.. ja sa ei mürista

Nüri järjekindlusega jätkub mu viimati muretsetud tendents ehk ilmselged kodanikuühiskonna ja isikuvabaduste vastased ilmingud. Ma ei tea, mis kaitsepolitsei täpselt nende VHK loomakaitsjatega tegi, ega ka nüüd Metlevi asjaolusid - nagu ka minister Lukas tõdes -, aga mida tean, kõlab ikka jubedalt ja üldse mitte aastale 2009 kohaselt.

Väidetavalt olla keskerakondliku linnavalitsuse surve sellise kooli lükke taga olnud, aga koolipapade-mammade tagurlikkus ei kõla samuti väga ebaloogiliselt. Aga et ühe lausega teha maatasa nii kodanikualgatuse roll, üldine õiglus kui niigi habras lõimumine... tahaks karjuda taevast appi, kui seda poleks Ansipi poolt ära lörtsitud, või kui ma ise jumalal vähegi mingit rolli näeks kodanikuühiskonnas...

Ainus hea asi selle absurdse represseerimise juures on, et toimunu sai avalikuks ja päris tasakaalukal moel siiamaani. Nihukesi olukordi tuleb ju päris sageli ette, kus eelkõige tööandja keelab ära isikliku arvamuse, aga kingasaanud jätavad sageli kuidagi haliseva ja tõsiseltvõetamatu mulje. Probleem on siiski täiesti olemas.

Üleeilsest Koostöö Kogu foorumist ei oska ma aga isegi kokkuvõtet teha. Kohaletulnud hullude kontsentratsioon oli nii suur ja ürituse korraldus meenutas oma ametlikkuses ja reglementeerituses mingit congressional hearing'ut, nii et pagesin poole pealt. Aga pärastistest vestlustest jäi jällegi kõlama, et aktiivseid kodanikke peetakse ikka veel mingiteks riigipöörajateks, kelle kriitikat valitsuse aadressil ei peaks kindlasti maksumaksja rahastama jne. Lihtsalt ma-sen-dav. Õnneks avalikult seda ei julgeta öelda, aga kui päriselt nii mõeldakse, unustades kogu selle osa, et kaasamine toob paremad otsused ja rahval on ka valimiste vahel õigus oma tahet väljendada, on meil ikka väga olulisi väärtusi peakestest puudu.

Las õitsta sada lille

Kahtlased arengud toimuvad. Kui aastaid on ärksamad pead rääkinud osalusdemokraatiast (Rohelised natuke radikaalsemast otsedemokraatiast), et rahvas peab rohkem hoolima, osalema, valitsejad rahvast kuulama, kaasama jne, siis viimasel kahel nädalal on täiesti mõistlikud inimesed nagu ühest suust hakanud kinnitama, et Eestile piisab täiesti toimivast esindusdemokraatiast.

Mis toimub? Võibolla need inimesed ei tea lihtsalt kodanikuühiskonna toimimisest ja kaasamisest, aga väga ohtlik tundub, kui raskel ajal keegi rahval vait käsib olla, selmet üheskoos välja tulla. Mõned tsitaadid:

Tom Ilves 24.02 Jõhvis:

Nendes riikides, kus poliitikat tehakse tänavatel, majanduses enam suurt midagi ei tehta. Seda näeme ka tänases Euroopas.

Et tu, Brute? Seni on president kirglikult kodanikuühiskonna nimel ju kõnelenud. Allar juba kommenteeris seda ka raadios.

Rait Maruste 5.03 EPLis: 

Kõrvale peaksid jääma ka igasugused üleskutsed seada kahtluse alla demokraatlik riigikorraldus, heita kõrvale esindusdemokraatia ja asendada see kas ,,valgustatud monarhiga” (O. Taal), mingisuguse ühiskondliku kokkuleppekojaga (R. Veidemann), või teadlikult lõhestada ühiskonda sildikleepimisega (stiilis ,,nemad on süüdi”).

Anonüümne juhtkirjanik 6.03 EPLis

Teine küsimustering seostub sellega, millisena näevad projekti eestvedajad oma rolli parlamentaarses demokraatias. Kas uue poliitilise liikumisena? Täiendusena parteimaastikul? Või hoopis millegi aseainena? „Võib-olla ühel hetkel ei valitagi enam parlamenti, vaid parimaid ideid,” ütles üks projekti eestvedajaid eile Päevalehele. Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik Rait Maruste hoiatas eilses Päevalehes üleskutsete eest asendada parlamentaarse demokraatia mudel millegi muuga. Sestap tuleks ka „Minu Eestilt” oodata kodanikuühiskonna aktiveerimist ja ideede andmist – see aitaks parteide seniseid vigu remontida. Mitte aga parteide asendamist.

Priit Hõbemägi 7.03 Keskpäevatunnis:

...siis tehakse 27.12 rahvahääletus. See omandab, kui seal tõesti on palju osalejaid, tohutu legitiimsuse. Misasja selle legitiimsusega siis edasi peale hakata? Meil on ju täiesti funktsioneeriv esindusdemokraatia, meil on Riigikogu, keda me küll kritiseerime, aga ta on meil olemas ja me peame teda austama. Mis me hakkame nende miljoni ideega nüüd peale, mille sada tuhat inimest on heaks kiitnud? Kuhu need asjad pistetakse? /.../ Kuidas me sisestame need poliitilisse süsteemi? /../

Mis me selle uue rahvademokraatiaga siis peale hakkame? Teatavasti Eestis on ju olemas rahvahääletuste jaoks kindel kord, ehk on sätestatud meie esindusdemokraatias see, kuidas rahvahääletuse tulemused muutuvad legitiimseks nii, et neid arvestada. Nüüd tekib massiliselt legitiimseid otsuseid, mis me nendega siis edasi hakkame tegema?

Ruu vastas arukalt, ilmselt lihtsalt tervest mõistusest, et need tuleks Riigikogu komisjonidele saata. Eks ka muude kampaaniatega kogutud allkirjad saadetakse ju samamoodi Riigikogule või valitsusele, aga jube kurb oleks, kui Minu Eesti talgutes, mille mastaabiga rahva mõtlema ärgitamist pole Eestis veel tehtud, järsku riigipöördekatset nägema hakatakse ja seda isegi mitte poliitikute poolt. Nemad ei julgeks midagi öelda ka muidugi. Austraalias, muide, ärgitati rahvas sarnasile mõttetalguile ju lausa valitsuse enda korraldusel! Mingit küsimust ei olnud, et ota, teie jaoks on ju valimiskampaaniad ja hääletuskabiinid, ärge vahepeal tülitage.

Kui me puhtalt endi valitud esindajate usaldamise peal peaks toimetama, poleks ühelgi omavalitsusel kohustust ju mingeid planeeringuid avalikule arutelule panna, minul poleks õigust öelda, kui mu maja taha karjäär või maantee tehakse, ministeerium ei peaks MTÜsid puudutava seaduandluse muutmisel EMSLi arvamust küsima jne jne - sest ma olen valimas käimisega andnud ära õiguse ise end esindada! See on ju absurd, aga nähes Minu Eestis ohtu demokraatiale, jõuame just niisuguste olukordadeni ja vat SEE on tõepoolest oht demokraatiale.

Veel kurvem oli, et härrad Kukus lihtsalt mõnitasid Eesti rahvast mu arust, et nii kui tundlevatele massidele anda õigus midagi otsustada, keeravad need riigi pea peale, kehtestavad surmanuhtluse, toovad sõdurid Afganistanist koju jne. Ruu meenutas muigvelsui veel ka TOMi ja Hõbe muheles kaasa. Tänasest osalusportaalist nad muidugi ei tea.

Rein Kilk ütles minu arust lausa otsesõnu, et tema ei taha ka kodanikuna midagi rohkemat ise ja üheskoos teha selles ühiskonas kui paar kanti prügi koristada, kuna see on "lihtne ja selge" ning sellel "oleks Eesti jaoks isegi suurem tähendus kui järjekordne katse demokraatlikku süsteemi muuta". Arvamusliidrina ei tohiks Kilgi-onu mu arust küll niisugust mõttelaiskust propageerida. See on lihtsalt vastutustundetu, kui mitte põhiseaduse vastane. 

