
Läheme edasi. 18. muudatusettepanek, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon ja juhtivkomisjoni seisukoht on see jätta arvestamata. Igor Gräzin, palun!

Igor Gräzin 
Aa! Ah soo? Panen hääletusele!

Aseesimees Jüri Ratas 
Palun siis kirjalikult tuua. Aga te saate...

Igor Gräzin 
Mis asja eest?

Aseesimees Jüri Ratas 
Hääletusele saab panna ainult fraktsiooni juhtkond.

Igor Gräzin 
Oota, mis see tähendab, et ma pean selle paberi peale kirjutama või?

Aseesimees Jüri Ratas 
Aitäh, härra Gräzin! Läheme edasi. Vilja Savisaar palun!
/.../

Aseesimees Jüri Ratas 

Tänan! Kuulutan välja vaheaja, istung jätkub kell 22.01 ja vaheajal on kõikidel võimalus nautida Meie Mehe kontserti. (Naer)

Esimees Ene Ergma 
Vaheaeg on lõppenud. Kolleeg Riisalu, istu oma kohale! 
/.../

Esimees Ene Ergma 
Poolt hääletas 16 Riigikogu saadikut, vastu oli 38, erapooletuid oli 1, ettepanek toetust ei leidnud. 
Muudatusettepanek nr 45, mis on esitatud Eesti Keskerakonna fraktsiooni poolt, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun, kolleeg Toomas Varek.

Toomas Varek 
Aitäh, proua esimees! Palun 45. muudatusettepanekut hääletada.

Esimees Ene Ergma 
Aitäh! Vabandust, kolleeg Jaanus Marrandi.

Jaanus Marrandi 
Enne muudatusettepaneku hääletamist paluks 10 minutit vaheaega.

Esimees Ene Ergma 
Kui palju?

Jaanus Marrandi 
10 minutit.

Esimees Ene Ergma 
Palun kirjalikult esitada siis. Jätkame 23.27. Idioot!
/.../
Vilja Savisaar 
Ma tänan, proua esimees! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel ma palun seda muudatusettepanekut hääletada. Aga enne hääletamist ma annan koalitsioonile 6 minutit mõtlemise aega, seega palun 6 minutit vaheaega. Aitäh!

Esimees Ene Ergma 
6 minutit võin anda mina, aga mitte teie. Nii et jätkame 23.34.
/.../
Silver Meikar 
Pigem on see protseduuriline küsimus. Kas te võiksite paluda, et edaspidi võetakse vaheaega paaritu arv minuteid, et mul jääb alati üks lõik või pool lehekülge lugemata. Et 9, 7, 5 ,3, 1 minut sobiks palju paremini, mõte läheb segamini. Aitäh!

Aseesimees Kristiina Ojuland 
Lugupeetud kolleeg! Õhtu on hiline, öine tund on käes. Ma loodan, et te saate iseendaga hakkama. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorraseadusele me kuulutame välja vaheaja ja lõpetame vaheaja vastavalt nii nagu fraktsioonide esimehed või aseesimehed seda soovivad. Niisiis, järgmisena saab sõna Vilja Savisaar, palun!

Vilja Savisaar 
Aitäh, proua juhataja! Keskerakonna fraktsioon palub seda muudatusettepanekut loomulikult hääletada ja palub ka vaheaega siiski 10 minutit ja ma tõesti loodan, et noor kolleeg Silver Meikar tegeleb Riigikogu saalis tõepoolest eelnõude menetlusega, mitte ei loe romaane.

Aseesimees Kristiina Ojuland 
Lugupeetud kolleeg Savisaar, me ei pea siin kõnesid! Te võite saada oma soovi täidetud vaheaega nõudes. Vaheaeg lõpeb 00.29.

Ja päike tõuseb...

kolmapäev, 10. detsember 2008

Nüüd kokkulepped tulevad mürinal kõik

Viibides mõned päevad Stockholmis sotsiaalmajanduse, sotsiaalse ettevõtluse ja täiskasvanuõppe teemalisel kohtumisel, ei saanud mööda vaadata Rootsi koostööpartneri uudisest.

Nimelt võttis 28. oktoobril Rootsi valitsus vastu dokumendi, mida võib pidada EKAKi kalliks kaimuks. Ingliskeelse pealkirjaga dokustaat "Agreement between the Government, idea-based organisations in the social sphere and the Swedish Association of Local Authorities and Regions" sätestab põhimõtted, mis aitavad arendada osapoolte vahelisi suhteid ning selgitada nende rolli ühiskonnas. Nendeks põhimõteteks on autonoomia ja sõltumatus; dialoog; kvaliteet; järepidevus; läbipaistvus; mitmekesisus. Nendest lähtuvalt koostavad osapooled tegevusplaani, mida järjepidevalt hinnatakse. Dokumendi koostamisprotsess valitsusepoolse koordinaatori Peter Örni juhtimisel on kestnud üle aasta ning aruteludesse kaasati üle saja organisatsiooni.

Minu jaoks oli huvitav osa dokumendist mõistete seletused. Formaalne ja informaalne kodanikuühiskond, sotsiaalmajandus, ideele põhinev organisatsioon, kooperatiiv jne - kõigi puhul olulisemad põhimõtted välja toodud ja viidatud ning mis omakorda aitasid anda hea ülevaate, mida Rootsis kodanikuühiskonna teema juures oluliseks peetakse. Nii ei ole ekakid mitte ainult osapooltele endile, vaid ka näiteks välispartneritele, kes dokumenti lapates saaksid ülevaate, millistele alustele kodanikuühiskond tugineb.

