Üheteistkümnes

Anda teatud hulga allkirjade korral inimestele õigus nõuda avaliku konsultatsiooni algatamist enne otsuse tegemist (sh. vajaliku taustinfo kättesaadavaks tegemist, adekvaatset aega arvamuste avaldamiseks, aruteluüritusi, tagasisidet tehtud ettepanekutele).

Pooldajad:

• Midagi on vaja ju muuta, tegelikkuses peaksid olema ka praegu sellised võimalused olemas, kuid kui kodanikel tahe on, siis riigi erinevatel tasanditel mitte, aga nii ju kodaniku hääl ei jõua otsustajateni
• Väga vajalik Eesti ühiskonnas, kus diskussiooni pidamise oskus on madal. Iga arvamuse avaldust hakatakse ründama, selle asemel, et koos erinevaid seisukohti läbi arutades tõeni jõuda. Vaja on respekteerida teise inimese arvamust, samal ajal oma arvamuse sisu selgitades.
• Lisaks oluline: kaasatavad peavad olema rahastatud: sõidu, aja ja energia kompenseerimine. Siis on ka võimalus teemadega sisuliselt tegeleda ja kaasa rääkida. Kaasata nö ekspertteadmist mingis valdkonnas, kellel on tihe side sihtgrupiga ja teave tegelikkuse kohta + analüüs. Kunagi ei tohi öelda, et kaasatavad on rumalad. Nad räägivad omas keeles. Juhtida vestlust, noppida oluline välja ja panna kirja.
• EL kodanikualgatus on kehtestatud. Siseriiklikult selline mehhanism puudub. Oleks aeg kasvõi konsultatsioonide tasemel algust teha.
• Vajalik täiendada ettepanekut ja kõigepealt tagada, et teatud hulga allkirjadega otsus võetakse üldse menetlusse. Praegu Riigikogu kodukord seda ette ei näe. Nn. petitsiooniõioguse seadustamiseks pole vaja põhiseadust muuta, piisab Riigikogu kodukorra täiendamisest. Olen seda ettepanekut Riigikogule ka varem teinud.
• Annab kodanikele õiguse esile tõsta neile olulisi otsuseid

Vastu:

• Inimesed, arutage omavahel asjad selgeks
• Ei saa aru, mis laadi otsuste kohta ettepanek käib, milliseid potentsiaalseid olukordi on silmas peetud. Praegu esitatud kujul ei ole ettepanek rakendatav.

Kahtlejad:

• Ma näen siin rohkem probleeme kui kasusid. Tihti on tagantjärele rahvas ikkagi rahul ning eelnevalt sõditakse emotsioonide pinnalt. Teisalt ei anta rahvale sageli mõistlikus pikkuses aega teema uurimiseks. Seega mingid veidi julgemad hoovad võiks olla.
• Toetan tingimusel, et sellest ei kujune mingisugust astroturfingu platsi jälle. See inimeste hulk peaks olema ilmselt üsna suur, kes saavad algatada...
• Haagib punktiga 10. Kui ametnik on saanud koolitust ja adub TÕELIST vajadust kaasata, siis pole seda punkti ju vaja.
• Mis tähendab avalik arutelu- eetriaega ETV-s? Miitinguid tööajal Toompea ees? Mis tähendab adekvaatne aeg - mõistlik aeg kehtivas õiguses? Milleks uus mõiste?
• Pigem aitaks 3. sektori kaasamisel ametnike koolitamine, et nad teaks, kust vastava valdkonna MTÜ-sid leida ja kuidas neid kokku kutsuda.
• Ei mõista, mis muutub olemasoleva süsteemiga, st. vajalik täiendada
• Kas allkirjade kogumine on alati mõttekas? Võib-olla lihtsalt avalik pöördumine
• Hea algatus - kuid oht, et teatud huvigrupid võivad hakata seda kasutama isiklike huvide suunas (nt. mingid tingimused, mis välistavad teiste organisatsioonide osalemise hankes vms).

Kaheteistkümnes

Luua juriidiline alus vabaühendustele kaitsta oma sihtrühmade või valdkonna õiguseid kohtus

Pooldajad:

• Praegu saab ka organisatsioon end kohtus kaitsta, neil on ju põhikirjad, mis loob mingi juriidilise aluse. Pigem on küsimus, kust leida raha enda kaitsmiseks kohtus. Teatavasti kohtud jahvatavad meil aeglaselt
• Ühingus on jõud
• Võimalus võiks olla, kui ei kasutata, siis on ju tore, st et kohe ei joosta kohtusse.
• Nõrga kohana esitatud argument on ebarelevantne. Selline võimalus on õigusriigile kohane. Sakala keskuse probleem, kus huvirühmad ei saanud oma huve kohtu kaudu kaitsta on üks parim näide.
• Väga vajalik
• Absoluutselt vajalik. Lisaks ka inimesel valida ennast kohtus esindama MTÜ-s töötav jurist.
• Vabaühenduste liikmete hulgas on kindlasti ka juriidilist pädevust omavaid inimesi või lisada võimalus saada riigipoolset õigusabi teenust?
• Keskkonnakaitses on see süsteem hästi tööle hakanud. Nt lastekaitsesse ja diskrimineerimisjuhtumite juurde peaks see kindlasti laienema.
• Tähtis on eelkõige võimalus. Kui see on olemas, siis hoidutakse ka seadusrikkumistest ja väheneb vajadus kohtusse pöörduda.
• Miks mitte katsetada!
• Kindlasti tuleks laiendada sellist õigust keskkonnavaldkonnast ka vähemalt tarbijakaitse jm huvikaitsevaldkondadele, kus avalik huvi on nii oluline, et selle kaitsmisse kaasab riik ka kodanikke. Ettepaneku juures välja toodud nõrku kohti ei pea põhjendatuks, sest enne kui ei ole tagatud õiguste kaitse võimalusi, ei saagi eeldada, et oleks olemas väga suur võimekus sellega tegeleda. Ettepaneku elluviimisel tuleb lahendada terve rida küsimusi, mis keskkonnavaldkonnas on probleemiks osutunud - näiteks kohtukulude teema (kas ühendused peavad hakkama kaotuse korral maksma kohtukulude eest - see ei peaks printsiibis nii olema).
• Leader tegevusgrupid on juba tänaseks arvatud avaliku halduse akte väljaandvaks organisatsiooniks

Vastu:

• Siin on suurem kaal nõrkadel kohtadel. Tegelikult oleks kodanikeühenduste teema vaja seadusandluse poolelt läbi võtta küll ja viia see nii sisuliselt kui seadusandja poolt laiapõhjalise vaba tegevuse soodustamiseks, kus toetuste ja ka seega kontrolli osa viia kohaliku omavalitsuse tasandile.
• Inimressurss on piiratud. Keskenduda nende kohtade lahendamisele, et ennetada kohtusse jõudmist, et kõik töötaks ühise eesmärgi nimel, ennekõike avalik sektor. Oskus kuulata ja püüd aru saada probleemi tuumast.
• Riigikohus on korduvalt väljendanud, et kollektiivsetel arvamuseavaldajatel ei ole sõnaõigust kolmanda isiku kaitseks kohtus ega ametiasutuses. Tegelikult on lausa piinlik lugeda avaldus-kaebusi stiilis: räigelt on tõstetud nt bensiinihinda, palun mentlege ja karistage bensiinimüüjaid! See on umbes sama, et kirjutame naabri peale: ta rikub liikluseeskirju, kus, millal, kas jala või autoroolis, keegi ei tea, aga raisake aega, ressursse, uurige, menetlege. Absurd.
• Ebamäärane sõnastus

Kahtlejad:

• Ei ole kursis, kui suur on vajadus sellise muudatuse järele.
• Kui suur oleks vajadus?
• Küsimus on organisatsiooni tugevuses.
• Teema vajab arutelu, arvutusi jms
• Eestkosteõiguse juriidiline olemus vajab analüüsi, kergekäelisel rakendamisel pigem külvab segadust.

