Pimedas lähevad Euroopa töövarjud pikemaks

Itaalias toimunud töövarjuprojekti mõjul jäin mõtlema töövarjuprojektide erinevate vormide üle ja leidsin, et neid võib olla kolm:

• Ise olen mõelnud, et kui Eestisse sellise sooviga inimesed tulevad, siis ma pigem pakuks tükikest siit ja tükikest sealt (et kuidas üldiselt Eesti ühendustel läheb).
• Aga see on ka jube huvitav jälgida tööd lihtsalt terve päeva, et kuidas see igapäevane elurütm toimib. Nagu mul Roomas oli. No natuke aitab, et ma oskan veidi itaalia keelt. Ja et mulle meeldib niimoodi jälgida. Samuti võttis iga päev üks ASVI töötaja aja, et oma tööd tutvustada, näidata oma kaustu, kirjavahetust jmt.
• Ja kolmas võimalus on see, et võib teha ise tööd, olla natuke osaline kogu igapäevaelust.

Ja ega see võimalus Eestis välismaiseid MTÜ juhte võõrustada ei ole enam kaugel. Euroopa mittetulundusühingute juhtide Euclid-võrgustiku projekti kaudu külastab Eestit 15.-19.märtsil neli mtü liidrit. Siin annan nende profiilist väikse ülevaate ja palun, et te mulle teada annaksite, kui te sooviksite kedagi neist päevaks või mõneks tunniks võõrustada.

Ja andestust, et nende ootused tulevad inglise keeles – olen seda teinud teadlikult, et tekiks ehk ehedam aimdus, mis tüübiga tegemist.

• Machac Michal Slovakkiast, organisatsioon DAFNE

Ootused: During the week spent in Estonia I would like to see as much as possible, so don´t worry to prepare the programe as tight as possible. From my point of view It would be interesting to see for example: using of funds for education activities, organization of training activities, networking, exchange of good practice, cooperation with foreign partners within transnational projects, meeting with important leaders of training organizations/ NGOs, participation on some educational workshop/training, time management, leadership in practice, All your proposals are welcame.

• Gian Paolo Montini, Itaalia organisatsioon: Associazione Peter Pan onlus

Ootused:

Kohtusin temaga Roomas olles; väga sümpaatne ja sõbralik härrasmees; tema kohta räägiti, et ta on Roomas teinud imelist tööd, korraldanud annetuste kogumist; kui ka mujal Itaalias tema organisatsiooni tegevust ei teata, siis Roomas on ta üldtuntud. Palju vabatahtlikke töötab koos vähihaigete laste peredega, mõned töötajad, tohutult toetajaid.

• Monika Pisankaneva, Bulgaria, Community Foundations Program Manager of WCIF

Ootused:

1. The overall situation of Estonian civil society, diversity of non-profit organizations, collaboration with the state, legal context (types of non-profits according to the law; taxation of non-profits; any special laws that stimulate private donations to non-profits).

2. National grantmakers in the non-profit sector: sources of income, areas of interest, collaboration with the state.

3. Local grantmakers in the non-profit sector: are there community foundations in Estonia, their situation, their sources of funding?

4. Philanthropy and CSR: overview of giving patterns; are there non-profits which support individual and corporate giving; are there corporate foundations; are there CSR programs at companies which are implemented in partnership with non-profits?

5. Local philanthropy: what kinds of local philanthropic organizations, which channel the individual giving, are there?

6. Community development: what community development programs are currently active, what are the hot topics for them?

• Marta Meloni (Italy) the reference person for the research, development and projects sector of Lai-momo society.

Ootused:

My main duties here concern the research and mapping of opportunities, such as grants/tenders, releted to culture, education and training, and communication, mainly the social communication; the designing of projects and coordination of partners and consortia related to the same topics as above. My duties are also related to the international promotion and development of comics of african cartoonists as a tool of cultural development and intercultural dialogue. Thanks to this innovative tool, we create an international virtual exchange platform for african and international authors, cultural institutions and association.

As you advice, I think it is better to summarise briefly what our hot topics/main questions/general ideas related to the trip are:

-the east of Europe is becoming more and more active at an international level: it would be interesting to share ideas and prospectives with estonian NGOs in order to create a more visible and active network at an european level;

-with the aim of a networking european culture, it would be interesting to share expriences and willingness about new projects and grant opportunities;

-as for a development in the field of communication, we would like to share ideas on opportunities and concrete experiences in the field related to social communication and communication aimed at spreading and promoting the main activities of estonian NGOs.

The most important thing

Teise sissekandena oma ASVIs veedetud ajast kavatsen pühendada erinevatele fragmentaarsetele lõikudele/asjaoludele, mida tähele panin ja mis Eesti ühendustele võiks kasulikud olla.

• Siin ja seal tuleb jutuks tegutsemine arengumaades ja konfliktipiirkondades – näiteks magistriprogrammi raames tehakse projekte (project work) Aafrika ja arengumaade suunal. On rahvusvahelisi praktikaprojekte, asendusteenistusi, eraldi projekte konfliktipiirkondadest tulevatele noortele jmt. See viis mind (taas kord) mõttele, kui kitsalt me ikkagi Eestis oma asju näeme. Mulle tundub, et teinekord on see natuke nagu valehäbi, et a la „et mis mina, väike inimene, lähen nüüd teise riiki õpetama; mul siin endalgi veel ligadi-logadi“. Võib-olla on see natuke mõjutatud ka ennevanasti Eestis käinud välisekspertidest, kes kerge vaevaga tahtsid suurt raha meie arvelt teenida või siis tegid sageli tähtsat nägu asjade juures, mis meile tundusid pigem ülepaisutatud või niigi teada. Mõtlen, et ehk on meil siin aeg nüüd sellisest piinlikkusest üle saada, selg sirgu ajada ja liikuda oma tegutsemissuundades ka väljapoole Maarjamaast. Ja vaadata sedagi justkui õppimisprotsessi – ega välismaale ei pea minema siis, kui nö valmis oled. Mine praegu, vaata, kuidas saad kohalikku kogukonda aidata ja mida sina selle käigus juurde saad. Elukestev õpe, teate küll.
• Mulle meeldis, kuidas nad olid ASVIs oma tegevuste juures nö tasuvuspunktid välja töötanud. Nad olid välja arvutanud, kui palju mingi õpilane neile maksma läks, kui palju tööd see nende jaoks tähendab. Nende „ratsionaalne kutt“ Guido (meie Alari üks külg) ütles ausalt, et „kas see, et ma sinuga siin kolm tundi istun, üldse ära tasub“ (mille peale ma veidi ebamugavalt end tundsin). Kavatsen seda kindlasti hakata – või vähemalt püüda – ka EMSLi erinevate koolitustegevuste juures vaatama, mis see konkreetne kulu tegelikult on, mida me nt jututubade või suvekoolide korraldusse panustame.
• ASVI ei ütle, et tegemist on koolitusprogrammiga, vaid see on kasvulava MTÜ liidritele – kui teistsuguse motivatsiooniga tudengid selle kuulutuse peale tulevad!
• Suur osa kõigist õppeprogrammidest - nii projektijuhtimise, europrojekti kui vahendite korraldamisel - on kampaaniate korraldamine (campaigning). Sotsiaalkampaaniad on kanda kinnitanud kui oluline MTÜ eestvedaja relv ühiskondlike sõnumite edasikandmisel.
• Võrgustik L2L (Leader2Leader)– vahend MTÜ liidritele omavahel suhtlemiseks ja toetuseks – julgustas mind taas mõtlema selle peale, kui olulised on just sellised kokkusaamisvõimalused; mitte niivõrd konkreetselt korraldatud ürituste läbiviimine, vaid mitteformaalsete kokkusaamisvõimaluste organiseerimine.
• Eriti mulle meeldis, kuidas erinevatel töökohtadel ja erinevates situatsioonides olid erinevad asjad kõige olulisemad asjad („the most important thing“). Kõige olulisem on see, et need, kes avaldavad soovi magistriprogrammi vastu, saavad ainult kommunikatsiooniosakonna andmebaasi kaudu programmi sisuga tuttavaks; või nagu on kõige olulisem, et kandidaadid sooviksid selles sektoris tööle hakata, mitte vaid koolitusprogrammis osaleda; või nagu on hädavajalik, et magistrandid leiaksid hea koha praktikaks erinevates organisatsioonides ... Mis on teie töös „kõige olulisem“?

Ja oma Rooma-visiidi lõpuks: mul on tekkinud nüüd itaaliakeelne tutvustus Eesti kodanikuühiskonnast: nii et kui teil on vaja, andke teada. Ja tänud siinkohal vabatahtlikele abilistele tõlkimisel ja toimetamisel.

Operitivo non profit

Sel nädalal on mul hea võimalus kõrvalt vaadata Itaalia koolitusorganisatsiooni ASVI (Agency for Non Profit Development või maakeeli Agenzia per lo Sviluppo del Non Profit) tegevusi. Et mitte liiga pikalt heietada, kuidas küll välismaal on kõik teistmoodi, toon siin ära kaks sarnasust ja ühe erinevuse meie organisatsioonide vahel, mis kahe päevaga on ühel Eesti ühenduse esindajal silma hakanud. Aga enne lõiguke ASVI põhitegevusest.

