..ja sama bänd, kes aastaid isegi ei ole enam koomiline

Jätkan Urmo hommikusest kirjast teemaga deklaratsioonid vs vastutus. Käisin Eesti Koostöö Kogu tehtud "Eesti ühishuvi ja koostöö deklaratsiooni" pressiesitlusel. No mis ma oskan öelda - taas sama mäng, taas kuhjub seltskond krooniline (pealkirja jätkuks Dagölt) - Vare, Veskimägi, Kriis, Taliga, mõned tundmatud prouad ja üks segase jutuga tundmatu härra, kõik mornid nagu Lennarti matustel.

Eks sedagi on armas vaadata, kui tööandjad ja -võtjad kõrvuti seisavad ja solidaarsusest ning kõigi tehtud vigadest räägivad, aga nagu musjöö Mühls rõhutas seekord lootust erakonnad deklaratsiooni ette-taha haakida, tahtnuks ka mina mõndagi poliitikut seal näha. Hüva, üritus oligi pressile, aga ikkagi erakonnad teevad Eestis siiani otsuseid ja ma hästi ei usu, et nad seekordki näole annavad. Ühiskondliku leppega mitteühinemist omal ajal ma neile siiski ette ei heida, see oligi igavene udupuder.

Muidugi võib iga normaalne inimene uuele deklaratsioonile rahulikult alla kirjutada, kuna jutt on ju õige ja nagu prof. Vseviov teksti kaasautorina elutervelt ütles, on ta kahjuks sunnitud rääkima triviaalsusest; ning õige deklaratsioon on dokument, mis ei vaja lisakommentaare. David kordas aga hommikul terkus mainitud võrdlust, et me peame olema justkui laevameeskond, kes peab koos tegema kõik selleks, et laev põhja ei läheks. Küll vähekogenud väikelaevajuhina, aga tunnistuse põhjal diplomeeritud kaptenina, ei pea mina laeva nüüd kohe kindlasti demokraatiamudeliks. Metafoori vägistades jääb küsimus, kas rahvas suudab nüüd kaptenina käituda, või on meil ikkagi juhti vaja; ja kes selleks oleks? Ansip? Mühls? Mõni geront garandiks?

Ei, ma ei kritiseeri deklaratsiooni niisama, vaid küsin, mis ikkagi edasi saab? Muidugi võiks need eesmärgid kõik saavutada. Aga kas järgmine paber (mis - jumala eest - ON paberina hea, 1 lk aint!) muudab poliitilist kultuuri ja erakondade väärtushinnanguid? Mis oleks vaja, et need muutuksid? Konverentse või meeleavaldusi? Kodanikuühenduste eriti jõulist latiseadmist järgmistele valimistele? Kardan, et sellega (valitakse ka mõttetuid kogusid) ei saavuta me kriitilist jõudu, kuna erakondadel on rohkem ressursse populistlikeks loosungiteks ja meedia kütab sellele mõistagi takka.

Tahtsin alguses kirjutada, et Veskimäed-Kriisid võiks ju sõltumatu kampaania kokku klappida ja nö jõuga halva poliitika üle võtta, ehk panna erakonnad lubama seda, mida ühiskond vajab. Järgmisel hetkel sain aru, et parteide endi kampaaniad sõltuvad ju ettevõtjate toetusist ja niipidi saaks palju säästlikuma hoova. Ega see väga valge inimese käitumine oleks, aga kui täna leppida (järgneb naiivne mõttekäik) kokku, et kui aasta pärast pole töös 15 meedet ettevõtluse edendamiseks, 15 omavalitsust, veelgi 15% kärbet avalikus sektoris, 15... noh, eurogi käibel, jne, siis saab Riigikogu valimisteks iga erakond 15,6466 krooni ja vsjo, raisk. Vat siis pole neil enam võimalust oma lollegi hääli kätte saada, kui targemaid ei kuula.

Eks ma soovin Mühlsile esimest ja viimast korda edu, kuigi ma ei arva kindlasti Eesti Koostöö Kogust hästi, sest nad ei ole siiani näidanud end kuidagigi tõhusamana kui algusest peale ebaõnnestunud moega Ühiskondliku Leppe SA. Aga ma päriselt loodan, et see katse tõestab ühel või teisel moel nende olemasolu vajalikkust, et deklaratsioonid-hartad leiavad rakenduse, mitte ei tõestata lõplikult lepete ja koostöökogude võimatust meite tuulepäälsel maal.

Skeptikuna tahaks muidugi kraaksuda, et küllap hakatakse tavapäraselt süüdlast otsima, ehk... kaptenit, kes selle laevaga nüüd päriselt põhja peab minema... Ja kes seegi oleks. Ansip? Oo ei, tema oli ämma juures, ega puutu kuidagi hartasse. Mühlsi tagasiastumisest poleks ühiskonnal ka sooja ega külma. Või hoopis EMSL? Igatahes oleksimegi tagasi esimesel ruudul? Ehk ei lähe nii.

Teine vaade Sõerdi kottidele. Eluliin

Olen sellele Sõerdi kottide teemale viimastel nädalatel palju mõelnud. Ühest küljest selge, muidugi leiab kodanikuühenduste tegevusest suht vähese vaevaga näiteid, mis on mistahes majandusolukorras mõttetu raiskamine. Ma arvan, et igasugu konverentse, voldikuid ja muid asendustegevusi võiks vabalt vähem olla, et nii aega, energiat kui ka raha jätkuks tegelikult vajalike asjade tegemiseks. No ja muidugi ei käi see nüüd üksnes kolmanda sektori kohta, aga ka siis, kui käib, tasub küsida, miks see nii on? OK, mõnikord on küsimus selles, et tegelike probleemidega töötamine on keerulisem, ning siis on mugavam koostada mingi järjekordne deklaratsioon, kutsuda kokku arutelu, kus mureliku suuga rääkida, kuidas asjad olema peaksid ja millele kõigele "meil ühiselt" mõelda tuleks. Ilma, et keegi tegelikult vastutust võtaks. Teinekord on voldiku- ja konverentsikultuse taga aga lihtsalt paratamatus - nende "tulemusväljundeid" on suht lihtne kokku lugeda (konkreetseks kuupäevaks on üritus toimunud, nii palju inimesi osalenud, osalejate hinnangul oli tegu "väga kasuliku aruteluga" jne) ja seetõttu on nende tegemiseks ka lihtsam raha saada ning sama raha eest tehakse lisaks mõttetule üritusele ka midagi päriselt vajalikku ära. Muidugi oleks kokkuvõttes kõigile parem, kui sellisest pimesikumängust loobutaks, aga jällegi on lihtsam öelda, et "ühendused ei tee midagi mõistlikku" kui et üritada rahastamisreegleid muuta.