Kolmeteistkümnes

Avalikes huvides tegutsevate vabaühenduste vabastamine erisoodustusmaksust oma töötajate toitlustamisel jt. sellistel kulude puhul.

Pooldajad:

• Analüüsi see vajaks küll, aga kuna vabaühenduste rahastamine sõltub enamaltjaolt liikmemaksudest, siis kooskäimisele ja initsiatiivikatele tegevustele aitab selline maksusoodustus kindlasti kaasa
• Lõpetks ära kulude peitmise "ruumide rentimise" taha, näiteks. Ja uskugem pigem, et kui seda lubataks, siis ei hakata kohe väärkasutama...
• Võimalus motiveerida vabatahtliku töö tegijaid. Talgupäeva supp ja aastalõpu tänuüritus.
• Väikeste ühenduste puhul ehk on see lausa ellujäämise võimalus, kui see vajalikuks muidugi osutub. Mingi kvaliteedi mõõdik peaks ka juures olema sel juhul,.
• Vabaühenduste töötajad töötavad tihti toidu eest, tobe, et peab seadust rikkuma, sest keegi ei maksa ju selle pealt veel erisoodstusmaksu. See on rahakeskne mõtlemine, aga töötasuks võib olla ka söök.
• Praegune regulatsioon ei tööta nagunii
• Avalikes huvides tegutsevad vabaühendused ei pea kindlasti kuuluma tulumaksusoodustusega ühenduste nimekirja, sest see on ebamõistlik kitsendus ja kahjuks ei põhine avalikes huvides tegutsemisel.
• Pigem mõtlen ma selle all, kuidas motiveerida vabatahtlikke
• Noh, see piir töötaja ning "külalise" vahel on juba praegu fiktiivne. Selles punktis nõutakse kontrollimatu asja täitmist - et kui kõik käivad koolituse ajal söömas, siis osalejate pealt ei maksa, aga tegevjuhti pealt peaks kuidagi välja arvutama selle erisoodustusmaksu... Reaalselt seda ei tehta, kuna supp on ühes potis
• Jällegi võiks teemat käsitleda üldisemalt- ettevõtetega võrreldes on teisigi põhjendamatuid piiranguid, näiteks riiklikest fondidest raha taotlemisel projektide algatamiseks.
• See säästaks mitte ainult raha, vaid mõttetut asjaajamist, seega vähendaks üldist halduskoormust.
• Olen ise tegelenud aastaid külaseltsi elu edendamisega ja tean, kui palju isiklikku aega ja raha olen sinna paigutanud. Maatingimustes eriti oleks normaalne, et erisoodustustest vaba. Maapiirkond ei saa tagasi tulumaksust seda osa, mida tiheasutuse piirkond. Ma ei arva, et hajaasustuses peaks sama palju tänavalgustuse poste olema, kui tiheasustuses, kuid seesama erisoodustustes vabastamine oleks üks väike viis oluliselt raskemates ja ettevõtluse ning ühistööks ebasoodsamates tingimustes inimestele ja vabaühendustele luua paremaid tingimusi ühistegevuseks.

Vastu:

• Igasugused erisused ei sobi tegelikult Eesti maksusüsteemiga kokku. Arvan, et parem on küsida toetust muul viisil kui maksusüsteemi keeruliseks ajades.
• Miks ainult avalikes huvides tegutsevad organisatsioonid vabastada? Vabastada võiks, aga sel juhul kõik. Täna käib siin suur kombineerimine ja petmine. See on üldse üks ebaloogiline punkt, see erisoodustus toitlustuse pealt, eriti kui kõik on projektipõhine.
• Üleüldist sellist reeglit vabaühendsute suhtes ei toeta. Näen juba praegu võimalusi väga paljudeks väärkasutusteks. Seda võib teha läbi toetustingimuste, kui riik sellise võimaluse annab. Avalikes huvides tegutsev ühendus on senini määratlemata ja nii ei ole võimalik siin soodsutust kehtestada.
• Liiga üldsõnaline ja riskid suured kaardistamata. vt ohte MTÜde tõsiseltvõetavustele
• See on liiga väike probleem.

Kahtlejad:

• Erisoodustusmaks maksustab n-ö omainimestele hüvede loomist. Milline on ettepanekukohaselt läbipaistev skeem, mis väldiks nt olukorra teket, et MTÜ arvelt käib juhatuse liige endale või seotud isikutele süüa ostmas? Idee on, aga toores.
• Samas - miks ainult avalikes huvides tegutsevad vabaühendused?

Neljateistkümnes

Uue ametniku tööleasumisel teha esimeste töökuude jooksul kohustuslikuks ühepäevane koolitus kodanikuühiskonnast ja koostööst vabaühendustega.

Pooldajad:

• Pigem toetan, olgugi et kohustuslik, teatavasti on meil kodanikualgatused ja initsiatiivid alles nõrgad või kujunemas. Iga koolitus aitab alati, peaasi et hea koolitus
• Toetan, kuid omamoodi. Tegelikult peaks toimima regulaarsed sisemised õppepäevad iga riigiüksuse tasandil, kus ametnikud saavad teavitust teiste osakondade ja kaasametnike tööst ning annavad edasi oma tegevuse kohta infot. Sedalaadi teavitus annab eelduse kommunikatsioonioskuse levikule Eestis. Ning kahtlemata tuleb sisse kodanikuühiskonna ja vabaühenduste teema, ilma et me selle konkreetse ühe teema seadusega kohustuslikuks teeme.
• Igasugune koolitus on kasulik, õppereis veel kasulikum, kui oma silmaga näeb ja kuuleb, jääb paremini meelde.
• Huvitav ettepanek. Tahaks näha ametnikku, kes hakkab vastu vaidlema, et mina olen juba nii tark ja tubli...!
• Aga valikuliselt, sest näiteks raamatupidajale pole sellisest koolitust oma töös ju kasu.
• Ei puuduta iga ametnikku, kuid teadmised kodanikuühiskonnast riigiametnike seas on väga olulised.
• Pigem toetaksin pidevat koolitust, kaasates kõiki töötajaid, ka endisi, sest see tahab ikka meelest ära minna.
• Ametnik peab olema avara silmavaatega
• Oluline teema, teadvustab, et teema on oluline
• Põhimõtteliselt toetan. Kui kodanikuühiskonna-alased teadmised kuuluvad ametniku kompetentside hulka (mis ongi loomulik!), siis võiks koolitus olla ka passiivne, nt EMSLi koostatud põhitõdede ABC läbilugemine, mida tõendab ametniku allkiri teenistuslepingus.
• Otsustajatel peab säilima side tegijate ja piirkonnas elavate kodanikega, tehes neid puudutavaid otsuseid

Vastu:

• Kas poleks mõttekas anda uuele ametnikule samast ametkonnast pädev ja kogenud mentor, kes teda kohapealse kodanikuühiskonna ja koostöö hea tava ja praktikaga kurssi viiks, oleks nn. teejuht uuel teel. Äriorganisatsioonides selline viis toimib ju. (Säästaks koolituskulud kah veel)
• Kohustuslikkus ei tekita head tahet.
• Pigem seada ametniku töölevõtmise tingimuseks, et tunneb valdkonda, milles tegutseb ja omab KOGEMUST. Liiga palju vaatame muid oskusi, aga mitte kompetentsi tööle võtmisel.
• Koolitamine on sooja õhu müük. Igasugused kohustuslikud sünnitised sh koolitused (esmaabi, autojuhilubade tervisetõend) sünnitavad turule selle sünnitist formaalselt rahuldavaid teenuseosutajast parasiite. Kahjuks ei ole nõrga kohana seda märgatud välja tuua.
• Väga ametnike ja bürokraatiakesksed on teil need ettepanekud.
• Koolitusvõimalus peab olema, kuid ametnik peaks saama vastaval koolitusel osaleda, kui ta on selleks valmis ja tal on vastav vajadus. Pigem oleks vaja mingil MTÜ-l võtta oma missiooniks ametnike koolitamine kodanikuühiskonna teemadel ja saada sellele ka koolitusluba riigilt. Nii tekib võimalus oma koolitusi müüa KOV-ides ja riigiasutustes.
• Pigem jällegi see teadlikkuse küsimus - ministeeriumid korraldavad ise tööle asunud ametnikele "teabepäevi", kuhu saaks lisada ka kodanike kaasamise teema. Lisaks pakutakse ametnikele sisseelamiskoolitusi, kus on ühe mooduline lisatud ka kodanikuühiskonna temaatika.Viimastest koolitustest ei võta kindlasti osa kõik riigiametisse asunud. Arvan, et pigem tuleks algatada diskussioon, millised on olulisemad koolitusteemad, millistele enam tähelepanu jms, mitte niivõrd kohustuslikuks muutmises.
• Pigem ei poolda kohustulikku koolitust.
• Nõus välja toodud nõrkade kohtadega.