ASVI on 12 aastat tegutsenud ühing, mis pakub magistriõppeprogramme MTÜ juhtidele või neile, kes MTÜ tegevusest huvitatud. Välja on töötatud kolm programmi, mis kestavad ühe aasta: vahendite hankimise korraldamine (fundraising management), projektijuhtimine (project management co-operation) ja europrojektijuhtimine (europroject manager – vaba tõlge). Vastuvõtt toimub kaks korda aastas ja tundub, et tegemist on üsna populaarse ettevõtmisega: mais asus programmi 31 inimest ja novembris 54. Osalejad ise maksavad ja puha.

Kaks sarnasust

Teate kui tore tunne on, kui saate aru, et te pole ainuke loll, kes on nii naiivselt uhke oma organisatsiooni üle. Viisakamalt väljendudes, hea on ära tunda, kui te organisatsioonid jagavad samu väärtusi :) Olen kahe päeva jooksul lähemalt näinud kolme inimese tööd: didaktikatiim, kes korraldab programmide sisu, praktikakohtade vahendamist ja tudengite läbiviidud algatusprojekte, ning kommunikatsioonitiim, kes vastutab nii promo- kui võrgustikutegevuste eest. See pühendumus ning hoolikus on väga tuttav – oma organisatsiooni professionaalsust ja populaarsust kohaliku kolmanda sektori seas tuuakse esile igal sammul. (Jajah, tasub üle saada stereotüüpidest, et itaallased võtavad asju väga vabalt ja jäävad pidevalt hiljaks.) Teine kodune moment tekkis juba kolmandal töötunnil, kui kommunikatsioonitšikk Elena tuli tuppa ja ütles, et tal on toas kujuteldav kolleeg (istuvat ASVI presidendi kohal, keda sageli kontoris pole) – siis vaadati vabandades minu poole, et meil siin töötavad natuke hullud inimesed. A kuidas siis üldse mittetulundussektoris toime tullaksegi, kui sa ei ole kasvõi natukene hull?

Teine sarnasus torkab silma seoses eestvedajatega, kus tubli organisatsiooni keskmes on tugeva ideega liider. Nii on – uhketele tiimide nimetustele vaatamata – ASVI sisulised põhimõtted, programmid ja ka suures osas osalejate valik ASVI presidendi Marco Crescenzi teha. Temaga mul ei ole õnnestunud veel kohtuda (hetkel on ta Madridis ühel rahvusvahelisel konverentsil), aga tema kaastöötajate juttude järgi saan aru, et ta on üsna ... ee ... tüüp.

Üks erinevus

Iseenesest olen seda erinevust märganud Itaalias töötades varemgi, et Eesti mittetulundusühingus kipub erinevad töölõigud ära tegema üks inimene, samas kui Itaalias on iga töölõigu peale oma „tšikk“. Tavaliselt on Eestis projektijuht see, kes lisaks sisulisele tööle hoolitseb ka selle eest, et pressiteateid välja saadetaks, partnereid asjade käiguga kursis hoitaks, Facebook’i konto toimiks ja koduleht uueneks. ASVI näitel on Itaalia organisatsioonis kommunikatsioonitegevusteks loodud oma osakond, kus üks inimene hoolitseb kampaaniate ja infotegevuste eest organisatsioonist väljapoole ja teine tegeleb õppurite omavahelise kommunikatsiooni jm võrgustikutegevustega. „Sest kui ma mõlemat teeks,“ pööritab kommunikatsiooni-Elena silmi, „siis ma ei suudaks seda kvaliteetselt teha.“ Samamoodi võite ette kujutada, mis näoga Tatiana mind vaatas, kui pakkusin, et võin postkastist kirjad ära tuua ("Meil on siin naaberorganisatsioonil assistent, kes seda teeb").

Järgmistel päevadel keskendun rohkem magistriprogrammi logistikale ja administreerimisele ning kohtun ka loodetavasti hr Presidendiga, et muuhulgas kuulda nende MTÜ juhtide võrgustikutegevusest Leader2Leader ("juhilt juhile").

Kai seiklused Inglismaal vol 2

…Jätkan sealt, kus pooleli jäin…

Kolmapäeva õhtul kohtusin siis nö kõige kodukandilikuma ühendusega ja seda see ka oli. Nende tähelepanu on koondunud maapiirkondadele, aga Hertfordshire on siiski liiga linnastunud selleks, et tõelist maapiirkonda omada. Organisatsiooni tähelepanu on seega enamast koondunud äärealadele ja kõrvalisematele asulatele, mis enamasti on vaesed piirkonnad, erinevad rahvused, vähe töökohti jne. Nad toetavad kohalikke kogukondi, kes soovivad eluolu sealses keskkonnas parandada. Kogukonnamaju ehitatakse ning samamoodi nõustatakse nende äramajandamist ja seadusekuulekust (hügieeninõuded köögis, päästeteenistuse nõuded, töötajate tervisekaitse jne). Paar huvitavat ideed ka nendelt. Nad tegelevad ka teatud kohtadega, mis on kogu maakonnale olulised, näiteks vangla. Vanglas on laste päevahoid (kui laste vanemad lähevad kedagi külastama, siis saavad lapsed sinna jätta). Suuremalt jaolt pööratakse tähelepanu noortele ja lastele. Noorte jaoks on rolleri programm. Noor, kes elab koolist eemal ja tema vanematel ei ole võimalik teda transportida kooli ja tagasi (ühistransport pidavat olema väga kehvast korraldatud siin), siis antakse kasutada roller. Ja mitte tasuta ning igaveseks, vaid noor maksab väga väikese summa iga kuu (nö kindlustus) ja kui aasta pärast rolleri ette näitab ning see on korras, saab pool raha tagasi. Õpetatakse siis noori varaga hoolikalt läbi käima. Organisatsiooni eelarve on ligikaudu sama mis meil, mis on kohalikes oludes siiski väga väike, püsitöötajaid 4 ning ülejäänud siis vastavalt võimalusele osaajaga või vabatahtliku töö tegijad. Põhiline raha eelarvesse tuleb nö maavalitsuselt, teine osa projektidest. (väga tuttav tunne)

Neljapäeva hommikul viis David mind loodus-organisatsiooni, mis tegeleb kogukonna arendamisega läbi loodusõppe ning keskkonnasäästlikku mõtteviisi abil. Organisatsioon asub keset „põldu“. Nad kasvatavad seal erinevaid juurvilju ja seal käivad kohapeal koolid ja noortegrupid, kus siis õpetatakse „kust tulevad juurviljad“ ning neile õpetatakse seal meeskonnatööd. Väga palju on neil vabatahtlikke, inimesed kes pooldavad rohelist mõtteviisi, käivad seal abiks. Nad on ka „vahendajad“ – viivad kokku grupid, kes tahaksid kuskile minna ja käed mullaseks teha, nendega, kel on vaja aeda või parki korrastada. Ehk siis 1.mai talgupäev aastaringselt. Mitmed firmad, kes kollektiividega käivad maksavad selle eest ja sealt nad siis veidi ka lisaraha teenivad. Lisaks töötab organisatsioonis maastikuarhitektid, kes siis linnale samuti teenust pakuvad. See tuleb odavam, sest reaalne töö tehakse ära vabatahtlike abil.

Neljapäeva keskpäeval käisime maavalitsuses koosolekul. Kriisikomitee koosolek, mis tegeleb kriisi-tagajärgede likvideerimisega. Foundation on seal esindatud, kuna nemad vajadusel annavad raha. Lisaks oli seal Punane Rist, Politsei, 4x4 autoklubi jms väiksed ühendused. Presentatsiooni tegi 4x4 autoklubi – sellest, kuidas nad aitasid lumetorm ajal inimesi. Lumetorm on siis 7 cm lörtsi, mis paari tunniga ära sulas, kuid mis siiski teed väga libedaks tegi ning kuna talvekumme ei kasutada, siis maasturid olid täiesti asjakohased masinad. Lisaks arutati olümpia ettevalmistusi (London 2012), sest mõned üritused toimuvad maakonnas ning nende piirkonda paigutatakse elama ja treenima mitmed delegatsioonid. Sellega seoses karmistuvad turvatingimused ning koosolekul tehti veidi riskianalüüsi.

Neljapäeva pärastlõunal tulid Davidile külla kaks tema kolleegi partnerorganisatsioonidest ning see oli konfidentsiaalne koosolek, mille sisu ma jätan enda teada, aga ütlen siinkohal, et ka neil on samad probleemid, mis meie ühendustel (klatš, võimuvõitlus, ebavõrdne raha jagamine, susserdajatega hakkama saamine jne) – väga tuttav tunne.

Reede hommikul läksime wildlife maastikule, 40 ha suurune maalapp, endine kruusakaevandus, mis nüüd mini-järvistu ja lindude pesitsuspaik. Vaatasime linde jne. See on siis maakonna ainus looduspark nagu ma aru sain ja tõeliselt väike – ühel pool raudtee ja teisel pool suur maantee ning nende sõnul pole üldse reostunud piirkond. Ma rääkisin neile Matsalust. Aga ma nautisin väga seda jalutuskäiku seal, sest see oli ainus moment terve nädala jooksul kui sai hetkekski looduse õhku hingata ja vaikuses olla – vähemalt niipalju kui võimalik oli.

Reede lõunal sõitsin Londonisse EUCLID kontorisse, kelle projekti abil ma töövarjuliseks olin. Sain tundma EUCLID töid ja tegemisi - väga põnev ettevõtmine neil, sain oma kogemusi jagada seoses EU toetustega, kuna maadlen Maapäeva projektiga endiselt.