Pikemalt ehk siin ei peatugi. Rootsi keele huvilistel on võimalik end proovile panna juurde lugedes ning erilised fännid saavad pöörduda EMSLi raamatukokku, kus Rootsi kokkuleppe üks esimesi ingliskeelseid eksemplare pesitsema hakkab.

teisipäev, 9. detsember 2008

Tundlevate masside kiuste

Ikkagi veel harva saab kohtumistel riigiametnikega nautida nende mõistlikkust, inimlikkust ja tervet meelt just sellises komplektis. Paari nädala eest nn Vabaduse puiestee mõttekojas sain järjekordse positiivse laksu, kuuldes ja nähes peamiselt Mihkel Oviiri ja Ülle Madise näitel, kui pagana mõistlik, selge ja tõhus on meie Riigikontroll, nii sisult kui retoorikalt. Mitte mingit ametnikulikku vahtu, ümarjuttu või muud mudru – ma sain kõigest aru ja toetasin nii mitmel käel, kui mul vähegi on.

Veel rohkem imetlust väärib see, et tegu pole vaid Oviiri laamendamistega Riigikogu ees, vaid ka nende audiitorid räägivad üsna ametlikus ettekandes sellist keelt, millest normaalsed inimesed aru saavad ja lähtuvad oma seisukohtades päriselt aust, häbist, südametunnistusest, õiglusest jne. Ja see pole populism mu arust, vaid ainuvõimalik tee, kuidas riik ja rahvas teineteist mõistaks ja sama asja ajaks. Poliitikud peavad seda muidugi kohe plaaniks, kuidas riigikontrolör (või õiguskantsler) kandideerima hakkab ja nende saia otsast järama...

Postimees mainis mõne aja eest, et Riigikontrolli kooskõlastus ATSile oli „värvikas“. Mis kuradi „värvikas“ või „reljeefne“, nagu öelda armastakse nüüd sambakamba poolt – nii see peabki käima, asju arusaadavalt seletama, mitte kõik nurgad maha lihvima; ja selle ümber ei tohiks loll meedia lamenti lüüa, vaid peaks toetama! Tõsi, Riigikontrolli retoorika puhul on näha Toomas Mattsoni kätt, aga seegi pole halb, vaid tõestab pigem, et pole need riigiasutuste PR-üksused midagi nii lõputult kasutud kui lollidele sõimata meeldib.

Mõned Riigikontrolli/Oviiri stiilinäited, mis ka meediast läbi käinud:

Kindlasti aitab paindlik süsteem kaasa sellele, et riigi teenistuses oleksid säravad tegijad, mitte hallid olijad. Rõhutan, et inimeste kvaliteedist ripub ära riigi kvaliteet. Loodan, et inimesed, kes on seatud-kutsutud laiemalt sõnumeid edastama, leiavad endas jõudu seda lihtsat tõde senisest otsekohesemalt selgitada. Loomulikult võib olla tundlevatele massidele meelepärane, kui riigi teenistuses üldse kedagi poleks, kuid see on küsimus riigi toimimisest ja väärikusest. Ma mõistan, et osale inimestest jääb igavesti arusaamatuks, miks maksta soolast hinda Viini Filharmoonikute kontserdi eest, kui sama lugu võib esitada kohalik külakapell või süldibänd. Või miks kuulata Manhattan Transferi jõulukontserti, kui kohalikus karaokepubis inimesed samu lugusid laulavad ja muide täiesti tasuta. Avalikku teenistust reformides on Eesti tegelikult samasuguste valikute ees. Ja mina küll ei taha külakapelli ja karaokejorina tasemel riigiteenistust. See on küsimus Eesti riigi tõsiseltvõetavusest ja väärikusest.
(„Avaliku teenistuse seaduse“ eelnõu kooskõlastuskirjast)

„Eestis on töötajate ja pensionäride suhtarv praegu ebanormaalne ja see näitaja üha halveneb. Ja kui ettevõtjad ütlevad, et see on tee sohu ning tuleks tõsta pensioniiga, on kohe tohutu kisa lahti.“

„Sattusin kord kohalikust lehest lugema ühe vallajuhi arutlust, et siis pole ju sel vallal mõtet, kui kool kinni pandaks. Vastaksin sellele vallajuhile – ei olegi mõtet.“

„Eestis on devalveerunud juba ainuüksi kõrgkooli mõiste, rääkimata sellest, et nad on osalt muutunud halli keskpärasust tootvaks vooluliinivabrikuks.“

„Saadagu ometi aru – küsimus ei ole vaid selles, kas omavalitsusi on 15, 60 või 200. Eestis ei ole ei füüsilist ega intellektuaalset kapatsiteeti, et omavalitsused olemuslikult suudaksid neile antud funktsioone täita. Küsimus ei ole rahas. Seda kõike tõestab lugematu hulk materjale, mida ma ei kavatse hakata ümber jutustama. Praktika näitab – me võime oma audititega tõestada, et öösel on pime ja parimal juhul paistab vaid Kuu, aga siis kostab ikka kuskilt hääl, mis ütleb, "aga meil paistab ka öösel päike".“

Kursavend Mart Normet mainis hiljuti raadios, et Marju Lauristin on Eesti kõige targem inimene. Võimalik, kuigi ma ise olen meie professorit pidanud pigem Eesti kõige targemaks naiseks. Viimaste aastate kogemus ütleb igatahes, et Ülle Madise on Marju staatusele minu silmis väga lähedal. Lihtsalt nii pagana arusaadav, tabav ja vaimukas, et ma hoian iga kord heldimuspisaraid tagasi teda kuulates. Ehk ei hakka Ülle väärikamas eas omale ka selliseid lahmimishetki lubama, millega Marju ajuti libastub, või teeb teadlikult. No vaadake Chomskyt...

