Kaasav rahastamine: kommentaarid Eesti rahastajatelt (2)

Jätkame kommentaaridega värskes Heas Kodanikus ilmunud Põhja-Iirimaa Kogukonnafondi juhi Avila Kilmurray artiklile kaasavast rahastamisest. Kuivõrd võiks olla see rakendatav Eestis ja seejuures ka nende endi fondides, küsisime seekord Eesti-Hollandi Heategevusfondi (ehk Päikeselille fondi) tegevjuhilt Piet Boerefijnilt ning Hasartmängumaksu Nõukogu liikmelt Lauri Luigelt (Reformierakond).

Piet Boerefijn: lõpp-tarbijad teeksid häid otsuseid

Minu meelest on kaasav rahastamine väga hea idee. Paljudes valdkondades on just lõpp-tarbijad kõige paremad eksperdid ja suudavad teha häid otsuseid, mida toetada ja milleks raha kasutada. Näiteks endistel narkomaanidel või endistel alkohoolikutel on sageli parim teadmine kui kellelgi teisel, kuidas sõltuvusest vabaneda. Samuti näiteks vaimupuudega laste vanemad teavad sageli teistest paremini, kuidas nende lapsi õpetada. Nii et kindlasti võiks erinevate sihtgruppide katusorganisatsioone kutsuda taotlusvoore ette valmistama. Mulle on jäänud mulje, et Eesti katused, näiteks puuetega inimeste, noorte ja külaseltside omad, teavad oma valdkonda väga põhjalikult. Nad oleksid vägagi suutelised otsustama, mida rahastada.

Nüüd, kus Eestis on nii palju töötuid ning vaesus ja sotsiaalprobleemid on kasvamas, oleks hea arendada uusi algatusi ja leida ka uusi võimalusi rahastamises. Üks probleemidest on ka see, et suur osa praegusest välisrahastusest lõpeb lähiaastatel, nii et eelkõige peaks arendama kohalikke fonde.

Ka meie fondil on kogemusi kaasava rahastamisega. Oleme 2-3 aasta jooksul toetanud väikeprojekte Valga-, Võru- ja Põlvamaal (300 000 krooniga aastas). Neis maakondades oli palju häid taotlusi Kohaliku Omaalgatuse Programmi, kuid raha riigi poolt oli liiga vähe. Seetõttu andsime omalt poolt raha juurde, ning otsused, milliseid projekte toetada, tehti täielikult kohapealsete komisjonide ja Kodukandi poolt. See töötas väga hästi.

Lauri Luik: huvitav teema, aga mitte hasardi raha jaoks

Teema on huvitav ja miks mitte proovida seda teatud fondides ka kirjeldatud kujul rakendada.

Mis puutub hasartmängumaksu nõukogusse, kuhu kuuluvad kõigi Riigikogu fraktsioonide esindajad ja vastavate valdkondade ministeeriumide kantslerid, siis leian, et selle puhul ei anna antud süsteemi päris sellisel kujul rakendada. Hasardi fond on väga dünaamiline ning projektide rahastamine toimub igal kuul, üks eesmärke on paindlik rahastamine. Huvigruppide kaasamine otsustusprotsessi ei oleks ilmselt igakuistel koosolekutel sellisel kujul täit efekti andev, mis puudutab just kiirust ja dünaamilisust.

Üldiselt on ju kogukonna üldisi tahtmisi rahataotluste esitamisel ja raha jagamisel arvestatud näiteks PRIA ja EASi kaudu jagatavates eurofondides. Näiteks kogukond koostab üheskoos piirkonna arengukava ning suuresti sellele tuginedes langetatakse ka rahastamisotsus jne.

Fotod: Siim Männik ja www.reform.ee

Kas parteinoored peaksid saama noorteühingute raha?

Olen saanud mitu e-kirja pärast meie läinud nädalal tehtud avaldust Tõnis Lukase otsuse kohta jätta tänavu parteide noorteorganisatsioonid noorteühingute aastatoetusest ilma, nii et ilmselt väärib see teema ka avalikult täiendavat ja mitteametlikumat kommentaari.

Jah, mu isiklik arvamus (täpselt võrdne kelle tahes isikliku arvamusega) on samuti, et parteide noorteorganisatsioone võiks rahastada erakondade riigieelarvelisest toetusest. Kui nad oma erakonna rahast osa ei saa, siis selles pole süüdi haridusminister, vaid räägitagu see selgeks oma peasekretäriga. Loomulikult eelistaksid erakonnad, kui noorte raha tuleks mõnest täiendavast allikast, aga see ei saa olla otsustav argument. Ka see on juriidiliselt pädev, et nad on iseseisvad MTÜd, kuhu kuulub neidki, kes erakonna liikmed pole (suur osa ei saa juba vanuse tõttu parteisse kuuluda), ja eks neis viljeletakse rohkem või vähem ka parteiga otseselt mitte seotud tegevusi, ent see ei muuda nende organisatsioonide põhiolemust.

Samas - niisugused asjad, kes võib raha saada ja kes mitte, tuleb paika panna taotlemistingimustega. Ma tean, et see pole lihtne, aga eks kohati tuleb ka mittelihtsaid asju teha. Igal juhul on mõistlikum need vaidlused, vajadusel ka kohtus, pidada ära tingimuste üle, mitte iga konkreetse rahastusotsuse üle eraldi.

Lukase otsus võib olla iseenesest hea (see on maitse küsimus), aga see ei ole tehtud hästi.

Kui tingimused lubavad parteinoortel kandideerida ja nende taotlus ületab sisu poolest teisi (praegusel juhul siis sotside ja Rahvaliidu noorte taotlused said hindajatelt positiivse, kesknoored negatiivse hinnangu, teised ei taotlenudki), ent nad ikkagi jäetakse toetusest ilma - siis on see halb pretsedent ja selle üle peaks muret tundma kõik kusagilt avalikku raha taotlevad ühendused. Muidugi tean, et ükski taotleja ei saa raha saamises enne otsust kindel olla, ent on vahe, kas eitav vastus tuleb seepärast, et su taotlus oli nõrgem, või seepärast, et sa lihtsalt mingil põhjusel kellelegi ei istu või ta arvab, et sa võid kelleltki teiselt ka raha saada ('topeltrahastamine', millele ministeerium viitab, tähendaks, et samad kulud kaetakse topelt ehk siis petetakse rahastajat, mitte seda, et organisatsioonil on rohkem kui üks raha-allikas - kui lähtuda viimasest, oleksid pea kõik Eesti ühendused topelt-, tripelt- ja enamgi rahastatud).

EMSLil ei ole pädevust ega vajadust sekkuda vaidlusse, kas parteinoored on samasugused noorteühingud nagu näiteks skaudid või väitlusselts või 4H - selle peaksid selgeks rääkima need, kes noortevaldkonda ja -ühendusi põhjalikumalt tunnevad. Küll on meie ülesanne seista selle eest, et ühendused võiksid olla kindlad, et nendega käitutakse õiglaselt. Seepärast selles küsimuses sõna võtsimegi ja võtame sarnastes olukordades ka edaspidi.

Kaasav rahastamine: kommentaarid Eesti rahastajatelt (1)

Täna ilmuvas Hea Kodaniku ajakirjas on taas mitmeid häid artikleid: intervjuud Erkki-Sven Tüüri ja Kadi Viigiga, Daniel Vaariku arvamuslugu kodanikuaktiivusest uuselamurajoonides, Maris Jõgeva artikkel sellest, mis imenippe ühendused aruannetega susserdamiseks on leiutanud jne – aga vast kõige rohkem pakkus mulle huvi Põhja-Iirimaa Kogukonnafondi juhi Avila Kilmurray kaastöö, kus ta räägib oma kogemustest kaasava ja konsensusliku rahastamisega. Tutvusime Avilaga möödunud kevadel Roomas Euroopa Fondide Keskuse aastakonverentsil, muide, samal seminaril, millest mullu ka siin kirjutasin, ja see, mis ta oma fondi praktikatest rääkis, tundus piisavalt põnev, et selle võimalikkuse üle ka Eestis arutleda.

Lühidalt on nad siis läinud kahes suunas. Esimene on tavalisem ja meilgi levinud: et rahastamisotsuseid tegevasse komisjoni kaasatakse ka sihtrühma esindajaid (Avila loos on juttu endiste poliitvangide taaslõimimise programmist, mille taotluste hindamises siis ka äsjaste vangide esindajad osalesid). Teine suund on keerulisem, aga ka palju põnevam: konsensuslik rahastamine.

Näiteks kui fondil on jagada kindel summa ühe piirkonna projektideks, siis ei pane fondi juhtkond ise paika, milleks seda kasutada saab, vaid kutsub kokku selle piirkonna ühendused ja kogukondade esindajad – potentsiaalsed taotlejad ja sihtgrupid. Neil palutakse jõuda kokkuleppele, mis on kõige olulisemad vajadused piirkonnas ja millele peaks raha eraldatama. Loomulikult ei sünni see kokkulepe paari tunniga, vaid nõuab mitmeid arupidamisi, kohati ägedaid vaidlusigi. Taotlusvoor kuulutatakse välja siis, kui osalejad on arvamuse kujundanud.