Kahtlejad:

• Liiga üldsõnaline, tegemist organisatsiooni protsessidega, so kes tegeleb välise kliendiga.

Viieteistkümnes

Kindlustada Kohaliku omaalgatuse programmi püsimine ja kasv, sõlmides raamkokkulepe, et programmi rahastus suureneb igal aastal vähemalt inflatsiooni + 3% võrra

Pooldajad:

• Loodab, et ei kasutata ära tutvusi otsustajatele surve avaldamiseks
• Kohaliku omaalgatuse programmil on kindel koht "rahastamismaastikul". Oluline on programm maapiirkondades ja alles alustavatele kogukonnaseltsidele. Oluline on, et programm püsiks - kindlasti tasub analüüsida, kas toetatavad tegevused peaksid olema samad või võiks toetusi paremini fokusseerida, vastavalt muutuvatele oludele ja vajadustele operatiivselt kohandada.
• Nõrga argumendina välja toodud ohtu, et ei õpita rakendama teisi tuluallikaid (sponsorlus, liikmemaksud jms) saab ju vältida õpetamise teel. KOP rahastuse vähendamine-kaotamine ei oleks siin lahendus.
• Kuid rahastuse sidumist inflatsiooniprotsendiga on väga raske saavutada.
• Kui riigi juhtimisel peab palk minema kaasa elu enese arenguga, oleks loogiline, et ka seda riiki moodustavate kodanike vabaühenduste tegutsemise toetamine kasvaks - muidu ei ole ju tasakaalu.

Kahtlejad:

• Mulle tundub, et ajal, kus suur tööpuudus ja sotsiaalsed probleemid, peaks rahad minema tööpuuduse leevendamiseks. Eesti on juba kiigeplatse ja külakeskusi täis, pigem peaks toetama tegevusi, et keskused tühjalt seisma ei jääks.
• Ei ole valdkonna ekspert

Kuueteistkümnes

Viia mitmete välisriikide (USA, Kanada jt) eeskujul üldhariduskoolides sisse õppeprogrammi osana kogukonnatöö tund, kus õpilased töötavad kogenumate juhendamisel mõnes kohalikus vabaühenduses

Pooldajad:

• Väga mõistlik ettepanek teadvustamaks, et oma ideid on võimalik ellu viia ka vabaühenduste kaudu.
• See on kodanikuõpetuse loomulik osa.
• Haridusvaldkonnale lisagem interaktiivne-praktiline-kogemuslik vms elamus-koolitus kõigile gümnasistidele ja miks mitte põhikooli üheksandikele, et nad kasvaksid riigile paremateks ja hoolivamateks kodanikeks. Selline mõte on mul juba ammu, kuid ei näe, et seda tehtaks, kuigi pinnas on noortel selleks küps.
• Olen ise oma endistel õpilastel aidanud luua oma MTÜ-d ja tean, miks nad seda tuge vajavad, ja miks on vaja kätt hoida, kuni kogemus saadud, et võtta täisvastutus ja iseseisvalt edasi areneda. Põlvkond tagasi tegi selle töö ära traditsioonilised talgutööd - ühistöö omaalgatuslik traditsiooniline vorm, mis oli vaba bürokraatiast, kuid mida kontrollis kogukonna sisene kokkulepe. Kui sina teisi ei aidanud, olles ise teovõimeline, siis ei tahtnud teised ka appi tulla ja vastupidi. Meil tuleks oma eelpõlvede kogemustestsalvest võtta kaasa ajaproovile vastupidanud tarkus ja see valada kaasaegsesse vormi ja keelde. Inimene on ju endiselt sotsiaalne olend, selles osas ei ole midagi muutunud põlvkondade jooksul pika aja vältel.

Kahtlejad:

• Soovitaks alustada pilootprogrammina, kui osutub edukaks siis vaadata juba edasi.
• Kas see pole kirjas juba KÜ arengukavas? Üldine märkus: Ettepanekuid on praegu liiga palju, neid tuleks püüda üldistada. 7 oleks optimaalne arv.
• Võibolla on olulisemaid prioriteete, nt võiks õpetada koolis rohkem osalemise ja kaasamisega seonduvat (sh praktilise osalemise kogemuseläbi), et tekiks oskus nö kodanikuks olla. Ses mõttes tuleks kogu kodanikuharidus laiemalt ette võtta, ei näe põhjust, miks just see ettepanek peaks kodanikuhariduses kõige olulisem olema.

Vastu:

• Kohustuslik see kindlasti olema ei peaks. Pigem võimalus või alternatiiv mõne kohustuliku aine/töö läbimisel.

Minister üle oma varju ei hüpanud ehk minu kogemus töövarjuna

Noored Kooli liidri- ja vilistlasprogrammi koordinaator Sandra Lillemaa käis esmaspäeval ja neljapäeval haridus- ja teadusminister Tõnis Lukase töövarjuks ning jagab allpool järgmise nädala Pooltevahetust silmas pidades tekkinud muljeid, mõtteid ja soovitusi. Aitäh Sandrale ja järgnevalt ongi sõna tal:

Minu töövarjupäev oli omaalgatuslik ettevõtmine, mis kantud isiklikust huvist Eesti hariduspoliitika vastu ning seotud ka mu tööga. Ehk nagu kirjutasin ministrile paar kuud tagasi saadetud kirjas: “Eesmärgiks on eelkõige saada vahetut kogemust ja inspiratsiooni Eesti hariduse juhtimisest tipptasemel, kuid samas uuendada ka Noored Kooli ning ministeeriumi vahelist koostööd.” Nüüd, olles veetnud ministriga poolteist päeva, on aeg hinnata nende eesmärkide saavutamist.

Esmaspäeva mahtusid kaks Riigikogu komisjoni istungit, koosolek vene kogukondade esindajatega, vastamine Riigikogu liikmete arupärimistele ja intervjuu Postimehele. Et samale nädalale sattus ka ametlik töövarjupäev, sain ma lisaks osaleda koos teiste ministrite töövarjudega neljapäevasel valitsuse istungil ning sellele eelnenud IRL-i fraktsiooni eestseisuse koosolekul, kus erakonna ministrid oma seisukohtades kokku leppisid.

Kas kuuldu-nähtu inspireeris? Pigem mitte. Üldiselt ei tekkinudki erilisi emotsioone – ei häid ega halbu. Koosolekutel toimuv oli ootuspärane. Ning ehkki haridus- ja teadusminister paistis silma oluliselt sisukamate sõnavõttudega kui mitmed tema koalitsioonikaaslased ja opositsiooni esindajad, võib öelda, et kuuldud arutelude käigus räägiti palju, kuid öeldi vähe.

Et ministri päevakava oli äärmiselt tihe, nii et isegi lõunapausiks jäi vaevu pool tundi, siis kahjuks ei jäänud aega temaga tõsisemalt haridusteemadel rääkida ja küsida küsimusi, mis mind tõeliselt oleksid huvitanud. (Tundus kohatu uurida näiteks: ”Mis on teie visioon Eesti üldhariduse tulevikust”, kui minister ühelt koosolekult teisele kiirustab või sööklas sülti sööb.) Samal põhjusel ei rääkinud me eriti ka Noored Kooli aktuaalsetest ülesannetest või tulevikuplaanidest.

