Kuvatud on postitused sildiga EKAK. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga EKAK. Kuva kõik postitused

reede, 3. september 2010

Mõtteid Montrealist, 2. osa

Tegelikult olen küll juba pea nädala Eestis tagasi, aga täitmata on Montrealis antud lubadus teiseks osaks Civicus World Assembly’l tekkinud tähelepanekutest.
* * *
Laupäevaõhtuseks õppevisiidiks valin Montreali linnavalitsuse külastuse, sest tegu on väidetavalt esimese suurlinnaga Põhja-Ameerikas, kus on kokku lepitud linnavõimu ja -kodanike koostöösuhetes - õiguste ja kohustuste hartas. Ega see dokument oma sõnastuselt nüüd millegagi raba, aga ma olengi veendumusel, et kirja pandust olulisem on selleni jõudmise tee ja kokkulepitu toimimine. Ning nendega tundub seal olevat igati hästi. Hea küll, videoklipp, kus kõik need tavalised kodanikud (lokitatud vanaproua, lastega keskklassi perekond, ratastoolis mustanahaline, prillidega professor ning ohtliku välimuse, aga kindlasti hea südamega hilisteismeline poiss - teate neid ju küll) hartat käes hoidsid ja kaamerasse kinnitasid, kui õnnelikud nad linna asjades kaasa rääkimise üle on - no see läks mu jaoks muidugi juba liiale, aga kujutasin ette Eesti inimesi samamoodi EKAKiga poseerimas ja siis oli vähemalt natuke naljakam.
Ise tõid nad hartast esile kaht asja: ombudsmani, kelle poole linnaelanikud saavad pöörduda, kui nad tunnevad, et linnavõim on neile liiga teinud (keskmiselt saavat probleemid lahendatud viie tööpäevaga, mis avaldab mulle küll muljet - Eestis ei saa tihti ametnikult enne kuu möödumist vastustki; linnale omakorda on see hea tagasiside ja muidugi ka kohtuvaidlustest odavam viis probleeme lahendada) ning avaliku konsultatsiooni algatamise kohustust, kui seda nõuab vähemalt 15 000 linnaelanikku (linnaosa puudutava küsimuse puhul 5000 või vähemalt 5% linnaosa elanikest). Viimasele on küll mõningaid piiranguid, mõned neist natuke küsitavad (näiteks ei laiene see õigus linnaeelarve ja kohalike maksude teemale), aga üldiselt näis see mulle igati asjaliku hea kodaniku tööriistana.
Ning jäin mõtlema. Eestis, mis elanike arvult veidi väiksem kui Montreal, näeb KOKS ette võimaluse vähemalt 1% hääleõiguslikest valla- või linnaelanikest (Piirissaart arvestades on lisatud, et neid peab siiski olema vähemalt viis) teha algatusi kohaliku elu küsimustes õigusaktide algatamiseks, muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks.
Ma ei tea, et seda oleks võimalusena kasutatud, ent mulle ka ei tundu, et see oleks sama väärtuslik õigus kui Montreali elanikel. Eelnõu, nagu sageli näha, ei pruugi tagada veel mingit korralikku arutelu, veel vähem avalikku arutelu. Pealegi arvan, et mõnelgi juhul on arutelu olulisem kui õigusakt, sest selle käigus võib selguda hoopis parem lahendus, kui õigusakt seda olla saaks. Rääkimata hästi läbi viidud avalike arutelude kodanikuhariduslikust mõjust. Igatahes sain siit mõtte manifesti jaoks.
* * *
Kõigi nende rõõmuks, kes on EMSLile ette heitnud liigset rahumeelsust, konventsionaalsemate vahendite eelistamist kolmanda sektori eest seismisel, tsiteerin endist Civicuse, praegust Greenpeace’i tegevjuhti Kumi Naidood: “Kui ma töötasin Civicuses, nägin palju vaeva, et mõni rahvusvahelise korporatsiooni juht nõustuks minuga kohtuma. Nüüd Greenpeace’s näen vaeva, et leida aega nende korporatsioonide juhtide jaoks, kes muga kohtuda soovivad. Nad teavad, et kui nad ei kutsu meid endaga koos laua taha, on nad ise järgmiseks meie laual.”
Ilusasti öeldud. Aga ei, ma ikkagi ei arva, et minu EMSLis töötamise ajal me seda praegust suunda muudaks. Ma ei ole röökides nagunii teab mis usutav ka.
* * *
Viimane kild ei ole World Assembly’lt, vaid kohalikust lehest - nimelt peab Toronto linnapeakandidaat Rob Ford tagasi maksma tuhandeid dollareid oma jalgpalliklubile kogutud annetusi, sest saatis annetustele üles kutsuvad kirjad välja linna ametlikul kirjablanketil. Kokku on kampaania käigus klubile kogutud ligi 40 000 Kanada dollarit (ligi 450 000 Eesti krooni), aga kõnealused kirjad olevat esialgsetel andmetel seotud vähem kui poolega sellest summast. Juhatagu see näide sisse uue hooaja, mil tuleb jälle hakata tegelema meie oma hea valimistavaga, kus teatavasti samuti üheks punktiks avalike vahendite kasutamisest hoidumine isiklikes kampaaniates.