Lõpetuseks jääb soovida Üllele õnne ülehomse sünnipäeva puhul ja et oleks rohkem selliseid ametnikke, kes oskavad ja tahavad ka inimesed ja kodanikud olla, mitte ei lähe nüri vooluga kaasa neid rolle vastandades! Poliitika, nagu me seda Eestis tunneme, keerab nagunii hulga häid inimesi ja ideid perse; nii et mu panused on edaspidigi ametnikel, kuni sellisi väikseid päikseid leidub.

esmaspäev, 8. detsember 2008

Kirega koosolekutest

Minu viimase aja suuremaid ärritusi tekitavad liiga direktiivsed koosolekud – ägedamad lööbed tekivad kehvast eesmärgipüstitusest ja domineerivast juhatamisstiilist. Aga üsna häiriv on ka sügelus sellest, kui koosolekul osalejad ei proovigi oma häält kuuldavaks teha. Allergeene otsides olen jõudnud koolitundidesse – omandatakse ju koolis esmased esinemis- ja väitluskogemused ning nii tekib harjumus kas sõna sekka öelda või tummalt kaasa noogutada.

Süüvimata pikemalt mõtisklustesse, mida kõike võiks Koolist tänapäeval õppida, jagan üht kogemust külalistunnist, mida möödunud nädalal ühes Tallinna gümnaasiumis läbi viisin.

Idee tekkis pooljuhuslikult kohtumisel meie liikme Junior Achievement Arengufondiga, kus arutasime võimalusi ühenduste rolli enam teadvustada koolide majandusõpetuse tundides. Ja kuigi ühendused on suurepärane võimalus noorte ettevõtlikkuse toetamisel, siis.. koolitunnis käsitlemiseks ei tundunud see mulle seksikas ega hädavajalik.

Nii otsustasin keskenduda tunnis kaasava koosoleku läbiviimisele. Hakatuseks püüdsin panna noori mõtlema küsimusele, miks nad üldse sellesse tundi tulid; seejärel tuua paralleele toimunud arutelu ja kaasava koosoleku vahel (ehk mida siin nö koosolekul on tehtud, et arutelu oleks kõiki kaasav); anda võimalust ise koosolekut läbi viia; ja lõpuks luua seoseid EMSLis arutlusel olevate teemadega (kaasamisega ja heaks kodanikuksolemisega). Kaks tundi (2x45 minutit vaheajata), 24 majandushuvilist gümnasisti ja mina. Mis te arvate, oli meil tore? Oo jaa!

Mul on isegi keeruline selgitada, mis täpsemalt toimis. Ilmselt võlusin veidi oma isiksusega (avatud meel, energiline olek, teravad naljad). Aga mitte ainult. Ma olin iga minuti läbi mõelnud. Suutsin näidata teema kasulikkust. Ja reageerisin kuulajatele. Üks peamisi vigu, mida ma olen Eesti koolitajate ja avalike esinejate puhul märganud, on see, et kuulajatele ei julgeta sõna anda. Osalt on see hirm ka mõistetav: mis siis, kui tuleb vähe asjakohane küsimus; mis siis, kui ma ei oska vastata; mis siis, kui läheb „laadaks“? Ja kuigi ma ise ei ole ühelgi kaasava koosoleku koolitusel osalenud, olen oma kogemuse põhjal veendunud, et kohapeal tekkivad küsimused ongi palju olulisemad kui need, mida koosoleku juhataja eelnevalt on kodus läbi mõelnud. Tuleb lihtsalt gruppi usaldada ning uskuda, et õiged vastused tekivadki koosolekul. Hea näide oli sealsamas tunnis, kus, tehes ettepaneku, et igaüks ütleks ikkagi oma arvamuse välja, tuli tagapingist vastuettepanek, et „kuulame ikka kõigepealt klassi mõttekamat osa“. Mõttekam kelle jaoks? Andestust, aga miks me seda koosolekut peame, kui me niigi juba vastuseid teame?

Lisaks oskasin ka keerukatele küsimustele vastata („Mis tähendab, et tahate näidata, et kõigi arvamus on oluline? Kas te ainult tahate näidata või ikka päriselt tahate?“). Aga see viimane tuli pigem ootamatult, mis omakorda kinnitab üht rusikareeglit kaasava arutelu juhtimises: tuleb tegelda vaid nende küsimustega, mida olete enda jaoks selgeks mõelnud, mille vastu tunnete kirge. Nii muutuvad spontaansed küsimused vaenulikest huvitavateks.

Ja kuigi selle pooleteise tunni jooksul oli asjaolusid, mida oleks võinud teha paremini ja rohkem rõhutada, tundus kogemus piisavalt hea, et tõsi olla. Niisiis, daamid ja härrad, lubage esitleda: EMSLil on valminud uus tellimuskoolitus. Testitud hetkel gümnaasiuminoorte peal, aga mõeldud kõigile ;)

pühapäev, 7. detsember 2008

Töö- ja puhkeaja seadustest

Reedene vabatahtlike päev tähendas mulle ootamatult, et olin vabatahtlikust tööst vastupidiselt plaanitule täiesti prii. No küllap midagi ikka tegin mõnele oma mitmest lähedasemast MTÜst, kuna töö, hobi ja puhkuse piire ma isegi ei ürita oma elus kaardistada.