Eelnevast üsna pessimistlikust kokkuvõttest ei maksa siiski järeldada, justkui ma ei peaks töövarjupäeva õnnestunuks. Otse vastupidi – kuigi eesmärgid, mille algul seadsin, jäid pigem saavutamata, on saadud kogemus minu jaoks väga väärtuslik.

Kaks päeva Riigikogus ja Stenbocki majas olid huvitavad seetõttu, et olin pidevalt aktuaalsete sündmuste keskel. Nägin nii Andres Siitanit kui Laine Jänest vahetult enne vallandamisskandaali puhkemist, kuulsin Juhan Partsi ja teiste ministrite emotsioone päeval pärast Marika Priskele kahtlustuse esitamist, kogesin ööistungist väsinud riigikogulaste meelepaha opositsiooni venitamistaktikast ja viibisin valitsuse istungile järgnenud pressikonverentsil, mille kajastus oli meediaväljaannetes üleval veel enne, kui Toompealt kesklinna jõudsin.

Samuti sain oluliselt selgema pildi sellest, missugust tööd haridus- ja teadusminister teeb ning et lisaks haridusele ja teadusele peab ta juhtima veel ka noorsootöö, arhiivinduse, eesti keele ja mitmeid teisigi valdkondi. Mistõttu on mulle nüüd paremini mõistetav, et haridusdiskussiooni fookus ei saa kogu aeg olla ainult üldharidusel, mis on kõige olulisem teema mu jaoks. Saadud kogemus pani mõtlema, mis tööriistu ministril üldse on, et tagada igale lapsele Eestis hea haridus ja mis rollis olles oleks kõige suurem võimalus seda mõjutada. Nii et kahtlemata andis töövarjupäev terviklikuma arusaamise haridusvaldkonnast ning mõtteainet edaspidisteks otsusteks isikliku karjääri seisukohast.

Kuid selleks, et teiste kolmanda sektori organisatsiooni esindajate töövarjupäev oleks veelgi edukam ja koostöö seisukohast produktiivsem kui mu oma, soovitan kõigil varjutajatel eelnevalt kokku leppida tunnike vestlusaega oma projektipartneriga, et kiire päeva jooksul oleks siiski aega enda jaoks olulisi küsimusi küsida ja oma valdkonna ülesannete üle arutleda. Head varjutamist!

Pooltevahetuse treiler

Idee: Urmo Kübar, Elina Kivinukk; Teostus: Siim Männik, Janek Karakats

Ja teine natuke lühem-mitteametlikum:


Poetess Leelo Tungla idee viisistas Ivar Must, esitas Silvi Vrait, erkaanile sättis Siim Männik.

Pooltevahetus tuleb!

Pooltevahetuse nädala lähenedes on hea heita pilk - nagu me seda siin blogis paljude teemade puhul teeme - Albionile, kus sarnast asja prooviti 2009. aasta sügisel saja valitsusametniku ja vabaühenduste aktivisti osalusel. (2010. aasta kohta pole ma tõtt öelda selgust saanud, värskeim info veebis kutsus suvel end selleks kirja panema, ent kahtlustan, et seoses eelarvekärbetega jäeti see ehk tänavu ära.)

Ent kõigepealt neile, kes Pooltevahetusest veel kuulnud pole - kutsume järgmisel nädalal, reedel tähistataval kodanikupäeval (või siis mõnel teisel päeval, kui reede ei sobi) ametnikke-poliitikuid ja vabaühenduste inimesi üheks tööpäevaks oma kontorist välja, teisele “poolele” külla. Mitte siis nii, et mina lähen teen ametniku tööd ja ametnik minu oma, vaid et lepime kokku, kumb kumma poole tuleb ja töötame ühe päeva koos. Hiljem võib vabalt ka vahetada.

Kellele? Eestis oleme pigem harjunud töövarjuna ette kujutama ujedaid noorukeid gümnaasiumist (ja see on ju väga hea, et nad sel moel huvipakkuvat ametit oma silmaga näevad), ent oma elule tagasi vaadates leian, et juba kogemustega praktikuna saad sellistest organisatsioonikülastusest oluliselt rohkem kätte - oskad asju märgata, arukaid küsimusi esitada, siduda nähtut oma kogemustega, leida endale oma töös kasulikke mõtteid, aga ka häid nõuandeid oma võõrustajale. Seepärast soovitame pooltevahetus ette võtta mõne sama teemaga, aga siis teises sektoris tegutseva organisatsiooniga.

Mida siis britid kogesid sellise päeva jooksul? Ühe ühenduse esindaja rääkis näiteks hiljem ajakirjale Engage, et ta sai palju parema ettekujutuse, kuidas oma eestkostetegevusi korraldada, nii et need ka valitsuses kuhugi jõuaksid. “Seni tundsin, et olen õige pikalt proovinud, aga nüüd sain aru, mida ma kogu aeg valesti tegin.”

Või siis teine ühenduse inimene, kelle organisatsioon töötab probleemsete noortega: “Igapäevaselt seda tööd tehes tekib väga kergesti tunne, et valitsus ei hooli sellest teemast kõige vähematki, sest me ei kuule mingeid nende plaane ega eelistusi. Nendega kohtudes näed, et nad räägivad tegelikult sama juttu, mis sa, ja mõtled, et kuidas me küll varem kokku pole saanud?”

Ja üks ametnik: “Me olime ju selle organisatsiooniga ka varem kohtunud, aga alati kas situatsioonis, kus me pidime millegi üle läbi rääkima või siis mõnel üritusel, kus on palju osalejaid. Seekord oli meil võimalus lihtsalt võtta aega ja rääkida, kuidas meie organisatsioonid elavad. Mina õppisin sellest kogemusest, et vahel on lihtsalt hea kokku saada nende inimestega, kellega sa koos töötad, ilma otsese teemata, lihtsalt vastastikuseks õppimiseks, sest just sellest sünnib tõhus partnerlus.”

Seda viimast, muuseas, soovitavad ühes või teises sõnastuses ka kõik Eestis läbi viidud uuringud avaliku ja kolmanda sektori koostööst, olgu siis kaasamise, teenuste üleandmise või rahastamise teemadel - hea partnerlus tekib, kui sa mõistad ja oskad arvestada teise poole võimaluste ja vajadustega, mitte ei eelda tuimalt, et nad toimivad samamoodi nagu sa, või siis peaksid lihtsalt su soovide järgi kohanduma. Ning kõige lihtsam viis seda saavutada on teist tundma õppida. Mitte õpikutarkuste või mingite vihaste eelarveläbirääkimiste käigus jäänud mulje põhjal, vaid minnes tema keskkonda, lüües ise ta tegemistes kaasa, rääkides selle organisatsiooni inimestega ja saades aru, mille nimel nemad hommikul tööle tulevad. Suure tõenäosusega ei erinegi see nii väga su enda põhjustest. Selle teadmisega on koostööd juba märksa parem teha.

PS! EMSL-isse tuleb 26. novembril töövarjuks regionaalminister, muu hulgas kodanikuühiskonna arengu eest vastutav Siim Kiisler. Kuidas me ta saime? Lihtsalt kutsusime.

“Sa oled sallimatu!” -- “Ei, hoopis sa ise oled!”

"Sallimatute tagakiusamisest" on selle üksjagu kaootilise ajaveebi enim kommenteeritud sissekanne ning sama teema on nüüd juba paari nädala jagu taas ka laiatarbemeedia huviorbiidis. Mis on mulle meeldivaks üllatuseks, sest kui see “Erinevus rikastab” kampaania tänavapilti ilmus, mõtlesin pigem, et jälle üks hambutu sotsiaalreklaam. Mind ennast mõistagi ei suutnud ükski seal välja pakutud “aga-dest” mõtlema panna, sest kõik need tundusid vägagi normaalsed situatsioonid. Aga nagu näha, arutelu on täiesti olemas. Eks kirik ole siin muidugi ka omalt poolt tublisti hagu juurde andnud.

