Esmaspäev, 16. veebruar 2009

Teine vaade Sõerdi kottidele. Eluliin

Olen sellele Sõerdi kottide teemale viimastel nädalatel palju mõelnud. Ühest küljest selge, muidugi leiab kodanikuühenduste tegevusest suht vähese vaevaga näiteid, mis on mistahes majandusolukorras mõttetu raiskamine. Ma arvan, et igasugu konverentse, voldikuid ja muid asendustegevusi võiks vabalt vähem olla, et nii aega, energiat kui ka raha jätkuks tegelikult vajalike asjade tegemiseks. No ja muidugi ei käi see nüüd üksnes kolmanda sektori kohta, aga ka siis, kui käib, tasub küsida, miks see nii on? OK, mõnikord on küsimus selles, et tegelike probleemidega töötamine on keerulisem, ning siis on mugavam koostada mingi järjekordne deklaratsioon, kutsuda kokku arutelu, kus mureliku suuga rääkida, kuidas asjad olema peaksid ja millele kõigele "meil ühiselt" mõelda tuleks. Ilma, et keegi tegelikult vastutust võtaks. Teinekord on voldiku- ja konverentsikultuse taga aga lihtsalt paratamatus - nende "tulemusväljundeid" on suht lihtne kokku lugeda (konkreetseks kuupäevaks on üritus toimunud, nii palju inimesi osalenud, osalejate hinnangul oli tegu "väga kasuliku aruteluga" jne) ja seetõttu on nende tegemiseks ka lihtsam raha saada ning sama raha eest tehakse lisaks mõttetule üritusele ka midagi päriselt vajalikku ära. Muidugi oleks kokkuvõttes kõigile parem, kui sellisest pimesikumängust loobutaks, aga jällegi on lihtsam öelda, et "ühendused ei tee midagi mõistlikku" kui et üritada rahastamisreegleid muuta.

Hea küll. Selle kõrval, et osa tegevusi võiks ka headel aegadel olemata olla, on mõistagi tegevusi, mis on toredad, aga mida saab ka külmutada ja teha siis, kui raha või aega rohkem. Ja tegevusi, mis just rasketel aegadel ühiskonna jaoks eriti oluliseks saavad. Ning tulla sellisel juhul välja jutuga, otsekui oleks kodanikuühenduste olemasolu mingi luksus, tore lisavidin nagu kommid telleri laual... no see on lihtsalt rumal. Eelmisel nädalal kirjutasin Eluliini juhatuse liikme Eda Mölderiga sellest, kuidas majanduslangus neile mõjunud, ja tema loal avaldan selle ka siin:
"Meie mahukatest püsiprojektidest on hetkel alla kirjutatud lepingud kaheks (1707 tugitelefon ning Tervisenõustamine prostitutsiooni kaasatud naistele) ning teenust pakume, kuid lepingud on alla kirjutamata nelja projektiga: ATOLL ja VEGA projektid prostitutsiooni kaasatud naiste ja inimkaubanduse ohvrite rehabiliteerimiseks, Tallinna Psühholoogiline Kriisiabi ning Pereteraapia ja –nõustamine. Kahe viimasega on meil tavaliselt olnud kahe-aastased lepingud, sel nädalal sõlmime ilmselt lepingud kolmeks kuuks (jaanuar-märts). Tallinna linnale esitasime eelmise aasta jooksul neli eelarvevarianti, millest linnaeelarvesse läks kõige väiksem. Nüüd on ikkagi probleeme ja päris põhjust me ei tea. Oleme kaheksa aastat samas projektis partnerid olnud, aga nüüd kuuleme etteheiteid, et ei olevat ikka selge, mida me teeme jne.

Olukord tööpõlluga... Kriisiabi projektis oli meil jaanuaris 22 tööpäeva kohta 19 juhtumit, mis seotud kas sooritatud enesetapuga või tõsiste enesetapukavatsusega inimestega ja/või nende pereliikmetega. Esimesed sellised juhtumid hakkasid meile jõudma septembris, kuid veel detsember oli kaunis rahulik. Jaanuar oli šokk, sest suitsiidide arv viimastel aastatel oli ju väike. Lisaks on muutunud teravaks kroonilised vaimse tervisega seotud haigestumised, mis on seotud üldise pinge ja ebamäärasusega. Sisult tähendab see, et nõustamise iseloom on nüüd teine ja nõustajate emotsionaalne koormus suurem.


Prostitutsioon ja inimkaubandus... Naisi hakkab valguma Tallinna ja piiri taha seoses suureneva tööpuudusega. Kui eelmisel aastal oli Tallinnas meil tuvastatud 55 inimkaubanduse ohvrit ja politseis 127 juhtumit, kus võib inimkaubandust kahtlustada, siis ilmselt sel aastal saab „tööd“ ehk ohvreid rohkem olema.


Majanduslangusega seotud rahapuudus mõjutab ka abivajajate valikuid ja tõenäoliselt hakkavad Eluliini poole rohkem pöörduma ka need, kel varem oli raha tasulisteks teenusteks.


Alustasime kokkuhoiuga juba sügisel, kulud said kokku tõmmatud kõikjalt, kust võimalik. Pidasime läbirääkimisi rahastajatega ning tänu nende mõistvusele säästsime endale väikese „hädareservi“, mis annab meile liikumisruumi olukorras, kus lepingute mahud ja summad ei ole selged. Samas pole meil kunagi olnud võimalust kulutada raha millelegi liigsele. Üritame ühe projekti ruume odavamate vastu vahetada ning jätame ühe vaba töökoha täitmata. Püüame säilitada nii palju töökoormust kui võimalik, et kõik need inimesed, kes on meiega, jääksid. Kui kärbime, siis solidaarselt. Ilmselt vajame juurde uusi eesti- ja venekeelseid vabatahtlikke, kuna koormus usaldustelefonidele hakkab tõusma.


Oleme tõsiselt pingutanud ja püüdnud lisaraha hankida, kirjutanud projekte valdkondadele, kus me varem ei ole tegutsenud. Samas ei pruugi me mingit ressurssi juurde saada. Katsume laiendada ka oma rahaallikate ringi, et vähem sõltuda päevapoliitikast. Konkurents raha pärast on tugev, aga meie ressurss lobitööks nõrk. Eelmisel aastal pidime näiteks võitlema sellega, et üks teine organisatsioon reklaamis meie tegevust enda omana."

Kommentaare ei ole: