Esmaspäev, 7. juuni 2010

Annika Uudelepp: ühiskonna arengu võti on aktiivsel kodanikul

Järgneva intervjuu lühem versioon ilmub juunis järgmises Hea Kodaniku numbris, aga et Poliitikauuringute Keskus Praxis saab 8. juunil kümne aastaseks, olgu siin täies pikkuses loetav, mida kiidab ja mida laidab meie riigivalitsemises, kaasamises ja avalike teenuste teemal Praxise kodanikuühiskonna ja valitsemise programmi direktor Annika Uudelepp, keda tutvustame seekord rubriigis "Nägu nime juurde." Küsis Alari Rammo. Pilt: Karl-Kristjan Nigesen.
Hoiad sa siiani rekordit kui Eesti noorim kantsler?

Jaa, hoian.

Mis sul arus oli? Polnud ju aastatki veel avalikus sektoris töötanud ja kohe tippjuhiks?

Hullumeelne tahe teha Eesti riiki paremaks.

Õnnestus see keskkonnaministeeriumis?

Ma arvan küll. See oli väga motiveeriv, väga vastutusrikas ja suurt isiklikku initsiatiivi nõudev töö. Ma olen siiani täiesti veendunud, et riigiametnik on olla uhke ja hää ning palju on neid ametnikke, kes ei mõtle üheksast-viieni stiilis, vaid tegutsevad tõeliselt säravate silmadega. Sellise seltskonnaga on rõõm koos töötada.

Kust tuleb niisugune enesekindlus, et minna sisuliselt ülikoolist viitsadat inimest juhtima?

Kindlasti on oma roll ka noore inimese teotahtel ja julgusel, aga ma mõtlesin enne otsust ikka kaua. Tegin nimekirjad plussidest ja miinustest ning viimane sai üllatavalt pikk. Aga kui sa leiad endas sisemist tahet töötada Eesti riigi ja ühiskonna heaks, siis sellist võimalust sageli ei teki. Leidsin, et minu tänapäevase riigiteadusliku hariduse taust aitab ministeeriumi edendada ja see oligi väga suureks abiks.

Sind meenutatakse kui kunagi kogu aeg naervat inimest, aga vahel ka kui nõudlikku ja liialt tõsist ametnikku. Nüüd tundud täitsa naeratav jälle.

Enesega rahulolu on väga oluline mis tahes töös. Mõnikord on ikka pingelisemaid aegu ja isiksuslikult on kõik mu töökohad olnud väga arendavad ja väga kiire õppimiskõveraga. Kui ministeeriumi juhtima asusin, küsiti minult, et kui kolmekümneselt on tippjuhi kogemus käes, mida ma siis edasi teen? Ma olin juba enne seda ametikohta selgeks mõelnud, et karjäär ei ole vertikaalne redel, vaid eelkõige võimalus ennast mitmekesiselt arendada ja elada väga lahedat, arendavat ja sisukat elu. Kui end piirata ühe rajaga, olgu see riigiametis või mujal, ei saagi olla nii huvitav ja mitmekülgne. Sa vahetadki radasid ja teostad ennast erinevatel aladel.

Mujal maailmas on paljud riigijuhtimises ja tippäris tegevad olnud inimesed mingil elukaare hetkel jõudnud kodanikuühenduses töötamiseni ja nad hindavad seda ääretult kõrgelt. Näevadki, et vaat see on väljakutse ja sellesse rolli minek ei ole juhuslik, vaid teadlik valik. Võib-olla Eestis pole sellest lihtsalt veel aru saadud.

Nii et avalik sektor ammendus vaid selleks hetkeks ja tabasid endas teadlase kutsumuse?

Sektoripõhine piiritlemine pole ammendumise kriteerium. Väljakutse ei ole asutuse, vaid töö sisu põhine ja kus sa seda teed, on üsna teisejärguline. Praxisesse tulek oli minu jaoks teadlik valik, mille tegin mitme võimaluse vahel kaaludes.