Eelnevast võib siis järeldada, et kui on vaja pooli valida, seisan mina mõistagi “erinevus rikastab” jaatajate hulgas. Ometi kõnetas mind ka eilne Halliki Harro-Loiti repliik, kus ta heitis ette “viha õhutamise” etteheite liiga kergekäelist kasutamist. Mina ka ei usu, et sellised sildistamised mistahes debati käigule kuidagi kasuks võiksid tulla.

Ma olen nõus, et kellelgi teisel peale konkreetse vähemuse esindaja ei ole õigust hinnata, kuidas mingi tekst (näiteks sõna “neeger”) sellele vähemusele mõjuma peaks. Kui Toivo Tänavsuu kirjutab, et homoseksualismi tulemiks on “õõnestamine, allakäik ja häving”, siis ma saan aru küll, et see võib mõjuda solvavalt ja isegi hirmutavalt, sest “õõnestamine, allakäik ja häving” on halvad asjad ning halbu asju tuleks ju peatada, ära kaotada. On igati OK, kui sellest tekstist häiritud inimene ütleb, kuidas see talle mõjus või et ta peab seda rumalaks. Ma “laikisin” (koos veel 71 inimesega) oma sõbra Aeda otsust kustutada oma Facebooki lehelt need, keda ta peab rassistideks, homofoobideks või võõravihkajateks - oma isiklikus ruumis ei pea keegi taluma neid, kes on talle vastumeelsed.

Aga ma ei usu, et tänavsuude tembeldamine vihakõnede pidajateks, millega loogiliselt kaasneb õigus nõuda nende vaikimist avalikus ruumis või vähemalt mitteavaldamist, oleks mõttekas. Esiteks olen üsna kindel, et selle sildi saanu omast arust ei õhuta vihkamist, vaid väljendab oma (enda meelest igati mõistlikku) seisukohta. Sellise sildi külge saanuna tundub tavaliselt talle, et hoopis sildistaja õhutab vihkamist. Ning siis käib edasi juba lapsik “ise oled!” vaidlus, selmet asjast rääkida.

Teiseks, ega siis vaikima sundimine tänavsuid muuda. Ma pole küll kindel, kas ka diskussioon muudaks (nii nagu mind ei saa panna uskuma, et homoseksuaalsus on haigus, hälve, kuritegu või patt), aga vähemalt annab see võimaluse osutada tema argumentatsiooni puudulikkusele või vastata mingitele küsimustele. Näiteks kinnitada, et isegi juhul kui ta tütar peaks ühel päeval oma sõbrannasse armuma, ei tähenda see tema läbikukkumist lapsevanemana, nii nagu ilmselt ta ise ei hakanud heteroseksuaaliks oma vanemate jõupingutuste või ühiskonnas levinud “heteropropaganda” tulemusena.

Üheöösuhtest visiitabieluni

Kuna praegu käib Tagasi Kooli külalisõpetajate registreerumine, tundus lõppeks sobilik oma eelmise korra muljeid jagada.

Eelinfona teadsin, et pean minema Nõmme Põhikooli varahommikuks (kõik on suhteline, ilmselt oli see koolis juba kolmas tund) kuuendale klassile tundi andma, et rääkida avalikust esinemisest.

Ma ei valinud meelega tuttavat kooli, aga mõned asjad olid ikka väga tuttavad – suvalised kolmanda klassi poisid tegid pedenalju, vaheaeg oli lärmakas ja valus, keegi eriti sind tähele ei pane (isegi kui sul on erksad juuksed!).

Mulle tuleb vastu väga sümpaatne huvijuht, kes juhatab mind klassi. „Me möödunud korral saime igasse klassi külalisõpetaja.“ See on suure uhkusega öeldud ja nii mulle meeldib – hea on töötada nendega, kes oma tööd ise ka armastavad (mõtlete, et elementaarne? Mõelge uuesti!). „Näete, siin on teie klass. Kohe peaks 7. klass siia jõudma.“ Mis mõttes seitsmes? See teadaolevalt kõige hullem klass, kõige raskem vanuserühm? Taban end kergelt paanikalt.

Aga ma olen ju tunniks ette valmistunud, tuletan meelde. Ma tahan rääkida neile avalikust kõnelemisest. Ja mul tegelikult ei ole mingit põhjust arvata, et tund nihu läheb.

Enda jaoks traditsiooniliselt alustan tundi sellega, et palun toolid asetada ringikujuliselt, et kõik üksteist näeksid. Ja ühel õpilasel palun joonistada inimese. See kujuneb üsna naljakaks ja vabastavaks sissejuhatuseks. Mõned itsitavad, mõned on äraolevad. Pärast väikest sissejuhatust (väiteharjutus, kus osalejad saavad öelda, kuivõrd nad on avalikult esinenud – ma olin üllatunud, et neil oli nii palju võimalusi olnud ja et nad selle teemaga nii hästi haakusid!) räägin, et hea kõne jaoks on vajalik kolm osa: kõne vorm, hea hääleaparaat ja sõnum. Iga osa kohta on mul mõeldud väike praktiline harjutus ja ennetavalt võin öelda, et need harjutused, mida ma arvasin, et lähevad hästi, ei olnud tegelikult nii populaarsed, ja vastupidi.

• Kõne vorm – alustasime sellest, et soovijatel oli võimalik öelda enda kohta kaks lauset, üks tõsi, teine vale. Ja teised pidid ära arvama, kumb vale on. Kõige keerulisem oli seejuures esimese vastaja leidmine, pelglikkus oli valdav. Pärast paari korda arutasime, mis jäi meelde ja miks. Et noh, mõni rääkis selgema häälega, mõni tegi nalja, mõnda on harjutud kuulama – need kõik ju nipid, kuidas sa hea kõne esitamisel tähelepanu saad. Ahjaa, minagi tegin ju näite ette ja astusin selleks tooli peale (kusjuures ma ei tulnud selle mõtte peale spontaanselt seal klassis, vaid et mõtlesin sellele kodus; ehk et hea kõne ülesehitus vajabki ettevalmistust ja eelnevat läbimõtlemist ükskõik kui spontaanne see ka ei tunduks.)
• Hea hääleaparaat – siin tegime mõningaid sirutus- ja diktsiooniharjutusi. Ja see oli üllatav, et noortele meeldisid sellised koorislugemised (mõtlesin, et seitsmes klass, miks jumala pärast peaks nad nautima koorisesinemist, kuhu jääb inimeste isikupära). Siin laiendasin oma mõtet, et tuleb mitte ainult häält hoida, vaid keha üldiselt, sest kõik, mida teete, peegeldub kuidagi teie kehas.
• Sõnum – ja viimaks, kõige olulisem ja ka kõige keerulisem osa: tuleb läbi mõelda, mida üldse soovitakse öelda. Sest ükskõik kui hästi sa nalja visata oskad või kui selgelt sõnu hääldad, peab sul olema mingi idee jagada ja see peab tulema südamest.

Siin tegime sellise lõpuharjutuse, et igaüks sai tulla klassi ette ja öelda ühe lause, mis on tema jaoks oluline või mis talle meeldib. Ja ükskõik, mida või kuidas ta seda ütleb, igal juhul kõik plaksutavad. Oi see oli geniaalne meetodileid! Esiteks tõesti kõik ütlesid midagi, kõigil oli põnev kuulata, mida keegi ütleb, ja prooviti ka uusi asju – mõni istus keset põrandat, mõni astus tooli peale ka ;) Ning väide, et „mulle meeldib see tund“ tegi südame ikkagi soojaks.

Tehes lõpukokkuvõtte, et "mis teile tundub, et avaliku kõne puhul on oluline“ ja saades vastuseks „tuleb oma sõnum läbi mõelda“ ja „tuleb oma keha hoida“, arvasin, et olin oma 45 minutit maailma parandamiseks edukalt veetnud.

Ja muidugi lõppes visiit sellega, et direktor palus tervitada üht EMSLi nõukogu liiget – ei saanud parata, et pähe kargas automaatne järeldus, et isegi koolis on inimesed.

