Neljapäev, 28. jaanuar 2010

Kaasav rahastamine: kommentaarid Eesti rahastajatelt (2)

Jätkame kommentaaridega värskes Heas Kodanikus ilmunud Põhja-Iirimaa Kogukonnafondi juhi Avila Kilmurray artiklile kaasavast rahastamisest. Kuivõrd võiks olla see rakendatav Eestis ja seejuures ka nende endi fondides, küsisime seekord Eesti-Hollandi Heategevusfondi (ehk Päikeselille fondi) tegevjuhilt Piet Boerefijnilt ning Hasartmängumaksu Nõukogu liikmelt Lauri Luigelt (Reformierakond).

Piet Boerefijn: lõpp-tarbijad teeksid häid otsuseid

Minu meelest on kaasav rahastamine väga hea idee. Paljudes valdkondades on just lõpp-tarbijad kõige paremad eksperdid ja suudavad teha häid otsuseid, mida toetada ja milleks raha kasutada. Näiteks endistel narkomaanidel või endistel alkohoolikutel on sageli parim teadmine kui kellelgi teisel, kuidas sõltuvusest vabaneda. Samuti näiteks vaimupuudega laste vanemad teavad sageli teistest paremini, kuidas nende lapsi õpetada. Nii et kindlasti võiks erinevate sihtgruppide katusorganisatsioone kutsuda taotlusvoore ette valmistama. Mulle on jäänud mulje, et Eesti katused, näiteks puuetega inimeste, noorte ja külaseltside omad, teavad oma valdkonda väga põhjalikult. Nad oleksid vägagi suutelised otsustama, mida rahastada.

Nüüd, kus Eestis on nii palju töötuid ning vaesus ja sotsiaalprobleemid on kasvamas, oleks hea arendada uusi algatusi ja leida ka uusi võimalusi rahastamises. Üks probleemidest on ka see, et suur osa praegusest välisrahastusest lõpeb lähiaastatel, nii et eelkõige peaks arendama kohalikke fonde.

Ka meie fondil on kogemusi kaasava rahastamisega. Oleme 2-3 aasta jooksul toetanud väikeprojekte Valga-, Võru- ja Põlvamaal (300 000 krooniga aastas). Neis maakondades oli palju häid taotlusi Kohaliku Omaalgatuse Programmi, kuid raha riigi poolt oli liiga vähe. Seetõttu andsime omalt poolt raha juurde, ning otsused, milliseid projekte toetada, tehti täielikult kohapealsete komisjonide ja Kodukandi poolt. See töötas väga hästi.

Lauri Luik: huvitav teema, aga mitte hasardi raha jaoks

Teema on huvitav ja miks mitte proovida seda teatud fondides ka kirjeldatud kujul rakendada.

Mis puutub hasartmängumaksu nõukogusse, kuhu kuuluvad kõigi Riigikogu fraktsioonide esindajad ja vastavate valdkondade ministeeriumide kantslerid, siis leian, et selle puhul ei anna antud süsteemi päris sellisel kujul rakendada. Hasardi fond on väga dünaamiline ning projektide rahastamine toimub igal kuul, üks eesmärke on paindlik rahastamine. Huvigruppide kaasamine otsustusprotsessi ei oleks ilmselt igakuistel koosolekutel sellisel kujul täit efekti andev, mis puudutab just kiirust ja dünaamilisust.

Üldiselt on ju kogukonna üldisi tahtmisi rahataotluste esitamisel ja raha jagamisel arvestatud näiteks PRIA ja EASi kaudu jagatavates eurofondides. Näiteks kogukond koostab üheskoos piirkonna arengukava ning suuresti sellele tuginedes langetatakse ka rahastamisotsus jne.

Fotod: Siim Männik ja www.reform.ee

Kolmapäev, 27. jaanuar 2010

Kas parteinoored peaksid saama noorteühingute raha?

Olen saanud mitu e-kirja pärast meie läinud nädalal tehtud avaldust Tõnis Lukase otsuse kohta jätta tänavu parteide noorteorganisatsioonid noorteühingute aastatoetusest ilma, nii et ilmselt väärib see teema ka avalikult täiendavat ja mitteametlikumat kommentaari.