Ma ei näe, et nii palju kodanikuühiskonna vastaseid seisukohti kuidagi majandusvajutisega seonduks, nii et kust see kõik järsku tuli siis? Võibolla on see muidugi loogiline reaktsioon - massid on ju juhitamatud ja neisse peabki ettevaatlikult suhtuma. Kindlasti ei tohi selle hirmu käigus aga jutlustada, et rahvas ongi loll ja kui nad kokku tulevad, on see oht demokraatiale. See kõlab aastal 2009 juba.. nagu Lukašenka.

Üks valitsus on sellise kampaania veel läbi viinud, millele Kilk ka vigase tsitaadiga viitas. Nimelt esimees Mao, kes kuulutas teadupoolest 1957. aastal, et kunsti, kultuuri ja natuke ka sotsialismi arenguks laseb ta õitseda sajal lillel ja võistelda sajal koolkonnal. Tegelikult pistis ta oma teistimõtlejad ju pokri ja kahtlustati, et liikumine oligi selleks, et nad kapist välja tuleks ja kätte saadaks. Nähes, kui palju kriitikat laekus, lõpetas Mao muidugi kähku oma kampaania ära.

Minu Eesti saab igatahes üks ütlemata huvitav aktsioon olema. 

Lõpetuseks Hando Runneli tsitaat tänasest AKst:

Tõsi, on selliseid saarekesi, kus inimesed usuvad üksteist, usaldavad üksteist ja püüavad üksteist kõlbelises plaanis inimestena hoida. Kuid valdavad on bürokraatlikud mehhanismid, kus ühed juristid mõtlevad välja leppe ja teised juristid tulevad ja hakkavad uurima, kuidas lepet rikkuda. See on valelikkus, mis on valdav. Meie põhiline patt on valelikkus

eit is coming back

Poleks Arengu Kunn (Ära vt Arengufond ega innovatsiooniaasta) omiku terkus muhedalt Ernesaksast pajatanud, arvanuks ma päev otsa uudistest üsna eemal veetnuna õhtul ETVd avades, et sõda ongi lahti ja Teeme Ära 2009 tuleb hoopis veel üks laulupidu, et erakondi lepitada. Igal pool ketras "Mu isamaa on minu arm", IRL sõimas, et Kesk ei tohi Vilmsi nime kasutada, Kesk, et IRL mõnitab Tõnissoni ja mõlemad nii uljalt, et härrad võiks hauas elektrit toota, kui nad päriselt ka nii palju pöörleks nagu pressiteadetes unnati.

Siis Ilves. Pidi nagu EP valimised välja kuulutama a kaotas vist kõne ära ja sõimas erakondi aint; Savisaar sõimas järgmises uudises ajakirjanikke ja mis nüüd Foorumis tuleb, ei julge ma hästi kuulatagi. Õnneks Simmist, aga kindlasti leiab sellestki juhtimist politikaanliku aspekti.

Veel sümptomeid. Ise veetsin siis päeva Minski poe juures (ärge küsige, miks) reklaami võtetel, kus tuli kaheksakümnendaid etendada ja õues võttis meie juurde improviseeritud järjekorda ikka mitu raksu kohalikke möödakäijaid, ehkki kõrval oli posu prosesid, igast sirme, meeskond, kaamera, Volga, mosse, RAF, Riga võrr jne.

Me ei old esimese vanamuti puhul ise ka kindlad, ega ta üks statistidest pole, kuna sobisid nii olek, riided kui punased huuled, aga Selveri kilekott reetis, et ta ei tulnud päriselt meie rekvisiitorite-meikarite toast! Järgmine oli nt kogenud vene tädide tandem, kellest üks võttis kohe sappa ja teine tuli ukse juurde uurima, mida siis antakse. Nagu polekski viimased ligi 20 aastat poed kaupu täis olnud! (ja Minski pood juba aastaid kinni). Vähemalt hea teada, et rasketel aegadel on inimestel refleksid säilinud. Ja osadel vanainimestel ka huumorimeel, meie trupis oli täitsa mitu positiivset pätsikest, kes pidasid pika päeva vapralt vastu ja itsitasid ise ka nende üle, kes aplalt ligi tikkusid, ilmselt paar suhkrutalongi igaks juhuks veel vanast ajast taskus...

Üks massistseenis üles astuma tulnud proua tõmbas aga kohe hommikul uttu, tänitades, et tema ei teadnud, et terve päev läheb, temal on kiire ja "see ei tasu end lihtsalt ära". Mis arvutused ta peas liikusid, ei julge arvatagi. Tasu me ju ei saanud, mina läksin, sest sõbrad kutsusid (kuigi pidanuks palju tööd tegema, aga ammu sai lubatud).

Aga see Siseministeeriumi moodi "Drang nach osten" mulle meeldib. Ei näe ühtki alternatiivi ega muud võimalust, kuidas seda teha. Nii palju kui lehti näha jõudsin, oli kohe hea meel, et kallid koalitsioonipartnerid kohe kogupauku ei andnud, ainult opositsiooni käitus... endale kohaselt. EMSLi töö oleks ka ikka kõvasti lihtsam, kui omavalitsusi kaks kordagi vähem oleks, 10x vähem on puhas rõõm! 

Argumendiks ehk vaid üks sõna - külad! Aktiivsemad elanikud, organiseerunumad külad, ise enda elu korraldamine ja probleemide lahendamine, kaasatud olemine, koostöö naabritega jne jne ning pole mingit vahet kui kaugel teist füüsiliselt see pagana vallamaja on. Ega kilomeetrid teie identiteeti hoia ega arenda. Nagunii ei sallinud te valitsejaid seni, ei hakka armastama ka tulevikus kilomeetri ega 50 km kaugusel. Võtke end ja hoidke kokku ning oletegi õnnelikumad! Mis mul siit linnast hea rääkida, muidugi, aga oleme valmis aitama oskuste ja kogemuste vahetamisega, kuna kõik jamad tulevad ju ainult suhtlemisprobleemidest, mitte maa- ja linnaelu kardinaalsetest erinevustest. Meil tahetakse ju ka linnaosi ära kaotada! :)

Koolist tagasi

Hoolimata Tagasi Kooli kampaania (liiga) paljudest eesmärkidest (oma kodukooli tagasi, ühiskonna eliit koolidesse oma tööst kõnelema, oma ameti tutvustamine jmt), otsustasin kasutada võimalust tutvustada enam heaks kodanikuks olemise ideed ja seda läbi kriitilise mõtlemise teema.

Tulin. Nägin. Ei võitnud ilmselt. Välja ka ei vilistatud.

Kuna ma olen enamasti kokku puutunud noortekoolitustega, siis koolitunnis mõjusid kolm asja täiesti ootamatult ja ebatavaliselt:

1) Oma grupitöid ei julgetud esitada. Ühe ülesandena andsin õpilastele koostada reklaami toodetele, mis on tegelikult ebakvaliteetsed (et tuleks välja mitmed nö "trikid", mida kasutatakse, et ostjat kiiresti mõjutada). Ja kuigi gruppides tundus arutelu olevat väga elav ja teemakohane, siis esitamise puhul muutusid inimesed ujedaks. Ma pidin peaaegu vägivalda kasutama, et nad esinema saada! Ei aidanud nali ega veenmine, et hinnet ei panda, ega kaasõpilaste julgustused. Tumm jäi tummaks ja uje ujedaks. Ühel grupil jäigi niimoodi oma tulemus esitamata, teistest õnnestus üht-teist välja pressida.