Millised on minu õppetunnid? Eelmisel korral pidin harjuma, et 45 minutit on lühem aeg, kui arvasin. Seekord tekkis mõte, et peaks kontakti, mis kooliga tekkis, rohkem kasutama – kirjutama õpetajale/huvijuhile tänukirja, kutsuma koolitustele, mis võiks huvi pakkuda jmt. Et Tagasi Kooli kampaania ei oleks ainult ühekordne ettevõtmine, vaid alus pikaajalisemaks koostööks - ehk et üheöösuhtest tekiks visiitabielu.

Sõnaseletusi

Pidin ükspäev kodanikuühiskonna uue arengukava terminoloogiat ühtlustama, sõnaus otsib paremat vastet kolmandale sektorile, ja ma jäin õhtul ikka veel kontoris passides mõtlema hoopis avaliku võimu kohta käivatele terminitele.

Ei mõtle isegi kõiki halvustavaid, aga kas või neid, mida kohtame iga päev ajakirjanduses või inimeste peas (jah, ma näen sinna ka). Enamik neist on mu arust sageli valesti või konnotatiivselt kasutatud, ehk siis nii palju lootusest (kodanikuühiskonna teemalises) sõnakasutuses mingi ühtlus või teadlikkus saavutada. Sain esimese hooga igatahes kümme levinumat:

Kui ei osata selgemalt – avalik sektor

Kui ei taheta selgemalt – ametnikud

Kui ütleja on paha peal väljas – võimud

Kui ütleja tahab pahasti öelda – parteid

Kui ütlejal on savi – erakonnad

Kui ütleja on riigisekretär – avalik teenistus

Kui peenutseja paneb puusse – parlamentäär

Kui ei teata, kellest täpselt jutt – riik

Kui ei tahetagi teada – ühed vargad kõik

Kui on üldisemalt süüdlast vaja – valitsus

Ei, ja veelkord ei! ehk viis vastust ametnikult ühendusele

Tavaliselt on suhtlemine lihtne ja mõnus. Saame omavahel asjad räägitud, kui kuulame üksteist ja otsime ühist huvi. Asjalikus mõttevahetuses ei käitu ametnik ja ühenduse esindaja antipoodide, vaid partneritena.

Vahel aga tundub, et teine pool põikleb ja blokib ning poeb klišeede taha. Klišeed on tüüp-vastused, millel pole sisulist väärtust – need võetakse mängu pigem selleks, et suhtlemist kiiremini lõpetada. Kuidas neid ära tunda ja mida sellises olukorras peale hakata?

Vaatame viite lauset, mida ametnik kasutab siis, kui ta tahab öelda ei.

1. „Kogu info on kodulehel väljas“

Nojah, täitsa usutav, et nii ongi – ametiasutuse sait on infot ääreni täis. Eestis oleme avalikustamise eesrindlased, ses mõttes et mujal pole nii julget Avaliku Teabe Seadust. Riigi dokumendid peavad olema avalikkusele kättesaadavad ja veeb on selleks kõige loogilisem koht. Iseasi, kui kergesti vajaliku info sealt üles leiab. Ning seejärel – kuivõrd see on arusaadav. Seepärast, kui vajad juhendamist või selgitamist, anna sellest ametnikule teada. Ütle, kuhu oma otsingutega täpselt toppama jäid ja palu abi. See näitab, et oled niiöelda kodutöö ära teinud ja enne telefonitoru tõstmist juba aega ja vaeva kulutanud.

Teiseks ütle otse, et igapäevaselt sa mööda asutuste veebikülgi ei surfa. Küsi, kuidas saad end huvitavad uudised ja teated e-postkasti tellida ning palu end lisada meililisti. Juhul, kui oled seda kõike juba teinud ja oluline info ikkagi sinust mööda läks, on asutus teinud vea. Nüüd tuleb leida lahendus koos avalike suhete osakonnaga.

2. „See tõstab meie halduskoormust.“

Tõlge: ma ei viitsi ega taha selle asjaga tegeleda.

Ametnikule tundub sinu soov või ettepanek lisatööna. See ei seostu tema ülesannetega, ei tundu üldise vajadusena vaid ühekordse vastutulekuna. Sellega tegelemine võtab aega, mis tuleb leida teiste toimetuste arvelt. Niisugusele palvele on lihtne öelda ei – seda soovitavad ka ajajuhtimise koolitajad.

Lahendus: uuri, mida täpselt peab ametnik ette võtma, et sinu palve täita. Aita tal läbi mõelda, kellega ta peab rääkima, mida täpsustama. Paku end lisainfot otsima. Võib-olla selgub niimoodi koos „kõva häälega“ mõeldes, et asi ei võtagi eriti aega ja on täitsa tehtav.

3. „Sellel on tuntav mõju riigieelarvele“

Masuajal on eelarve püha lehm. Pärast seda, kui riigiasutused on pidanud mitu korda aastas oma kulusid koomale tõmbama, loobuma töötajatest ja plaanitud tegevustest, arendusplaanid sahtlisse panema, mõjub iga ettepanek, mis toob kaasa kulutusi, punase rätikuna. Arusaadav. Samas, kunagi pole nii, et üldse raha ei ole. Selles rahakotis, mis olemas on, tuleb lihtsalt teha valikuid. Seniste valikute ümbertegemine eeldab häid põhjendusi.

Lahendus: kirjelda seda kasu, mida uue tegevuse kaudu võib saavutada. Näita, et oled tutvunud asutuse tööplaani või arengukava eelarvega. Küsi, millal on õige aeg esitada uusi ettepanekuid. Uuri, kuidas käib rahade taotlemine ja kuidas neid otsuseid tehakse. Küsi soovitusi, näiteks kas on mõtet teha teiste ühendustega koostööd. Ning eelkõige – arutage, kuidas saab sind huvitava asja ära lahendada nii, et suuremaid kulutusi ei tekikski!

4. „See meid otseselt ei puuduta.“

On igati loomulik, et riigivalitsemise ülesanded on jagatud. Keskvalitsusel on oma roll ning kohalikul omavalitsusel oma ülesanded. Igal asutusel oma valdkonnad. Igal ametnikul oma töökirjeldus. See aga õigusta toru hargile riputamist, kui ta sinu küsimusele vastata ei oska.

Lahendus: selgita, millise info põhjal sa tema poole pöördusid – ehk kuidas tema töö võib sinu ettepanekuga seotud olla. Kirjelda, milliste asutustega sa oled juba samal teemal rääkinud. Näita, kuidas tema panus saab ühisele asjale kaasa aidata.

5. „See on poliitiline otsus.“

Tavaliselt on sellele lausele eelnenud protsess, mida saab tagantjärele kirjeldada kui tükk tühja tööd ja vaimunärimist. Asjaga on siin-seal tegelenud mitu asutust ja hulk ametnikke. Siiski on üles jäänud erimeelsused, millele pole lahendusi leitud. Keegi pole otsust teinud.

Lahendus: tegelikult sellisest olukorrast head nahka loota pole. Saad vaid (taas) välja käia oma ettepanekud, kirjeldada oodatava otsuse mõju oma ühendusele. Küsi, kelle võimuses on asi lahendada. Uuri, millised on takistused. Ütle, et tuled selle teema juurde mõne aja pärast tagasi.

Lõpetuseks:

Kas panite tähele, et ainult ühes lauses on sõna „ei“? Positiivselt öelda on palju parem. Nõks seisneb aga selles, kuidas suhelda nii, et tühjale jah-lausele ehk klišeele asjalik sisu ja tegutsemine juurde kasvatada.

Tänan inspiratsiooni eest EMSLi suvekooli "Kuidas öelda ei".

Mõtteid Montrealist, 2. osa

Tegelikult olen küll juba pea nädala Eestis tagasi, aga täitmata on Montrealis antud lubadus teiseks osaks Civicus World Assembly’l tekkinud tähelepanekutest.

