Lasanje

Ei, ma ei ütle ühtegi halba sõna – CIVICUSe rahvuslike katusorganisatsioonide kogunemisel Johannesburgis on täitsa huvitav. Teemaks on EMSLi-laadsete organisatsioonide legitiimsus, vastutavus ja läbipaistvus ning ma arvan, et olen nii mõnelegi kolleegile teistest riikidest saanud anda head praktilist nõu ning ka ise mõned asjad EMSLi jaoks paremini läbi mõelnud.

Aga siis tuleb kohvi- või lõunapaus ja algavad... idee järgi meeliülendavad kõned, minu jaoks aga eelkõige kartus ja värin.

Ma ju ei pea ennast kaugeltki ignorantseks globaalprobleemide suhtes, aga kõige selle CIVICUSe tramburai keskel olen nagu paks laps kekatunnis. Mitte et ma ei püüaks! Kui World Assembly lõpetamisel voldivad kõik maailmarahu sooviga paberlennukeid, siis teen ju minagi seda, ja muidugi on just mu lennuk see, mis ees seisvat kaasaktivisti kuklasse tabab. Või siis Make Poverty History marsil, kus ma ju ometi end targu viimastesse ridadesse hoian, vakatab valjuhääldi just sel hetkel, kui mina hüüan oma Poola sõbrale midagi täiesti kohatut tema kingade aadressil. (Anna on nimelt inimene, kel on kingad igaks elujuhtumiks, kaasa arvatud protestimarsid. „Ära naera midagi,“ ütleb ta, „kingad muudavad elusid – mõtle kas või Tuhkatriinule!“)

Täna kell üks panid siin kõik oma mobiiltelefonide äratuse helisema – „Global Climate Wake Up Call“. Hea küll, seks ajaks nihverdasin end vaikselt ruumist välja, aga kui siis lõunapausil ühena viimastest oma lasanjeportsuga lauda istun ja esimesed suutäied võtan, võite kolm korda arvata, just täpselt kelle selja taha jääb seisma väike Etioopia mees, inimõiguste aktivistist äsjane poliitvang, palub sinnapoole pöörata kogu ruumi pilgud ja hakkab kõnelema lähenevast ülemaailmsest nälja vastu võitlemise päevast.

Mu valge keskklassi mehe käsi kahvlitäie pastaga vajub sadade meile - jajah, nägite õigesti: lasanjet vohmivale Eesti kodanikuühenduse juhile ja nälga surevatest lastest kõnelevale Aafrika inimõiguslasele - pööratud silmade all taldrikule tagasi. Tõesti, palju õnne, Urmo Kübar, teie aja- ja kohataju ei ole teid taas kord alt vedanud!

Kui süda hakkab halba aimama, et „nälja vastu üles tõusmine“ ei ole etiooplase jaoks pelgalt metafoor, hiilin ruumi tagumisse otsa joogilaua juurde. Anna on juba seal. Beeži-lillaruudulistes seminarikingades.

Lööme oma limonaadiklaasid kokku.

„Üleilmse vaesusevastase võitluse terviseks!“ kostab ta. „Muide, kas see pole seal sinu lasanje?“

Lauale esineja ees läheneb koristaja – must mammi kui mägi, lapp ühes, kasutatud nõude virn teises käes.

„Ja proovime nüüd siis selle läbi – kõik tõusevad oma kohtadelt üles ja ütlevad: „Meie kui selle maailma kodanikud soovime...“,“ räägib etiooplane.

„Ärge viige mu lasanjet ära, ma ei ole veel lõpetanud!“ hüüab selle maailma kodanik minu sees oma abitu soovi. Koristaja haarab taldriku.

Toolid kolisevad, kui rahvas tõuseb ja mina, hetkega näljavastase võitluse aktivistiks saanud, nende vahelt läbi trügin, mu lõunasöögiga ukse poole pühkivat neegrimammit püüdes.

„...soovime, et ükski inimene ei peaks näljasena magama minema!“ kordavad katusorganisatsioonide juhid kindlal häälel etiooplase järel mu sööstu saates.

Kolleegide toetus on ikka imeline asi, seda ma ütlen!