Viimane nädal on olnud näiteks mingis mõttes „puhkus“, kuna töötan teist aastat vabatahtlikuna PÖFFil, mis on nagunii juba 10 aastat olnud üks oodatumaid unetuse-perioode, aga tänavu kohe eriti ja mitte vaid filmide, aga just festivalitiimis kaasalöömise pärast. Ega viis päeva rakkes filme väga palju näha lasegi ja tööpäevad venisid üle südaöö mitu korda. Aga reedel olin varumees ja mind ei läinudki vaja. Eile läks aga 12h jutti ja täna veel paar.

Paljud küsivad, miks ma seda teen? Kust ma selle aja võtan, omal nii palju nn päris töid jne.

Esiteks - mul ei tule naljalt meelde ühtki samalaadset kogemust pakkuvat sündmust Eestis, kus vabatahtlikuna kaasa lüüa ja osaleda kümnepäevases totaalpinges, kus absoluutselt igast inimesest sõltub natuke, kas plaanitud mitusada filmi, külalised, kola jne õigel ajal ja õiges kohas on. Folk äkki jõuab sinnani veidi. Oluline on ka mainida, et kinokülastaja ei kohta tõenäoliselt ühtegi meeskonnaliiget, kes päriselt palka saab – infolettides, saalides, autodes, garderoobis on 100% kõik suurest tegemisrõõmust. Sinna kuulumise tunne on lihtsalt nii kaif, ka jumalast võõraste inimestega.

Eelmisel aastal sõidutasin-tassisin koledate kaubikutega peamiselt filme (rullid, rasked), tänavu nooblima autoga rohkem väliskülalisi, aga õnnestus korra ka ühe linastuse nimel viiesajaviiekümnest niimoodi kihutada, et lennukilt filmikast haarata ja sellega Tartusse kimada, et sealt kohe tagasi sõita. Raiskamine? Ikkagi üksinda (kolm hääletajat siiski ka) enam kui 600 kilo maksva viiese sponsorbemmiga. Ökojälg? Aga film linastus Cinnamonis lubatud ajal! Kavamuudatusi tuleb muidugi palju ette, kuna see kõik on kujuteldamatu masinavärk. Ega filmid siis kõik festivali alguses riiulis seisa, vaid on eri maailma otstes, kogu aeg liikudes. Üks film ei pea üksnes lühikese ajaga ühest Eesti otsast teise jõudma (ja vahepeal keritud saama), vaid mõnikord selgub alles festivali ajal, et keegi on sama koopia samal ajal nt Hispaanias kinno lubanud, või jõuab see samamoodi viimasel hetkel teiselt festivalilt, või ei jõua üldse; või ei jõua meie pärast järgmisse sihtkohta.

Just PÖFFil kihutades või kedagi-midagi oodates igavledes olen aru saanud, miks ma seal abiks käin, mida tähtajad päriselt tähendavad ja et kontoritöös pingena tunduv kas-ma-saan-selle-taotluse/aruande/memo-õigeks-ajaks-valmis paistab nii tühine võrreldes füüsilise ringitormamisega, kus sa oma töö tulemust päriselt näha ja katsuda saad. Eelmisel aastal kandideerisin suht lambist ja omaette vabatahtlikuks (muidu tullakse ikka sõprade ärgitusel), tänavu sain vist väljaspool konkurssigi ja kiideti, et oh, siukse CVga tüüp tahab meile autojuhiks tulla. Mdea, kuidas CV auto juhtimisele kaasa aitab, aga noh, töölesaamisel selgus, siiski. Muidugi juhtub autojuhtide sekka kuidagi ikka ka inimesi, kes on umbes esimest korda elus Tallinnas või said alles eile loa kätte. Nendega saab... nalja. Aga PÖFF on mu teada üks väheseid aktsioone Eestis, kus vabatahtlikele tõesti konkurss toimub. Väljamaal on suurtele festivalide, olümpiamängudele jne ikka väga tõsine. Ja töögi pole kusagil talgu-tilulilu, vaid selge vastutusega, nagu nö päris töö. Muide, ka PÖFF ise on MTÜ ja puhas kodanikualgatus, ega keegi ei käsi kellelgi seda festivali teha!

Eile kl 19 lõputseremoonial laval statistina magajat mängides kartsin juba, et jäängi sinna magama, aga ei, lähen vaatan täna veel kaks filmi ära. Aasta on pikk. Te vaadake www.vabatahtlikud.ee uut saiti, kes jäid ilma ETVs üle kantud võluvast tunnustamistseremooniast.

PS Lugesin üksba mingit briti uudist jälle, kus väideti, et vabatahtlikkus hakkab devalveeruma, kuna kogu aeg pakutakse (ja küsitakse) midagi vastu (minagi saan PÖFFi filme vabade kohtade olemasolul tasuta vaadata) ja inimesed kipuvadki nö valedel põhjustel seda tegema või siis et seda ei peakski vabatahtlikuks tööks kutsuma. Eestis on nt osad pritsumehed kuidagi semi-priitahtlikud - kutsutakse vabatahtlikeks, aga vist suurema valmisolekuga tüüpidele ikka makstakse ka. Arusaamatu.