Hea küll. Selle kõrval, et osa tegevusi võiks ka headel aegadel olemata olla, on mõistagi tegevusi, mis on toredad, aga mida saab ka külmutada ja teha siis, kui raha või aega rohkem. Ja tegevusi, mis just rasketel aegadel ühiskonna jaoks eriti oluliseks saavad. Ning tulla sellisel juhul välja jutuga, otsekui oleks kodanikuühenduste olemasolu mingi luksus, tore lisavidin nagu kommid telleri laual... no see on lihtsalt rumal. Eelmisel nädalal kirjutasin Eluliini juhatuse liikme Eda Mölderiga sellest, kuidas majanduslangus neile mõjunud, ja tema loal avaldan selle ka siin:

"Meie mahukatest püsiprojektidest on hetkel alla kirjutatud lepingud kaheks (1707 tugitelefon ning Tervisenõustamine prostitutsiooni kaasatud naistele) ning teenust pakume, kuid lepingud on alla kirjutamata nelja projektiga: ATOLL ja VEGA projektid prostitutsiooni kaasatud naiste ja inimkaubanduse ohvrite rehabiliteerimiseks, Tallinna Psühholoogiline Kriisiabi ning Pereteraapia ja –nõustamine. Kahe viimasega on meil tavaliselt olnud kahe-aastased lepingud, sel nädalal sõlmime ilmselt lepingud kolmeks kuuks (jaanuar-märts). Tallinna linnale esitasime eelmise aasta jooksul neli eelarvevarianti, millest linnaeelarvesse läks kõige väiksem. Nüüd on ikkagi probleeme ja päris põhjust me ei tea. Oleme kaheksa aastat samas projektis partnerid olnud, aga nüüd kuuleme etteheiteid, et ei olevat ikka selge, mida me teeme jne.

Olukord tööpõlluga... Kriisiabi projektis oli meil jaanuaris 22 tööpäeva kohta 19 juhtumit, mis seotud kas sooritatud enesetapuga või tõsiste enesetapukavatsusega inimestega ja/või nende pereliikmetega. Esimesed sellised juhtumid hakkasid meile jõudma septembris, kuid veel detsember oli kaunis rahulik. Jaanuar oli šokk, sest suitsiidide arv viimastel aastatel oli ju väike. Lisaks on muutunud teravaks kroonilised vaimse tervisega seotud haigestumised, mis on seotud üldise pinge ja ebamäärasusega. Sisult tähendab see, et nõustamise iseloom on nüüd teine ja nõustajate emotsionaalne koormus suurem.

Prostitutsioon ja inimkaubandus... Naisi hakkab valguma Tallinna ja piiri taha seoses suureneva tööpuudusega. Kui eelmisel aastal oli Tallinnas meil tuvastatud 55 inimkaubanduse ohvrit ja politseis 127 juhtumit, kus võib inimkaubandust kahtlustada, siis ilmselt sel aastal saab „tööd“ ehk ohvreid rohkem olema.

Majanduslangusega seotud rahapuudus mõjutab ka abivajajate valikuid ja tõenäoliselt hakkavad Eluliini poole rohkem pöörduma ka need, kel varem oli raha tasulisteks teenusteks.

Alustasime kokkuhoiuga juba sügisel, kulud said kokku tõmmatud kõikjalt, kust võimalik. Pidasime läbirääkimisi rahastajatega ning tänu nende mõistvusele säästsime endale väikese „hädareservi“, mis annab meile liikumisruumi olukorras, kus lepingute mahud ja summad ei ole selged. Samas pole meil kunagi olnud võimalust kulutada raha millelegi liigsele. Üritame ühe projekti ruume odavamate vastu vahetada ning jätame ühe vaba töökoha täitmata. Püüame säilitada nii palju töökoormust kui võimalik, et kõik need inimesed, kes on meiega, jääksid. Kui kärbime, siis solidaarselt. Ilmselt vajame juurde uusi eesti- ja venekeelseid vabatahtlikke, kuna koormus usaldustelefonidele hakkab tõusma.

Oleme tõsiselt pingutanud ja püüdnud lisaraha hankida, kirjutanud projekte valdkondadele, kus me varem ei ole tegutsenud. Samas ei pruugi me mingit ressurssi juurde saada. Katsume laiendada ka oma rahaallikate ringi, et vähem sõltuda päevapoliitikast. Konkurents raha pärast on tugev, aga meie ressurss lobitööks nõrk. Eelmisel aastal pidime näiteks võitlema sellega, et üks teine organisatsioon reklaamis meie tegevust enda omana."

0,7 miljardit krooni ühendustele, sotsiaalsetele ettevõtetele ja vabatahtlikele raskete aegade üleelamiseks

Ee... mitte Eestis, muidugi. Hoopis Suurbritannia valitsus teatas esmaspäeval, et eraldab täiendavalt 42,5 miljonit naela (mis on siis umbes 743 750 000 krooni) kodanikuühendustele, sotsiaalsetele ettevõtetele ja vabatahtlikele, et need saaksid aidata abivajajaid majanduskriisi olukorras. Selle uudise siia postitamise eesmärk on mõistagi üksnes kadeduse tekitamine.

Selle raha eest nähakse ette nõustamist, tugiteenuste pakkumist ja vabatahtliku töö toetamist neis valdkondades, kus seda majandusraskuste olukorras kõige enam vaja on. Plaan pandi kokku koos kolmanda sektori liidritega viimase kolme kuu jooksul ning ühtekokku on valitsuse toetus rasketel aegadel neile organisatsioonidele nüüd kahekordistunud, tõustes 5,5 miljardilt naelalt 11 miljardile (ma parem ei hakka neid summasid Eesti kroonideks arvutama, nullid lähevad sassi, korrutage ise 17,5-ga).

10 miljonit naela investeeritakse programmi, mis aitaks töötuks jäänutel õppida uusi oskusi ja samal ajal oma kogukonna heaks tegutseda läbi vabatahtliku töö; 15,5 miljonit läheb täiendavalt kogukondade elujõulisuse fondi, kust toetatakse teenuste pakkumist; 16,5 miljonit ühenduste arendamise fondi, millest toetatakse ühinemisi, koostööd ja töövahendite ühist kasutamist; pool miljonit uute sotsiaalsete ettevõtjate koolitamiseks. Ühtlasi on valitsus võtnud endale kohustuse tasuda kõik arved 10 päeva jooksul, et ühenduste rahavoogusid parandada.

Nende kolmanda sektori minister Kevin Brennan kommenteeris seda nii: "Kolmas sektor teab kõige paremini, kuidas pakkuda tegelikku abi neile, kes seda kõige enam vajavad. Praegu tuleb kolmanda sektori oskustest ja teadmistest parim kätte saada, et aidata inimesi raskest muutuste ja väljakutsete ajast üle, leida uusi ja õiglaseid viise ettevõtluseks sotsiaalsete ettevõtete näol ning anda inimestele võimalus muuta enda ja oma kogukondade elu."

Ma tulen selle teema juurde kohe varsti tagasi.

Kus on Sõerdi kotid?