Nädal lõppes reedeõhtuse fish and chipsiga Davidi perekonnaringis.

Kokkuvõtteks ütlen, et jäin väga rahule. Eriti sain ideid fundraisingu korraldamisest. David on tõeline staar Hertfordshire kolmandas sektoris, kõik küsivad temalt nõu rahaasjadest (Davidil on väga huvitav karjäär seljataga nii erasektoris kui poliitikas, rahvusvahelisena mees) ning ma püüdsin need nipid kõik omale kahe kõrva vahele ka salvestada. Lisaks sain mitmeid põnevaid ideid teiste ühingute tegevustest. Oleks nüüd vaid aega, et midagi ka ellu rakendada…

Midagi iroonilist

Eks great minds think alike, nagu öeldakse, aga suhtekorraldajatest ootaks ehk sutsukesegi enamat kui kaks aastat liigagi palju meedias olnud logo kohmakat kopeerimist konkursile, mis peaks ise parimad suhtekorraldusteod püünele tõstma.

Andestust, kallis EMSLi liige EPRA, sõbrad on armsad, aga tõde veel armsam.

Töövarjud Euroopas

Tähelepanelikumad on märganud, et EMSL on kaasatud rahvusvahelisse töövarjuprojekti, kus kuue riigi MTÜ-de juhid saavad omavahel juhtimispraktikaid jagada. Ise on veel võimalik väliskülalisi enda juurde võtta 15.-19. märtsil, täpsemalt vaata siit või kirjuta Elinale.

Sel nädalal on Kodukandi Kai Inglismaal ühes kogukonnafondis ja edastan siin tema muljeid.

Olen ametlikult teist päeva töövarjuna Hertfordshire Community Foundation juhataja juures. Millegipärast ei oodanud ma seda ettevõtmist õhinaga ja olin pigem hirmul, et mis mind ees ootab. Aga esimene päev on vägagi õnnelikult selja taga ning isu seda kõik teiega jagada.

Hertfordshire on maakond kohe Londoni ääres, elanikke samapalju kui Eestis, väga linnastunud piirkond, sotsiaalselt pidavat kehv maakond olema – palju vaesust ja sotsiaalprobleeme.

Jõudsin esmaspäeva õhtupoolikul kohale ning mind võõrustas esimene õhtu-öö juhataja oma kodus. Käisime tema ja ta naisega väljas sööma ning saime paremini tuttavaks.

Teisipäeva hommikul asusime kontorisse ning 45-minutilise autosõidu ajal viis David mind kurssi oma töö ja tegemistega. Kontorisse jõudes tutvusin oludega ning hakkasin töötajaid nö intervjueerima – mida keegi teeb, kuidas teeb jne. Põhimõtteliselt on tegu fondiga, mis jagab erinevaid rahasid, mis suunatakse oma maakonna piires ühingutele, organisatsioonidele. Kõige enam meenutab see KOPi, aga ka LEADERit, sest toetatakse ka väikeettevõtlust. Raha tuleb riigilt, riiklikust loteriist ning annetustest. Kuna Inglismaa on teada-tuntud põliste rikkurite poolest, siis annetused on siin tavaline nähe ning toetajateks aristokraadid. Raha antakse iga aasta sadade tuhandete naelte kaupa ning üldiselt on testamentides ka rida fondile. Peamiselt tänu testamentidele on fondi hallata ka mitu hoonet, mida renditakse ja mis tulu kasvatavad. Tööl on ka finantsjuht, kelle töö on just raha kasvama panna. Selliselt töötab fond juba 20 aastat. Raha saavad organisatsioonid taotleda vähemalt 4 korda aastas, neid hindab ja kontrollib 2 inimest. Huvitav on taotluste ja kontrolli puhul see, et eelarve on väga üldine ning selle täpset kulutamist ei kontrollita. Kui antakse tegevustoetust, siis on usaldusväärne hinnatav tulemus see, et kas organisatsioon toimib ja töötab, kui organisatsiooni ei tööta aasta pärast, siis järelikult ei kasutatud tegevustoetust õige asja nimel ning see nõutakse tagasi. Kui küsitakse raha materiaalseteks asjadeks, siis vaadatakse aasta pärast, kas see asi on ehitatud või muretsetud ning asi korras. Väga usaldusväärne süsteem ja samas inimlik. Tingimus on loomulikult see, et logod peavad olema ning artiklitesse tuleb sisse kirjutada finantseerija – sellega tegeleb ja seda kontrollib PR juht, kes samuti kogu Foundationi kommunikatsiooniga tegeleb. Summad, mida korraga välja jagatakse, ei ole väga suured, seepärast meenutabki KOPi. Aga KOPi puhul peame ju kõike koma täpsusega tõendama.

Teisipäeva pärastlõunal oli nö nõukogu koosolek Presidendi juures. President on auliige, kes igapäevaelus on kuninganna käepikendus maakonnas. Esindusisik, nagu meil võiks olla maavanem. Countessid määratakse ametisse eluks ajaks kuninganna poolt. Üldjuhul on tegemist rikka ja väärikast soost pärit inimesega. Herforshireis on selleks Countess Dione. Ta on selles auväärses ametis olnud nüüd aasta aega ja see oli esimene kohtumine nõukojaga. See toimus tema kodus, kuhu siis kõik tähtsad inimesed olid kohale kutsutud. Ja juhtus see sajandi sündmus siis just samale nädalale, mil mina seal olin. „Kodu“, kus see toimus, oli nö klassikaline Inglise loss, mida kasutatakse inglise kostüümidraamade filmides. 10 korda võimsam kui Kadrioru loss ja arvatavasti 100 korda hinnalisema kunstikoguga. Kuna jõudsime Davidiga varem, et asju sättida, siis oli aega suhelda perenaisega. Ma võtsin meie vestlust väga rahulikult, aga kõik teised, kes said võimaluse vestluseks, olid vägagi erutunud. Terve tänase päeva on meeskond vahetanud muljeid ja kõik ketravad ümber lausete, mida Countess neile ütles ja mida nemad talle vastasid jne. Ei arvaks, et see nii oluline neile on, eriti kui mitmed neist on nt prints Charlesiga kokku puutunud.

Nõukotta kuuluvad siis suurimad annetajad ja muidu auväärt inimesed. Enamused neist kannavad ka autiitlit. Üldiselt arvan, et istusin-astusin kombekohaselt ja hoidsin Eesti lippu kõrgel. Vähemalt oli mul nendega midagi rääkida, sest Eestist olid neist midagi kuulnud vaid vähesed.

Tänane päev on toonud kohtumise Samaaria ühendusega (meil ka Eestis see olemas. Üks neist Haapsalus, seepärast olen suhteliselt hästi kursis, millega tegu). Nüüd ootab ees kohtumine eeldatavasti kõige kodukandilikuma ühendusega piirkonnas. Kuigi ühiseid jooni tegevustes on Kodukandil ja Foundationil palju (koolituskeskus jne), on nende põhitegevus siiski raha jagamine. Seda olen neilt palju õppinud ja nippe saanud, kuidas organisatsioon saaks raha koguda ja kuidas kasvama panna.

Siinsed NGO-aktivistid on siiski vanemad mehed. Ja noori väga ei usaldata. David (50ndates) on väga noortemeelne ja tema meeskonnas on palju minuvanuseid. Ka nõukogu koosolekul kiitis ta noorte teadmisi ja oskusi (tehniliselt ja äriliselt) ning tegi ettepaneku, et võiks kaasata nõukogu juurde noori ka. Arutelu käigus jõuti selgusele, et noored oleksid nõukogus 40-aastased. Sellise kompromissi peale läksid siis 70-aastased. Vana hea inglismaa! Üldiselt olen selgitanud oma vastutusrikast rolli ja vanust sellega, et Eestis on MTÜ ja vabatahtlik tegevus suhteliselt uus asi ja alles arenev valdkond. Noortel on rohkem võimalusi ja tänapäevaseid oskuseid, et seda arendada ja juurutada.

Sellega hetkel lõpetan ja jätan kirjutamata muud vahvad asjad, mis juhtunud ning missuguseid avastusi olen teinud.

Kai

Siseministeeriumi logo kõigile valimisreklaamidele!

Alari kirjutab tänases Postimehes paberimäest, mis tuleb tavalisel MTÜ-l riigi- või eurotoetuse saamiseks kokku ajada ja läbi töötada. Erakonnad seda tegema ei pea. Ent kõigile võiksid kehtida ühesugused lihtsad reeglid.

Euroopa Komisjon kogub tänavu arvamusi, kas nende toetusreeglid vajaksid parandamist. Talvel teatasid rahandusministeeriumile pea kõik raha saavad kodanikuühendused ning ka raha andvad riigiasutused kui ühest suust – loomulikult peaks lihtsamaks muutma aruandluse, et ei peaks üksipulgi kõiki sekundeid ja sente lahti seletama ja tõestama, sest nii suur bürokraatia ei näi isegi ametnikele mõistlik ega järelevalve selle üle jõukohane.

Miks mitte aga alustada lihtsustamisega oma kodus, kus vabaühendustele kehtivad sageli sama nüristavad ja kokkuvõttes ikka mitte midagi tõestavad reeglid. Näidet usaldavast rahastamisest pole seejuures vaja kaugelt otsida, sest tänavu jagab siseministeerium niimoodi tegevustoetusteks 85 miljonit krooni maksumaksjate raha, ilma et taotlemiseks või aruandluseks kuluks sõnagi.

