Väike ülevaade viimase valimisnädala alguses sellest, mida kostavad praeguste parlamendierakondade programmid kodanikuühiskonnast. Üksikkandidaatide ja väikeparteide programmide hindamiseni seekord ei jõudnud, jätame selle lugejate endi teha.
Muidugi ei näita erakonna suhtumist kodanikuühiskonda pelgalt sellenimeline peatükk, kuid esimese asjana vaadelgem seda. Sotsidel ja rohelistel on see peatükk paigutatud programmis esimeseks, IRL-il ja Keskerakonnal viimase veerandi algusse ning Reformierakonnal päris viimaseks. Rahvaliidu programmist sellist peatükki ei leiagi.
Millest neis siis kõneldakse?
Reformierakond toob peatüki “Tõhus ja moodne kodanike riik” alguses välja tugeva seisukoha: riigi arengus on oluline eelkõige kodanikuühiskonna tugevnemine. “Eesti riik peab tugevnema mitte uute ametiasutuste loomise ja täiendavate ametnike teenistusse võtmise teel, vaid kaasates kodanikuühendusi riigivalitsemisse ja võttes laiemalt kasutusele uusi tehnoloogiaid,” öeldakse seal ning jätkatakse: “Reformierakond ei luba isalikult inimeste probleemide lahendamist riigi poolt, vaid soovib, et vabad kodanikud osaleksid oma ühenduste kaudu tegusalt nii ühiskondlike otsuste langetamise protsessis kui ka ühiskonnaelu korraldamises.”
Konkreetsete valimislubaduste all kõneleb vabaühendustest siiski vaid üks kaunis üldsõnaline punkt. Seal tuuakse välja omavalitsuste, ühenduste ja erasektori suurema kaasamise vajadus riigivalitsemisse. Öeldakse, et võimalusel tuleb ühendustele ja erasektorile anda suuremat rolli sotsiaalhoolekandes, kultuuri-, spordi-, keskkonnakaitse, tervishoiu- ja turvalisuse vallas, hariduses ning teistes valdkondades. Seal kus võimalik, tuleb riiklikke ülesandeid omavalitsustele, kodanikeühendustele ja eraettevõtetele üle anda halduslepingute alusel.
Isamaa ja Res Publica Liit nimetab aktiivseid kodanikuühendusi tugeva riigi selgrooks. “Üheskoos tegutsemine loob sidemeid inimeste vahel ja aitab meil ühiskonnana paremini koos toimida,” sõnastab erakond oma seisukoha.
Täpsemalt vabaühendusi puudutavaid punkte on programmis kaks:
“71. Kaasame kodanikuühendusi. Rakendame Eesti Kodanikuühiskonna arengukava (EKAK) ja „Kaasamise hea tava" põhimõtteid. Anname äriregistris vabaühenduste kohta olevad andmed vabalt kasutusse, et oleks lihtne leida organisatsioone, kes vajavad vabatahtlikke, kellele annetada, keda kaasata jne. Laiendame riigi ja omavalitsuse ülesannete delegeerimist kodanikühiskonna organisatsioonidele.
72. Kindel rahastamine kodanikuühendustele. Toetame jätkuvalt kodanikühiskonna organisatsioone ja algatusi KÜSKi, kohaliku omaalgatuse programmi, hasartmängumaksu nõukogu ja muude rahastamiskanalite kaudu. Suurendame Kodanikuühiskonna Sihtkapitali riigieelarvelist toetamist. Loome ühendustele peale projekti toetuste ka tegevustoetuste süsteemi.”
Ka Keskerakond ütleb, et Eesti riik vajab tugevat kodanikuühiskonda ning nimetab vabaühenduste rohkust demokraatliku riigi mõõdupuuks. “Selline kodanikuühiskond saab tekkida vaid usalduse kaudu, avaliku ja erasektori koostöös. Rahvas peab tundma ennast kaasatuna meie riigi tulevikku puudutavatesse küsimustesse. Riigi kohus on tagada kõigile huvigruppidele sõnavabadus, võimalus avaldada arvamust ilma hirmuta. Riik peab tagama kodanikeühendustele soodsad tingimused jätkusuutlikult ja sõltumatult tegutseda.”
Nende tegevuskavast leiab vabaühenduste kohta järgmiseid punkte:
- Toetame katusorganisatsioonide ja erialaliitude tööd, soodustame nende teket ja kaasame nad partneritena otsustusprotsessi.
- Parandame kodanikeühenduste kaasatavust seadusloomesse.