Selle lähenemise eelised? Esiteks muidugi peaks raha sel moel minema sinna, kuhu seda kohalike meelest kõige enam vaja. Tõsi, seda on võimalik saavutada ka muul moel, näiteks kui hindajad on kohalike oludega väga hästi kursis (mida nad sageli siiski paratamatult ei saa olla, lihtsalt ei jõua). Olulisem tundub aga, et sel moel saab kogukond ise oma vajadustest paremini teadlikuks ja läbi arutada, mis sõltub millest ning mis järjekorras ja kuidas erinevaid küsimusi lahendada. Ja sellistes aruteludes sünnib alati ka uusi paremaid lahendusi, mida seni pole proovitud. Nii ütleb ka Avila, et nende kohtumistega tekib uusi partnersuhteid (sealhulgas partnerlust avaliku võimu ja äriettevõtetega) ja selle tulemusena saavad esiteks taotlused tugevamad. Ka on „kaotajaid“ oluliselt vähem kui traditsiooniliste taotlusvoorude puhul, kus igaüks oma taotluse eest võitleb.

Puudused? Aega kulub rohkem, aga see pole mu jaoks tõsine argument, rohkem plaanimise küsimus – tuleb lihtsalt arvestada, et see protsess on pikem ja kavandada algusse näiteks üks kuu lisaaega (taotleja seisukohalt hoiab aega kokkugi, kui ehku peale eri projektitaotluste vorpimise asemel kulutada rohkem läbirääkimistele ja kirjutada siis kindel ja tugev taotlus). Muidugi on vaidlemist rohkem ja avalikult, ent sedagi ei pea kartma. Arutelus võivad domineerima jääda parema jutuga seltskonnad, kes ei pruugi ilmtingimata olla parimad tegijad (loe näiteks Roy Strideri esseed samas Heas Kodanikus). Samuti võib peljata, et kohalikud, ise asjade sees olles, ei pruugi märgata n-ö suuremat pilti, on ehk liialt reageerivad ja liiga vähe tulevikule mõtlevad. Samas need ohud on sama reaalsed ka fondi-siseste otsustuskogude puhul, pigem on tõenäoline, et suurema otsustajate ringi puhul on rohkem neid, kes sellele tähelepanu oskavad juhtida.

Mina pole kunagi väga armastanud projektikonkursse, mille puhul ei tea, mida teised taotlevad või kuidas rahastajad teemat mõistavad, kus ettepanekuid saab teha üksnes järgmiste kordade tarvis (mis seks ajaks tihtipeale unustatakse). Läbirääkimised annavad mu meelest palju paremaid tulemusi. Aga samas – võib-olla ei ole Eesti ühendused niisuguseks lähenemiseks valmis? Kas suudetaks ühistes eelistustes kokku leppida või hoiaks igaüks küüsi enda poole? Kas üldse tahetaks aruteludes osaleda ja sellega seoses ka palju enam vastutust võtta, või lükataks see pigem kellegi teise õlgadele? Ikka on ju mugavam kiruda halbade otsuste eest teisi kui ise paremaid teha.

Seetõttu küsisin kommentaare Avila artiklile mitmelt Eestis ühenduste rahastamisega tegelevalt inimeselt. Täna teeb otsa lahti Ardo Rohtla Haridus- ja Teadusministeeriumi noorteosakonnast, kus muu hulgas tegeldakse ka viimastel nädalatel palju kõneainet pakkunud noorteühenduste aastatoetustega. Tulekul on veel mitmeid kommentaare, samuti on arvamusavaldused oodatud loo lõpus – vajutage aga sõnale 'kommentaarid'.

Ardo Rohtla: head ja korrastatud infot pole kunagi liiga palju

Noorteühingute aastatoetuse eraldamisel on aastate jooksul läbi proovitud mitmeid mudeleid. Põhja-Iirlaste kogemuse ja käesoleva artikli valguses võib seda kirjeldada kui kaasavat rahastamist, mis on arenedes omandanud üha enam konsensuslikke elemente.

Taotlusi hindab ja teeb ministrile toetatavate osas ettepaneku Noortepoliitika Nõukogu, mille liikmete hulgas on alati olnud ka noorteühingute esindajad. Alates 2003. aastast on Eesti Noorteühenduste Liidu nimetatud esindajate käes nõukogu 11-st kohast enamus ehk 6, mis annab neile võimaluse kujundada kogu protsessi just nende parema äranägemise järgi. Peamine küsimus on ikka olnud, missugune ühing on hea ja väärt toetamist.

Selle väljaselgitamiseks töötati välja nii noorteühenduste kvaliteedikriteeriumid kui ka aastatoetuse hindamise kriteeriumid, millest kvaliteedi hindamine moodustab ühe olulisema osa. Sisuliselt tähendab see, et noorteühingud peavad ise jõudma kokkuleppele selles, missuguseid väärtusi ja tegevusi soovitakse ühingute töös näha ning kuidas seda hinnata.

Kogemus on näidanud, et kriteeriumide väljatöötamine ja nende alusel hindamine võib kujuneda liigse detailsuse tõttu küllaltki kohmakaks, kui püüda parima tulemuse saavutamiseks hinnata kõike võimalikku, selmet keskenduda vaid vajalikule. Teine oht on ühtlasi ka võimalus ja sisaldab pidevat vajadust seniseid kriteeriume paremaks muuta - see võib ka õnnestuda ja toetada hindamise ajakohasust, kuid süsteemi lihtsust ja läbipaistvust kõikide osapoolte jaoks pidevad muutused ei toeta. Arusaadavuse ja läbipaistvuse tagamiseks ei ole head ja korrastatud infot kunagi liiga palju ei enne taotluste kogumist ega ka pärast nende hindamist.

Konsensuslik rahastamine nõuab suurt usku nendesse, kelle kätte otsuste tegemine antakse. Samuti esindusühingute või esindajate täit pühendumust oma esindatavate kaasamisele ja teavitamisele kogu protsessi vältel. Tulemusena võib loota nii taotluste kvaliteedi kui ka osalejate rahulolu tõusu ning paremaid tulemusi, kuid kaasava ja eriti konsensusliku rahastamise rakendamisel ka ohtralt komistuskive.

Foto: Alari Rammo

Individuaalne valik muudab maailma

Kohe ilmuv ajakirja Hea Kodanik number keskendub elule maal nii üleilmses kui kohalikus võtmes. Selle puhul on ökoaktivist Kadri Allikmäe meie blogi jaoks kirjutanud mõned soovitused, mida iga inimene ise oma igapäevaste valikutega keskkonna heaks ära saab teha.

Isegi kui teame õõvastavaid fakte – näiteks, et Vaikses ookeanis on hoovused kokku kandnud Eestist umbkaudu 30 korda suurema prügisaare –, on raske näha, mida saaks üks inimene keskkonna säästmiseks ära teha, kui üleilmsed korporatiivsed süsteemid toimivad vastutustundetult.

Sõbranna õigustas oma autoga sõitmist hiljuti: ”See on ju üks auto ega muuda midagi!” Samamoodi võiks mõelda, et ostan täna veel ühe plastpudeli vett. Või no unustasin jälle oma kilekoti koju, võtan seekord ka poest. Ja lähen ikka kaubamaja salatileti juurde ja ikka tellin toidu plastkarbis, viitsimata isegi mõelda, et äkki võiksin selle teha ise. Täpselt nii mõtleb maailmas miljardeid inimesi.

Soovitan vaadata www.worldometers.info/cars. Seal tiksub reaalajas sel aastal toodetud autode arv. Ka saab aadressilt www.greatgarbagepatch.org jälgida Vaikses ookeanis hulpiva prügimassi elu-olu. Või vaadake fotograaf Chris Jordani (www.chrisjordan.com) pilte sealtsamast pudelikorke neelanud surnud albatrossidest. Pärast reaalsuse nägemist on palju keerulisem mõelda, et minu käitumine ei mõjuta midagi.

Kõik see ei pea aga ära hirmutama, vaid julgustama teistmoodi tegutsema ja mõtlema. Meie igapäevastest valikutest sõltub tegelikult terve maakera ja tema ökosüsteemi tervis. See ei tähenda sugugi, et peaks hakkama radikaalseks ökoaktivistiks, aga me kõik võiksime vähemalt korraks peatuda ja mõelda, et kui ma teen nüüd selle valiku, mida ma sellega toetan.

Või et kui ma võtan bensiini, siis mis juhtub selle õhuga, mida teised inimesed pärast sisse hingavad, kui autoga neist mööda sõidan? No korraks võiks ju mõelda! Äkki võib hambaid või juukseid pestes vee kinni keerata? Kas alati peab kasutama kõige kangemat nõudepesuvahendit? Äkki aitab ka sooda ja tuhk? Hambapasta asemel on olemas hea lehtpuusüsi, mida purustades ja hambapasta asemel kasutades saavad teie hambad puhtamaks kui kunagi varem ja seda õhtuni välja.

