“Sa oled sallimatu!” -- “Ei, hoopis sa ise oled!”

"Sallimatute tagakiusamisest" on selle üksjagu kaootilise ajaveebi enim kommenteeritud sissekanne ning sama teema on nüüd juba paari nädala jagu taas ka laiatarbemeedia huviorbiidis. Mis on mulle meeldivaks üllatuseks, sest kui see “Erinevus rikastab” kampaania tänavapilti ilmus, mõtlesin pigem, et jälle üks hambutu sotsiaalreklaam. Mind ennast mõistagi ei suutnud ükski seal välja pakutud “aga-dest” mõtlema panna, sest kõik need tundusid vägagi normaalsed situatsioonid. Aga nagu näha, arutelu on täiesti olemas. Eks kirik ole siin muidugi ka omalt poolt tublisti hagu juurde andnud.

Eelnevast võib siis järeldada, et kui on vaja pooli valida, seisan mina mõistagi “erinevus rikastab” jaatajate hulgas. Ometi kõnetas mind ka eilne Halliki Harro-Loiti repliik, kus ta heitis ette “viha õhutamise” etteheite liiga kergekäelist kasutamist. Mina ka ei usu, et sellised sildistamised mistahes debati käigule kuidagi kasuks võiksid tulla.

Ma olen nõus, et kellelgi teisel peale konkreetse vähemuse esindaja ei ole õigust hinnata, kuidas mingi tekst (näiteks sõna “neeger”) sellele vähemusele mõjuma peaks. Kui Toivo Tänavsuu kirjutab, et homoseksualismi tulemiks on “õõnestamine, allakäik ja häving”, siis ma saan aru küll, et see võib mõjuda solvavalt ja isegi hirmutavalt, sest “õõnestamine, allakäik ja häving” on halvad asjad ning halbu asju tuleks ju peatada, ära kaotada. On igati OK, kui sellest tekstist häiritud inimene ütleb, kuidas see talle mõjus või et ta peab seda rumalaks. Ma “laikisin” (koos veel 71 inimesega) oma sõbra Aeda otsust kustutada oma Facebooki lehelt need, keda ta peab rassistideks, homofoobideks või võõravihkajateks - oma isiklikus ruumis ei pea keegi taluma neid, kes on talle vastumeelsed.

Aga ma ei usu, et tänavsuude tembeldamine vihakõnede pidajateks, millega loogiliselt kaasneb õigus nõuda nende vaikimist avalikus ruumis või vähemalt mitteavaldamist, oleks mõttekas. Esiteks olen üsna kindel, et selle sildi saanu omast arust ei õhuta vihkamist, vaid väljendab oma (enda meelest igati mõistlikku) seisukohta. Sellise sildi külge saanuna tundub tavaliselt talle, et hoopis sildistaja õhutab vihkamist. Ning siis käib edasi juba lapsik “ise oled!” vaidlus, selmet asjast rääkida.

Teiseks, ega siis vaikima sundimine tänavsuid muuda. Ma pole küll kindel, kas ka diskussioon muudaks (nii nagu mind ei saa panna uskuma, et homoseksuaalsus on haigus, hälve, kuritegu või patt), aga vähemalt annab see võimaluse osutada tema argumentatsiooni puudulikkusele või vastata mingitele küsimustele. Näiteks kinnitada, et isegi juhul kui ta tütar peaks ühel päeval oma sõbrannasse armuma, ei tähenda see tema läbikukkumist lapsevanemana, nii nagu ilmselt ta ise ei hakanud heteroseksuaaliks oma vanemate jõupingutuste või ühiskonnas levinud “heteropropaganda” tulemusena.

Mõtteid Montrealist, 2. osa

Tegelikult olen küll juba pea nädala Eestis tagasi, aga täitmata on Montrealis antud lubadus teiseks osaks Civicus World Assembly’l tekkinud tähelepanekutest.

* * *

Laupäevaõhtuseks õppevisiidiks valin Montreali linnavalitsuse külastuse, sest tegu on väidetavalt esimese suurlinnaga Põhja-Ameerikas, kus on kokku lepitud linnavõimu ja -kodanike koostöösuhetes - õiguste ja kohustuste hartas. Ega see dokument oma sõnastuselt nüüd millegagi raba, aga ma olengi veendumusel, et kirja pandust olulisem on selleni jõudmise tee ja kokkulepitu toimimine. Ning nendega tundub seal olevat igati hästi. Hea küll, videoklipp, kus kõik need tavalised kodanikud (lokitatud vanaproua, lastega keskklassi perekond, ratastoolis mustanahaline, prillidega professor ning ohtliku välimuse, aga kindlasti hea südamega hilisteismeline poiss - teate neid ju küll) hartat käes hoidsid ja kaamerasse kinnitasid, kui õnnelikud nad linna asjades kaasa rääkimise üle on - no see läks mu jaoks muidugi juba liiale, aga kujutasin ette Eesti inimesi samamoodi EKAKiga poseerimas ja siis oli vähemalt natuke naljakam.

Ise tõid nad hartast esile kaht asja: ombudsmani, kelle poole linnaelanikud saavad pöörduda, kui nad tunnevad, et linnavõim on neile liiga teinud (keskmiselt saavat probleemid lahendatud viie tööpäevaga, mis avaldab mulle küll muljet - Eestis ei saa tihti ametnikult enne kuu möödumist vastustki; linnale omakorda on see hea tagasiside ja muidugi ka kohtuvaidlustest odavam viis probleeme lahendada) ning avaliku konsultatsiooni algatamise kohustust, kui seda nõuab vähemalt 15 000 linnaelanikku (linnaosa puudutava küsimuse puhul 5000 või vähemalt 5% linnaosa elanikest). Viimasele on küll mõningaid piiranguid, mõned neist natuke küsitavad (näiteks ei laiene see õigus linnaeelarve ja kohalike maksude teemale), aga üldiselt näis see mulle igati asjaliku hea kodaniku tööriistana.

Ning jäin mõtlema. Eestis, mis elanike arvult veidi väiksem kui Montreal, näeb KOKS ette võimaluse vähemalt 1% hääleõiguslikest valla- või linnaelanikest (Piirissaart arvestades on lisatud, et neid peab siiski olema vähemalt viis) teha algatusi kohaliku elu küsimustes õigusaktide algatamiseks, muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks.