Kui ma oleks teadlane, oleks ma ülikooli läinud, aga ma tahtsin näha riigi toimimist ja sellesse panustada ka kõrvalt. Toimimismustrid riigiasutuses ja tänases töös on muidugi mõnevõrra erinevad. Praxise kogemus on mulle näidanud väga huvitavaid ja märksa paindlikumaid võimalusi, kuidas oma tööd paremini teha. Samuti on mind see töö viinud kokku näiteks kodanikuühendustes töötavate professionaalidega, kellega ma riigiametis töötades poleks kohtunudki, või kui, siis väga põgusalt.


Täna on neid puutepunkte ametnikel küllap rohkem.

Kindlasti. Võrgustikupõhine suhtlemine ja töö tegemise viisid edenevad ja seda ma käsitlesin tükk aega tagasi juba oma magistritöös. Teadsin kõike teoreetiliselt, kuidas ühiskonnamudelid võiksid edasi areneda, aga ma tahtsin seda kogeda. Selles mõttes "lõikasin" Praxise kaudu, et mitte oodata viis või kümme aastat, kuni Eesti avalik sektor sinnani jõuab.

Ka võimalused riigiametis on täna paremad kui mõni aasta tagasi – ametnikud on õppinud mitte üksnes kodanikuühendustega suhtlemist, vaid näevad järjest enam koostöökohti nn teadmustöötajatega, kelleks on ka Praxise meeskond. Minu jaoks on väga oluline töötada tarkade inimestega, ma ei saa seda kuidagi varjata.

Huvitav on see, et ka enne ja pärast mind Praxisesse tulnud inimestest on mitmed öelnud, et nad on teadnud juba enam kui viis aastat tagasi, et tahaks Praxises töötada. Mina mõtlesin seda ka, kui ma ülikoolis töötasin. Ja nüüd ma siin olen.

Teadusest tulles oli sul kodanikuühiskonnast küllap teistsugune arusaam kui keskmisel 25-aastasel riigiametnikul?

Teadsin kodanikuühenduste rollist ühiskonnas, tajusin nende olulisust ja olin väga palju mõelnud võrgustike toimimise peale. Mitte hierarhia ja turu, vaid just võrgustiku. Andsin endale sellest väga hästi aru, kuigi mul ei olnud ühenduste ja nende tegutsemisviisidega väga praktilisi kogemusi.

Keskkonnaorganisatsioonid olid ministeeriumile kindlasti tülikad.

Tegelikult on mul väga hea meel, et keskkonnavaldkonnas tegutsevad tugevad kodanikuühendused. Kui ma ministeeriumisse läksin, räägiti mulle kohe, et nende ja nendega oleme me tülis. Vaikselt hakkasin aru saama, miks – palju oli isikute vahelisi probleeme, aga ka vastastikune rollitaju oli nihkes. Seadsime siis sisse regulaarse ümarlaua keskkonnaühendustele ja see oli väga suur asi. 

Arvan, et see üksnes ei loonud paremat koostöösuhet, vaid ka usaldust, õpetas üksteist paremini tundma. Minul kujunes mitme ühenduse juhiga välja selline koostöösuhe, et kui mingi jama oli tulemas, helistati mulle ja öeldi, et homses lehes on selline lugu – see oli suur usalduse märk, kus nemad teadsid, et mina ei tee selle infoga midagi sellist, mis bumerangina tagasi tuleks ja mina teadsin, et nemad teevad seda konstruktiivse koostöö nimel.

Kolme kuu tagant toimunud ümarlauad ei kulgenud alati rahumeelselt ja konfliktivabalt, aga see oli ikkagi viis tulla kokku ja rääkida asjadest, tekitada sisukam dialoog.

Kas kaasamine tuleks lõpuks kohustuslikuks teha?