PPS Veel arusaamatum on PÖFFil ja ümber kõneldav udu, et ah kui tore, kuidas see festival toob ikka valguse meie süngesse sügis-talve. Come fucking on - 90% PÖFFi filmidest on puhas tusk ja äng ju! Aga ikkagi armastan.

kolmapäev, 3. detsember 2008

Elukakskendneli

Ökoloogilise jalajälje seisukohalt on see muidugi kohutav ja tõenäoliselt sünnime me seetõttu järgmises elus jääkarudena, kelle jalge alt poolus ära sulab – igatahes tegime vahetuse, et mina Tallinnasse, Alari Londonisse, kus ta neil päevil osaleb GuideStari kohtumisel. GuideStar on andmebaas ja aruandlussüsteem, tänu millele on mul näiteks briti vabaühendustest märksa parem ülevaade kui Eesti omadest. Ja üks EMSLi unistustest on, et ka Eestis oleks sarnane andmebaas, ehkki riigiametnike silmi ei ole me veel suutnud selle mõttega särama panna. Aga see on eraldi teema.

Igatahes märkis Alari, jätkuna mu möödunudnädalasele Sergeanti-postitusele, et ühes eilses ettekandes oli teemaks tulnud Ungari Superstaari-saade, mille vist tänavu kevadel võitis keegi mustlaspoiss. Mille puhul tekkisid samamoodi tõsised leerid ja paljud noored tunnistasid, et selle roma poolt hääletamine oli esimene kord, kui nad tundsid, et osalevad milleski Suures!

Mis tuletab meelde Riigikantselei-Hille juttu ametnike kaasamiskoolitustel, et kui tahes olulised neile nende arengukavad ja eelnõud ei tundu, rahvas huvitub ikka enne elu24-st (moraal on siis see, et ka nende eelnõude puhul tuleb arusaadavamalt välja tuua, miks need olulised on). Minusugusele omnivoorile, keda postimees.ee esiküljel ilmuvad pealkirjad nagu „Lauri Pedaja kreemitab end alati pärast duši all käimist“ ei aja ahastama, vaid itsitama (lõppeks on see ju samasugune pilguheit eksootilisse maailma nagu Lévi-Straussi „Nukker troopika“, mis omakorda ei tähenda, et ma ennast ei peseks), tundub see muidugi täiesti normaalne.

Novembrikuisel riigiametnike foorumil tegin katse elu24 ja kaasamisteemat ühendada, kui rääkisin kaasamisest avalike teenuste kujundamisse ja elluviimisse. No nüüd, nende näidete valguses, tundub muidugi, et pladistan lihtsalt peavoolus – et sellised teleshow’d ongi lähim, kuhu me demokraatiale ja osalemisele saame. Aga mu ettekanne oli siis selline:

Üldiselt räägiti foorumil palju sellest, kuidas tulla toime olukorras, kus ametnikke jääb vähemaks ja samas nõudlus kvaliteetsete avalike teenuste järele üha kasvab. Minu jaoks muidugi ongi lahendus teenuste kasutajate ja kogukondade suurem osalus. Kõikvõimalikud standardid ja e-lahendustele üleminekud, on loomulik ja neid peab tegema, aga see on siiski suhteliselt kosmeetika, mitte revolutsioon. Võtmeküsimus on ikkagi see, kuidas tekitada omanikutunnet ja valmisolekut teistelt nõudmise asemel ise rohkem tegutseda. Ja need lahendused on kodanikuühiskonnas, mitte kitsalt avalikus sektoris.

kolmapäev, 26. november 2008

Palju õnne, Rainer!

Urve Palo bürool on ikka lihtne elu - võta aga EMSLi nõukogu järjest ette ja jaga tiitleid. Tänavune aasta kodanik on siis Rainer Nõlvak (pildil), mullune oli Lagle Parek. Ilus! Miks selle tiitli kunagi Andrus Veerpalu sai, ei oska öelda ja ega ta meie nõukokku vist passikski.

Tegelt tahan kriuksuda ka natuke. Au ja kiitus on toredad ja puha, aga mulle tundub, et selles osakonnas valitseb riigis paras kaos ja erinevad instantsid üritavad pigem ennast upitada, näiliselt küll häid kodanikke esile tõstes. Nii surusid Ansip ja Pihl täna päeval 17 eeskujulikul kodanikul kätt ja Palo piduaktuse kava järgi tunnustab ta peale Raineri iga maakonna kodanikuühendusi ja miskit putru oli seal veel. Lisaks teevad osad maavalitsused seda nagunii eraldi. Langil oli mingi kodanikujulguse aumärk ja president surub järgmisel pühapäeval parimatel vabatahtlikel kätt. No ja siis on EMSL ise kodanikuühiskonna aasta tegijaid kah veel juba palju aastaid (koos Ene Ergmaga) pärjanud. 

Mul ei käi selliseid hooge nagu Kalle Muulil iga pühapäev, et Palo ja Kiisleri bürood ära tuleks kaotada (maavalitsuste ja vähemalt 200 KOVi osas olen nõus!), ja kodanikuühiskond ongi hoomamatult kirev, aga rohkem koostööd ja vähem raiskamist mitmel teiselgi real annaks kõvasti juurde, muutes kodanike tunnustamisegi valitsuse poolt kaalukamaks. Ja üldse - kodanikud tunnustavad poliitikut sellega, et ta kusagile valivad. Iga minister ei peaks äkki omale seejärel kodanikke valima kukkuma? Skisovärk natuke.

--
Ajee, ka põlduritel on oma teenetemärgid!

John Sergeanti demokraatia

Albioni lõppenud nädala esiuudis ja demokraatia proovikivi oli 64-aastase endise poliitikakommentaatori John Sergeanti lahkumine saatest „Tantsud tähtedega“. Tegu on mehega, kes kajastanud Vietnami sõda, pinninud Margaret Thatcherit ning kelle tantsuoskus... No kes saab aru koodkeelest „12 punkti tšatša eest“, see saab. Ühes saates oigas kohtunik, et kui võiks, annaks ta nulli, sest tantsuliselt „oli kõik nii vale“. Ning mina sain nüüd tänu neile kajastustele inglise keeles selgeks sõnad nagu ’töntsakas’ ja ’vusserdis’.