esmaspäev, 22. detsember 2008

Lõpetame Ära 2009

Mitte ainult EMSL pole olnud viimastel aastatel põhimõtteliselt tõre mitmete riiklike alusdokumentide koostamise, sisu ja eelkõige nende rakendamatuse pärast, vaid järjest kuulen rõõmuga mõistuse häält ka ametnike poolt ja pean neid taas kiitma, Ekspress mind söögu (juttu tuleb nt Riigikantseleist, kelle arusaamu avalikust teabest ei kiida ma samamoodi heaks, aga me räägime ikkagi inimestest; nagu pole ka kogu Riigikogu mu arust seakari jne).

Näiteks Hille, kes püüab kõigest hingest kodanike kaasamist ministeeriumides tavapäraseks muuta, maadles eelmisel nädalal "Kodanikualgatuse toetamise arengukavast" inimkeelset kokkuvõtet teha, et ministrid ja press päevakorrapunktist aru saaks. Kurtmise käigus pillas ta aga skaibis palju olulisema mõtte, kust Urmo juba eelmise nädala lause kujundi laenas:
"Mul on hetkel hoopis naiivne soov, et asjad toimuks ka ilma igasuguste puder-dokumentideta."

Lihtsa elu Siim Siseministeeriumist sai aga minult juba täna nädala tsitaadi preemia, öelnud nii:
"Nõlvak võiks uue kampaania algatada "Lõpetame ära!", igasuguste arengukavade ja kontseptsioonide vastu."

Või on alternatiivi otsimine arengukavadele tõesti sama lootusetu kui kas või demokraatiale? Mulle tundub, et äkki on osad ametnikud lihtsalt eluvõõrad teoreetikud, kuigi siiralt uskudes, et tahavad õiget asja ja õige asi on pikalt ja keeruliselt kirja pandud asi.

Tegelt on asi ju vaid inimeste mõtlemises ehk tavalises suhtlemises. Oleks poliitikud ja ametnikud targemad/kogenumad/informeeritumad, täituks ka eesmärgid käppemalt; oleks rahvas targem, toimiks ka demokraatia mõistlikumalt, mitte ei valitaks kalke populiste nigu meil.

Teine asi on ikka kodanikuühiskonna temaatika üldisus ja laialivalguvus. Kui siingi mainitud Vabaduse pst mõttekojalt kursavend Steniga (kes on kah riigiametnik) porise bussiga linna tagasi sõitsime, küsis ta oma tavapärase kõheda jahedusega, mis oleks paargi suurt asja, mis meie kodanikuühiskonna edendamiseks ära peaks tegema? Mai osanud hoobilt öelda ja see oligi Steni point - pole (ega saagi olla) suuri ja selgeid, äratehtavaid eesmärke, ei hakkagi nt poliitikud kogu sellest kirevast, tuhandetahulisest ja meie poliitilise kultuuri jaoks ka tülikast elukorraldusest aru saama, ergo ei leia siit omale populaarseid valimislubadusi. Mott ja jokk.

teisipäev, 16. detsember 2008

Nädala lause

"Suuri muudatusi kodanikuühiskonna toetamisel valitsus ei kavanda."
Neljapäeval valitsuse istungi päevakorras oleva "Kodaniku-
algatuse toetamise arengukava" (KATA) saatedokumentidest.