Kaasamine ongi kohustuslik. Mõtleme Euroopa Liidu lepingu, põhiseaduse, avaliku teabe seaduse ja paljude muude õigusaktide peale, mis on Eestis tegelikult väga nõudlikud. Nad ei kasuta sõna “kaasamine”, aga väljendavad muude eesmärkide või viiside kaudu, et tuleb teavitada, abistada, läbi rääkida ja kodanikel on õigus oma seisukohti väljendada. Kõige selle juures jääb tehniliseks küsimuseks, et meil pole eraldi määrust kaasamisest. Mõni aeg tagasi ei olnud selleks ka aeg küps, aga võib-olla ühel hetkel on.

Miks siis vastastikku kurdetakse ja näpuga näidatakse?

Mõlemal pool on puudu endiselt oskustest, teadmistest ja väärtustest, mis annavad kokku kompetentsi. Üks asi on teada kaasamise rolli, teine osata kaasata. Kaasamiskoolituste tegemine on andnud kindlustunde, et teemad tuleb lahti rääkida, sest kogemused pole kusagile akumuleeritud, kust võtta ja kasutada. Tuleb õppida vastastikku ootusi näitama ja mõistma, mis rollis keegi on, mitte hakata endale kohe sabasid ja sarvi ette kujutama.

Väärtused ja hoiakud on olulised ses mõttes, et sa ei saa kaasata, kui sa ise ei arva, et see on oluline ja kasulik. See nõuab mõtlemist ja tahet, kuna tegu pole ühekordse ürituse, vaid partnerlussuhte väljaarendamisega. Kui kaasamist mitte võtta sellisena, milleks peab kolm korda sisse-välja hingama ja julguse kokku võtma, vaid kui normaalset tööprotsessi, pole see üldse hull.

Viimaste aastatega on palju selgelt paremaks läinud, eriti ühenduste võimekus end sisuliselt väljendada. Praxise mõttehommikutele kutsume ühendusi, poliitikuid, ametnikke, ärimehi, eksperte ja kõik on juba väga head oma argumentide esitamisel. Sõltub küll inimestest muidugi, aga diskussioon saabki paremaks minna ainult seda koos tehes.

Ühel mõttehommikul läksid avaliku sektori esindajad omavahel kirglikult ragistama.

Avalikul sektoril ongi palju katsumusi. Selge on vajadus riigiaparaati moderniseerida. Mitte, et me oleks arengust maha jäänud, kuna kodanikuna on mul alati uhke tunne, kuidas väike Eesti riik suudab paljusid asju väga hästi teha. Aga mõned väljakutsed ei ole sellised, mida saavutaks asutused eraldi, kes on arenenud oma loogikate järgi ja teinud riigi kui terviku juhtimise väga raskeks.

Ma ei mõtle asutustevahelist koostööd siin mingi sõnakõlksuna, vaid sisulisi ja süsteemse koostöö viise, mustreid ja mudeleid, mida kasutatakse Eesti riigivalitsemises vähe ja ebaühtlaselt. Koostöösuhted on sageli isikupõhised ning kui muutuvad inimesed, lähevad nendega ka mälu ja suhted ja sellest võib sõltuda piltlikult öeldes ühe valdkonna tulevik aastateks.

Kuidas seda ideaali illustreerida?

Näiteks kui ühiskonnas on probleem, siis seda lahendatakse nii, et see saab lahendatud, mitte ei mõtle iga asutus, et minu rida algab siin ja lõpeb seal ja edasi pole minu asi. Vaid et ta hoolitseb selle eest, et ei juhtu vaid väljund – töö on ära tehtud –, aga tekiks ka mõju.

See on jälle oskuste ja väärtuste taga?

Jah, aga väga selgelt ka töökorralduse. Igaühel on oma maailm oma majas, aga riik võiks olla üks süsteem.

Kuidas see ikkagi võimalik on?

Ühtlustades ja standardiseerides põhiprotsesse näiteks. Samuti välja arendades konkreetsetest eesmärkidest tulenevad meeskonnad, mis hõlmaksid antud teemaga töötavate asutuste asjatundjaid. Eestis on selleks palju paremad võimalused kui suurtel riikidel ja me oleme üht-teist maailmalegi näidanud. Teenuste valdkonnast võib pikalt rääkida, kus on liiga palju ametniku ja administratsiooni keskset ja vähem kliendikeskset mõtlemist.