* * *

Laupäevaõhtuseks õppevisiidiks valin Montreali linnavalitsuse külastuse, sest tegu on väidetavalt esimese suurlinnaga Põhja-Ameerikas, kus on kokku lepitud linnavõimu ja -kodanike koostöösuhetes - õiguste ja kohustuste hartas. Ega see dokument oma sõnastuselt nüüd millegagi raba, aga ma olengi veendumusel, et kirja pandust olulisem on selleni jõudmise tee ja kokkulepitu toimimine. Ning nendega tundub seal olevat igati hästi. Hea küll, videoklipp, kus kõik need tavalised kodanikud (lokitatud vanaproua, lastega keskklassi perekond, ratastoolis mustanahaline, prillidega professor ning ohtliku välimuse, aga kindlasti hea südamega hilisteismeline poiss - teate neid ju küll) hartat käes hoidsid ja kaamerasse kinnitasid, kui õnnelikud nad linna asjades kaasa rääkimise üle on - no see läks mu jaoks muidugi juba liiale, aga kujutasin ette Eesti inimesi samamoodi EKAKiga poseerimas ja siis oli vähemalt natuke naljakam.

Ise tõid nad hartast esile kaht asja: ombudsmani, kelle poole linnaelanikud saavad pöörduda, kui nad tunnevad, et linnavõim on neile liiga teinud (keskmiselt saavat probleemid lahendatud viie tööpäevaga, mis avaldab mulle küll muljet - Eestis ei saa tihti ametnikult enne kuu möödumist vastustki; linnale omakorda on see hea tagasiside ja muidugi ka kohtuvaidlustest odavam viis probleeme lahendada) ning avaliku konsultatsiooni algatamise kohustust, kui seda nõuab vähemalt 15 000 linnaelanikku (linnaosa puudutava küsimuse puhul 5000 või vähemalt 5% linnaosa elanikest). Viimasele on küll mõningaid piiranguid, mõned neist natuke küsitavad (näiteks ei laiene see õigus linnaeelarve ja kohalike maksude teemale), aga üldiselt näis see mulle igati asjaliku hea kodaniku tööriistana.

Ning jäin mõtlema. Eestis, mis elanike arvult veidi väiksem kui Montreal, näeb KOKS ette võimaluse vähemalt 1% hääleõiguslikest valla- või linnaelanikest (Piirissaart arvestades on lisatud, et neid peab siiski olema vähemalt viis) teha algatusi kohaliku elu küsimustes õigusaktide algatamiseks, muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks.

Ma ei tea, et seda oleks võimalusena kasutatud, ent mulle ka ei tundu, et see oleks sama väärtuslik õigus kui Montreali elanikel. Eelnõu, nagu sageli näha, ei pruugi tagada veel mingit korralikku arutelu, veel vähem avalikku arutelu. Pealegi arvan, et mõnelgi juhul on arutelu olulisem kui õigusakt, sest selle käigus võib selguda hoopis parem lahendus, kui õigusakt seda olla saaks. Rääkimata hästi läbi viidud avalike arutelude kodanikuhariduslikust mõjust. Igatahes sain siit mõtte manifesti jaoks.

* * *

Kõigi nende rõõmuks, kes on EMSLile ette heitnud liigset rahumeelsust, konventsionaalsemate vahendite eelistamist kolmanda sektori eest seismisel, tsiteerin endist Civicuse, praegust Greenpeace’i tegevjuhti Kumi Naidood: “Kui ma töötasin Civicuses, nägin palju vaeva, et mõni rahvusvahelise korporatsiooni juht nõustuks minuga kohtuma. Nüüd Greenpeace’s näen vaeva, et leida aega nende korporatsioonide juhtide jaoks, kes muga kohtuda soovivad. Nad teavad, et kui nad ei kutsu meid endaga koos laua taha, on nad ise järgmiseks meie laual.”

Ilusasti öeldud. Aga ei, ma ikkagi ei arva, et minu EMSLis töötamise ajal me seda praegust suunda muudaks. Ma ei ole röökides nagunii teab mis usutav ka.

* * *

Viimane kild ei ole World Assembly’lt, vaid kohalikust lehest - nimelt peab Toronto linnapeakandidaat Rob Ford tagasi maksma tuhandeid dollareid oma jalgpalliklubile kogutud annetusi, sest saatis annetustele üles kutsuvad kirjad välja linna ametlikul kirjablanketil. Kokku on kampaania käigus klubile kogutud ligi 40 000 Kanada dollarit (ligi 450 000 Eesti krooni), aga kõnealused kirjad olevat esialgsetel andmetel seotud vähem kui poolega sellest summast. Juhatagu see näide sisse uue hooaja, mil tuleb jälle hakata tegelema meie oma hea valimistavaga, kus teatavasti samuti üheks punktiks avalike vahendite kasutamisest hoidumine isiklikes kampaaniates.

Porno kimbutab katusorganisatsiooni

Aga nagu Jaan Tätte raadioreklaamis kinnitab, et teab täpselt, mis lugusid inimesed ootavad ja neid ka oma kontserdil pakub, nii tean minagi, et samuti kui eelmisel ja üle-eelmisel korral, peab ühe konverentsi-ülevaate juurde kuuluma ka väike pilguheit kulisside taha, kus “globaalne lõuna” tähendab pigem suurt söögikorda kui arenguabi sihtpiirkonda.

Tänane lugu räägib sellest, kuidas Inglismaa EMSLi ehk NCVO IT-tiim katusorganisatsiooni töötajate moraalse palge eest hoolt kanda püüdis. Sest kui tahes ebatõenäoline võib meile ka näida mõte avatud kontorist kui kohast, kus tekib soov natukene pornolehekülgedel lõõgastuda, küllap teavad IT-tiimid juba paremini, mis meie räpastes peades tegelikult toimub.

Esimesena võeti sihikule ebasobivaid sõnu sisaldavad lehed, mispeale NCVO töötajad ühel hommikul avastasid, et nad ei saa enam oma peamise valitsuspartneri, siseministeeriumi kodulehele. Sest nagu Eestis, nii tegeleb Albionilgi kodanikuühiskonna arenguga asutus, kelle töövaldkonda kuuluvad muu hulgas ka vägistamised, pedofiilia, lasteporno ja muu selline.

Pika hambaga oli IT-tiim sunnitud järele andma, aga ei tunnistanud end veel lööduks.

“Ärge küsige, kuidas, aga järgmise asjana piirati kuidagi ligipääs lehekülgedele, kus on fotod, millel on rohkem kui 80% paljast ihu,” jätkab Ann, NCVO poliitikaboss (naine, kes arvestab veini kui üht päevas vajalikust viiest puu- ja köögiviljaportsjonist, sest “seda tehakse ju viinamarjadest!”). “See tähendas, et nüüd olid blokeeritud juba kõik valitsusasutused, sest kõik nad sisaldasid fotosid ministrite alasti näost ja kaelast!”

Naerame laginal ning waleslane, rõõmsate roosade põskede ja särgikaelusest paistva karvase rinnaga Craig puksub: “Aga sellise piiranguga ei saaks ju ka notsude pilte vaadata!”

Laudkonna küsivad pilgud, mis äkki saabunud vaikuses tema poole pöörduvad, ei üritagi üllatust varjata.

“Eem ... no ma mõtlen näiteks mõne sellise organisatsiooni kodulehte, kes tegeleb põllumajandusega,” pomiseb ta.

***

Brittidest rääkides: suvel jäi jagamata uudis, et teenete eest kolmanda sektori arendamisel lõi kuninganna mu Inglismaa ametivenna, NCVO juhi Stuart Etheringtoni juunikuus rüütliks. Rüütliseisus sobib minu meelest Stuartile suurepäraselt, tegu on tõelise vana kooli briti džentelmeniga. Illustreerigu seda näide, kui ta ööbis ühel reisil kahe kolleegiga hotellis. Kella nelja paiku öösel hakkab tööle tuletõrjealarm. “Väärikus või tulesurm? Tulesurm või väärikus?” küsib Ann endalt vaheldumisi ukse ja riidekapi poole vaadates ning leiab siis kompromissi, tõmmates pika mantli pidžaamale peale. Umbes samamoodi ootab teda välisukse ees teine kolleeg. Ja siis väljub majast Stuart - ülikonnas, püksid viigitud, kingad lakitud, lihtsalt ilma lipsuta. “Ümber nurga saab kiirtoidurestoranis kaunis talutavat kohvi osta, suundume ehk sinna?” teeb ta ettepaneku ja kui nad seal siis istuvad oma mantlites ja loppis näoga, auravad papptopsid ees, pöördub Stuart taas nende poole: “Ehk arutaksime, mis seisukoha me võiksime võtta konservatiivide eilse avalduse peale?”