Jah, mu isiklik arvamus (täpselt võrdne kelle tahes isikliku arvamusega) on samuti, et parteide noorteorganisatsioone võiks rahastada erakondade riigieelarvelisest toetusest. Kui nad oma erakonna rahast osa ei saa, siis selles pole süüdi haridusminister, vaid räägitagu see selgeks oma peasekretäriga. Loomulikult eelistaksid erakonnad, kui noorte raha tuleks mõnest täiendavast allikast, aga see ei saa olla otsustav argument. Ka see on juriidiliselt pädev, et nad on iseseisvad MTÜd, kuhu kuulub neidki, kes erakonna liikmed pole (suur osa ei saa juba vanuse tõttu parteisse kuuluda), ja eks neis viljeletakse rohkem või vähem ka parteiga otseselt mitte seotud tegevusi, ent see ei muuda nende organisatsioonide põhiolemust.

Samas - niisugused asjad, kes võib raha saada ja kes mitte, tuleb paika panna taotlemistingimustega. Ma tean, et see pole lihtne, aga eks kohati tuleb ka mittelihtsaid asju teha. Igal juhul on mõistlikum need vaidlused, vajadusel ka kohtus, pidada ära tingimuste üle, mitte iga konkreetse rahastusotsuse üle eraldi.

Lukase otsus võib olla iseenesest hea (see on maitse küsimus), aga see ei ole tehtud hästi.

Kui tingimused lubavad parteinoortel kandideerida ja nende taotlus ületab sisu poolest teisi (praegusel juhul siis sotside ja Rahvaliidu noorte taotlused said hindajatelt positiivse, kesknoored negatiivse hinnangu, teised ei taotlenudki), ent nad ikkagi jäetakse toetusest ilma - siis on see halb pretsedent ja selle üle peaks muret tundma kõik kusagilt avalikku raha taotlevad ühendused. Muidugi tean, et ükski taotleja ei saa raha saamises enne otsust kindel olla, ent on vahe, kas eitav vastus tuleb seepärast, et su taotlus oli nõrgem, või seepärast, et sa lihtsalt mingil põhjusel kellelegi ei istu või ta arvab, et sa võid kelleltki teiselt ka raha saada ('topeltrahastamine', millele ministeerium viitab, tähendaks, et samad kulud kaetakse topelt ehk siis petetakse rahastajat, mitte seda, et organisatsioonil on rohkem kui üks raha-allikas - kui lähtuda viimasest, oleksid pea kõik Eesti ühendused topelt-, tripelt- ja enamgi rahastatud).

EMSLil ei ole pädevust ega vajadust sekkuda vaidlusse, kas parteinoored on samasugused noorteühingud nagu näiteks skaudid või väitlusselts või 4H - selle peaksid selgeks rääkima need, kes noortevaldkonda ja -ühendusi põhjalikumalt tunnevad. Küll on meie ülesanne seista selle eest, et ühendused võiksid olla kindlad, et nendega käitutakse õiglaselt. Seepärast selles küsimuses sõna võtsimegi ja võtame sarnastes olukordades ka edaspidi.

Kaasav rahastamine: kommentaarid Eesti rahastajatelt (1)

Täna ilmuvas Hea Kodaniku ajakirjas on taas mitmeid häid artikleid: intervjuud Erkki-Sven Tüüri ja Kadi Viigiga, Daniel Vaariku arvamuslugu kodanikuaktiivusest uuselamurajoonides, Maris Jõgeva artikkel sellest, mis imenippe ühendused aruannetega susserdamiseks on leiutanud jne – aga vast kõige rohkem pakkus mulle huvi Põhja-Iirimaa Kogukonnafondi juhi Avila Kilmurray kaastöö, kus ta räägib oma kogemustest kaasava ja konsensusliku rahastamisega. Tutvusime Avilaga möödunud kevadel Roomas Euroopa Fondide Keskuse aastakonverentsil, muide, samal seminaril, millest mullu ka siin kirjutasin, ja see, mis ta oma fondi praktikatest rääkis, tundus piisavalt põnev, et selle võimalikkuse üle ka Eestis arutleda.

Lühidalt on nad siis läinud kahes suunas. Esimene on tavalisem ja meilgi levinud: et rahastamisotsuseid tegevasse komisjoni kaasatakse ka sihtrühma esindajaid (Avila loos on juttu endiste poliitvangide taaslõimimise programmist, mille taotluste hindamises siis ka äsjaste vangide esindajad osalesid). Teine suund on keerulisem, aga ka palju põnevam: konsensuslik rahastamine.

Näiteks kui fondil on jagada kindel summa ühe piirkonna projektideks, siis ei pane fondi juhtkond ise paika, milleks seda kasutada saab, vaid kutsub kokku selle piirkonna ühendused ja kogukondade esindajad – potentsiaalsed taotlejad ja sihtgrupid. Neil palutakse jõuda kokkuleppele, mis on kõige olulisemad vajadused piirkonnas ja millele peaks raha eraldatama. Loomulikult ei sünni see kokkulepe paari tunniga, vaid nõuab mitmeid arupidamisi, kohati ägedaid vaidlusigi. Taotlusvoor kuulutatakse välja siis, kui osalejad on arvamuse kujundanud.