Ma ei tea, et seda oleks võimalusena kasutatud, ent mulle ka ei tundu, et see oleks sama väärtuslik õigus kui Montreali elanikel. Eelnõu, nagu sageli näha, ei pruugi tagada veel mingit korralikku arutelu, veel vähem avalikku arutelu. Pealegi arvan, et mõnelgi juhul on arutelu olulisem kui õigusakt, sest selle käigus võib selguda hoopis parem lahendus, kui õigusakt seda olla saaks. Rääkimata hästi läbi viidud avalike arutelude kodanikuhariduslikust mõjust. Igatahes sain siit mõtte manifesti jaoks.

* * *

Kõigi nende rõõmuks, kes on EMSLile ette heitnud liigset rahumeelsust, konventsionaalsemate vahendite eelistamist kolmanda sektori eest seismisel, tsiteerin endist Civicuse, praegust Greenpeace’i tegevjuhti Kumi Naidood: “Kui ma töötasin Civicuses, nägin palju vaeva, et mõni rahvusvahelise korporatsiooni juht nõustuks minuga kohtuma. Nüüd Greenpeace’s näen vaeva, et leida aega nende korporatsioonide juhtide jaoks, kes muga kohtuda soovivad. Nad teavad, et kui nad ei kutsu meid endaga koos laua taha, on nad ise järgmiseks meie laual.”

Ilusasti öeldud. Aga ei, ma ikkagi ei arva, et minu EMSLis töötamise ajal me seda praegust suunda muudaks. Ma ei ole röökides nagunii teab mis usutav ka.

* * *

Viimane kild ei ole World Assembly’lt, vaid kohalikust lehest - nimelt peab Toronto linnapeakandidaat Rob Ford tagasi maksma tuhandeid dollareid oma jalgpalliklubile kogutud annetusi, sest saatis annetustele üles kutsuvad kirjad välja linna ametlikul kirjablanketil. Kokku on kampaania käigus klubile kogutud ligi 40 000 Kanada dollarit (ligi 450 000 Eesti krooni), aga kõnealused kirjad olevat esialgsetel andmetel seotud vähem kui poolega sellest summast. Juhatagu see näide sisse uue hooaja, mil tuleb jälle hakata tegelema meie oma hea valimistavaga, kus teatavasti samuti üheks punktiks avalike vahendite kasutamisest hoidumine isiklikes kampaaniates.

Porno kimbutab katusorganisatsiooni

Aga nagu Jaan Tätte raadioreklaamis kinnitab, et teab täpselt, mis lugusid inimesed ootavad ja neid ka oma kontserdil pakub, nii tean minagi, et samuti kui eelmisel ja üle-eelmisel korral, peab ühe konverentsi-ülevaate juurde kuuluma ka väike pilguheit kulisside taha, kus “globaalne lõuna” tähendab pigem suurt söögikorda kui arenguabi sihtpiirkonda.

Tänane lugu räägib sellest, kuidas Inglismaa EMSLi ehk NCVO IT-tiim katusorganisatsiooni töötajate moraalse palge eest hoolt kanda püüdis. Sest kui tahes ebatõenäoline võib meile ka näida mõte avatud kontorist kui kohast, kus tekib soov natukene pornolehekülgedel lõõgastuda, küllap teavad IT-tiimid juba paremini, mis meie räpastes peades tegelikult toimub.

Esimesena võeti sihikule ebasobivaid sõnu sisaldavad lehed, mispeale NCVO töötajad ühel hommikul avastasid, et nad ei saa enam oma peamise valitsuspartneri, siseministeeriumi kodulehele. Sest nagu Eestis, nii tegeleb Albionilgi kodanikuühiskonna arenguga asutus, kelle töövaldkonda kuuluvad muu hulgas ka vägistamised, pedofiilia, lasteporno ja muu selline.

Pika hambaga oli IT-tiim sunnitud järele andma, aga ei tunnistanud end veel lööduks.

“Ärge küsige, kuidas, aga järgmise asjana piirati kuidagi ligipääs lehekülgedele, kus on fotod, millel on rohkem kui 80% paljast ihu,” jätkab Ann, NCVO poliitikaboss (naine, kes arvestab veini kui üht päevas vajalikust viiest puu- ja köögiviljaportsjonist, sest “seda tehakse ju viinamarjadest!”). “See tähendas, et nüüd olid blokeeritud juba kõik valitsusasutused, sest kõik nad sisaldasid fotosid ministrite alasti näost ja kaelast!”

Naerame laginal ning waleslane, rõõmsate roosade põskede ja särgikaelusest paistva karvase rinnaga Craig puksub: “Aga sellise piiranguga ei saaks ju ka notsude pilte vaadata!”

Laudkonna küsivad pilgud, mis äkki saabunud vaikuses tema poole pöörduvad, ei üritagi üllatust varjata.

“Eem ... no ma mõtlen näiteks mõne sellise organisatsiooni kodulehte, kes tegeleb põllumajandusega,” pomiseb ta.

***

Brittidest rääkides: suvel jäi jagamata uudis, et teenete eest kolmanda sektori arendamisel lõi kuninganna mu Inglismaa ametivenna, NCVO juhi Stuart Etheringtoni juunikuus rüütliks. Rüütliseisus sobib minu meelest Stuartile suurepäraselt, tegu on tõelise vana kooli briti džentelmeniga. Illustreerigu seda näide, kui ta ööbis ühel reisil kahe kolleegiga hotellis. Kella nelja paiku öösel hakkab tööle tuletõrjealarm. “Väärikus või tulesurm? Tulesurm või väärikus?” küsib Ann endalt vaheldumisi ukse ja riidekapi poole vaadates ning leiab siis kompromissi, tõmmates pika mantli pidžaamale peale. Umbes samamoodi ootab teda välisukse ees teine kolleeg. Ja siis väljub majast Stuart - ülikonnas, püksid viigitud, kingad lakitud, lihtsalt ilma lipsuta. “Ümber nurga saab kiirtoidurestoranis kaunis talutavat kohvi osta, suundume ehk sinna?” teeb ta ettepaneku ja kui nad seal siis istuvad oma mantlites ja loppis näoga, auravad papptopsid ees, pöördub Stuart taas nende poole: “Ehk arutaksime, mis seisukoha me võiksime võtta konservatiivide eilse avalduse peale?”