Kodaniku suhe riigiga on väga erinev – ta võib olla subjekt, alluda mingitele reeglitele, peab makse maksma; kodanikuõiguste suhtes käia valimas, aga võib olla ka kliendi, teenuste tarbija suhe. Nägemine, et tööd tuleb teha inimese jaoks, on avalikku sektorisse veel üsna lünklikult jõudnud.

Kuivõrd on takistused ametkonnas ja palju poliitikas?

See, et meil pole toimunud haldusreformi, on poliitilise otsustamatuse vili. Haldusreform ei tähenda piiride ümberjoonistamist, vaid et omavalitsuste tasandil toimiks hästi kõik, mida inimestele on seadustega lubatud, sõltumata sellest, kus sa elad. Konkurents omavalitsuste vahel on väga tihe, koostööhuvi on üsna tagasihoidlik. 

Keskvalitsuse ja omavalitsuste vastandumise juures ei ole Eesti kuidagi unikaalne, aga ühel hetkel hakkab retoorika suunama ka kodanike mõtlemist ja õõnestama usaldust oma riiki. Keskvalitsus ja omavalitsused ei saa olemuslikult vastanduda, nad peaksid olema ühe ahela eri lülid oma õiguste ja kohustusega.

Ametnikkonna hulgas on inimesi, kes tahaks muutusi ellu viia, aga mida aeg edasi, seda vähemaks neid jääb. Usk sellesse, et midagi on võimalik ära teha, väheneb. Sest sageli ei tehta.

Ja see on poliitikute probleem?

Aga ka ametnike, kui nad ei suuda kokku leppida ja vaadata riiki kui tervikut. Ei ole mõtet ainult poliitikuid süüdistada, mõlemad on osalised. Olen näinud ka, et kui ametnikud suudavad mingites asjades ühise plaaniga välja tulla ja näidata kasu, tuleb ka poliitiline toetus tõenäolisemalt.

Poliitilisel tasandil kritiseerin ma eelkõige seda, et meil pole ju ühelgi erakonnal selget visiooni, kuidas riigivalitsemist arendada. Soomlased tegid omale just pikaajalise plaani ja kõik erakonnad teavad, et see tuleb ära teha, sest rahvastik vananeb, efektiivsust on rohkem vaja, paremaid teenuseid pakkuda, kättesaadavus tagada jne. Siin ei ole kohta, kus sa nüüd mõtled, et teen või ei tee.

Suurbritannia on oma avalike teenuste reformidega olnud väga strateegiline ja Tony Blair tuli välja väga jõulise agendaga, eks näis, mida muutunud jõujooned valitsuses kaasa toovad. Hollandis täpselt samamoodi. Need on teemad, mille pealt on – utreerides öeldes – võimalik valimisi võita. Mitte mõeldes, et kõik riigiaparaati puudutav on igav ja kuiv ning ei kõneta valijat.

Eestis kõnetab tõesti või?

Ma arvan, et ei ole osatud panna kõnetama. Kui rääkida inimestele parematest avalikest teenustest nii, et nad aru saavad, kuidas see nende elu mõjutab, kõnetab küll. Aga meil räägitakse mitu krooni kellele kätte. See on vahendi-, mitte eesmärgipõhine mõtlemine. Kui pole visiooni, ei mobiliseeru ka poliitilised jõujooned millegi ära tegemiseks. 

Avaliku teenistuse seadus on näiteks 1995. aastast mitu korda Riigikogusse jõudnud, aga riigiaparaati puudutavad süsteemsed ja riiki terviklikult arendavad muutused on viimased 15 aastat liiva jooksnud. Samas on kogu aeg on toimunud pidev edasiminek, aga pigem alt üles ja siiani sõltub palju, kas ametnikud võtavad ise initsiatiivi, püüavad leida kokkuleppeid teiste ametkondadega või on kõik üksi oma töös.