Selle lähenemise eelised? Esiteks muidugi peaks raha sel moel minema sinna, kuhu seda kohalike meelest kõige enam vaja. Tõsi, seda on võimalik saavutada ka muul moel, näiteks kui hindajad on kohalike oludega väga hästi kursis (mida nad sageli siiski paratamatult ei saa olla, lihtsalt ei jõua). Olulisem tundub aga, et sel moel saab kogukond ise oma vajadustest paremini teadlikuks ja läbi arutada, mis sõltub millest ning mis järjekorras ja kuidas erinevaid küsimusi lahendada. Ja sellistes aruteludes sünnib alati ka uusi paremaid lahendusi, mida seni pole proovitud. Nii ütleb ka Avila, et nende kohtumistega tekib uusi partnersuhteid (sealhulgas partnerlust avaliku võimu ja äriettevõtetega) ja selle tulemusena saavad esiteks taotlused tugevamad. Ka on „kaotajaid“ oluliselt vähem kui traditsiooniliste taotlusvoorude puhul, kus igaüks oma taotluse eest võitleb.

Puudused? Aega kulub rohkem, aga see pole mu jaoks tõsine argument, rohkem plaanimise küsimus – tuleb lihtsalt arvestada, et see protsess on pikem ja kavandada algusse näiteks üks kuu lisaaega (taotleja seisukohalt hoiab aega kokkugi, kui ehku peale eri projektitaotluste vorpimise asemel kulutada rohkem läbirääkimistele ja kirjutada siis kindel ja tugev taotlus). Muidugi on vaidlemist rohkem ja avalikult, ent sedagi ei pea kartma. Arutelus võivad domineerima jääda parema jutuga seltskonnad, kes ei pruugi ilmtingimata olla parimad tegijad (loe näiteks Roy Strideri esseed samas Heas Kodanikus). Samuti võib peljata, et kohalikud, ise asjade sees olles, ei pruugi märgata n-ö suuremat pilti, on ehk liialt reageerivad ja liiga vähe tulevikule mõtlevad. Samas need ohud on sama reaalsed ka fondi-siseste otsustuskogude puhul, pigem on tõenäoline, et suurema otsustajate ringi puhul on rohkem neid, kes sellele tähelepanu oskavad juhtida.

Mina pole kunagi väga armastanud projektikonkursse, mille puhul ei tea, mida teised taotlevad või kuidas rahastajad teemat mõistavad, kus ettepanekuid saab teha üksnes järgmiste kordade tarvis (mis seks ajaks tihtipeale unustatakse). Läbirääkimised annavad mu meelest palju paremaid tulemusi. Aga samas – võib-olla ei ole Eesti ühendused niisuguseks lähenemiseks valmis? Kas suudetaks ühistes eelistustes kokku leppida või hoiaks igaüks küüsi enda poole? Kas üldse tahetaks aruteludes osaleda ja sellega seoses ka palju enam vastutust võtta, või lükataks see pigem kellegi teise õlgadele? Ikka on ju mugavam kiruda halbade otsuste eest teisi kui ise paremaid teha.

Seetõttu küsisin kommentaare Avila artiklile mitmelt Eestis ühenduste rahastamisega tegelevalt inimeselt. Täna teeb otsa lahti Ardo Rohtla Haridus- ja Teadusministeeriumi noorteosakonnast, kus muu hulgas tegeldakse ka viimastel nädalatel palju kõneainet pakkunud noorteühenduste aastatoetustega. Tulekul on veel mitmeid kommentaare, samuti on arvamusavaldused oodatud loo lõpus – vajutage aga sõnale 'kommentaarid'.

Ardo Rohtla: head ja korrastatud infot pole kunagi liiga palju

Noorteühingute aastatoetuse eraldamisel on aastate jooksul läbi proovitud mitmeid mudeleid. Põhja-Iirlaste kogemuse ja käesoleva artikli valguses võib seda kirjeldada kui kaasavat rahastamist, mis on arenedes omandanud üha enam konsensuslikke elemente.

Taotlusi hindab ja teeb ministrile toetatavate osas ettepaneku Noortepoliitika Nõukogu, mille liikmete hulgas on alati olnud ka noorteühingute esindajad. Alates 2003. aastast on Eesti Noorteühenduste Liidu nimetatud esindajate käes nõukogu 11-st kohast enamus ehk 6, mis annab neile võimaluse kujundada kogu protsessi just nende parema äranägemise järgi. Peamine küsimus on ikka olnud, missugune ühing on hea ja väärt toetamist.