"Kõik inimlik on mulle võõras"

"Ma ei ole kunagi midagi söönud. Söömine, magamine ja kallistamine on kolm asja, mis ei tee küll kellelegi head.

Ma vihkan naeru ja armastust. Usun, et vangile meeldivad trellid. Puutumata loodus tekitab minus tülgastust.

Mulle ei meeldi olla koos teiste inimestega. Eestis võiks olla vähem mehi, naisi ja lapsi.

Demokraatia hävitab maailma. Kriitiline mõtlemine on lollide lõbu ja empaatia on haigus. Ükskõik mille suhtes tolerantsuse ilmutamine avalikus kohas peaks olema kriminaalkorras karistatav. Igasugune ühistegevus tuleks ära keelata.

Ma põlgan ennastsalgavaid inimesi, sest nad mõtlevad alati ainult teiste heaolule.

Olen märganud, et asjadel puudub otstarve. Märkidel pole minu jaoks tähendust. Raamatud pole lugemiseks. Väldin kunsti, kirjandust ja muusikat. Loomingulisus on teravas vastuolus minu põhimõtetega. (Aga põhimõttekindlus on küll viimane asi, milles mind süüdistada!)

Süüdimatus on voorus.

Mood on inetu.

Mis seal salata, mitte keegi pole kunagi olnud kaunis. Ilu ei saa olla vaataja silmades, sest seda pole olemas.

Kui mul oleks lemmikloomi, oleksid need sääsk ja puuk.

Väldin suhtlemist. Püüan unustada nimesid ja nägusid.

Nagu arvata võite, asun kõikides küsimustes äraootaval seisukohal. Mitte miski ei eruta mind. Ma ei vaja kellegi tähelepanu – nii nagu keegi teine ei vaja minu.

Mu jutus pole sõnakestki tõtt ning mu tegevuses puudub vähimgi ratsionaalsus.

Tean vaid, et ma ei eksi. Ma ei eksi mitte kunagi!

Kõik inimlik on mulle võõras."

***

See hajaline ja hüplik hüperbool on pühendatud kõikidele Headele Kodanikele, kes on vahel mõnest oma üllast ideedest või siirast kavatsusest kõneldes tundnud, et seda vist päris hästi ei mõisteta.

Muu

TEDx Tallinn küsis nõu, mis nende EMTAKi kood võiks olla, kuna said Statistikaametilt miski vormi täita (sellega on muide nii, et kui korra täidad ja näitad, et oled korralik, hakkad igal aastal neid saama ja üha keerulisemaid. Minagi ei oska nt kasumitaotluseta ... mingit aruannet täita, mis on oma keerukuse kõrval ka ulmepikk).

Igatahes jõudsin mööda puud lapates kõige viimase taseme viimasesse nurka EMTAKis ja leidsin sealt nii nummi komplekti, mis ei ole ametnike peades ühtki muud kohta leidnud:

S Muud teenindavad tegevused -> Organisatsioonide tegevus -> Muude organisatsioonide tegevus -> Mujal liigitamata organisatsioonide tegevus (94999)

Siia alla kuuluvad tegevusalad:

- elulaadi propageerivad ühendused, nt tervislikku toitumist ja eluviisi propageerivad ühendused

- karskusseltsid

- nudistid, lesbid, geid

Siia alla ei kuulu tegevusalad:

- Muude kutseorganisatsioonide tegevus - 94129 Vaata

EMTAKi juures on nummi muidugi ka see, et valdav enamus ehk päris hea hulk tuhandeid avalikes huvides tegutsevatest kodanikeühendustest läheb "mujal liigitamata organisatsioonide" alla.

Aastaid oleme seletanud ministerstvaile, et EMTAK vajaks ka MTÜde ning SAde osas täpsemat liigitust, aga tulemuseta. Rääkimata SKPsse antava panuse mõõtmisest, täpsest teadmisest, palju vabaühendused tööd annavad, palju sealt makse makstakse, investeeringuid tuuakse, vabatahtlikku tööd tehakse, mis selle rahaline väärtus on jne. Igal aastal mõni entusiast üritab midagi küll kokku lüüa, aga millal Rein Langid ja Jürgen Ligid seda infot päriselt väärtustama võiks hakata ja teada tahtma, ei juhtu ilmselt ka lähiaastatel.

Ega ma ei oota, et igal vähemusel EMTAKis oma viiekohaline kood oleks, aga see on ikka masendavalt mõttetu statistika. Nii et praegu oleme edasi "muu" majanduse klassifikaatorite meelest. Ja mingisugused arusaamatud toitujad, karsklased ja muud peded on lausa viienda taseme muud.

PS Tea, kas pühendunud geiaktivist pannuks selle postituse pealkirjaks "Vähemustel oma EMTAKi kood!" suure töövõiduna?

Jätame ära 2010

Et täna juba on meediakriitiliste küsimuste päev, siis lubatagu ka mul. Ma ei oska seda teha küll sama elegantselt kui president (siinkohal tahaksin väikese austusavaldusega THI poole pöörduda, sest kui vahepeal olin tema sõnavõttude vastu juba huvi kaotanud, siis see kõne köitis mind algusest lõpuni), aga vähemalt tuleb see samavõrd südamest.

Niisiis, täna käidi laiemale avalikkusele välja selle aasta „Teeme ära“ talgupäeva esimene tutvustus. Ning suur osa meediakajastusi algas või jõudis väga kiiresti umbes sellise lauseni, et „loobuti ideest korraldada eestlaste ja venelaste lepitusüritus“ või siis „kavandatud lepitusüritus jääb ära, selle asemel korraldatakse talgud“ vms.

Jutt käib siis Rainer Nõlvaku mullu sügisel öeldud mõttest, et seekordne „Teeme ära“ võiks lepitada eestlasi ja venelasi. Mingit väga konkreetset ürituseplaani ta välja ei käinud (ja sai juba sel ajal kohati võtta, et nii ebamäärane ja üldse imelik idee) ega pidanudki ju, sest see oli lihtsalt üks mõte. Nagu paljudel inimestel korraldustiimis ja väljaspool seda oli erinevaid mõtteid, mida teha võiks. Jah, Nõlvak on „Teeme ära“ algataja ja maskott ja kõige tuntum nimi, aga ta ise on kindlasti viimane, kes seda oma isiklikuks ettevõtmiseks peaks.