2) Õpilased kuulasid mind rohkem kui üksteist. Teine koht, kus ma endast väljumiseni veenma pidin, oli see, et julgustada üksteist kuulama; et igaühe arvamus on oluline ja see aitab koos tulemuseni jõuda. Ilmselt see ongi liiga edasijõudnute samm, sageli on täiskasvanute koolitustelgi keeruline sellist üksteise kuulamist saavutada. Aga huvitav oli see, et kui mina powerpoint'i abil rääkisin (mõtlemisvead olid teemaks), siis nad kuulasid hoolikalt ja noogutasid kaasa.

3) Kell on kell. Loomulikult sai algaja õpetaja jaoks 45 minutit liiga kiiresti otsa. Ja kui mitteformaalse õppe põhimõtetega koolitusel on sul võimalik mingi kompromiss leida, siis nii hõlpsalt koolis ei lähe. Nagu kell käis, olid nad püsti nagu nõelatult. Isegi kui ma ütlesin, et võtan kaks minutit veel nende ajast, siis ikkagi pakkisid asju ega kuulanud.

Nii kangastus minu silme ette nö kooliõpilase töörežiim (ingl k mode): passiivne, heal juhul kuulav, enamasti lihtsalt vaikiv ja sisusse vähesüübiv tegelane, kes on valmis kruvitud 45-minutilisteks seanssideks. Teen liigseid üldistusi? Eks veenge ümber. Veelgi parem, tooge välja võimalused, kuidas sellised tegelased võiksid koolitundides aktiivseteks kodanikeks kasvada.

***

Kui teile meeldis see sissekanne, meeldib teile ilmselt ka praegu Sõpruses linastuv film "Entre les murs"(eesti keeles "Seinte vahel"). Oluline on minna kinno realistlike ootustega: ei tasu oodata kahe tunni pikkust lootusetut lugu ega ägedat puänti ilmaparanduslikust õpetajast või rikutud õpilastest. Võib lihtsalt lasta kümnetel noorte endi poolt improviseeritud lugudel endast läbi voolata, tajuda neid väikseid eduelamusi, vastuolusid, kõhklusi ja veendumusi ja seeläbi avardada silmaringi, mis koolis toimub, ning - Eesti kooli puhul - mis võiks toimuda.

Eesti magusapoliitika – vastuolude sasipundar või kokkulepete kogum?

Mõista-mõista, mis see on: "džemmi koostis- ja kvaliteedinõuetele vastav toode, mille lahustuva kuivaine refraktomeetriga määratud sisaldus on vähemalt 40 protsenti"?

Vihjena olgu öeldud, et sellise mõistatuse võib leida Vabariigi Valitsuse 30. aprilli 2004 määrusest nr 170, mis kannab pealkirja "Džemmi, želee, marmelaadi ja magustatud kastanipüree koostis- ja kvaliteedinõuded ning märgistamise erinõuded".

Kummalise sõnamõistatuse õige vastus maitseb Headele Kodanikele hästi – see on moos.

Ei usu, et ministrid või isegi selle määruse sõnastuse ette valmistud asjatundjad kodus moosipurki avades selle kahtlemata täpse, kuid keeruka definitsiooni üle juurdleksid. Moos on mõeldud ju söömiseks, mitte õiguskeeles formuleerimiseks!

Kuid lisaks moosile huvitavad Häid Kodanikke vahel ka asjad, mida süüa ei saa, ning mille nimetamiseks kasutatavad sõnad vajavad lausa hädasti täpsemat selgitamist. Eesti keele instituudi direktor Urmas Sutrop juhtis Eesti Päevalehes (09.02.2009) tähelepanu ühele neist:

"Ega me ikka enne ingliskeelsetel sõnadel politics ja policy vahet tegema hakka, kui meil nende sõnade taga olevaid mõisteerinevusi vaja ei lähe. Neid kahte sõna aitaks lahus hoida, kui me ei püüaks neid tõlkida üks-üheselt samatüvelistena. Las poliitika, poliitik ja poliitiline jäävad, aga policy võib olla lihtsalt tark ja mõistlik juhtimine või tegevuskava."

Hea Kodanik teritab alati kõrvu, kui keegi kasutab sõna "poliitika". Mida peab ütleja silmas?

Kas ta mõtleb erakondade liikmete, poliitikute konkurentsi juhtpositsiooni, see tähendab rahvaesindaja – riigikogu, linna- või vallavolikogu liikme staatuse pärast? Selles mõistes poliitikast (politics) kõneldes on tähelepanu keskmes enamasti vastasseisud ja vastuolud – erakondade ja nende liikmete omavahelised suhted, nende konkureerimine valijate tähelepanu pärast, peatumatud valimiskampaaniad, koalitsiooni ja opositsiooni vägikaikaveod.

Või ehk kõneldakse hoopis võimu teostajate poliitikast kui teatud tegevuskavast (või ka teadlikust tegevusetusest) mingis ühiskonnaelu valdkonnas? Sel juhul räägitakse poliitikast (policy) kui kokkulepete kogumist, mille osaks on ideaaljuhul ratsionaalsed, loogilised argumendid ning sihiks parem elukorraldus. Näiteks valitsuse moosimääratlus on osa Eesti magusapoliitikast – džemmi, marmelaadi ja muud taolist kraami puudutavatest riiklikest või koguni rahvusvahelistest kokkulepetest.

Nii nagu Heal Kodanikul läheb vaja maiustamiseks moosi, on tal riigiasjust mõeldes ning kõneldes tarvis tunda sõna "poliitika" taga olevaid mõisteerinevusi. Sest vastuolude sasipundar ja kokkulepete kogum erinevad teineteisest enamgi kui džemm ja moos, kuigi seda ei saa refraktomeetriga määrata.


* See sissekanne Hea Kodaniku ajaveebis on pühendatud Eesti Vabariigi 91. sünnipäevale.

Palju paremaks kodanikuks

See siin võib nüüd olla väike samm ühe katusorganisatsiooni ajalehe jaoks, aga suur samm minule. Kirjutasin hiljuti kodanikuhariduse koolitusest kirjatüki Aknasse, aga toimetajatöö on eemaldanud vahepealkirjad ja muutnud seega nii artikli pealkirja kui lõpuosa mõttetuks. Vähemalt minu jaoks. Nii andestatagu mulle, et tunnen sisemist tungi kirjutis siin uuesti ja täispikkuses avaldada. 

***********************

Hea kodaniku kolmikhüpe

See, et noorsootöö kvaliteedi arendamise projekti raames viidi esimene koolitus läbi kodanikuhariduse teemal, ei pruugi olla juhuslik. Kodanikuksolemine ja kodanikuharidus on olulised teemad nii noorte kui noorsootöötajate seas, olenemata konkreetse inimese rahvusest, soost või passikaante värvist.

Aga kuidas te käsitleksite kodanikuhariduse teemat? Koostaksite powerpoint-esitluse ja peaksite pooletunnise loengu? Teeksite midagi praktilist? Aga mida? Kuidas heaks kodanikuks olemine võiks inimesteni mõjusalt jõuda?

Koolitusel leidsime, et kodanikuksolemine ja kodanikuharidus on palju laiemad teemad, kui esialgu paistab. Keeruline on öelda ühest hea kodaniku määratlust, veelgi väljakutsuvam võib olla seda atraktiivselt noortega käsitleda. Tuginedes koolitusel toimunud aruteludele, leidsin enda jaoks hea võrdluse, kuidas kodanikuharidust ilmestada. Nii nagu spordiski, on kodanikukskasvamine pingutus ja selleks on vaja silmas pidada kolme asjaolu. 

Hoovõtuks väärtushinnangud

Kodanikuksolemine algab inimese sisemistest väärtustest. Üheks raamistikuks võivad olla 2002. aastal Eesti vabaühenduste poolt välja töötatud hea kodaniku põhimõtted. Hea kodanik mõistab, et elusolendid on asjadest tähtsamad. Austab võrdõiguslikkust. Peab lugu heast naljast. Need ja veel teisedki põhimõtted iseloomustavad inimese sisemisi valikuid ja sellest tulenevalt kujunevad lähtekohad tegutsemiseks. Või nagu Valter Parve, üks Pärnu headest kodanikest, koolitusel ütles: "Tuleb aru saada, et see ongi minu asi, mis ümberringi toimub.". 