Selle väljaselgitamiseks töötati välja nii noorteühenduste kvaliteedikriteeriumid kui ka aastatoetuse hindamise kriteeriumid, millest kvaliteedi hindamine moodustab ühe olulisema osa. Sisuliselt tähendab see, et noorteühingud peavad ise jõudma kokkuleppele selles, missuguseid väärtusi ja tegevusi soovitakse ühingute töös näha ning kuidas seda hinnata.

Kogemus on näidanud, et kriteeriumide väljatöötamine ja nende alusel hindamine võib kujuneda liigse detailsuse tõttu küllaltki kohmakaks, kui püüda parima tulemuse saavutamiseks hinnata kõike võimalikku, selmet keskenduda vaid vajalikule. Teine oht on ühtlasi ka võimalus ja sisaldab pidevat vajadust seniseid kriteeriume paremaks muuta - see võib ka õnnestuda ja toetada hindamise ajakohasust, kuid süsteemi lihtsust ja läbipaistvust kõikide osapoolte jaoks pidevad muutused ei toeta. Arusaadavuse ja läbipaistvuse tagamiseks ei ole head ja korrastatud infot kunagi liiga palju ei enne taotluste kogumist ega ka pärast nende hindamist.

Konsensuslik rahastamine nõuab suurt usku nendesse, kelle kätte otsuste tegemine antakse. Samuti esindusühingute või esindajate täit pühendumust oma esindatavate kaasamisele ja teavitamisele kogu protsessi vältel. Tulemusena võib loota nii taotluste kvaliteedi kui ka osalejate rahulolu tõusu ning paremaid tulemusi, kuid kaasava ja eriti konsensusliku rahastamise rakendamisel ka ohtralt komistuskive.

Foto: Alari Rammo

Esmaspäev, 25. jaanuar 2010

Individuaalne valik muudab maailma

Kohe ilmuv ajakirja Hea Kodanik number keskendub elule maal nii üleilmses kui kohalikus võtmes. Selle puhul on ökoaktivist Kadri Allikmäe meie blogi jaoks kirjutanud mõned soovitused, mida iga inimene ise oma igapäevaste valikutega keskkonna heaks ära saab teha.

Isegi kui teame õõvastavaid fakte – näiteks, et Vaikses ookeanis on hoovused kokku kandnud Eestist umbkaudu 30 korda suurema prügisaare –, on raske näha, mida saaks üks inimene keskkonna säästmiseks ära teha, kui üleilmsed korporatiivsed süsteemid toimivad vastutustundetult.

Sõbranna õigustas oma autoga sõitmist hiljuti: ”See on ju üks auto ega muuda midagi!” Samamoodi võiks mõelda, et ostan täna veel ühe plastpudeli vett. Või no unustasin jälle oma kilekoti koju, võtan seekord ka poest. Ja lähen ikka kaubamaja salatileti juurde ja ikka tellin toidu plastkarbis, viitsimata isegi mõelda, et äkki võiksin selle teha ise. Täpselt nii mõtleb maailmas miljardeid inimesi.

Soovitan vaadata www.worldometers.info/cars. Seal tiksub reaalajas sel aastal toodetud autode arv. Ka saab aadressilt www.greatgarbagepatch.org jälgida Vaikses ookeanis hulpiva prügimassi elu-olu. Või vaadake fotograaf Chris Jordani (www.chrisjordan.com) pilte sealtsamast pudelikorke neelanud surnud albatrossidest. Pärast reaalsuse nägemist on palju keerulisem mõelda, et minu käitumine ei mõjuta midagi.

Kõik see ei pea aga ära hirmutama, vaid julgustama teistmoodi tegutsema ja mõtlema. Meie igapäevastest valikutest sõltub tegelikult terve maakera ja tema ökosüsteemi tervis. See ei tähenda sugugi, et peaks hakkama radikaalseks ökoaktivistiks, aga me kõik võiksime vähemalt korraks peatuda ja mõelda, et kui ma teen nüüd selle valiku, mida ma sellega toetan.

Või et kui ma võtan bensiini, siis mis juhtub selle õhuga, mida teised inimesed pärast sisse hingavad, kui autoga neist mööda sõidan? No korraks võiks ju mõelda! Äkki võib hambaid või juukseid pestes vee kinni keerata? Kas alati peab kasutama kõige kangemat nõudepesuvahendit? Äkki aitab ka sooda ja tuhk? Hambapasta asemel on olemas hea lehtpuusüsi, mida purustades ja hambapasta asemel kasutades saavad teie hambad puhtamaks kui kunagi varem ja seda õhtuni välja.