Vajamine ja jagamine

Võlusõnad on vajamine ja jagamine. Mida ma tahan? Aga mida ma tegelikult vajan? Kas ma vajan tingimata uusi asju? Võib-olla saab hakkama olemasolevatega? Äkki saan vajaminevat sõpradega jagada?

Mõtlesin just hiljaaegu, et mida see triikraud mul seisab seal kapis nädalate kaupa, rääkimata lugematutest nõudestl? Sama on lugu kitarri ja diktofoniga. Sõpradelt ja perelt sain ise just laenuks laulva kausi ja saumikseri mida konkreetsel hetkel vajasin.

Sõna "öko" (tuleb kreekakeelsest sõnast oikos) tähendab kodu. See tähendab energiaefektiivsust, optimaalsust ja kokkuhoidu. Äkki ei pea kogu aeg autoga sõitma ja saab mõned asjad ära ajada ka kodust näiteks Skype'i vahendusel. Ehk saab toitu osta turult, kus see on suurema tõenäosusega meie kodu lähedal kasvatatud ja väiksema ökoloogilise jalajäljega. Veel parem on toitu loomulikult ise kasvatada. Selleks, muide, ei ole sugugi vaja oma talu ja karjamaad, piisab teistega koopereerumisest, nagu tegid Sööme Ära aktivistid.

Kõigi nende valikute eest vastutame meie ise. Mitte pood, riik ega rahvusvahelised transpordifirmad. Ise valime, kas süsteem, mis on üles ehitatud nii, et ta kahjustab loodust, võib jätkata või mitte. Ise valime, mida oma valikutega toetame.

Jätame ära 2010

Et täna juba on meediakriitiliste küsimuste päev, siis lubatagu ka mul. Ma ei oska seda teha küll sama elegantselt kui president (siinkohal tahaksin väikese austusavaldusega THI poole pöörduda, sest kui vahepeal olin tema sõnavõttude vastu juba huvi kaotanud, siis see kõne köitis mind algusest lõpuni), aga vähemalt tuleb see samavõrd südamest.

Niisiis, täna käidi laiemale avalikkusele välja selle aasta „Teeme ära“ talgupäeva esimene tutvustus. Ning suur osa meediakajastusi algas või jõudis väga kiiresti umbes sellise lauseni, et „loobuti ideest korraldada eestlaste ja venelaste lepitusüritus“ või siis „kavandatud lepitusüritus jääb ära, selle asemel korraldatakse talgud“ vms.

Jutt käib siis Rainer Nõlvaku mullu sügisel öeldud mõttest, et seekordne „Teeme ära“ võiks lepitada eestlasi ja venelasi. Mingit väga konkreetset ürituseplaani ta välja ei käinud (ja sai juba sel ajal kohati võtta, et nii ebamäärane ja üldse imelik idee) ega pidanudki ju, sest see oli lihtsalt üks mõte. Nagu paljudel inimestel korraldustiimis ja väljaspool seda oli erinevaid mõtteid, mida teha võiks. Jah, Nõlvak on „Teeme ära“ algataja ja maskott ja kõige tuntum nimi, aga ta ise on kindlasti viimane, kes seda oma isiklikuks ettevõtmiseks peaks.

Ja nüüd siis keskmist sorti meediaklohming või parastus, et näe, see oli algusest peale tobe idee ja lõpuks ei saadudki hakkama. Mis sest, et arvab nii Nõlvak kui arvan mina ja ilmselt kogu meie tiim, et siinsete eri rahvuste koostöö toimibki kõige paremini läbi praktiliste koostegemiste, milleks talgupäev loob sadu võimalusi. Täpselt nagu tunamullused prügitalgud (möödunud aasta mõttetalgud ilmselt vähem, sest seal oli paratamatult oluline keeleküsimus, mis segagruppide teket pärssis).

Ma tean, et ajakirjanikud vastaksid sellele etteheitele soovitusega oma meediasuhtlust parandada: et miks siis käiakse välja selliseid tooreid mõtteid? Ja kui tegelikkuses oleks meil kõva kontroll kõige öeldu üle, siis ilmselt oleks häda, et miks tulevad tiimilt ainult mingid lihvitud PR-avaldused, et kas me siis sellist kodanikualgatust soovisime?

[Mingis mõttes seondub sellega mu jaoks seagripi teema, kui kogu aastalõpu peksti sotsiaalministeeriumit, et miks vaktsiin ikka kohal pole. Kui see siis siia jõudis, tuli välja, et ega eriti keegi selle järele mingit vajadust tunne, kuigi ei saa ju öelda, et gripp oleks möödas. Ma ei ole veel märganud, aga ei imestaks, kui nüüd ilmuvad käsitlused, et miks nii palju kallist vaktsiini telliti ja üleüldse, miks ministeerium selle teema nii üles puhus!?]

Probleem on selles, et niisugune hoiak pärsib diskussiooni üleüldse, kaasa arvatud arutelu poliitika-valikute üle, mille puudumise üle ju ajakirjandus sageli kurdab. Samas ei suuda meedia suhtuda rahulikult sellesse, et alguses esitataksegi erinevaid mõtteid, mis ei ole veel lõpuni läbi mõeldud, käib alles info kogumine – ja selleks ongi avalikku arutelu vaja. Selle asemel aetakse lugusid kunstlikult „kõvaks“, visatakse välja kõik „mõttetu pläma“, et tegu on alles esimeste ideedega ja miski pole veel lõplik („No keda huvitab?“ pööritab toimetaja silmi), ning tekitatakse vastandusi seal, kus neid üldse veel pole. Mina küll tahan, et kui ma mingi mõtte välja käin, oleks mul võimalus saada sellele erinevate teadmiste ja kogemustega inimestelt tagasisidet, mille põhjal ka oma seisukohta edasi kujundada. Ilma et ma seejuures saaksin külge sildi, et ma „andsin alla“ või „jäin kaotajaks“. Mis pagana allaandja või kaotaja ma olen, kui idee arutelu käigus paremaks saab?

[Huvitav, kas peaks selle ajaveebi „siltide“ valikusse lisama ka teema „naiivsus“ selliste kirjatükkide jaoks?]

Hea kodaniku maks?

Selle vahva Maalehe viite järgi lendaks riigid ilmselt uperkuuti, kui kõik head kodanikud oleks. Kui aeg kunagi sinnani jõuab, tuleb ilmselt hea kodaniku maks kehtestada ...

Tõhus maksumaksja suitsetab, joob ja sureb noorelt

Heaks kodanikuks peetakse inimest, kes ei joo, suitseta ega saasta keskkonda. Ta on korralikult koolitatud ning teeb innukalt tööd. Samas pole selline inimene kuigi tõhus maksumaksja.

Samas igapäeva unustatud sangar teeb kõvasti tööd, kuid on kehvasti koolitatud. Ta joob, suitsetab palju ning sõidab ohtralt autoga. Mida rohkeb ta tarbib maksustamisele kuuluvaid tooteid, seda enam maksab toob ta raha riigikassase tavapärase tulu- ja käibemaksule.

Kui selline inimene on teinud kogu elu tööd, pole olnud töötu ning sureb enne pensionile jäämis, siis toob ta riigile rohkem raha sisse kui kulutab, tõdes Soome riikliku uuringukeskuse uurija Timo Rauhanen Ylele. Seega on selline inimene teinud tõelist kangelastööd kui vaadata majanduse rahastamist.

Alkoholi ning tubaka tarbijad maksavad rohkem makse kui need, kes neid ei tarbi.

Tampere ülikooli professor Pekka Rissanen ütles, et suitsetajad maksavad maksudena riigile enam kui kulub raha suitsetamisest tingitud haiguste raviks.

Samas ei ole suitsetamisest tingitud haigused kindlasti mitte kerged ning võivad osutuda üsnagi piinarikkaks. Alkoholi tarbimine toob aga kaasa probleeme pere- ning tööellu.

Ohter suitsetaja, alkoholi tarbija ning autoga ringi sõitev igapäeva kangelane on traagiline inimene, kes kogub tulusid riigikassasse kuid ohverdab enda ja oma hinge.

3 s(h)elgema peaga juhatuse liiget

Iga päev MTÜde põhikirjade koostamist ja muutmist nõustades olen ma alatasa ahastanud, kui keeruliseks ja pikaks meeldib mõnele oma põhikiri ajada. Maitse asi, mõni ei viitsi seadust lugeda, vaid eelistab leida kõik vastused põhikirjast, teised on mu arust sellised bürokraatiamaniakid (eriti noorteorganisatsioonid), kelle jaoks on dokumentide tõlgendamine ja koosolekute ülikorralik läbiviimine vaata et olulisemgi eesmärk kui oma organisatsiooni põhitegevused. Sageli ei suuda nad sellise monstrumi järgi oma organisatsiooni enam juhtidagi ja siis kulub veel rohkem aega põhikirja lihtsustamise vaidlustele.

Me EMSLis ei vaata pea kunagi oma põhikirja, kuna organisatsioon toimib ise ja pärast mulluseid muudatusi mahub põhikiri ka vaid ühele lehele. Võrdluseks siis, et rekordpõhikirjad, mida ma kohanud olen, küündivad kusagile kahekümne lehekülje alla. Aga see selleks.