Tõsi, see summa jaguneb üksnes seitsme MTÜ vahel – viimastel parlamendivalimistel menukamad parteid (riigikogu erakonnad ja kristlikud demokraadid).

Kujutlege, erakondade juhid, kui teile kehtiksid samalaadsed reeglid nagu tuhandetele teistele sama tublidele Eesti MTÜdele.

Kõigepealt taotlemine. Oh ei – see, et te neljaks aastaks riigikokku valitud või 15 aastat tegutsenud olete ja igal nädalal meedias figureerinud, ei tähenda midagi. Taotlemist tuleb igal aastal alustada oma olemasolu põhjendamisega.

Esmalt peate taotlusvormil andma ülevaate oma organisatsiooni ajaloost, missioonist, eesmärgist, struktuurist, liikmeskonnast, olulisematest läbiviidud tegevustest, nende eelarvetest ja tulemustest. Taotluses tuleb esitada praeguse olukorra kirjeldus (baastase), analüüsida probleeme ja vajadusi, millega tegelete, oma sihtrühmi (vajalik võib olla eristada ELi ja kolmandate riikide kodanikke). Seejärel panete kirja oodatavad eesmärgid (sihttase), tegevuste seose riiklike arengukavadega, nende vajalikkuse, mõju nii oma organisatsioonile kui ka ühiskonnale laiemalt. Siis kirjeldate oma tegevuste jätkusuutlikkust ja tulemuste hindamise metoodikat. Samuti tuleb hinnata võimalikke riske ja neid mõjutavaid tegureid, plaanitava uudsust, võrdõiguslikkuse ja teiste poliitkorrektsete väärtuste tagamist.

Poolel lehel tuleb eesmärgid ja tegevused kokku võtta ka inglise keeles. Võtmeisikutel peab olema erialane kõrgharidus, projekti juhil magistrikraad, lisada tuleb kõigi olulisemate isikute elulood. Allkirjaga tuleb kinnitada, et lähtute kodanikuühenduste eetikakoodeksist ega ole võtnud altkäemaksu.

Eelarve osas peate eristama otsesed ja kaudsed kulud ning eelkõige palgakulud. Viimaseid on, muide, targem mitte väga plaanida, sest te töötate ju ühiskonna heaks ja seda teeb tõeline missiooniinimene tasuta.

Selgelt tuleb näidata, kui suured on teie üldkulud ja mis osas plaanite neid katta riigieelarvest. Muidugi tuleb näidata arvutusmetoodika – mitu inimest teie kontoris töötab, milline on iga töökoha maksumus kõigi kululiikide lõikes ja kuidas jõuate lõpptulemuseni, mille järgi te just nii palju palga, rendi, side jms eest riigilt küsite. Investeeringud põhivara, kinnistute, tehnika jms ostu või parandamisse on üldjuhul nagunii keelatud.

Eraldi peate koostama aasta tegevuste teavitusplaani – kanalid, sõnumid ja ajakava –, näitama teisi plaanitud rahaallikaid ja kui kaasate tegevustesse partnereid, võtma neilt kirjalikud kinnitused nende sisulise ja rahalise panuse osas. Kui ostate mõnd teenust rohkem kui 25 000 krooni eest, peate taotlusega esitama kolm võetud pakkumist (kui eelistate kallimat, tuleb põhjendada).

Peaaegu ununes – alltöövõtud ei tohi ületada 40 protsenti abikõlblikest kuludest ja käibemaksu võite riigieelarvelisest rahast katta vaid juhul, kui te seda tagasi ei saa. Nagunii ei tohi maksumaksja rahast katta erisoodustusmaksu ega mis tahes meelelahutusi (valimispeod!) ning kõik kulud peavad olema mõistlikud ja põhjendatud. Olete sellele ikka mõelnud?

Taotlusele lisage oma eelmise majandusaasta aruanne, tehke kõigest kolm koopiat, kõrvetage üks veel CD-le ning viige need tähtajaks rahastajale. Valvelauas istuvalt politseinikult saadud templiga kinnitus paberipaki saabumise kuupäeva ja kellaajaga hoidke igaks juhuks alles.

Niisiis. Kui teie büroos pärast taotluse kirjutamist veel keegi mõistuse juures on ja te tõesti raha saate, tuleb asuda tegevusi ellu viima.

Pidage seejuures silmas, et iga õhupall, pastakas või kondoom, millele riigieelarvelist raha kulutasite, tuleb varustada rahastaja, teie puhul siis siseministeeriumi logoga. Kindlasti peab ministeeriumi logo olema ka kõigil teie väli-, trüki- ja telereklaamidel, samuti ruumides, kus viite läbi näiteks kohtumisi valijatega või mis tahes muid üritusi.

Toitlustamise korral peate korjama kõigilt söönutelt allkirjad, tõestamaks, et nad ikka olid seal rahvamajas/telgis/pargis ning et te ise seal ei prassinud. Mart Laari või Jüri Pihli kui juhatuse liikmete ja teie töötajate söödud küpsiste maksumus tuleb deklareerida ja maksud tasuda (ja mäletate – seda oma taskust, mitte riigi rahast!).

Õigus, te ei saagi ju raha kohe kätte, vaid peate esmalt kulud ise katma, esitama siis finantsaruande ja väljamaksetaotluse ning raha kantakse teie kontole selle kinnitamise järel.

Veel erutavamaks läheb aruande kirjutamisel. Esiteks peate kuumal juulil esitama juuni lõpu seisuga vahearuande, kus lisaks finantsidele on kirjas ka selleks hetkeks saavutatu, kuidas te olete täpselt ühiskonda maksumaksja raha eest teeninud.

Aruandes tuleb seletada kõike seda, mida taotluses lubasite. Ehk mitte pelgalt tehtut kirjeldama, vaid analüüsima vastavalt seatud indikaatoritele tulemuslikkust ja mõju, samuti kirjeldama, kuidas kavatsete järgmisel aastal sarnaseid tegevusi rahastada.

Finantsaruandeks on oluline teada, et eelarves ette nähtud kuluridade vahel tohite lepingut muutmata teha ümbertõstmisi vaid kümne protsendi ulatuses. See tähendab, et peate aasta peale kõik kulud täpselt ette nägema. Aruanne tuleb esitada etteantud vormis, kuhu peate (suurematel erakondadel 25–27 miljoni kohta) ümber toksima kõikide kuludokumentide kuupäevad, esitaja nime, arve numbri, tehingu sisu, raamatupidamiskande numbri ja maksmise kuupäeva. Ja kas ma ütlesin, et sularahatehingud ei ole lubatud?

Kõigist kuludokumentidest peate esitama koopia, need ükshaaval nummerdama (kirjutades vastava numbri ka tabelis õige rea ette, et kontroll need lihtsamalt üles leiaks) ning lisama igaühe maksekorralduse või kogu aasta pangakonto väljavõtte.

Aruandega peate esitama ka kõik aasta jooksul toodetud materjalid, et rahastaja saaks hinnata nende põhjendatust ja kontrollida vastavust teavitusnõuetele. Lisada tuleb kõigi tehingute aluseks olnud lepingud, aktid, lähetuste käskkirjad, töötasude puhul palgalehed, kus tuleb eraldi arvutada ja ära märkida riigieelarvelisest eraldisest läinud summa iga maksuliigi kaupa.

Toimunud ürituste tõestamiseks lisate ka koopiad osalenute allkirjalehtedest ning teete üritusest fotod (vaadake, et ministeeriumi logoga plakat ka peale jääks!). Fotosid võltsida pole mõtet, ministeeriumil on spetsialistid, kes Photoshopi kaugelt ära tunnevad.

Eraldi tabelis tuleb veel pidada arvestust, kui vanad olid teie ürituste osalejad, palju oli mehi ja naisi ning milline oli nende haridustase. Neist teete veel ühe koondi ka. Kui näitasite eelarves mitterahalist panust, panete kaasa parteinoorte allkirjadega vabatahtliku töö päevikud, kus on tehtud töö tunni täpsusega kirja pandud, ning rahalise väärtuse andmise aluse (statistikaameti keskmine palgatase sel erialal).

Lõpparuande esitate järgneva aasta 31. jaanuariks (kulud peavad tehtud olema 31. detsembriks) ja siis te ootate. Vahel kuu, vahel neli, et ülekoormatud ametnikud teie aruande läbi töötaks. Kui neile miski sisulises või finantsaruandes ei meeldi, peate lisaselgitusi andma ja ametnikel on õigus tulla tutvuma kogu teie raamatupidamisega.

Lõpliku heakskiidu saate ilmselt märtsis, aga enne seda ei saa ka alanud aasta raha kätte (kui aruanne üldse heaks kiidetakse). Seega valmistuge esimesel poolaastal oma varudega hakkama saama. Kui ametnikule tundub, et mõni reklaam oli tarbetult suur või pidu priiskav, maksate sellele kulunud raha riigile tagasi nagu miškad.

Viimne kui üks toodud nõuetest on leitav praegu erinevate kodu- või euro maise raha jagamise reeglitest eri fondide, ministeeriumide ja riigi sihtasutuste juures, mida peavad just nii täpselt ja põhjalikult järgima tuhanded MTÜd ja sihtasutused Eestis, välja arvatud need alguses mainitud seitse.