Vajamine ja jagamine

Võlusõnad on vajamine ja jagamine. Mida ma tahan? Aga mida ma tegelikult vajan? Kas ma vajan tingimata uusi asju? Võib-olla saab hakkama olemasolevatega? Äkki saan vajaminevat sõpradega jagada?

Mõtlesin just hiljaaegu, et mida see triikraud mul seisab seal kapis nädalate kaupa, rääkimata lugematutest nõudestl? Sama on lugu kitarri ja diktofoniga. Sõpradelt ja perelt sain ise just laenuks laulva kausi ja saumikseri mida konkreetsel hetkel vajasin.

Sõna "öko" (tuleb kreekakeelsest sõnast oikos) tähendab kodu. See tähendab energiaefektiivsust, optimaalsust ja kokkuhoidu. Äkki ei pea kogu aeg autoga sõitma ja saab mõned asjad ära ajada ka kodust näiteks Skype'i vahendusel. Ehk saab toitu osta turult, kus see on suurema tõenäosusega meie kodu lähedal kasvatatud ja väiksema ökoloogilise jalajäljega. Veel parem on toitu loomulikult ise kasvatada. Selleks, muide, ei ole sugugi vaja oma talu ja karjamaad, piisab teistega koopereerumisest, nagu tegid Sööme Ära aktivistid.

Kõigi nende valikute eest vastutame meie ise. Mitte pood, riik ega rahvusvahelised transpordifirmad. Ise valime, kas süsteem, mis on üles ehitatud nii, et ta kahjustab loodust, võib jätkata või mitte. Ise valime, mida oma valikutega toetame.

Reede, 22. jaanuar 2010

Jätame ära 2010

Et täna juba on meediakriitiliste küsimuste päev, siis lubatagu ka mul. Ma ei oska seda teha küll sama elegantselt kui president (siinkohal tahaksin väikese austusavaldusega THI poole pöörduda, sest kui vahepeal olin tema sõnavõttude vastu juba huvi kaotanud, siis see kõne köitis mind algusest lõpuni), aga vähemalt tuleb see samavõrd südamest.

Niisiis, täna käidi laiemale avalikkusele välja selle aasta „Teeme ära“ talgupäeva esimene tutvustus. Ning suur osa meediakajastusi algas või jõudis väga kiiresti umbes sellise lauseni, et „loobuti ideest korraldada eestlaste ja venelaste lepitusüritus“ või siis „kavandatud lepitusüritus jääb ära, selle asemel korraldatakse talgud“ vms.

Jutt käib siis Rainer Nõlvaku mullu sügisel öeldud mõttest, et seekordne „Teeme ära“ võiks lepitada eestlasi ja venelasi. Mingit väga konkreetset ürituseplaani ta välja ei käinud (ja sai juba sel ajal kohati võtta, et nii ebamäärane ja üldse imelik idee) ega pidanudki ju, sest see oli lihtsalt üks mõte. Nagu paljudel inimestel korraldustiimis ja väljaspool seda oli erinevaid mõtteid, mida teha võiks. Jah, Nõlvak on „Teeme ära“ algataja ja maskott ja kõige tuntum nimi, aga ta ise on kindlasti viimane, kes seda oma isiklikuks ettevõtmiseks peaks.

Ja nüüd siis keskmist sorti meediaklohming või parastus, et näe, see oli algusest peale tobe idee ja lõpuks ei saadudki hakkama. Mis sest, et arvab nii Nõlvak kui arvan mina ja ilmselt kogu meie tiim, et siinsete eri rahvuste koostöö toimibki kõige paremini läbi praktiliste koostegemiste, milleks talgupäev loob sadu võimalusi. Täpselt nagu tunamullused prügitalgud (möödunud aasta mõttetalgud ilmselt vähem, sest seal oli paratamatult oluline keeleküsimus, mis segagruppide teket pärssis).

Ma tean, et ajakirjanikud vastaksid sellele etteheitele soovitusega oma meediasuhtlust parandada: et miks siis käiakse välja selliseid tooreid mõtteid? Ja kui tegelikkuses oleks meil kõva kontroll kõige öeldu üle, siis ilmselt oleks häda, et miks tulevad tiimilt ainult mingid lihvitud PR-avaldused, et kas me siis sellist kodanikualgatust soovisime?