Siin Rotermanni kvartalis on nüüd MTÜna loomisel Rotermanni Klubi ja selle põhikirja mustand pole küll kõige lühem, aga igal juhul kõige naljakam, mida ma näinud olen.

Mõned väljavõtted:

- Klubi on rangelt vabatahtlik ühendus ja oma tegevuses ettearvamatu.

- Klubi liikmeks saab olla inimene ja tema sõber, kelle tegevuse eesmärgid on kooskõlas Heade Tavadega.

- Klubi liige, kes hilineb Klubi üritusele rohkem kui 30 minutit ei oma õigust esitada pretensioone söögi ja joogi koguste, kvaliteedi ja muude juhtuvate või juhtunud veidruste kohta.

- juhatuse koosolekud toimuvad vähemalt 1 kord täiskuul koos vee tõusuajaga.

- Juhatuse liikmel ei ole õigust hääletada oma personaaliküsimuse arutamisel, isegi siis, kui ta seda väga tahab ja on nõus kõigile suures ulatuses välja tegema.

- hääletamine Juhatuse koosolekul on ettearvamatu, Klubi presidendi ja juhatuse liikmete valimine toimub täiskuul või nii kuidas Jumal juhatab.

- Erandkorras võivad juhatuse koosoleku kokkukutsumist taotleda vähemalt 3 s(h)elgema peaga juhatuse liiget.

- juhatuse koosolek võib 2/3 häälteenamusega juhatuse liikme pensionile saata, kui viimane jätab oma kohustused olulisel määral täitmata ning ei ole võimeline Klubi üritustel iseendana osalema.

- Klubi vara tekib ülejäävast papist, mis on vajalik Klubi põhikirjalise tegevuse arendamiseks.

- VII KLUBI TEGEVUSE LÕPETAMINE

7.1. Lõpp hea, kõik hea.

Ma miskipärast arvan, et selles klubis juhtimisprobleeme ei teki ja nii peabki. Oma tegevust nautima ja rõõmsalt võtma. Bürokraatia nautijad on muidugi ka olemas, aga nalja nendega küll ei saa.

Toeta Haiti ohvreid!

Õudus Haitil.
Foto pärineb TIME-st - .Shaul Schwarz / Reportage by Getty for TIMERead more: http://www.time.com/time/photogallery/0,29307,1954087_2025339,00.html#ixzz0coFzS6zD

Üks foto räägib enam kui 100 sõna ...

Võib vaid mõista, miks nii kõnekas kolmik on sattunud ühele pildile.

Kuigi Eesti elab sel nädalavahetusel veel suusatamise MK-etapi eufoorias, juhtub maailmas nii mõndagi. Obama,Clintoni ja Bushi ühisavaldus Haiti ohvirte toetuseks, näiteks. Sellist kolmikut ühel pildil näha on enam kui ootamatu. Kuid järelikult on asi seda väärt ja katastroof lihtsalt hoomamatult õudne.

Minul ei oleks midagi selle vastu, kui sama teeksid ka näiteks Ilves, Ansip ja Savisaar. Olgugi, et Punase Risti ja ÜRO abiga juhtub enamasti see, mis alati, jõuab sellest üksjagu ikkagi ka abivajajateni. Ja seda on seal kirjeldamatult palju vaja.

Samas on heategevus vahest olulisemgi annetajatele endilegi. Olgu kodused olud millised tahes ei ole need võrreldavad vähimalgi määral sellega, mis praegu seal toimub ...

Eesti Valitsuse seni u 3,5 miljoni kroonine abi on väike, kuid parem kui mitte midagi. Ehk annab ka seda suurendada.

Lisaks valitsusele vajaks see kriisikolle aga ka iga endaga hakkama saava Eesti inimese vähekestki toetusavaldust, mida saab teha näiteks ka Eesti Punase Risti kaudu.

Nii et, seni, kuni Eesti Kolm Ratsaniku nädalvahetust peavad, kutsun parem ise annetama Eesti Punase Risti kaudu Haiti ohvrite abistamiseks!

SWEDBANK 1180001436 j a SEB 10220039608010.

Märksõna "HAITI MAAVÄRIN"

Kodanikuühiskonna tegelasi: endel*

Vt ka virisevad vanamehed, vihkamise tund, netikommentaator, ühiskonnategelane, vabakutseline poliitikavaatleja

Kes ta on?
Endel on ühiskondlik aktivist, tähelepanelik eluvaatleja ja kodutehtud kolumnist. Rohkem või vähem teravmeelne ja –keelne, kuid kartmatu kommentaator mitmetes ühiskonnaelu valdkondades.
Endel on tegelikult nii-öelda omade ringist. Tal on sotsiaalset närvi ning ta tahab ainult head, sest valutab südant just samade asjade pärast, mille vigadele ta tähelepanu juhib.

Kus ta tegutseb?
Endel kasutab kriitiliste tähelepanekute jagamiseks mitmeid kanaleid. Võrgu-meedia, feissbuk ja tvitter on muidugi lemmikud. Osavamad, edasijõudnud endlid on arvamusliidrid – neil on oma blogi või siis ajakirjandusväljannetes head suhted, seega areen mõtete väljendamiseks olemas. Eriti meeldib endlile arvamuslugusid kirjutada, sest seal ei saa keegi vastu vaielda. Keerulisem on saate puhul, kus aktuaalseid sündmusi ja ühiskonna nähtusi mitmekesi arutatakse. Nimelt sageli on nii saatejuhid kui kutsutud külalised endlid. Kuna kõigile on teema tuttav, ei peeta vajalikuks seda selgitada lugejale-kuulajale-vaatajale. Igaüks üritab pigem välja käia teravamaid remarke kui teised.

Atraktiivsed kohad neile endlitele, kes võrgus ei tegutse, on konverentsid, mõttetalgud ja pidulikumad seltskondlikud koosviibimised.
Igal endast lugupidaval konverentsil on päevakavas dialoog esinejate ja saali vahel. See on endlile oodatud hetk, kui ta saab enda kätte mikrofoni. Isegi kui sõnavõtt just päris otse teemasse pole, püüab endel väljendada laias mõttes avalikku huvi. Vahele sobib pista ka mõni naljatorge, millest saavad aru ainult siseringi tegelased.
Koosolekul, kus enamik pillub säravaid ideid, millest kinnihakkamise korral saakski päriselt mõne hea teo, võtab endel sõna veendumuses, et eelkõige tuleb siiski alustada valupunktide väljatoomisest. Paraku kui probleemid on kõik kenasti kirja saanud, on osalejatel võhm väljas ja lahenduste leidmine jääb teiseks korraks. (Sageli siis enam endlit kohal pole.)

Esineb nn ühe-teema-endleid, kellel on välja pakkuda universaalne lahendus, millega hoobilt tõuseb meie kõigi elu kvaliteet. Kahju vaid, et teised selle ideega kohe kaasa ei tule. Järjekindlalt käib endel oma mõtte välja ükskõik mis üritusel – mida autoriteetsemas seltskonnas, seda parem.

Mis on endli head ja vead?
Endli loomuses on palju head. Terava silma ja keelega märkab ta just neid asju, mis on ühiskonnas viltu ja mille suhtes tasub sõna võtta. Tema värvikas väljendus-stiil on ravim liigtõsiduse vastu.
Kui aga on vaja võita sõpru ja hoida suhteid, siis pole kerge endel olla. Empaatiat ja diplomaatiat ta ei valda. Tegijate hulgast tavaliselt endleid ei leia – siis kui on aeg tegutseda, on endel seltskonnast lahkunud või vähemasti vait. Küll ta kommenteerib pärast.

Hoiatus: endel ei ole elukutse, vaid roll. Igaühes võib peituda annus endlit!

Kuidas taltsutada endas endlit?
Kobisemise asemel võib pigem kuulata, asjalikult kaasa rääkida ja rohkem tegutseda. Teiste mõtteid ja algatusi toetada, neid tänada ja tunnustada. Sättida oma eesmärke ja ootusi nii, et neid on võimalik saavutada.
Kui aga tundub, et endellik esinemis- ja kritiseerimisvajadus on läinud üle piiride, siis ei aita muu kui vabandada ja kahetseda. Kasvõi avalikult.

Enamike kodanikuühiskonna asjade puhul on üsna kindel, et samavõrd, kui leidub tegijaid ja kaasamõtlejaid, on oma panuse valmis andma ka endlid.

* endel võib olla ka naisterahvas

Hea Kodanik näitab ka pilti

Juba umbes-täpselt kuu aega on meil ju üks kanal veel juures lisaks ajakirjale ja seesinasele ajaveebile: liikuvad pildid ilmuvad huviliste ekraanidele meienimelises YouTube'i kanalis.