Tõsi, veel naljakamalt mõjuks see lause samal pärastlõunal valitsuskabineti nõupidamisel arutlusele tuleva ühenduste riigieelarvelise rahastamis-kontseptsiooni puhul, aga ka KATA (arengukava, eksole) kohta on see igati tabav kokkuvõte. Sama dokument jätkab: "Tegemist on suhteliselt tehnilise ülevaatega, millesse on koondatud vajalik informatsioon selle kohta, kuidas 2007. aastaks plaanitud tegevused said ellu viidud."

Tegelikult on muidugi nukker, kuidas mõlema potentsiaalselt olulise paberi puhul töötab kõigepealt kümneid inimesi mitu kuud, et kokku panna keeruline puder-dokument; seejärel järgmine hulk selle kallal, et teha sellest arusaadav kokkuvõte ühendustele, ministritele ja ajakirjanikele... ja kui see kõik on tehtud, tuleb välja, et tegelikult peale niigi teada olnud tegevuste ja vajaduste üleslugemise polegi nagu suuremat kirja saanud. EMSLi kommentaarid mõlemale paberile leiab www.ngo.ee/seisukohad.

kolmapäev, 10. detsember 2008

Nüüd kokkulepped tulevad mürinal kõik

Viibides mõned päevad Stockholmis sotsiaalmajanduse, sotsiaalse ettevõtluse ja täiskasvanuõppe teemalisel kohtumisel, ei saanud mööda vaadata Rootsi koostööpartneri uudisest.

Nimelt võttis 28. oktoobril Rootsi valitsus vastu dokumendi, mida võib pidada EKAKi kalliks kaimuks. Ingliskeelse pealkirjaga dokustaat "Agreement between the Government, idea-based organisations in the social sphere and the Swedish Association of Local Authorities and Regions" sätestab põhimõtted, mis aitavad arendada osapoolte vahelisi suhteid ning selgitada nende rolli ühiskonnas. Nendeks põhimõteteks on autonoomia ja sõltumatus; dialoog; kvaliteet; järepidevus; läbipaistvus; mitmekesisus. Nendest lähtuvalt koostavad osapooled tegevusplaani, mida järjepidevalt hinnatakse. Dokumendi koostamisprotsess valitsusepoolse koordinaatori Peter Örni juhtimisel on kestnud üle aasta ning aruteludesse kaasati üle saja organisatsiooni.

Minu jaoks oli huvitav osa dokumendist mõistete seletused. Formaalne ja informaalne kodanikuühiskond, sotsiaalmajandus, ideele põhinev organisatsioon, kooperatiiv jne - kõigi puhul olulisemad põhimõtted välja toodud ja viidatud ning mis omakorda aitasid anda hea ülevaate, mida Rootsis kodanikuühiskonna teema juures oluliseks peetakse. Nii ei ole ekakid mitte ainult osapooltele endile, vaid ka näiteks välispartneritele, kes dokumenti lapates saaksid ülevaate, millistele alustele kodanikuühiskond tugineb.

Pikemalt ehk siin ei peatugi. Rootsi keele huvilistel on võimalik end proovile panna juurde lugedes ning erilised fännid saavad pöörduda EMSLi raamatukokku, kus Rootsi kokkuleppe üks esimesi ingliskeelseid eksemplare pesitsema hakkab.

neljapäev, 23. oktoober 2008

Mida teha EKAKiga? Vol. 1

Järgmisel reedel, 31. oktoobril toimuvad Tallinnas esimesed vabaühenduste kärajad, pealkirjaga „Mida on EKAK meile andnud?“ Nimes sisalduvast paljude jaoks kindlasti obskuursest lühendist hoolimata ei ole tegu üksnes dokumendi- ja arengukava-fetišistidele (jajah, neid on ka olemas!) mõeldud üritusega, vaid oodatud on kõik kodanikuühiskonna tulevikust hoolivad inimesed. Ning tõenäoliselt kuulud sinagi nende hulka, kui sa juba seda blogi loed.

