Purdah*

'Purdah' tähendab pärsia keeles kardinat. Mitmel pool islamimaailmas tähistatakse sama sõnaga ka praktikat, mille kohaselt naised peavad olema meestest eraldatud ning naiste kehad ja näod avalikes paikades viimseni varjatud.

Briti riigivalitsemise argoos öeldakse 'purdah' aga hoopis valimiste-eelse kampaaniaperioodi kohta, mil valitsusel on tavaks seada enesele tegevus- ja kommunikatsioonipiiranguid.

Esmase nõudena väldivad Briti ametnikud sel ajal kõikvõimalikke ettevõtmisi, mis võiksid seada kahtluse alla nende poliitilise erapooletuse või kutsuksid esile kriitikat, et riigi vahendeid kasutatakse parteipoliitilistel eesmärkidel.

Ning teiseks ei tohiks ükski valitsusasutuse tegevus konkureerida (või paista konkureerivat) valimiskampaaniatega avalikkuse tähelepanu pärast.

Need üldised põhimõtted on valimiste eel põhjalikumalt lahti kirjutatud, et anda täpsemaid juhiseid konkreetsete toimingute (näiteks üritustel osalemine) ja funktsioonide (otsuste langetamine, kommunikatsioon) kohta.

Mullu kevadel toimunud valimiste eel avaldatud juhises (Cabinet Office General Election Guidance 2010 .PDF) kirjutati esmakordselt detailsemalt ka sotsiaalvõrgustike kasutamisest. Juhis ütleb, et ametnike ametialane osalemine võrgustikes (nt Facebook), foorumites ja muudes avalikes elektroonilistes aruteludes peaks valimiskampaania perioodil piirduma teenuseid puudutava korralduslikku laadi infoga (nt teade e-teenuse ajutisest katkestusest) ning faktiküsimustele vastuste pakkumisega, viidates varem avaldatud infole.

Uus soovitus tekitas aktiivselt võrgustikke kasutavates ametnikes üksjagu ärevust. Näiteks teatas ühe ministeeriumi osakonnajuhataja Steph Gray oma blogis, et katkestab valimiste eel blogimise ja Twitteris säutsumise täielikult, sest "see on liiga riskantne" (vaata ka selle postituse jätkuarutelu Simon Wakemani blogis).

Lisalugemist:

• Briti valitsuse valimiseelsed juhised 2004-2010
• Purdah - public bodies in the pre-election period

* Mitte segamini ajada Burdaga. Burda oli esimene lääne moeajakiri, mis nõukogude okupatsiooni ajal Eestis müügile lubati. Burdas avaldatud populaarsetest lõikelehtedest sai tuhandete Eesti naiste rõivailu mõõdupuu ning koduse õmblustöö esmasisend. Seda, kas brittide traditsioonilise 'purdah' põhimõtted iseseisvas Eestis aktiivse valimisagitatsiooni ajal kunagi trendi seadma hakkavad, pole veel teada.

Porno kimbutab katusorganisatsiooni

Aga nagu Jaan Tätte raadioreklaamis kinnitab, et teab täpselt, mis lugusid inimesed ootavad ja neid ka oma kontserdil pakub, nii tean minagi, et samuti kui eelmisel ja üle-eelmisel korral, peab ühe konverentsi-ülevaate juurde kuuluma ka väike pilguheit kulisside taha, kus “globaalne lõuna” tähendab pigem suurt söögikorda kui arenguabi sihtpiirkonda.

Tänane lugu räägib sellest, kuidas Inglismaa EMSLi ehk NCVO IT-tiim katusorganisatsiooni töötajate moraalse palge eest hoolt kanda püüdis. Sest kui tahes ebatõenäoline võib meile ka näida mõte avatud kontorist kui kohast, kus tekib soov natukene pornolehekülgedel lõõgastuda, küllap teavad IT-tiimid juba paremini, mis meie räpastes peades tegelikult toimub.

Esimesena võeti sihikule ebasobivaid sõnu sisaldavad lehed, mispeale NCVO töötajad ühel hommikul avastasid, et nad ei saa enam oma peamise valitsuspartneri, siseministeeriumi kodulehele. Sest nagu Eestis, nii tegeleb Albionilgi kodanikuühiskonna arenguga asutus, kelle töövaldkonda kuuluvad muu hulgas ka vägistamised, pedofiilia, lasteporno ja muu selline.

Pika hambaga oli IT-tiim sunnitud järele andma, aga ei tunnistanud end veel lööduks.