 

Teadmised toetavad

Sageli kipume kodanikuks olemise käsitlemisel - kui mitte igasuguse koolituse puhul - jääma väga teadmistekeskseks. Ilmestame oma arutelusid teoreetiliste mudelitega, pakume materjale erinevatest kodanikuhariduse teooriatest - et harimine oleks tasemel ja kindlasti see toetab meie arusaamisi. Lisaks on hea teha teadlikke valikuid oma igapäevaelus: teada, millised kosmeetikafirmad teevad loomkatseid, et neid tooteid mitte tarbida; teada, kui suures mahus Euroopa Liit kriisipiirkondi toetab, et teadlikult makse maksta. Ometi liigne teadmistele keskendumine hajutavat tähelepanu, sest muutus - kui seda ikka tõesti koolitusest soovime - tuleb pigem isiklikust hoolimisest mitte suurest teadmistepagasist.

 

Ja äratõuge ... omandatud oskused

Nii on lõpuks see, mille järgi hea kodaniku ära tunneme, inimese elustiil ja igapäevased tegevused. Igapäevaelu tahab aga teatud vilumusi. Oskust oma sõnumit levitada, avalikult esineda, ja seda mitte ainult konverentsidel või kaamerate ees, vaid ka kolmapäevastel koosolekutel tasub mõelda, kuidas me sõnumid teistele kohale jõuavad ja kas me omalt poolt oleme ikka kõik teinud, et sõnum mõjuks. Oskust arutleda ja argumenteerida, et arukas mõttevahetuses uut teadmist tekiks. Oskust kriitiliselt mõelda, et mitte iga reklaami ohvriks langeda ja teha mõistlikke valikuid. Kõik need on vajalikud oskused, mida saab iga päev harjutada. Ning see on ilmselt hea uudis: oskused on õpitavad ja arendatavad.

Selleks võikski kodanikuksolemise ja kodanikuhariduse koolitustel valmistuda. Mitte uppuda teooriatesse ja eksida aruteludesse, vaid ise harjutada. Sest see teeb meistriks. 

Noorsootöö kvaliteedi arendamise programm viiakse ellu Euroopa Sotsiaalfondi toel ja Eesti Vabariigi kaasabil.

Suitsiidi preventsioon, interventsioon ja postventsioon

Majandusvajutis hakkab juba tragikoomilisi mõõtmeid võtma ja ma end Pontius Pilatusena tundma (Berlusconil oli hiljuti sarnane moment).

Minu käest käib nimelt läbi vist kõige rohkem kodanikuühiskonna-alast infot ja mina otsustan, mis jõuab tuhandete adressaatideni edasi ja mis mitte. Seni on üsna lihtne olnud, aga täna tuli Tartust kaks sellist, mida ma ei oska liigitada olulise ega umbluu alla. Näiteks "Infopäev töötajaile, keda võib ees oodata töökoha kaotus". Kahtlustasin segeltnägijate tuleproovi, aga ei ole Nastja ega see teine näss, vaid tööturuameti, tööinspektsiooni ja Tartu ärinõuandla konsultandid.

Teine ja kõhedam oli "SISSEJUHATUS SUITSIDOLOOGIASSE (VEEBIPÕHINE)". Oma rikutuses olin esimese hooga kindel, et eesti.ee võimaldab nüüd ka ID kaardiga omale otsa peale teha, kui enam ei suuda (või maksuamet midagi tagasi ei anna).

No ei pannud ma kumbagi üles, kuigi nagu altpoolt Eda jutust näha, ei ole siin midagi naljakat. Siiski võiks alma mater ja ärinõuandla ehk oma tegevused ühendada ja seda kursust tasuta pakkuda. Narr kuidagi, et jään tööta, saan küll tasuta infopäeva enda arvele võtmisest, aga siis pean koondamisrahadest 2600 krooni kulutama, et õppida ellu jääma. Boonusena kaks ainepunkti. Hah.

..ja sama bänd, kes aastaid isegi ei ole enam koomiline

Jätkan Urmo hommikusest kirjast teemaga deklaratsioonid vs vastutus. Käisin Eesti Koostöö Kogu tehtud "Eesti ühishuvi ja koostöö deklaratsiooni" pressiesitlusel. No mis ma oskan öelda - taas sama mäng, taas kuhjub seltskond krooniline (pealkirja jätkuks Dagölt) - Vare, Veskimägi, Kriis, Taliga, mõned tundmatud prouad ja üks segase jutuga tundmatu härra, kõik mornid nagu Lennarti matustel.

Eks sedagi on armas vaadata, kui tööandjad ja -võtjad kõrvuti seisavad ja solidaarsusest ning kõigi tehtud vigadest räägivad, aga nagu musjöö Mühls rõhutas seekord lootust erakonnad deklaratsiooni ette-taha haakida, tahtnuks ka mina mõndagi poliitikut seal näha. Hüva, üritus oligi pressile, aga ikkagi erakonnad teevad Eestis siiani otsuseid ja ma hästi ei usu, et nad seekordki näole annavad. Ühiskondliku leppega mitteühinemist omal ajal ma neile siiski ette ei heida, see oligi igavene udupuder.

Muidugi võib iga normaalne inimene uuele deklaratsioonile rahulikult alla kirjutada, kuna jutt on ju õige ja nagu prof. Vseviov teksti kaasautorina elutervelt ütles, on ta kahjuks sunnitud rääkima triviaalsusest; ning õige deklaratsioon on dokument, mis ei vaja lisakommentaare. David kordas aga hommikul terkus mainitud võrdlust, et me peame olema justkui laevameeskond, kes peab koos tegema kõik selleks, et laev põhja ei läheks. Küll vähekogenud väikelaevajuhina, aga tunnistuse põhjal diplomeeritud kaptenina, ei pea mina laeva nüüd kohe kindlasti demokraatiamudeliks. Metafoori vägistades jääb küsimus, kas rahvas suudab nüüd kaptenina käituda, või on meil ikkagi juhti vaja; ja kes selleks oleks? Ansip? Mühls? Mõni geront garandiks?

Ei, ma ei kritiseeri deklaratsiooni niisama, vaid küsin, mis ikkagi edasi saab? Muidugi võiks need eesmärgid kõik saavutada. Aga kas järgmine paber (mis - jumala eest - ON paberina hea, 1 lk aint!) muudab poliitilist kultuuri ja erakondade väärtushinnanguid? Mis oleks vaja, et need muutuksid? Konverentse või meeleavaldusi? Kodanikuühenduste eriti jõulist latiseadmist järgmistele valimistele? Kardan, et sellega (valitakse ka mõttetuid kogusid) ei saavuta me kriitilist jõudu, kuna erakondadel on rohkem ressursse populistlikeks loosungiteks ja meedia kütab sellele mõistagi takka.

Tahtsin alguses kirjutada, et Veskimäed-Kriisid võiks ju sõltumatu kampaania kokku klappida ja nö jõuga halva poliitika üle võtta, ehk panna erakonnad lubama seda, mida ühiskond vajab. Järgmisel hetkel sain aru, et parteide endi kampaaniad sõltuvad ju ettevõtjate toetusist ja niipidi saaks palju säästlikuma hoova. Ega see väga valge inimese käitumine oleks, aga kui täna leppida (järgneb naiivne mõttekäik) kokku, et kui aasta pärast pole töös 15 meedet ettevõtluse edendamiseks, 15 omavalitsust, veelgi 15% kärbet avalikus sektoris, 15... noh, eurogi käibel, jne, siis saab Riigikogu valimisteks iga erakond 15,6466 krooni ja vsjo, raisk. Vat siis pole neil enam võimalust oma lollegi hääli kätte saada, kui targemaid ei kuula.

