Kolmapäev, 26. mai 2010

Vaba mikrofon

Moto: Las õitseb sada lille, las kõlab kaks kommentaari* (Mart Juur)


Inimese õiguste kohta on ütlus: „Sinu vabadus lõpeb seal, kus algab teise mehe nina“. Seega piir on paigas – igaks saab oma tahtmise ainult nii, et teiste ninad jäävad terveks.
Niikaua, kuni rusikaid mängus pole, kasutatakse oma õiguste väljendamiseks sõnu. Sõnavabaduse puhul aga on piiri keerulisem pidada. Näiteks, kuidas tagada igaühe sõnaõigus avalikel nn rahvakoosolekutel? See on demokraatlik viis asju arutada, sest kohale võivad tulla kõik huvilised ja kõigi arvamused on võrdsed. Paraku – ühed inimesed on aktiivsemad, häälekamad, julgemad, mõnikord ka nahaalsemad kui teised. Nad väljendavad oma mõtteid innukalt ja pikalt. Nii jääb vähem arvamusruumi teistele osalejatele, kes moodustavad enamuse.

Koosoleku korraldaja ees seisab valik: keda ja kuidas tuleb toetada või piirata, nii et sõna saaksid nii vähemus kui enamus. (Neid viimaseid on ju ikkagi rohkem!)

Käisin kunagi konverentsil, kus teemaks erinevate vähemusgruppide osalemine ühiskonnas. Miskipärast tundsin end mitte-diskrimineeritud põhirahvuse esindajana absoluutses vähemuses! Ühes grupitöös hoidis jutulõnga kindlas haardes kahemeetrine must mees, musta baretiga revolutsionääri-tüüp. Pärast tema jõulist esinemist oma nahavärvi, usu ja kodanikuõiguste kaitsel ei julgenud teised osalejad enam suurt midagi öelda. Arutelu vaibus.

Alati pole asjaliku õhkkonna ärarikkumises süüdi ebameeldiv tüüp, kes kahtlustab kogu maailma oma õiguste ahistamises. Teinekord tekitavad segadust pigem ullikesed, kel mõni oma asi ajada. Süüdimatu järjekindlusega vürtsitavad endlid avalikke üritusi, lootes saalisviibijate tähelepanule.

Miskipärast on neil, kes kõige kirglikumalt sõna võtavad, tavaliselt kõige vähem öelda. Nad räägivad oma lugu ja esindavad oma huve. Ühised teemad neid nii väga ei eruta. Lahendusi nad ei otsi. Kuna nemad ei pea lugu teiste osalejate ajast ega nende mõtetest, kui salliv peaks olema nende suhtes?

Ullikeste ja agressorite sõnavõtud on sama häirivad nagu sõnumid eurovisioonist või Nõia-Intsu seiklustest asjaliku meedia-väljaande veergudel. Need takistavad olulise info saamist, tekitavad tüdimust, pelutavad leebemad inimesed eemale. Arutelu vaibub.

Mida teha? Lõpetada lehe lugemine? Mikrofoni juhe seinast välja tõmmata? Või kannatada demokraatia nimel välja kogu kirjusus?

P.S. Endel, ma arvan, et tõenäosus, et Sina seda lugema juhtud, on väike – Sul ju endal blogi, kus end välja elada ja teiste mõtted Sind tegelikult ei huvita. Aga Endel, ikkagi ütlen Sulle seda: hetkel, kui haarad vaba mikrofoni, algab koos sõnaõigusega ka Sinu vastutus.

*Kommenteerida võivad kõik. Päriselt.

5 kommentaari:

kivinukk ütles ...

Olen minagi nendele küsimustele nii- ja naapidi mõelnud. Ja kuna sageli on mul endal ülesandeks sedalaadi arutelusid juhatada, kus nii endlid kui muud sädeinimesed koos, siis julgen öelda, et väga palju on arutelu juhataja ja korraldajate teha.


Ja ma ei tule välja mingi uue infoga, aga keskendun täpsemalt kahele võtmesõnale: kutse arutelule ja arutelu eesmärgi sõnastamine.


1) Kutse - sageli kiputakse seda alahindama; no et kas ei ole niigi selge, miks arutelule tullakse: selleks, et midagi selgeks rääkida! Aga minu meelest töötavad paremini sellised kutsed, kus on põhjalikumalt (aga samas atraktiivselt ja lihtsalt) selgitatud, mis laadi üritusega on tegemist, mis on arutelu eesmärk, kuidas teemasid arutatakse (kas on maailmakohvik või keegi moderaator juhatab vmt). See eelinfo annab juba palju signaale nii endlitele kui teistele osalejatele - endlid näevad, kas neil on võimalust sõna sekka öelda, nagu nad soovivad, teised osalejad näevad, et vähemalt on korraldajad omalt poolt mõelnud, et arutelu käest ära ei läheks. Vähetähtis ei ole kutse teksti saata lisaks osalejatele ka arutelu juhatajale, koolitajatele.