Kindlasti ei taha ma sellist ajusid kärsatavat elu isegi mitte erakondadele, nii et igati solidaarseks lahenduseks peaks olema ka teiste avalikes huvides tegutsevate vabaühenduste riigipoolse rahastuse lihtsustamine vähemalt tegevustoetustegi osas.

Lolle, pätte ja laristajaid on igal pool, aga nagu ei meeldi sellised üldistavad süüdistused erakondadele, ei meeldi pime umbusaldamine ka kodanikuühendustele. Äkki siis ühtlustame lähtekohti, sest ühtmoodi Eesti arengu eest oleme väljas ju kõik?

Autor on tegev kodanikuühenduste liidus EMSL

Allikas: http://www.postimees.ee/?id=220686

Kaasav rahastamine: kommentaarid Eesti rahastajatelt (3)

Neljanda kommentaari kaasava rahastamise teemale palusin Kodanikuühiskonna Sihtkapitali juhatajalt Agu Laiuselt. Varsti tuleb vahekokkuvõtete aeg!

Agu Laius: raske on loota, et ametnik teaks olukorda välja peal

Kaasava ja konsensusliku rahastamise põhimõtete kasutamine rahastusotsuste tegemisel on tänuväärt teema ulatuslikuks arutamiseks Eestis. On ju iga MTÜ saanud eitava vastuse oma projektile, kehitanud õlgu ja järeldanud, et otsuse tegija ei tea asjast tuhkagi. Ja neil on õigus, sest raske on loota, et aastaid ministeeriumi kabinetis toimetanud otsustaja teaks olukorda välja peal.

Kaasav rahastamine, kuigi seda mõistet ei ole me kasutatud, on ka Kodanikuühiskonna Sihtkapitali üks alusmõtteid juba alates idee esitamisest 2001. aastal. Tänaseks on see KÜSK töös rakendatud.

Vähemalt pooled KÜSK nõukogu liikmed on esitatud suuremate sihtgruppide poolt. Enamik, ka mitmed riigi esindajad nõukogus, on põhjalike kodanikuühiskonna teadmiste ja taustaga. Nad on ühinguid juhtinud, ise projekte koostanud ja ellu viinud. Oskavad esitatud taotluste hulgast ära tunda tugevamad, kuid märgata ka neid, kelle kogemus taotluse koostamisel on napp, kuid evivad võimet käivitada jätkusuutlik tegevus.

KÜSK on veelgi kaasavam – ka rahastamistaotluste hindajad saime kodanikuühendustele suunatud avaliku konkursi kaudu ja enamik neist on pärit erinevatest sihtgruppidest.

Vähetähtis ei ole seegi, et sihtkapitali töötajad ise omavad pikaajalist mittetulundusühingus töötamise tausta ja teavad kõiki ühendusi vaevavaid muresid. See taust on võimaldanud meil välja töötada taotlejasõbralikud taotlusvoorude tingimused ja kord ning muuta taotlejasõbralikuks ka aruandevormid. Nii oleme projektide elluviimisel pigem partneriteks, kui bürokraatlikuks järelvalvajaks ja kontrollijaks.

Veelgi kaasavamaks saaks KÜSKi kujundada siis, kui me suudaksime korraldada konkreetsetele sihtgruppidele suunatud taotlusvoorusid. Hetkel ei võimalda seda KÜSK tagasihoidlik eelarve. Siiski, järgmise taotlusvooru ettevalmistamisel mõlgutame sellelaadilisi mõtteid, millest konkreetselt on paraku veel vara rääkida.

Foto: Siim Männik

Andke oma vanad kalliskivid ära

Dennis Moore swings in as before

Grantley: Oh no, not again!

Buckingham: Come on!

Moore: Stand and deliver again! Your money,
your jewellery, your ... hang on. (He takes out a
list) Your clothes, your snuff, your ornaments,
your glasswear, your pussy cats ...

Buckingham (aside to the first lady): Don't
say anything about the lupins ...

Moore: Your watches, your lace, your spittoons ...

Midagi pole teha, see Monty Pythoni sketš tuli kohe silme ette, kui lugesin brittide Hea Kodaniku ehk ajakirja Engage vahel reklaami: "Otsite lihtsat annetuste kogumise viisi, mis säästaks keskkonda?" ja selle all linki www.jewelleryrecycling.org. Sel lehel tegutseb Fundraising Company, kes pakub annetuste kogumiseks ümbrikke, kuhu inimesed võiksid panna oma ebavajalikud juveelid ja ehted, andes need kodanikuühendusele, kellel Fundraising Company aitas need siis rahaks teha. Võttes 25% rahast vahendustasuna endale ja andes 75% sellele ühendusele.

Ettevõte rõhutab, et tegu on taaskasutusega, mis aitab vähendada vajadust teemantite ja kulla kaevandamise järele, ning et selliste ümbrikega majast majja jooksmine on jõukohane ka koolilastele, kes saaksid sel moel praktikas heategevust harjutada.

Tõepoolest, uuringud näitavad, et ka Eesti inimene annetab meelsamini oma vanu asju kui aega või raha. Aga kuigi alates 1990ndatest siin käinud erinevad briti ja ameerika fundraising-konsultandid armastavad rääkida, et meilgi tuleks rohkem rõhku panna annetuste kogumisele (ning mingil määral, usun, on neil ka õigus), ei arva ma väga, et niisugune meetod siin mõnele ühendusele oluliselt abiks võiks olla. Ehkki britid kuulutavad veendunult: "Igaühel on kodus vanu ja ebavajalikke kalliskive ning enamik inimesi rõõmustaks, nähes neid taaskasutatavat!"

Muu

TEDx Tallinn küsis nõu, mis nende EMTAKi kood võiks olla, kuna said Statistikaametilt miski vormi täita (sellega on muide nii, et kui korra täidad ja näitad, et oled korralik, hakkad igal aastal neid saama ja üha keerulisemaid. Minagi ei oska nt kasumitaotluseta ... mingit aruannet täita, mis on oma keerukuse kõrval ka ulmepikk).

Igatahes jõudsin mööda puud lapates kõige viimase taseme viimasesse nurka EMTAKis ja leidsin sealt nii nummi komplekti, mis ei ole ametnike peades ühtki muud kohta leidnud:

S Muud teenindavad tegevused -> Organisatsioonide tegevus -> Muude organisatsioonide tegevus -> Mujal liigitamata organisatsioonide tegevus (94999)

Siia alla kuuluvad tegevusalad:

- elulaadi propageerivad ühendused, nt tervislikku toitumist ja eluviisi propageerivad ühendused

- karskusseltsid

- nudistid, lesbid, geid

Siia alla ei kuulu tegevusalad:

- Muude kutseorganisatsioonide tegevus - 94129 Vaata

EMTAKi juures on nummi muidugi ka see, et valdav enamus ehk päris hea hulk tuhandeid avalikes huvides tegutsevatest kodanikeühendustest läheb "mujal liigitamata organisatsioonide" alla.

Aastaid oleme seletanud ministerstvaile, et EMTAK vajaks ka MTÜde ning SAde osas täpsemat liigitust, aga tulemuseta. Rääkimata SKPsse antava panuse mõõtmisest, täpsest teadmisest, palju vabaühendused tööd annavad, palju sealt makse makstakse, investeeringuid tuuakse, vabatahtlikku tööd tehakse, mis selle rahaline väärtus on jne. Igal aastal mõni entusiast üritab midagi küll kokku lüüa, aga millal Rein Langid ja Jürgen Ligid seda infot päriselt väärtustama võiks hakata ja teada tahtma, ei juhtu ilmselt ka lähiaastatel.

Ega ma ei oota, et igal vähemusel EMTAKis oma viiekohaline kood oleks, aga see on ikka masendavalt mõttetu statistika. Nii et praegu oleme edasi "muu" majanduse klassifikaatorite meelest. Ja mingisugused arusaamatud toitujad, karsklased ja muud peded on lausa viienda taseme muud.

PS Tea, kas pühendunud geiaktivist pannuks selle postituse pealkirjaks "Vähemustel oma EMTAKi kood!" suure töövõiduna?

Kaasav rahastamine: kommentaarid Eesti rahastajatelt (2)

Jätkame kommentaaridega värskes Heas Kodanikus ilmunud Põhja-Iirimaa Kogukonnafondi juhi Avila Kilmurray artiklile kaasavast rahastamisest. Kuivõrd võiks olla see rakendatav Eestis ja seejuures ka nende endi fondides, küsisime seekord Eesti-Hollandi Heategevusfondi (ehk Päikeselille fondi) tegevjuhilt Piet Boerefijnilt ning Hasartmängumaksu Nõukogu liikmelt Lauri Luigelt (Reformierakond).

Piet Boerefijn: lõpp-tarbijad teeksid häid otsuseid

Minu meelest on kaasav rahastamine väga hea idee. Paljudes valdkondades on just lõpp-tarbijad kõige paremad eksperdid ja suudavad teha häid otsuseid, mida toetada ja milleks raha kasutada. Näiteks endistel narkomaanidel või endistel alkohoolikutel on sageli parim teadmine kui kellelgi teisel, kuidas sõltuvusest vabaneda. Samuti näiteks vaimupuudega laste vanemad teavad sageli teistest paremini, kuidas nende lapsi õpetada. Nii et kindlasti võiks erinevate sihtgruppide katusorganisatsioone kutsuda taotlusvoore ette valmistama. Mulle on jäänud mulje, et Eesti katused, näiteks puuetega inimeste, noorte ja külaseltside omad, teavad oma valdkonda väga põhjalikult. Nad oleksid vägagi suutelised otsustama, mida rahastada.