Eks ma soovin Mühlsile esimest ja viimast korda edu, kuigi ma ei arva kindlasti Eesti Koostöö Kogust hästi, sest nad ei ole siiani näidanud end kuidagigi tõhusamana kui algusest peale ebaõnnestunud moega Ühiskondliku Leppe SA. Aga ma päriselt loodan, et see katse tõestab ühel või teisel moel nende olemasolu vajalikkust, et deklaratsioonid-hartad leiavad rakenduse, mitte ei tõestata lõplikult lepete ja koostöökogude võimatust meite tuulepäälsel maal.

Skeptikuna tahaks muidugi kraaksuda, et küllap hakatakse tavapäraselt süüdlast otsima, ehk... kaptenit, kes selle laevaga nüüd päriselt põhja peab minema... Ja kes seegi oleks. Ansip? Oo ei, tema oli ämma juures, ega puutu kuidagi hartasse. Mühlsi tagasiastumisest poleks ühiskonnal ka sooja ega külma. Või hoopis EMSL? Igatahes oleksimegi tagasi esimesel ruudul? Ehk ei lähe nii.

Teine vaade Sõerdi kottidele. Eluliin

Olen sellele Sõerdi kottide teemale viimastel nädalatel palju mõelnud. Ühest küljest selge, muidugi leiab kodanikuühenduste tegevusest suht vähese vaevaga näiteid, mis on mistahes majandusolukorras mõttetu raiskamine. Ma arvan, et igasugu konverentse, voldikuid ja muid asendustegevusi võiks vabalt vähem olla, et nii aega, energiat kui ka raha jätkuks tegelikult vajalike asjade tegemiseks. No ja muidugi ei käi see nüüd üksnes kolmanda sektori kohta, aga ka siis, kui käib, tasub küsida, miks see nii on? OK, mõnikord on küsimus selles, et tegelike probleemidega töötamine on keerulisem, ning siis on mugavam koostada mingi järjekordne deklaratsioon, kutsuda kokku arutelu, kus mureliku suuga rääkida, kuidas asjad olema peaksid ja millele kõigele "meil ühiselt" mõelda tuleks. Ilma, et keegi tegelikult vastutust võtaks. Teinekord on voldiku- ja konverentsikultuse taga aga lihtsalt paratamatus - nende "tulemusväljundeid" on suht lihtne kokku lugeda (konkreetseks kuupäevaks on üritus toimunud, nii palju inimesi osalenud, osalejate hinnangul oli tegu "väga kasuliku aruteluga" jne) ja seetõttu on nende tegemiseks ka lihtsam raha saada ning sama raha eest tehakse lisaks mõttetule üritusele ka midagi päriselt vajalikku ära. Muidugi oleks kokkuvõttes kõigile parem, kui sellisest pimesikumängust loobutaks, aga jällegi on lihtsam öelda, et "ühendused ei tee midagi mõistlikku" kui et üritada rahastamisreegleid muuta.

Hea küll. Selle kõrval, et osa tegevusi võiks ka headel aegadel olemata olla, on mõistagi tegevusi, mis on toredad, aga mida saab ka külmutada ja teha siis, kui raha või aega rohkem. Ja tegevusi, mis just rasketel aegadel ühiskonna jaoks eriti oluliseks saavad. Ning tulla sellisel juhul välja jutuga, otsekui oleks kodanikuühenduste olemasolu mingi luksus, tore lisavidin nagu kommid telleri laual... no see on lihtsalt rumal. Eelmisel nädalal kirjutasin Eluliini juhatuse liikme Eda Mölderiga sellest, kuidas majanduslangus neile mõjunud, ja tema loal avaldan selle ka siin:

"Meie mahukatest püsiprojektidest on hetkel alla kirjutatud lepingud kaheks (1707 tugitelefon ning Tervisenõustamine prostitutsiooni kaasatud naistele) ning teenust pakume, kuid lepingud on alla kirjutamata nelja projektiga: ATOLL ja VEGA projektid prostitutsiooni kaasatud naiste ja inimkaubanduse ohvrite rehabiliteerimiseks, Tallinna Psühholoogiline Kriisiabi ning Pereteraapia ja –nõustamine. Kahe viimasega on meil tavaliselt olnud kahe-aastased lepingud, sel nädalal sõlmime ilmselt lepingud kolmeks kuuks (jaanuar-märts). Tallinna linnale esitasime eelmise aasta jooksul neli eelarvevarianti, millest linnaeelarvesse läks kõige väiksem. Nüüd on ikkagi probleeme ja päris põhjust me ei tea. Oleme kaheksa aastat samas projektis partnerid olnud, aga nüüd kuuleme etteheiteid, et ei olevat ikka selge, mida me teeme jne.

Olukord tööpõlluga... Kriisiabi projektis oli meil jaanuaris 22 tööpäeva kohta 19 juhtumit, mis seotud kas sooritatud enesetapuga või tõsiste enesetapukavatsusega inimestega ja/või nende pereliikmetega. Esimesed sellised juhtumid hakkasid meile jõudma septembris, kuid veel detsember oli kaunis rahulik. Jaanuar oli šokk, sest suitsiidide arv viimastel aastatel oli ju väike. Lisaks on muutunud teravaks kroonilised vaimse tervisega seotud haigestumised, mis on seotud üldise pinge ja ebamäärasusega. Sisult tähendab see, et nõustamise iseloom on nüüd teine ja nõustajate emotsionaalne koormus suurem.

Prostitutsioon ja inimkaubandus... Naisi hakkab valguma Tallinna ja piiri taha seoses suureneva tööpuudusega. Kui eelmisel aastal oli Tallinnas meil tuvastatud 55 inimkaubanduse ohvrit ja politseis 127 juhtumit, kus võib inimkaubandust kahtlustada, siis ilmselt sel aastal saab „tööd“ ehk ohvreid rohkem olema.

Majanduslangusega seotud rahapuudus mõjutab ka abivajajate valikuid ja tõenäoliselt hakkavad Eluliini poole rohkem pöörduma ka need, kel varem oli raha tasulisteks teenusteks.

Alustasime kokkuhoiuga juba sügisel, kulud said kokku tõmmatud kõikjalt, kust võimalik. Pidasime läbirääkimisi rahastajatega ning tänu nende mõistvusele säästsime endale väikese „hädareservi“, mis annab meile liikumisruumi olukorras, kus lepingute mahud ja summad ei ole selged. Samas pole meil kunagi olnud võimalust kulutada raha millelegi liigsele. Üritame ühe projekti ruume odavamate vastu vahetada ning jätame ühe vaba töökoha täitmata. Püüame säilitada nii palju töökoormust kui võimalik, et kõik need inimesed, kes on meiega, jääksid. Kui kärbime, siis solidaarselt. Ilmselt vajame juurde uusi eesti- ja venekeelseid vabatahtlikke, kuna koormus usaldustelefonidele hakkab tõusma.

Oleme tõsiselt pingutanud ja püüdnud lisaraha hankida, kirjutanud projekte valdkondadele, kus me varem ei ole tegutsenud. Samas ei pruugi me mingit ressurssi juurde saada. Katsume laiendada ka oma rahaallikate ringi, et vähem sõltuda päevapoliitikast. Konkurents raha pärast on tugev, aga meie ressurss lobitööks nõrk. Eelmisel aastal pidime näiteks võitlema sellega, et üks teine organisatsioon reklaamis meie tegevust enda omana."

0,7 miljardit krooni ühendustele, sotsiaalsetele ettevõtetele ja vabatahtlikele raskete aegade üleelamiseks

Ee... mitte Eestis, muidugi. Hoopis Suurbritannia valitsus teatas esmaspäeval, et eraldab täiendavalt 42,5 miljonit naela (mis on siis umbes 743 750 000 krooni) kodanikuühendustele, sotsiaalsetele ettevõtetele ja vabatahtlikele, et need saaksid aidata abivajajaid majanduskriisi olukorras. Selle uudise siia postitamise eesmärk on mõistagi üksnes kadeduse tekitamine.

