Pühapäev, 1. veebruar 2009

Kus on Sõerdi kotid?

Olin kaks nädalat ära ja selle nädala omi jõudsin alles nüüd lugeda, leides kohe Postimehest, et mittetulundusühenduste toetamist peetakse heade aegade märgiks ja selle võib nüüd rahulikult maha kärpida koos regionaal- ja rahvastikuministri ametite ning kultuuritoetustega. Mdea, võibolla liialdas Postimees, võibolla allikas, võibolla mina praegu, aga võpatasin ikka täiega. End veidi kogunud, leidsin, et esiteks ütleb seda alla valimiskünnise oleva partei esindaja A. Sõerd (kellest on siiski kuidagi ekspert saanud) ja teiseks, selline valik kärpeprioriteetidest on ise juba piisavalt idiootne, et sealt sõnagi tõsiselt võtta. Elu opositsioonis ei saa nüüd nii lihtsalt ka võtta, kurat, kuigi mis viga ilma kottideta elada.

Kolmandaks üritan ma ise kogu aeg vältida terminit „toetamine“, vaid MTÜde rahastamine riigi- või kohalikust eelarvest on mu jaoks lihtsalt ratsionaalne valik tegijate vahel, kuidas mingeid eesmärke saavutada. Midagi oskab teha avalik sektor kõige paremini, midagi kolmas, midagi äri- jne. Sõnal „toetus“ on mingi rõve sotsiaalpoliitiline maik kuidagi, nagu hädaabi antaks, või võimalus võõra raha eest lustida (selles saab kultuurigi süüdistada). Samas võrdles Sõerd (ma ei usu, et ma temasugusega siin vaidlen üldse, aga doch) ka kultuuri sotsiaalpoliitikaga, et kui ikka pinssideks raha pole, ei peaks nt Pärimusmuusika Keskust toetama, nii et äkki saaks kodanikuühiskonda sotsiaalpoliitika all paremini müüa, mida ta mõne MTÜ jaoks kindlasti ongi...

Jäin aga mõtlema analüütik Maris Lauri tsitaadi peale, et ellujäämiseks mitte surmolulised asjad tuleb maha võtta, ega osanud omaettegi vastata, kas ja kuidas meie, head kodanikud ja väsimatud aktivistid, oskaks üldse ära põhjendada poliitikuile või avalikkusele, et me ei lõbusta iseend vähegi rohkem avalikes huvides tegutsedes, vaid meil on oma surmvajalik roll ühiskonnas ja seda eriti kriisiajal. Isegi mina ei oska vist konkreetset plaani või arusaadavat põhjendust eriti kiiresti kokku panna, kuigi loen välismaa uudistest iga päev, kuidas NGOdel on üha rohkem tööd, kuna kodanikel üha rohkem probleeme ja ühendused on ju teadupoolest mobiilsemad, paindlikumad ja paremaid lahendusi teadvad, kui mingid bürokraadid. Ehk siis peaks tark valitsus just ühendusi ära kasutama kriisiajal, et neil lihtsam valitseda oleks (eks ka tavaolukorras).

Äkki keegi oskab nüüd katusorganisatsiooni bürokraati aidata mingi tõsiseltvõetava ilukõnega, või lasemegi siin Eestis omale peffi lohku tõmmata? Otsuseid tehakse küll järjekordse loomkoosseisu (krokodillid lasti vist uuesti vabadusse?) poolt neil minutitel suletud uste taga, aga eelarve läheb siiski veel Riigikokku ja äkki see versioon ei tulegi nii populistlik kui tavapäraselt ning igasuguste sihtkapitalide ja muude MTÜ ridade väga suured kärpimised ei pruugi tulla pahatahtlikkusestki, vaid et nad lihtsalt ei tea, millega me tegeleme ja mistarvis olemas oleme...

Kommentaare ei ole: