Kolmapäev, 27. jaanuar 2010

Kas parteinoored peaksid saama noorteühingute raha?

Olen saanud mitu e-kirja pärast meie läinud nädalal tehtud avaldust Tõnis Lukase otsuse kohta jätta tänavu parteide noorteorganisatsioonid noorteühingute aastatoetusest ilma, nii et ilmselt väärib see teema ka avalikult täiendavat ja mitteametlikumat kommentaari.

Jah, mu isiklik arvamus (täpselt võrdne kelle tahes isikliku arvamusega) on samuti, et parteide noorteorganisatsioone võiks rahastada erakondade riigieelarvelisest toetusest. Kui nad oma erakonna rahast osa ei saa, siis selles pole süüdi haridusminister, vaid räägitagu see selgeks oma peasekretäriga. Loomulikult eelistaksid erakonnad, kui noorte raha tuleks mõnest täiendavast allikast, aga see ei saa olla otsustav argument. Ka see on juriidiliselt pädev, et nad on iseseisvad MTÜd, kuhu kuulub neidki, kes erakonna liikmed pole (suur osa ei saa juba vanuse tõttu parteisse kuuluda), ja eks neis viljeletakse rohkem või vähem ka parteiga otseselt mitte seotud tegevusi, ent see ei muuda nende organisatsioonide põhiolemust.

Samas - niisugused asjad, kes võib raha saada ja kes mitte, tuleb paika panna taotlemistingimustega. Ma tean, et see pole lihtne, aga eks kohati tuleb ka mittelihtsaid asju teha. Igal juhul on mõistlikum need vaidlused, vajadusel ka kohtus, pidada ära tingimuste üle, mitte iga konkreetse rahastusotsuse üle eraldi.

Lukase otsus võib olla iseenesest hea (see on maitse küsimus), aga see ei ole tehtud hästi.

Kui tingimused lubavad parteinoortel kandideerida ja nende taotlus ületab sisu poolest teisi (praegusel juhul siis sotside ja Rahvaliidu noorte taotlused said hindajatelt positiivse, kesknoored negatiivse hinnangu, teised ei taotlenudki), ent nad ikkagi jäetakse toetusest ilma - siis on see halb pretsedent ja selle üle peaks muret tundma kõik kusagilt avalikku raha taotlevad ühendused. Muidugi tean, et ükski taotleja ei saa raha saamises enne otsust kindel olla, ent on vahe, kas eitav vastus tuleb seepärast, et su taotlus oli nõrgem, või seepärast, et sa lihtsalt mingil põhjusel kellelegi ei istu või ta arvab, et sa võid kelleltki teiselt ka raha saada ('topeltrahastamine', millele ministeerium viitab, tähendaks, et samad kulud kaetakse topelt ehk siis petetakse rahastajat, mitte seda, et organisatsioonil on rohkem kui üks raha-allikas - kui lähtuda viimasest, oleksid pea kõik Eesti ühendused topelt-, tripelt- ja enamgi rahastatud).

EMSLil ei ole pädevust ega vajadust sekkuda vaidlusse, kas parteinoored on samasugused noorteühingud nagu näiteks skaudid või väitlusselts või 4H - selle peaksid selgeks rääkima need, kes noortevaldkonda ja -ühendusi põhjalikumalt tunnevad. Küll on meie ülesanne seista selle eest, et ühendused võiksid olla kindlad, et nendega käitutakse õiglaselt. Seepärast selles küsimuses sõna võtsimegi ja võtame sarnastes olukordades ka edaspidi.

4 kommentaari:

Kari ütles ...

Kogu see noorteühenduste rahastusskeem ei kannata kriitikat. Absurdne ja põhjendamatu 500 liikme piir tähendabki, et enamasti kvalifitseeruvad erakondade noorrakukesed, kes korraldavad selle eest oma mugavat elamist ja kelle sisuline tegevus on suunatud vaid oma liikmete arvu suurendamisele.

Ja Urmo isiklikust arvamusest kumab läbi suhteliselt formalistlik, mitte sisuline lähenemine probleemile. Pigem võiks esitada küsimusi, mis ja miks on Noortepoliitika Nõukogu ja mis kasu on noortele Eesti Noorteühenduste Liidust, kelle tegevust samuti heldelt rahastatakse (igaaastane feil nimega noortepäev ei lähe arvesse).

urmo ütles ...

Mhmh. Mingid mõõdetavad kriteeriumid peavad sellise tegevustoetuse mudeli puhul olema, muidu on seal veel rohkem ruumi vaidlusteks ja segadusteks (ja seda, et noortevaldkonnas on olemas tegevustoetused lisaks projektitoetustele, pean ma küll väga heaks ja eeskujuks teistelegi ministeeriumidele). Ning tavaliselt minnakse siis lihtsamat teed ja seatakse selliseid nagu organisatsiooni vanus (et oleks end ja oma suutlikkust juba veidi tõestanud), liikmeskond ja tegevusulatus, sest neid on kõige kergem üle lugeda. Nõus, et liikmete arv näitab neist organisatsiooni kohta kõige vähem - need, kes rohkem teenuste pakkumisele keskendunud, võivad töötada väga suure hulga noortega, ilma et neil üldse liikmeid oleks. Ja suur liikmete arv pole mingi garantii, et nendega üldse midagi tehakse.

Aga mis kriteeriumid sa soovitaksid seada? Ma millegipärast arvan, et HTM hakkab seda korda ümber vaatama nüüd nende parteinoorte valguses, nii et mõistlik oleks ettepanekuid teha.

Su viimasest lõigu kahe lause seosest ei saanud ma aru. Sa tahaksid, et ma annaksin oma arvamuse Noortepoliitika Nõukogu ja ENLi vajalikkuse kohta?

Kari ütles ...

Kui ma veel TENis olin, siis puutusin sellega lihtsalt kokku ja kirjutasin sellest kunagi ka TENi blogis. Üritasime muudatusettepanekuid teha, aga polnud piisavalt jõudu.

urmo ütles ...

Ma uurin natuke seda asja, see, mis sa TENi blogis kirjutasid, tundub ju mõistlik - olulisem on see, paljude noorteni oma tööga jõutakse (ja seda ei ole väga raske hinnata, tundub mulle), mitte kui suur su liikmete number on. Näiteks ka EMSLi liikmete arv (108 organisatsiooni) on tühine võrreldes meie võrgustikuga (umbes 4000 organisatsiooni).

Aga ENLi kasutegurist, mille kohta eespool küsisid. Ma ei ole muidugi pädev ses osas (äkki loeb seda mõni ENLi inimene ka ja oskab paremini vastata), näiteks hindamaks, mis kasu on olnud nende tööst riigi noortepoliitika alal. Aga kas või seesama aastatoetuste süsteem, mis on suures osas ju ka nende teene, on ju üldiselt siiski noorteühingutele palju abiks (kuigi oma puudustega ja jätab osad väärt organisatsioonid välja, ent vaevalt sa nüüd ütled, et KÕIK toetusesaajad mõttetud on?). Üksikutest projektidest meeldis mulle väga nende varivalimiste idee, mis seekord teostus poolikult, aga mu meelest mitte niivõrd nende süül, ja mis eeldatavasti järgmine kord läheb juba võimsamalt.