[Mingis mõttes seondub sellega mu jaoks seagripi teema, kui kogu aastalõpu peksti sotsiaalministeeriumit, et miks vaktsiin ikka kohal pole. Kui see siis siia jõudis, tuli välja, et ega eriti keegi selle järele mingit vajadust tunne, kuigi ei saa ju öelda, et gripp oleks möödas. Ma ei ole veel märganud, aga ei imestaks, kui nüüd ilmuvad käsitlused, et miks nii palju kallist vaktsiini telliti ja üleüldse, miks ministeerium selle teema nii üles puhus!?]

Probleem on selles, et niisugune hoiak pärsib diskussiooni üleüldse, kaasa arvatud arutelu poliitika-valikute üle, mille puudumise üle ju ajakirjandus sageli kurdab. Samas ei suuda meedia suhtuda rahulikult sellesse, et alguses esitataksegi erinevaid mõtteid, mis ei ole veel lõpuni läbi mõeldud, käib alles info kogumine – ja selleks ongi avalikku arutelu vaja. Selle asemel aetakse lugusid kunstlikult „kõvaks“, visatakse välja kõik „mõttetu pläma“, et tegu on alles esimeste ideedega ja miski pole veel lõplik („No keda huvitab?“ pööritab toimetaja silmi), ning tekitatakse vastandusi seal, kus neid üldse veel pole. Mina küll tahan, et kui ma mingi mõtte välja käin, oleks mul võimalus saada sellele erinevate teadmiste ja kogemustega inimestelt tagasisidet, mille põhjal ka oma seisukohta edasi kujundada. Ilma et ma seejuures saaksin külge sildi, et ma „andsin alla“ või „jäin kaotajaks“. Mis pagana allaandja või kaotaja ma olen, kui idee arutelu käigus paremaks saab?

[Huvitav, kas peaks selle ajaveebi „siltide“ valikusse lisama ka teema „naiivsus“ selliste kirjatükkide jaoks?]

Teisipäev, 19. jaanuar 2010

Hea kodaniku maks?

Selle vahva Maalehe viite järgi lendaks riigid ilmselt uperkuuti, kui kõik head kodanikud oleks. Kui aeg kunagi sinnani jõuab, tuleb ilmselt hea kodaniku maks kehtestada ...

Tõhus maksumaksja suitsetab, joob ja sureb noorelt
Heaks kodanikuks peetakse inimest, kes ei joo, suitseta ega saasta keskkonda. Ta on korralikult koolitatud ning teeb innukalt tööd. Samas pole selline inimene kuigi tõhus maksumaksja.
Samas igapäeva unustatud sangar teeb kõvasti tööd, kuid on kehvasti koolitatud. Ta joob, suitsetab palju ning sõidab ohtralt autoga. Mida rohkeb ta tarbib maksustamisele kuuluvaid tooteid, seda enam maksab toob ta raha riigikassase tavapärase tulu- ja käibemaksule.
Kui selline inimene on teinud kogu elu tööd, pole olnud töötu ning sureb enne pensionile jäämis, siis toob ta riigile rohkem raha sisse kui kulutab, tõdes Soome riikliku uuringukeskuse uurija Timo Rauhanen Ylele. Seega on selline inimene teinud tõelist kangelastööd kui vaadata majanduse rahastamist.
Alkoholi ning tubaka tarbijad maksavad rohkem makse kui need, kes neid ei tarbi.
Tampere ülikooli professor Pekka Rissanen ütles, et suitsetajad maksavad maksudena riigile enam kui kulub raha suitsetamisest tingitud haiguste raviks.
Samas ei ole suitsetamisest tingitud haigused kindlasti mitte kerged ning võivad osutuda üsnagi piinarikkaks. Alkoholi tarbimine toob aga kaasa probleeme pere- ning tööellu.
Ohter suitsetaja, alkoholi tarbija ning autoga ringi sõitev igapäeva kangelane on traagiline inimene, kes kogub tulusid riigikassasse kuid ohverdab enda ja oma hinge.


3 s(h)elgema peaga juhatuse liiget

Iga päev MTÜde põhikirjade koostamist ja muutmist nõustades olen ma alatasa ahastanud, kui keeruliseks ja pikaks meeldib mõnele oma põhikiri ajada. Maitse asi, mõni ei viitsi seadust lugeda, vaid eelistab leida kõik vastused põhikirjast, teised on mu arust sellised bürokraatiamaniakid (eriti noorteorganisatsioonid), kelle jaoks on dokumentide tõlgendamine ja koosolekute ülikorralik läbiviimine vaata et olulisemgi eesmärk kui oma organisatsiooni põhitegevused. Sageli ei suuda nad sellise monstrumi järgi oma organisatsiooni enam juhtidagi ja siis kulub veel rohkem aega põhikirja lihtsustamise vaidlustele.

