Reede, 22. jaanuar 2010

Jätame ära 2010

Et täna juba on meediakriitiliste küsimuste päev, siis lubatagu ka mul. Ma ei oska seda teha küll sama elegantselt kui president (siinkohal tahaksin väikese austusavaldusega THI poole pöörduda, sest kui vahepeal olin tema sõnavõttude vastu juba huvi kaotanud, siis see kõne köitis mind algusest lõpuni), aga vähemalt tuleb see samavõrd südamest.

Niisiis, täna käidi laiemale avalikkusele välja selle aasta „Teeme ära“ talgupäeva esimene tutvustus. Ning suur osa meediakajastusi algas või jõudis väga kiiresti umbes sellise lauseni, et „loobuti ideest korraldada eestlaste ja venelaste lepitusüritus“ või siis „kavandatud lepitusüritus jääb ära, selle asemel korraldatakse talgud“ vms.

Jutt käib siis Rainer Nõlvaku mullu sügisel öeldud mõttest, et seekordne „Teeme ära“ võiks lepitada eestlasi ja venelasi. Mingit väga konkreetset ürituseplaani ta välja ei käinud (ja sai juba sel ajal kohati võtta, et nii ebamäärane ja üldse imelik idee) ega pidanudki ju, sest see oli lihtsalt üks mõte. Nagu paljudel inimestel korraldustiimis ja väljaspool seda oli erinevaid mõtteid, mida teha võiks. Jah, Nõlvak on „Teeme ära“ algataja ja maskott ja kõige tuntum nimi, aga ta ise on kindlasti viimane, kes seda oma isiklikuks ettevõtmiseks peaks.

Ja nüüd siis keskmist sorti meediaklohming või parastus, et näe, see oli algusest peale tobe idee ja lõpuks ei saadudki hakkama. Mis sest, et arvab nii Nõlvak kui arvan mina ja ilmselt kogu meie tiim, et siinsete eri rahvuste koostöö toimibki kõige paremini läbi praktiliste koostegemiste, milleks talgupäev loob sadu võimalusi. Täpselt nagu tunamullused prügitalgud (möödunud aasta mõttetalgud ilmselt vähem, sest seal oli paratamatult oluline keeleküsimus, mis segagruppide teket pärssis).

Ma tean, et ajakirjanikud vastaksid sellele etteheitele soovitusega oma meediasuhtlust parandada: et miks siis käiakse välja selliseid tooreid mõtteid? Ja kui tegelikkuses oleks meil kõva kontroll kõige öeldu üle, siis ilmselt oleks häda, et miks tulevad tiimilt ainult mingid lihvitud PR-avaldused, et kas me siis sellist kodanikualgatust soovisime?

[Mingis mõttes seondub sellega mu jaoks seagripi teema, kui kogu aastalõpu peksti sotsiaalministeeriumit, et miks vaktsiin ikka kohal pole. Kui see siis siia jõudis, tuli välja, et ega eriti keegi selle järele mingit vajadust tunne, kuigi ei saa ju öelda, et gripp oleks möödas. Ma ei ole veel märganud, aga ei imestaks, kui nüüd ilmuvad käsitlused, et miks nii palju kallist vaktsiini telliti ja üleüldse, miks ministeerium selle teema nii üles puhus!?]

Probleem on selles, et niisugune hoiak pärsib diskussiooni üleüldse, kaasa arvatud arutelu poliitika-valikute üle, mille puudumise üle ju ajakirjandus sageli kurdab. Samas ei suuda meedia suhtuda rahulikult sellesse, et alguses esitataksegi erinevaid mõtteid, mis ei ole veel lõpuni läbi mõeldud, käib alles info kogumine – ja selleks ongi avalikku arutelu vaja. Selle asemel aetakse lugusid kunstlikult „kõvaks“, visatakse välja kõik „mõttetu pläma“, et tegu on alles esimeste ideedega ja miski pole veel lõplik („No keda huvitab?“ pööritab toimetaja silmi), ning tekitatakse vastandusi seal, kus neid üldse veel pole. Mina küll tahan, et kui ma mingi mõtte välja käin, oleks mul võimalus saada sellele erinevate teadmiste ja kogemustega inimestelt tagasisidet, mille põhjal ka oma seisukohta edasi kujundada. Ilma et ma seejuures saaksin külge sildi, et ma „andsin alla“ või „jäin kaotajaks“. Mis pagana allaandja või kaotaja ma olen, kui idee arutelu käigus paremaks saab?

[Huvitav, kas peaks selle ajaveebi „siltide“ valikusse lisama ka teema „naiivsus“ selliste kirjatükkide jaoks?]

2 kommentaari:

Hille Hinsberg ütles ...

Mnjah, parastamine võtab tegijatel tuju ära. Kuigi tegelikult võib ka kõvasti nalja saada, kui näiteks Anu Saagim hüüatab aastalõpu-saates mõttetalgute kohta, et "mõttetu üritus!"

Muide, kui mõni "kõva" lugu otsiv ajakirjanik läheks praegu Let's Do It Worldi ehk Teeme Ära maailma kokkutulekule, siis ta saaks naiivsuse ja idealismi mürgituse. Ja mitte kuidagi ei mahuks talle pähe, kuidas sellise vibega saab lõpuks tulemuse - üle 200 000 inimese kodust välja ja koristama.

urmo ütles ...

Postitasin eile õhtul selle jutu ära ja täna loen, et Rein Taagepera on Eesti Päevalehes kenasti sedasama mõtete üle arutamise ning jäikade väidetega esinemise vahet selgitanud:

"Arutelus võib esitada küsimusi, arvamusi ja oletusi. Kui need osutuvad arutluse käigus vigaseks, pole mingi raskus neist loobuda. "Ahah, või et paistab hoopis naamoodi. No vaat, jälle olen natuke targemaks saanud."

Süüdistajal on aga hoopis raskem taanduda. Isegi raudkindlate vastuargumentide või faktide ees tunneb ta, et on justkui kohustatud süüdistuse juurde jääma. Tegema näo, mis ütleb: "Noh, sa väänlesid kuidagi välja, aga see asi jääb ikkagi kahtlaseks."

Vaidlus on midagi vahepealset. On nagu arutlus, ent vaidlejad panevad end samuti olukorda, millest on raske taanduda. Peamine vahe on selles, kas osaliste eesmärk on saada targemaks (ja/või koosmeele poole liikuda) või peale jääda.

Miks ma süüdistamisest nii pikalt juttu teen? Sellepärast, et on palju teemasid, mille üle inimesed Soomest Ameerikani tavatsevad arutleda, Eestis aga minnakse tihti sedamaid vaidlushimuliseks või valitakse koguni süüdistav toon. Nii kodus kui ka avalikkuses. See erinevus paistab silma Ameerikas ja Eestis elanule."

(http://www.epl.ee/artikkel/486743)