Ja nüüd siis keskmist sorti meediaklohming või parastus, et näe, see oli algusest peale tobe idee ja lõpuks ei saadudki hakkama. Mis sest, et arvab nii Nõlvak kui arvan mina ja ilmselt kogu meie tiim, et siinsete eri rahvuste koostöö toimibki kõige paremini läbi praktiliste koostegemiste, milleks talgupäev loob sadu võimalusi. Täpselt nagu tunamullused prügitalgud (möödunud aasta mõttetalgud ilmselt vähem, sest seal oli paratamatult oluline keeleküsimus, mis segagruppide teket pärssis).

Ma tean, et ajakirjanikud vastaksid sellele etteheitele soovitusega oma meediasuhtlust parandada: et miks siis käiakse välja selliseid tooreid mõtteid? Ja kui tegelikkuses oleks meil kõva kontroll kõige öeldu üle, siis ilmselt oleks häda, et miks tulevad tiimilt ainult mingid lihvitud PR-avaldused, et kas me siis sellist kodanikualgatust soovisime?

[Mingis mõttes seondub sellega mu jaoks seagripi teema, kui kogu aastalõpu peksti sotsiaalministeeriumit, et miks vaktsiin ikka kohal pole. Kui see siis siia jõudis, tuli välja, et ega eriti keegi selle järele mingit vajadust tunne, kuigi ei saa ju öelda, et gripp oleks möödas. Ma ei ole veel märganud, aga ei imestaks, kui nüüd ilmuvad käsitlused, et miks nii palju kallist vaktsiini telliti ja üleüldse, miks ministeerium selle teema nii üles puhus!?]

Probleem on selles, et niisugune hoiak pärsib diskussiooni üleüldse, kaasa arvatud arutelu poliitika-valikute üle, mille puudumise üle ju ajakirjandus sageli kurdab. Samas ei suuda meedia suhtuda rahulikult sellesse, et alguses esitataksegi erinevaid mõtteid, mis ei ole veel lõpuni läbi mõeldud, käib alles info kogumine – ja selleks ongi avalikku arutelu vaja. Selle asemel aetakse lugusid kunstlikult „kõvaks“, visatakse välja kõik „mõttetu pläma“, et tegu on alles esimeste ideedega ja miski pole veel lõplik („No keda huvitab?“ pööritab toimetaja silmi), ning tekitatakse vastandusi seal, kus neid üldse veel pole. Mina küll tahan, et kui ma mingi mõtte välja käin, oleks mul võimalus saada sellele erinevate teadmiste ja kogemustega inimestelt tagasisidet, mille põhjal ka oma seisukohta edasi kujundada. Ilma et ma seejuures saaksin külge sildi, et ma „andsin alla“ või „jäin kaotajaks“. Mis pagana allaandja või kaotaja ma olen, kui idee arutelu käigus paremaks saab?

[Huvitav, kas peaks selle ajaveebi „siltide“ valikusse lisama ka teema „naiivsus“ selliste kirjatükkide jaoks?]

Osanemus on subjekti karakteristik

Lõppenud nädala viis manifesti-kohtumist panid mind taas kord mõtlema inimtüübile, keda kaasamiskoosolekutel aeg-ajalt näeb. Ilmselt olete teiegi kohtunud – inimene, kes istub enamuse koosolekust vaikselt ja kribab märkmeid, ning üsna lõpu eel, kui juba tehakse kokkuvõtteid ja –leppeid, palub sõna. „Mulle on jäänud arusaamatuks, mida ikkagi on silmas peetud siin täna korduvalt kõlanud mõistetega ...., .... ja ....?“

Sellele järgneb mõni minut analüüsi, mille käigus kohalolijad kuulevad ja võib-olla näevad ka kiiresti visandatavalt jooniselt, kui tohutult olulised on kõigi neile sama asjana kõlanud sõnade tähendusnüansid, ja kuidas enne pole võimalik jätkata, kui need asjad on endale selgeks tehtud.

Tavaliselt leidub ruumis ka mõni, kes ruttab abivalmilt küsijale selgitama: „No meie ürituse eesmärk on ju arendada...“ - - „Stopp!“ kõlab vastu. „Üritus on läbikukkunud katse. Asjadel ja nähtustel ei ole eesmärki, eesmärk on ainult tegijatel, inimestel. Arendada ei saa midagi ega kedagi, saab ainult tegeleda arengu eeldustega.“ Ja nii edasi.

Ma olen sellistes situatsioonides tundnud end kaunis abituna. Ühest küljest kõlab väga õigena, et kuidas me saame midagi teha, kui me isegi põhiasju erinevalt mõistame. Kuidas sa vaidled ses olukorras vastu, et p....e need sõnad, tegeleme sisuga!

Teisest küljest on mul siiski raske ette kujutada, et leidub inimesi, kes tõepoolest ei saa aru, mida mõeldakse, kui räägitakse näiteks, et kool peab andma hea hariduse („Haridus on subjekti karakteristik. Haridust ei saa anda, võtta, osta, müüa ega vahetada.“) Jah, ma ka ise parandan, kui „pompoosne“ asemel öeldakse „pompöösne“ või siis „vabandan“ seal, kus peaks ütlema „vabanda“, või „järgi“ seal, kus õige oleks „järele“. Jah, ka ma näen ju, kuidas suurte sõnadega teinekord nihu läheb – kui vangide voodipesu liig harva vahetamist nimetatakse ebademokraatlikuks või ebameeldivat otsust korruptiivseks.

Aga ikkagi. Meie kangelastüübi esindajaga vestlusse astumine tähendab tavaliselt, et tunned end õige pea nagu rumal jõnglane eksamil, kes iga järgneva sõnaga end üha sügavamale sisse räägib. Lõpuks on kõik kas a) tüdinud või b) segaduses, c) leiavad, et kogu asi on väga toores ja läbimõtlemata, ja d) keegi ei tea, et mida siis ikkagi edasi tegema peaks.