Olin kaks nädalat ära ja selle nädala omi jõudsin alles nüüd lugeda, leides kohe Postimehest, et mittetulundusühenduste toetamist peetakse heade aegade märgiks ja selle võib nüüd rahulikult maha kärpida koos regionaal- ja rahvastikuministri ametite ning kultuuritoetustega. Mdea, võibolla liialdas Postimees, võibolla allikas, võibolla mina praegu, aga võpatasin ikka täiega. End veidi kogunud, leidsin, et esiteks ütleb seda alla valimiskünnise oleva partei esindaja A. Sõerd (kellest on siiski kuidagi ekspert saanud) ja teiseks, selline valik kärpeprioriteetidest on ise juba piisavalt idiootne, et sealt sõnagi tõsiselt võtta. Elu opositsioonis ei saa nüüd nii lihtsalt ka võtta, kurat, kuigi mis viga ilma kottideta elada.

Kolmandaks üritan ma ise kogu aeg vältida terminit „toetamine“, vaid MTÜde rahastamine riigi- või kohalikust eelarvest on mu jaoks lihtsalt ratsionaalne valik tegijate vahel, kuidas mingeid eesmärke saavutada. Midagi oskab teha avalik sektor kõige paremini, midagi kolmas, midagi äri- jne. Sõnal „toetus“ on mingi rõve sotsiaalpoliitiline maik kuidagi, nagu hädaabi antaks, või võimalus võõra raha eest lustida (selles saab kultuurigi süüdistada). Samas võrdles Sõerd (ma ei usu, et ma temasugusega siin vaidlen üldse, aga doch) ka kultuuri sotsiaalpoliitikaga, et kui ikka pinssideks raha pole, ei peaks nt Pärimusmuusika Keskust toetama, nii et äkki saaks kodanikuühiskonda sotsiaalpoliitika all paremini müüa, mida ta mõne MTÜ jaoks kindlasti ongi...

Jäin aga mõtlema analüütik Maris Lauri tsitaadi peale, et ellujäämiseks mitte surmolulised asjad tuleb maha võtta, ega osanud omaettegi vastata, kas ja kuidas meie, head kodanikud ja väsimatud aktivistid, oskaks üldse ära põhjendada poliitikuile või avalikkusele, et me ei lõbusta iseend vähegi rohkem avalikes huvides tegutsedes, vaid meil on oma surmvajalik roll ühiskonnas ja seda eriti kriisiajal. Isegi mina ei oska vist konkreetset plaani või arusaadavat põhjendust eriti kiiresti kokku panna, kuigi loen välismaa uudistest iga päev, kuidas NGOdel on üha rohkem tööd, kuna kodanikel üha rohkem probleeme ja ühendused on ju teadupoolest mobiilsemad, paindlikumad ja paremaid lahendusi teadvad, kui mingid bürokraadid. Ehk siis peaks tark valitsus just ühendusi ära kasutama kriisiajal, et neil lihtsam valitseda oleks (eks ka tavaolukorras).

Äkki keegi oskab nüüd katusorganisatsiooni bürokraati aidata mingi tõsiseltvõetava ilukõnega, või lasemegi siin Eestis omale peffi lohku tõmmata? Otsuseid tehakse küll järjekordse loomkoosseisu (krokodillid lasti vist uuesti vabadusse?) poolt neil minutitel suletud uste taga, aga eelarve läheb siiski veel Riigikokku ja äkki see versioon ei tulegi nii populistlik kui tavapäraselt ning igasuguste sihtkapitalide ja muude MTÜ ridade väga suured kärpimised ei pruugi tulla pahatahtlikkusestki, vaid et nad lihtsalt ei tea, millega me tegeleme ja mistarvis olemas oleme...

tulnvars töl tulnvars

Sain täna, 28. jaanuaril ühest riigiasutusest nihukese "kontorist väljas" automaatvastuse, et analüüsisin seda mingi pool tundi, kuna mul oli tõesti tarvis teada, millal ametnik mu kirja loeb ja vastata võiks:

Subject: Olen 29.-20. jaanuar kontorist väljast

Olen kontorist väljas alates 28.01.2009 ja ei saabu tagasi enne kui 29.01.2009.

Vastan Teie kirjadele esimesel võimalusel, kuid mitte varem kui 2. veebruaril. Kiirete küsimuste korral palun minuga ühendust võtta telefoni teel (6XX XXXX)

Võimalikke küsimusi, millele teie äkki vastata oskate:
- millal ametnik kontorist väljas(t) on?
- millal ta tagasi tuleb?
- enne mida ta ilmselt tagasi ei tule?
- kui palju teda kokku kontoris ei ole?
- millal ta meili loeb/ei loe?
- kas e-mail-free friday on jõudnud Eestisse?
- kas ajaränne on võimalik?
- kuidas ta samas lauatelefonile vastata saab?
- ja kus kurat ta reedel on??

Ega ma ei tea ka, kunas õiged vastused selguda võiks, aga kes vähemalt seitsmega täppi paneb, saab nägusa vimpli isikuttõendava dokumendi alusel valvelauast. Või nooh, pagan, tegelikult vajub avalik teenus meil koos majandusega üheselt suletuse poole - juba teise riigiasutuse avastasin täna, kus pole viimase koondamistsunami järel enam all valvurit, ja seekordses isegi uksekella mitte. Pead teadma, kelle juurde lähed ja tema telefoninumbrit. Minu kontakt, igipõline ametnikuproua, tundus ka suht häiritud, rõhutades, et see on nüüd ta isiklik mobiilinumber, mille peab andma. Nagu läheks võõrale korteripeole, ma ütlen. Aga mis teha, eks me kõik peame alla võtma ja vähem jooma.

Ah, tegelt on see meilivastus lihtsalt naljakas ja eks me teeme kõik jaburaid näpukaid. Päriselt ma ju tean, et tegu on kohutavalt ülekoormatud üksusega ja eks jube rasked ajad ootavad ka end seni ehk turvalisemana tundnud kolmandat sektorit ees, kuna järgmise kärpimisvooruga saavad ka meie suuremad toetusprogrammid litaka lõpuks.

Kokkuhoiust ma saan aru, toetan ebapopulaarseid otsuseid ja kindlasti ei pane ma end valitsuse ees looma moodi röökides põlema nagu ametiühingud (täna oli mingi piinlikult dramaatiline teade Harri-taadul jälle), mu pärast võib nemadki koos II sambaga külmutada ja pinsiiga kõvasti tõsta (v.a ehk hüsteerilistel aktivistidel), aga närvi ei aja niivõrd see, et kiire areng peatub, vaid et mingite teemade või inimestega tuleb täiesti otsast peale hakata, kusagilt, kus 5a tagasi olime, kuna nt riigiametnikke on nii palju koondatud või nende tööd ümber jagatud, et üldise teadlikkuse nivoo kodanikuühiskonnast lendab kusagile sügavamale punasesse jälle.

Oled sa Mary või Maria?

No ma ei tea, mis selle inauguratsiooniga nii väga on, st. ei ole ju otseselt ühtegi põhjust, miks ma seda vaatama oleks pidanud, aga mingi rumala rahutuse sunnil avasin siiski teleka, just selleks ajaks, kui George W. helikopterisse istus ja õhku tõusis. Mis tuletas meelde Mary Poppinsit, kelle ametiaeg lõppes ju ka äralendamisega, ja see omakorda üht hiljuti loetud mõtet raamatust „Meritäht ja ämblik: liidrita organisatsioonide pidurdamatu jõud“.