Tõsi, teab mis regulaarsust me sellega ei luba (mitte et "regulaarsus" muudel puhkudel meie keskmiseks nimeks oleks), aga tahame sinna üles panna intervjuusid ja klippe meie üritustelt. Praegu võib sealt leida selliseid: esiteks meie novembrikuise konverentsi "Hea kodaniku taimelava" välisesinejad Geoff Mulgan, Siobhan Canty, Virachai Techavijit, Eric Miyeni ja Ljudmilla Aleksejeva, kes räägivad siis vastavalt kodanikuühenduste, töökohtade, kooli, perede ja meedia rollist heade kodanike kasvukeskkonnas ning muidugi oma isiklikest ja oma riikide kogemustest ses osas.

Veel uuemana on aga kaks intervjuud 7.-8. detsembril Tallinnas toimunud kodanike kaasamise paremate praktikate konverentsi peaesinejatega: Carolyn Lukensmeyeri ja Edward Anderssoniga. Carolyn on USA organisatsiooni America Speaks asutaja ja president, Edward brittide Involve'i asejuhataja. Mõlemad oma valdkonnas väga head tegijad ning usun, et intervjuud on väärtuslikud ka selle poolest, et neid vahetult kuulata oli võimalus suht väikesel hulgal Eesti tegijatel. Suur tänu Riigikantselei Hillele ja Beritile intervjuude tehnilise poole korraldamise eest!

Niisiis: www.youtube.com/heakodanik on avatud ja ootab vaatajaid. Andke ikka teada ka, mida neist arvate!

Otsime head koosolekute läbiviijat!

Kas keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kes on olnud mõnel heal koosolekul? Sellisel, mis on tõhus ja tore, kust inimesed lahkuvad heas tujus, olles hästi kursis kõige olulisega, mis parajasti toimub, mida ja kuidas keegi (sh. ta ise) tegema hakkab, ja olles eesseisva suhtes innustunud ja teotahet täis? Täitsa tõsiselt. Me tahaks selliste inimestega kokku saada. Veel enam – me kutsuksime teda (neid) mõnel korral oma nädalakoosolekuid juhtima ja meid seeläbi õpetama.

On rida asju, mida me EMSLis – julgen öelda – tõeliselt hästi teeme. Näiteks oma konverentsid ning suve- ja kevadkoolid, mis ei ole kunagi tavalised igavad ettekandekoosolekud või koolitused, kus keegi lappab oma pauerpointi ja teised istuvad saalis, „sööge mind, kärbsed!“-näod ees. Ja samas ei ole nad ka sellised noorteürituste tramburaid, kus pestakse tiimitunde tugevdamiseks üksteise käsi, masseeritakse vastastikku naabrite kaelasooni või tehakse muud natuke piinlikku. Mulle vähemalt kohutavalt meeldib see, et EMSLi üritustel räägitakse tõsistest asjadest, aga seejuures mitte surmavalt tõsiselt (saati siis halades), vaid naerdes.

Aga nädalakoosolekutega me ei saa hakkama. No hea küll, Elina ütleb, et ma olen siinkohal liiga kriitiline, aga seda seepärast, et ta on kõrgelt haritud psühholoog ja teab motiveeriva tagasiside tähtsust. Meie iga-esmaspäevaste nädalakoosolekute mõte on selles, et kõik saaksid joonele, mida parajasti tehakse, rääkida ära, kus neil kolleegide abi on vaja, ja leppida kokku nädala olulisemates tegemistes. Aga vot ei teagi, kas on asi selles, et kõigil hakkab südametunnistus tegemata asjade pärast piinama, või milleski muus – igatahes sellist rõõmsa tujuga lahkumist on koosolekutelt harva. Kuigi muidu on meil üldiselt ikka väga positiivne õhkkond.

Ei saa öelda, et me poleks erinevaid asju proovinud. Kui Eric meil veel ajakirja tegi, siis proovisime roteeruvat koosolekute juhatamise süsteemi. Pärast Kristjan Otsmanni ajajuhtimise jututuba tegime ühe korra koosoleku püsti seistes (pidada aitama kaasa sellele, et ollakse konkreetsemad ja teemad ei vaju laiali) Täna käisime vahelduseks üle platsi Platzis ja oli täitsa tore ... No aga ei ole me veel õiget lahendust leidnud!

Tõsi, on mõned erandid. Näiteks lamamiskoosolekud, kus me mõtleme välja neidsamu kiikse oma konverentside ja teiste ürituste jaoks. Nimi tuleb sellest, et neil koosolekutel lösutatakse kott-toolides või põrandal ja pritsitakse ideid, nii kuidas torust tuleb. Teiseks tiimimiitingud, mida toimub mõnel korral aastas, siis kui keegi selleks vajadust tunneb. Neid peetakse kusagil kontorist väljas ja kindlat agendat või ajapiiri neil ei ole – kõik räägivad sellest, mis neil südamel on, ja senikaua, kuni asjad räägitud saavad.

Aga siis jah – kas keegi oleks valmis tulema meile vabatahtlikuna appi nädalakoosolekute läbiviimisel? Esmaspäeviti Rotermanni kvartali Vana Jahulao II korrusel, kell 14-15 (aga võime ka muu aja leida). Seltskonnaks on tavaliselt viis inimest: Alari, kes jutu vähegi igavamaks muutudes arvutisse sukeldub kodukale uudiseid üles panema ja kelle kriitiline pilk võib tappa madalama enesehinnanguga lamba. Tanja, kelle naeratuse peale iga halb inimene heaks hakkab ja kes sageli alustab koosolekut vabandusega, et tal torti kaasas ei ole (mitte et tal peaks olema). Elina, nagu öeldud, psühholoog, ilmselt üks suuremaid koosolekute-fänne meie laiuskraadil, kes võib koosoleku juhti ootamatult tunnustada mõne hea metoodilise võtte eest. Anna, kes on tavaliselt kõige sõnaahtram, aga paneb kõike väga hästi tähele. Ja siis mina. EMSLi tiim iseenesest on suurem, aga teised töötavad pigem oma konkreetsete projektidega ega pea koosolekutel osalema, kui nad ei soovi.

Üks tagamõte on meil sellega seoses ka. Nimelt soovime järgmisel aastal Elinaga koostada konverentside, üldkoosolekute ja teiste selliste kodanikuühenduste viljelevate kogunemiste korraldamise käsiraamatut ning sinna sooviksime ka peatükki töökoosolekutest. Aga esmalt tahaksime ka sel alal ise tšempioniteks saada.

Hea kaasaja mõõdulindid

Kui mõõtmise ja hindamisega jätkata, mis on sel aastal üldse olnud väga läbivaks teemaks (ning igati põhjendatult), siis sellel peatus ka eelmisel nädalal Tallinnas toimunud kodanike kaasamise parimate praktikate rahvusvahelisel konverentsil Edward Andersson Involve’ist. Involve on üks mu suuri lemmikuid, kasvõi juba selle portaali pärast, kust leiab suurepärase abimaterjali kaasamisprotsesside plaanimiseks ja meetodite valikuks – vasta aga küsimustele ja masin ütleb, mida ja kuidas võiksid teha.

Edwardi esinemine (ja hilisem kohtumine Eesti ühenduste ja ametnikega) oligi minu jaoks konverentsi kõige huvitavam, ka selle pärast, et kui teenuste puhul on vähemalt teoorias üsna selge, mida ja kuidas mõõta (kasvõi see eilse artikli koeratalu näide), siis kaasamise ja eestkoste alal pole ma sarnast selgust veel leidnud. Tõtt-öelda, eks ka Edward jäi positiivses programmis pigem tagasihoidlikuks, küll aga tõi veenvalt välja peamisi vigu, mida mõõtmises-hindamises tehakse.

Neid oli kolm, kõik mu meelest ka Eesti puhul adekvaatsed (kusjuures mitte ainult kaasamise, vaid ka näiteks koolitusvaldkonnas):

• Keskendumine numbritele. Üsna loogiline ja kergesti mõõdetav – kui palju inimesi osales? Ega osalejate kokkulugemises midagi halba olegi, kuid ettevaatlik peab olema järelduste tegemisega. Enamasti saab suurema osalejate numbri siis, kui asjad on halvasti. Et kaasamõtlemine ja -rääkimine ei ole lihtne ülesanne ja inimene on üldiselt ratsionaalne, siis jätavad paljud selle tegemata, kui asjad nende meelest õiges suunas kulgevad. (Ses mõttes ei pruugi ka väike valimisaktiivsus veel viidata mingile kriisile, kuigi hääletamine on kindlasti lihtsam kui konsultatsioonides kaasalöömine). Seega tuleks lisaks loendamisele uurida ka osalemise põhjust või siis teha järeldusi esinduslike meetodite nagu kodanike foorum jt põhjal.
• Keskendumine protseduuridele. Näiteks: kui pikalt konsultatsioonid kestsid? Kui mitut innovatiivset meetodit kasutati? Tõsi – kaks kuud konsultatsioone on üldjuhul kindlasti parem kui kaks nädalat, sest viimase jooksul ei pruugi paljud selleks lihtsalt aega leida. Samuti on erinevaid meetodeid kasutades suurem tõenäosus saada arvamusi erinevatelt inimestelt. Aga kumbki iseenesest ei ütle meile veel midagi kaasamise edukusest. Eelnõu võib osalusveebis kuude kaupa rippuda, ilma et keegi sellest aru saaks; ja erinevad meetodit on lõppeks lihtsalt abivahend, aga nagu vahendite puhul ikka, on oluline see, kui hästi neid kasutatakse. Head riistad ei tee veel kellestki õppinud meistrit.
• Keskendumine osalejate rahulolule. Ürituse lõpus palutakse osalejatel tavaliselt ikka mingi tagasisideleht täita, aga pigem aitab see meil tuvastada läbikukkumist kui edu. See tähendab, et kui inimesed lahkuvad rahulolematult, siis ilmselt me ei õnnestunud. Ent vastupidi see loogika ei kehti. Rahulolu päeva lõpus („Sain kõik südame pealt ära rääkida!“, „Oli asjalik arutelu“ vms) ei pruugi tähendada, et inimene on kaasamisega rahul ka protsessi lõpuks. Liiati võib hea hinde taga sel hetkel olla hoopis pakutud maitsev toit, lahe ruum, lõbus seltskond või muud, mis ei kõnele veel kaasamise edust. Parema pildi annaks rahulolu mõõtmine pikema aja jooksul – päeva lõpus, kogu protsessi lõppedes, otsuse elluviimise ajal.