Selle raha eest nähakse ette nõustamist, tugiteenuste pakkumist ja vabatahtliku töö toetamist neis valdkondades, kus seda majandusraskuste olukorras kõige enam vaja on. Plaan pandi kokku koos kolmanda sektori liidritega viimase kolme kuu jooksul ning ühtekokku on valitsuse toetus rasketel aegadel neile organisatsioonidele nüüd kahekordistunud, tõustes 5,5 miljardilt naelalt 11 miljardile (ma parem ei hakka neid summasid Eesti kroonideks arvutama, nullid lähevad sassi, korrutage ise 17,5-ga).

10 miljonit naela investeeritakse programmi, mis aitaks töötuks jäänutel õppida uusi oskusi ja samal ajal oma kogukonna heaks tegutseda läbi vabatahtliku töö; 15,5 miljonit läheb täiendavalt kogukondade elujõulisuse fondi, kust toetatakse teenuste pakkumist; 16,5 miljonit ühenduste arendamise fondi, millest toetatakse ühinemisi, koostööd ja töövahendite ühist kasutamist; pool miljonit uute sotsiaalsete ettevõtjate koolitamiseks. Ühtlasi on valitsus võtnud endale kohustuse tasuda kõik arved 10 päeva jooksul, et ühenduste rahavoogusid parandada.

Nende kolmanda sektori minister Kevin Brennan kommenteeris seda nii: "Kolmas sektor teab kõige paremini, kuidas pakkuda tegelikku abi neile, kes seda kõige enam vajavad. Praegu tuleb kolmanda sektori oskustest ja teadmistest parim kätte saada, et aidata inimesi raskest muutuste ja väljakutsete ajast üle, leida uusi ja õiglaseid viise ettevõtluseks sotsiaalsete ettevõtete näol ning anda inimestele võimalus muuta enda ja oma kogukondade elu."

Ma tulen selle teema juurde kohe varsti tagasi.

Kus on Sõerdi kotid?

Olin kaks nädalat ära ja selle nädala omi jõudsin alles nüüd lugeda, leides kohe Postimehest, et mittetulundusühenduste toetamist peetakse heade aegade märgiks ja selle võib nüüd rahulikult maha kärpida koos regionaal- ja rahvastikuministri ametite ning kultuuritoetustega. Mdea, võibolla liialdas Postimees, võibolla allikas, võibolla mina praegu, aga võpatasin ikka täiega. End veidi kogunud, leidsin, et esiteks ütleb seda alla valimiskünnise oleva partei esindaja A. Sõerd (kellest on siiski kuidagi ekspert saanud) ja teiseks, selline valik kärpeprioriteetidest on ise juba piisavalt idiootne, et sealt sõnagi tõsiselt võtta. Elu opositsioonis ei saa nüüd nii lihtsalt ka võtta, kurat, kuigi mis viga ilma kottideta elada.

Kolmandaks üritan ma ise kogu aeg vältida terminit „toetamine“, vaid MTÜde rahastamine riigi- või kohalikust eelarvest on mu jaoks lihtsalt ratsionaalne valik tegijate vahel, kuidas mingeid eesmärke saavutada. Midagi oskab teha avalik sektor kõige paremini, midagi kolmas, midagi äri- jne. Sõnal „toetus“ on mingi rõve sotsiaalpoliitiline maik kuidagi, nagu hädaabi antaks, või võimalus võõra raha eest lustida (selles saab kultuurigi süüdistada). Samas võrdles Sõerd (ma ei usu, et ma temasugusega siin vaidlen üldse, aga doch) ka kultuuri sotsiaalpoliitikaga, et kui ikka pinssideks raha pole, ei peaks nt Pärimusmuusika Keskust toetama, nii et äkki saaks kodanikuühiskonda sotsiaalpoliitika all paremini müüa, mida ta mõne MTÜ jaoks kindlasti ongi...

Jäin aga mõtlema analüütik Maris Lauri tsitaadi peale, et ellujäämiseks mitte surmolulised asjad tuleb maha võtta, ega osanud omaettegi vastata, kas ja kuidas meie, head kodanikud ja väsimatud aktivistid, oskaks üldse ära põhjendada poliitikuile või avalikkusele, et me ei lõbusta iseend vähegi rohkem avalikes huvides tegutsedes, vaid meil on oma surmvajalik roll ühiskonnas ja seda eriti kriisiajal. Isegi mina ei oska vist konkreetset plaani või arusaadavat põhjendust eriti kiiresti kokku panna, kuigi loen välismaa uudistest iga päev, kuidas NGOdel on üha rohkem tööd, kuna kodanikel üha rohkem probleeme ja ühendused on ju teadupoolest mobiilsemad, paindlikumad ja paremaid lahendusi teadvad, kui mingid bürokraadid. Ehk siis peaks tark valitsus just ühendusi ära kasutama kriisiajal, et neil lihtsam valitseda oleks (eks ka tavaolukorras).

Äkki keegi oskab nüüd katusorganisatsiooni bürokraati aidata mingi tõsiseltvõetava ilukõnega, või lasemegi siin Eestis omale peffi lohku tõmmata? Otsuseid tehakse küll järjekordse loomkoosseisu (krokodillid lasti vist uuesti vabadusse?) poolt neil minutitel suletud uste taga, aga eelarve läheb siiski veel Riigikokku ja äkki see versioon ei tulegi nii populistlik kui tavapäraselt ning igasuguste sihtkapitalide ja muude MTÜ ridade väga suured kärpimised ei pruugi tulla pahatahtlikkusestki, vaid et nad lihtsalt ei tea, millega me tegeleme ja mistarvis olemas oleme...

tulnvars töl tulnvars

Sain täna, 28. jaanuaril ühest riigiasutusest nihukese "kontorist väljas" automaatvastuse, et analüüsisin seda mingi pool tundi, kuna mul oli tõesti tarvis teada, millal ametnik mu kirja loeb ja vastata võiks:

Subject: Olen 29.-20. jaanuar kontorist väljast

Olen kontorist väljas alates 28.01.2009 ja ei saabu tagasi enne kui 29.01.2009.

Vastan Teie kirjadele esimesel võimalusel, kuid mitte varem kui 2. veebruaril. Kiirete küsimuste korral palun minuga ühendust võtta telefoni teel (6XX XXXX)

Võimalikke küsimusi, millele teie äkki vastata oskate:
- millal ametnik kontorist väljas(t) on?
- millal ta tagasi tuleb?
- enne mida ta ilmselt tagasi ei tule?
- kui palju teda kokku kontoris ei ole?
- millal ta meili loeb/ei loe?
- kas e-mail-free friday on jõudnud Eestisse?
- kas ajaränne on võimalik?
- kuidas ta samas lauatelefonile vastata saab?
- ja kus kurat ta reedel on??

Ega ma ei tea ka, kunas õiged vastused selguda võiks, aga kes vähemalt seitsmega täppi paneb, saab nägusa vimpli isikuttõendava dokumendi alusel valvelauast. Või nooh, pagan, tegelikult vajub avalik teenus meil koos majandusega üheselt suletuse poole - juba teise riigiasutuse avastasin täna, kus pole viimase koondamistsunami järel enam all valvurit, ja seekordses isegi uksekella mitte. Pead teadma, kelle juurde lähed ja tema telefoninumbrit. Minu kontakt, igipõline ametnikuproua, tundus ka suht häiritud, rõhutades, et see on nüüd ta isiklik mobiilinumber, mille peab andma. Nagu läheks võõrale korteripeole, ma ütlen. Aga mis teha, eks me kõik peame alla võtma ja vähem jooma.

Ah, tegelt on see meilivastus lihtsalt naljakas ja eks me teeme kõik jaburaid näpukaid. Päriselt ma ju tean, et tegu on kohutavalt ülekoormatud üksusega ja eks jube rasked ajad ootavad ka end seni ehk turvalisemana tundnud kolmandat sektorit ees, kuna järgmise kärpimisvooruga saavad ka meie suuremad toetusprogrammid litaka lõpuks.