Selle autorid Ori Brafman ja Rod A. Beckstrom võrdlevad seal kaht Julie Andrewsi tegelaskuju järjestikku aastatel valminud filmides „Mary Poppins“ ja „Helisev muusika“. Nii Mary kui ka Maria lähevad oma filmides ühtmoodi disfunktsionaalsesse perekonda, saavad seal lastega suurepäraselt läbi ja tutvustavad neile elus olulisi väärtusi, ning ühtlasi õpetavad vanemad („Heliseva muusika“ puhul küll ainult isa) oma lastele rohkem tähelepanu pöörama. Ja mõlemal käib see kõik ühtviisi magusate laulukeste saatel, seda loomulikult ka.

Erinev on aga see, et Maria, armunud isasse ja lastesse, seab end perekonda sisse ja on selge, et sinna ta nüüd jääbki. Mary Poppins seevastu, nähes, et ülesanne on täidetud, hõljub üle Londoni kaugustesse, tõenäoliselt mõne järgmise pere juurde. Mitte et ta kardaks vastutust – algusest peale on näha, kui pühendunud ta on – lihtsalt ta lahkub hetkel, mil näeb, et perekond saab nüüd edasi ise hakkama.

Brafman ja Beckstrom toovad välja, et need on kaks erinevat juhitüüpi: üks siis pigem traditsiooniline liider, teine pigem katalüsaator, asjade käimalükkaja. Katalüsaator aitab leida eesmärgi, viia inimesed kokku, tekitada neis vastutust ja omanikutunnet, ta inspireerib ja on eeskujuks, aga füüsiliselt ei ole ta kohal kauem kui vaja. Au, kiitus ja igikestev tänulikkus meeskonna silmis ei ole tema teema. (Mida on huvitaval kombel välja toonud ka Jim Collins oma raamatus „Heast suurepäraseks“ kõige edukamate juhtide omadusena – vähemalt ma pole kunagi mõelnud rahalise edu ja liidri tagasihoidlikkuse vahelisest seosest)

No ja kuna juhtimine on teema, millele ma mõtlen umbes sama palju nagu kaasamisele (ok, sellesse praegu ei lähe, et need ongi paljuski üks teema), siis mulle tundub, et juhikesksus on paljude Eesti kodanikuühenduste probleem, eriti arvestades inimeste vähesust. Osalt on see ju arusaadav, et tunne „ilma minuta kukuks organisatsioon kokku“ võib isegi veidi meelitav olla, aga ma olen näinud liiga palju ühendusi, kes ongi juhi lahkudes käpuli käinud (mõned neist hiljem taas tõusnud), kus läbipõlenud juht ei saa järeltulija puudumisel ära minna, või kes ei leia ega leia endale uut juhti. Selline teadlik „meritähe“-tüüpi juhtimismudeli arendamine (meritäht on siis see, kellelt ei ole võimalik pead maha võtta ja kelle mahalõigatud jäseme asemele uus kasvab) võiks mu meelest siin lahendus olla.

EMSLis on see ka praktiline vajadus, sest noh... ma ei oska mingi superjuht olla. Ma arvan, et parim, mis ma teha saan oma oskuste juures, on leida võimalikult head inimesed, luua neile tingimused oma töö hästi tegemiseks ja siis neile võimalikult vähe närvidele käia (see õnnestub kohati paremini, kohati halvemini, aga ma püüan õppida). Arvestades, et kontoris on meid igapäevaselt ainult viis, peabki igaüks olema oma valdkonnas justkui juhatuse liige, kes ise teab, mida ja kuidas teha, ja ise vastutab. Ühe väikese asjana näiteks muutsime eelmise aasta lõpus oma nädalakoosolekute läbiviimist nii, et nüüd juhib seda igal nädalal eri inimene. Ja need on olnud väga erinevad koosolekud, märksa paremad kui varasemad!

PS! Algul tahtsin pealkirjas kasutada Julie Andrewsi nime, aga kuna Danieli algatus mitte klikkida kollastel pealkirjadel näib kiiresti populaarsust võitvat, siis igaks juhuks loobusin.

Läti disko

Olen sel nädalal kirjutanud oma Läti kolleegi Intaga teisipäeval Riias toimunust ja tema loal jagan ta mõtteid:

Need seitse või nii tuhat inimest Toomväljakul tulid kokku, ärritatud poliitikute küünilisusest ning pikaajalisest eufooriast, et tänu suurepärasele valitsusele läheb kõik majanduses ja ühiskonnas superhästi, ja kadunud turvatunde pärast, olgu siis tööl, tänavatel või haiglates. Ühesõnaga, suur ports emotsioone. Umbes kaks tundi oli rahulik kogunemine, peeti kõnesid, kanti nördimust väljendavaid plakateid ja muidugi lauldi, sest ilma selleta siin ju ei saa, eksole...

Ürituse lõpupoole viskasid mõned purjus noored mune ka koori pihta, pärast läks enamik inimesi kodudesse ära, mõned jäid... ja siis see algas. Rüüstati poode (must palsam läks esimesena), lõhuti aknaid ja siis oldi juba parlamendihoone ees. Oli kaks gruppi. Ühed (jälle noored) olid rõõmsad, et said midagi lõhkuda ja need ründasid politseiautosid, loopisid kive ja pudeleid. Teine punt olid nii umbes 40ndates aastates mehed, kellel oli kopp ees töö- ja rahapuudusest. Nemad karjusid ka, aga kui nende olekus võis tõesti näha meeleheidet, siis noorte pilgus oli ainult alkohol ja sõge rõõm.

Mis mind kõige rohkem rabab, on see, kui palju on inimesi, kes ei tule oma isiklike läbikukkumistega toime. Nad lihtsalt ei oska... ja riik ei saa neid ka aidata. See on hirmutav.

Meie liikmesorganisatsioone osales ka sellel meeleavaldusel, me ise mitte. Miks? Kogu seda üritust organiseeris tulevane uus erakond, kelle loosungiks on saata küüniline parlament laiali ja lüüa minema poliitikud, kes riigi sellisesse olukorda viinud. Ilmselgelt osalevad nad kohalikel ja europarlamendi valimistel, ja sellepärast ei soovinud me kaasa lüüa.

Nüüd räägitakse, et justiitsministeerium soovib mittetulundusühenduste seadusesse lisada tingimusi, mis rahvakogunemisi piiraks. Seadust hakati muutma detsembris teistel põhjustel, aga nüüd on võimalus, et üritatakse ka see sinna sisse panna. Meile on praegu oluline sellel protsessil silm peal hoida ja hoolikalt jälgida, kes, mida ja miks sinna kirjutada üritab. Samas on ka poliitikud aru saanud, et kogunemisvabaduse piiramine oleks pikas perspektiivis vale, ning kõik mõistavad, et toimunus on süüdi üks kindel poliitiline jõud ja purjus noored.

Täna jagasime koos teiste ühendustega Vabadussamba juures valgeid linte kui vabaduse ja demokraatia sümboleid. Sa ei kujuta ette, kui palju anekdoote praegu poliitikutest ja kriisist räägitakse. Päriselt ka! Ja kõige valusam on, et palju sellest ongi tõde.

Meie nõukogu liige Daniel kirjutab oma suurepärases blogis, miks tema arvates Eestis uut padupopulistikku liikumist esile ei tõuse, ja ma olen temaga päri. Võib-olla olen naiivne, aga usun, et pärast teisipäevast Riiat ja tänast Vilniust ei oleks ka Keskerakond selliseid plakateid üles riputanud, nagu praegu kõik tänavad täis on. Ja kodanikuühenduste hulgas, nii palju kui ma neid tunnen, ei ole ka selliseid, kes niisuguseid asju korraldada tahaks.

Mis mind aga ärritab, on see, kuidas niisugused sündmused paratamatult ka kodanikuühenduste igasugust protesti diskrediteerivad.

DINGO, MANGO, BONGO ja sõbrad

Kolmanda sektori hardcore'i harrastajatele on see muidugi käkitegu, aga normaalsed inimesed pangu end proovile, mida nad saavad aru lausest „arutasime hiljuti EMSLi, VTA ja MAKide inimestega, kuivõrd KÜSK, VÜF ja TOF pärast BAPPi lõppu EKAKi ja KATAt ellu viia aitavad“. Kes saab aru, palju õnne, küsige endale präänik... SiMi valvelauast ning asugem järgmise taseme kallale: inglise keel.

2006. aastal esines ühel... ee... KUAKi korraldatud konverentsil Helsingi Ülikooli professor Norbert Götz, kelle jutust jäi mulle meelde kolmanda sektori organisatsioonide ingliskeelsete akronüümide ülevaade ning nüüd leidsin (aitäh Tanel V-le abistava vihje eest!), et ta on oma töö mullu ka ajakirjas European Journal of International Relations avaldanud. Nii et palun väga:

• NGO ehk non-governmental organization (vabaühendus), aga ka new great organization (uus superorganisatsioon) või never good organization (alati rahulolematu organisatsioon)
• GONGO ehk government organized NGO (avaliku võimu poolt kas otseselt või kaudselt, avalikult või varjatult juhitav nö. valitsusväline organisatsioon)
• INGO ehk international NGO (rahvusvaheline vabaühendus)
• QUANGO ehk quasi-NGO („justkui“ vabaühendus, organisatsioon, kel on mingeid vabaühenduse tunnuseid, aga päriselt seda ta ikka pole)
• PANGO ehk party-affiliated NGO (erakonnaga seotud vabaühendus)
• DINGO ehk donor international NGO (rahvusvaheline raha jagav vabaühendus)
• DONGO ehk donor organized NGO (rahastaja või rahastajate loodud/juhitav vabaühendus)
• BINGO ehk business interest NGO (ettevõtlusega tegelev vabaühendus)
• BONGO ehk business organized NGO (ettevõtte või ettevõtete loodud/juhitav vabaühendus)
• MONGO ehk my own NGO (nö. ühemehe-vabaühendus)
• MANGO ehk manipulated NGO (manipuleeritav vabaühendus)
• PINGO ehk public interest NGO (avalikes huvides tegutsev vabaühendus)
• RINGO ehk religious international NGO (rahvusvaheline religioosne vabaühendus)
• FLAMINGO ehk flashy minded NGO (rikkurite toretsev vabaühendus)

Seda kaugeltki mitte lõplikku loetelu vaadates tundub vaid imelik, et sarnast kasutust pole leitud kenale sõnale TANGO. Teadaolevalt on see siiani üksnes Tuvalu ja Tansaania vabaühenduste katusorganisatsioonide nimi.

Suvekooliks juba vihikuid joonima!

Järjekorras üheteistkümnes EMSLi suvekool vajab teemat ja kutsun sind oma arvamust avaldama!

Kuluaarides on välja käidud kolm ideed, mida võiks Eesti ühenduste suurimal koolitussündmusel vaatluse alla võtta:

1. Liikmed - atraktiivne teema igale suuremale ühendusele, kas pole? Liikmeteteemalises suvekoolis võiks muuhulgas arutada värbamise, kaasamise, motiveerimise ja organisatsiooni sisekommunikatsiooni üle.
   
2. Tegevuste mõõtmine, tulemuste hindamine - kuidas jätta oma tegevusest arvestatav jälg? Milline on meie tegevuse mõju meie liikmetele, partneritele, ühiskonnale üldiselt? Ja kuidas sellest aru saada ning ka teistele teada anda? Nendele küsimustele otsiks vastuseid mõõtmise ja hindamise suvekoolis.
   
3. Kriisid - arvestades hetkel Eesti ühiskonnas valdavaid murenoote, on kriisiteema ehk isegi hilinenud idee. Ometi on igal endast lugupidaval ühendusel vajalik koostada plaanid B ja C, et rasketes situatsioonides püsima jääda. Soovitusi tagavaraplaanide koostamiseks leiab nö kriisi-suvekoolis.
   

Kuidas tundub? Tunned mingite teemade osas erilist kirge? Jäta oma arvamus siia kommentaariumisse. Loomulikult on 24h avatud minu e-postkast ning kergema vastupanu tee on küsitluse vormis veebipäeviku paremas servas.

Imperiuse needus internetis

Ammu olen tahtnud jagada head näidet noorsootööalasest konverentsist "Noorsootöötaja leitud küberdžunglist", mis möödunud aasta novembris Tartus toimus. Mitte ainult seepärast, et seal olid väga head moderaatorid (EMSLi esindaja sealhulgas ;)), aga ka järgnevatel põhjustel:

• Konverentsi teema - e-noorsootöö - on uuenduslik ja oluline
  

Seda mitte (ainult) noorsootöö mõttes, kuidas noori rohkem arvuti tagant ära saada ja neid jalgpalliklubisse suunata. Konverentsilt jäid meelde väga kasulikud ja lihtsad nõuanded: kui on oht, et noor oma toas arvuti taga liialt kapseldub, tasub arvuti tõsta elutuppa; kui kardate, et interneti tõttu eesti keel ja meel hääbumas, võiks enam utsitada tegema eestikeelseid sissekandeid nii wikipediasse kui ka youtube'i; kui kaalute uue kodulehekülje tegemist, mõelge veel korra, on see ikka mõttekas või tasub kasutada juba olemasolevaid võimalusi (meeles tasub pidada ühe mu lemmikmehe (ma hakkan neid ka varsti sildistama!) Henrik Roonemaa märkust konverentsi kokku võttes: "Info on nagu vesi: ta voolab sinna, kuhu tal on kergem minna.)

• Konverents oli imeliselt korraldatud

Armsad lugejad, kes mu lugu EMSLis teavad, saavad mu kirest aru. Hästi korraldatud konverents on haruldus. Kinnitust leidis tõsiasi, et oma jõududega tehtud sündmus mõjub palju soojemalt ja isiklikumalt kui mõne frensi pintsakutes vastuvõtulaud. Ja kuigi ma olen öelnud rohkem kui neli korda, ei väsi ma kordamast: ettepanek konverentsi moderaatoriks hakata saabus mu postkasti äraütlemist mittevõimaldava ideaalilähedase kirjana, päriselt! Kummardus korraldajatele!

