esmaspäev, 4. oktoober 2010

Üheöösuhtest visiitabieluni

Kuna praegu käib Tagasi Kooli külalisõpetajate registreerumine, tundus lõppeks sobilik oma eelmise korra muljeid jagada.

Eelinfona teadsin, et pean minema Nõmme Põhikooli varahommikuks (kõik on suhteline, ilmselt oli see koolis juba kolmas tund) kuuendale klassile tundi andma, et rääkida avalikust esinemisest.

Ma ei valinud meelega tuttavat kooli, aga mõned asjad olid ikka väga tuttavad – suvalised kolmanda klassi poisid tegid pedenalju, vaheaeg oli lärmakas ja valus, keegi eriti sind tähele ei pane (isegi kui sul on erksad juuksed!).

Mulle tuleb vastu väga sümpaatne huvijuht, kes juhatab mind klassi. „Me möödunud korral saime igasse klassi külalisõpetaja.“ See on suure uhkusega öeldud ja nii mulle meeldib – hea on töötada nendega, kes oma tööd ise ka armastavad (mõtlete, et elementaarne? Mõelge uuesti!). „Näete, siin on teie klass. Kohe peaks 7. klass siia jõudma.“ Mis mõttes seitsmes? See teadaolevalt kõige hullem klass, kõige raskem vanuserühm? Taban end kergelt paanikalt.

Aga ma olen ju tunniks ette valmistunud, tuletan meelde. Ma tahan rääkida neile avalikust kõnelemisest. Ja mul tegelikult ei ole mingit põhjust arvata, et tund nihu läheb.

Enda jaoks traditsiooniliselt alustan tundi sellega, et palun toolid asetada ringikujuliselt, et kõik üksteist näeksid. Ja ühel õpilasel palun joonistada inimese. See kujuneb üsna naljakaks ja vabastavaks sissejuhatuseks. Mõned itsitavad, mõned on äraolevad. Pärast väikest sissejuhatust (väiteharjutus, kus osalejad saavad öelda, kuivõrd nad on avalikult esinenud – ma olin üllatunud, et neil oli nii palju võimalusi olnud ja et nad selle teemaga nii hästi haakusid!) räägin, et hea kõne jaoks on vajalik kolm osa: kõne vorm, hea hääleaparaat ja sõnum. Iga osa kohta on mul mõeldud väike praktiline harjutus ja ennetavalt võin öelda, et need harjutused, mida ma arvasin, et lähevad hästi, ei olnud tegelikult nii populaarsed, ja vastupidi.
  • Kõne vorm – alustasime sellest, et soovijatel oli võimalik öelda enda kohta kaks lauset, üks tõsi, teine vale. Ja teised pidid ära arvama, kumb vale on. Kõige keerulisem oli seejuures esimese vastaja leidmine, pelglikkus oli valdav. Pärast paari korda arutasime, mis jäi meelde ja miks. Et noh, mõni rääkis selgema häälega, mõni tegi nalja, mõnda on harjutud kuulama – need kõik ju nipid, kuidas sa hea kõne esitamisel tähelepanu saad. Ahjaa, minagi tegin ju näite ette ja astusin selleks tooli peale (kusjuures ma ei tulnud selle mõtte peale spontaanselt seal klassis, vaid et mõtlesin sellele kodus; ehk et hea kõne ülesehitus vajabki ettevalmistust ja eelnevat läbimõtlemist ükskõik kui spontaanne see ka ei tunduks.)
  • Hea hääleaparaat – siin tegime mõningaid sirutus- ja diktsiooniharjutusi. Ja see oli üllatav, et noortele meeldisid sellised koorislugemised (mõtlesin, et seitsmes klass, miks jumala pärast peaks nad nautima koorisesinemist, kuhu jääb inimeste isikupära). Siin laiendasin oma mõtet, et tuleb mitte ainult häält hoida, vaid keha üldiselt, sest kõik, mida teete, peegeldub kuidagi teie kehas.
  • Sõnum – ja viimaks, kõige olulisem ja ka kõige keerulisem osa: tuleb läbi mõelda, mida üldse soovitakse öelda. Sest ükskõik kui hästi sa nalja visata oskad või kui selgelt sõnu hääldad, peab sul olema mingi idee jagada ja see peab tulema südamest.
Siin tegime sellise lõpuharjutuse, et igaüks sai tulla klassi ette ja öelda ühe lause, mis on tema jaoks oluline või mis talle meeldib. Ja ükskõik, mida või kuidas ta seda ütleb, igal juhul kõik plaksutavad. Oi see oli geniaalne meetodileid! Esiteks tõesti kõik ütlesid midagi, kõigil oli põnev kuulata, mida keegi ütleb, ja prooviti ka uusi asju – mõni istus keset põrandat, mõni astus tooli peale ka ;) Ning väide, et „mulle meeldib see tund“ tegi südame ikkagi soojaks.

Tehes lõpukokkuvõtte, et "mis teile tundub, et avaliku kõne puhul on oluline“ ja saades vastuseks „tuleb oma sõnum läbi mõelda“ ja „tuleb oma keha hoida“, arvasin, et olin oma 45 minutit maailma parandamiseks edukalt veetnud.

Ja muidugi lõppes visiit sellega, et direktor palus tervitada üht EMSLi nõukogu liiget – ei saanud parata, et pähe kargas automaatne järeldus, et isegi koolis on inimesed.

Millised on minu õppetunnid? Eelmisel korral pidin harjuma, et 45 minutit on lühem aeg, kui arvasin. Seekord tekkis mõte, et peaks kontakti, mis kooliga tekkis, rohkem kasutama – kirjutama õpetajale/huvijuhile tänukirja, kutsuma koolitustele, mis võiks huvi pakkuda jmt. Et Tagasi Kooli kampaania ei oleks ainult ühekordne ettevõtmine, vaid alus pikaajalisemaks koostööks - ehk et üheöösuhtest tekiks visiitabielu.

3 kommentaari:

kivinukk ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
Triin ütles ...

Milline lugu ja milline mälu! Jään põnevusega ootama muljeid esimeste visiitabielu märkide kohta!! :)

kivinukk ütles ...

EMSLi hea sõber Kaia Ljash MTÜst Jume käis sel korral Tagasi Kooli tundi andmas, tema muljeid saab lugeda http://www.jume.ee/Tagasi-kooli. Kuidas teistel on läinud?