- Toetame rahvusvähemusi esindavate kodanikeühenduste tegevuse riigipoolse rahastuse suurendamist.
- Muudame kodanikeühenduste rahastamistaotlused ja aruandluse vähem bürokraatlikuks.
- Tunnustame piirkondlike asumi- ja külaseltside tööd ning loome neile paremad rahalised tingimused oma ülesannete elluviimiseks.
Lisaks märgitakse presidendi otsevalimist, rahvaalgatuse seadustamist ja suuremat e-kaasamist.
Sotsiaaldemokraadid toovad peatüki “Inimene ja ühiskond” alguses olevas olukorrakirjelduses välja riigivalitsemise kaugenemist inimesest. Visiooniks öeldakse koostööd ja osalusdemokraatiat väärtustav riigivalitsemine, kus olulised poliitilised otsused langetatakse ekspertide, kolmanda sektori organisatsioonide ja poliitiliste jõudude koostöös.
Meetmetena tuuakse selliseid:
- Tagame üleriigilistele kodanikeühendustele sõnaõiguse Riigikogu komisjonide töös. Suurendame Riigikogu töö demokraatlikkust ja avatust, võtame seadusandlikud otsused vastu avalikule arutelule ja mõjude analüüsile toetudes ning otsuste ettevalmistamisse kodanikuühenduste esindajad ja asjatundjad kaasates.
- Seadustame küla- ja linnaosaseltsidele õiguse rääkida kaasa kohalike omavalitsuste volikogude töös.
- Loome maakondlikele noortekogudele ja noortevolikogudele õigusliku aluse, seadustades nende valimise igas omavalitsuses, kus on vähemalt 500 noort.
- Kahekordistame Kodanikuühiskonna Sihtkapitali riigieelarvelise rahastamise, suurendades seda 2,31 miljonile eurole ehk ca 36,2 miljonile kroonile aastas.
- Loome juriidilise aluse, et eestkosteorganisatsioonid ja vabaühendused saaksid kaitsta oma sihtrühmade õiguseid kohtus.
- Teeme avalikkusele kättesaadavaks informatsiooni kõigi riigi tasandil toimuvate oluliste otsustusprotsesside kohta.
Rohelised keskenduvad oma peatüki “Riik, kohalik võim ja kodanikuühiskond” alguses just kohalikule tasandile, rääkides näiteks küla- ja asumivanematest, kelle seast valitaks ka kohalik volikogu. Inimestele soovitakse anda siduva kohaliku ja riikliku rahvahääletuse algatamise õigus, mis looks võimaluse elanike enamuse soovil kas vetostada või algatada eelnõusid. Kodanikuühiskonna väärtustamiseks soovitakse muuta tulumaksuseadust nii, et maksumaksjad saaks ühe protsendipunkti oma tulumaksust suunata oma valitud kodanikuühenduse toetuseks.
Rahvaliidul, nagu öeldud, eraldi kodanikuühiskonna peatükki pole ning vabaühenduste ja kodanikuaktiivsusega seotud mõtteid leiab mõned üksikud. Näiteks peatükis “Eetiline riik on ideaal” soovitakse rahvale anda seadusandliku algatuse õigus ning asendada “ühekülgne esindusdemokraatia osalusdemokraatia ja sotsiaalse kontrolliga.” Teisal mainitakse veel kohaliku seltsielu olulisust, rahvakultuuri ja rahvusvähemuste kultuuri katusorganisatsioonide rahastamise vajalikkust.
Kokkuvõttes: vabaühendustele suunatud punkte on programmides kahtlemata rohkem kui varem ning kui varasemad programmid on olnud ses osas kaunis taidluse ja heategevuse kesksed, siis seekordsetest leiab mitmeid igati tänapäevaseid. Räägitakse avalike teenuste delegeerimisest, tegevustoetustest, aruandlusnõuetest, andmete kättesaadavusest, eestkostevõimalustest jne, mis on kahtlemata olulised küsimused. Ka väärtuste tasandil teadvustatakse kodanikuühiskonna olulisust igati, mis aga ei kipu samavõrd olema näha programmide muudes osades, kus ikkagi valdavalt keskendutakse riigi rollile erinevate asjade ärategijana. Suurem osa lubadustest, mis vabaühenduste suunal antakse, on sellised, mille täitmist on keeruline hinnata, näiteks “loome paremad tingimused”, “võimalusel tuleb anda suuremat rolli”, “parandame kodanikuühenduste kaasatavust”. Kõige konkreetsem (ja mõõdetavam) on oma lubadustest SDE.
Postitused