Ja lõpuks jagan konverentsil elluviidud lahedat ideed, kus osalejatel paluti jagada õpetliku sisuga youtube'i videosid. Korraldajatele laekus linke poolfilosoofilistest mõtisklustest ja tantsuõpetusest noorte endi tehtud videojuppideni välja. Kindlasti on videod vaatamist ja edasisurfamist väärt, kasvõi inspiratsiooni mõttes.

Pehme ja karvase aparaadi segadus

Kahe-kolmeaastane laps kipub vahel kasutama värskelt omandatud sõnu moel, mis teeb täiskasvanutele palju nalja. Näiteks “kiisu” võib tal tähendada mitte ainult kassi, vaid ka koera ja kõiki teisi neljajalgseid olendeid ning “isa” kõlbab kasutamiseks iga mehe kohta.

Põhjus on sel muidugi lihtne – lapse sõnavaras lihtsalt ei leidu kõikide nende jaoks veel erinevaid nimetusi. Aja jooksul lapse sõnavara rikastub ning üha rohkem loomi saavad tema kõnepruugis oma õige nime.

Eesti Vabariik on veel nii noor, et selle kodanikel juhtub riigiasjust rääkides sarnaseid “apse”. Ajakirjanik Andrei Hvostov juhtis Eesti Ekspressis tähelepanu ühele neist:

“Minister ega riigikogulane pole “ametnik”, aga nii hämmastav kui see esmapilgul ka ei tundu, rahvasuus on nad üks ja seesama – nimelt pole suurem osa rahvast taasiseseisvunud Eesti koolis õppides ühiskonnaõpetuse tunde saanud.”

Rahvasuus – ja seda võimendavas ajakirjanduses – võidakse pikemalt kõhklemata lugeda riigiametnike hulka nii gümnaasiumi direktor, kellele heidetakse ette ametiauto kasutamist isiklikuks otstarbeks, notar, kes tegeleb tähtsate dokumentidega (järelikult on ametnik!) kui ka panga teenindussaalis töötav teller (pangaametnik on ju ka ametnik!). Ühed pehmed ja karvased kõik!

Seepärast on keerukas hinnata, kuidas kujunevad meie inimeste arusaamad Eesti riigiametnike usaldusväärsusest ja asjatundlikkusest.

Riigist ja riigiametnikest kõneldes kasutatakse sageli “aparaadi” või “masina” metafoori, räägitakse riigimasina juhtimisest, õlitamisest, hammasratastest, hoobadest. Mida sellest arvata?

President Lennart Meri ütles tosina aasta eest, kui Eesti avalik teenistus loodi, oma uusaastakõnes:

“Ametnikkond on igas riigis niisama oluline, nagu hammasrattad kellavärgis. Kuid kella me ei muretse ometi hammasrataste pärast, vaid selleks, et õiget aega teada, et oma aega õigesti hinnata.”

President Toomas Hendrik Ilves lausus viimasel riigiametnike foorumil:

“Eesti riik jääbki tuhandete inimestega mehitatud ja miljardeid kroone neelavaks liiga suureks ja liiga kalliks masinaks, kuni osad meie kaaskodanikest ei taju riigi ja kohaliku võimu tuge või kohalolekut.”

Mõlemad annavad meile mõista – Eesti väiksus teeb tegelikult võimalikuks selle, et me ei pea mõtlema ega rääkima oma riigist kui keerukast masinavärgist või aparaadist.

Väikses ühiskonnas on ametnikul võimalik jõuda iga inimeseni, õppida tundma tema vajadusi ning pakkuda parimal moel tema ootustele vastavat avalikku teenust. Ja igal Eesti elanikul on võimalik tutvust teha oma riigi teenistuses olevate ametnikega, kaaskodanikega, kes, nagu elu näitab, ei ole tegelikult “aparaadid”. Selleks läheb tarvis üksnes head tahet.

Sind ainult palun, isa ...

Pika pühadeperioodi puhul sobib jagada huvitavat näidet, mille otsa poolkogemata oma onutütre Austraalia reisimärkmeid lugedes sattusin. Sugulane veedab esimesi nädalaid töö- ja õnneotsinguil Sydneys ja osales ühe esimese asjana vastutustundliku alkoholiteenindaja koolitusel. See on kohustuslik kõigile, kes New South Wales'i osariigi alkoholi müüvates asutustes töötavad.

Inglise keeles kutsutuna Reponsible Service of Alcohol (RSA) seisab kohalik poliitika selle eest, et alkoholist tulenev kahju oleks nii üksikisikutele kui kogukonnale võimalikult minimaalne. Veidi ringi surfanud, leidsin ka peamised teemad, mida koolitusel käsitletakse: koolitusel läbinud oskavad määratleda enamlevinumaid jooke ja nende mõju, mõista alkoholi mõju kogukonnale ja üksikisikule, ära tunda erinevas joobeastmes kliente, ennetada alaealiste joomist, ennetada või kontrollida klientide võimalikku ülejoomist, hakkama saada vägivaldsete või keeruliste klientidega, selgitada alkoholipoliitikat klientidele samas nende rahulolu peamiseks seades ...

Kuigi koolitustšikina tunduvad mulle teemad ühepäevaseks koolituseks keeruliselt haaratavad, siis saan aru, et sedalaadi asja järele on Eestis kisendav vajadus. Möödunud nädalavahetus viis mind Hollywoodi (ärge küsige!), kus ma kell 2 öösel olin nõus kätega kallale minema igale teenindajale, kes kohapeal tuiavatele kaanidele söandas alkoholi müüa. Tulin iseseisvalt ideele, et pubides-klubides võiksid olla vabatahtlikud tšikid-kutid, keda sul on võimalik nö tellida endale valvuriks, kes siis aegajalt ilmub, meelitab mitte enam peale võtma ja/või sunnib tantsima.

Eriti meeldib mulle vastutustundliku alkoholiteeninduse idee juures tõdemus (taas kord), et muutused vajavad kõikide osapoolte tegutsemist. Ei aita ainult sellest, kui me üksikisiku tasandil anname ebakindlatele veidike enam enesekindlust - vaja on ka pingutust kohalikult omavalitsuselt ja mõistmist ettevõtetelt. Ammuilma ei aita ainult ärakeelamisest, sulgemisest, halvustamisest, vaid inimesed vajavad õpetamist ja mõistlikku suhtumist. Armas, mis? Kuhupoole nüüd peaks jooksma, et kasvõi üheski Eesti depressiivsetest linnadest seda ideed rakendada?

Muide, sarnane lähenemine on ka vastutustundlikule hasartmängude teenindusele (Responsible Service of Gambling), millele Eestiski rohkelt turgu oleks. Eesti oma koolitustooted oleksid muidugi ka SMS-laenude ja poliitiliste reklaamide vastutustundlikkuse arendamine.

Kodanikualgatus vs massiliikumine

Esiteks peab märkima, et eluterve valik on teevekolmel: jõulupühade ehk söömise ja muu agoonia ajal näidatakse telkust kolmel õhtul Die Hardi, ja kui meeled taastunud (keegi veel elus) on, siis alles laubal-pühabal saab iga-aastase Notting Hilli ja Love Actually nutulaksu.