Seetõttu on minu õpetlik iva sellest nädalast see, et kui me just ei ole mõtteharjutusel või teooriatunnis, maksab leppida koosoleku algul kokku, et definitsioonidega täna ei tegeleta. Kui tõesti keegi tunneb, et mõni sõna vajab lahtiseletamist, siis teeme seda ja arvestame, et mõistame seda sel moel, aga kinni niisugusesse arutellu ei jää. Muidu me tegudeni ei jõuagi.

PS! Manifesti-kohtumistega seoses pean siiski veel mainima, et isegi minusugusel kujundliku kõne fännil jäi suu lahti, kui Lääne maavanem tutvustas tänasel Maapäeva lõpetamisel makaroniefekti. Eks ole – kui tavaolekus spagetti saab laual edasi-tagasi liigutada, hoides teda eest, tagant või keskelt, siis pärast keeva vee šokki pehmeks tõmmanud spagetiga saab sama teha ainult otsast sikutades. Moraal: rasketel aegadel muutuvad eriti oluliseks eestvedajad! Ma kardan, et enam ei vaata ma sama pilguga ei seda maavanemat, kes oma köögis pastatoodetega niisuguseid katseid teeb, ega ilmselt ka potis keevaid spagette – teades, et tegu on „šokis makaronidega“.

PPS! Kes veel nüüd pealkirja üle mõtiskleb, siis olge rahulikud. „Osanemus“ ei ole mingi sõna. Mõtlesime selle välja sõber Steniga õlleklaasi taga definitsiooni-vendade põhjustatud kibestumist välja elades, pidades võimatuks, et kaasamisest saaks rääkida enne, kui defineeritud on mõisted osalemine, osanemine, osanevus ja osanemus.

Raske aeg nõuab erakordset inimlikkust

On elu jõud ja säädus
usk – usk ja lihtne häädus.

Sellised värsiread on kirjutanud August Sang, aastatel 1914–1969 elanud Eesti luuleklassik, kes väärib imetlust juba ainuüksi seepärast, et ka sügaval stalinistliku režiimi ajal seadis nii oma elus kui loomingus alati esikohale inimlikkuse. Raske aeg nõuab erakordset humaansust. “Elu jõu ja sääduse” tundmine on vajalik ka täna.

“Usk” ei pruugi sugugi tähendada midagi otseselt religioosset või müstilist. Eesti ühiskonda hoiab koos meie inimeste usk, et meil on ühine tulevik, mille kujundamisel saame kõik osaleda. Meie põhiseaduse preambulagi algab seda kinnitavate sõnadega:

“Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel...”

Selline usk paneb päris paljusid inimesi pühenduma oma kutsumusele riigiteenistuses (mis eeldab ametisse asudes lausa ustavuse vandumist Eesti põhiseaduslikule korrale), teistes avaliku sektori asutustes ning avalikes huvides tegutsevates vabaühendustes. Avalikes huvides töötamisele pühendunud inimeste jaoks on olulised oma riigi eesmärgid, tulevikuväljavaated, maine ja igapäevane käekäik.

Pühendunud inimene näeb oma riigis iseenda, oma pere ja lähedaste jaoks arenguvõimalusi. Talle on tähtis kaaskodanike heaolu. Seepärast osaleb ta nõu ja jõuga õiglase ühiskonna rajamisel, sisemise ja välise rahu kaitsel, praeguste ja tulevaste põlvede ühiskondliku edu ja üldise kasu arendamisel ning püüab tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimist läbi aegade.

Ta usub, et see kõik on õige ja vajalik ning ta ei heitu, kui keegi juhtub ta tööd kritiseerima või alavääristama.

Kuid nende inimeste vankumatust usust ja pühendumusest pole suurt kasu, kui puudub “lihtne häädus” – poeet Sanga “elu jõu valemi” teine pool.

“Lihtne häädus” tähendab esmalt empaatiat – seda, et soovime ja suudame mõista teiste inimeste tundeid ja vajadusi ning oma tegevuses nendega arvestada. Teiseks tahame olla head (või lausa parimatest parimad) oma kutsealaste teadmiste ja oskuste poolest – “lihtne häädus” tähendab ka asjatundlikkust.

Lihtsat häädust ootame iga elukutse esindajalt, olgu ta õpetaja, kingamüüja, ajakirjanik, lõvitaltsutaja või ministeeriumi kantsler. Aga oma pühendumuse, empaatia ja asjatundlikkuse kasvatamist tuleb meil iga päev alustada ikka ainult iseendast.

Rääkijad ja tegijad

Ma loodan, et saare talur Aivar Kallas ikka mõtles irooniana, kui lisas põhjenduseks oma üleskutsele 1. mail mõttetalgute asemel põldudelt kive korjata ja aedu ehitada, et "sel päeval pole eestlane mitte kunagi toas istunud". Talvisel koosolekul, kui mõttetalgute päeva otsustasime, muretses mõni vanem seltsimees küll, kas 1. mai ajalooline taust on kohane, ent huvitaval kombel see nagu polegi veel ühelegi naljahambale ette jäänud.

Kuid pean tunnistama, et minuga päriselt ei kõnele see mõtlejate-rääkijate ning tegijate vastandamine. Kallase sõnades on seda osaliselt ("jutustatud on juba küll," ütleb ta ühes lauses, ent teises lisab, et eks olulisi asju või ka töö kõrvale rääkida), kuid olen veel õige mitmelt kuulnud, et milleks mõelda - vaat' kui saaks jälle prügi koristada, siis tuleks küll!

Heateo-Jaan rääkis kunagi kodanikuühenduste tulemuslikkuse hindamise vajaduse selgitamiseks mõistuloo džunglirägastikus endale matšeetedega teed raiuvast kambast. Kui oli mitu tundi rassitud, ronis üks neist puu otsa ja vaatas ümberringi. "Kutid, me läheme vales suunas!" hüüdis ta. "Jää vait!" karjuti alt vastu, "kas sa ei näe, kui kõvasti me töötame!?"