Me EMSLis ei vaata pea kunagi oma põhikirja, kuna organisatsioon toimib ise ja pärast mulluseid muudatusi mahub põhikiri ka vaid ühele lehele. Võrdluseks siis, et rekordpõhikirjad, mida ma kohanud olen, küündivad kusagile kahekümne lehekülje alla. Aga see selleks.

Siin Rotermanni kvartalis on nüüd MTÜna loomisel Rotermanni Klubi ja selle põhikirja mustand pole küll kõige lühem, aga igal juhul kõige naljakam, mida ma näinud olen.

Mõned väljavõtted:
- Klubi on rangelt vabatahtlik ühendus ja oma tegevuses ettearvamatu.
- Klubi liikmeks saab olla inimene ja tema sõber, kelle tegevuse eesmärgid on kooskõlas Heade Tavadega.
- Klubi liige, kes hilineb Klubi üritusele rohkem kui 30 minutit ei oma õigust esitada pretensioone söögi ja joogi koguste, kvaliteedi ja muude juhtuvate või juhtunud veidruste kohta.
- juhatuse koosolekud toimuvad vähemalt 1 kord täiskuul koos vee tõusuajaga.
- Juhatuse liikmel ei ole õigust hääletada oma personaaliküsimuse arutamisel, isegi siis, kui ta seda väga tahab ja on nõus kõigile suures ulatuses välja tegema.
- hääletamine Juhatuse koosolekul on ettearvamatu, Klubi presidendi ja juhatuse liikmete valimine toimub täiskuul või nii kuidas Jumal juhatab.
- Erandkorras võivad juhatuse koosoleku kokkukutsumist taotleda vähemalt 3 s(h)elgema peaga juhatuse liiget.
- juhatuse koosolek võib 2/3 häälteenamusega juhatuse liikme pensionile saata, kui viimane jätab oma kohustused olulisel määral täitmata ning ei ole võimeline Klubi üritustel iseendana osalema.
- Klubi vara tekib ülejäävast papist, mis on vajalik Klubi põhikirjalise tegevuse arendamiseks.
- VII KLUBI TEGEVUSE LÕPETAMINE
7.1. Lõpp hea, kõik hea.

Ma miskipärast arvan, et selles klubis juhtimisprobleeme ei teki ja nii peabki. Oma tegevust nautima ja rõõmsalt võtma. Bürokraatia nautijad on muidugi ka olemas, aga nalja nendega küll ei saa.

Laupäev, 16. jaanuar 2010

Toeta Haiti ohvreid!


Õudus Haitil.
Foto pärineb TIME-st - .Shaul Schwarz / Reportage by Getty for TIMERead more: http://www.time.com/time/photogallery/0,29307,1954087_2025339,00.html#ixzz0coFzS6zD

Üks foto räägib enam kui 100 sõna ...

Võib vaid mõista, miks nii kõnekas kolmik on sattunud ühele pildile.

Kuigi Eesti elab sel nädalavahetusel veel suusatamise MK-etapi eufoorias, juhtub maailmas nii mõndagi. Obama,Clintoni ja Bushi ühisavaldus Haiti ohvirte toetuseks, näiteks. Sellist kolmikut ühel pildil näha on enam kui ootamatu. Kuid järelikult on asi seda väärt ja katastroof lihtsalt hoomamatult õudne.

Minul ei oleks midagi selle vastu, kui sama teeksid ka näiteks Ilves, Ansip ja Savisaar. Olgugi, et Punase Risti ja ÜRO abiga juhtub enamasti see, mis alati, jõuab sellest üksjagu ikkagi ka abivajajateni. Ja seda on seal kirjeldamatult palju vaja.

Samas on heategevus vahest olulisemgi annetajatele endilegi. Olgu kodused olud millised tahes ei ole need võrreldavad vähimalgi määral sellega, mis praegu seal toimub ...

Eesti Valitsuse seni u 3,5 miljoni kroonine abi on väike, kuid parem kui mitte midagi. Ehk annab ka seda suurendada.

Lisaks valitsusele vajaks see kriisikolle aga ka iga endaga hakkama saava Eesti inimese vähekestki toetusavaldust, mida saab teha näiteks ka Eesti Punase Risti kaudu.

Nii et, seni, kuni Eesti Kolm Ratsaniku nädalvahetust peavad, kutsun parem ise annetama Eesti Punase Risti kaudu Haiti ohvrite abistamiseks!

SWEDBANK 1180001436 j a SEB 10220039608010.
Märksõna "HAITI MAAVÄRIN"

Pühapäev, 10. jaanuar 2010

Kodanikuühiskonna tegelasi: endel*

Vt ka virisevad vanamehed, vihkamise tund, netikommentaator, ühiskonnategelane, vabakutseline poliitikavaatleja

Kes ta on?
Endel on ühiskondlik aktivist, tähelepanelik eluvaatleja ja kodutehtud kolumnist. Rohkem või vähem teravmeelne ja –keelne, kuid kartmatu kommentaator mitmetes ühiskonnaelu valdkondades.
Endel on tegelikult nii-öelda omade ringist. Tal on sotsiaalset närvi ning ta tahab ainult head, sest valutab südant just samade asjade pärast, mille vigadele ta tähelepanu juhib.

Kus ta tegutseb?
Endel kasutab kriitiliste tähelepanekute jagamiseks mitmeid kanaleid. Võrgu-meedia, feissbuk ja tvitter on muidugi lemmikud. Osavamad, edasijõudnud endlid on arvamusliidrid – neil on oma blogi või siis ajakirjandusväljannetes head suhted, seega areen mõtete väljendamiseks olemas. Eriti meeldib endlile arvamuslugusid kirjutada, sest seal ei saa keegi vastu vaielda. Keerulisem on saate puhul, kus aktuaalseid sündmusi ja ühiskonna nähtusi mitmekesi arutatakse. Nimelt sageli on nii saatejuhid kui kutsutud külalised endlid. Kuna kõigile on teema tuttav, ei peeta vajalikuks seda selgitada lugejale-kuulajale-vaatajale. Igaüks üritab pigem välja käia teravamaid remarke kui teised.

Atraktiivsed kohad neile endlitele, kes võrgus ei tegutse, on konverentsid, mõttetalgud ja pidulikumad seltskondlikud koosviibimised.
Igal endast lugupidaval konverentsil on päevakavas dialoog esinejate ja saali vahel. See on endlile oodatud hetk, kui ta saab enda kätte mikrofoni. Isegi kui sõnavõtt just päris otse teemasse pole, püüab endel väljendada laias mõttes avalikku huvi. Vahele sobib pista ka mõni naljatorge, millest saavad aru ainult siseringi tegelased.
Koosolekul, kus enamik pillub säravaid ideid, millest kinnihakkamise korral saakski päriselt mõne hea teo, võtab endel sõna veendumuses, et eelkõige tuleb siiski alustada valupunktide väljatoomisest. Paraku kui probleemid on kõik kenasti kirja saanud, on osalejatel võhm väljas ja lahenduste leidmine jääb teiseks korraks. (Sageli siis enam endlit kohal pole.)

Esineb nn ühe-teema-endleid, kellel on välja pakkuda universaalne lahendus, millega hoobilt tõuseb meie kõigi elu kvaliteet. Kahju vaid, et teised selle ideega kohe kaasa ei tule. Järjekindlalt käib endel oma mõtte välja ükskõik mis üritusel – mida autoriteetsemas seltskonnas, seda parem.

Mis on endli head ja vead?
Endli loomuses on palju head. Terava silma ja keelega märkab ta just neid asju, mis on ühiskonnas viltu ja mille suhtes tasub sõna võtta. Tema värvikas väljendus-stiil on ravim liigtõsiduse vastu.
Kui aga on vaja võita sõpru ja hoida suhteid, siis pole kerge endel olla. Empaatiat ja diplomaatiat ta ei valda. Tegijate hulgast tavaliselt endleid ei leia – siis kui on aeg tegutseda, on endel seltskonnast lahkunud või vähemasti vait. Küll ta kommenteerib pärast.

Hoiatus: endel ei ole elukutse, vaid roll. Igaühes võib peituda annus endlit!

Kuidas taltsutada endas endlit?
Kobisemise asemel võib pigem kuulata, asjalikult kaasa rääkida ja rohkem tegutseda. Teiste mõtteid ja algatusi toetada, neid tänada ja tunnustada. Sättida oma eesmärke ja ootusi nii, et neid on võimalik saavutada.
Kui aga tundub, et endellik esinemis- ja kritiseerimisvajadus on läinud üle piiride, siis ei aita muu kui vabandada ja kahetseda. Kasvõi avalikult.

Enamike kodanikuühiskonna asjade puhul on üsna kindel, et samavõrd, kui leidub tegijaid ja kaasamõtlejaid, on oma panuse valmis andma ka endlid.

* endel võib olla ka naisterahvas