Teiseks avastasin kava.ee ülaservast mõtteterad. Sihuke õnneküpsis on meie maal üsna tavatu ja mida rohkem ma neid klõpsisin, seda enam tundus, et tegu on puhta irooniaga tänapäeva massimeedia (ja nendesamade aforismidegi) pihta. No a la, et telekavaataja ometi mõistusele tuleks ja seda sitta omale sisse ei luristaks iga jumala päev. Mõned näited:

Selles elus vajad sa rumalust ja järjekindlust - siis on edu tagatud. Mark Twain

Selge mõistuse esimeseks eelduseks on enamike arvamusega mittenõustmine.
Oscar Wilde

Elu õpetab vaid neid, kes sellest õpivad. Belinski

Kogemus on kamm, mille elu kingib kiilaspäiseks jäänud inimesele. Judith Stern

Vaikimine on rumalate voorus. Sir Francis Bacon

Kõne on mõistuse peegel. Seneca

Kurjuse võidutsemiseks piisab heade inimeste tegevusetusest. Edmond Burke

Tüütus on inimene, kes räägib siis kui ta peaks kuulama. Ambrose Bierce

Juhtidel veab, et inimesed ei mõtle. Adolf Hitler

Aga ikka krt vahime ja lähme lausa reaalsussõudesse osalema. Jäin seepeale mõtlema, et oi kuidas tahaks iga natukse aja tagant, et suurem hulk rahvast millegi poolt v vastu välja astuks, aga mass jääb ju ikkagi massiks, ehk muutub väga kiiresti rumalaks ehk manipuleeritavaks, nagu Hitler tabavalt märgib, ning see polegi enam see. Lahendus? Ikka toosama vist, et rohkem inimesi arukamaid valikuid jooksvalt teeks, mitte vaid kampaania korras, mis ei näita päriselt hoolimist. Siiani kipuvad masside jooksvad valikud üha tasalülituma ja paljus just teleka pärast.

Kes moraalist ja tõtt-öelda mu ahastuse mõttetusest veel aru ei saanud, siis temalegi pakub kava.ee oma tera:

Naera ja maailm naerab sinuga. Nuta ja sa nutad üksinda! Rahvatarkus

PS Vabandust, TV3, sinu (sisseostetud) toodangut ma isegi vaatan vahel. Kanal2 on pigem see, mida ma igal teisel loengul ja koolitusel näiteks toon kui halva kodaniku põhitoiduse.

Lõpetame Ära 2009

Mitte ainult EMSL pole olnud viimastel aastatel põhimõtteliselt tõre mitmete riiklike alusdokumentide koostamise, sisu ja eelkõige nende rakendamatuse pärast, vaid järjest kuulen rõõmuga mõistuse häält ka ametnike poolt ja pean neid taas kiitma, Ekspress mind söögu (juttu tuleb nt Riigikantseleist, kelle arusaamu avalikust teabest ei kiida ma samamoodi heaks, aga me räägime ikkagi inimestest; nagu pole ka kogu Riigikogu mu arust seakari jne).

Näiteks Hille, kes püüab kõigest hingest kodanike kaasamist ministeeriumides tavapäraseks muuta, maadles eelmisel nädalal "Kodanikualgatuse toetamise arengukavast" inimkeelset kokkuvõtet teha, et ministrid ja press päevakorrapunktist aru saaks. Kurtmise käigus pillas ta aga skaibis palju olulisema mõtte, kust Urmo juba eelmise nädala lause kujundi laenas:

"Mul on hetkel hoopis naiivne soov, et asjad toimuks ka ilma igasuguste puder-dokumentideta."

Lihtsa elu Siim Siseministeeriumist sai aga minult juba täna nädala tsitaadi preemia, öelnud nii:

"Nõlvak võiks uue kampaania algatada "Lõpetame ära!", igasuguste arengukavade ja kontseptsioonide vastu."

Või on alternatiivi otsimine arengukavadele tõesti sama lootusetu kui kas või demokraatiale? Mulle tundub, et äkki on osad ametnikud lihtsalt eluvõõrad teoreetikud, kuigi siiralt uskudes, et tahavad õiget asja ja õige asi on pikalt ja keeruliselt kirja pandud asi.

Tegelt on asi ju vaid inimeste mõtlemises ehk tavalises suhtlemises. Oleks poliitikud ja ametnikud targemad/kogenumad/informeeritumad, täituks ka eesmärgid käppemalt; oleks rahvas targem, toimiks ka demokraatia mõistlikumalt, mitte ei valitaks kalke populiste nigu meil.

Teine asi on ikka kodanikuühiskonna temaatika üldisus ja laialivalguvus. Kui siingi mainitud Vabaduse pst mõttekojalt kursavend Steniga (kes on kah riigiametnik) porise bussiga linna tagasi sõitsime, küsis ta oma tavapärase kõheda jahedusega, mis oleks paargi suurt asja, mis meie kodanikuühiskonna edendamiseks ära peaks tegema? Mai osanud hoobilt öelda ja see oligi Steni point - pole (ega saagi olla) suuri ja selgeid, äratehtavaid eesmärke, ei hakkagi nt poliitikud kogu sellest kirevast, tuhandetahulisest ja meie poliitilise kultuuri jaoks ka tülikast elukorraldusest aru saama, ergo ei leia siit omale populaarseid valimislubadusi. Mott ja jokk.

Mõelda kriitiliselt või mitte mõelda

Ajend blogipostituseks tuli ühe mu lemmikmehe, mh ka EMSLi nõukogu liikme, Daniel Vaariku blogist, kus ta toob andekalt ja halastamatult välja seitse poliitikute kommunikatsioonitehnikat. Ka postitusele järgnev arutelu tasub läbilugemist, mis viis mind tõdemuseni, et vajame Eestis hädasti kriitilise mõtlemise õpetust.

Kriitilise mõtlemise all pean silmas oskust, mis hõlmab endas läbinägelikkust, analüüsi ja hindamist. Elementaarne, ütlete? Võimalik. Aga ilmselt mitte kõigi jaoks. Näiteks imestasime EMSLi nõukogu jõuluistumisel, et kes küll ei suuda manipuleerivaid müügitehnikaid läbi näha ja endale kõigest hoolimata kümnetuhandesi tolmuimejaid ostab; kes ikkagi ilmselgelt odavate reklaamitrikkide ohvriks langevad; kes ei suuda vahet teha ühepoolsel ja tasakaalustatud infoedastusel. Kriitilist mõtlemist läheb vaja nii tarbijal, valijal, lapsevanemal, üldistatuna igal heal kodanikul. Muide, ka kunagi hoolega valmistatud hea kodaniku põhimõtted ei kajasta kriitilist mõtlemist eriti.