Ausõna, ma olen selliste asjade suur fänn, kui inimesed tulevad kokku ja ehitavad lastele mänguväljaku, võtavad kusagil võsa maha, pesevad hooldekodu aknad puhtaks või raiuvad vanainimese ahjupuud halgudeks ja laovad riita. Aga sellistelegi asjadele eelneb ju mingi mõttetöö. Eelmise aasta prügikoristustalgute eel käidi talv otsa erinevates seltskondades koos läbi mõtlemas, kuidas neid teha, ja näib, et oleks äkki tulnud veel rohkem mõelda, sest nüüd on paljudel pinnuks silmas, et prügi sorteerimine selle laoplatsidel nii aeglaselt käib. Endine ülemus Enno Tammer Eesti Päevalehest tavatses küll öelda, et hea leht teeb ennast ise valmis, aga tõtt-öelda minul seda kunagi näha ei õnnestunud. Ikka pidime igal hommikul kõik kokku saama ja läbi mõtlema, millega seekord külgi täita.

Muidugi, kui saarlased teavad, et praegu on kõige olulisem asi kivid põldudelt ära koristada ja aedadeks laduda (täitsa vabalt võib nii olla), ning teised asjad kas kannatavad oodata või siis on niisugused, mida nad lahendada ei suuda - siis võib öelda, et järelikult on mõttetalgud tõesti juba peetud ning nüüd pole muud kui pihku sülitada ja tööle pihta anda. Samas on vähetõenäoline, et isegi Saaremaal on kivised põllud igal pool ja kõigi jaoks kõige tähtsam küsimus, mille lahendamisse panustada tahetakse. Mis see kõige olulisem küsimus kellegi jaoks on, seda loomulikult mina ei tea, aga tean, et kui kokku tulla ja aru pidada, on suur tõenäosus, et esiteks leitakse need ühised probleemid üles, teiseks mõeldakse välja lahendused ja kolmandaks tekivad huvilistest tiimid, et plaanid ellu viia.

Kuulen kahte vastuargumenti. Esiteks - kas ma ei tee sääsest elevanti, sest mis suuri mõttetalguid nüüd ikka on vaja, et bussiooteputka üle värvida või muu selline vajalik konkreetne tegu ära teha? Teiseks - selliseid asju tehakse ju üle Eesti niigi, mis lisaväärtust mõttetalgud siin annavad (näiteks Artur Talvik kirjutas mõne aja eest Eesti Päevalehes, et tema külas käib niisugune plaanimine ja tegutsemine pidevalt ning seepärast pole Minu Eestit vaja)?

Nõus - kui kogukond niigi hästi koos töötab, siis usun, et sellised "teemeärad" on kohapeal igapäevane asi ja üks 1. mai ees või taga ei anna seal midagi juurde (ehkki kui aeg inimestele sobib, siis miks ei võiks üks neist koosolekutest ka just sel päeval toimuda). Igal pool aga ei ole nii. Mitte sellepärast, et inimesed ei oskaks või ei tahaks, vaid... see lihtsalt pole veel juhtunud. Paljudes paikades võib Minu Eesti anda esimese tõuke kokku tulla ja oma ühist potentsiaali avastama hakata.

Samuti nõus, et on ka teisi teid inimeste mobiliseerimiseks. Võib teha nii, et igaüks mõtleb plaanid omaette või lähemate sõprade seltskonnas välja, hõikab meedias, internetis või teadetetahvlil, et mina kutsun üles aedu ehitama, mina järve äärest prügi koristama, mina poe sulgemisega tekkinud probleeme lahendama - ning vaatab, kes kohale tulevad. Ma arvan, et puht kommunikatsiooni mõttes on mõttekojad siin lihtsalt tõhusam tee potentsiaalsete kaaslasteni. (NB! Iseküsimus, et kui mul on see tiim koos, kellega see plaanitud vajalik tegu ära teha - siis tõesti vaid jõudu tööle ja hiljem suur aitäh.)

Ning lõppeks ei ole kõik vajalikud asjad nii lihtsad nagu prügi koristamine, et lihtsalt hõikame ja hakkame pihta. Mis ei tähenda, et nende lahendamiseks tuleks ilmtingimata kokku kutsuda järjekordne ministeeriumidevaheline komisjon ja lasta seal ekspertidel pabereid lapata. Ma olen veendunud, et inimesed saavad hakkama ka sellega, et välja pakkuda paremini toimivaid avalikke teenuseid või muid lahendusi, mis aitavad elu etemaks muuta. Selleks ongi aga vaja esmalt mõelda ja siis tegutseda.

Las õitsta sada lille

Kahtlased arengud toimuvad. Kui aastaid on ärksamad pead rääkinud osalusdemokraatiast (Rohelised natuke radikaalsemast otsedemokraatiast), et rahvas peab rohkem hoolima, osalema, valitsejad rahvast kuulama, kaasama jne, siis viimasel kahel nädalal on täiesti mõistlikud inimesed nagu ühest suust hakanud kinnitama, et Eestile piisab täiesti toimivast esindusdemokraatiast.

Mis toimub? Võibolla need inimesed ei tea lihtsalt kodanikuühiskonna toimimisest ja kaasamisest, aga väga ohtlik tundub, kui raskel ajal keegi rahval vait käsib olla, selmet üheskoos välja tulla. Mõned tsitaadid:

Tom Ilves 24.02 Jõhvis:

Nendes riikides, kus poliitikat tehakse tänavatel, majanduses enam suurt midagi ei tehta. Seda näeme ka tänases Euroopas.

Et tu, Brute? Seni on president kirglikult kodanikuühiskonna nimel ju kõnelenud. Allar juba kommenteeris seda ka raadios.

Rait Maruste 5.03 EPLis: 

Kõrvale peaksid jääma ka igasugused üleskutsed seada kahtluse alla demokraatlik riigikorraldus, heita kõrvale esindusdemokraatia ja asendada see kas ,,valgustatud monarhiga” (O. Taal), mingisuguse ühiskondliku kokkuleppekojaga (R. Veidemann), või teadlikult lõhestada ühiskonda sildikleepimisega (stiilis ,,nemad on süüdi”).

Anonüümne juhtkirjanik 6.03 EPLis

Teine küsimustering seostub sellega, millisena näevad projekti eestvedajad oma rolli parlamentaarses demokraatias. Kas uue poliitilise liikumisena? Täiendusena parteimaastikul? Või hoopis millegi aseainena? „Võib-olla ühel hetkel ei valitagi enam parlamenti, vaid parimaid ideid,” ütles üks projekti eestvedajaid eile Päevalehele. Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik Rait Maruste hoiatas eilses Päevalehes üleskutsete eest asendada parlamentaarse demokraatia mudel millegi muuga. Sestap tuleks ka „Minu Eestilt” oodata kodanikuühiskonna aktiveerimist ja ideede andmist – see aitaks parteide seniseid vigu remontida. Mitte aga parteide asendamist.