Ent pingutasid kohtunikud mis pingutasid, vaatajate häältega püsis Sergeant saates nagu vai. Ja ilma naljata, pruukis mul eelmisel nädalal BBC-d vaatama hakata kui hiljemalt 10 minuti jooksul oli pilt tantsusaalis: nädala algul küsiti, et kaua veel; kolmapäeval kutsus ta kokku pressikonverentsi, et teatada oma loobumisest („On tekkinud oht, et ma võin saate ära võita, ja sel juhul läheks see nali juba ka minu jaoks liiale“); neljapäev-reede arutati, kas ta äkki ikka oleks pidanud jätkama, ning laupäeval tegi ta siis oma viimase valsi, mis andis põhjust kogu lugu uuesti läbi käia. BBC sai päevaga 2094 protestikirja tema lahkumise pärast (olles eelnevalt saanud 377 kirja, et miks Sergeant ikka veel saates on), tänavaintervjuudes kurtsid inimesed, et „ta on ju eluaeg demokraatiast rääkinud, kuidas siis nüüd nii...!“ Facebookis on loodud grupid nagu „Boikoteeri tantsusaadet kuni John tagasi tuleb“ ning „Ma armastan Sergeanti ja tahan teda oma vanaisaks“, ligi 50 000 inimest on käinud veebilehel www.bringbackjohn.co.uk. Ning kui tundub, et see on juba üksjagu jabur, siis palun väga, ka ettevõtlusminister lord Mandelson tegi avalduse, et Sergeant peaks ikka jätkama („So far, the prime minister has yet to comment publicly. He and his wife, Sarah, are known to prefer X Factor,“ lõpetas Guardian oma uudise.)

Igatahes taksojuht, kes mu Gatwicki sõidutas (kus ma siis veel õhtu ja pool ööd lumisest Eestist mitte lahkuda tahtnud lennukit ootasin), arvas, et vaatajad soovisid lihtsalt kohtunikele (Süsteemile!) koha kätte näidata – et säh teile oivalisi fleckerleid ja ülakehaliine, eat this! Selline meediajastu klassiviha. Ja mida see õpetab meile demokraatiast?

pühapäev, 23. november 2008

Kolm lugu kaasamisest

Vahepeal toimunud arenguiks ei saa neid nüüd nimetada, aga märkimist väärt episoodid ehk ikka.

Esiteks saime viis nädalat pärast oma kirja peaministrile ja riigisekretärile viimase nimelt vastuse. Eks ta natuke sihuke tule-eile-meile on, kuna mida muud ta saanukski vastata, kui et teema on oluline, hea tava veel olulisem, meie ka tublid ja puha, aga tavale suurema kaalu andmine vajab valitsuses arutelu. Halloo, kolm aastat hiljem veel see jutt?! Aga eks me peame siis hakkama edasi sama tüütult nagu eesel Shreki tõlla tagapingil küsima are we there yet (kogu klippi ei leidnud, ainult viimased pindakäivad 40 sek)? Mingeid tähtaegu Loot ju ei maininud, ja ega ta pole ka poliitik, et lubada saaks. Teame ju, et Lang on suht vastu kogu sellele kaasamise "seadustamisele".

Mis toob meid teise episoodi juurde. Aitäh kaasamise guvernandile Hillele, kel lõi kohe tuluke põlema, märgates "Avaliku teenistuse seaduse" eelnõu kooskõlastamise juures põlluministeeriumi torinat: "eelnõu ettevalmistamisel ei ole meie hinnangul järgitud kaasamise põhimõtet"! Päris lahe, kui üks ministeerium ise sellist muret kurdab, et neid kaasatud pole. Ehk saavad siis paremini aru ka neist, keda nad ise kaasama peavad.

Kolmas ja kõige jaburam on meie 5. novembri avalduse avatud nimekirjadest peale kaks nädalat hiljem laekunud vastus:
From: Maido Pajo [mailto:Maido.Pajo@riigikogu.ee]
Sent: Friday, November 21, 2008 1:06 PM
To: alari@ngo.ee
Cc: Mai Treial; Mai Treial
Subject:

Tere!

Täname Teid ettepanekute eest, mis on suunatud avatud demokraatliku kodanikuühiskonna arendamisele.
Kindlasti kaalume kõiki poolt ja vastuargumente ning võtame omapoolse põhjendatud seisukoha EP valimisnimekirjade osas juba lähiajal.
Samuti hea meelega oleme valmis tegema kolmanda sektoriga tihedat koostööd ka Euroopa Liidu suunal.

Lugupidamisega

Mai Treial
Riigikogu liige

Ei noh, nojah. Sõja aeg, Rahvaliit ka liha.

kolmapäev, 19. november 2008

Ahelreageerijad Londonis: John

Tänaste lõunapausi intervjuude täheks sai tänavalehe Big Issue asutaja John Bird, kes õgivatele pläkutajatele korraga käratas: „Kurat võtaks, jääge vait! Meil on siin vaja maailma päästa!“ Mõni ilmselt tõmbas spagetid kurku, aga tõepoolest, tähelepanu oli saavutatud. „Kes sa selline oled?“ hüüdis keegi publiku seast. „Ma olen see ülbe mölakas Big Issue'st,“ vastas John, „ja ma olen selline seepärast, et meil on kuradi vähe aega jäänud, kümne aasta pärast võib see maailm omadega täitsa perses olla.“ Sümpaatne.