Nüüd, kus Eestis on nii palju töötuid ning vaesus ja sotsiaalprobleemid on kasvamas, oleks hea arendada uusi algatusi ja leida ka uusi võimalusi rahastamises. Üks probleemidest on ka see, et suur osa praegusest välisrahastusest lõpeb lähiaastatel, nii et eelkõige peaks arendama kohalikke fonde.

Ka meie fondil on kogemusi kaasava rahastamisega. Oleme 2-3 aasta jooksul toetanud väikeprojekte Valga-, Võru- ja Põlvamaal (300 000 krooniga aastas). Neis maakondades oli palju häid taotlusi Kohaliku Omaalgatuse Programmi, kuid raha riigi poolt oli liiga vähe. Seetõttu andsime omalt poolt raha juurde, ning otsused, milliseid projekte toetada, tehti täielikult kohapealsete komisjonide ja Kodukandi poolt. See töötas väga hästi.

Lauri Luik: huvitav teema, aga mitte hasardi raha jaoks

Teema on huvitav ja miks mitte proovida seda teatud fondides ka kirjeldatud kujul rakendada.

Mis puutub hasartmängumaksu nõukogusse, kuhu kuuluvad kõigi Riigikogu fraktsioonide esindajad ja vastavate valdkondade ministeeriumide kantslerid, siis leian, et selle puhul ei anna antud süsteemi päris sellisel kujul rakendada. Hasardi fond on väga dünaamiline ning projektide rahastamine toimub igal kuul, üks eesmärke on paindlik rahastamine. Huvigruppide kaasamine otsustusprotsessi ei oleks ilmselt igakuistel koosolekutel sellisel kujul täit efekti andev, mis puudutab just kiirust ja dünaamilisust.

Üldiselt on ju kogukonna üldisi tahtmisi rahataotluste esitamisel ja raha jagamisel arvestatud näiteks PRIA ja EASi kaudu jagatavates eurofondides. Näiteks kogukond koostab üheskoos piirkonna arengukava ning suuresti sellele tuginedes langetatakse ka rahastamisotsus jne.

Fotod: Siim Männik ja www.reform.ee

Kas parteinoored peaksid saama noorteühingute raha?

Olen saanud mitu e-kirja pärast meie läinud nädalal tehtud avaldust Tõnis Lukase otsuse kohta jätta tänavu parteide noorteorganisatsioonid noorteühingute aastatoetusest ilma, nii et ilmselt väärib see teema ka avalikult täiendavat ja mitteametlikumat kommentaari.

Jah, mu isiklik arvamus (täpselt võrdne kelle tahes isikliku arvamusega) on samuti, et parteide noorteorganisatsioone võiks rahastada erakondade riigieelarvelisest toetusest. Kui nad oma erakonna rahast osa ei saa, siis selles pole süüdi haridusminister, vaid räägitagu see selgeks oma peasekretäriga. Loomulikult eelistaksid erakonnad, kui noorte raha tuleks mõnest täiendavast allikast, aga see ei saa olla otsustav argument. Ka see on juriidiliselt pädev, et nad on iseseisvad MTÜd, kuhu kuulub neidki, kes erakonna liikmed pole (suur osa ei saa juba vanuse tõttu parteisse kuuluda), ja eks neis viljeletakse rohkem või vähem ka parteiga otseselt mitte seotud tegevusi, ent see ei muuda nende organisatsioonide põhiolemust.

Samas - niisugused asjad, kes võib raha saada ja kes mitte, tuleb paika panna taotlemistingimustega. Ma tean, et see pole lihtne, aga eks kohati tuleb ka mittelihtsaid asju teha. Igal juhul on mõistlikum need vaidlused, vajadusel ka kohtus, pidada ära tingimuste üle, mitte iga konkreetse rahastusotsuse üle eraldi.

Lukase otsus võib olla iseenesest hea (see on maitse küsimus), aga see ei ole tehtud hästi.

Kui tingimused lubavad parteinoortel kandideerida ja nende taotlus ületab sisu poolest teisi (praegusel juhul siis sotside ja Rahvaliidu noorte taotlused said hindajatelt positiivse, kesknoored negatiivse hinnangu, teised ei taotlenudki), ent nad ikkagi jäetakse toetusest ilma - siis on see halb pretsedent ja selle üle peaks muret tundma kõik kusagilt avalikku raha taotlevad ühendused. Muidugi tean, et ükski taotleja ei saa raha saamises enne otsust kindel olla, ent on vahe, kas eitav vastus tuleb seepärast, et su taotlus oli nõrgem, või seepärast, et sa lihtsalt mingil põhjusel kellelegi ei istu või ta arvab, et sa võid kelleltki teiselt ka raha saada ('topeltrahastamine', millele ministeerium viitab, tähendaks, et samad kulud kaetakse topelt ehk siis petetakse rahastajat, mitte seda, et organisatsioonil on rohkem kui üks raha-allikas - kui lähtuda viimasest, oleksid pea kõik Eesti ühendused topelt-, tripelt- ja enamgi rahastatud).

EMSLil ei ole pädevust ega vajadust sekkuda vaidlusse, kas parteinoored on samasugused noorteühingud nagu näiteks skaudid või väitlusselts või 4H - selle peaksid selgeks rääkima need, kes noortevaldkonda ja -ühendusi põhjalikumalt tunnevad. Küll on meie ülesanne seista selle eest, et ühendused võiksid olla kindlad, et nendega käitutakse õiglaselt. Seepärast selles küsimuses sõna võtsimegi ja võtame sarnastes olukordades ka edaspidi.

Kaasav rahastamine: kommentaarid Eesti rahastajatelt (1)

Täna ilmuvas Hea Kodaniku ajakirjas on taas mitmeid häid artikleid: intervjuud Erkki-Sven Tüüri ja Kadi Viigiga, Daniel Vaariku arvamuslugu kodanikuaktiivusest uuselamurajoonides, Maris Jõgeva artikkel sellest, mis imenippe ühendused aruannetega susserdamiseks on leiutanud jne – aga vast kõige rohkem pakkus mulle huvi Põhja-Iirimaa Kogukonnafondi juhi Avila Kilmurray kaastöö, kus ta räägib oma kogemustest kaasava ja konsensusliku rahastamisega. Tutvusime Avilaga möödunud kevadel Roomas Euroopa Fondide Keskuse aastakonverentsil, muide, samal seminaril, millest mullu ka siin kirjutasin, ja see, mis ta oma fondi praktikatest rääkis, tundus piisavalt põnev, et selle võimalikkuse üle ka Eestis arutleda.

Lühidalt on nad siis läinud kahes suunas. Esimene on tavalisem ja meilgi levinud: et rahastamisotsuseid tegevasse komisjoni kaasatakse ka sihtrühma esindajaid (Avila loos on juttu endiste poliitvangide taaslõimimise programmist, mille taotluste hindamises siis ka äsjaste vangide esindajad osalesid). Teine suund on keerulisem, aga ka palju põnevam: konsensuslik rahastamine.

Näiteks kui fondil on jagada kindel summa ühe piirkonna projektideks, siis ei pane fondi juhtkond ise paika, milleks seda kasutada saab, vaid kutsub kokku selle piirkonna ühendused ja kogukondade esindajad – potentsiaalsed taotlejad ja sihtgrupid. Neil palutakse jõuda kokkuleppele, mis on kõige olulisemad vajadused piirkonnas ja millele peaks raha eraldatama. Loomulikult ei sünni see kokkulepe paari tunniga, vaid nõuab mitmeid arupidamisi, kohati ägedaid vaidlusigi. Taotlusvoor kuulutatakse välja siis, kui osalejad on arvamuse kujundanud.

Selle lähenemise eelised? Esiteks muidugi peaks raha sel moel minema sinna, kuhu seda kohalike meelest kõige enam vaja. Tõsi, seda on võimalik saavutada ka muul moel, näiteks kui hindajad on kohalike oludega väga hästi kursis (mida nad sageli siiski paratamatult ei saa olla, lihtsalt ei jõua). Olulisem tundub aga, et sel moel saab kogukond ise oma vajadustest paremini teadlikuks ja läbi arutada, mis sõltub millest ning mis järjekorras ja kuidas erinevaid küsimusi lahendada. Ja sellistes aruteludes sünnib alati ka uusi paremaid lahendusi, mida seni pole proovitud. Nii ütleb ka Avila, et nende kohtumistega tekib uusi partnersuhteid (sealhulgas partnerlust avaliku võimu ja äriettevõtetega) ja selle tulemusena saavad esiteks taotlused tugevamad. Ka on „kaotajaid“ oluliselt vähem kui traditsiooniliste taotlusvoorude puhul, kus igaüks oma taotluse eest võitleb.