Mida siis aga peaks mõõtma? Edwardi järgi mõtestatud, pidevat ja mõju avaldavat kaasamist. Kuidas seda aga teha, selles jäi ta pigem üldsõnaliseks. Kaldungi arvama, et see on koht, kus õigel teel olemist saab pigem tunnetada kui tõsikindlalt väita. Ehkki mõningaid mõtteid on mul ka siin, millest tahan lähemalt kirjutada, kui umbes kuu aja pärast jõuame lõpule sellesügisese vabaühenduste manifesti tulemuste mõõtmise ja hindamisega.

"Tahame teha nii, et kõigil oleks hea"

Eilsel arvutivabal päeval (ei, ei olnud mingi üleilmne kampaania, lihtsalt remont) oli rohkem mahti ka paberlehti lugeda ning Postimehe leheküljelt 17 jäi silma suur reklaam, kus kutsuti toetama Koeratalu Fondi.

Tekst ühe nukralt lamava ja ühe rõõmsalt ringi tormava kutsu pildi juures oli järgmine:

Inimene kodustas koera ca 14 tuhat aastat tagasi. Paljud inimesed aga unustavad koera koju võtmisega kaasneva vastutuse. Liiga paljud koerad saavad iga päev tunda hoolimatust, hüljatust, nälga, julmust. Nad on räsitud haigustest. Nad ei saa üksi hakkama. Hättasattunud koer vajab inimese abi. Igal koeral peab olema kodu.

Koeratalu Fond on Koeratalu MTÜ poolt loodud ettevõtmine, mille eesmärgiks on koerapidamise kultuuri edendamine Eestis ning nende koerte aitamine, kellel ei ole elus hästi läinud. Tegutseme alates aastast 2007 ja oleme aidanud kümneid koeri, samuti teinud edukat koostööd teiste samas vallas tegutsevate organisatsioonidega.

Kuidas on Koeratalu aidanud hättasattunud koeri?

• Oleme pakkunud hoiukodu ja toitu
• Oleme ravinud ja vaktsineerinud
• Oleme õpetanud ja sotsialiseerinud
• Oleme otsinud ja leidnud uusi päriskodusid

Meie tahame teha nii, et teda ja teisi kutsikaid ootaks ees muretu ja ohutu elu hoolitsevas kodus.

Kui soovid aidata hättasattunud koeri ja toetada Koeratalu Fondi tegevust, saada SMS sisuga „KOER” numbrile 15151. Sõnumi maksumus on 26 krooni.

Raha kogutakse Koeratalu Fondi ning see läheb koolitus- ja ennetustööks, hüljatud koerte raviks, toidu ostmiseks varjupaikadesse sattunud koertele, ajutiste hoiukodude toetamiseks jne.

Lühidalt kokku võttes, üsna tavaline annetusreklaam. Natuke emotsioonidele rõhuvaid pilte ja juttu, põgusalt organisatsiooni kohta, annetamiseks vajalikud numbrid ja lühike seletus, mida raha eest tehakse.

Miks see mind ei pane telefoni järele haarama ning küsitud SMSi saatma (jättes kõrvale asjaolu, et ma ei anneta reklaamide põhjal, vaid organisatsioonidele, kelle tegevust ja selle tulemusi tunnen ka päris elust)?

Esimeseks puuduseks mu silmis on ebamäärasus. Olemata ise küll loomakaitsespetsialist, ei veena mind laused, et kahe aasta jooksul on aidatud kümneid koeri, pakutud toitu, ravi, otsitud ja leitud uusi päriskodusid, sest olgem ausad - see võib tähendada mida iganes. Täpselt nagu ka teade „Me tahame teha nii, et [---] kutsikaid ootaks ees muretu ja ohutu elu hoolitsevas kodus.” Küsimus ei ole ju niivõrd tahtes (eks kõigil ole ilusaid soove) kui suutlikkuses.

Seda saaks hästi näidata, tuues sisse numbreid: kahe aasta jooksul oleme enda juures hoidnud ja toitnud nii mitut koera, vaktsineerinud nii mitut, uue kodu leidnud nii mitmele jne.

Kui numbrid ei ole veel teab mis muljetavaldavad (ning väikese ja/või noore organisatsiooni puhul võib vabalt nii olla), siis pigem konkreetsed lood: meil on siin viis koera, sinu annetus tähendab, et saame üht neist kaks päeva toita vms.

Samuti: miks me usume, et meie lahendus toimib?

Teiseks ja veel olulisemaks puuduseks on läbipaistmatus. Reklaamist ei saa teada Koeratalu kontaktandmeid – ei telefoni, ei kodulehte, ei e-posti ega füüsilist aadressi, ei eestvedajate nimesid. Üsna loogiline, et reklaami ei mahu väga palju infot, aga siis tulekski anda teada, kustkohast seda infot saab.

Mina guugeldasin ja leidsin aadressi www.koeratalu.ee, ent sealgi on vaid teade, et koduleht on uuendamisel. Tõsi, e-posti aadressi koeratalu@hot.ee sealt vähemalt leiab.

See ei tähenda, nagu arvaksin ma, et Koeratalu oma tööd halvasti teeb. Pigem usun, et küllap ikka hästi, vähemalt südamega. Aga reklaamist sellest mingit tõendust ei anna ja mina küll ei söandaks kellelegi niisuguse info põhjal annetamist soovitada.

Muidugi, võib küsida, et kas 26 krooni on nüüd tõesti summa, mille andmise eel väga põhjalikult mõtlema peab. Poes kulutame ilmselt suuremaidki summasid mitu korda nädalas, ilma et alati kaaluks, kas teeme ikka kõige vajalikuma ostuotsuse. Sel juhul peaks lihtsalt meeles pidama, et nagu mõttetu ostu puhul ei süüdista me poodi (kui ta just ei ole meile teadlikult valetanud), nii ei maksa ka läbimõtlemata tehtud annetuse puhul viga küsijas näha ja hambaid kiristada, et „see oli nüüd viimane kord, kui ma kellelegi annetasin”.

Kes soovib, võib samal teemal lugeda ka üht mu mullust artiklit Ekspressist: "Kes on süüdi juhuslikus heateos?"

Järgmises kongis istusid Semper, tema vanaema ja Petseri venelane.
"Meid toodi siia selle eest, et me vales kohas üle tee jooksime," seletas Semper. "Aitäh, seltsimehed!"

Ivan Orava mälestused, 13. peatükk "Vange vabastamas"

Miilits pidas kongressi toimumispaiga juures kinni 13 natsionaalbolševike erakonna liiget, kes üritasid Medvedevile toimetada palvekirja, mis soovitab peaminister Vladimir Putini valitsuse erru saata. [---] Miilits nimetas aktivistide vahistamise põhjusena seda, et nad läksid ülekäigurajast üle punase tulega.

Tänane EPL Online

Kodanik ja kodanik

Vahepealne vojaaž Hea valimistava valvurite ajaveebi on seks korraks läbi ning naaseme siia. Sest eks valimised tulevad ja lähevad, ent head kodanikud ei piira end ju ainult nendega.

Viimastel päevadel on mu jaoks ristunud kaks EMSLi pikaajalisemat projekti, mis mõlemad suunatud ühenduste ja avaliku võimu koostööle: juba mõnda aega kestnud paremate poliitikate projekt, kus nõustame kolme kaasamisprotsessi ja proovime uusi kaasamismeetodeid, ning novembrist alanud avalike teenuste projekt, kus disainime Minu Eesti mõttetalgute ideedest valmis seitse uut e-teenust ja loome keskkonna, kus kohalikud omavalitsused saaksid teenuseid paremini ühendustele üle anda.

Viimasega seoses sai üleeile käidud Viljandis ja Vigalas, kes on meie projektipartnerid. Viljandi kohtumisel olime mõnda aega kõnelenud, kui üks linnaametnikust proua küsis, et kas me ikka anname endale aru, mida räägime – kuidas peaks olema võimalik, et mõni MTÜ osutaks mingit teenust paremini kui kohalik omavalitsus? Et MTÜ on ju ikkagi ... MTÜ, samas kui linnavalitsuses on tööl asjatundjad, kes teavad, oskavad, suudavad jne.