“Ärge küsige, kuidas, aga järgmise asjana piirati kuidagi ligipääs lehekülgedele, kus on fotod, millel on rohkem kui 80% paljast ihu,” jätkab Ann, NCVO poliitikaboss (naine, kes arvestab veini kui üht päevas vajalikust viiest puu- ja köögiviljaportsjonist, sest “seda tehakse ju viinamarjadest!”). “See tähendas, et nüüd olid blokeeritud juba kõik valitsusasutused, sest kõik nad sisaldasid fotosid ministrite alasti näost ja kaelast!”

Naerame laginal ning waleslane, rõõmsate roosade põskede ja särgikaelusest paistva karvase rinnaga Craig puksub: “Aga sellise piiranguga ei saaks ju ka notsude pilte vaadata!”

Laudkonna küsivad pilgud, mis äkki saabunud vaikuses tema poole pöörduvad, ei üritagi üllatust varjata.

“Eem ... no ma mõtlen näiteks mõne sellise organisatsiooni kodulehte, kes tegeleb põllumajandusega,” pomiseb ta.

***

Brittidest rääkides: suvel jäi jagamata uudis, et teenete eest kolmanda sektori arendamisel lõi kuninganna mu Inglismaa ametivenna, NCVO juhi Stuart Etheringtoni juunikuus rüütliks. Rüütliseisus sobib minu meelest Stuartile suurepäraselt, tegu on tõelise vana kooli briti džentelmeniga. Illustreerigu seda näide, kui ta ööbis ühel reisil kahe kolleegiga hotellis. Kella nelja paiku öösel hakkab tööle tuletõrjealarm. “Väärikus või tulesurm? Tulesurm või väärikus?” küsib Ann endalt vaheldumisi ukse ja riidekapi poole vaadates ning leiab siis kompromissi, tõmmates pika mantli pidžaamale peale. Umbes samamoodi ootab teda välisukse ees teine kolleeg. Ja siis väljub majast Stuart - ülikonnas, püksid viigitud, kingad lakitud, lihtsalt ilma lipsuta. “Ümber nurga saab kiirtoidurestoranis kaunis talutavat kohvi osta, suundume ehk sinna?” teeb ta ettepaneku ja kui nad seal siis istuvad oma mantlites ja loppis näoga, auravad papptopsid ees, pöördub Stuart taas nende poole: “Ehk arutaksime, mis seisukoha me võiksime võtta konservatiivide eilse avalduse peale?”

"Ma sooviksin veidi infot, palun"

Urmo "süül" lehitsesin hiljuti Andrew Keen'i raamatut "The Cult of the Amateur", mis kujutab endast ülevõimendatud ülevaadet uue meedia kasutamisega seotud üleilmsetest über-hädadest. Ja möödunud nädalal kuulasin Tallinnas Jevgeni Morozovi ettekandeid teemal "Internet: demokraatia toitja või õõnestaja?".

Nii Keen kui Morozov pidasid vajalikuks kõigile neile, kes näevad internetis kodanikuühiskonna võluvitsa, korduvalt meelde tuletada, et veebi kiputakse pigem kasutama meelelahutuseks ja enese eksponeerimiseks kui üllastel ühiskondlikel eesmärkidel nagu inimõiguste tagamine, osalusdemokraatia edendamine vms. Piiritu tehnoloogiavaimustuse eest hoiatasid Tallinnas kuulajaid ka Linnar, Sten ja Daniel.

Nende mõtetega seoses meenus mulle üks 20 aastat vana (st juhtumisi üleilmse internetivõrgu sünniaastast pärinev) BBC sketš.

See klipike võimaldab tähelepanelikul jälgijal kahe ja poole minuti jooksul kenasti kaardistada märkimisväärse hulga meie otsingukesksele "andmebaaside kultuurile" tehtavaid etteheiteid: infouputus, pealiskaudsus, privaatsfääri lagunemine, “digitaalne nartsissism” jne.

Palun vaadake nüüd selle pilguga, et verbaalne geenius Stephen Fry kehastab Internetti ning (praegu peamiselt küünilise tohtrihärrana tuntud) Hugh Laurie on Veebi Sattunud Inimese rollis:


(sketši teksti saab siit ka lugeda)

Tõsiasja, et sketši autoritel polnud õrna aimugi internetist ega "sotsiaalsest meediast" (sest neid asju lihtsalt veel polnud siis olemas), võib pidada päris jurakaks kiviks tehnodeterministide digitaalsesse kapsaaeda.