Priit Hõbemägi 7.03 Keskpäevatunnis:

...siis tehakse 27.12 rahvahääletus. See omandab, kui seal tõesti on palju osalejaid, tohutu legitiimsuse. Misasja selle legitiimsusega siis edasi peale hakata? Meil on ju täiesti funktsioneeriv esindusdemokraatia, meil on Riigikogu, keda me küll kritiseerime, aga ta on meil olemas ja me peame teda austama. Mis me hakkame nende miljoni ideega nüüd peale, mille sada tuhat inimest on heaks kiitnud? Kuhu need asjad pistetakse? /.../ Kuidas me sisestame need poliitilisse süsteemi? /../

Mis me selle uue rahvademokraatiaga siis peale hakkame? Teatavasti Eestis on ju olemas rahvahääletuste jaoks kindel kord, ehk on sätestatud meie esindusdemokraatias see, kuidas rahvahääletuse tulemused muutuvad legitiimseks nii, et neid arvestada. Nüüd tekib massiliselt legitiimseid otsuseid, mis me nendega siis edasi hakkame tegema?

Ruu vastas arukalt, ilmselt lihtsalt tervest mõistusest, et need tuleks Riigikogu komisjonidele saata. Eks ka muude kampaaniatega kogutud allkirjad saadetakse ju samamoodi Riigikogule või valitsusele, aga jube kurb oleks, kui Minu Eesti talgutes, mille mastaabiga rahva mõtlema ärgitamist pole Eestis veel tehtud, järsku riigipöördekatset nägema hakatakse ja seda isegi mitte poliitikute poolt. Nemad ei julgeks midagi öelda ka muidugi. Austraalias, muide, ärgitati rahvas sarnasile mõttetalguile ju lausa valitsuse enda korraldusel! Mingit küsimust ei olnud, et ota, teie jaoks on ju valimiskampaaniad ja hääletuskabiinid, ärge vahepeal tülitage.

Kui me puhtalt endi valitud esindajate usaldamise peal peaks toimetama, poleks ühelgi omavalitsusel kohustust ju mingeid planeeringuid avalikule arutelule panna, minul poleks õigust öelda, kui mu maja taha karjäär või maantee tehakse, ministeerium ei peaks MTÜsid puudutava seaduandluse muutmisel EMSLi arvamust küsima jne jne - sest ma olen valimas käimisega andnud ära õiguse ise end esindada! See on ju absurd, aga nähes Minu Eestis ohtu demokraatiale, jõuame just niisuguste olukordadeni ja vat SEE on tõepoolest oht demokraatiale.

Veel kurvem oli, et härrad Kukus lihtsalt mõnitasid Eesti rahvast mu arust, et nii kui tundlevatele massidele anda õigus midagi otsustada, keeravad need riigi pea peale, kehtestavad surmanuhtluse, toovad sõdurid Afganistanist koju jne. Ruu meenutas muigvelsui veel ka TOMi ja Hõbe muheles kaasa. Tänasest osalusportaalist nad muidugi ei tea.

Rein Kilk ütles minu arust lausa otsesõnu, et tema ei taha ka kodanikuna midagi rohkemat ise ja üheskoos teha selles ühiskonas kui paar kanti prügi koristada, kuna see on "lihtne ja selge" ning sellel "oleks Eesti jaoks isegi suurem tähendus kui järjekordne katse demokraatlikku süsteemi muuta". Arvamusliidrina ei tohiks Kilgi-onu mu arust küll niisugust mõttelaiskust propageerida. See on lihtsalt vastutustundetu, kui mitte põhiseaduse vastane. 

Ma ei näe, et nii palju kodanikuühiskonna vastaseid seisukohti kuidagi majandusvajutisega seonduks, nii et kust see kõik järsku tuli siis? Võibolla on see muidugi loogiline reaktsioon - massid on ju juhitamatud ja neisse peabki ettevaatlikult suhtuma. Kindlasti ei tohi selle hirmu käigus aga jutlustada, et rahvas ongi loll ja kui nad kokku tulevad, on see oht demokraatiale. See kõlab aastal 2009 juba.. nagu Lukašenka.

Üks valitsus on sellise kampaania veel läbi viinud, millele Kilk ka vigase tsitaadiga viitas. Nimelt esimees Mao, kes kuulutas teadupoolest 1957. aastal, et kunsti, kultuuri ja natuke ka sotsialismi arenguks laseb ta õitseda sajal lillel ja võistelda sajal koolkonnal. Tegelikult pistis ta oma teistimõtlejad ju pokri ja kahtlustati, et liikumine oligi selleks, et nad kapist välja tuleks ja kätte saadaks. Nähes, kui palju kriitikat laekus, lõpetas Mao muidugi kähku oma kampaania ära.

Minu Eesti saab igatahes üks ütlemata huvitav aktsioon olema. 

Lõpetuseks Hando Runneli tsitaat tänasest AKst:

Tõsi, on selliseid saarekesi, kus inimesed usuvad üksteist, usaldavad üksteist ja püüavad üksteist kõlbelises plaanis inimestena hoida. Kuid valdavad on bürokraatlikud mehhanismid, kus ühed juristid mõtlevad välja leppe ja teised juristid tulevad ja hakkavad uurima, kuidas lepet rikkuda. See on valelikkus, mis on valdav. Meie põhiline patt on valelikkus

Eesti magusapoliitika – vastuolude sasipundar või kokkulepete kogum?

Mõista-mõista, mis see on: "džemmi koostis- ja kvaliteedinõuetele vastav toode, mille lahustuva kuivaine refraktomeetriga määratud sisaldus on vähemalt 40 protsenti"?

Vihjena olgu öeldud, et sellise mõistatuse võib leida Vabariigi Valitsuse 30. aprilli 2004 määrusest nr 170, mis kannab pealkirja "Džemmi, želee, marmelaadi ja magustatud kastanipüree koostis- ja kvaliteedinõuded ning märgistamise erinõuded".

Kummalise sõnamõistatuse õige vastus maitseb Headele Kodanikele hästi – see on moos.

