Esmaspäev, 2. märts 2009

Koolist tagasi

Hoolimata Tagasi Kooli kampaania (liiga) paljudest eesmärkidest (oma kodukooli tagasi, ühiskonna eliit koolidesse oma tööst kõnelema, oma ameti tutvustamine jmt), otsustasin kasutada võimalust tutvustada enam heaks kodanikuks olemise ideed ja seda läbi kriitilise mõtlemise teema.

Tulin. Nägin. Ei võitnud ilmselt. Välja ka ei vilistatud.

Kuna ma olen enamasti kokku puutunud noortekoolitustega, siis koolitunnis mõjusid kolm asja täiesti ootamatult ja ebatavaliselt:

1) Oma grupitöid ei julgetud esitada. Ühe ülesandena andsin õpilastele koostada reklaami toodetele, mis on tegelikult ebakvaliteetsed (et tuleks välja mitmed nö "trikid", mida kasutatakse, et ostjat kiiresti mõjutada). Ja kuigi gruppides tundus arutelu olevat väga elav ja teemakohane, siis esitamise puhul muutusid inimesed ujedaks. Ma pidin peaaegu vägivalda kasutama, et nad esinema saada! Ei aidanud nali ega veenmine, et hinnet ei panda, ega kaasõpilaste julgustused. Tumm jäi tummaks ja uje ujedaks. Ühel grupil jäigi niimoodi oma tulemus esitamata, teistest õnnestus üht-teist välja pressida.

2) Õpilased kuulasid mind rohkem kui üksteist. Teine koht, kus ma endast väljumiseni veenma pidin, oli see, et julgustada üksteist kuulama; et igaühe arvamus on oluline ja see aitab koos tulemuseni jõuda. Ilmselt see ongi liiga edasijõudnute samm, sageli on täiskasvanute koolitustelgi keeruline sellist üksteise kuulamist saavutada. Aga huvitav oli see, et kui mina powerpoint'i abil rääkisin (mõtlemisvead olid teemaks), siis nad kuulasid hoolikalt ja noogutasid kaasa.

3) Kell on kell. Loomulikult sai algaja õpetaja jaoks 45 minutit liiga kiiresti otsa. Ja kui mitteformaalse õppe põhimõtetega koolitusel on sul võimalik mingi kompromiss leida, siis nii hõlpsalt koolis ei lähe. Nagu kell käis, olid nad püsti nagu nõelatult. Isegi kui ma ütlesin, et võtan kaks minutit veel nende ajast, siis ikkagi pakkisid asju ega kuulanud.

Nii kangastus minu silme ette nö kooliõpilase töörežiim (ingl k mode): passiivne, heal juhul kuulav, enamasti lihtsalt vaikiv ja sisusse vähesüübiv tegelane, kes on valmis kruvitud 45-minutilisteks seanssideks. Teen liigseid üldistusi? Eks veenge ümber. Veelgi parem, tooge välja võimalused, kuidas sellised tegelased võiksid koolitundides aktiivseteks kodanikeks kasvada.

***

Kui teile meeldis see sissekanne, meeldib teile ilmselt ka praegu Sõpruses linastuv film "Entre les murs"(eesti keeles "Seinte vahel"). Oluline on minna kinno realistlike ootustega: ei tasu oodata kahe tunni pikkust lootusetut lugu ega ägedat puänti ilmaparanduslikust õpetajast või rikutud õpilastest. Võib lihtsalt lasta kümnetel noorte endi poolt improviseeritud lugudel endast läbi voolata, tajuda neid väikseid eduelamusi, vastuolusid, kõhklusi ja veendumusi ja seeläbi avardada silmaringi, mis koolis toimub, ning - Eesti kooli puhul - mis võiks toimuda.

2 kommentaari:

Piret Talur ütles ...

Selle 'mode' üheks väljenduseks on detail, millega mina, vanur, ei ole siiani suutnud ära harjuda - alates juba 7. klassist istuvad pooled õpilased (gümnaasiumis ilmselt neli viiendikku) tunnis KLAPID PEAS. Kuulavad muusikat õpetaja asemel. Tõrgun omaks võtmast mõtet, et need klapitatud ei taha õppida, loodan, et neile ei meeldi õpetamise meetodid või on see teismeliste protestivaimu moodne vorm.

kivinukk ütles ...

Jaa, see on üks väga terane tähelepanek!

Kui mina sellest kuulsin (ise ei ole koolis juhtunud seda nägema ja ka koolitustel istutakse enamasti klapist väljas), tabas mind järjekordne ahaa-moment; et koolid kui infoedastajad on ülehinnatud.

Kui sageli ma olen kuulnud, et oma kampaaniaid soovitakse teha koolis, sest seal on suur osa noori nagunii olemas! Tühjagi nad on, nad on ju oma mode'is, klapid peas! Vajame ägedaid mitte mugavaid infoedastuskanaleid!