2) Eesmärgi sõnastamine ja selle pidev meeldetuletamine - mina usun, et inimesed oma olemuses head (jajah, idealistlik võib-olla, aga seepärast ma kolmandas sektoris töötangi, eksole). Ma olen väga harva näinud, et arutelule tullakse ainult selleks, et see ära rikkuda. Seega ma usun, et endlitelgi on oma sõnum öelda ja täiesti võimalik, et see on ka kuidagi asjakohane, lihtsalt mina ei pruugi aru saada. Võib tõesti olla, et Eesti vajab klaaskupliga ehitust rohkem, mitte järjekordseid mõttetalguid. Kes olen mina, et selles osas õigust mõista? Aga arutelu juhatajana saan ma väga selgelt öelda, mis on selle arutelu eesmärk, ja saan ka väljendada oma kahtlusi. "Ma näen, et teie jaoks on see teema oluline. Aga ma ei saa kahjuks aru, kuidas on see meie arengukava teemadega seotud?" "Hetkel me arutame seda arengukava/alapunkti/alateemat. Selleks, et olla tulemuslik ja säästa kõigi aega, palun olla võimalikult konkreetne oma väljendustes." Sellised kommentaarid näitavad ka teistele kohaletulnutele, et endliteta oleks see arutelu asjalikum ja nad ei pööra oma tüdimust kogu selle teema vastu. Arutelu juhataja on nagu matkajuht ja hea matkajuht peab ka õigel ajal ütlema, kui ollakse ära eksinud.

alari ütles ...

Hea tekst.

Mind on ka väga häirinud mingid "liiga rahvusvahelised" üritused ja nii laial teemal kui kodanikuühiskond (a la CIVICUSe aastakonverents), kus on võimatu millestki rääkida, kui sina tahaks arutada, kuidas oma peaministrile selgeks teha, et tuleb MTÜsid kaasata ja teine ütleb laua taga "aga mina olen neeger!"

Seega tahaks öelda, et liiga erinevaid inimesi ei peaks koku kutsuma, kuigi siis võib jälle teistpidi siht ja suund ära kaduda. Ja kui "hulle" eristama ja eraldama hakata kuidagi, jõuame sinna välja, et hullud ei tohiks ka valimas käia (nii et neilt ei tohiks ka makse koguda?), ja ongi surnud ring jälle.

Vihkan demokraatiat :) Igatahes reflekteerib see jälle mu viimase aja põhiküsimust, kuidas kodanikud "targemaks teha?" Oleks mõistlikke rohkem, ei torkaks hullud nii väga silma, aga me oleme nagu äkki kuidagi ise mugavaks muutunud, et arutamegi samu asju samade inimestega kogu aeg, mis on lõpuks ju kasutu ajaraisk, ega pinguta eriti ... infovälja laiendamise nimel.

alari ütles ...

Kivinukk lähtub eeldusest, et seatud eesmärgi ja arutelu juhi arusaam maailmast lähtuvadki kohaletulnute vajadusest. Aga äkki on küsimus üldse valesti püstitatud? Sen natuke Savisaare "rahvahääletuste" fenomeni oht, et vastata saab vaid ettekirjutatud küsimusele, kui tegelikult on midagi muud oluline.

EMSLis satume kaasatud olemisel jumala tihti just sellesse olukorda, et me ütleme, et mingi kord või dokument tuleb põhimõtteliselt ümber teha ja praeguse teema üle ei tasu arutledagi sel moel. Aga kui keegi teine seda ütleb, ei võta me teda alati nii tõsiselt äkki. Näiteid ei oska ma küll tuua, reedel pakutud linnahallile klaaskupli paigaldamine ja vaimse keskuse loomine universumikodanikele muidugi ei ole ilmselt lahendus kodanikuühiskonnale ...

Rein Einasto on meile viimasel ajal mitu korda ette heitnud, et meie arutelud on liiga formaadis kinni, iga liigutus ja sõna peab "stsenaariumis" olema jne. Mina ei oska temaga vaielda selles punktis. Võimalik, et nüüd kärajatel olimegi optimaalse versiooni leidnud?

kivinukk ütles ...

Minu pealeneljane kommentaar on seoses hoopis teise tüübiga avalikult arutelult (lisaks sõgedale) - et on küll mõistlik inimene, aga ta ei soovi eriti sisu osas panustada, vaid ta kõne eesmärk on promoda mingit oma ettevõtmist. nt räägib kodanikuharidusest selleks, et rääkida oma hiljutilõppenud noorteprojektist. aga ta ei too seda kui head näidet ega ta ei oska sealt õppimiskohti välja tuua, vaid eesmärk on lihtsalt rääkida, mida nemad head teevad.

Hille Hinsberg ütles ...

Aitäh, Kivinukk ja Alari!

Tundub, et arutelu tuleb juhtida nagu jalka-kohtunik: las jooksevad ja tõuklevad, seni kuni mängija otsest viga ei tee, pole põhjust vilistada.