Ei usu, et ministrid või isegi selle määruse sõnastuse ette valmistud asjatundjad kodus moosipurki avades selle kahtlemata täpse, kuid keeruka definitsiooni üle juurdleksid. Moos on mõeldud ju söömiseks, mitte õiguskeeles formuleerimiseks!

Kuid lisaks moosile huvitavad Häid Kodanikke vahel ka asjad, mida süüa ei saa, ning mille nimetamiseks kasutatavad sõnad vajavad lausa hädasti täpsemat selgitamist. Eesti keele instituudi direktor Urmas Sutrop juhtis Eesti Päevalehes (09.02.2009) tähelepanu ühele neist:

"Ega me ikka enne ingliskeelsetel sõnadel politics ja policy vahet tegema hakka, kui meil nende sõnade taga olevaid mõisteerinevusi vaja ei lähe. Neid kahte sõna aitaks lahus hoida, kui me ei püüaks neid tõlkida üks-üheselt samatüvelistena. Las poliitika, poliitik ja poliitiline jäävad, aga policy võib olla lihtsalt tark ja mõistlik juhtimine või tegevuskava."

Hea Kodanik teritab alati kõrvu, kui keegi kasutab sõna "poliitika". Mida peab ütleja silmas?

Kas ta mõtleb erakondade liikmete, poliitikute konkurentsi juhtpositsiooni, see tähendab rahvaesindaja – riigikogu, linna- või vallavolikogu liikme staatuse pärast? Selles mõistes poliitikast (politics) kõneldes on tähelepanu keskmes enamasti vastasseisud ja vastuolud – erakondade ja nende liikmete omavahelised suhted, nende konkureerimine valijate tähelepanu pärast, peatumatud valimiskampaaniad, koalitsiooni ja opositsiooni vägikaikaveod.

Või ehk kõneldakse hoopis võimu teostajate poliitikast kui teatud tegevuskavast (või ka teadlikust tegevusetusest) mingis ühiskonnaelu valdkonnas? Sel juhul räägitakse poliitikast (policy) kui kokkulepete kogumist, mille osaks on ideaaljuhul ratsionaalsed, loogilised argumendid ning sihiks parem elukorraldus. Näiteks valitsuse moosimääratlus on osa Eesti magusapoliitikast – džemmi, marmelaadi ja muud taolist kraami puudutavatest riiklikest või koguni rahvusvahelistest kokkulepetest.

Nii nagu Heal Kodanikul läheb vaja maiustamiseks moosi, on tal riigiasjust mõeldes ning kõneldes tarvis tunda sõna "poliitika" taga olevaid mõisteerinevusi. Sest vastuolude sasipundar ja kokkulepete kogum erinevad teineteisest enamgi kui džemm ja moos, kuigi seda ei saa refraktomeetriga määrata.


* See sissekanne Hea Kodaniku ajaveebis on pühendatud Eesti Vabariigi 91. sünnipäevale.

Pehme ja karvase aparaadi segadus

Kahe-kolmeaastane laps kipub vahel kasutama värskelt omandatud sõnu moel, mis teeb täiskasvanutele palju nalja. Näiteks “kiisu” võib tal tähendada mitte ainult kassi, vaid ka koera ja kõiki teisi neljajalgseid olendeid ning “isa” kõlbab kasutamiseks iga mehe kohta.

Põhjus on sel muidugi lihtne – lapse sõnavaras lihtsalt ei leidu kõikide nende jaoks veel erinevaid nimetusi. Aja jooksul lapse sõnavara rikastub ning üha rohkem loomi saavad tema kõnepruugis oma õige nime.

Eesti Vabariik on veel nii noor, et selle kodanikel juhtub riigiasjust rääkides sarnaseid “apse”. Ajakirjanik Andrei Hvostov juhtis Eesti Ekspressis tähelepanu ühele neist:

“Minister ega riigikogulane pole “ametnik”, aga nii hämmastav kui see esmapilgul ka ei tundu, rahvasuus on nad üks ja seesama – nimelt pole suurem osa rahvast taasiseseisvunud Eesti koolis õppides ühiskonnaõpetuse tunde saanud.”

Rahvasuus – ja seda võimendavas ajakirjanduses – võidakse pikemalt kõhklemata lugeda riigiametnike hulka nii gümnaasiumi direktor, kellele heidetakse ette ametiauto kasutamist isiklikuks otstarbeks, notar, kes tegeleb tähtsate dokumentidega (järelikult on ametnik!) kui ka panga teenindussaalis töötav teller (pangaametnik on ju ka ametnik!). Ühed pehmed ja karvased kõik!

Seepärast on keerukas hinnata, kuidas kujunevad meie inimeste arusaamad Eesti riigiametnike usaldusväärsusest ja asjatundlikkusest.

Riigist ja riigiametnikest kõneldes kasutatakse sageli “aparaadi” või “masina” metafoori, räägitakse riigimasina juhtimisest, õlitamisest, hammasratastest, hoobadest. Mida sellest arvata?

President Lennart Meri ütles tosina aasta eest, kui Eesti avalik teenistus loodi, oma uusaastakõnes:

“Ametnikkond on igas riigis niisama oluline, nagu hammasrattad kellavärgis. Kuid kella me ei muretse ometi hammasrataste pärast, vaid selleks, et õiget aega teada, et oma aega õigesti hinnata.”

President Toomas Hendrik Ilves lausus viimasel riigiametnike foorumil:

“Eesti riik jääbki tuhandete inimestega mehitatud ja miljardeid kroone neelavaks liiga suureks ja liiga kalliks masinaks, kuni osad meie kaaskodanikest ei taju riigi ja kohaliku võimu tuge või kohalolekut.”

Mõlemad annavad meile mõista – Eesti väiksus teeb tegelikult võimalikuks selle, et me ei pea mõtlema ega rääkima oma riigist kui keerukast masinavärgist või aparaadist.

Väikses ühiskonnas on ametnikul võimalik jõuda iga inimeseni, õppida tundma tema vajadusi ning pakkuda parimal moel tema ootustele vastavat avalikku teenust. Ja igal Eesti elanikul on võimalik tutvust teha oma riigi teenistuses olevate ametnikega, kaaskodanikega, kes, nagu elu näitab, ei ole tegelikult “aparaadid”. Selleks läheb tarvis üksnes head tahet.