John rääkis muu hulgas sellest, kuidas ühenduste rahastamine ei aita nendevahelisele koostööle kaasa, vaid muudab nad omavahel pisku pärast võitlevateks konkurentideks, samas kui sotsiaalse ettevõtluse mudel loob olemasoleva ümberjagamise asemel uut väärtust. Rääkis, kuidas teda ajavad närvi bräädpittid ja madonnad, kes otsustavad, et nüüd on hulk raha kokku aetud ja teevad maailmapäästmiseks omanimelise fondi, kuigi sarnaste asjadega tegelevad samal moel juba niigi paljud, nii et uue organisatsiooni loomise asemel võiks olemasolevatega töötada või siis mingi uus lähenemine leida. No ja seda teavad ilmselt kõik, kuidas Big Issue võlu seisneb just selles, et ta ei anna kodutule mitte toetust (abiraha, suppi, öömaja), vaid töö, et ise oma olukorda parandada.

Asendasin oma peas sõna „kodutu“ sõnaga „vabaühendus“ ja mõtlesin näiteks poliitikate kujundamisele (vabandage, mul on sõltuvus, ma ei saa ühtegi artiklit kirjutada seda teemat puudutamata) – kui palju potentsiaali omanikutunde loomisel oleks selles, kui pelgalt kaasamise asemel antakski ühendustele ja kogukondadele olulistes küsimustes vastutus heale lahendusele jõuda. OK, see ehk ei pea kohe olema riigieelarve, alustaks millestki lihtsamast ja lähedasemast, aga võtmeküsimus on just võimalus vastutada, ja mitte üksnes selle eest, et lihtsalt oma asjad õigeks ajaks korrektselt ära teha (kodutu puhul oleks analoog siis õigel ajal ja kainena varjupaika, supikööki või abirahale järele minna), vaid et leidagi ettevõtja kombel kõige paremad töötavad lahendused.

John meeldis mulle väga. Isegi kui muud poleks olnud, siis milline endine ajakirjanik saaks jääda külmaks, kui John ise järgmiseks üht noort Prantsuse filosoofi intervjueerima asus ning alustas: „Ütle, Niccolo... mulle meeldib kutsuda sind Niccoloks, sest... noh, see on su nimi...“

Ahelreageerijad Londonis: Victoria

Kui eilne hommik algas näitlejast rahuvõitleja Jeremy Gilley ülesastumisega, mis filmikriitikutelt oleks ilmselt saanud õige mitu tärni „tunnete“, aga suht vähe „põnevuse“ kategoorias, siis tänane avakõneleja oli Victoria Hale. Victoria on USA sotsiaalne ettevõtja, kes asutas mittetulundusliku farmaatsiaettevõtte One World Health, mis ei tegele mitte lihtsalt geneeriliste ravimitega, vaid just uute loomisega. Ehk siis sotsiaalne ettevõte vast ühes vastuolulisemas tööstusharus.

Mis mind Victoria esinemises kõige enam köitis, ei olnud mitte jutt 10 miljonist mõttetult surevast lapsest igal aastal. No ma tean, see kõlab halvasti, aga ilmselt on nii, et see šokeerib sind esimesel korral, ning sellest esimesest korrast sõltub, kas valid selle oma eluvõitluse teemaks või ei – kui ei, siis järgmistel kordadel võtad seda juba lihtsalt kui üht paljudest maailma hädadest. Ja ma kuulun paraku nende viimast hulka.

Nõnda kõneles minuga hoopis enam see, kuidas Victoria rääkis oma kasvamisest ettevõtjana. Kuidas ta kõigepealt, olles „tavalise nohikust teadlasena“ One World Healthi ideeni jõudnud, otsis kedagi, kes seda ellu viima hakkaks, kuni üks sõber teda tugevasti raputas, et „see on sinu idee ja keegi teine ei teeks seda paremini kui sina“ (mina kudesin omal ajal pool aastat, mis ja kuidas kõik EMSLis olla võiks, ega julgenud mõeldagi, et ma võiksin ise juhiks kandideerida, kuni ka lõpuks kaks olulist sõpra ütlesid, et lõpetagu ma jutt sellest, et pole kogemusi ja ei oska, ning hakaku tegema, tuleb mis tuleb).

Kuidas ta alustas enda ja abikaasa säästudega, omaenda kodus, mis tõestab, et Suureks kasvamiseks ei pea sul ilmtingimata olema meeletut mammonat. „Sa võidki jääda ootama, millal sa oled piisavalt rikas, piisavalt kogenud, piisavate tutvustega,“ rääkis Victoria. „Sa alustad siis, kui sa lihtsalt ei suuda kauem taluda teadmist, et sa pole veel pihta hakanud.“

„Algul sind ignoreeritakse, siis naerdakse su üle, siis hakatakse sulle vastu töötama ja lõpuks sinuga koos töötama.“

Küsisin Victorialt hiljem, kuidas ta selleni jõudis, et nüüd mitmed ravimifirmad temaga koostööd teevad. Mu meelest on see üks võimsamaid vahendeid ühenduste käes – võimalus saada kõik ühiskonna nö. sektorid oma unistuse nimel töötama.

„Üks asi on see, et nendega suheldes ei kasuta me väljendeid nagu „inimõigused“ ja „market failure“, need ei vii kuhugi.“ Siin tekkis mu jaoks jälle paralleel Eesti ühenduste ja ametnike-poliitikute suhetega (sest sellist ärisektori vihkamist, nagu paljudel maailma ühendustel, Eestis vist pole), kus ka mõnikord hakkavad ühendused pihta umbes nii nagu Ivan Orava mälestustes keegi 40 kirja soovis alustada: „Ahoi, mõrtsukad!“, kui ma õigesti mäletan. Isegi kui meil selleks teatud õigus on, sest lõppeks maksame ju meie neile palka, on see nii mõttetu, keda see kärkimine nüüd ikka südames sinu poole võidab.