Poliitikad võiks ju ometi valijate tahtest ja arukusest sõltuda?

Kodanikuharidusega peab väga tõsiselt tegelema ja suur roll on siin kodanikuühendustel ning meedial ja muidugi haridussüsteemil. Kodanikuharidust ei ole vaja üksnes selleks, et inimesed valimiskastide juures saaks aru, mida nende otsused kaasa toovad, aga et meie ühiskond oleks turvalisem, et meil oleks mõistlikud harjumused, rohkem teadmisi ja et riigil oleks vaja vähem igale poole oma nina toppida. Aktiivseks ja teadlikuks kodanikuks õppimine on ühiskonna arengu üks võtmetegureid.

See võtab ju jubedalt aega, veel mitu samasugust Riigikogu tuleb ...

Võtabki. Aga mõtle, kui kaugele me oleme jõudnud 20 aastaga. Muutused on võimalikud.

Kui poliitikas suuri eesmärke pole peale võimule pääsemise ja selle hoidmise, kuidas siis vaielda n-ö raadioga? Oodata tuimalt järgmisi valimisi?

Ma ei usu, et see nii must-valge on. Üldiselt Eesti võim ikkagi suhtleb kodanikuühendustega ja võim pole kontsentreerunud ühte punkti, vaid otsuseid tehakse mitmes kohas ja mitmetel tasanditel.

Ka Tallinnas?

Ma arvan küll. On asju millega ma pole rahul, aga näen, et Tallinn nagu ka Eesti riik on hästi arenenud ja ma saan end väljendada samamoodi kui teised kodanikud. 

Meil on järjest inimsõbralikum elukeskkond ja seltsitegevus on lõpuks nähtav, nii et inimeste tahtel on olnud mõju. Kui seda tahet mitte avaldada, ei saa mõju tekkidagi. Kodanike usk endisse ja koostöösse on väga vajalik ja selleks on vaja kodanikuühendusi, kes oskaks seda mobiliseerida. Võimul on vaja muidugi neid aktsepteerida, mitte pähe istuda.

Mõned otsused on alati sellised, mis täna tunduvad kedagi riivavat, aga 10 aasta perspektiivis on hädavajalikud. Vaatame Eesti rahvastikupüramiidi, kus 5-15 aastaste elanike juures on praegu auk, mis ei kao kusagile ka 15 aasta pärast, kui see vanuserühm on tööealine elanikkond. Seda saab tasakaalustada vaid jõuline sisseränne. Need on faktid. 

Arvan, et riik ei saa tulevikus kodanikele ka enam nii palju lubada kui seni. Huvitav oli kuulata Soomes, et ka neil pole enam selliseid võimalusi nagu varem ning see ei lahene ka lähiaja majanduskasvuga. Kõik peavad arvestama avaliku sektori mõjusamaks muutmisega ja aastakümnete peale ette tuleb üle vaadata, mida, kui palju ja millise kvaliteediga riik saab inimestele näiteks teenuseid pakkuda. Siin räägime väga elementaarsetest asjadest nagu haridus, tervishoiuteenused, sotsiaalabi. Need on valusad teemad ja neist peab rääkima. 

Selles mõttes on mul väga hea meel, et vähemalt mingisugusedki argumendid kõlasid meil pensioniea tõstmisel. Jah, tehti kiiresti ja eks sellel ole ka oma varjuküljed. Aga veelgi hullem oleks, kui otsuseid ei sünnigi ja mitteotsustamine lükkab ainult lahendusi kaugemale.

Aga ka mittepopulaarseid asju saab põhjendada, inimesi diskussiooni kaasata, otsida koos lahendusi, mitte pakkudes tervet riiulitäit retsepte, kus midagi muuta ei saa, vaid nende vahel valida. Arutama peab, kuidas kollektiivselt toime tulla nende väljakutsetega, siis on inimestel ka arusaam, miks asjad juhtuvad. Euro vajadusest on Eesti inimesed aru saanud ja vapralt koos pingutatud. Eestlased on üldse väga sõnakuulelikud inimesed ja valmis paljut ära kannatama – Prantsusmaal oleks rahvas tänaval.