Nii olen väga nõus Tarmo Jüristo ettepanekuga, et kriitilist analüüsi tuleks kindlasti enam õpetada. Tema küll soovitab koolisüsteemi sisse viia retoorikatunnid, mina omakorda usun enam mitteformaalsesse õppesse ja usun, et iga koolitaja peaks endale selgeks tegema kriitilise mõtlemise põhialused, et neid järjepidevalt ka oma sihtgruppidele tutvustada.

Nädala lause

"Suuri muudatusi kodanikuühiskonna toetamisel valitsus ei kavanda."

Neljapäeval valitsuse istungi päevakorras oleva "Kodaniku-
algatuse toetamise arengukava" (KATA) saatedokumentidest.

Tõsi, veel naljakamalt mõjuks see lause samal pärastlõunal valitsuskabineti nõupidamisel arutlusele tuleva ühenduste riigieelarvelise rahastamis-kontseptsiooni puhul, aga ka KATA (arengukava, eksole) kohta on see igati tabav kokkuvõte. Sama dokument jätkab: "Tegemist on suhteliselt tehnilise ülevaatega, millesse on koondatud vajalik informatsioon selle kohta, kuidas 2007. aastaks plaanitud tegevused said ellu viidud."

Tegelikult on muidugi nukker, kuidas mõlema potentsiaalselt olulise paberi puhul töötab kõigepealt kümneid inimesi mitu kuud, et kokku panna keeruline puder-dokument; seejärel järgmine hulk selle kallal, et teha sellest arusaadav kokkuvõte ühendustele, ministritele ja ajakirjanikele... ja kui see kõik on tehtud, tuleb välja, et tegelikult peale niigi teada olnud tegevuste ja vajaduste üleslugemise polegi nagu suuremat kirja saanud. EMSLi kommentaarid mõlemale paberile leiab www.ngo.ee/seisukohad.

Obstruktsionismist ja inimestest

Ma muidugi ei poolda seda "üdini demokraatlikku" lapsikut juntimist ja lähen kohe magama, aga vaatsin korraks netist Riigikogu istungi ülekannet veel ja viimast steno. Ma saan aru, et inimesed lähevad peast lolliks seal öösi ja tahavad õigusega nalja, aga kas järgnevgi ei tõesta - miks kuradi pärast seda vaja on?!

Aseesimees Jüri Ratas  Head ametikaaslased, panen hääletusele 17. muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Protseduuriline küsimus, härra Gräzin, palun!

Igor Gräzin  Kuna vaheaeg kuulutati välja sel ajal, kui mind saalis ei olnud ja ma tulin saali 2 minutit hiljem, siis see tähendab seda, et kõik teised said mõelda 7 minutit, mina ainult 5. Selle pärast ma palun lugeda, et minu jaoks vaheaeg veel kestab.

Aseesimees Jüri Ratas  Aitäh, härra Gräzin! See, kas vaheaeg kestab või mitte, on meie igaühe otsustada, aga vastavalt meie kodu- ja töökorraseadusele võeti Eesti Keskerakonna fraktsiooni poolt 7 minutit vaheaega. See võeti kui kell oli 20.04 ja nüüd on juba kell 20.12. Protseduuriline küsimus. Härra Gräzin, palun!

Igor Gräzin  Kas see tähendab, et mina hääletan 2 minutit hiljem?

Aseesimees Jüri Ratas  Aitäh teile! Panen hääletusele 17. muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, palun võtta seisukoht ja hääletada! Hääletustulemused

Aseesimees Jüri Ratas  Tulemusega poolt 10 Riigikogu liiget, vastu 36 Riigikogu liiget, erapooletuid ei ole, ei leidnud muudatusettepanek toetust.  Läheme edasi. 18. muudatusettepanek, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon ja juhtivkomisjoni seisukoht on see jätta arvestamata. Igor Gräzin, palun!

Igor Gräzin  Aa! Ah soo? Panen hääletusele!

Aseesimees Jüri Ratas  Palun siis kirjalikult tuua. Aga te saate...

Igor Gräzin  Mis asja eest?

Aseesimees Jüri Ratas  Hääletusele saab panna ainult fraktsiooni juhtkond.

Igor Gräzin  Oota, mis see tähendab, et ma pean selle paberi peale kirjutama või?

Aseesimees Jüri Ratas  Aitäh, härra Gräzin! Läheme edasi. Vilja Savisaar palun!

/.../

Aseesimees Jüri Ratas  Tänan! Kuulutan välja vaheaja, istung jätkub kell 22.01 ja vaheajal on kõikidel võimalus nautida Meie Mehe kontserti. (Naer)

Esimees Ene Ergma  Vaheaeg on lõppenud. Kolleeg Riisalu, istu oma kohale!

/.../

Esimees Ene Ergma  Poolt hääletas 16 Riigikogu saadikut, vastu oli 38, erapooletuid oli 1, ettepanek toetust ei leidnud.  Muudatusettepanek nr 45, mis on esitatud Eesti Keskerakonna fraktsiooni poolt, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun, kolleeg Toomas Varek.

Toomas Varek  Aitäh, proua esimees! Palun 45. muudatusettepanekut hääletada.

Esimees Ene Ergma  Aitäh! Vabandust, kolleeg Jaanus Marrandi.

Jaanus Marrandi  Enne muudatusettepaneku hääletamist paluks 10 minutit vaheaega.

Esimees Ene Ergma  Kui palju?

Jaanus Marrandi  10 minutit.

Esimees Ene Ergma  Palun kirjalikult esitada siis. Jätkame 23.27. Idioot!

/.../

Vilja Savisaar  Ma tänan, proua esimees! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel ma palun seda muudatusettepanekut hääletada. Aga enne hääletamist ma annan koalitsioonile 6 minutit mõtlemise aega, seega palun 6 minutit vaheaega. Aitäh!

Esimees Ene Ergma  6 minutit võin anda mina, aga mitte teie. Nii et jätkame 23.34.

/.../

Silver Meikar  Pigem on see protseduuriline küsimus. Kas te võiksite paluda, et edaspidi võetakse vaheaega paaritu arv minuteid, et mul jääb alati üks lõik või pool lehekülge lugemata. Et 9, 7, 5 ,3, 1 minut sobiks palju paremini, mõte läheb segamini. Aitäh!

Aseesimees Kristiina Ojuland  Lugupeetud kolleeg! Õhtu on hiline, öine tund on käes. Ma loodan, et te saate iseendaga hakkama. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorraseadusele me kuulutame välja vaheaja ja lõpetame vaheaja vastavalt nii nagu fraktsioonide esimehed või aseesimehed seda soovivad. Niisiis, järgmisena saab sõna Vilja Savisaar, palun!

Vilja Savisaar  Aitäh, proua juhataja! Keskerakonna fraktsioon palub seda muudatusettepanekut loomulikult hääletada ja palub ka vaheaega siiski 10 minutit ja ma tõesti loodan, et noor kolleeg Silver Meikar tegeleb Riigikogu saalis tõepoolest eelnõude menetlusega, mitte ei loe romaane.

Aseesimees Kristiina Ojuland  Lugupeetud kolleeg Savisaar, me ei pea siin kõnesid! Te võite saada oma soovi täidetud vaheaega nõudes. Vaheaeg lõpeb 00.29.

Ja päike tõuseb...