Selgitasin, et teadmine-oskamine-suutmine pole ju kuidagi seotud organisatsiooni juriidilise vormiga, tõin näiteid ja statistikat, aga sain aru küll, et ega mul selle korraga veel prouat veenda õnnestunud. Ja jumala eest, ega ma talle midagi ette heida – ju siis on tal kogemusi olnud eelkõige hädiste ühendustega ning teisi ei ole ta selle nimetusega seostanud. (Tagasiteel jäin mõtlema, et vaevalt ta mindki MTÜ esindajaks pidas, sest EMSLi suutlikkuses ta kahtlevat ei paistnud.)

Küll aga hakkas ta jutt mu peas resoneerima kolm päeva varem Tallinnas kuulduga. Paremate poliitikate projekti raames tegime laupäeval koos justiitsministeeriumiga kodanike foorumi vägivalla vastu võitlemise teemal. Kodanike foorum on selline kaasamismeetod, kuhu leitakse osalejad juhuvalimiga – nagu avaliku arvamuse küsitlustesse, aga kodanike foorumi puhul ei vasta nad lihtsalt telefonis mõnele küsimusele, vaid tulevad kokku ja arutlevad põhjalikult (tõsi, mitte nii suurel hulgal kui küsitlustes – meie tegime esimese katse 30 inimesega).

Võrreldes harjumuspärasemate kaasamismeetoditega nagu konsultatsioonid ja töörühmad jms (kus võivad hakata domineerima kõige häälekamad ja kõneosavamad huvirühmad, kes samas ei pruugi olla kõige omakasupüüdmatumad), on selle meetodi eeliseks võimalus saada infot just „tavalistelt inimestelt“: mida nemad oluliseks peavad selle teema juures, milliseid lahendusi eelistavad, mida pelgavad jne. Rääkimata sellest, et siin on ka tugev kodanikuhariduslik efekt – need inimesed hakkavad tavaliselt palju rohkem huvituma nii sellest teemast kui ühiskonna asjadest üldisemalt ja õpivad palju uut. Muidugi ei asenda see rääkimist erinevate asjatundjatega, aga täiendab seda.

Ning kõik see, mida teooria lubas, laupäeval ka tegelikkuses teostus. Sai selgeks, et kui inimesi kutsuda ja teemat neile arusaadavalt esitleda, siis ollakse huvitatud kaasa rääkimisest ja osatakse seda teha igati asjalikult. St. nagu ühiskonnas ikka, oli igasuguseid – neid, kes tahtsid kõik vangi panna, ja neid, kes leidsid igale mõttele sobiva tõestuse piiblist jne, aga grupi koostamise loogika tagab, et ükski äärmus ei domineeri teiste üle. Otseselt millegi enneolematuga välja ei tuldud, aga olulist täiendavat infot tuli küll, millega ministeeriumis koostatava arengukava juures arvestada.

Õhtusele kokkuvõttele kutsusime kõiki huvilisi, et meetodit ja päeva jooksul kogetut tutvustada. Ja seal tekkis kõige teravam mõttevahetus selle valdkonna MTÜdega, kes ütlesid, et niisugune kaasamine on vale ja halb, sest no tavaline inimene on ju ... tavaline inimene, samas kui MTÜs on tööl asjatundjad, kes teavad, oskavad, suudavad jne.

Viljandist tagasi sõites mõtlesin, et kui seesama laupäeval protestinud MTÜ juht (kes on tõesti oma valdkonna Eesti tipp ja väga kõva tegija, seejuures just teenusepakkuja) oleks kuulnud ametnikuproua küsimust, oleks ta ilmselt pidanud seda ebapädevaks üldistuseks, võib-olla solvavakski. Oma praktikast teab ta ju kindlasti, et omad tugevused on KOVil, omad ühendusel ning parima tulemuse saab just siis, kui need tugevused ühendada. Ning täpselt sama kehtib ju ka, kui rääkida MTÜst ja n-ö tavalisest kodanikust.

Hea küll, ma tean, et selle taga on ka seniseid halbu kogemusi ministeeriumiga, mille pärast kardetakse, et kodanike foorumit hakatakse tooma ettekäändena, miks ühendusi mitte kaasata (ministeerium kinnitab, et nad ei kavatse nii käituda). Aga ikkagi – miks on nii, et kui me mingit käitumist enda puhul ei tahaks kogeda, oleme sageli ikkagi varmad teistega just samal viisil käituma?

Kuidas taltsutada kontoriingleid?

Sotsiaalses ettevõtluses töötavad inimesed on natuke inglite sarnased - suudavad palju ja soovivad ümbritsevatele head. Ent ka "ingleid" on vaja juhtida ja nendega koostööd teha. Eva Ladva oli kahel korral Heateo Sihtasutuse uksest kontoriinglina sisse lennelnud ja mõne aja pärast taas laia maailma avastama siirdunud. Heateos õpitu inspireeris teda kirjutama lugu sellest, kuidas sotsiaalses ettevõttes inimesi juhtida.

Iga juht on õnnelik, kui inimesed tema juhitud organisatsioonis on rõõsad ja rahulolevad, ärkavad hommikuti rõõmuga ja tulevad tööle silmade särades. Mida teha aga siis, kui kõik töötajad ei ole nii õnnelikud, kui nad tahaksid ja võiksid olla? Kuidas käituda, kui sekretär kuulutab streigi teekeetmisele ja tiimiliikmete assisteerimisele? Kuidas taltsutada tõrksaid kontoriingleid ja teisi tegelasi, kes ühes sotsiaalses ettevõttes töötavad? Lihtsamast lihtsam näib esmapilgul ajaloost tuntud lahendus: pole inimest, pole probleemi! Ent üks tõeline sotsiaalne ettevõtja ei karda probleeme, vaid hoopis lahendab neid.

Igale töötajale sobiv koht! Leia inimesele tema isiksuseomaduste ja huvidega haakuv positsioon organisatsioonis. Ka kõige lahedamas kollektiivis ja maailma parimaid asju tehes saab ühel hetkel selgeks, et kui igapäevased tööülesanded ei ole piisavalt huvitavad ja väljakutseid pakkuvad, on õnnetud nii töötaja kui organisatsioon tervikuna. Sama lugu on siis, kui tööülesanded ülejõukäivateks osutuvad.

Väärtusta iga inimest ja iga ametikohta! Isegi kui esmapilgul tundub, et toetajatega kohtumine on olulisem kui ümbrikutele markide kleepimine, on tegelikult mõlemad võrdselt olulised tegevused. Kui sul ei oleks assistenti, kes ümbrikud korda teeb ja posti paneb, ei oleks sul tõenäoliselt piisavalt aega, et kõigi vajalike inimestega kohtuda või jõuaksid sa kohtumistele väsinult ja hajevil sellest, mis pisiasjad kõik on vaja korda ajada.

Tunnusta ja tagasisidesta! See lihtsalt on oluline. Me kõik vajame tagasisidet oma tegudele - see loob turvatunde ja annab meile väärtuslikku infot maailmas edasi tegutsemise kohta. Kui sa oled millegipärast pahane ja seda välja ei ütle, saab su kolleeg ikkagi aru, et oled pahane, ent kuna sa sellest ei räägi, tekib pinge ja hirm, mis lõhub usaldust ja on ebameeldiv. Kui sa oled aga vaimustuses millestki, mida su kolleeg tegi, siis selle väljaütlemata jätmine... see on lihtsalt tobe! Nii et tagasisidesta julgelt nii head kui halba ja aita kasvatada inimestes usaldust, mis kinnitab neile ka keerulistes situatsioonides, et nad saavad hakkama.

Loo inimestele arenguvõimalusi! Kui sinu juhitud organisatsioon on liiga väike, et pakkuda töötajatele olulisi karjäärivõimalusi, tee koostööd partnerorganisatsioonidega ja leia võimalusi suurema arengupotentsiaaliga inimeste roteerimiseks erinevate sõberorganisatsioonide vahel.

Räägi inimestega! Kui sekretär teatab, et ta ei taha tänasest enam teed keeta, siis ei tähenda see tingimata, et käes on maailma lõpp või et ta vajab uut töökohta. Võta aega rääkimiseks ja uuri, mis teda vaevab. Suur osa juhi tööst on tegelikult inimestega suhtlemine, arusaamatuste lahendamine ja kui soovite, siis ka töötajate eest hoolitsemine, et nad saaksid keskenduda ennekõike töö tegemisele ja panustada parimaga, mis neis on. Inimesi kuulates veedetud aeg on üks kasulikumaid investeeringuid, mida organisatsiooni arengusse teha.