Veel mõned mõtted Victorialt:
  • „Kõik suured tegijad saavad aru, et koostöö on mõistlik, ja tuleb teha häid asju, et sinuga tahetaks koos töötada. Näiteks kui praegu vajavad paljud tööstused valitsuse abi, siis on General Motorsil seda märksa lihtsam saada kui farmaatsiatehastel, keda kõik vihkavad.“
  • „Sotsiaalse ettevõtja jaoks on pisidetail, kas keegi on kolmas, äri- või avalik sektor. Sa teed endale selgeks kõigi sektorite puudused ja disainid nad nii, nagu sa tahaksid, et nad oleksid.“
  • „Keeruline ei ole mitte uute ravimite loomine, vaid see, kuidas nendega vajajateni jõuda.“
  • „Ravimid on ainult väike osa tervishoiust. Nad peavad olemas olema, aga palju olulisem on inimeste harimine ja võimustamine. Neid surmasid ei põhjusta bakterid, vaid vaesus. See on väga humbling tunne [ma ei oska seda eesti keelde tõlkida, humble on alandlik, kes ei teadnud, aga siin siis positiivses kontekstis], kui saad aru, kui paljude inimestega sul on vaja koos töötada, et tegelikult midagi saavutada.“
  • „Kui sa vaatad ootavalt valitsuse poole, siis tuleb sul ilmselt väga kaua oodata. Kui ise innovatsiooniga lagedale tuled, lähevad asjad märksa kiiremini.“
  • „Sinu pärand ei ole mitte ainult see, mida sa tegid, vaid veel rohkem jäädakse sind mäletama selle põhjal, kuidas sa seda tegid.“
  • „Siin saalis on palju noori inimesi, kes tänu ravimitele elavad saja-aastaseks. See on kohutavalt pikk aeg, mõelge, mida te selle ajaga teha tahate.“
Ja lõpuks: „Lead the world and have fun!

Mis ma veel mõtlesin Victoriat kuulates, oli see, et jättes kõrvale kõik need tehnilised raskused sotsiaalse ettevõtte käivitamisel, on tegelikult vaja ju õige vähe: lihtsalt seda, et andekas inimene mõtleks, et tema jaoks pole niivõrd oluline oma andega hiigelvarandust kokku ajada, vaid ta tahab seda kasutada ühiskonna parandamiseks. Ainult üks lihtne otsus, kas pole?

PS! Gordon Browniga seoses oli tegelikult veel üks tore demokraatia-moment, mis eile ununes kirja panna. Nagu EMSLi suvekoolis, nii paluti ka siin osalejatel üks konkreetne asi välja mõelda, mida nad järgnevalt ära teha tahavad. Ning kaks East Endi poissi, nii umbes 9-10 aastased (siin on osalejaid tõesti lastest raukadeni) pajatasid siis, et nemad tahaks kutsuda peaministri oma linnaossa – et tulgu ja vaadaku, kui ohtlik seal on; et temal on turvamehed, aga nemad peavad seal iga päev ilma hakkama saama. No ja õhtul pandigi poisid peaministri lauda. Ma ise istusin paar lauda eemal, nende juttu ei kuulnud, küll aga oli vahva, et kui Brown juba teistega tegelema hakkas, sikutas üks poistest teda veel varrukast, et „kuule-kuule, mul on veel rääkida!“

Aga jah, mööngem, et sellised asjad töötavadki eelkõige laste puhul. Kui niisuguse jutuga tuleb välja keegi, kelle jaoks vistrikud pole homne, vaid eilne või isegi üleeilne päev, – no et „katsuge ise 500 krooniga kuus läbi ajada!“ vms – siis mõtleme vist ikka, et jäta rahule, sõge vanur, niigi on raske!

teisipäev, 18. november 2008

Linnateater vs Kultuurikatel

Kopin ikka siia ka, mis ma osalen.blogspot.com kirjutasin, ehk rohkem lugejaid:

Kusjuures ma ei julgeks 100% nõustuda hullunud kommentaatoritega, et see Edgari viimane rahvaküsitlus nii kohutav on. Edgar muidugi on, aga kui seda korraldaks keegi teine? Tahame ju, et rahvas ka suuri asju otsustaks, ja mu arust ei saa öelda, et siin võrreldakse võrreldamatut.

Pigem on ülesandepüstitus iseäranis intrigeeriv ja mulle meeldiks see mingile väitlusrühmale või ühele kogukonnale siduvalt otsustada anda, kuigi pigem konsensuslikult, mitte neetud demokraatiaga.

Kultuurilembelistele oleks ju palju lihtsam otsustada anda kas Linnateater või vabadusesammas; kas Kultuurikatel või Ülemiste mitmetasandiline ristmik. Autojuhid valiks midagi muud, looduskaitsjad kolmandat, penskarid neljandat jne. Kui raha ikka nii vähe on, tuleb teha igasuguseid valikuid, kärpida kõike, seada valusaid prioriteete jne. Ja põhiküsimuseks jääb, kas rahvas suudab üldse päriselt ise kokku leppida?!

Mina näiteks ei suuda otsustadagi selles valikus; nii et minu arust on tegemist eelkõige erakordselt põneva eksperimendiga ja hääletustulemusest rohkem huvitab mind arenev diskussioon.