No eurot ikka tambiti ju ka ülevalt, paljud sellest ikka aru said.

Ma ei anna sisulist hinnangut, aga et räägiti, miks on vaja eelarvet kärpida, miks on see tähtis tuleviku seisukohalt, miks on Eesti paremas olukorras kui Läti, mida meie suudame ise lahendada – see oli väga vajalik diskussioon. See võis kellelegi paista tampimisena, aga pigem rohkem infot kui vähem. Riigijuhid peavadki rahvale selgitama ja tagamaid lahti rääkima. Suur osa usaldamatusest ja vastuseisust tuleb elementaarsest infopuudusest.

Mis Praxise agenda on?

Kümme aastat tagasi mõtestatud missioon on ka täna elus – teha riigis otsused kvaliteetsemaks, pakkudes nii sisulist infot kui ka arendades demokraatlikku otsustuskultuuri ja kodanikuühiskonda. Me teeme seda piltlikult öeldes kolme omavahel haakuva hammasratta kaudu, millest uuringud moodustavad kõige suurema osa. Teine hammasratas on eri laadi koolitused, mis on suunatud inimeste võimekuse tõstmisele, et analüüsidest sündinud ettepanekuid suudetakse ka ellu viia. Näiteks kaasamisest pole mõtet kaunist juttu rääkida, kui inimesed ei tea, mida see praktikas tähendab, kuidas seda teha, millised on raskused, kuidas nendega toime tulla.

Kolmas hammasratas on ideed, kus me oleme Eesti juhtiva mõttekeskusena selles rollis, et toome aeg-ajalt mingid ideed "orbiidile" ja toetame neid uuringute ning koolitustega. Kaasamisteema oli ka üks selline 2004. aastal, kus näitasime esimese suure uuringuga olukorda Eestis, kuidas seda välismaal tehakse, andsime välja käsiraamatu ja asjad läksid elama. Nüüd kuus aastat hiljem jätkame koolitustega. Nii need kolm hammasratast üksteist toetavad.

Või kui me tegime aasta eest avalike teenuste delegeerimise analüüsi, ei teadnud keegi, et teema komeedina lendab. Saime sügisel keskmiselt korra nädalas meili või kõne kutsega esinema ja saame neid siiamaani. Siin sa näedki, kuidas ideed tegelikult kusagile jõuavad ja nad ei pea alati ja üksnes poliitikute ja teiste tippotsustajateni jõudma, vaid ka nendeni, kel nende teadmistega midagi peale on hakata – ühenduste, ametnike, ettevõtjateni. Juba teadmine ja tolerantsus erinevate koostöövormide suhtes on üks osa meie tööst. Kuhu Praxis oma 10 aastaga on jõudnud, on märksa laiem ja sügavam algusajal olnud võimaluste väikesest praost.

Kui palju 10 aastaga mõttekodade endi mõju on muutunud?

10 aastat tagasi ei teatud Eestis, mis see poliitikaanalüüski on. Arvati, et mingi uurijate huvi. Praxis on nüüd enam kui 20 analüütikuga viiel teemal suurim sõltumatu mõttekoda ja defineerinud end algusest peale praktilist analüüsi pakkuvana, mis kõnetab otsusetegijaid keeles, millest on kasu. 

Mõeldes globaliseerumise ja teadmusühiskonna peale on mõttekeskustel järjest enam tulevikku. Teadmiste monopol ei ole otsustajate käes ega üldse mitte kusagil, vaid see on laiem ja sa pead metsikult tööd tegema, et aru saada, kus sa oled ja selleks on vaja häid partnereid. Mõttekeskused saavad olla sillaks, tuua ideid sinna, kus neid veel pole.

Kommentaare ei ole: