Kolmapäev, 24. detsember 2008

Sind ainult palun, isa ...

Pika pühadeperioodi puhul sobib jagada huvitavat näidet, mille otsa poolkogemata oma onutütre Austraalia reisimärkmeid lugedes sattusin. Sugulane veedab esimesi nädalaid töö- ja õnneotsinguil Sydneys ja osales ühe esimese asjana vastutustundliku alkoholiteenindaja koolitusel. See on kohustuslik kõigile, kes New South Wales'i osariigi alkoholi müüvates asutustes töötavad.

Inglise keeles kutsutuna Reponsible Service of Alcohol (RSA) seisab kohalik poliitika selle eest, et alkoholist tulenev kahju oleks nii üksikisikutele kui kogukonnale võimalikult minimaalne. Veidi ringi surfanud, leidsin ka peamised teemad, mida koolitusel käsitletakse: koolitusel läbinud oskavad määratleda enamlevinumaid jooke ja nende mõju, mõista alkoholi mõju kogukonnale ja üksikisikule, ära tunda erinevas joobeastmes kliente, ennetada alaealiste joomist, ennetada või kontrollida klientide võimalikku ülejoomist, hakkama saada vägivaldsete või keeruliste klientidega, selgitada alkoholipoliitikat klientidele samas nende rahulolu peamiseks seades ...

Kuigi koolitustšikina tunduvad mulle teemad ühepäevaseks koolituseks keeruliselt haaratavad, siis saan aru, et sedalaadi asja järele on Eestis kisendav vajadus. Möödunud nädalavahetus viis mind Hollywoodi (ärge küsige!), kus ma kell 2 öösel olin nõus kätega kallale minema igale teenindajale, kes kohapeal tuiavatele kaanidele söandas alkoholi müüa. Tulin iseseisvalt ideele, et pubides-klubides võiksid olla vabatahtlikud tšikid-kutid, keda sul on võimalik nö tellida endale valvuriks, kes siis aegajalt ilmub, meelitab mitte enam peale võtma ja/või sunnib tantsima.

Eriti meeldib mulle vastutustundliku alkoholiteeninduse idee juures tõdemus (taas kord), et muutused vajavad kõikide osapoolte tegutsemist. Ei aita ainult sellest, kui me üksikisiku tasandil anname ebakindlatele veidike enam enesekindlust - vaja on ka pingutust kohalikult omavalitsuselt ja mõistmist ettevõtetelt. Ammuilma ei aita ainult ärakeelamisest, sulgemisest, halvustamisest, vaid inimesed vajavad õpetamist ja mõistlikku suhtumist. Armas, mis? Kuhupoole nüüd peaks jooksma, et kasvõi üheski Eesti depressiivsetest linnadest seda ideed rakendada?

Muide, sarnane lähenemine on ka vastutustundlikule hasartmängude teenindusele (Responsible Service of Gambling), millele Eestiski rohkelt turgu oleks. Eesti oma koolitustooted oleksid muidugi ka SMS-laenude ja poliitiliste reklaamide vastutustundlikkuse arendamine.

Kommentaare ei ole: