Esmaspäev, 4. juuli 2011

Elina mõtiskleb noorsootöö tulevikust

Järjest jõudsamini kasvav noorsootöö ajakiri Mihus palus Elinalt lühiartiklit mõtestamaks tulevikku kodanikuühiskonnas. Valmis artikkel "Noorsootöö tulevikust tilkhaaval", täpsemalt näeb kogu ajakirja www.mitteformaalne.ee/mihus.

Noorsootöö tulevikust tilkhaaval

EMSLis kodanikuühiskonna arengutest rääkides oleme rohkem kui korra oma liikmesorganisatsioonidega vaielnud, kas noorte osaluse teemat tuleb eraldi käsitleda või mitte. Noorteorganisatsioonid ütlevad, et noorte rolli peab arvestama horisontaalselt kõikides valdkondades

ja seega tuleb käsitleda eri juhtumina. Selle peale ütleme meie, et me pole valdkondlik organisatsioon ja seega ühtki konkreetset valdkonda – ei noorsootööd, vähemuste huve ega keskkonnakaitset – ei esinda. See on eelkõige noorteühenduste endi roll hoida noorteteemasid tähelepanu all ja EMSLi kui kodanikuühiskonna eestkosteorganisatsiooni osa on seista kogu kodanikuühiskonna arengu eest. Lisan omalt poolt, et minu meelest ei ole noorteorganisatsioonid ise kasutanud kõiki võimalusi, kuidas enam noortetemaatikat ühiskondlikus arutelus hoida, ja siinkohal annangi paar soovitust.

Enam arukat mõttevahetust

Esiteks tuleb aruteludes tugineda enam faktidele, mis kinnitab noorte rolli tähtsust. Sageli jäävad need väited emotsionaalsele pinnale, nagu „noored on meie tulevik“ või „kes teeb tulevikus otsuseid“. Enam võiks toetuda statistikale ja uuringutele, mitte eeldada, et nagunii on kõik noorte teemade olulisuses veendunud. Tulevikuteemalistel aruteludel mõjuvad palju veenvamalt statistilised väited energiaküsimustes, ühiskonna vananemisest, globaalsetest kliimamuutustest. Milline on põhjapanev statistika, mis seljataks noorte osaluses kahtlejad? Seetõttu on ka väga oluline roll MIHUSel – anda noorsootöös tegutsejatele objektiivset infot noorsootöö seisust nii riiklikul kui rahvusvahelisel tasandil. Lisaks info andmisele peab MIHUS ka omalt poolt pingutama, et see info iga noortega tegeleva organisatsioonini jõuaks ja mitte ainult postkasti, vaid käitumisse ja hoiakutesse.

Noorte eest seisjad peaksid pakkuma argumenteeritud arutelu. EMSL on ametnikele kaasamiskoolitusi tehes rohkem kui korra kuulnud ametnike suust kahtlusi, kas vabaühendusi ka koolitatakse. Sageli on vabaühenduste soovid selgelt sõnastamata, läbirääkimised jäävad ainult lahmivale tasandile ja ei ole aru saada, kas esindatakse laiemat huvigruppi või ainult oma isiklikku arvamust. Kuuldused koosolekutest, kus kaasatavad noorteühendused lähevad ähvardavaks, ironiseerivaks ja kurjaks, levivad üle maa. Ilmselt ei ole see süüdistus kõigile noorteorganisatsioonidele, kuid tuleb meeles pidada, et üks halb kogemus rikub mulje pikaks ajaks. Kuidas saab see noorteühendustest tõsiseltvõetava mulje jätta?

Enda õuest kaugemale

Siin võib vastuväiteks öelda, et kas pole mitte ametnike kui kaasajate roll arutelusid ohjes hoida, erinevad arvamused kokku koguda, neid omakorda osapooltele vahendada ja nende vahel ühisosasid leida. Osalt on see ootus õigustatud. Aga usun, et igasugune koostöö on tulemuslikum, kui osapooled ei jagune „teieks“ ja „meieks“, vaid kõik pingutavad ühiselt sõnastatud eesmärkide suunas. Kui noorteorganisatsioonidelt nõuab pingutust eri arvamuste koondamine, mis aga omakorda järgmise koosoleku tulemuslikumaks muudab, siis on hädavajalik selliseid samme astuda, mitte olla rollides kinni ja nõudlikult vastaspoole suunas vaadata.

Ja viimaseks ettepanekuks noorteorganisatsioonidele on igapäevatöös avarama silmavaate rakendamine. Siin ei saa süüdistavalt otsa vaadata katusorganisatsioonidele, kes eestkostet teevad – Eesti Noorteühenduste Liit on eeskujulikult tegelnud sellega, et noorsootöö teema oleks pidevalt Eesti ühiskonnas luubi all. Aga usun, et noorsootöö jõuab tõhusamalt pildile, kui ka väiksemad organisatsioonid – kohalikud noortekeskused, noorte osaluskogud, külaseltside noorterakud – tajuksid oma vastutust noorsootöö päevakorrale tõusmise eest. See tähendab oma tagasihoidlikkusest ülesaamist ja järjepidevalt oma tegevusest teavitamist. Aga sama palju tähendab see üle-eestilistel üritustel osalemist, mis puudutavad nii noorsootöö kui ka kodanikuühiskonna edasisi arenguid, sõnaga, näidata, et Eestis on arvestatav hulk vastutustundlikke vabaühendusi, kelle jaoks on noorsootöö eluliselt oluline. Ja seeläbi jõuab see ka avalikkuse teadvusesse.

Niisiis järgides ammutuntud väljendit „tilkhaaval uuristab vesi augu ka kivisse“ väidan, et kõik eelpool toodud elemendid – noorteorganisatsioonide professionaalsus, tõsiseltvõetavus, koostöövalmidus ja tulemustele orienteeritus – toovad tasahilju muutuse noorsootöö arengutesse Eesti ühiskonnas. Hiljuti kuulsin aga selle väljendi kohta ka kriitilist küsimust: kuidas olla kindel, et see tilk jõuab kivil kogu aeg samasse kohta? Ja minu arvates esitab see olulise ülesande, mõtlemaks edasi noorsootöö strateegilistele suundadele ja sihiseadmisele.

Osaliselt tuginevad ettepanekud juhtumianalüüsidele EMSLi ja Praxise vastlõppenud projektis "Mittetulunduslikud esindusorganisatsioonid kui võrdväärsed partnerid riiklike otsuste planeerimisel ja elluviimisel", mis toimus tänu Euroopa Sotsiaalfondi Tarkade otsuste fondi strateegilise juhtimissuutlikkuse arendamise alameetmele. Täpsemalt www.ngo.ee/tof.