Mõtteid Montrealist, 1. osa

Teemadest, mis seekordse Civicus World Assembly töötubades jutuks on olnud (nagu osaluseelarved, mõjuhindamine või demonstratsioonid) tahaksin edaspidi Hea Kodaniku ajakirja-versioonis pikemalt kirjutada, järgnevalt aga niisama väike assortii mõtteid ja tähelepanekuid (teine osa tuleb paari päeva jooksul ka).

* * *

Kohvipausi ajal vestlen Poola katusorganisatsioonis töötava Annaga, kui me juurde astub AGNA (meiesuguste katuste võrgustik Civicuse sees) olulisemaid rahastajaid, Charles Stuart Mott Foundationi töötaja ja tunneb huvi, kuidas AGNA-l meie meelest läheb. Räägime vabalt ja toredalt paarkümmend minutit (ta küsib mõne asja kohta, et kas me saame neist samamoodi aru kui ta, ning millistest AGNA tegevustest meile kasu on olnud ja nii edasi) ning ma mõtlen, et see on esimene kord, kus üks rahastaja on pöördunud mu kui toetatava tegevuse sihtrühma esindaja poole. Praktika, mida ka Eesti rahastajad võiksid rohkem järgida. Muidugi tuleb silmas pidada, et kui näiteks mina olen kriitiline (jah, AGNA suhtes ma veidi olen), ei tähenda see veel eriti midagi, aga kui samad probleemid kostavad mitmest allikast, siis on see rahastajale ilmselt oluline täiendav info, mida ta AGNA enda aruannetest ei pruugi lugeda saada. Sama käib tegelikult ka kaasajate kohta - selmet rahulduda ainult katusorganisatsiooni seisukohaga, tundke aeg-ajalt huvi, kas nende liikmed ka seda jagavad või asjast üldse teadlikudki on.

* * *

Aafrika vanasõnade tsiteerimine on küll üldiselt Kristina leivanumber, aga üks, mida siin kuulsin, sobib minu meelest hästi neile ütlemiseks, kes mingi küsimuse puhul kaaluvad, et kas on vaja kaasata või ei: kui tahad kiiresti minna, mine üksi, kui kaugele, siis koos teistega. Hobimatkajana leian, et selles on sügav mõte sees.

* * *

Inimtüüp, kes mind konverentsidel alati on häirinud, ja keda ohtralt ka siin kohtab, on selline, kes ettekande lõpus palub mikrofoni ja ütleb midagi sellist: “Jah, see mis te äsja rääkisite, kõlab muidugi väga ilusasti, aga vaadake, meie riigis (linnas, organisatsioonis, ...) ei ole sellest küll mingit kasu, sest meie poliitikud (ametnikud, ettevõtted, ajakirjanikud, liikmed, kohalikud elanikud, ...) on nii-ja-niisugused. Mida meie peaksime tegema?” Magus Jeesus, nagu ameeriklased ütlevad, kust peab ettekandjal olema retsept, mis toimiks igas olukorras? Parim, mida tema teha saab, on tutvustada oma kogemusi, rääkida, mis tema meelest on edu toonud või takistanud ja mida ta sellest õppinud on. Mida sellest täpselt oma organisatsioonile kohandada annab, on ikka juba kuulaja asi teha. Ükski vägi ei veena mind ümber, et midagi õpetlikku leiab peaaegu igast ettekandest, kui ise vähegi tööd teha viitsida.

* * *

On muidugi veel asju, mis siin muutu. Satelliit-üritus Youth Assembly on sama kärarikas, loosunglik ja pretensioonikas nagu ikka, süüdistades täiskasvanuid kõigis maailma hädades (küllalt turvaline pakkumine, sest ise nad ju tõesti pole jõudnud veel suurt midagi teha) ning nõudes söögi alla ja peale koheseid samme vaesuse lõpetamiseks maailmas.

Teine püsiteema on Civicus ja ta kampaaniad. Tean inimesi, kes kahtlustavad Eesti reklaamifirmasid ametlikult välja kuulutamata võistluses, kes suudab tulla tobedaimale ideele, mida klient on valmis ära ostma (näiteks hiljutine rapsiõli kampaania on nende meelest selle konkursi vili). Mõnikord mõtlen, et samamoodi üritavad üksteist üle trumbata Civicuse kampaaniameistrid. Eelmisel aastal näiteks kutsuti kõiki üles oma mobiilide äratuskellad kindlal ajal helisema panema, et “anda riigijuhtidele äratus” kliima soojenemise vastu otsustavalt tegutsema hakata. Tänavune kampaania on “Lose your shoes”, mille lähtekohaks on lause, et teise inimese mõistmiseks tuleb kõndida miil tema jalanõudes. Seega, et teha vaesus ajalooks, on vaja mõista vaeseid inimesi ja selleks tuleb järelikult ... kõndida paljajalu. Üks tiir ümber kahe kvartali. Nii et olete palutud kaasa tegema. Ah jaa, kuupäev on ka paika pandud: 10. detsember.

* * *

Mu osalemist World Assembly’l toetab osaliselt KÜSK - suur aitäh selle eest!

Head asjad

Pärast suvepausi on hea jätkata samaga, millega Elina juunis lõpetas. Et sageli tundub ju meie töös, et mingid probleemid aina kestavad, ideed kanduvad aastast aastasse, ilma et lahendusteni jõuaksid. Hea Kodaniku ajakirja rubriigi “Tagasi tulevikku” jaoks kümne aasta taguseid “Foorumeid” lugedes tabab mind küll mõnikord ehmatus, et kas me tõesti oleme mingit juttu juba terve dekaadi rääkinud, ilma et midagi oluliselt muutunud oleks? Aga samas olen sel aastal rõõmuga ka vastupidist märganud.

Siinsamas blogis võtsime aasta algul üles kaasava rahastamise teema. Toona ühena seda teemat kommenteerinud Kodanikuühiskonna Sihtkapital võttis sellest niimoodi innustust, et kutsus tulevasi taotlejaid juunis ettepanekuid tegema sügisel avatava kodanikuhariduse taotlusvoorust toetatavate tegevuste kohta ning järgmisel aastal avaneva Šveitsi Vabaühenduste Fondi toetusskeemi kohta. Hea eeskuju ka teistele rahastajatele!

Veidi varem, 2008. aasta oktoobri Heas Kodanikus tutvustasime osaluseelarvete koostamise kogemust ning arutasime, kuidas see Eestis võiks rakendatav olla (vaata www.ngo.ee/heakodanik, nr. 3(44) 2008, lk 24-25). Kevadel oli mul hästi hea meel kuulda, et e-Riigi Akadeemia ongi alustanud projekti, kus maailma kogemuste põhjal pakutakse välja Eestile sobiv mudel osaluseelarvete koostamiseks.

Kevadel käima läinud KODAR-ast, ehk kodanikuühiskonna arengukavast 2011-14 võib loota aastaid soovitud “praktilist EKAKi” ehk siis niisugust dokumenti, kus kirja pandud ja kokku lepitud konkreetsed tegevused, mis on vajalikud kodanikuühiskonna arenguks. Ning nende rõõmuks, kes on aastaid oodanud, et kaasamise hea tava lihtsalt soovituslikust tekstist millekski enamaks saab, võib öelda, et Vabariigi Valitsuse ilmselt sügisel vastu võetava uue reglemendi praegune versioon sisaldab lauset “Eelnõu või muu küsimuse ettevalmistamisse kaasatakse asjassepuutuvad huvirühmad vastavalt kaasamise heale tavale.”

Nii et häid asju juhtub. Halbadest mõni teine kord.