Kokkuhoiust ma saan aru, toetan ebapopulaarseid otsuseid ja kindlasti ei pane ma end valitsuse ees looma moodi röökides põlema nagu ametiühingud (täna oli mingi piinlikult dramaatiline teade Harri-taadul jälle), mu pärast võib nemadki koos II sambaga külmutada ja pinsiiga kõvasti tõsta (v.a ehk hüsteerilistel aktivistidel), aga närvi ei aja niivõrd see, et kiire areng peatub, vaid et mingite teemade või inimestega tuleb täiesti otsast peale hakata, kusagilt, kus 5a tagasi olime, kuna nt riigiametnikke on nii palju koondatud või nende tööd ümber jagatud, et üldise teadlikkuse nivoo kodanikuühiskonnast lendab kusagile sügavamale punasesse jälle.

Oled sa Mary või Maria?

No ma ei tea, mis selle inauguratsiooniga nii väga on, st. ei ole ju otseselt ühtegi põhjust, miks ma seda vaatama oleks pidanud, aga mingi rumala rahutuse sunnil avasin siiski teleka, just selleks ajaks, kui George W. helikopterisse istus ja õhku tõusis. Mis tuletas meelde Mary Poppinsit, kelle ametiaeg lõppes ju ka äralendamisega, ja see omakorda üht hiljuti loetud mõtet raamatust „Meritäht ja ämblik: liidrita organisatsioonide pidurdamatu jõud“.

Selle autorid Ori Brafman ja Rod A. Beckstrom võrdlevad seal kaht Julie Andrewsi tegelaskuju järjestikku aastatel valminud filmides „Mary Poppins“ ja „Helisev muusika“. Nii Mary kui ka Maria lähevad oma filmides ühtmoodi disfunktsionaalsesse perekonda, saavad seal lastega suurepäraselt läbi ja tutvustavad neile elus olulisi väärtusi, ning ühtlasi õpetavad vanemad („Heliseva muusika“ puhul küll ainult isa) oma lastele rohkem tähelepanu pöörama. Ja mõlemal käib see kõik ühtviisi magusate laulukeste saatel, seda loomulikult ka.

Erinev on aga see, et Maria, armunud isasse ja lastesse, seab end perekonda sisse ja on selge, et sinna ta nüüd jääbki. Mary Poppins seevastu, nähes, et ülesanne on täidetud, hõljub üle Londoni kaugustesse, tõenäoliselt mõne järgmise pere juurde. Mitte et ta kardaks vastutust – algusest peale on näha, kui pühendunud ta on – lihtsalt ta lahkub hetkel, mil näeb, et perekond saab nüüd edasi ise hakkama.

Brafman ja Beckstrom toovad välja, et need on kaks erinevat juhitüüpi: üks siis pigem traditsiooniline liider, teine pigem katalüsaator, asjade käimalükkaja. Katalüsaator aitab leida eesmärgi, viia inimesed kokku, tekitada neis vastutust ja omanikutunnet, ta inspireerib ja on eeskujuks, aga füüsiliselt ei ole ta kohal kauem kui vaja. Au, kiitus ja igikestev tänulikkus meeskonna silmis ei ole tema teema. (Mida on huvitaval kombel välja toonud ka Jim Collins oma raamatus „Heast suurepäraseks“ kõige edukamate juhtide omadusena – vähemalt ma pole kunagi mõelnud rahalise edu ja liidri tagasihoidlikkuse vahelisest seosest)

No ja kuna juhtimine on teema, millele ma mõtlen umbes sama palju nagu kaasamisele (ok, sellesse praegu ei lähe, et need ongi paljuski üks teema), siis mulle tundub, et juhikesksus on paljude Eesti kodanikuühenduste probleem, eriti arvestades inimeste vähesust. Osalt on see ju arusaadav, et tunne „ilma minuta kukuks organisatsioon kokku“ võib isegi veidi meelitav olla, aga ma olen näinud liiga palju ühendusi, kes ongi juhi lahkudes käpuli käinud (mõned neist hiljem taas tõusnud), kus läbipõlenud juht ei saa järeltulija puudumisel ära minna, või kes ei leia ega leia endale uut juhti. Selline teadlik „meritähe“-tüüpi juhtimismudeli arendamine (meritäht on siis see, kellelt ei ole võimalik pead maha võtta ja kelle mahalõigatud jäseme asemele uus kasvab) võiks mu meelest siin lahendus olla.

EMSLis on see ka praktiline vajadus, sest noh... ma ei oska mingi superjuht olla. Ma arvan, et parim, mis ma teha saan oma oskuste juures, on leida võimalikult head inimesed, luua neile tingimused oma töö hästi tegemiseks ja siis neile võimalikult vähe närvidele käia (see õnnestub kohati paremini, kohati halvemini, aga ma püüan õppida). Arvestades, et kontoris on meid igapäevaselt ainult viis, peabki igaüks olema oma valdkonnas justkui juhatuse liige, kes ise teab, mida ja kuidas teha, ja ise vastutab. Ühe väikese asjana näiteks muutsime eelmise aasta lõpus oma nädalakoosolekute läbiviimist nii, et nüüd juhib seda igal nädalal eri inimene. Ja need on olnud väga erinevad koosolekud, märksa paremad kui varasemad!

PS! Algul tahtsin pealkirjas kasutada Julie Andrewsi nime, aga kuna Danieli algatus mitte klikkida kollastel pealkirjadel näib kiiresti populaarsust võitvat, siis igaks juhuks loobusin.

Läti disko

Olen sel nädalal kirjutanud oma Läti kolleegi Intaga teisipäeval Riias toimunust ja tema loal jagan ta mõtteid:

Need seitse või nii tuhat inimest Toomväljakul tulid kokku, ärritatud poliitikute küünilisusest ning pikaajalisest eufooriast, et tänu suurepärasele valitsusele läheb kõik majanduses ja ühiskonnas superhästi, ja kadunud turvatunde pärast, olgu siis tööl, tänavatel või haiglates. Ühesõnaga, suur ports emotsioone. Umbes kaks tundi oli rahulik kogunemine, peeti kõnesid, kanti nördimust väljendavaid plakateid ja muidugi lauldi, sest ilma selleta siin ju ei saa, eksole...

Ürituse lõpupoole viskasid mõned purjus noored mune ka koori pihta, pärast läks enamik inimesi kodudesse ära, mõned jäid... ja siis see algas. Rüüstati poode (must palsam läks esimesena), lõhuti aknaid ja siis oldi juba parlamendihoone ees. Oli kaks gruppi. Ühed (jälle noored) olid rõõmsad, et said midagi lõhkuda ja need ründasid politseiautosid, loopisid kive ja pudeleid. Teine punt olid nii umbes 40ndates aastates mehed, kellel oli kopp ees töö- ja rahapuudusest. Nemad karjusid ka, aga kui nende olekus võis tõesti näha meeleheidet, siis noorte pilgus oli ainult alkohol ja sõge rõõm.

Mis mind kõige rohkem rabab, on see, kui palju on inimesi, kes ei tule oma isiklike läbikukkumistega toime. Nad lihtsalt ei oska... ja riik ei saa neid ka aidata. See on hirmutav.

Meie liikmesorganisatsioone osales ka sellel meeleavaldusel, me ise mitte. Miks? Kogu seda üritust organiseeris tulevane uus erakond, kelle loosungiks on saata küüniline parlament laiali ja lüüa minema poliitikud, kes riigi sellisesse olukorda viinud. Ilmselgelt osalevad nad kohalikel ja europarlamendi valimistel, ja sellepärast ei soovinud me kaasa lüüa.

Nüüd räägitakse, et justiitsministeerium soovib mittetulundusühenduste seadusesse lisada tingimusi, mis rahvakogunemisi piiraks. Seadust hakati muutma detsembris teistel põhjustel, aga nüüd on võimalus, et üritatakse ka see sinna sisse panna. Meile on praegu oluline sellel protsessil silm peal hoida ja hoolikalt jälgida, kes, mida ja miks sinna kirjutada üritab. Samas on ka poliitikud aru saanud, et kogunemisvabaduse piiramine oleks pikas perspektiivis vale, ning kõik mõistavad, et toimunus on süüdi üks kindel poliitiline jõud ja purjus noored.

Täna jagasime koos teiste ühendustega Vabadussamba juures valgeid linte kui vabaduse ja demokraatia sümboleid. Sa ei kujuta ette, kui palju anekdoote praegu poliitikutest ja kriisist räägitakse. Päriselt ka! Ja kõige valusam on, et palju sellest ongi tõde.

Meie nõukogu liige Daniel kirjutab oma suurepärases blogis, miks tema arvates Eestis uut padupopulistikku liikumist esile ei tõuse, ja ma olen temaga päri. Võib-olla olen naiivne, aga usun, et pärast teisipäevast Riiat ja tänast Vilniust ei oleks ka Keskerakond selliseid plakateid üles riputanud, nagu praegu kõik tänavad täis on. Ja kodanikuühenduste hulgas, nii palju kui ma neid tunnen, ei ole ka selliseid, kes niisuguseid asju korraldada tahaks.

Mis mind aga ärritab, on see, kuidas niisugused sündmused paratamatult ka kodanikuühenduste igasugust protesti diskrediteerivad.

DINGO, MANGO, BONGO ja sõbrad

Kolmanda sektori hardcore'i harrastajatele on see muidugi käkitegu, aga normaalsed inimesed pangu end proovile, mida nad saavad aru lausest „arutasime hiljuti EMSLi, VTA ja MAKide inimestega, kuivõrd KÜSK, VÜF ja TOF pärast BAPPi lõppu EKAKi ja KATAt ellu viia aitavad“. Kes saab aru, palju õnne, küsige endale präänik... SiMi valvelauast ning asugem järgmise taseme kallale: inglise keel.

2006. aastal esines ühel... ee... KUAKi korraldatud konverentsil Helsingi Ülikooli professor Norbert Götz, kelle jutust jäi mulle meelde kolmanda sektori organisatsioonide ingliskeelsete akronüümide ülevaade ning nüüd leidsin (aitäh Tanel V-le abistava vihje eest!), et ta on oma töö mullu ka ajakirjas European Journal of International Relations avaldanud. Nii et palun väga:

• NGO ehk non-governmental organization (vabaühendus), aga ka new great organization (uus superorganisatsioon) või never good organization (alati rahulolematu organisatsioon)
• GONGO ehk government organized NGO (avaliku võimu poolt kas otseselt või kaudselt, avalikult või varjatult juhitav nö. valitsusväline organisatsioon)
• INGO ehk international NGO (rahvusvaheline vabaühendus)
• QUANGO ehk quasi-NGO („justkui“ vabaühendus, organisatsioon, kel on mingeid vabaühenduse tunnuseid, aga päriselt seda ta ikka pole)
• PANGO ehk party-affiliated NGO (erakonnaga seotud vabaühendus)
• DINGO ehk donor international NGO (rahvusvaheline raha jagav vabaühendus)
• DONGO ehk donor organized NGO (rahastaja või rahastajate loodud/juhitav vabaühendus)
• BINGO ehk business interest NGO (ettevõtlusega tegelev vabaühendus)
• BONGO ehk business organized NGO (ettevõtte või ettevõtete loodud/juhitav vabaühendus)
• MONGO ehk my own NGO (nö. ühemehe-vabaühendus)
• MANGO ehk manipulated NGO (manipuleeritav vabaühendus)
• PINGO ehk public interest NGO (avalikes huvides tegutsev vabaühendus)
• RINGO ehk religious international NGO (rahvusvaheline religioosne vabaühendus)
• FLAMINGO ehk flashy minded NGO (rikkurite toretsev vabaühendus)

Seda kaugeltki mitte lõplikku loetelu vaadates tundub vaid imelik, et sarnast kasutust pole leitud kenale sõnale TANGO. Teadaolevalt on see siiani üksnes Tuvalu ja Tansaania vabaühenduste katusorganisatsioonide nimi.

Suvekooliks juba vihikuid joonima!

Järjekorras üheteistkümnes EMSLi suvekool vajab teemat ja kutsun sind oma arvamust avaldama!

Kuluaarides on välja käidud kolm ideed, mida võiks Eesti ühenduste suurimal koolitussündmusel vaatluse alla võtta:

1. Liikmed - atraktiivne teema igale suuremale ühendusele, kas pole? Liikmeteteemalises suvekoolis võiks muuhulgas arutada värbamise, kaasamise, motiveerimise ja organisatsiooni sisekommunikatsiooni üle.
   
2. Tegevuste mõõtmine, tulemuste hindamine - kuidas jätta oma tegevusest arvestatav jälg? Milline on meie tegevuse mõju meie liikmetele, partneritele, ühiskonnale üldiselt? Ja kuidas sellest aru saada ning ka teistele teada anda? Nendele küsimustele otsiks vastuseid mõõtmise ja hindamise suvekoolis.
   
3. Kriisid - arvestades hetkel Eesti ühiskonnas valdavaid murenoote, on kriisiteema ehk isegi hilinenud idee. Ometi on igal endast lugupidaval ühendusel vajalik koostada plaanid B ja C, et rasketes situatsioonides püsima jääda. Soovitusi tagavaraplaanide koostamiseks leiab nö kriisi-suvekoolis.
   

Kuidas tundub? Tunned mingite teemade osas erilist kirge? Jäta oma arvamus siia kommentaariumisse. Loomulikult on 24h avatud minu e-postkast ning kergema vastupanu tee on küsitluse vormis veebipäeviku paremas servas.

Imperiuse needus internetis

Ammu olen tahtnud jagada head näidet noorsootööalasest konverentsist "Noorsootöötaja leitud küberdžunglist", mis möödunud aasta novembris Tartus toimus. Mitte ainult seepärast, et seal olid väga head moderaatorid (EMSLi esindaja sealhulgas ;)), aga ka järgnevatel põhjustel:

• Konverentsi teema - e-noorsootöö - on uuenduslik ja oluline
  

Seda mitte (ainult) noorsootöö mõttes, kuidas noori rohkem arvuti tagant ära saada ja neid jalgpalliklubisse suunata. Konverentsilt jäid meelde väga kasulikud ja lihtsad nõuanded: kui on oht, et noor oma toas arvuti taga liialt kapseldub, tasub arvuti tõsta elutuppa; kui kardate, et interneti tõttu eesti keel ja meel hääbumas, võiks enam utsitada tegema eestikeelseid sissekandeid nii wikipediasse kui ka youtube'i; kui kaalute uue kodulehekülje tegemist, mõelge veel korra, on see ikka mõttekas või tasub kasutada juba olemasolevaid võimalusi (meeles tasub pidada ühe mu lemmikmehe (ma hakkan neid ka varsti sildistama!) Henrik Roonemaa märkust konverentsi kokku võttes: "Info on nagu vesi: ta voolab sinna, kuhu tal on kergem minna.)

• Konverents oli imeliselt korraldatud

Armsad lugejad, kes mu lugu EMSLis teavad, saavad mu kirest aru. Hästi korraldatud konverents on haruldus. Kinnitust leidis tõsiasi, et oma jõududega tehtud sündmus mõjub palju soojemalt ja isiklikumalt kui mõne frensi pintsakutes vastuvõtulaud. Ja kuigi ma olen öelnud rohkem kui neli korda, ei väsi ma kordamast: ettepanek konverentsi moderaatoriks hakata saabus mu postkasti äraütlemist mittevõimaldava ideaalilähedase kirjana, päriselt! Kummardus korraldajatele!

Ja lõpuks jagan konverentsil elluviidud lahedat ideed, kus osalejatel paluti jagada õpetliku sisuga youtube'i videosid. Korraldajatele laekus linke poolfilosoofilistest mõtisklustest ja tantsuõpetusest noorte endi tehtud videojuppideni välja. Kindlasti on videod vaatamist ja edasisurfamist väärt, kasvõi inspiratsiooni mõttes.