Puudused? Aega kulub rohkem, aga see pole mu jaoks tõsine argument, rohkem plaanimise küsimus – tuleb lihtsalt arvestada, et see protsess on pikem ja kavandada algusse näiteks üks kuu lisaaega (taotleja seisukohalt hoiab aega kokkugi, kui ehku peale eri projektitaotluste vorpimise asemel kulutada rohkem läbirääkimistele ja kirjutada siis kindel ja tugev taotlus). Muidugi on vaidlemist rohkem ja avalikult, ent sedagi ei pea kartma. Arutelus võivad domineerima jääda parema jutuga seltskonnad, kes ei pruugi ilmtingimata olla parimad tegijad (loe näiteks Roy Strideri esseed samas Heas Kodanikus). Samuti võib peljata, et kohalikud, ise asjade sees olles, ei pruugi märgata n-ö suuremat pilti, on ehk liialt reageerivad ja liiga vähe tulevikule mõtlevad. Samas need ohud on sama reaalsed ka fondi-siseste otsustuskogude puhul, pigem on tõenäoline, et suurema otsustajate ringi puhul on rohkem neid, kes sellele tähelepanu oskavad juhtida.

Mina pole kunagi väga armastanud projektikonkursse, mille puhul ei tea, mida teised taotlevad või kuidas rahastajad teemat mõistavad, kus ettepanekuid saab teha üksnes järgmiste kordade tarvis (mis seks ajaks tihtipeale unustatakse). Läbirääkimised annavad mu meelest palju paremaid tulemusi. Aga samas – võib-olla ei ole Eesti ühendused niisuguseks lähenemiseks valmis? Kas suudetaks ühistes eelistustes kokku leppida või hoiaks igaüks küüsi enda poole? Kas üldse tahetaks aruteludes osaleda ja sellega seoses ka palju enam vastutust võtta, või lükataks see pigem kellegi teise õlgadele? Ikka on ju mugavam kiruda halbade otsuste eest teisi kui ise paremaid teha.

Seetõttu küsisin kommentaare Avila artiklile mitmelt Eestis ühenduste rahastamisega tegelevalt inimeselt. Täna teeb otsa lahti Ardo Rohtla Haridus- ja Teadusministeeriumi noorteosakonnast, kus muu hulgas tegeldakse ka viimastel nädalatel palju kõneainet pakkunud noorteühenduste aastatoetustega. Tulekul on veel mitmeid kommentaare, samuti on arvamusavaldused oodatud loo lõpus – vajutage aga sõnale 'kommentaarid'.

Ardo Rohtla: head ja korrastatud infot pole kunagi liiga palju

Noorteühingute aastatoetuse eraldamisel on aastate jooksul läbi proovitud mitmeid mudeleid. Põhja-Iirlaste kogemuse ja käesoleva artikli valguses võib seda kirjeldada kui kaasavat rahastamist, mis on arenedes omandanud üha enam konsensuslikke elemente.

Taotlusi hindab ja teeb ministrile toetatavate osas ettepaneku Noortepoliitika Nõukogu, mille liikmete hulgas on alati olnud ka noorteühingute esindajad. Alates 2003. aastast on Eesti Noorteühenduste Liidu nimetatud esindajate käes nõukogu 11-st kohast enamus ehk 6, mis annab neile võimaluse kujundada kogu protsessi just nende parema äranägemise järgi. Peamine küsimus on ikka olnud, missugune ühing on hea ja väärt toetamist.

Selle väljaselgitamiseks töötati välja nii noorteühenduste kvaliteedikriteeriumid kui ka aastatoetuse hindamise kriteeriumid, millest kvaliteedi hindamine moodustab ühe olulisema osa. Sisuliselt tähendab see, et noorteühingud peavad ise jõudma kokkuleppele selles, missuguseid väärtusi ja tegevusi soovitakse ühingute töös näha ning kuidas seda hinnata.

Kogemus on näidanud, et kriteeriumide väljatöötamine ja nende alusel hindamine võib kujuneda liigse detailsuse tõttu küllaltki kohmakaks, kui püüda parima tulemuse saavutamiseks hinnata kõike võimalikku, selmet keskenduda vaid vajalikule. Teine oht on ühtlasi ka võimalus ja sisaldab pidevat vajadust seniseid kriteeriume paremaks muuta - see võib ka õnnestuda ja toetada hindamise ajakohasust, kuid süsteemi lihtsust ja läbipaistvust kõikide osapoolte jaoks pidevad muutused ei toeta. Arusaadavuse ja läbipaistvuse tagamiseks ei ole head ja korrastatud infot kunagi liiga palju ei enne taotluste kogumist ega ka pärast nende hindamist.

Konsensuslik rahastamine nõuab suurt usku nendesse, kelle kätte otsuste tegemine antakse. Samuti esindusühingute või esindajate täit pühendumust oma esindatavate kaasamisele ja teavitamisele kogu protsessi vältel. Tulemusena võib loota nii taotluste kvaliteedi kui ka osalejate rahulolu tõusu ning paremaid tulemusi, kuid kaasava ja eriti konsensusliku rahastamise rakendamisel ka ohtralt komistuskive.

Foto: Alari Rammo

Individuaalne valik muudab maailma

Kohe ilmuv ajakirja Hea Kodanik number keskendub elule maal nii üleilmses kui kohalikus võtmes. Selle puhul on ökoaktivist Kadri Allikmäe meie blogi jaoks kirjutanud mõned soovitused, mida iga inimene ise oma igapäevaste valikutega keskkonna heaks ära saab teha.

Isegi kui teame õõvastavaid fakte – näiteks, et Vaikses ookeanis on hoovused kokku kandnud Eestist umbkaudu 30 korda suurema prügisaare –, on raske näha, mida saaks üks inimene keskkonna säästmiseks ära teha, kui üleilmsed korporatiivsed süsteemid toimivad vastutustundetult.

Sõbranna õigustas oma autoga sõitmist hiljuti: ”See on ju üks auto ega muuda midagi!” Samamoodi võiks mõelda, et ostan täna veel ühe plastpudeli vett. Või no unustasin jälle oma kilekoti koju, võtan seekord ka poest. Ja lähen ikka kaubamaja salatileti juurde ja ikka tellin toidu plastkarbis, viitsimata isegi mõelda, et äkki võiksin selle teha ise. Täpselt nii mõtleb maailmas miljardeid inimesi.

Soovitan vaadata www.worldometers.info/cars. Seal tiksub reaalajas sel aastal toodetud autode arv. Ka saab aadressilt www.greatgarbagepatch.org jälgida Vaikses ookeanis hulpiva prügimassi elu-olu. Või vaadake fotograaf Chris Jordani (www.chrisjordan.com) pilte sealtsamast pudelikorke neelanud surnud albatrossidest. Pärast reaalsuse nägemist on palju keerulisem mõelda, et minu käitumine ei mõjuta midagi.

Kõik see ei pea aga ära hirmutama, vaid julgustama teistmoodi tegutsema ja mõtlema. Meie igapäevastest valikutest sõltub tegelikult terve maakera ja tema ökosüsteemi tervis. See ei tähenda sugugi, et peaks hakkama radikaalseks ökoaktivistiks, aga me kõik võiksime vähemalt korraks peatuda ja mõelda, et kui ma teen nüüd selle valiku, mida ma sellega toetan.

Või et kui ma võtan bensiini, siis mis juhtub selle õhuga, mida teised inimesed pärast sisse hingavad, kui autoga neist mööda sõidan? No korraks võiks ju mõelda! Äkki võib hambaid või juukseid pestes vee kinni keerata? Kas alati peab kasutama kõige kangemat nõudepesuvahendit? Äkki aitab ka sooda ja tuhk? Hambapasta asemel on olemas hea lehtpuusüsi, mida purustades ja hambapasta asemel kasutades saavad teie hambad puhtamaks kui kunagi varem ja seda õhtuni välja.

Vajamine ja jagamine

Võlusõnad on vajamine ja jagamine. Mida ma tahan? Aga mida ma tegelikult vajan? Kas ma vajan tingimata uusi asju? Võib-olla saab hakkama olemasolevatega? Äkki saan vajaminevat sõpradega jagada?

Mõtlesin just hiljaaegu, et mida see triikraud mul seisab seal kapis nädalate kaupa, rääkimata lugematutest nõudestl? Sama on lugu kitarri ja diktofoniga. Sõpradelt ja perelt sain ise just laenuks laulva kausi ja saumikseri mida konkreetsel hetkel vajasin.

Sõna "öko" (tuleb kreekakeelsest sõnast oikos) tähendab kodu. See tähendab energiaefektiivsust, optimaalsust ja kokkuhoidu. Äkki ei pea kogu aeg autoga sõitma ja saab mõned asjad ära ajada ka kodust näiteks Skype'i vahendusel. Ehk saab toitu osta turult, kus see on suurema tõenäosusega meie kodu lähedal kasvatatud ja väiksema ökoloogilise jalajäljega. Veel parem on toitu loomulikult ise kasvatada. Selleks, muide, ei ole sugugi vaja oma talu ja karjamaad, piisab teistega koopereerumisest, nagu tegid Sööme Ära aktivistid.

Kõigi nende valikute eest vastutame meie ise. Mitte pood, riik ega rahvusvahelised transpordifirmad. Ise valime, kas süsteem, mis on üles ehitatud nii, et ta kahjustab loodust, võib jätkata või mitte. Ise valime, mida oma valikutega toetame.

Jätame ära 2010

Et täna juba on meediakriitiliste küsimuste päev, siis lubatagu ka mul. Ma ei oska seda teha küll sama elegantselt kui president (siinkohal tahaksin väikese austusavaldusega THI poole pöörduda, sest kui vahepeal olin tema sõnavõttude vastu juba huvi kaotanud, siis see kõne köitis mind algusest lõpuni), aga vähemalt tuleb see samavõrd südamest.