Kui vaja, lase minna! Teistpidi jälle - alati ei piisa ainult rääkimisest. Iga asja jaoks on oma aeg ja vahel on targem lubada inimesel lihtsalt minna. Muutused võivad olla valulikud ja kohanemine uute olude ja uute inimestega võtab mõistagi aega. Ent kui sa hoiad kinni inimest, kes ei ole õnnelik tehes seda, mida ta parajasti teeb, takistad sa teda leidmast seda tööd, mis ta silmad tõeliselt särama paneb. Enne minnalaskmist aga suhtle ja veendu, et säärane valik on tõepoolest vajalik ja toetav mõlemale osapoolele, sest võib juhtuda, et oled kahe silma vahele jätnud hoopis midagi olulist eelnevast nõuannete loetelust.

Kas ikka tasub panna kõike, mis liigub?

Mõned aastad tagasi intervjueerisin keskealist daami, kes juhib üht Eesti tegusat kodanikeühendust. Ta jutustas mulle kümnetest ja kümnetest projektidest ning projektikestest, mida tema organisatsioon oli oma tegevuse jooksul ellu viinud.

Küsisin: „Mille järgi te valite, milliste teemade rahastajatele projekte kirjutate?“

Vastus oli kiire: „Eks me jälgime, mis rahastusvõimalused saadaval on. Ja...“

Seejärel daam takerdus hetkeks.

Siis pahvatas: „Tegelikult me paneme kõike, mis liigub!“

Kas sotsiaalsel ettevõtjal on mõtet panna kõike, mis liigub? Kas sotsiaalsel ettevõtjal üldse tasub projekte kirjutada? Järgnev annab vastused! Ja ka viited kahele suurepärasele konkursile, mis ka sotsiaalsete ettevõtjate vajadustega hästi haakuvad.

Eesti kodanikuühiskonnal on projektirahastusega armastuse-vihkamise suhe. Ilma projektirahastuseta poleks enamusi parimatest algatustest sündinud. Samas kustutaks iga kodanikeühenduse juht oma mälust tunnid, mis on veedetud tööajatabelite täitmisega... või järgmise aasta eelarve tagamiseks paaniliselt projektikonkursside seast vähegi sobilike otsimisega.

Miks siiski nii paljud kodanikuühendused on pannud kõike, mis liigub, eelistades seda oma tulu teenimise võimaluste katsetamisele? Ilmselt seetõttu, et kõik on projektirahastusega harjunud. See tundub turvalisem ja mugavam kui oma tulu teenimine. Aga kas ikka on?

„Turutingimustes peab konkureerima. Konkureerimine on ebamugav / ebamoraalne.“ Aga konkurents möllab ju ka projektirahastuse lahinguväljal. Ükskõik millise projektirahastaja ükskõik millises taotlusvoorus kandideerib ju kümneid või isegi sadu organisatsioone. Ärilise ettevõtmisena tegutsedes on oma konkurendid enam-vähem teada. Nende käitumist on tegutsemise planeerimisel võimalik arvesse võtta. Sotsiaalse muutuse loomise valdkonnas on palju ruumi ka koostööks. Aga projektikonkursi puhul võib näiteks laste õiguste eest seisva organisatsiooni rahastuse ära napsata hoopis keskkonnakaitse organisatsiooni puude istutamise kampaania. Selliste konkurentidega pole midagi peale hakata, kui just mitte kõrvaldada taaskasutatud paberile prinditud EKAK-iga lämmatades kõigi EMSL-i liikmete nimekirjas olevate organisatsioonide tegev- ja projektijuhid. Aga head kodanikud nii ei saa ju teha, eks ole. Eetikakoodeks ja puha. Nii et konkurents projektirahastuses jääb.

„On masu. Inimestel pole raha.“ Et mis oma tulu teenimisest siin rääkida? Aga vähe raha on ka projektirahastajatel. Projektirahastuse korral moodustab „turumahu“ taotlusvooru rahastuse kogumaht. Samas on enamasti pandud paika, et ükski rahastatav projekt ei saa üle mingi kindla summa. Kui taotlus on tehtud suurema summa peale, siis seda lihtsalt kärbitakse.

„Oma tulu teenimine on kohutavalt pingutav – müügitööd tuleb teha, kliente hankida.“ Igat projektikrooni tundub olevat kuidagi hõlpsam, isegi odavam hankida. Aga kas ikka on? Projektitaotluse koostamisele ja rahastajaga suhtlemisele kuluva aja eest ei maksa keegi. Tihti ei kata projektirahades ette nähtud summa kogu aruandlusele kulutatavat aega. Ja lisaks tiksub projekti elluviimise ajal peas kogu aeg mõte: ma pean kirjutama kohe järgmist, järgmist, järgmist, sest praegune projekt kestab ainult kuus kuud veel. Lisaks kinnitan oma kogemusest: teha telefonimüüki võib olla oluliselt meeldivam kui Interregi projektiga lõdvalt assotsieerunud partnerite ajatabeleid mööda kogu Euroopa Liitu taga jahtida.

„Ettevõtja ei tea kunagi, mis homne päev toob (märksõna: käibemaks).“ Projektid on aga juba definitsiooni järgi surelikud. Ükskord lõppeb iga projekt, kas juba kolme kuu või (oh olgu europrojektid kiidetud!) alles kahe aasta pärast. Eesti kodanikuühiskonna ajalugu on täis ühekordseid pilootprojekte, ükskõik kas piloteeriti kooliõpilaste keskkonnaharidusprogramme või ennetusmeetmeid riskiperedele. Ühekordseks jäid need seetõttu, et sama teema jätkamiseks enam uut projektirahastust ei õnnestunud saada. Kui kõigi ühekordseks jäänud pilootprojektide aruandlustega Narva Elektrijaamade ahjud küdema panna, poleks meil enam kunagi põlevkivi tarvis. Tuuleparkidest rääkimata.

Lisaks – projektirahastajad seavad mitmesuguseid tingimusi. Nii kulutuste suurusele kui kulutuste olemusele. Näiteks on projektidest raske maksta headele inimestele väärilisi töötasusid. Projektirahastuskomisjonid eelistavad pigem toetada madala kvalifikatsiooniga vähenõudlike inimeste poolt läbi viidavaid programme. Samuti piiratakse kulude olemust – näiteks kinnisvara soetamist rahastatakse harva.

Kas eelnevad hinnangud tähendavad, et projektirahastus on sotsiaalsetele ettevõtetele ebasoovitav? Ei ja veelkord ei! :-)

Näiteks järgnevatel juhtudel on projektirahastus sotsiaalsete ettevõtete jaoks lausa hädavajalik võimalus.

• Idee testimine. Tagasiside (ja stardikapitali) saamine. Selleks otstarbeks sobivad kõikvõimalikud heade ideede ja äriplaanide konkursid. Edu korral on võimalik saada niiviisi ka käivitusraha, mida teistest allikatest raske hankida. Isegi muidu mõnikord üsna riskialdis Heategu ei anna käivitusraha täiesti nullfaasis olevale ideedele. Projektirahastaja võib anda.

• Piloteerimine. Uute tegevuste, programmide katsetamine nõuab ressursse, alates meeskonna koolitamisest kuni materjalide trükikuludeni. Omavahenditest investeeringuteks vajalikus mahus raha leidmine pole enamusele sotsiaalsetele ettevõtetele jõukohane. Siinjuures on projektirahastus heaks võimaluseks arendustöö kulude katmiseks. Edasised jooksvad kulud õnnestub siis loodetavasti tagada tänu oma tulu teenimisele peale programmi valmimist.

• Tegevuse ümberkorraldamine. Sotsiaalse ettevõtte turutingimused võivad muutuda, kliendid kaduda. Projektirahastus võib anda hädavajalikku hingetõmbeaega, et korraldada oma tegevusmudel ümber ja katta senikaua ka oma tegevuskulusid.

• Organisatsiooni professionaliseerimine. Projektide läbiviijad võivad kiruda kuluaruandeid, tööaja tabeleid ja muud säärast. Kuid taolised formaalsused aitavad luua kaoses korda. Miski ei distsiplineeri rohkem ega pane ressursside tõhusat kasutamist jälgima kui projektide elluviimine rahastaja nõudliku pilgu all.

Ja mida selle julgustusega peale hakata?

Näiteks:

• Sotsiaalse ettevõtluse eriauhind äriplaanide ideede konkursil Ajujaht, toetajateks Heategu ja Ajujaht, tähtajaks 2. november.

• Vabaühenduste sotsiaalse ettevõtluse toetamise taotlusvoor, toetajaks Kodanikuühiskonna Sihtkapital, tähtajaks 18. november.

Jõudu unistamisel ja kirjutamisel, edu kandideerimisel!

Kirglik armastuse-vihkamise lugu sotsiaalsest ettevõtjast ja kutsuvalt ripsmeid pilgutavast projektirahastajast on jätkuks Heateo kogemustepagasit käsitlevatele lugudele, mis ilmuvad Heateo päevikus ja Hea Kodaniku ajaveebis aasta lõpuni. Heateo lugude sarja eelmised teemad: sotsiaalsete ettevõtete sünnitusmaja lood, kollektiivne juhtimine sakib, kähmlus juht VS ettevõtja, jutustus kangelaslüpsjatest ja läbipõlemisest ning muinaslugu uinuvast kaunitarist.