Sest mida siis EKAK (2002. aastal Riigikogus heaks kiidetud Eesti Kodanikuühiskonna Arengukontseptsioon) ühenduste igapäevatöös tähendab? Näiteks seda, millised on võimalused osaleda otsuste tegemisel, mis meie elu puudutavad (olgu siis Riigikogus, valitsuses või KOVis). Seda, kuidas peaks toimuma ühenduste rahastamine või avalike teenuste üleandmine. Millised on seadused, mis ühenduste tegevust mõjutavad. Millist tuge ühendused peaksid saama, et oma tööd hästi teha. Ja nii edasi. Kes ütleks, et need on mingid mõttetud, kõrvalise tähtsusega küsimused?

Samasugune „kuidas edasi?“ arutelu (seal muide lausa ametlikult valitsuse algatatuna) toimub praegu brittide juures, kes oma Compactiga kümme aastat tagasi maailmas esimese sellise kokkuleppe ühenduste ja avaliku võimu vahel tegid. Leidub neid, kes ütlevad, et Compact on mõttetu ja sellest pole mingit tolku olnud – näiteks nfpSynergy eestvedaja Joe Saxton. Tema küsis 2003. aastal 150 ühenduse juhi käest, millised valitsuse teod on kolmandale sektorile enim mõju avaldanud, ning Compacti mainis siis ainult kaks inimest, nemadki kriitiliselt. (Eestis 2005. aastal tehtud küsitlusest selgus, et ühendustest kolmandik pole EKAKist kuulnudki, pooled teavad nime, kuid mitte sisu, ning vaid veerand on kursis, millest seal juttu, neistki vähesed seda praktikas kasutanud)

Sellele kriitikale pole muidugi raske vastata, et õhu koostist teavad ka vähesed, aga ometi suudame seda kõik iga päev suurepäraselt kasutada. Loogiline on ka NCVO (brittide EMSL) jutt, et seda, mis on hästi, kipume võtma loomulikuna, ning tähelepanu pöörame ainult sellele, mis ei toimi. Kuigi kõik oleme ilmselt seda meelt, et nii kaasamine, rahastamine kui muu jätab väga palju soovida, on asjad siiski selgelt paremad kui kuus aastat tagasi. Juba fakt, et saab öelda, et see või teine asi ei toimi nii nagu peaks, on üks Compacti või EKAKi tulemustest (kui kokkulepet poleks, poleks ka alust öelda, et midagi lubatust on tegemata jäetud).

Üsna ühel meelel ollakse selles, et Compacti sisu vajab värskendamist, sest kümne aastaga (Eestis kuuega) on paljud asjad loomulikult muutunud, tekkinud ka uusi teemasid. Vaieldakse aga, kas on vaja põhimõttelist muutust kokkuleppest seaduseks. Toorid, praegu opositsiooni-, aga „kõik-on-kindlad-et“ järgmine valitsuspartei, ütlevad, et Compact on end ammendanud ja nemad annavad sellele seaduse jõu. Olulisemad ühendused (nt. NCVO, Acevo, NAVCA) leiavad, et seaduslikku jõudu tuleb anda Compacti järelevalvet tegevale volinikule (Commissioner for the Compact), samas Compacti enda seaduseks muutmisele on nii pooldajaid kui ka vastaseid.

Esimesed usuvad, et ainult nii saab selle rakendamine tegeliku vungi, teised kardavad, et nii kaotab Compact oma peamise väärtuse ja potentsiaali, mis seisneb poolte pühendumises parimate tulemuste saavutamisele. Pühendumist mõistagi seadusega nõuda ei saa ning enamasti häirivadki meid ju JOKK-situatsioonid, kus seaduse järgi on kõik õigesti tehtud, aga mitte ka enamat. Pealegi, nii Compact kui ka EKAK ei tähenda ju üksnes ühe, vaid mõlema poole kohustusi, ent kuidas saaks riik seadusega kohustada ühendusi endaga koostööd tegema?

Mida siis teha? Tule kärajatele ja ütle oma arvamus! Enne seda palun võta aga üks minut ja pane end siin kirja – et me teaksime, palju toole saali panna ja mitmele inimesele toitu tellida. Tänu BAPPi, KÜSKi ja Siseministeeriumi toetusele saame kaugemalt tulijatele ka sõidu kinni maksta.

Muide, brittide Compacti-debati ametlik kodulehekülg asub siin.