Niisiis, täna käidi laiemale avalikkusele välja selle aasta „Teeme ära“ talgupäeva esimene tutvustus. Ning suur osa meediakajastusi algas või jõudis väga kiiresti umbes sellise lauseni, et „loobuti ideest korraldada eestlaste ja venelaste lepitusüritus“ või siis „kavandatud lepitusüritus jääb ära, selle asemel korraldatakse talgud“ vms.

Jutt käib siis Rainer Nõlvaku mullu sügisel öeldud mõttest, et seekordne „Teeme ära“ võiks lepitada eestlasi ja venelasi. Mingit väga konkreetset ürituseplaani ta välja ei käinud (ja sai juba sel ajal kohati võtta, et nii ebamäärane ja üldse imelik idee) ega pidanudki ju, sest see oli lihtsalt üks mõte. Nagu paljudel inimestel korraldustiimis ja väljaspool seda oli erinevaid mõtteid, mida teha võiks. Jah, Nõlvak on „Teeme ära“ algataja ja maskott ja kõige tuntum nimi, aga ta ise on kindlasti viimane, kes seda oma isiklikuks ettevõtmiseks peaks.

Ja nüüd siis keskmist sorti meediaklohming või parastus, et näe, see oli algusest peale tobe idee ja lõpuks ei saadudki hakkama. Mis sest, et arvab nii Nõlvak kui arvan mina ja ilmselt kogu meie tiim, et siinsete eri rahvuste koostöö toimibki kõige paremini läbi praktiliste koostegemiste, milleks talgupäev loob sadu võimalusi. Täpselt nagu tunamullused prügitalgud (möödunud aasta mõttetalgud ilmselt vähem, sest seal oli paratamatult oluline keeleküsimus, mis segagruppide teket pärssis).

Ma tean, et ajakirjanikud vastaksid sellele etteheitele soovitusega oma meediasuhtlust parandada: et miks siis käiakse välja selliseid tooreid mõtteid? Ja kui tegelikkuses oleks meil kõva kontroll kõige öeldu üle, siis ilmselt oleks häda, et miks tulevad tiimilt ainult mingid lihvitud PR-avaldused, et kas me siis sellist kodanikualgatust soovisime?

[Mingis mõttes seondub sellega mu jaoks seagripi teema, kui kogu aastalõpu peksti sotsiaalministeeriumit, et miks vaktsiin ikka kohal pole. Kui see siis siia jõudis, tuli välja, et ega eriti keegi selle järele mingit vajadust tunne, kuigi ei saa ju öelda, et gripp oleks möödas. Ma ei ole veel märganud, aga ei imestaks, kui nüüd ilmuvad käsitlused, et miks nii palju kallist vaktsiini telliti ja üleüldse, miks ministeerium selle teema nii üles puhus!?]

Probleem on selles, et niisugune hoiak pärsib diskussiooni üleüldse, kaasa arvatud arutelu poliitika-valikute üle, mille puudumise üle ju ajakirjandus sageli kurdab. Samas ei suuda meedia suhtuda rahulikult sellesse, et alguses esitataksegi erinevaid mõtteid, mis ei ole veel lõpuni läbi mõeldud, käib alles info kogumine – ja selleks ongi avalikku arutelu vaja. Selle asemel aetakse lugusid kunstlikult „kõvaks“, visatakse välja kõik „mõttetu pläma“, et tegu on alles esimeste ideedega ja miski pole veel lõplik („No keda huvitab?“ pööritab toimetaja silmi), ning tekitatakse vastandusi seal, kus neid üldse veel pole. Mina küll tahan, et kui ma mingi mõtte välja käin, oleks mul võimalus saada sellele erinevate teadmiste ja kogemustega inimestelt tagasisidet, mille põhjal ka oma seisukohta edasi kujundada. Ilma et ma seejuures saaksin külge sildi, et ma „andsin alla“ või „jäin kaotajaks“. Mis pagana allaandja või kaotaja ma olen, kui idee arutelu käigus paremaks saab?

[Huvitav, kas peaks selle ajaveebi „siltide“ valikusse lisama ka teema „naiivsus“ selliste kirjatükkide jaoks?]

Hea kodaniku maks?

Selle vahva Maalehe viite järgi lendaks riigid ilmselt uperkuuti, kui kõik head kodanikud oleks. Kui aeg kunagi sinnani jõuab, tuleb ilmselt hea kodaniku maks kehtestada ...

Tõhus maksumaksja suitsetab, joob ja sureb noorelt

Heaks kodanikuks peetakse inimest, kes ei joo, suitseta ega saasta keskkonda. Ta on korralikult koolitatud ning teeb innukalt tööd. Samas pole selline inimene kuigi tõhus maksumaksja.

Samas igapäeva unustatud sangar teeb kõvasti tööd, kuid on kehvasti koolitatud. Ta joob, suitsetab palju ning sõidab ohtralt autoga. Mida rohkeb ta tarbib maksustamisele kuuluvaid tooteid, seda enam maksab toob ta raha riigikassase tavapärase tulu- ja käibemaksule.

Kui selline inimene on teinud kogu elu tööd, pole olnud töötu ning sureb enne pensionile jäämis, siis toob ta riigile rohkem raha sisse kui kulutab, tõdes Soome riikliku uuringukeskuse uurija Timo Rauhanen Ylele. Seega on selline inimene teinud tõelist kangelastööd kui vaadata majanduse rahastamist.

Alkoholi ning tubaka tarbijad maksavad rohkem makse kui need, kes neid ei tarbi.

Tampere ülikooli professor Pekka Rissanen ütles, et suitsetajad maksavad maksudena riigile enam kui kulub raha suitsetamisest tingitud haiguste raviks.

Samas ei ole suitsetamisest tingitud haigused kindlasti mitte kerged ning võivad osutuda üsnagi piinarikkaks. Alkoholi tarbimine toob aga kaasa probleeme pere- ning tööellu.

Ohter suitsetaja, alkoholi tarbija ning autoga ringi sõitev igapäeva kangelane on traagiline inimene, kes kogub tulusid riigikassasse kuid ohverdab enda ja oma hinge.

3 s(h)elgema peaga juhatuse liiget

Iga päev MTÜde põhikirjade koostamist ja muutmist nõustades olen ma alatasa ahastanud, kui keeruliseks ja pikaks meeldib mõnele oma põhikiri ajada. Maitse asi, mõni ei viitsi seadust lugeda, vaid eelistab leida kõik vastused põhikirjast, teised on mu arust sellised bürokraatiamaniakid (eriti noorteorganisatsioonid), kelle jaoks on dokumentide tõlgendamine ja koosolekute ülikorralik läbiviimine vaata et olulisemgi eesmärk kui oma organisatsiooni põhitegevused. Sageli ei suuda nad sellise monstrumi järgi oma organisatsiooni enam juhtidagi ja siis kulub veel rohkem aega põhikirja lihtsustamise vaidlustele.

Me EMSLis ei vaata pea kunagi oma põhikirja, kuna organisatsioon toimib ise ja pärast mulluseid muudatusi mahub põhikiri ka vaid ühele lehele. Võrdluseks siis, et rekordpõhikirjad, mida ma kohanud olen, küündivad kusagile kahekümne lehekülje alla. Aga see selleks.

Siin Rotermanni kvartalis on nüüd MTÜna loomisel Rotermanni Klubi ja selle põhikirja mustand pole küll kõige lühem, aga igal juhul kõige naljakam, mida ma näinud olen.

Mõned väljavõtted:

- Klubi on rangelt vabatahtlik ühendus ja oma tegevuses ettearvamatu.

- Klubi liikmeks saab olla inimene ja tema sõber, kelle tegevuse eesmärgid on kooskõlas Heade Tavadega.

- Klubi liige, kes hilineb Klubi üritusele rohkem kui 30 minutit ei oma õigust esitada pretensioone söögi ja joogi koguste, kvaliteedi ja muude juhtuvate või juhtunud veidruste kohta.

- juhatuse koosolekud toimuvad vähemalt 1 kord täiskuul koos vee tõusuajaga.

- Juhatuse liikmel ei ole õigust hääletada oma personaaliküsimuse arutamisel, isegi siis, kui ta seda väga tahab ja on nõus kõigile suures ulatuses välja tegema.

- hääletamine Juhatuse koosolekul on ettearvamatu, Klubi presidendi ja juhatuse liikmete valimine toimub täiskuul või nii kuidas Jumal juhatab.

- Erandkorras võivad juhatuse koosoleku kokkukutsumist taotleda vähemalt 3 s(h)elgema peaga juhatuse liiget.

- juhatuse koosolek võib 2/3 häälteenamusega juhatuse liikme pensionile saata, kui viimane jätab oma kohustused olulisel määral täitmata ning ei ole võimeline Klubi üritustel iseendana osalema.

- Klubi vara tekib ülejäävast papist, mis on vajalik Klubi põhikirjalise tegevuse arendamiseks.

- VII KLUBI TEGEVUSE LÕPETAMINE

7.1. Lõpp hea, kõik hea.

Ma miskipärast arvan, et selles klubis juhtimisprobleeme ei teki ja nii peabki. Oma tegevust nautima ja rõõmsalt võtma. Bürokraatia nautijad on muidugi ka olemas, aga nalja nendega küll ei saa.